(romaan aastast 2005)
eesti keeles: «Vanem»
Tallinn «Pegasus» 2006
" Vanema" tegevus jätkub sealt, kus " Eragoni" oma pooleli jäi. Farthen Duri lahing on edukalt võidetud, ent kohe pärast seda tapetakse Ajihad, Murtagh ja Kaksikud aga kaovad jäljetult. Ajihadi tütrel Nasuadal tuleb võtta üle vardjate juhtimine ja jätkata võitlust Galbatorixi re˛iimi vastu, sellle jaoks peab ta parimaks viia oma armee lõunas asuvasse vastalisse Surda kuningriiki. Varjuga võideldes ränga seljavigastuse saanud Eragon suundub haldjate juurde, et õppida neilt Ratsanikule vajalikke teadmisi. Samas hakkab Galbatorix Eragoni nõo Rorani vastu järjest ebatervemat huvi tundma, mistõttu satub löögi alla terve Carvahalli küla...
Romaani on kolm tegevusliini. Üks neist räägib reisikirja vormis Eragoni teekonnast haldjate juurde ja elust ning õpinguist seal, samuti tulututest lähenemiskatsetest Aryale. See on poeetiline, ent küllalt skemaatilist ja üllatustevaba Tolkieni-laadset haldja- ja päkapikukäsitlust rakendav sü˛eeliin. Teises ja huvitavaimas liinis räägitakse Rorani juhitud Carvahalli elanike võitlusest Galbatorixi armee vastu ja vaevarikkast põgenemisest Surdasse. Kolmas ja kõige napisõnalisem käsitleb Nasuada elu Surdas ning valmistumist sõjaks Impeeriumi vastu.
Romaanile on omased " Eragoni" head ja vead. Midagi originaalset on siit mõttetu oodata, lisaks traditsioonilistele Tolkieni, Jordani ja McCaffrey mõjudele ilmnevad ka viited
" Star Warsi" filmidele, täpsemalt meenub romaani lõpuosa lugedes üks äärmiselt meeldejääv stseen " Impeeriumi vastulöögist" ... Millega tegu, jäägu juba nende avastada, kes
" Vanema" läbi vaevuvad lugema. Esimeses osas Eragoni
" õnnistuse" läbi rängalt kannatada saanud lapsuke aga meenutab " seestunud" tegelasi Herberti " Düüni"-sarjast. Ka on ebausutav romaani tegelaste hämmastav edukus oma ülesannete täitmisel. Eragonist, kes esimeses romaanis kogenematu talupoisina Galbatorixit lollitas ja Varju tappis, on käesoleva romaani lõpus haldjate võlukunsti toel saanud superkangelane, kes lohe ja üksikute kaaslaste toel võitleb tervete armeede vastu. Samuti on hämmastav Galbatorixi ja ra`zacite saamatus, kes Rorani juhitud põgenevat külarahvast kuidagi kätte ei saa.
Kusagilt kuulsin, et Eldest peaks olema Eragonist parem, nii et asusin selle kallale lausa mingite lootustega, kuid kui algasid Eragoni üliigav treeningu periood, mis oli kohe arusaadavalt kirjutatud vaid selleks, et raamat võimalikult paks tuleks, hakkas juba üle viskama selle rumalus. Ka palju-kiidetud Rorani liin tundus alguses aju hävitavalt rumal - ei saa ju ometi olla üks külatäis inimesi nõnda rumal, et arvata, et kui nad relvadega sõdurite laagrisse jooksevad, et neid lihtsalt ära hirmutada, ei saa keegi viga. Ning siis leiab üks naine veel endale õigus süüdistada Roranit tema mehe surmas. Oh well, vähemalt hakkab mingi hetk Rorani liin huvitavamaks minema ning tema anti-kangelalik olemus tundub lausa meeldiva vabastusega Eragoni goody-shoes tühja karakteri kõrval, kuigi eks terve raamatu on aru saada, et Paolini üritab lugejale vihjata (täpsemalt - puust ja punaselt ette teha), et Roran on see "oma veri", kes Eragoni siis reetma peaks. (Suur spoiler järgmises lauses) Kuid ausalt öeldes mõjub see Rorani mustaks värvimine lihtsalt mõttetult, kuna enamiku raamatust lugeja ootab, et Murtagh hüppaks uuesti kusagilt välja, kas siis vangi ja sõbrana või vaenlasena, ning kahtleb, et Roran teda reetma hakkab; Paolini küll suudab väikse üllatusse siia lisada, kuid isegi selle on ta varastanud suurematelt tegelastelt (kuigi ega isegi tolle suure sarja fänn ole - suurim pluss neil oli Ford ja ongi kõik).
Ning nüüd saabumegi seekordse plagiarismi juurde. Muidugi jätkab Paolini julgelt McCaffrey vägistamist, kuid mis mind kõige enam üllatas oli see, et McCaffrey ise seda heaks kiitis ning lausa oma sõnad lubas kaanele panna. Tekib küsimus, et kas on nõnda tuntud kirjanikul tõesti nõnda saast maitsemeel või kasutati mõnda nõrkusehetke ära. On kuidas on, kuid raamatu üks kesksetest teemadest - ehk siis loheratsanikud - on juba oma olemuselt varastatud, nii et neist ei ole eriti midagi huvitavat otsida. Lisaks sellele ei paelu mind draakonid kui sellised nagu Paolini neid kujutab. Teiseks vägistamisaluseks on vaene Robert Jordan, kelle Perrinit Roran algul kohutavalt meenutab nii olemuselt kui ka tegevuselt - asusid mõlemad ju oma küla etteotsa, kui see otsustas valitsevatele jõududele vastu hakata. Peagi aga muutub Roran tumedamaks karakteriks kui Perrin, mis on muidugi positiivne, kuna, nagu juba ütlesin, viskas Eragoni ülim positiivsus juba üle, kuid Paolini ei suuda isegi luua meeldivat anti-kangelast. Maailm on täis anti-kangelasi, kes meeldivad rahvale oma laheduse vms tõttu, kuid Roran tundub pahatihti lihtsalt ebameeldiva tegelasena. Õnneks on tema storyline hoolimata naiivsusest vähemalt huvitavamalt kirjutatud. Siiski on mul kahtlus, et üksi seisvana oleks tema lugu samuti suht igav, kuid kuna võrdluseks on vaid Eragoni treeningulugu siis, noh, pole just eriti midagi, mida võrrelda.
Ning peamiseks vägistamisallikaks on muidugi Star Wars. Esimeses raamatus ma seda nii väga tähele ei pannudki, kuna olin rohkem keskendunud fantasyle, kuid teise lõpp lihtsalt TÕMBAB tähelepanu Star Warsile ning siis hakkab nägema ka teisi sarnasusi.
Kõrvalt mainiks, et kolmandast liinist, kus peategelaseks mässajate juht Nasuada, ei ole eriti mingit mõtet rääkidagi, kuna see on kohutavalt lühike ja kirjutatud arvatavasti vaid kolmel põhjusel - et tutvustada imelast, kellega tulevikus kindlasti probleeme/seiklusi tuleb, et jutustada Vardeni tegemistest, kuna Paolini polnud kuidagi võimeline neid tegemisi Eragoni storyline sobitama, ning, loomulikult, et pikendada raamatut, sest tõeline fantasy peab olema ja hinge kinni hoidev tellis, millega saaks nii mõnegi mehe surnuks lüüa.
Aga jah, mida siis lõpetuseks öelda? Ma ei kahetse Eldesti lugemist, kuna kohati tuleb ka saasta lugeda, et mõista Martini suguste kirjanike väärtust (ja tegelikult ka Rowlingu ja Jordani jms, Rowling, kes oma lapsikusest hoolimata on lahe ja südamlik, ning Jordan, kes oma venitamisest ja tihedast igavusest hoolimata on hästi läbi mõeldud ja, *gasp*, kohati isegi haarav), kuid kahetsen, et kulutasin oma raha sellele saastale. Nii palju siis lootustest. Kuuldavasti otsustas Paolini kribada sarjale veel neljanda raamatu kah, kuna ainult ühe järje jaoks oli tal liiga palju ideid vms. Paistab siis, et ta on viimasel ajal korralikult fantasyt lugenud.
Muideks, kes tahaks kihla vedada, et Eragon hakkab peagi kuumalt haldjatšikilt "saama"?
Seekord lähevad siis maailma kurjuse käest päästmise võimatule missioonile "Shannara mõõga" tegelaste lapselapsed.
Maagiline Ellcryse puu hakkab surema ja tema alla vangistatud kurjus erinevate deemonite näol kipub välja. Et maailm säiliks, tuleb ühel väljavalitul minna puu seemnega Veretule allikale, et seeme idanema hakkaks ja uus puu kasvaks. Väljavalituks on haldjaplika Amberle, kes ei taha olla väljavalitu, ja teda saatma pannakse noor tervendaja Wil, kes ei tea ihukaitsmisest mõhkugi. Neid jälitavad mõned kurjad deemonid, ülejäänud allilmlased madistavad ülejäänud pealilmlastega ja kogu operatsiooni dirigeerib druiid Allanon.
Üpris keskmine fantaasiateos, milles leidub siiski piisavalt huvitavaid nüansse, eriti lõpplahendus. Kes tahab Brooksi lugeda, võiks eelmise osa vahele jätta ja sellest raamatust alustada, või siis üldse lugemata jätta ja vaadata uuel aastal raamatu põhjal valminud telesarja "The Shannara Chronicles".
Tegu on triloogia ainukese raamatuga, mis jutustatud esimeses isikus. Eesmärk on ilmselt olnud luua vahetum side lugejaga, sest jutustajaks meile võõras ja raskesti samastutav kolmanda soo esindaja. Ring peaks peale saama, uuenduskuuri läbinud inimesed on edaspidi täieõiguslikult iseseisvad. Iseküsimus, kas nad enam inimesed on.
Ei saa öelda, et tegu oleks halva triloogiaga, selline detailsus pisimagi bioloogilise ja sotsiaalse seose kirjeldamisel on märkimisväärne. Väga hästi konstrueeritud ja läbi mõeldud tulnukarassi kirjeldamine väärib tunnustamist.
Küll aga oleks võinud palju vähem olla sama informatsiooni aina uuesti ja uuesti esitamist, mis sest, et veidi erinevate nurkade alt. Võimalik, et oli viga kõik kolm raamatut järjest läbi lugeda.
Raamatu peategelane on seekord Akin, esimene meessoost inimemast sündinud construct. Temas on rohkem inimest kui teistes hübriidlastes, mis teeb ta ahvatlevaks röövimisobjektiks lastetutele inimestele, kes ei taha tulnukatega ühte heita.
Tegevust on juba natuke rohkem, kuigi põhiaur läheb endiselt tulnukabioloogia detailsetele õppetundidele. Peamiseks konfliktiks on siin mõlema poole argumente mõistva Akini siseheitlused oma inimese ja oankali loomuse vahel.
Esimese romaani peategelane Lilith ärkab teose alguses tulnukate laeval. Selgub, et Maa hävimisest on möödas sajandeid. Tulnukate rassi, oankalide, esindajad, kellel õnnestus päästa Maalt mõned inimesed, üritavad leida nüüd nende hulgast vastuvõtlikumat ja ratsionaalsemat indiviidi, et inimkond taas jalule aidata. Oankalid on muutnud Maa jälle elamiskõlblikuks ja vajavad nüüd Lilithi abi, et õpetada inimesi Maal ilma tehnoloogiata elama.
Lihtne ülesanne, raske teostus. Lisaks on nende esialgu altruistlikult paistvatel eesmärkidel oma hind.
Oankalid on bioloogiliselt inimestest täiesti erinevad, mis tekitab sügavat võõristust, hirmu ja umbusku. Neil pole silmi, suud, nina – on ainult kogu keha katvad aistingukombitsad, millega nad tajuvad maailma kordades paremini kui inimesed. Nad on ka kolmesoolised: emased, isased ja ooloid. Kõik nad suudavad biokeemiat geneetilise tasemeni tajuda, kuid ooloidel on võime ka geneetilise materjaliga manipuleerida. Geenimaterjaliga mängimine ongi nende elu eesmärk.
Teos on küll originaalne, kuid väga staatiline ja minimalistlik. Pearõhk on oankalide bioloogia ja sotsioloogia eripärade lahkamisel viimase pisidetailini välja. Tegevust kui sellist on vähe, edasiliikumist praktiliselt ei toimu. On ainult seletamised ja sisekaemused, mis pole küll halvasti teostatud, aga muudavad teose pikapeale üpris tüütuks. Bioloogidele, filosoofidele, sotsioloogidele ja mõtlikuma meelelaadiga persoonidele ilmselt istub, kannatamatud ja seiklushimulised võiksid otsida lugemiseks midagi sobivamat.
Ulme kogu selles loos on kuppel, mis kõigi kohal kõrgub ja küsimusi tekitab. Ülejäänu on püüd esitada inim- ja massipsühholoogia kiirkursus, mis aga autoril kõvasti üle võlli keeranud. Mõrvad, perverssused, äärmuslikud võimuvõitlused ja paranoia teevad sellest kergesti libiseva ja kaasahaarava trilleri, mis on hea, sest lõpp vajub ära, nagu Kingil minu hinnangul tihti juhtub. Siiski oli loetu Kingi teostest minu jaoks siiani üks nauditavamaid.
Selle raamatu põhjal on tehtud ka ajuvaba suvesari, mis meiegi kanalitel nähtav, kuid seda tuleks vältida (kui ei otsi just nii-halb-et-hea elamust) ja eelistada suve veetmiseks paberist originaali.
Autori jutustavad lood on aga köitvad. Ta oskab detaile tähele panna ja edasi anda ning meeleolu luua. Eriti nauditav oli raamatu lõikes antikvariaadistseen.
Midagi jäi minu jaoks siiski vajaka lugudes „Loodimine“, „Linn“ ja „Rulett“, kuigi stiililiselt olid need täitsa muhedad lugeda. Esimese puändist ei saanud ma aru ja kuna pole õudusfänn, siis ei viitsinud palju pingutada ka. Ilmselt oli seal alltekste ja viiteid ja muud sellist. Teine on jällegi hästi kirjutatud, aga see ütlematajätmise koht on natuke liiga suur. Kolmas on igati hea ja ka lõpupoint eksisteerib, aga teema on pisut kulunud.
Viie väärilised olid „Punksi metamorfoos“ ja „Galahar“. Mõlemad ideega, köitvad, üllatavad ja lõpetatud. Jutud, nagu jutud peavad olema.
Kogu oli kokku seatud mõnusas crescendos ja üldmulje täitsa nelja vääriline.
Seekord siis, nagu pealkirigi ütleb, rohkem Shakespeare’i radadel, kuigi maailmaklassika viiteid on vähem kui varemalt. Aga raamat on üks jabur-lõbus pillerkaar, kus autor mõnuga kaardipakki segab ja lõpuks kõik liinid rahuldavalt kokku sõlmib. Tegelikult ju midagi monumentaalset ei toimu, aga lust on seda tohuvapohu lugeda, sest tundub, et ka kirjanikul oli lõbus seda kirjutada.
Fforde pole just kõige lihtsam lugemine, aga mäng väärib küünlaid, sest kui ta stiili ja huumoriga ära harjuda, muutub ta iga raamatuga kuidagi omasemaks ja lahedamaks.
Mulle meeldivad kosmoseooperid, aga mulle ei meeldi seebiooperid. See raamat on kahjuks rohkem teine kui esimene. Lisaks on raamat kirjutatud minu jaoks liiga naivistlik-roosas keeles. Paljukiidetud poliitiline liin jättis ka soovida. Liga palju küsitavusi, liiga sirgjooneline ja mustvalge.
Kuna tegu on sissejuhatusega ja autori esimese teosega, siis loodetavasti läheb edaspidi paremaks. Nõrk kolm.
(Huvitav, mispärast see raamat ikkagi paljudele meesterahvastele nii hirmsasti meeldib, kui minu naiseliku loogika järgi ei peaks nad seda silma otsaski sallima? Väga intrigeeriv...)
