Ulmekirjanduse BAAS - Paolo Bacigalupi

Arvustused (4)

20.04.2019, kell 21:22

Kogumiku "Takerdunud maa" eestikeelse tõlke juures on kõige kummalisemaks asjaoluks ilmselt see, et ühes ja samas raamatusarjas ("Orpheuse Raamatukogu") on praeguseks ilmunud Bagicalupi lühiromaan "Alkeemik" nii eraldi raamatuna (aastal 2012) kui ka osana käesolevast nelja lühiromaani sisaldavast kogumikust. Tegu pole siiski mingitpidi etteheitmist vääriva asjaoluga - "Alkeemiku" eestikeelse esmatrüki ilmumise ajal rohkem kui kuue aasta eest polnud kaht "Takerdunud maas" sisalduvat lühiromaani autorite poolt veel kirjutatudki, nii et "Alkeemiku" tõlke kordustrüki avaldamine osana mahukamast kogumikust sai olla vaid ainuvõimalikuks sammuks.
Kogumiku ühist tegevusmaailma iseloomustavad lisaks araabiapärasele õhustikule, maagiapelgusele ja mürgise okasväädi levikule ka üldine vaesus ning viletsus ja võimurite omavoli. Kogu selle (kohati üsna masendavalt ja lohutult kirja pandud) viletsuse põhjustajaks võib pidada asjaolu, et tegu on varasemalt maagial põhinenud tsivilisatsiooniga, mis on ootamatute ökoloogiliste probleemide (mürgiste okasväätide levimine) tõttu pidanud maagiast suures osas loobuma. Ilmselt on Bacigalupi kui valdavalt düstoopilist SF-i kirjutav autor seda maailma luues võtnud eeskujuks meie tsivilisatsiooni ähvardavad ohud, asendades tehnoloogia maagiaga ja võimaliku ökoloogilise katastroofi okasväätidega. Vähemalt selline allegooriline paralleel torkas mulle käesolevat kogumikku lugedes pähe - ja Bacigalupi elust ning loomingust rääkiv saatesõna näis sellele arvamusele vaid kinnituseks olevat.
Kahe autori lühiromaanid erinevad teineteisest mõnevõrra - võrreldes Bacigalupiga on Buckellile omasem seikluslikum ja madinarohkem stiil, samuti teatud sõjakas feminism ning positiivselt kirjeldatud lihtrahva ja egoistlikult julm-ülbe aadelkonna vastandamine viisil, mis natuke meenutab nõukogudeaegset käsitlust klassivõitlusest muistsetes ühiskondades. Bacigalupi lühiromaanide peategelased on meessoost laostunud kõrgklassi esindajad, kes kipuvad muutuvale maailma pigem jalgu jääma, Buckell aga keskendub lihtrahva seast pärinevate mässuliste amatsoonide võitlustele.

Teksti loeti eesti keeles

4.2019

Ander Skarp

23.04.2019, kell 21:56

Kujuta ette, et sa elad maailmas, kus elu on läbi põimunud maagiast – seda kasutatakse kõigeks – alustades grandioossetest pilvedesse mähkunud lendavate losside loomisest võlukunsti meistrite poolt, lõpetades igapäevamaagiaga lihtsate talupoegade poolt – maagia, mis ravib nohu, maagiline vormel, mis hoiab puusepa peitlit korralikult soones ja ei lase käel väriseda... Maagia on kõikjal ja see on nagu vesi, mida inimorganism vajab elamiseks. Aga kujuta ette ka seda, et iga kord, kui keegi kasutab maagiat, toidab selle vägi väetisena okasvääti – pea hävitamatut umbrohtu, mille kergeimgi puudutus on mürgine ning paneb ohvri aegade lõpuni magama. Nagu okasroosike, ent selles loos ei saabu lõpus võluvat printsi – selles loos teeb loodus oma töö ning magava keha saavad lõppeks enesele Kpala lapsed – kõik mõeldavad ja mõeldamatud putukad-mutukad ja muud lagundajad, kes hoolitsevad loodusliku tasakaalu eest.

„Takerdunud maa” koosneb neljast loost, mis pärinevad kahe kirjaniku sulgedest ning nendes lugudes tutvustatakse meile maad, mida on tabanud hirmus saatus. Ei – mitte okasväät, mis on surmav, mis tungib kõikjale ja mida on pea võimatu hävitada. Ei, üldsegi mitte okasväät. See hirmus saatus on hoopis inimene ise koos kõigi oma inimlike pahedega. Vaid inimene saab olla see, kes hävitab kõik oma teel ning mõistab terved sugupõlved hukatusse, et iseenda ambitsioone täide viia. Ja mille nimel? Kelle nimel?

Maailmaloomise meistriklass
Maailm, milles meie nelja loo tegelased seiklevad, on põhjalikult läbi mõeldud. Meil on olemas ajalugu, meil on olemas kultuur ja mõttemallid, igal teol on loogiline põhjendus ja tagajärg, meil on olemas lugude seostatus ning iga järgnev kasutab eelmise loo käigus puudutatud aspekte. On meeldiv lugeda, kuidas kaks kirjanikku täiendavad üksteise mõtteid ning loovad ühiselt seda fooni, mille taustal oma kangelased tegutsema panna.

„Tema kindale klammerdus hulk kahvatuid väädiniite. Peenike ja kahvatu surm tema sõrmeotstel. Vapustav oli näha oma kindal imepeeneid ussikesi, kes kõik kibelesid talle surmasuudlust andma.” (lk 154)

Kui enne püüdsid ette kujutada maagiast täidetud maad, siis nüüd kujuta ette maailma, mille iga osa üritab sind tappa (Austraalia?), pole vahet, kas see on loodus või looduse kroon, kujuta ette meeleheidet, väljapääsmatut ängi, puhast vihkamist ja raevu, kujuta ette maailma, kus inimelu ei maksa mitte midagi ning ka elavad inimesed on kui surnud... ent siiski sooviksid elada selles maailmas. Olla osa selle maailma ajaloost ja müütidest, mida tulevikus paljud sugupõlved üksteisele pajatavad. Selline ongi Takerdunud maa.

„Ja nad võivad ju küsida, kust ma tulen. Ma ei räägiks neile, et tulen sinisest linnast. Räägiksin, et tulen vere linnast, ja ütleksin, et nad sellest eemale hoiaksid.” (lk 290)

Mida ma oskan lõpetuseks öelda? Mida üldse arvustajalt arvustuse lõpetuseks oodatakse? Soovitusi edasiseks käitumiseks? Mine ostma! Ära mine ostma! Millisele maitsele see raamat on mõeldud ja millisele mitte? Aga kust mina seda tean, kas sinu maitse on nii- või naasugune. Ma oskan öelda vaid seda, et mulle „Takerdunud maa” meeldis. Meeldib. Ja ootan pikkisilmi järjelugusid, sest nii Bacigalupi kui ka Buckell on lubanud oma kangelaste teekondi edasi kirjeldada. Seniks aga nautigem seda maailma, mida nad on senimaani jõudnud luua ja lugegem lihtsalt head fantaasiakirjandust.

Täismahus arvustus koos eraldi lugude tutvustusega ilmus ulmeajakirjas Reaktor nr. 80 (märts, 2019)

Teksti loeti eesti keeles

Reidar Andreson

18.06.2019, kell 08:58

Hea kogumik! Üheks tugevaks punktiks ongi vast leidlik maagia kasutus, mis on vahelduseks erinevalt mitmest teisest tuntud fantaasiateosest hästi tasakaalus. Igal loitsul on hind - väga tõsine hind. Teine punkt oleks rusuva idamaise ühis- ja keskkonna loomine. Kogu seda tolmu, verd, raskust ja lakkamatut võitlust okasväätidega oli lugedes tunda.

Mulle meeldis väga Alkeemik (5), mis oli minu meelest perfektne tervik sellest maailmast. Värvikad tegelased, usutavad suhted, piisavalt maailma ja korralik lugu. Hukkajanna (4) hoogne seikluslugu, mille kangelanna mõjus ägedalt ja mis oli lugudest ka kõige mastaapsem. Jõuti veidi rohkem seda müstilist maailma avada, kui Khaimis või selle ümber toimuvates lugudes. Khaimi lapsed (3) oli kõige rusuvam ja õõvastavam, aga mind ei köitnud peategelane, kelle arengut ka ei tajunud. Põhirõhk õudsate sündmuste kirjeldamisel ja ängil. Sepa tütar (4) jällegi parem, kus järjekordne naispeategelane end muutes õigluse eest võitlema peab.

Võimalik, et negatiivsed tegelased olid liiga ühevärviliselt halvad, kuid võimust joobununa ning taolistes oludes võivad sellised türannid inimeste hulgas täitsa olemas olla. Eks leiab tõelisest ajaloostki sarnaseid näiteid. Meeldis ka see, et kõik lood polnud sellest, kuidas lihtrahvas rõhuva ülikkonna vastu mässab. Alkeemikus ja Khaimi lastes võime lugeda, mis juhtub ülikute endaga, kui olukord halvaks läheb. Võiks öelda, et maailmas, kus inimelul puudub absoluutselt igasugune väärtus, ei ole ükski klass ängist prii.

Teksti loeti eesti keeles

Mart Pechter

6.07.2024, kell 14:54

Kogumik "Takerdunud maa" on jagatud maailma tüüpi jutukogu, kuhu Bacigalupi ja Buckell on kirjutanud mõlemad kaks lugu. Tegevus toimub peamiselt Khaimi linnas ja selle ümbruskonnas, Bacigalupi loodud ja meie Lähis-Idale sarnanevas maailmas, kus maagia eksisteerib - aga selle kasutamine paneb kasvama surmavalt mürgiseid vääntaimi.

Esimese loo "Alkeemik" alguseks on mürgiste vääntaimede pealetung kestnud juba terveid inimpõlvi ning paljud endised suured linnad ja viljakad maad on seetõttu maha jäetud. Khaimi linnas, mis nuhtlusega veel aktiivselt võitleb, leiutab üks mees alkeemilise viisi väätide hävitamiseks. Siis aga selgub, et sama protsessi saab ka teistmoodi kasutada.

Järgmised kolm lugu järgnevad kõik esimesele, kuid puudutavad üksteist vaid kergelt. Loos "Hukkajanna" püüab üks naine tagasi võita oma lapsi, kes on röövitud uue ususekti poolt. Lugu "Khaimi lapsed" räägib väätide eest mujalt Khaimi põgenenud kahest lapsest, lugu "Sepa tütar" perekonnast, kes on lubanud ühele Khaimi ülikuvõsule turvise valmistada.

Huvitav selle kogumiku juures on asjaolu, et Bacigalupi on mulle üldiselt meeldinud (näiteks "Pump Six and Other Stories" on minu arvates ikka väga hea jutukogu), kuid see siin mulle küll mingit erilist muljet ei avaldanud. Asi pole otseselt ka Buckelli panuses, sest tegelikult pole nende tekstid väga erinevad (Buckell on vaid pisut nõrgem-pehmem-naiivsem).

Positiivsest rääkides on avalugu "Alkeemik" kindlasti kõige parem. Siin on maailm lugejale veel uus ja värske, aga alkeemiku leiutis tõotab selle pahupidi pöörata - ja siis teebki seda, aga mitte nii, nagu ta ise mõelnud oli. Lugu ise on hoogne ja Bacigalupi kohta üllatavalt positiivne (see tähendab mitte läbinisti sünge vaid isegi väikese lootuskiirega).

Teistest kolmest loost ei jõua ükski samale tasemele. "Khaimi lapsed" on neist kindlasti parim seetõttu, et see arendab olemasoleva maailma teemat natuke edasi - kui vääntaime mürk mõjub niimoodi, siis loogiliselt järgneb see. Kuid midagi enamat see öelda või teha ja kuigi Bacigalupi on siin vastikust mõnuga juurde keeranud, siis see üksi lugu ei kanna.

"Hukkajanna" ja "Sepa tütar" on aga lihtsalt samas maailmas aset leidvad keskpärased seikluslood, mis algavad eikuskilt ja lõpevad samuti eikuskil. "Hukkajanna" läheneb oma teemale veel nii naiivselt, et paneb lugeja uskumisvõime tõsiselt proovile. Kui südamevalu suurus aitaks tegelikult lahinguid võita, siis oleks meie maailmas palju vähem ebaõiglust.

Minu jaoks on see kogumik näide lõksust, kuhu kirjanik võib sattuda. Teinekord on tõesti väga kahju, kui välja on mõeldud põnev maailm ja see kõik kulub ära ainult ühe lühiloo jaoks. Võiks ju veel kirjutada! Või veel parem - teeks sellest terve Marveli-stiilis jagatud universumi, kuhu ka teised kirjanikud saavad oma panuse anda!

Teinekord võib aga selguda, et tegelikult selles maailmas oligi ainest ainult ühe loo jaoks. Kuigi Bacigalupi lood "The People of Sand and Slag" ja "Pump Six" on vinged, siis ei arva ma, et kummaski neist oleks ainet rohkemaks, kui seal just praegu on. Tema mitu lihtsamat kliimamuutuse-lugu töötavad selles suhtes paremini, aga ka neis tekib lõpuks tühja korduse tunne.

Seetõttu ei saagi ma öelda, et kogumik "Takerdunud maa" midagi tähelepanuväärset oleks. Kirjastus Fantaasia poolt juba 2012. aastal lühiromaanina eraldi välja antud "Alkeemik" täitis juba ühe konkreetse tõlkevajaduse ära ja kõik muu selle küljes tundub pigem ballastina. See paneb mõtlema, et kas "Pump Six and Other Stories" ei oleks olnud sarnane kuid parem tõlkevalik?

Hinnang: 5/10

Teksti loeti eesti keeles

Paolo Bacigalupi

6.08.1972–

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Paolo Bacigalupi · Tobias S. Buckell ·

Lisavahendid:

Paolo Bacigalupi

6.08.1972–

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Paolo Bacigalupi · Tobias S. Buckell ·

Lisavahendid:

Autorite sildid:

Teoste sildid: