Kasutajainfo

Paolo Bacigalupi

6.08.1972-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Marcus Kaas ·

Mitte millegi prints

(jutt aastast 2012)

eesti keeles: antoloogia «Täheaeg 11: Viirastuslik rügement» 2012

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
0
2
2
2
2
Keskmine hinne
2.5
Arvustused (8)

Kui see järjelugu kord kokku saab pandud ja ümber kirjutatud ja ära toimetatud, siis võib sellest päris asja saada. Praegu on ta selline visand, mille iga osa kallal annaks norida ja mida on igav lugeda. Kui millegagi võrrelda, siis Eddingsi “Belgariad” tuli pähe - no et impeeriumi pärija ja värki.
Teksti loeti eesti keeles

Jah, lugeda see saaga üldiselt kõlbab, ent niimoodi järjejutuna avaldamine pole hea mõte. Eelmised osad pole mul praeguseks veel täiesti meelest läinud ja hinne on antud tervikut, mitte konkreetset katkendit silmas pidades.
Teksti loeti eesti keeles

Loos on haaret, aga kogu ülesehitus on kohutavalt puine, ka tegevustik näib suuresti ebaloogiline. Võib-olla tuleneb mulje sellest, et "Mitte millegi prints" tundub suures osas "Jää ja tule laulu" jms intriigistiku ebaõnnestunud järeleaimamine.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle tundub, et sama loo varasemad osad olid palju tugevamalt kirjutatud. Mälestus nendest on palju helgem ja praeguse osa lugemine muutis kogu loo palju kehvemaks. Üks asi, mis lugu lugedes häiris, oli ülemäärane lühilausete kasutamine, mille tõttu tekst tundus seetõttu väga hüplevalt kirjutatuna.
Teksti loeti eesti keeles

Käesoleva loo (mis on mu esmatutvus antud autori loominguga) puhul häirib täpselt sama asi, mis kadunud Lew R. Bergi puhul - üleseletamine.

Püüdlik tegelaste iga lause või liigutuse motiivi lugejale lahtikirjutamine on lapsik ja nii metoodiline, et näib nagu teeks seda masin. See on kitsamalt võttes tehniline, laiemalt autori mõttemaailma küsimus ja kui me räägime juba trükitud tekstist, on see kivi toimetaja kapsaaeda, kes peaks tegema kas autoriga selgitustööd või siis ise liigse lausetest välja kriipsutama. Kolmas variant on muidugi lati alla jäävat kirjandust mitte avaldada.

Teksti loeti eesti keeles

Kohutav, kohutav.

Lugemine võttis aega ligi kuu toore tahtejõuga lõik lõigu haaval edasi punnimist. Ometi tundsin mingit moraalset kohustust Kaasi jutt 11. Täheajas siiski läbida, võib-olla veidi pahupidi pööratud kristliku päritoluga põhimõttest "tee teisele, mida tahad endale tehtavat".
Pooleli ei jätnud, kuigi oleks väga tahtnud.

Miks siis lugu nii halb on minu meelest:

* Tegelastel vahet teha on hirmus piin.
Esiteks on kõik tegelased mehed, ainsagi erandita.
Teiseks on enamik kas sõjaväelased või mingid ülikud. Lademes silme ette valguvad sõnad "kolonel", "kindral", "hertsog", "kapten", "julgeolekuülem", "imperaator" jne läksid pidevalt omavahel segamini. Seda sellest hoolimata, et autor oli ilmselt selguse huvides hoolitsenud selle eest, et iga tiitlit kannaks ainult üks inimene, niisiis oli tegevustikus üks kapten, üks kolonel jne. Kindrali osas oma pole kindel, kindral(id) ajasid mind kõige rohkem segadusse. Üks neist oli see Gerhard, kelle puhul mulle täiesti segaks jäi, mille või kelle kindral ta oli, mispärast olid talle vajalikud incognito nurgatagustes passimised ja saladuslikud kadumised ja üldse, kelle kirju lehm.
Kas ja kes oli teine, ei oska öelda.

Aga see kõik on pisiasi selle kõrval, et tegelased on ka muidu eristamatud.
Kõik räägivad umbes ühtemoodi.
Kellegi välimus peale sureva hertsogi, kes on vana, ja Andrease, kes on 14, ei eristu teiste omadest.
Kellelgi ei ole üldse mitte mingit muud elu, kui see trooni, troonipärimise ja elukutsega seonduv jant, mille ümber see lugu keerleb.
Mingeid erilisi emotsioone peale vihastamise ja põlguse neil samuti pole, jälle on erandiks Andreas ja natukene ka peategelasest kapten, kellele see Andreas vähemalt natukene armsaks sai.
Enamik tegelasi on õudselt head võitlejad, praktiliselt alistamatud, kuni nad kohtuvad kellegagi, kes on neist parem. (Kohtuda nt arvulises ülekaalus lihtsõduritest vastastega on loo alguses kaptenile veel vähemalt veidi õudne, lõpu poole pole arvuline ülekaal ühele piisavalt osavale mehele enam probleem).

Üllataval kombel jäid mulle päris hästi meelde ja eristusid tegelaste nimed, aga painav oli see, et üldse ei jäänud mällu, mida need nimed tähistasid - nt ma teadsin, et Andrease vanad semud olid Gerhard ja Henrik, aga see, et Gerhard oli kindral ja Henrik surnumanaja, tabas mind sügava üllatusena.

Eriti tüütu oli, et loo peategelane üldnimetusega "kapten" oli nii oma suhtumistelt, mõtteviisilt kui kõigilt muudelt atribuutidelt praktiliselt identne loo antikangelase, kellegi "koloneliga". Pool lugu nad jälitasid üksteist, seadsid üksteisele lõkse ja tegid üksteise kohta otse näkku mitmemõttelisi sapiseid tähendusi, mille mõte oli "ma tean küll, et me oleme vaenlased, ja tean, et sina ka tead, aga otse ma midagi ei ütle - mis ei takista mul rämedalt vihjata ja ülbitseda".
Nad olid nii kohutavalt sarnased nagu mingid kaksikvennad, ja võimatu oli ühte oluliselt paremini või halvemini suhtuda kui teise. Miska nendevaheline mõõduvõtmine oli igav, igav, igav.

* Üldse oli kõik igav.
Päris hämmeldav - loos on võitlust ja actionit, maagiat, suur lahing, intriigid, varitsemised, lõksud, findi findi findina keerduv "kes on reetur, kes reedab keda" peamurdmine, aga lugeda on igavam kui kokaraamatut. Seda põhiliselt kahel põhjusel:

1) Tegelaste emotsioonid ja mõtted nendega ja nende ümber toimuvate sündmuste kohta on äärmiselt puudulikud ja ühekülgsed. Nad on nagu pappkujud.

2) Autor mainib asju üks kord ja siis eeldab, et need jäävad meelde.
Minul läksid omavahel sassi nii hertsog ja imperaator kui Belgravia ja Impeerium. Jube raske on jälgida poliitikat, kui mul pole isegi meeles, kes on omavahel liitlased, kes vaenlased, ja ma pean seda teksti mööda taga otsima.
Ühe poliitilist olukorda kirjeldava loengu (mis on nii igav, et tukk tuleb peale) asemel peaks pidevalt dialoogis ja peategelase mõtetes infot ette söötma, et kes on kes. Nii jääb palju paremini meelde.

Kujuka näitena lugeja halvast informeerimisest võiks tuua leheküljel 249 kapteni peas vormuva mõtte. Kapten ei suuda seal uskuda, et vastused teda vaevanud küsimustele on nii lihtsad.
Samas mina lugejana esiteks ei mäleta, et teda üldse mingid küsimused väga vaevanud oleks peale üldise "wtf siin toimub?!" ja teiseks ei saanud mina neist "lihtsatest" vastustest suurt midagi aru v.a. et pidevalt peapahaluses kahtlustatav tegelane seda ilmselt siiski pole.
Vbla oleksin saanud, kui oleksin mäletanud, mis küsimustest on jutt, aga polnud seda õnne antud.

* Sündmustikul puudub emotsionaalne telg. Kogu aeg on õhus mingeid ebamääraseid "wth, kes on vandenõu taga ja milles see vandenõu ikkagi seisneb"-küsimusi, aga ükski neist ei tundu oluline. Ei ole mingit teemat, mis mind pidevalt õhevil hoiaks - nt et kas saab siis sõrmuse hävitatud või ei. Ei ole põnev, no ei ole üldse põnev!
Kellelegi pole kaasa elada, kuna tegelased on nagu rivi ühe mudeli järgi lõigatud nukke.
On vaid sügavalt kama, kes võidab, kes kaotab ja milleks üldse kogu see jamps.

Et mitte tunduda ülemäära karm, siis lõppu ka midagi positiivset: Marcus Kaas on võimeline õigesti lauseid moodustama ja neid järjestama küllaltki loogilisel moel, lisades vahel teksti ka tsutikese huumorit.
Ta viitsib kirjutada pikka teksti, mis tähendab, et visadust on.
Samuti on loost näha ambitsiooni luua maailm ja ambitsioon on iseenesest tore asi.

Kahjuks on maailma asemel tulemuseks papist dekoratsioonid, üsna tolmused seesugused, ja karakterite asemel vineerist välja lõigatud igasuguse sügavuseta nukud.

Üritades näha, mida selle (kindlasti üsna aeganõudva) ponnistusega kasulikku teha, ütleb mu fantaasia üsna üles. Vbla kuulutada osakeseks romaani kondikavast?
Sest isegi mustandiks on seda teksti raske pidada, kuna tegelased ikka nii üldse-üldse-üldse ei kanna.
Teksti loeti eesti keeles

Mida keerulisemate aktsioonideni lugu jõuab, seda reljeefsemalt ilmneb autori võimetus. Alguses, kui ainult poiss, vanaisa ja metsaonu ringi tuterdasid, suutis autor lugeja mingil määral ära petta - et äkki oskabki natuke kirjutada. Kui tegelased suurde maailma jõudsid, sai selgeks, et ei oska.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Autor saatis kaks debüütteksti üheskoos ning üks neist ilmus "Algernonis" 3/2019 ning teine "Loomingus" 5/2019. Kuigi "Bulgarini karjamaa" on mõnevõrra siledam kui "Simulatsioon", ei ole arengust seega õige rääkida. Mõlema teksti tugevam külg on kirjatehnika ning ka "Bulgarini karjamaa" hea hinne sisaldab avanssi debüüdi puhul.
 
Kirjatehnika on aga ka väga oluline ning kui autor edasi kirjutab ja originaalsemate ideede leidmiseks jõudu pingutab, võiks meil mõne aasta pärast üks hea jutukirjanik juures olla.
Teksti loeti eesti keeles

Bahadurid natuke literatuursemas vormis.
 
Ajalooline osa jäi liiga kuivaks faktijoruks. Iga tagasivaade oleks võinud sisaldada hetke, milles jutustaja pidanuks mingi valiku tegema - sest kogu jutt on ju sellest, kas on võimalik valiku tegemisest hoiduda ja vaikselt kuhugi prakku pugeda. Praegusel kujul ei toeta tagasivaated loo põhimotiivi.
Teksti loeti eesti keeles

Seda lugu on raske hinnata.
 
Ühelt poolt mulle meeldib enesesse süübimise teema ja autor arendab seda täitsa hästi. Teiselt poolt on jutt üsna fragmenteeritud. Mitte lootusetult / loetamatult fragmenteeritud, kuid siiski natuke rohkem, kui mulle tavaliselt meeldib.
 
Kolmandalt poolt on aga nii neetult etteaimatav, et lõpuks tuleb mängu mingi... ütleme pimeduse poole jõud. Muidugi võib seda oletada juba autori nime järgi, aga teksti põhjal ka. Lugeja osaks jääb vaid jälgida, kuidas täpselt autor jutujärje sinnani juhib. Natuke meelevaldse võrdlusena - kui kõik teavad, et Tallinn-Tartu maantee teises otsas on Tartu, siis kui põneva tekstikogumi kulgejat juhtivad liiklusmärgid moodustavad...?
 
Põhiküsimus on, kas sellist lugu on üldse võimalik kirjutada nii, et finaal poleks etteaimatav? Kui jah, siis kuidas? Pakkuda alternatiivse võimalusena välja mingi realistlik põhjendus? Aga ega peale vaimuhaiguse eriti muid variante selleks pole ning vaimuhaigus on ülimalt kulunud motiiv... Ning selle usutavaks muutmiseks peaks samas tekstikorpuses (autori loomingus, ajakirja numbris, kogumikus) eksisteerima ka mõni tekst, mis just niimoodi lõppeb.
 
Eks see vist olegi ulmekirjanduse vanima ning kulunuma alamžanri üldine häda, et säng jutuvoolu jaoks on aastasadadega ära kivistunud. Kui mingid tegelased kosmoselaevas loksuvad ning uue planeedi juurde jõuavad, on autoril veel kõik võimalused lahti, sest juba kosmoselaev ise on loo žanriliselt ära defineerinud ning autor ei pea selle päarst muretsema. Kummaliste juhtumitega algav õudusjutt tuleb aga tingimata mingisse õudsesse finaali juhtida, muidu poleks see õudusjutt.
Teksti loeti eesti keeles

Maailm on äge ja selles toimub hulk toredaid stseene (punase kivi juures näiteks), aga süžee on väga lihtsameelne. Muud pole mul isandate Abramovi, Hargla ja Milleri põhjalikele arvustustele lisada.
 
Ja siis see kaasarvustaja, kelle jaoks kõik tuleb lahti kirjutada ja Jumala pärast ei või kuhugi mitmeti tõlgendatavaid otsi jääda... Tunnen kaasa, kuid aidata ei oska.
Teksti loeti eesti keeles

Keskpäraselt fantaasiavaene märulikirjanik Alastair Reynolds üritab käsitleda niiöelda suuri teemasid: kultuurimälu ja kirjaliku teksti rolli selle hoidmisel, kättemaksu ja andestust, uue alguse ja senistest traditsioonidest loobumise võimalikkust, religiooni kohta ajaloos. Ootuspäraselt on tulemus mannetu, väheveenev ja loogikavaba. Minu poolt seni loetuist on "Aeglased kuulid" kindlasti üks õnnetumaid Reynoldsi jutte ja tõenäoliselt läks see nii rappa just pretensiooni pärast märuližanrist välja murda ja öelda midagi sügavamat inimkonna ajaloo või saatuse kohta. Kõigil lihtsalt ei ole selleks ummi, proovigu palju tahavad...
 
Järelsõnas väidetakse (lk. 131), et "Reynoldsi tulevikutehnoloogiad püüavad üldiselt arvestada teadusliku võimalikkusega. Kirjanik ise on rõhutanud, et püüab oma fantaasiaga jääda tehnoloogilise arengu piiridesse, mida ta ise võimalikuks ja reaalseks peab." See võib ju muidugi täiesti nii olla, et kirjanik ise peab enda poolt kirjeldatud kauge tuleviku tehnoloogilisi lahendusi võimalikuks ja reaalseks, kuid paraku on paljud neist erakordselt äbarikud isegi tänapäeva mõistes, rääkimata ajast, kui tähelaevadega sadade koloniseeritud maailmade vahel ringi hüpatakse ja sõdu peetakse.
 
Konkreetselt "Aeglastes kuulides" tekib näiteks probleem, et tähelaeva muutmälu on pihta saanud ja ta peab hakkama oma püsimälu üle kirjutama, et oleks, kus jooksvaid andmeid hoida. Tulemusena läheb kaotsi kõik, mis selles on inimkonna kultuuri või teaduse kohta salvestatud ning robinsonaadi osalised üritavad midagigi päästa seintele kribades ning tükikaupa oma implantaatidesse salvestades. Kontseptsioon on häbiks nii tõsiteadusliku ulme žanrile kui ulmekirjandusele kui visionäärlikule või ideede kirjandusele üldse.
 
Esiteks näib kauge tuleviku tähelaeva infosüsteemi kirjeldus olevat inspireeritud sellest, mida kokkujooksva Windowsiga arvutirondi kasutaja näeb ja kuuleb - hanguvad aknad, kõvaketta lõputuna tunduv krabin. Teiseks, suurusjärgud ei klapi. Kõigi praeguseni maailmas avaldatud raamatute, ajakirjade jne. mahu suurusjärk on 100 TB. 30 TB SSD võib praegu igaüks poest osta mingi 12k euro eest. Kui üldse maailmas miski kiiresti odavamaks läheb, siis on see bait andmekandjal ning ammu enne tähelaevade ajastut võiks salvestusmahu poolest igaüks inimkonna kirjalikku pärandit taskus kaasas kanda. Neil seal olid kaasas seadmed, kust tuli paar fotot ära kustutada, et mõnele raamatule ruumi teha. Kolmandaks, igasuguse vähegi kriitilise infosüsteemi juurde käib dubleerimine ja varundamine. Reynoldsi tähelaev suudab küll oma sadadele asukatele aegade lõpuni süüa teha, aga kuskile nurka sama kaua kestev hävimatu vabrikuseadistustega mälublokk tekitada oli liiga keeruline.
 
Niiöelda ulmekirjanik, kes ei suuda arvestada isegi kirjutamisaegse tehnoloogiaga, on lihtsalt hale. Ja see oli ainult üks näide lühiromaani paljudest totrustest; jääaegade või niinimetatud keskaegse põllumajanduse kohta ma parem ei hakkagi...
Teksti loeti eesti keeles

Väga hästi ja sujuvalt kirjutatud, küllaltki põnev.
 
Jah, nagu eelpool öeldud, oli peategelasel vahel ka lihtsalt õnne - kuid minu arust siiski veel enam-vähem mõistlikkuse piirides. Tema ja tema sõbrad kuulusid kindlasti tehisuniversumis kõige paremini orienteeruvate inimeste hulka ja tõenäosus, et keegi neist võinuks 5 või rohkema aasta jooksul kõige muu hulgas ka ideaalse PacMani ära mängida, on siiski võrdlemisi suur. Väga tõenäoliselt oli seda teinud ka suur hulk teisi mängijaid, sh. 6ikuid. Usutavuse säilitamiseks olekski võinud PacMani auhind lisaks peategelasele veel kellelgi taskus olla.
 
YA kui žanri üldtuntud omapära on hillitsetud romantika. Paljudel juhtudel ei suuda autor seda tegelastepäraseks teha - sel ajal, kui tegelased esimest arglikku suudlust vahetavad, oleksid reaalsed teismelised ammu juba kuskil nahistanud. Cline'i romaanis seda probleemi ei ole, sest tegelased istuvad kogu vaba aja kuskil koopas ja mängivad arvutimänge - loomulikult ei ole neil päriselus midagi ega saagi olla (erandiks oli paks must tibi, kes oli ka päriselus üsna iseseisev). OASIS-e küberbordelle oli mainitud, kuid olnuks loogiline, kui samadel alustel saanuks ka kasutajad omavahel ühtida. Selle võimaluse kõrvalejätt on ilmselt tõesti lõiv alamžanri reeglitele, kuid norida selle kallal ei viitsi.
 
Sündmustik oli üldjuhul loogiline, väikeste konarustega. Koos mängukonsooliga oleks võinud peategelane ka uued riided võrgust osta. Suur Punane Nupp muidugi on jama, selle jaoks on varukoopiad.
Teksti loeti eesti keeles

Veikol oli juba 2002. aastal sarnase ideega jutt: http://baas.ulme.ee/?autor=94&teos=47750
 
Veiko oma sai maksimumhinde, paneme sellele siin siis palli võrra vähem. Loginovi oma viga, et "Algernoni" ei loe ja eesti ulme klassikat ei tunne.
Teksti loeti eesti keeles

Loginov on muidugi tubli nobenäpp-jutukirjutaja, seda on stiilistki tunda, aga käesolev tekst on paraku jama. Alates tegevuskohaks valitud pensionile läinud pätiide planeedist, mis on ühiskonnana täiesti ebausutav, on jama ja hiljem mandub kõik selle üle ohkimiseks, kui tore ikka on raamatuid lugeda. Võib muidugi mõista, et see on kirjanikele südamelähedane motiiv, mis teosest teosesse kordub, aga siiski, saagem üle, et suur osa inimkonnast sellest essugi ei hooli... Ainuke helge hetk oli see, kuidas peategelast telefoni teel mõnitatakse ja see päästab ka hinde rahuldavaks.
Teksti loeti eesti keeles

Mõni mõte on selline, et selle teostamise katsetest võiks pigem loobuda kui ilmselget vägistama hakata. Siin siis mees, kes on aastaid otsinud maailma päästmiseks vajalikku vidinat ja selle ennast suurtesse ohtudesse pannuna lõpuks leidnud, keerab 30 km enne omade juurde jõudmist sisse kuhugi linnakesse, kus tal tekivad igasugused probleemid. Probleemid ei lahenegi ja lõpuks saadab ta enda eest 6-aastase kohaliku jõmpsika vidinat ära viima õigesse kohta. Paraku ei ole seda mõtet võimalik niimoodi teostada, et see nõmedalt välja ei tuleks: 30 km on heas vormis täismehe jaoks kõige rohkem päevateekond ja keegi ei ole nii idioot, et enne seda viimast otsa kolmeks päevaks kuhugi molutama jääb. Pikemat vahemaad oleks jällegi 6-aastasel lootusetu läbida. Enda niimoodi nurka värvimise ja kangekaelselt selle juurde jäämise eest ei saa autorile üle 3 punkti kuidagi anda.
 
Jutt vene keeles siin koos aastaga 2010: https://lleo.me/arhive/fan2010/magic.html
Teksti loeti eesti keeles

Mõte, et ajas saab ükskõik kui kaugele hüpata umbes telefonikõne energiakuluga on nii totter, et vajutab paraku oma jälje ka kõigele ülejäänule. Ajamasin on muidugi üleüldse kontseptsioon, mille üle ei tasu tõsiselt arutada, aga mingi sündsustunne võiks ikkagi ka selle juures säilida.
Teksti loeti eesti keeles

Kirjutan Eesti ulmeantoloogiatest natuke värskes "Algernonis": http://www.algernon.ee/node/1149
 
Et siis peamiselt "Kaarna" mõtteline järg ning autorid, kellega lugeja varasemate "Skarabeuse" analoogiate kaudu juba tuttav on. Kahelt autorilt on lühiromaanid ning ülejäänud kahelt siis kummaltki kaks juttu. Niisugust mahtude ühtlustamise soovi võib mõista, aga antoloogia oleks siiski huvitavam, kui oleks kuuelt autorilt kuus teost.
 
Mulle isiklikult oli kõige huvitavam tekst Galina "Pööripäev", Divovi "Reeturil" polnud ka väga viga. Lühikesed jutud olid paraku kõige rohkem keskpärased.
Teksti loeti eesti keeles

Ei ole seal mingit Dicki ega Strugatskeid... Kliiniline soga on...
 
Ehk siis olematu lugu, pretensioonikas ja kenitlev stiil, autori arvates filosoofiline maailmakäsitlus. "Existerion" 17 aastat hiljem.
Teksti loeti eesti keeles

Jah, nagu eespool öeldud, täiesti normaalne Kuldajastu stiilis lugu. Kahju, et autor nii harva ulmet kirjutab (või avaldab?).
Teksti loeti eesti keeles

Autor on tõenäoliselt intelligente inimene, aga jutt on jamps. Mis akadeemia, mis preester... Kui ta juba nii kange akadeemik oli, et taimi ja inimesi võtva katku konstrueeris, siis näiteks jalgsi ringi tuterdamise asemel helikopteriga ringi lennata oleks selle kõrval pisiasi olnud.
Teksti loeti eesti keeles