Kasutajainfo

Paolo Bacigalupi

6.08.1972-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Marcus Kaas ·

Mitte millegi prints

(jutt aastast 2012)

eesti keeles: antoloogia «Täheaeg 11: Viirastuslik rügement» 2012

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
0
2
2
2
2
Keskmine hinne
2.5
Arvustused (8)

Kui see järjelugu kord kokku saab pandud ja ümber kirjutatud ja ära toimetatud, siis võib sellest päris asja saada. Praegu on ta selline visand, mille iga osa kallal annaks norida ja mida on igav lugeda. Kui millegagi võrrelda, siis Eddingsi “Belgariad” tuli pähe - no et impeeriumi pärija ja värki.
Teksti loeti eesti keeles

Jah, lugeda see saaga üldiselt kõlbab, ent niimoodi järjejutuna avaldamine pole hea mõte. Eelmised osad pole mul praeguseks veel täiesti meelest läinud ja hinne on antud tervikut, mitte konkreetset katkendit silmas pidades.
Teksti loeti eesti keeles

Loos on haaret, aga kogu ülesehitus on kohutavalt puine, ka tegevustik näib suuresti ebaloogiline. Võib-olla tuleneb mulje sellest, et "Mitte millegi prints" tundub suures osas "Jää ja tule laulu" jms intriigistiku ebaõnnestunud järeleaimamine.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle tundub, et sama loo varasemad osad olid palju tugevamalt kirjutatud. Mälestus nendest on palju helgem ja praeguse osa lugemine muutis kogu loo palju kehvemaks. Üks asi, mis lugu lugedes häiris, oli ülemäärane lühilausete kasutamine, mille tõttu tekst tundus seetõttu väga hüplevalt kirjutatuna.
Teksti loeti eesti keeles

Käesoleva loo (mis on mu esmatutvus antud autori loominguga) puhul häirib täpselt sama asi, mis kadunud Lew R. Bergi puhul - üleseletamine.

Püüdlik tegelaste iga lause või liigutuse motiivi lugejale lahtikirjutamine on lapsik ja nii metoodiline, et näib nagu teeks seda masin. See on kitsamalt võttes tehniline, laiemalt autori mõttemaailma küsimus ja kui me räägime juba trükitud tekstist, on see kivi toimetaja kapsaaeda, kes peaks tegema kas autoriga selgitustööd või siis ise liigse lausetest välja kriipsutama. Kolmas variant on muidugi lati alla jäävat kirjandust mitte avaldada.

Teksti loeti eesti keeles

Kohutav, kohutav.

Lugemine võttis aega ligi kuu toore tahtejõuga lõik lõigu haaval edasi punnimist. Ometi tundsin mingit moraalset kohustust Kaasi jutt 11. Täheajas siiski läbida, võib-olla veidi pahupidi pööratud kristliku päritoluga põhimõttest "tee teisele, mida tahad endale tehtavat".
Pooleli ei jätnud, kuigi oleks väga tahtnud.

Miks siis lugu nii halb on minu meelest:

* Tegelastel vahet teha on hirmus piin.
Esiteks on kõik tegelased mehed, ainsagi erandita.
Teiseks on enamik kas sõjaväelased või mingid ülikud. Lademes silme ette valguvad sõnad "kolonel", "kindral", "hertsog", "kapten", "julgeolekuülem", "imperaator" jne läksid pidevalt omavahel segamini. Seda sellest hoolimata, et autor oli ilmselt selguse huvides hoolitsenud selle eest, et iga tiitlit kannaks ainult üks inimene, niisiis oli tegevustikus üks kapten, üks kolonel jne. Kindrali osas oma pole kindel, kindral(id) ajasid mind kõige rohkem segadusse. Üks neist oli see Gerhard, kelle puhul mulle täiesti segaks jäi, mille või kelle kindral ta oli, mispärast olid talle vajalikud incognito nurgatagustes passimised ja saladuslikud kadumised ja üldse, kelle kirju lehm.
Kas ja kes oli teine, ei oska öelda.

Aga see kõik on pisiasi selle kõrval, et tegelased on ka muidu eristamatud.
Kõik räägivad umbes ühtemoodi.
Kellegi välimus peale sureva hertsogi, kes on vana, ja Andrease, kes on 14, ei eristu teiste omadest.
Kellelgi ei ole üldse mitte mingit muud elu, kui see trooni, troonipärimise ja elukutsega seonduv jant, mille ümber see lugu keerleb.
Mingeid erilisi emotsioone peale vihastamise ja põlguse neil samuti pole, jälle on erandiks Andreas ja natukene ka peategelasest kapten, kellele see Andreas vähemalt natukene armsaks sai.
Enamik tegelasi on õudselt head võitlejad, praktiliselt alistamatud, kuni nad kohtuvad kellegagi, kes on neist parem. (Kohtuda nt arvulises ülekaalus lihtsõduritest vastastega on loo alguses kaptenile veel vähemalt veidi õudne, lõpu poole pole arvuline ülekaal ühele piisavalt osavale mehele enam probleem).

Üllataval kombel jäid mulle päris hästi meelde ja eristusid tegelaste nimed, aga painav oli see, et üldse ei jäänud mällu, mida need nimed tähistasid - nt ma teadsin, et Andrease vanad semud olid Gerhard ja Henrik, aga see, et Gerhard oli kindral ja Henrik surnumanaja, tabas mind sügava üllatusena.

Eriti tüütu oli, et loo peategelane üldnimetusega "kapten" oli nii oma suhtumistelt, mõtteviisilt kui kõigilt muudelt atribuutidelt praktiliselt identne loo antikangelase, kellegi "koloneliga". Pool lugu nad jälitasid üksteist, seadsid üksteisele lõkse ja tegid üksteise kohta otse näkku mitmemõttelisi sapiseid tähendusi, mille mõte oli "ma tean küll, et me oleme vaenlased, ja tean, et sina ka tead, aga otse ma midagi ei ütle - mis ei takista mul rämedalt vihjata ja ülbitseda".
Nad olid nii kohutavalt sarnased nagu mingid kaksikvennad, ja võimatu oli ühte oluliselt paremini või halvemini suhtuda kui teise. Miska nendevaheline mõõduvõtmine oli igav, igav, igav.

* Üldse oli kõik igav.
Päris hämmeldav - loos on võitlust ja actionit, maagiat, suur lahing, intriigid, varitsemised, lõksud, findi findi findina keerduv "kes on reetur, kes reedab keda" peamurdmine, aga lugeda on igavam kui kokaraamatut. Seda põhiliselt kahel põhjusel:

1) Tegelaste emotsioonid ja mõtted nendega ja nende ümber toimuvate sündmuste kohta on äärmiselt puudulikud ja ühekülgsed. Nad on nagu pappkujud.

2) Autor mainib asju üks kord ja siis eeldab, et need jäävad meelde.
Minul läksid omavahel sassi nii hertsog ja imperaator kui Belgravia ja Impeerium. Jube raske on jälgida poliitikat, kui mul pole isegi meeles, kes on omavahel liitlased, kes vaenlased, ja ma pean seda teksti mööda taga otsima.
Ühe poliitilist olukorda kirjeldava loengu (mis on nii igav, et tukk tuleb peale) asemel peaks pidevalt dialoogis ja peategelase mõtetes infot ette söötma, et kes on kes. Nii jääb palju paremini meelde.

Kujuka näitena lugeja halvast informeerimisest võiks tuua leheküljel 249 kapteni peas vormuva mõtte. Kapten ei suuda seal uskuda, et vastused teda vaevanud küsimustele on nii lihtsad.
Samas mina lugejana esiteks ei mäleta, et teda üldse mingid küsimused väga vaevanud oleks peale üldise "wtf siin toimub?!" ja teiseks ei saanud mina neist "lihtsatest" vastustest suurt midagi aru v.a. et pidevalt peapahaluses kahtlustatav tegelane seda ilmselt siiski pole.
Vbla oleksin saanud, kui oleksin mäletanud, mis küsimustest on jutt, aga polnud seda õnne antud.

* Sündmustikul puudub emotsionaalne telg. Kogu aeg on õhus mingeid ebamääraseid "wth, kes on vandenõu taga ja milles see vandenõu ikkagi seisneb"-küsimusi, aga ükski neist ei tundu oluline. Ei ole mingit teemat, mis mind pidevalt õhevil hoiaks - nt et kas saab siis sõrmuse hävitatud või ei. Ei ole põnev, no ei ole üldse põnev!
Kellelegi pole kaasa elada, kuna tegelased on nagu rivi ühe mudeli järgi lõigatud nukke.
On vaid sügavalt kama, kes võidab, kes kaotab ja milleks üldse kogu see jamps.

Et mitte tunduda ülemäära karm, siis lõppu ka midagi positiivset: Marcus Kaas on võimeline õigesti lauseid moodustama ja neid järjestama küllaltki loogilisel moel, lisades vahel teksti ka tsutikese huumorit.
Ta viitsib kirjutada pikka teksti, mis tähendab, et visadust on.
Samuti on loost näha ambitsiooni luua maailm ja ambitsioon on iseenesest tore asi.

Kahjuks on maailma asemel tulemuseks papist dekoratsioonid, üsna tolmused seesugused, ja karakterite asemel vineerist välja lõigatud igasuguse sügavuseta nukud.

Üritades näha, mida selle (kindlasti üsna aeganõudva) ponnistusega kasulikku teha, ütleb mu fantaasia üsna üles. Vbla kuulutada osakeseks romaani kondikavast?
Sest isegi mustandiks on seda teksti raske pidada, kuna tegelased ikka nii üldse-üldse-üldse ei kanna.
Teksti loeti eesti keeles

Mida keerulisemate aktsioonideni lugu jõuab, seda reljeefsemalt ilmneb autori võimetus. Alguses, kui ainult poiss, vanaisa ja metsaonu ringi tuterdasid, suutis autor lugeja mingil määral ära petta - et äkki oskabki natuke kirjutada. Kui tegelased suurde maailma jõudsid, sai selgeks, et ei oska.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Jah, nagu eespool öeldud, täiesti normaalne Kuldajastu stiilis lugu. Kahju, et autor nii harva ulmet kirjutab (või avaldab?).
Teksti loeti eesti keeles

Autor on tõenäoliselt intelligente inimene, aga jutt on jamps. Mis akadeemia, mis preester... Kui ta juba nii kange akadeemik oli, et taimi ja inimesi võtva katku konstrueeris, siis näiteks jalgsi ringi tuterdamise asemel helikopteriga ringi lennata oleks selle kõrval pisiasi olnud.
Teksti loeti eesti keeles

Nagu ülal öeldud: on lugu, on karakterid. Miinusteks on mõningane hõredus rabeluste kirjeldamisel (alati polnud nii väga selge, kes kuhu mis suunast liigub) ning mõned loogikavead. Alguses tundub, et mingi liikumisandur reageeris rotile - sellisel juhul oleks seal pidanud need masinad 24/7 ringi lõgistama ja põmmutama, sest linn pidi rotte täis olema. Liikumisandurid sätitakse ikka vastavalt soovitava saagi kaalule paika. Ja lõpus siis heidavad tegelased pilke "ööhämaruses laiuvale lagendikule", kusjuures kell on midagi kolme paiku öösel ja aastaaeg hilissügis... Ja juhtmerulli Triinu juba mainis.
Teksti loeti eesti keeles

Kõik Hollywoodi elemendid on olemas:
* väga hästi kirjutatud ja stiilne algus, mis suubub aga tavapärasesse tõmblemisse;
* cliffhanger'id;
* väga paha pahalane;
* abitult tema võimusesse sattuvad head;
* üks neist süütult süüdi mõistetud, teine tehnikat täis topitud eriagent;
* ebatõenäoliselt õnnelik pääsemine ja võitlussteen, kus paha oma palga saab;
* rassismiteema ning sellega haakuv vasakpoolne noot (inimesed kardavad seda, mis meenutab neile nende endi sisemuses peituvat deemonit);
* lõpusuudlus.
 
Põhimõtteliselt makulatuur. Kahju, et kultuurinormid panevad andekaid inimesi niisugust põhku tootma.
Teksti loeti eesti keeles

Pseudodokk. Autori poolt käsitletud teema - II maailmasõja õuduste mäletamine, konkreetsemalt Jaapani "Üksuse nr. 731" tegevus Mandžuurias - on vaieldamatult oluline ja ma jagan täiesti tema hoiakut. Fabritseeritud nn. diskussioon koos "tavainimeste" ignorantsete ja hoolimatute arvamustega on veenev ja hästi komponeeritud. Tulemus kipub siiski ilukirjandusest kaugemale jääma, sellele hämarale piirialale, mida nimetatakse "ilukirjanduslikuks esseeks". Võrdluseks, Carl Sagani "Contact" läheneb ka sellele piirile, jäädes IMHO siiski ilukirjanduse poolele, kuid ka seda peavad mõned inimesed igavaks. Mart Laari "Sügissõda" asub žanripiiride mõttes umbes samas kohas kui Liu teos.
 
Ulmekirjandusena on lühiromaan aga kehv. Autoril on vaja käsitleda sündmuste pealtnägijate usaldusväärsuse teemat ning selleks püstitab ta loogikavaba konstruktsiooni. Nimelt leiutatakse viis minevikku vaadata, kuid kvantmehhaanika seaduspärasuste tõttu kaob vaadeldud muster pärast vaatlemist ära, mis tähendab, et üht aega ja kohta saab vaadata vaid ühe korra. Kuna kogu sisendi töötlemiseks pole arvutus- ega salvestusvõimsust, suunatakse sisend inimajju, mille tagajärjel muutub keegi vaadeldava sündmuse ainsaks elusolevaks pealtnägijaks. See kontseptsioon on ilmselge jama.
 
Kokkuvõtteks siis hea essee vajalikul teemal, dokumentaalsele käsitlusviisile alla jääv ilukirjandus ja vilets ulme.
Teksti loeti inglise keeles

Alternatiivajalugu, milles Jaapani ja USA valitsused saadavad Suure depressiooni tõttu töötuks jäänud mehed Vaikse ookeani alla tunnelit kaevama. 1922. aasta Washingtoni leping ning Saksamaale Versailles' rahulepinguga kehtestatud piirangud kaotatakse 1930. aastal ning see rahustab sealse elektoraadi maha ning hoiab ära natside võimule pääsu. Kokkuvõttes jääb II ms ära,  1960-ndatel on Jaapani koloniaalimpeerium täie tervise juures, Hiina kommunistid lüüakse kasti ning CCCP hoitakse ühiste jõupingutustega enam-vähem kontrolli all.
 
Tegelased on täiesti olemas ja loos ei puudu inimlik (traagiline) mõõde, kuid tulemus on ikka kuivapoolne.
Teksti loeti inglise keeles

Ken Liul on küll nii mõnigi pisarakiskujast halemeelne jutt, mis suurt kuhugi ei sünni, kuid kindlasti ei saa nii öelda "Mono no Aware" kohta. Määratlus "Ida-Aasia Bradbury" võib kõlada tobedalt, aga siiski: autoril on õnnestunud kokku sulatada kaht kultuuritraditsiooni, Jaapani kirjanduse ja Anglo-Ameerika SF oma, võttes viimasest vaid seda, mida selles on ilusat ja mõtlikku. Hugo auhind tuli kindlasti teenitult.
 
Jutt ise on siin: http://www.lightspeedmagazine.com/fiction/mono-no-aware/
Teksti loeti inglise keeles

Nebula nominant.
 
Paljudel kirjanikel tekib tahtmine kirjutada eepiline tekst, kuhu mahub miljoneid aastaid inimkonna tulevikku, kosmose vallutamist ja üliolendiks saamist (vt. näiteks kogumikust "Me armastame Maad 2" Puhhovi lugu). Tavaliselt on sellised tekstid raskesti loetavad, heal juhul vaid kohati ebaloogilised ning kõige sügavmõttelisemad ja tähendusrikkamad autori enda ja tema kaisukaru jaoks. Kui autoril ja lugejatel veab, piirdub haigushoog jutu kirjutamisega ega jõua asjani, mille kunagi produtseeris Olaf Stapledon.
 
Ken Liu katse ei ole erand: raskesti loetav, kohati ebaloogiline ja kõike muudki. Lainete kujund seda siiski mõnevõrra päästab.
Teksti loeti inglise keeles

Erilise särata jutt, mis millegipärast 2017. aastal Hugole nomineeriti. Isa jutustab oma lapsele, et ema otsustas kosmoselaevaga minema lennata kuhugi Pluuto-tagusesse ruumi, kus asuvat Päikese gravitatsioonilise läätse fookus. Jutustuse vahele on pikitud psühhomüüdi-sarnaseid killukesi erinevate eksootiliste eluvormide ajutegevusest - või sellest, mida hea tahtmise juures võiks ajutegevuseks pidada. Kompositsioon IMHO ei õigusta ennast, aga jutu põhiliin on ka nõrk.
Teksti loeti inglise keeles

Sisu ja ülesehituse poolest traditsiooniline ameerika krimilugu. Pahalane otsib tutvumisportaalidest teatud tüüpi prostituute ja tapab neid. Politsei ei saa juhtumi lahendamisega hakkama ega suuda üksikmõrvu seostada. Ühe ohvri ema palkab eradetektiivi, kes avastab mustri, raalib välja järgmise ohvri, läheb tollele külla ja jääb koos temaga mõrtsukat ootama. Pärast korralikku maadlust lõpulehekülgedel saab pahalane oma teenitud palga.
 
Tegevus toimub lähitulevikus ning kujutatakse mitmeid tehnoloogilisi lahendusi, mida hetkel veel laiatarbekasutuses ei ole (eelkõige kehalisi implantaate nagu tugevdatud lihased või varjatud kaamerad). See muudab teksti õrnalt ulmeliseks. Kirjutatud on hästi ning põnevalt, kuid mitte eriti originaalselt.
 
Hugo & Nebula nominant.
Teksti loeti inglise keeles

Hästi traditsiooniline SF jutt tehnika arengust ning selle efektidest inimsuhetele. Korralik käsitöö. Jutt ise on siin: http://www.lightspeedmagazine.com/fiction/simulacrum/
Teksti loeti inglise keeles

Hiina libarebaselugu, millest kuskil keskel selgub, et see on ka aurupunk. Kahvatu ning teises pooles ka ajuvaba tekst. Wõrgus siin: http://strangehorizons.com/fund_drives/2012/special-issue-hunting1-f.shtml
Teksti loeti inglise keeles

Heietus Facebook'i ja Google'i ehk siis kogu oma elu jagamist eeldava sotsiaalvõrgustiku, otsingumootori ning varjatud reklaami teemal. Mingeid üllatusi ei paku. Tekst ise on siin: http://www.lightspeedmagazine.com/fiction/the-perfect-match/
Teksti loeti inglise keeles

Kristjan-Jaagul on õigus: seda teost poleks saanud kirjutada mitteulmena. ULG oli tark inimene ja sai suurepäraselt aru, et Maal on kõik kohalike utoopiate loomise katsed ette läbi kukkuma määratud, sest nendes ei suudeta tagada julgeolekut. Kui piiri taha koonduvad röövlid või vaenulik armee (oleneb utoopia suurusest), siis tuleb ka endal hakata kaitsejõude looma, see eeldab kindlat juhtimismudelit ja läinud see riigita ühiskond ongi. Samuti ei ole võimalik teha kellestki revolutsionääri, kes seda sisimas ise ei ole.
 
ULG annab retsepti, mis võiks mõneks sajandiks toimida: füüsiline eraldatus tagab julgeoleku ning utoopiasse kolivad ainult inimesed, kes on ise väga motiveeritud selles elama. Kui lisada ajupesu korraldav haridussüsteem ning infosulg, võibki vist saada stabiilse süsteemi. Lõpuks käib muidugi ka see maha, nagu autor veenvalt näitab.
 
Hoolimata mõnest naiivsest mõttekäigust - Einstein näiteks küll andis meile uuel tasemel teadmise gravitatsiooni olemusest, aga antigravitatsiooni pole ikkagi; miks peaks Sheveki teooria aja olemusest kaasa tooma rakenduse ansibeli näol? - on muidugi tegu väga hea raamatuga.
Teksti loeti eesti keeles

Mind teevad tigedaks kaht liiki lood. Esimene liik on lihtne: ilukirjanduslikuks tegevuseks võimetu isend on mingi jampsi kokku keeranud ja vastutustundetu toimetaja või kirjastaja selle avaldanud. Kui küpsisekarbist küpsiste vahelt koerajulk leida, siis see on mõnevõrra häiriv, eks ole.
 
Teise liigiga on keerulisem. Siia kuuluvad suurepäraselt arendatud tekstid, mis lõpuks keeratakse täielikult kraavi. "State Change" on teist liiki käkk. Peaaegu 13 meisterlikku lehekülge ja siis 14., millega kõigele eelnevale vesi peale tõmmatakse.
 
Sisust: inimesed sünnivad koos nende hinge sisaldavate esemetega. Kui hing otsa saab, siis inimene sureb. Nii näiteks sündis tuntud ameerika luuletaja Edna St. Vincent Millay koos küünlaga, mille pani iga kord, kui luuletust kirjutas, mõlemast otsast põlema. T. S. Eliot sündis koos kohvipulbri topsiga, kust lonkshaaval kohvi keetis. Peategelase kolledžiaegne toakaaslane sündis koos sigaretipakiga. Peategelane ise sündis jääkuubikuga, mida pidi iga hinna eest külmikus hoidma või siis vähemalt termoses. Hing peab igal juhul inimese ligidal püsima ning tööle minnes veab ta termost kaasas ja torkab kuubiku selleks otstarbeks tema kabinetti üles pandud külmkappi.
 
Konks seisneb selles, et oma hinge kujutavat asja tarvitades löövad inimesed neile ainuomaselt särama. Nii et valik on lihtne: kas elada pikk ja väga hall elu (vist mitte siiski igavene?) või siis võtta aeg-ajalt lonks kohvi või sigaret ja teha midagi võimast, mida ainult sina suudad teha. LeGuinil on üks jutt sama liini pidi, kus esinevad lendavad inimesed, kes aga võivad keset lendu taevast alla kukkuda. Turvalisem oleks kogu elu maad mööda ronida.
 
Aga Liu juurde tagasi. Nagu öeldud, on kõik see väga kõrgel tasemel kirja pandud. Lõpuks juhtub aga kaks asja: jääkuubik sulab ära ning sigaretikarbi tibi saadab peategelasele kirja, milles informeerib teda, et suitsud on küll otsas, aga karp alles ja tema elab edasi - muutununa, täiskasvanuks saanuna. Võib aru saada, et sama võiks juhtuda ka peategelasega, kelle kuubikust jäi ka vesi ju alles.
 
Paraku aga jääb see viimane lehekülg eelnevaga täielikult seostamata. Need teised tüübid, Edna Millay ja T. S. Eliot, need ju surid ära? Või alustas T. S. Eliot vapralt uut ja hoopis sisukamat elu, kui kogu ta kohv oli kuseks muutunud ja kui vahepeal surnud pole, elab tänapäevalgi??
 
Kõige nõmedam lugupidamatus lugeja vastu on oma teoses loodud maailmasüsteem või mängureeglid niimoodi lihtsalt laiali lükata. Võrreldav sellega, kui mõne Agatha Christie romaani lõpuks maanduks häärberi ette murule lendav taldrik, kust väljuks roheline mehike ja mõrva omaks võtaks.
 
Ja selle eelneva 13 lehekülje pärast ei saa rahuldavast nõrgemat hinnet ka panna...
Teksti loeti inglise keeles

LeGuin nimetas selliseid jutte psühhomüütideks, Lemil on neid omajagu ja veel hulgal teistelgi. Seesinane ei paista eriti millegi poolest silma: keskpäraselt hea või hästi keskpärane, kuidas võtta.
Teksti loeti inglise keeles

Valik lühiproosat kogumikust "Mortal Engines" (1977). Sarja "Penguin Modern" 9. anne - üks 50-st märkmikuformaadis vihikust klassikutelt üle maailma, 1 £ tükk. Formaat meeldib mulle ning tekstid on ka sümpaatsed (kuigi mitte kõik viit väärt) ja suurepäraselt tõlgitud. Lemilikud mõistujutud, millesarnaseid LeGuin psühhomüütideks nimetas.
Teksti loeti inglise keeles