Sattus juhuslikult pihku ja köitis tähelepanu tagakaanel oleva sisututvustuse esimese lause peale: "Tänase Ameerika üks auhinnatumaid uusi ulmekirjanikke..."Õnneks või kahjuks lugesin lühitutvustuse lõpuni alles siis, kui olin juba otsustanud seda raamatut lugeda. Sest tegemist on fantasy`ga, mis mind üldiselt ei köida ja ise poleks ma seetõttu seda raamatut kunagi ostnud.
Ja teiseks põhjuseks lugeda oli see, et see lühiromaan on meeldivalt... lühike - isegi kui peaks jama olema, siis ma ei raiska sellele palju oma aega.
Kuid ei olnud jama. Tõsi, ma ei lugenud seda ühe ropsuga läbi, aga see oli pigem minu, mitte raamatu probleem.
Lugu haaras koheselt kaasa. Ei mingit pikka ja lohisevat sissejuhatust, vaid maailma ja selle probleemide kirjeldus antakse edasi peategelase, alkeemiku, dilemmat lahti seletades. Mainitud dilemma on siin eelnevates arvustustes pikemalt lahti kirjutatud, seega ei hakka seda siin üle kordama.
Tuleb ära märkida, et loosse on sisse põimitud ka kaks armastusliini: alkeemiku teenijanna truu kiindumus oma isandasse ning alkeemiku isaarmastus oma tütre vastu. Kumbki neist liinidest pole lääge ega sega karvavõrdki romaani nautimist, pigem vastupidi.
Kogu see lühike, ca 60-le lehele mahtuv romaan pakub naudingut ka kulminatsioonini jõudes - mina ei suutnud küll ära arvata, millega see lugu lõppeb. Kuigi lõpplahendus polnud halb, siis minu jaoks, kes ma ootasin mingit kättemaksu või õigluse võidutsemist, klassikalist hea võitu kurja üle, oli see siiski väike pettumus ja ilmselt ka ainuke põhjus, miks lugu saab neli, mitte viis punkti.
Igatahes tekitas jutt huvi ka teiste Paolo Bacigalupi tõlkelugude vastu ning kavatsen võimalusel nendega tutvuda.
