Kasutajainfo

Paolo Bacigalupi

6.08.1972-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Paolo Bacigalupi ·

The Alchemist

(lühiromaan aastast 2011)

eesti keeles: «Alkeemik»
Tartu «Fantaasia» 2012 (Orpheuse Raamatukogu 4/2012)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
2
6
2
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (10)

Süngetooniline lühiromaan mingist fantasymaailmast, kus võimu on võtmas miski okasväät. Maailm meenutab kergelt Peter Brett`i "The Painted Man`i" ja kergelt araabia muinasjuttude oma. Muidugi sellised detailid nagu taevas hõljuvad lossid minu silmis veidike - kuid õige veidike - tõmbavad meeleolu maha. Lugu ise keerles korraga nii pealetungiva okasväädi kui okasväädi alla mattuva linna poliitiliste võimumängude ümber ja keskendus ühele alkeemikule kes oli leiutanud viisi okasväädi tagasilöömiseks.

Lugu ise on 68 lehekülge pikk ja hõlpsasti ühe õhtuga loetav. Julgen soovitada, kuigi mulle endale Bacigalupilt meeldib rohkem ülisünget tulevikku maaliv "Liiva ja räbu rahvas".

Teksti loeti inglise keeles

Bacigalupi on loonud huvitava maailma, milles maagia kasutamisel on tõsised tagajärjed kõigile. Kahjuks ei saa lugeja piisavalt tutuvuda loo lühiduse tõttu ei maailma enda ega selle elanikega, kõik libiseb silme eest kiirelt mööduva... ja kardetavasti ka kiirelt ununeva pildina. Raamat saab läbi paari õhtutunniga ja pakub lihtsat elamust, kuid ei tekita tunnet, et ühel päeval riiuli ees seistes haaraks veel kord raamatu kätte, et taas sellesse maailma sukelduda.
Teksti loeti eesti keeles

Autor oli tuttav, ja loo headuses ei pidanud pettuma. Tugrikuid tahaks jagada ka kaanekujundajale.

Ainult üks asi jäi mind loo lõpus häirima – mõte, et nad surevad seal vasekaevanduses ju nälga. (Ja neem oleks pidanud vahepeal maa pealt otsa saama, sest seda kulus nii palju, ja inimeste huvides oleks olnud selle varusid saboteerida.)

Teksti loeti eesti keeles

Minu esimene tutvus Bacigalupi loominguga loo "Flööditüdruk" näol jättis halva mulje, ent "Liiva ja räbu" rahvas täitsa meeldis ning pärast "Alkeemiku" läbilugemist võin öelda, et tegu tundub olevat päris huvipakkuva autoriga.

Žanriliselt liigitub "Alkeemik" muidugi fantasyks, ent klassikalisest fantasyst erineb autori stiil nagu öö päevast. Pigem jääb selline mulje, nagu oleks maagilises fantaasiamaailmas kirjeldatud klassikalisele teaduslikule fantastikale sobivat süžeed-teadlane, kes on pühendunud inimkonna hüvangule, leiutise väärkasutamine ja sellega seonduvad eetilised probleemi jne. Selles mõttes huvitav lähenemine.

Teksti loeti eesti keeles

Maailmas, kus maagia kasutamine on kõige kõrgema karistuse ähvardusel keelatud, on just maagia normaalse elu lahutamatuks koostisosaks. Peategelane seisab raske valiku ees, kas päästa seadust rikkudes oma tütar või muuta seaduse rikkumine üldse ülearuseks? Mõlemad variandid kätkevad endas nii varjatud kui varjamata ohte. Nagu hiljem selgub, suuremaid kui ta arvata oleks osanud.Lugu ise just väga originaalne ei ole. See kulgeb üsna etteaimatavat rada pidi algusest lõpuni ning autor ei häbene ka sellist tüüpi jutule omaseid klišeesid kasutada. Õnneks teeb ta seda nii hästi, et see ei muutu kordagi igavaks või tüütuks. Jutu kõige suuremaks miinuseks on loogikale teatav läbi sõrmede vaatamine. Peategelane suudab küll alkeemia toel mingisuguse imetabase aparaadi ehitada, kuid tütre haigusele ta sellest abi ei leia. Väheke kummaline või mis? Ja selliseid pisiasju on veel, kuid ilmselt oleks nende joonde ajamine lõppenud avaldamata jäänud looga. Teisest küljest on selline lihtsustatud lähenemine just vajalik, et autori sõnum mõjule pääseks. Lühiromaan sisaldab ka omamoodi tarbimisühiskonna kriitikat, mis juhib ilusasti tähelepanu sellele, mida arulage raiskamine endaga kaasa võib tuua. Jutus on see kõik väga hästi puust ja punaseks tehtud. Kohati võib-olla isegi natuke liiga, kuid see oli autori valik ning seda ei saa talle ka ette heita, sest lugu ju toimib. Pakub üheaegselt nii põnevust, meelelahtust kui mõtlemisainet. Viis
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldivad muinasulmest kõige rohkem need lood, kus leitud maagiale tasakaalustav punkt. Ehk asi, mis ei lase süüdimatult lõputus kogustes manada vaid võlumisel on juures omalaadne konks või tagasilöök. Siin jutustuses oli olemas nii nutikas tagasilöök, kui ka samavõrra lahe idee selle neutaliseermiseks. Kõik see veel pealegi lahedas tumedates toonides kirja pandud ja tõlgitud Tartu ulmekirjutamise töötoa veterani Martin Kirotari poolt. Meeldis!
Teksti loeti eesti keeles

Sattus juhuslikult pihku ja köitis tähelepanu tagakaanel oleva sisututvustuse esimese lause peale: "Tänase Ameerika üks auhinnatumaid uusi ulmekirjanikke..."

Õnneks või kahjuks lugesin lühitutvustuse lõpuni alles siis, kui olin juba otsustanud seda raamatut lugeda. Sest tegemist on fantasy`ga, mis mind üldiselt ei köida ja ise poleks ma seetõttu seda raamatut kunagi ostnud.

Ja teiseks põhjuseks lugeda oli see, et see lühiromaan on meeldivalt... lühike - isegi kui peaks jama olema, siis ma ei raiska sellele palju oma aega.

Kuid ei olnud jama. Tõsi, ma ei lugenud seda ühe ropsuga läbi, aga see oli pigem minu, mitte raamatu probleem.

Lugu haaras koheselt kaasa. Ei mingit pikka ja lohisevat sissejuhatust, vaid maailma ja selle probleemide kirjeldus antakse edasi peategelase, alkeemiku, dilemmat lahti seletades. Mainitud dilemma on siin eelnevates arvustustes pikemalt lahti kirjutatud, seega ei hakka seda siin üle kordama.

Tuleb ära märkida, et loosse on sisse põimitud ka kaks armastusliini: alkeemiku teenijanna truu kiindumus oma isandasse ning alkeemiku isaarmastus oma tütre vastu. Kumbki neist liinidest pole lääge ega sega karvavõrdki romaani nautimist, pigem vastupidi.

Kogu see lühike, ca 60-le lehele mahtuv romaan pakub naudingut ka kulminatsioonini jõudes - mina ei suutnud küll ära arvata, millega see lugu lõppeb. Kuigi lõpplahendus polnud halb, siis minu jaoks, kes ma ootasin mingit kättemaksu või õigluse võidutsemist, klassikalist hea võitu kurja üle, oli see siiski väike pettumus ja ilmselt ka ainuke põhjus, miks lugu saab neli, mitte viis punkti.

Igatahes tekitas jutt huvi ka teiste Paolo Bacigalupi tõlkelugude vastu ning kavatsen võimalusel nendega tutvuda.

Teksti loeti eesti keeles

Võtsin Evalt Estconil hunniku OR raamatuid, millest küll paljudega olen tuttav. Minu jaoks `tunnike võrkkiiges lahja kokteiliga` raamatud. Mis on kiitus -- tuleb ju kasutada seda imelühikest aega, mil saab õunapuu varjus kõikuda, raamat kõhu peal... ;-)

Ühelt poolt selline kirjandus mulle üldse ei meeldi (NB! ma ütlesin "kirjandus"ja teiseks ei kohusta minu isiklik arvamus kedagi millekski). Teiselt poolt, kui on hästi teostatud, siis mis viga lugeda. Võimalik, et hinne pole õiglane, sest selles loos on kõik paigas. Samas on selles loos kõik otsitud. Võib-olla kõige suurem etteheide raamatule olekski see, et ma ei tundnud kusagil seda müstilist kirjutamislusti, mis autoril võiks peal olla, kui ta klahve klõbistab (ma ei ole originaali lugenud, fluidum võib kergesti ka tõlkes välja aurata, aga veelkord, ma ei tea...) Ühelt poolt pole midagi mannetumat, kui fantaasiakirjanduse fantaasiavaesed, haledalt lihtsustatud pseudoajaloolised maailmad, teiselt poolt aga jutustab autor sisuliselt muinasloo, valmi või mõistujutu ja kuhu sa selle ikka paned... Igatahes lugemist ei kahetse, aga teist korda seda raamatut muidugi ka kunagi kätte ei võta.

Teksti loeti eesti keeles

Millegipärast olid mu ootused lugema asudes pisut kõrgemad kui tulemus pärast lugemist. Varasemates arvustustes on esile toodud mitmeid positiivseid aspekte millele tänu oleksin hindeks võinud ka nelja panna, aga siiski on lugu selleks liialt sirgjooneline muinasjutt ilma olulise lisandväärtuseta. Eriliselt häirivalt mõjusid kuri linnapea ja peamaag, kelle tohutut kuri-olemist oli kujutatud lausa vodevillilikus võtmes, mis loo atmosfääri minu jaoks paljuski rikkus.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Ruumet
1974
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustust:

Raamat oli kobe, kuid lõpp valmistas ka mulle pettumuse.
Suht arusaamatu on, kuidas Zurgutt suutis seda raamatut lugeda audioraamatuna: kirjanik kasutas ülemäära igasuguseid väljamõeldud kentsakaid sõnu, teooriad ja nimesid, mida oli isegi kirjapildis raske jälgida.
Lisaks häiris ka raamatu enda sisemises loogikas olnud aps: tähelaeva 4 erinevat rassi peaksid olema väljasuremise protsessis, kõige vanem rass kõige ennem. Põhjuseks "õigete" mateeriate segunemine "valede" mateeriatega, mis entroopia mõjul oleks tähelaevas pidanud aastasadade juures juhtuma. Esimeses järjekorras näiteks hapnik. 
Teksti loeti inglise keeles

Istunud kord Kunnas, Veskimees ja Berg maha ning hakanud juttu vestma. Õhtu edenedes ja õlle vähenedes läks vaidlus teravamaks ning igaüks proovis tõestada, et ta on parim militaarulme kirjutaja. Lõpuks otsustati küsimust lasta lahendada vahekohtunikul. Ouija laud oli Bergi tõttu nagunii olemas ja seetõttu kutsuti kohtunikuks Castaneda. Castanedat militaristika ei huvitanud, kuid kolmiku jutustamisoskus avaldas talle siiski muljet, ning ka mõnede kirjanike ligipääs füüsilisele maailmale ei teinud tema arust paha. Seetõttu C. tegi ettepaneku, et võiks kirjutada hoopis koos ja ta tuleb ka ise kaasautoriks. Joodud õlle mõjul hakkas Kunnasele, Bergile ja Veskimehele see idee meeldima. Kamba peale otsustati võtta pseudonüümiks "Markus Vetemaa". Ja näete nüüd, mis sellest välja tuli....
 
Raamatut lugedes tundus mulle, et Castaneda mõju käis heas mõttes tublisti kolmikust üle ja kaasautorite militaristlikust retoorikast jäi järgi vaid peategelase taust, mälestused ja mõningane ellusuhtumine. Lisaks tuli raamatusse sisse ka väga palju romantilisi keerdkäike ja oli täiesti arusaamatu, et kellelt see pärines. (Äkki on mõni kaasautor siin veel lisaks?).  Castaneda mõjul hargnes kogu raamat mitmeteks eri reaalsuses toimuvateks süzheeliinideks ja muutis lugemise tõsiseks vägitükiks, mida on ka eelmine arvustaja kurtnud.
 
Lugesin raamatu kaks korda läbi. Teisel lugemisel  suutsin kõiki teemasid enam-vähem jälgida ja (vist) ei jäänudki selles loos minu jaoks mitte ühtegi lahtist otsa :) . Üldmulje oli ülimalt positiivne. Kui see raamat oleks olnud mul Stalkeri hääletuse ajaks loetud, siis oleksin ma hääletanud selle raamatu kindlalt esikohale.  Ainuke kehv detail raamatus: kasutati liiga palju väljendit "muigama". Pikapeale hakkas see kõvasti häirima, kuid hindele mõju ei avaldanud.  Igatahes viin raamatu kohe varsti raamatukokku tagasi, maksan viivise (seda on päris mitme kuu jagu!) ja ostan poest uue.  
 
Väike spoiler: kui raamatu viimane lehekülg veidi arusaamatu tundub, siis tasub üle lugeda ka leheküljed CCCLXVIII ja CDXXXV ja mõtelda veidi ka nimede etümoloogiast ja metafooriast.
Teksti loeti eesti keeles

Sulesepp taob väsinult külmaks jahtunud rauda ja üritab sellele vinte peale väänata. Tagatipuks selgub, et alasi on valmistatud kuivatatud seenest.
 
Teksti loeti eesti keeles

Muhe lugu. Võiks kusagil ajalehes avaldada :)
Loo ainuke viga võib aga olla see, et ma ei suutnud seda teist korda üle lugeda, kuigi väga tahtsin.
 
Teksti loeti eesti keeles

Mõnus lugemine, kuid palju vigu. Eelarvustajad on enamikke vigu juba kirjeldanud, kuid lisaks veel ühe: Üks peategelastest suudab liiga kergesti kokku ajada mitu tuhat mässajat, kuigi kõigile osalejatele on selge, et eesmärgiks on kollektiivne enesetapu-missioon. 
 
Teksti loeti eesti keeles