Kasutajainfo

Paolo Bacigalupi

6.08.1972-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Paolo Bacigalupi ·

The Alchemist

(lühiromaan aastast 2011)

eesti keeles: «Alkeemik»
Tartu «Fantaasia» 2012 (Orpheuse Raamatukogu 4/2012)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
2
6
2
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (10)

Süngetooniline lühiromaan mingist fantasymaailmast, kus võimu on võtmas miski okasväät. Maailm meenutab kergelt Peter Brett`i "The Painted Man`i" ja kergelt araabia muinasjuttude oma. Muidugi sellised detailid nagu taevas hõljuvad lossid minu silmis veidike - kuid õige veidike - tõmbavad meeleolu maha. Lugu ise keerles korraga nii pealetungiva okasväädi kui okasväädi alla mattuva linna poliitiliste võimumängude ümber ja keskendus ühele alkeemikule kes oli leiutanud viisi okasväädi tagasilöömiseks.

Lugu ise on 68 lehekülge pikk ja hõlpsasti ühe õhtuga loetav. Julgen soovitada, kuigi mulle endale Bacigalupilt meeldib rohkem ülisünget tulevikku maaliv "Liiva ja räbu rahvas".

Teksti loeti inglise keeles

Bacigalupi on loonud huvitava maailma, milles maagia kasutamisel on tõsised tagajärjed kõigile. Kahjuks ei saa lugeja piisavalt tutuvuda loo lühiduse tõttu ei maailma enda ega selle elanikega, kõik libiseb silme eest kiirelt mööduva... ja kardetavasti ka kiirelt ununeva pildina. Raamat saab läbi paari õhtutunniga ja pakub lihtsat elamust, kuid ei tekita tunnet, et ühel päeval riiuli ees seistes haaraks veel kord raamatu kätte, et taas sellesse maailma sukelduda.
Teksti loeti eesti keeles

Autor oli tuttav, ja loo headuses ei pidanud pettuma. Tugrikuid tahaks jagada ka kaanekujundajale.

Ainult üks asi jäi mind loo lõpus häirima – mõte, et nad surevad seal vasekaevanduses ju nälga. (Ja neem oleks pidanud vahepeal maa pealt otsa saama, sest seda kulus nii palju, ja inimeste huvides oleks olnud selle varusid saboteerida.)

Teksti loeti eesti keeles

Minu esimene tutvus Bacigalupi loominguga loo "Flööditüdruk" näol jättis halva mulje, ent "Liiva ja räbu" rahvas täitsa meeldis ning pärast "Alkeemiku" läbilugemist võin öelda, et tegu tundub olevat päris huvipakkuva autoriga.

Žanriliselt liigitub "Alkeemik" muidugi fantasyks, ent klassikalisest fantasyst erineb autori stiil nagu öö päevast. Pigem jääb selline mulje, nagu oleks maagilises fantaasiamaailmas kirjeldatud klassikalisele teaduslikule fantastikale sobivat süžeed-teadlane, kes on pühendunud inimkonna hüvangule, leiutise väärkasutamine ja sellega seonduvad eetilised probleemi jne. Selles mõttes huvitav lähenemine.

Teksti loeti eesti keeles

Maailmas, kus maagia kasutamine on kõige kõrgema karistuse ähvardusel keelatud, on just maagia normaalse elu lahutamatuks koostisosaks. Peategelane seisab raske valiku ees, kas päästa seadust rikkudes oma tütar või muuta seaduse rikkumine üldse ülearuseks? Mõlemad variandid kätkevad endas nii varjatud kui varjamata ohte. Nagu hiljem selgub, suuremaid kui ta arvata oleks osanud.Lugu ise just väga originaalne ei ole. See kulgeb üsna etteaimatavat rada pidi algusest lõpuni ning autor ei häbene ka sellist tüüpi jutule omaseid klišeesid kasutada. Õnneks teeb ta seda nii hästi, et see ei muutu kordagi igavaks või tüütuks. Jutu kõige suuremaks miinuseks on loogikale teatav läbi sõrmede vaatamine. Peategelane suudab küll alkeemia toel mingisuguse imetabase aparaadi ehitada, kuid tütre haigusele ta sellest abi ei leia. Väheke kummaline või mis? Ja selliseid pisiasju on veel, kuid ilmselt oleks nende joonde ajamine lõppenud avaldamata jäänud looga. Teisest küljest on selline lihtsustatud lähenemine just vajalik, et autori sõnum mõjule pääseks. Lühiromaan sisaldab ka omamoodi tarbimisühiskonna kriitikat, mis juhib ilusasti tähelepanu sellele, mida arulage raiskamine endaga kaasa võib tuua. Jutus on see kõik väga hästi puust ja punaseks tehtud. Kohati võib-olla isegi natuke liiga, kuid see oli autori valik ning seda ei saa talle ka ette heita, sest lugu ju toimib. Pakub üheaegselt nii põnevust, meelelahtust kui mõtlemisainet. Viis
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldivad muinasulmest kõige rohkem need lood, kus leitud maagiale tasakaalustav punkt. Ehk asi, mis ei lase süüdimatult lõputus kogustes manada vaid võlumisel on juures omalaadne konks või tagasilöök. Siin jutustuses oli olemas nii nutikas tagasilöök, kui ka samavõrra lahe idee selle neutaliseermiseks. Kõik see veel pealegi lahedas tumedates toonides kirja pandud ja tõlgitud Tartu ulmekirjutamise töötoa veterani Martin Kirotari poolt. Meeldis!
Teksti loeti eesti keeles

Sattus juhuslikult pihku ja köitis tähelepanu tagakaanel oleva sisututvustuse esimese lause peale: "Tänase Ameerika üks auhinnatumaid uusi ulmekirjanikke..."

Õnneks või kahjuks lugesin lühitutvustuse lõpuni alles siis, kui olin juba otsustanud seda raamatut lugeda. Sest tegemist on fantasy`ga, mis mind üldiselt ei köida ja ise poleks ma seetõttu seda raamatut kunagi ostnud.

Ja teiseks põhjuseks lugeda oli see, et see lühiromaan on meeldivalt... lühike - isegi kui peaks jama olema, siis ma ei raiska sellele palju oma aega.

Kuid ei olnud jama. Tõsi, ma ei lugenud seda ühe ropsuga läbi, aga see oli pigem minu, mitte raamatu probleem.

Lugu haaras koheselt kaasa. Ei mingit pikka ja lohisevat sissejuhatust, vaid maailma ja selle probleemide kirjeldus antakse edasi peategelase, alkeemiku, dilemmat lahti seletades. Mainitud dilemma on siin eelnevates arvustustes pikemalt lahti kirjutatud, seega ei hakka seda siin üle kordama.

Tuleb ära märkida, et loosse on sisse põimitud ka kaks armastusliini: alkeemiku teenijanna truu kiindumus oma isandasse ning alkeemiku isaarmastus oma tütre vastu. Kumbki neist liinidest pole lääge ega sega karvavõrdki romaani nautimist, pigem vastupidi.

Kogu see lühike, ca 60-le lehele mahtuv romaan pakub naudingut ka kulminatsioonini jõudes - mina ei suutnud küll ära arvata, millega see lugu lõppeb. Kuigi lõpplahendus polnud halb, siis minu jaoks, kes ma ootasin mingit kättemaksu või õigluse võidutsemist, klassikalist hea võitu kurja üle, oli see siiski väike pettumus ja ilmselt ka ainuke põhjus, miks lugu saab neli, mitte viis punkti.

Igatahes tekitas jutt huvi ka teiste Paolo Bacigalupi tõlkelugude vastu ning kavatsen võimalusel nendega tutvuda.

Teksti loeti eesti keeles

Võtsin Evalt Estconil hunniku OR raamatuid, millest küll paljudega olen tuttav. Minu jaoks `tunnike võrkkiiges lahja kokteiliga` raamatud. Mis on kiitus -- tuleb ju kasutada seda imelühikest aega, mil saab õunapuu varjus kõikuda, raamat kõhu peal... ;-)

Ühelt poolt selline kirjandus mulle üldse ei meeldi (NB! ma ütlesin "kirjandus"ja teiseks ei kohusta minu isiklik arvamus kedagi millekski). Teiselt poolt, kui on hästi teostatud, siis mis viga lugeda. Võimalik, et hinne pole õiglane, sest selles loos on kõik paigas. Samas on selles loos kõik otsitud. Võib-olla kõige suurem etteheide raamatule olekski see, et ma ei tundnud kusagil seda müstilist kirjutamislusti, mis autoril võiks peal olla, kui ta klahve klõbistab (ma ei ole originaali lugenud, fluidum võib kergesti ka tõlkes välja aurata, aga veelkord, ma ei tea...) Ühelt poolt pole midagi mannetumat, kui fantaasiakirjanduse fantaasiavaesed, haledalt lihtsustatud pseudoajaloolised maailmad, teiselt poolt aga jutustab autor sisuliselt muinasloo, valmi või mõistujutu ja kuhu sa selle ikka paned... Igatahes lugemist ei kahetse, aga teist korda seda raamatut muidugi ka kunagi kätte ei võta.

Teksti loeti eesti keeles

Millegipärast olid mu ootused lugema asudes pisut kõrgemad kui tulemus pärast lugemist. Varasemates arvustustes on esile toodud mitmeid positiivseid aspekte millele tänu oleksin hindeks võinud ka nelja panna, aga siiski on lugu selleks liialt sirgjooneline muinasjutt ilma olulise lisandväärtuseta. Eriliselt häirivalt mõjusid kuri linnapea ja peamaag, kelle tohutut kuri-olemist oli kujutatud lausa vodevillilikus võtmes, mis loo atmosfääri minu jaoks paljuski rikkus.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Soome päritolu USA-s elava ja inglise keeles kirjutava ulmekirjaniku Hannu Rajaniemi romaani võiks žanriliselt liigitada alternatiivajalooliseks science-fantasyks. 
Teatavasti oli 20. sajandi alguses üsna populaarseks ajaviiteks spiritism - surnute hingedega suhtlemine meediumite kaudu. Rajaniemi kirjeldatud alternatiivmaailmas on spiritism saanud aga teadusliku aluse ja loodud side teispoolsuses paikneva Suvemaaga, mis on koduks surnute hingedele. Spiritism on segunenud tehnoloogia arenguga ja muutnud oluliselt 20. sajandi ajaloo kulgu. "Suvemaa" tegevus toimub valdavalt Londonis aastal 1938 ja on edasi antud spiooniloona, kusjuures Briti impeeriumi (mida valitseb Suvemaalt surnud kuninganna Victoria) põhivaenlaseks on kujunenud kunstlikult loodud jumalolendi valitsetav Nõukogude Liit. Hitlerist ega Kolmandast Reichist pole Rajaniemi romaanis sõnagu juttu, küll aga möllab (sarnaselt pärisajaloolegi) kolmekümnendate lõpu Hispaanias kodusõda, kus ristuvad Suurbritannia ja Nõukogude Liidu huvid. Luuretegevusse ja võimuvõitlusse on kaasatud nii elavate maailm kui ka Suvemaa. Romaani peategelaseks võib pidada Briti luureteenistuse SIS naistöötajat Rachel Moore'i, kes peab lisaks Nõukogude agentidele ja masinjumala eest Hispaaniasse pakku läinud stalinistidele tegelema ka oma kiuslike ülemuste ning kõikvõimalike isiklike probleemidega... 
"Suvemaa" üheks iseloomulikuks jooneks on tegevusmaailma kirjeldamise äärmine detailsus ja ideerohkus. Ehkki alternatiivajaloo ja üleloomuliku elemendi põiminine võib mõnedele ulmelugejatele kahtlase ideena tunduda, pole "Suvemaa" kindlasti üks neist romaanidest, kus näiteks Napoleoni sõdade ajastusse draakonid paigutatakse ja kogu muu tegevusmaailm samasuguseks jääb. Rajaniemi on detailselt ja põnevalt kirjeldanud nii neljamõõtmelist teispoolsust ning sealset eksootilist, ent samas kohati hämmastavalt maiste probleemidega kimpusolevat ühiskonda, maailmadevahelist suhtlust kui ka teadusliku spiritismi mõju maisele tehnoloogiale ja inimkäitumisele. Üks väike näide: Rajaniemi maailmas harrastavad Cambridge'i tudengid ülikoolihoonete tornidel ja katustel turnimist, kukuvad surnuks ning lõpetavad õpingud teispoolsuses viibides... kuna surmal pole pärast Suvemaa avastamist enam niikuinii mingisugust tähtsust. Hoogsa süžeega, ent samas äärmiselt tiheda tekstiga romaan on paksult täis erinevaid ajaloolisi ja kultuurilisi vihjeid (Suurbritannia peaministriks on näiteks Herbert West). 
"Suvemaa" on esimene eesti keelde tõlgitud Rajaniemi tekst ja ühtlasi mu esimene tutvus autori loominguga. Positiivne ja omapärane mulje jäi mulle sellest romaanist küll. 
Teksti loeti eesti keeles

Jah, see praeguseks peaaegu kuuekümne aasta vanune romaan meenutab tõesti Andry Weiri loomingut, seda küll 1961. aasta ja tollaste teadmiste kontekstis. Romaani ilmumisaastaks oli Kuu pinnal maandunud vaid mehitamata Luna-2, Apollo 11 lennuni jäi kaheksa aastat ja inimkonna teadmised Maa kaaslasest olid palju väiksemad kui näiteks teadmised Marsist Weiri "Marslase" ilmudes 2011. aastal. Seega mõjuvad Clarke'i Kuu-kirjeldused tänapäeval kohati üsna ebarealistlikult - kasvõi kuutolmu füüsikaliste omaduste kirjeldamise osas.
"Kuutolmu varing" tundub kohati kuivavõitu ja, nagu ülalpool öeldud, tänapäeval lugedes ka kergelt aegunud, ehkki lõpupoole kisub sündmustik  põnevamaks. "Linna ja tähtedega" ma seda romaani võrdlema kindlasti ei tõttaks, ent heatahtliku hinde "4-" teenib "Kuutolmu varing" mult siiski välja.
Romaani eestikeelses tõlkes võib leida paar veidrat "tõlkepärlit" - Jupiteri kuu Ganymede ja piiblikangelane Samson (eesti keeles on siiski tegu Ganymedese ja Simsoniga).
Teksti loeti eesti keeles

"Mees kuldse õhupalliga" on mu esimeseks kokkupuuteks Reedi loominguga ja kuulub autori Suure Laeva tsüklisse, milles inimkonnal on õnnestunud enda kontrolli alla saada planeedisuurune tulnukpäritolu kosmoselaev koos sealse kõrgtehnoloogiaga ning suunduda sellega kaugeid tähesüsteeme hõivama. Suure Laeva pardall reisijad on läbinud põhjaliku transhumanistliku töötluse (drastiliselt pikendatud eluiga, ühendatud teadvustega biokeraamilised ajud jne), ent muus osas kipuvad nad olema nagu inimesed ikka: paljude kosmoserändurite elu möödub pidutsedes, armuafäärides ja omavaheliste väiklaste kraakluste saatel. Lühiromaani peategelasteks on abielupaar, kellele hakkab pakkuma huvi legend läbiuurimata territooriumist Suure Laeva koobastikes. Nii korraldavadki nad sinna ekspeditsiooni ja avastavad midagi väga kummalist ning üllatavat.
Päris põnev ja läbimõeldud tekst, ehkki maksimumhinde andmiseks jäi minu jaoks nagu midagi puudu. Ilmselt peaks käesoleva lühiromaani täielikuks nautimiseks olema tuttav ka ülejäänud sama tegevusmaailma käsitlevate Reedi tekstidega.
Eestikeelses tõlkes torkas silma hulk grammatilisi vigu ja veidravõitu sõnakasutust, isegi kokku- ning lahkukirjutamisse on siin üsna vabameelselt suhtutud (Noor tütarlaps ja võõras seisid Hong Kongi pargis lootose tiigi kõrval munakivi sillutisel).
Teksti loeti eesti keeles

Vietnami päritolu, Pariisis elava ja inglise keeles kirjutava ulmekirjaniku lühiromaani tegevus toimub maailmas, kus Hiina ja Vietnami tsivilisatsioonid on maailmas domineerima pääsenud ning hiljem ka kosmosesse levinud. Veider maailm, kus eksisteerib kõikvõimalik ülikõrgelt arenenud tehnoloogia, ent mille ühiskonnakorraldus meenutab pigem keisririigi-aegset Hiinat või Kagu-Aasiat enne eurooplaste saabumist. "Pisarais pärlite tsitadelli" sündmustiku keskmes on koos pealkirjas mainitud kosmosekindluse ja kaaskonnaga teadmata kadunud jäänud mässuline printsess Ngoc Minh ning tolle keisririnnast ema katsed teda aja ja ruumi sügavustest üles leida...
"Pisarais pärlite tsitadelli" lugedes valdas mind veidralt vastuoluline tunne. Siin on olemas paljud asjad, mida ma üldjuhul ulme juures hindan - pentsik ja idamaiselt eksootiline tulevikumaailm, kaelamurdvalt veidrad tehnikaimed jne. Aga vat teostus jättis külmaks - kuidagi liiga unelev-uimane ja ülemäära tundlev. Nii et isiklik lugemiselamus langetab hinde "3" peale. Seniloetud autoritest on de Bodardil minu jaoks kõige rohkem sarnasusi vast Ann Leckie'ga, de Bodardi kosmosemaailm on tänu hiina-vietnami teemadele küll märksa eksootilisem. 
Teksti loeti eesti keeles

Veršinini eesti keelde tõlgitud looming on mulle alates Marduse-sarja antoloogias ilmunud lühijutust "Viimne partii" hea mulje jätnud... ilmselt on osalt põhjuseks ka autori ajaloo- ja poliitikahuvi, mis ta ulmetekstides eri kujul välja lööb. Käesoleva, kaht eriilmelist lühiromaani koondava eestikeelse Veršinini autorikogu ilmumine on seega minu silmis äärmiselt positiivne sündmus. 
Teksti loeti eesti keeles

Alternatiivajaloolises lühiromaanis on juttu dekabristidest - 1825. aasta detsembris toimunud ülestõusukatse käigus Venemaal isevalitsust kukutada püüdnud revolutsioonilistest ohvitseridest, keda on Venemaa ajaloos ja kultuuriloos kujutatud traditsiooniliselt õilsate märtritena. Veršinini lühiromaani alternatiivajaloolises versioonis õnnestub keiser Nikolai I küll Peterburis Senati väljakul toimunud mässukatse maha suruda, ent Tšernigovi polgu vastuhakku 1826. aasta veebruaris saadab edu ja Ukraina aladel kuulutatakse välja Venemaa Vabariik, mis päädib kodusõjaga Vene impeeriumis ning selle osalise lagunemisega (taasiseseisvuvad 18. sajandi lõpus Venemaaga liidetud Poola ja Krimmi khaaniriik).
"Vabariigi esimene aasta" kirjeldabki valdavalt sõjategevust Ukraina steppides, revolutsionääride võitlust keisrivägede ja allumatute röövkasakatega, omavahelisi vastuolusid, keerulisi suhteid krimmitatarlastega jne. Suurt rõhku on pandud ka dekabristide hingelistele siseheitlustele, kui nende ideaalid põrkuvad porises stepis toimuva julma sõja reaalsusega... Mainimata ei saa jätta ka tegevusajale omast õhustikku, sealhulgas kohatist romantismiajastu kirjalikule pärandile omast ülevalt luulelist stiili.
Mulle käesolev lühiromaan oma läbimõeldud alternatiivajaloolise maailma ja ajastu õhustiku tunnetamisega väga meeldis. Kas keskmisele ulmefännile lugeda soovitada julgeksin, ei oska öelda - ilmselt eeldab teksti nautimine ka teatud ajaloohuvi olemasolu. Autor on enda kirjeldatud alternatiivajaloolise maailma mõistmise küll lugejatele mõnevõrra lihtsamaks teinud, seda nii teose alguses oleva kaheleheküljelise "Toimumata jäänud kampaania kroonika" kui ka teksti lõppu paigutatud ülevaatega sellest, milline saatus tabas selle rohkearvulisi tegelasi reaalse ajaloo käigus. Sarnaselt "Vildaka homse kroonikatele" on ka "Vabariigi esimese aasta" sündmustik antud edasi paljude erinevate tegelaste silme läbi, ent eelmainitud teosega võrreldes tundub käesolev siiski (vähemalt mulle) lihtsamaltloetav ja -mõistetav.   
Teksti loeti eesti keeles

"Vildaka homse kroonikad" (lühiromaan vääriks eriauhinda kõige düstoopilisemalt kõlava pealkirja eest!) on üsna keeruline ja raskestimõistetav tekst, mis võib pealiskaudsemale lugejale ilmselt parajalt segadusttekitavalt mõjuda - seda peamiselt erinevate tegelaste silme läbi nähtud sündmustiku tõttu. Asja ei muuda lihtsamaks ka see, et nende tegelaste hulgas domineerivad peale raamjutustuse minategelasest hullule paavstile ka teised "ebausaldusväärsed jutustajad". Siinkohal oli mulle mõningaks abiks Jyrka (praeguseks 20 aasta vanune) Baasi arvustus, mis aitas mul pärast teose läbilugemist oma mõtetesse teatud selgust tuua.
Lühiromaani Darhail toimuv algus on suhteliselt lihtsaltmõistetav ja tegeleb teatud määral "progressurluse" teema või selle mingi variatsiooniga, sõjaaegsele Vietnamile vihjava Darhai eksootiline õhustik aga pärineks justkui Kir Bulõtšovi loomingust. Edasi läheb kõik kõvasti segasemaks... Surmsünge ja raskemeelne tekst, milletaoliste järjestikkune tarbimine pikema aja jooksul võrduks masohhismiga? Ei ütleks, on kõvasti hullematki loetud. Või olen ma lugejana lihtsalt tuim ja küüniline... Julmuste kirjeldusi siin leidus ja kokkuvõttes oli autori tulevikunägemus samuti üsna düstoopiline - ent ei midagi erilist.
Niivõrd läbimõeldud ja mõtlemapanevale ulmetekstile ei saa kuidagi maksimumist madalamat hinnet anda. 
Teksti loeti eesti keeles

"Tuliaika" (tõlkes siis "Tuleaeg") on teine minu poolt loetud soomekeelne raamat. Kuna mu soome keele oskus on suuresti latentne ja põhineb valdavalt kaheksakümnendate lõpu ning üheksakümnendate alguse Tallinnas veedetud lapsepõlvest pärit mälestustel, kasutasin "Tuliaika" lugemiseks e-lugerile paigaldatud soome-inglise sõnastikku. Ari Mattila koostatud Simple Finnish to English Dictionary for Kindle maksab Amazonis 3,59 USA dollarit ja on täiuslikkusest kaugusel, suutmata tuvastada soomekeelsete sõnade käändelisi ja pöördelisi vorme, samas on tegu ainsa e-lugeritele paigaldatava soome-inglise sõnastikuga, mida mul võrgust leida õnnestus. 
Lühiromaani tegevus toimub aastal 2227. Kliimakatastroofist ja globaalsetest sõdadest räsitud postapokalüptiline maailm on jõudnud omadega taas umbkaudu 20. sajandi lõpu tehnoloogilisele arengutasemele. Kolmeks globaalseks supervõimuks on Ameerika Föderatsioon, Jaapan... ja Soome. Viimatimainitud riik omab mõjualuseid territooriume isegi Lõuna-Ameerikas ja soome keelest on saanud maailmakeel. Helsingi on kliimasoojenemise tõttu mere alla uppunud ja Soome maailmariigi pealinnaks on saanud Hämeenlinna, millest on kujunenud rohkem kui kaheksa miljoni elanikuga metropol. Kuna kliima on selles 23. sajandi tulevikumaailmas tublisti soojenenud ("Hämeenlinna kuumad sügiööd") meenutab tuleviku-Soome õhustik pigem  mõnest kaheksakümnendate Hollywoodi märulifilmist tuttavat USA metropoli.
Märulifilmik või koomiksilik on ka lühiromaani sündmustik. Peakangelaseks on Soome eriagent Koivisto, kunagise Soome presidendi kauge järeltulija, kelle soontes voolab muuhulgas ka saami verd. Posttraumaatilise stressi all kannatav keerulise minevikuga "Soome Rambo", kelle ülesandeks on võidelda Soomet ohustavate terroristide ja superkurjategijatega kõikjal maailmas, ning kelle karakter toob taaskord silme ette arhetüüpse "Vietnami veteranist superkangelase" kaheksakümnendate Hollywoodi filmist (ka "Tuliaika" soomekeelse paberväljaande kaanel on ta üsna Sylvester Stallone'i välimusega). "Tuliaika" peamiseks sündmustikuks ongi Koivisto klaperjaht superkurjategijale hüüdnimega Tiikeri (Tiiger), mis viib ta lisaks kodusele Soomele ka Prantsusmaa lõunarannikule ning Amazonase džunglisse, ja maailma päästmine tolle salasepitsuste küüsist.
"Tuliaika" lugemine tekitas kohati samasuguse veidra tunde nagu "Saladusliku tsaari" maailma lood Eesti ulmeautoritelt - natuke üle võlli keeratult ja absurdselt mõjuv "kodukandi-keskne, ent see-eest globaalne" tulevikumaailm + sünged ning tõsised elemendid, mille koosmõju paneb lugeja endalt küsima, on see kõik siis ikkagi mõeldud absurdina või ei. Koomiksiraamatulikule süžeele (superkangelase globaalsete mõõtmetega ajujaht maailma hävitada soovivale superpahalasele) lisanduvad Koivisto sisemaailma ja hingepiinade kirjeldused, mis lisavad pulpilikule sündmustikule tugeva "ugridoomi" kõrvalmaigu. Erinevalt Eesti autorite "Tsaari"-maailmast pole Jyrkäse lühiromaanis eriti põnevaid ulmelisi ideid ega tehnoloogiaid, detailsete seksistseenide rohkus (lisaks vaenlaste tapmisele ja hingepiinades põdemisele leiab Koivisto lühiromaani piiratud mahu juures aega ka muude tegevuste jaoks) meenutab aga hoopis Veskimehe loomingut. 
Ulmeliste ideede vähesus, pentsiku retrofuturistliku tegevusmaailma klišeelisus ning üldise õhustiku teatud ebakõlalisus langetavadki "Tuliaika" hinde minu jaoks "3" peale. 
Teksti loeti soome keeles

Pean tunnistama, et käesoleva antoloogia ideest esmakordselt kuuldes tundsin kerget hämmingut. Enamik Asimovi loomingu paremikust kuulub minu meelest selgelt oma aegruumi (1940. ja -50. aastate USA-sse), nii et mõte selle süstemaatiliselt pastišeerimisest tänapäeva Eestis tundus kummaline - kui just mitte stiilipuhast "tuumapunki" kirjutada. 
Antoloogia lugusid olen Baasis eraldi hinnanud ja osadest ka pikemalt kirjutanud. Tundub, et ma pole piisavalt hardcore-Asimovi-fänn, et sellistest pastiššidest tohutult vaimustuda - paljud lugudes esinevad vihjed läksid mu jaoks kaduma, neile aluseks olnud vanameistri tekstid olid ununenud või sootuks lugemata. Ilmselt mängib siin oma rolli ka see, et oma "lapsepõlve lemmikautorite" hulka ma Asimovit kindlasti lugeda ei saa - jõudsin ta loominguni hoopis hilisemas vanuses, kui mitmed teised olulised ulmeklassikud (Simmons, Clarke jne) minu jaoks juba tuttavad olid.
Hinne "4" on antud lugude ümardatud keskmise hinde järgi. 
Teksti loeti eesti keeles

"Asum ja Maa" on üks viletsamaid minu poolt loetud Asimovi raamatuid, mille sündmustikust enamiku olen praeguseks suutnud ka üsna edukalt ära unustada. Seetõttu ei öelnud käesolev Belialsi lugu (sarnaselt Olev Toomile) mulle suurt midagi. 
Teksti loeti eesti keeles

Planeedil Gaal toimunud katastroofi kirjelduse tagant paistavad tõesti selgelt "Kauge Vikerkaare" kõrvad. Muus osas tõesti selline kergelt ja ehk liigagi kokkuvõtlikult/lühidalt kirjapandud põnevuslugu. 
Teksti loeti eesti keeles

Kuri kahtlus, et tegu on järjega mingile "Kadunud roboti" kogumikus ilmunud Asimovi loole, mille pealkirja ega sisu ma praegu täpselt meenutada ei suuda. 
Objektiivselt võttes võib Roosvaldi lugu olla päris hästi välja kukkunud, hinne (3+) tuleneb pigem isiklikust lugemiselamusest - pole nagu päris minu "tassike teed"...
Teksti loeti eesti keeles

Sanderi loo täielikuks hoomamiseks on vaja kursis olla Asimovi jutuga "It's Such a Beautiful Day", mida pole seni eesti keelde tõlgitud ja mis on ka mul seni lugemata, ehkki lisaks autoripoolse saatesõna lugemisele uurisin selle loo kohta ka Baasi arvustustest, mis tegevusmaailmale mõningat selgust lisasid.
Tegevusmaailm mõjub üsna omapäraselt (1950. aastate vaimus tulevikutehnoloogiale on lisandunud hilisemad "pärismaailma" tehnoloogilised ja kultuurilised nähtused nagu näiteks mobiiltelefonid). Irooniline lugu suhteliselt päevakajalistel teemadel, mille puänt minus (erinevalt eelarvustajast) kohmetust ei tekitanud. Tugeva plussiga "4" võib sellele jutule kõhklusteta hindeks anda. 
Teksti loeti eesti keeles

Seni põhiliselt kaasautorina tuntud Jansi üksi kirjutatud noorteulmeka "Tondilatern" teine koht käesoleva aasta romaanivõistlusel on olnud ilmselt Eesti ulmeelu üks viimase aja ootamatumaid sündmusi ja seni olulisim verstapost autori loominguses arengus.
"Tondilaterna" (loo pealkiri kattub sama autori 2012. aastal Reaktoris ilmunud looga, kusjuures pealkirjas olev sõna ei esine teoses kordagi) peategelaseks on Elva gümnaasiumis õppiv Rajari-nimeline nooruk, kelle silme läbi on romaani sündmustik ka edasi antud. Tegevus algab tüüpilise "noorteka" võtmes - Rajar päästab koolikiusajate käest äsja Tartust Elvasse kolinud otakutüdruku Siiri. Peagi segavad noored end kõrgtehnoloogilisest paralleelmaailmast pärinevate sissetungijatega seotud intriigidesse ja sündmused omandavad hoogsa ning märulirohke iseloomu...
Võrreldes Jansi varasemate üksi kirjutatud tekstidega jätab "Tondilatern" märksa küpsema mulje, siin on teatud poeetillist melanhooliat, mis tema varasematest humoorikatest lühijuttudest täielikult puudus. Oma osa annavad siiinkohal kindlasti ka autori koduse Elva kirjeldused. Ehkki "Tondilatern" on orienteeritud pigem nooremapoolsete lugejate vanusegrupile, peaks see ka küpsemas vanuses ulmesõpradele lugeda sobima. Ära tuleks mainida ka põgusad kirjeldused esperantokeelsest paralleelmaailmast, mis oma kõrgtehnoloogiaga üsna võõrapärase ja kummastavalt eksootilise mulje jätab. Natuke võiks vast viriseda lõpplahenduse kallal, mis tundub veidi ülemäära sentimentaalne ja läbimõtlematu - samas võib peategelaste poolt tehtud valikud ka nende üldise šokiseisundi arvele kirjutada. 
Teksti loeti eesti keeles

"Tulevase maailma pale" on kummalise ülesehitusega raamat, jäädes kuhugi ilukirjandusliku proosa ja futuroloogilise esseistika vahepeale. Dialooge ja muud ilukirjandusele omast on siin vähe, küll aga on siin rohkelt tulevikuajaloo kirjeldusi ning peatükkide kaupa ühiskonna ja ajalooteemalist targutamist. Paljude ulmefännide jaoks seostub see raamat ilmselt klassikalise Briti ulmefilmiga Things to Come, ent filmi näinutel ei tasu selle põhjal raamatule ootusi seada, tegu on üsna erinevas võtmes teostatud asjadega. 
"Tulevase maailma palge" raamjutustus on üsna ilukirjanduslik. Wellsi alter ego kätte on sattunud äsjasurnud diplomaat Philip Raveni "unenäoraamat", mille too on kirja pannud unesnähtud tulevikust pärineva ajalooõpiku põhjal ja milles on kirjeldatud inimkonna ajalugu järgneva 173 aasta (1933-2106) jooksul. Raveni kirjapandi moodustabki "Tulevase maailma palge" teksti põhiosa. Aastakümnete pikkuseks veniv Suur Majanduskriis (mis raamatu ilmumise ajal 1933. aastal veel vaibunud polnud), apokalüptiliste tagajärgedega tulevikusõda koos rohke mürkgaasi kasutamisega, tsivilisatsiooni kokkuvarisemine ja sotsialistlik-utopistliku tulevikukorra ning "moodsa riigi" sünd tänu postapokalüptilise maailma taevalaotusi valitsevale "lendurite diktatuurile"...
Kui nii tuntud kirjanik nagu Wells on kirjutanud nii põhjaliku ja mastaapse tulevikuteemalise raamatu, nagu "Tulevase maailma pale" seda on, ent see raamat on sellest hoolimata ulmelugejate seas nii vähetuntud, siis peab sel vähetuntusel loogiliselt võttes mingi põhjus olema. Kahjuks see põhjus ka eksisteerib: enamiku raamatust võtab enda alla tüütu ajast-ja arust sotsialistlik-utopistlik targutamine, mida lugeda on umbes sama põnev kui nõukogudeaegse "ideoloogilise kirjanduse" igavamat osa. Üksikud ilukirjanduse võtmes kirjapandud poeetilised kirjeldused postapkalüptilisest tulevikumaailmast seda muljet ei päästa ja kokkuvõttes on tegu üsna vaevaliselt seeditava lugemiskraamiga. 
Teksti loeti eesti keeles

Käesoleval aastal Eesti Raamatu poolt avaldatud "Kolme keha probleemi" tõlge on minu teada esimene Hiina autori ulmeteos maakeeles pärast 1972. aastal ilmunud Lao She "Kassilinna saatuse" tõlget ehk siis viimase 47 aasta vältel. Kui Lao (kelle nime mainitakse ka "Kolme keha probleemi" esimeses peatükis seoses tema traagilise saatusega Kultuurirevolutsiooni päevil) romaani võib pidada ka sotsiaalseks allegooriaks ulmevormis, siis Liu loomingu puhul on vaieldamatult tegu žanripuhta teadusliku fantastikaga... seega võib ehk öelda, et aastal 2019 sai Hiina ulme eestindamine õieti alguse. Vähemalt "Kolme keha" triloogia peaks eesti keeles ka täielikult ilmuma, sest käesoleva romaani järjed on Eesti Raamatu kirjastusplaanides ette nähtud aastateks 2020 ja 2021. 
"Kolme keha probleem" pole mu esimene loetud Liu raamat, käesoleval aastal lugesin ka ta ingliskeelset jutukogu "The Wandering Earth". Võrreldes tolle kogumiku lühijuttude keskmise tasemega jätab "Kolme keha probleem" küpsema ja viimistletuma mulje, mõnedes Liu nõrgemates lühijuttudes silmatorganud plakatlikkust ega moraliseerimist siin pole. Autorile iseloomulikud lemmikteemad (kontakt tulnukatega, kosmiliste mõõtmetega katastroofid ja tsivilisatsioonide katsed nende kiuste ellu jääda jne) tulid ta varemloetud lühijuttudest tuttavad ette. Nagu ka asjaolu, et Liu suudab ingliskeelses ulmes ammust ajast läbikirjutatud teemadel kirjutada värskel, kargel ja omapärasel moel.
Ega eelarvustajatele palju lisada polegi. Hea ja mõtlemapanev romaan, kus (lähi)ajalooline taust on oskuslikult põimitud ulmega. Kohati meenutas sündmustiku areng isegi kõhedavõitu õuduslugu (too müstiline taimer!) ent lõpuks sai toimuv mõistagi teaduslikult põhjendatud seletuse. "Kolme keha probleemi" võib võtta ka kui lugu valel ajal ja vales kohas sündinud andeka inimese kannatustest, mis ta kokkuvõttes kibestavad ning inimkonna reeturiks muudavad.     
Teksti loeti eesti keeles