Kasutajainfo

Paolo Bacigalupi

6.08.1972-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Paolo Bacigalupi ·

The Alchemist

(lühiromaan aastast 2011)

eesti keeles: «Alkeemik»
Tartu «Fantaasia» 2012 (Orpheuse Raamatukogu 4/2012)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
2
6
2
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (10)

Süngetooniline lühiromaan mingist fantasymaailmast, kus võimu on võtmas miski okasväät. Maailm meenutab kergelt Peter Brett`i "The Painted Man`i" ja kergelt araabia muinasjuttude oma. Muidugi sellised detailid nagu taevas hõljuvad lossid minu silmis veidike - kuid õige veidike - tõmbavad meeleolu maha. Lugu ise keerles korraga nii pealetungiva okasväädi kui okasväädi alla mattuva linna poliitiliste võimumängude ümber ja keskendus ühele alkeemikule kes oli leiutanud viisi okasväädi tagasilöömiseks.

Lugu ise on 68 lehekülge pikk ja hõlpsasti ühe õhtuga loetav. Julgen soovitada, kuigi mulle endale Bacigalupilt meeldib rohkem ülisünget tulevikku maaliv "Liiva ja räbu rahvas".

Teksti loeti inglise keeles

Bacigalupi on loonud huvitava maailma, milles maagia kasutamisel on tõsised tagajärjed kõigile. Kahjuks ei saa lugeja piisavalt tutuvuda loo lühiduse tõttu ei maailma enda ega selle elanikega, kõik libiseb silme eest kiirelt mööduva... ja kardetavasti ka kiirelt ununeva pildina. Raamat saab läbi paari õhtutunniga ja pakub lihtsat elamust, kuid ei tekita tunnet, et ühel päeval riiuli ees seistes haaraks veel kord raamatu kätte, et taas sellesse maailma sukelduda.
Teksti loeti eesti keeles

Autor oli tuttav, ja loo headuses ei pidanud pettuma. Tugrikuid tahaks jagada ka kaanekujundajale.

Ainult üks asi jäi mind loo lõpus häirima – mõte, et nad surevad seal vasekaevanduses ju nälga. (Ja neem oleks pidanud vahepeal maa pealt otsa saama, sest seda kulus nii palju, ja inimeste huvides oleks olnud selle varusid saboteerida.)

Teksti loeti eesti keeles

Minu esimene tutvus Bacigalupi loominguga loo "Flööditüdruk" näol jättis halva mulje, ent "Liiva ja räbu" rahvas täitsa meeldis ning pärast "Alkeemiku" läbilugemist võin öelda, et tegu tundub olevat päris huvipakkuva autoriga.

Žanriliselt liigitub "Alkeemik" muidugi fantasyks, ent klassikalisest fantasyst erineb autori stiil nagu öö päevast. Pigem jääb selline mulje, nagu oleks maagilises fantaasiamaailmas kirjeldatud klassikalisele teaduslikule fantastikale sobivat süžeed-teadlane, kes on pühendunud inimkonna hüvangule, leiutise väärkasutamine ja sellega seonduvad eetilised probleemi jne. Selles mõttes huvitav lähenemine.

Teksti loeti eesti keeles

Maailmas, kus maagia kasutamine on kõige kõrgema karistuse ähvardusel keelatud, on just maagia normaalse elu lahutamatuks koostisosaks. Peategelane seisab raske valiku ees, kas päästa seadust rikkudes oma tütar või muuta seaduse rikkumine üldse ülearuseks? Mõlemad variandid kätkevad endas nii varjatud kui varjamata ohte. Nagu hiljem selgub, suuremaid kui ta arvata oleks osanud.Lugu ise just väga originaalne ei ole. See kulgeb üsna etteaimatavat rada pidi algusest lõpuni ning autor ei häbene ka sellist tüüpi jutule omaseid klišeesid kasutada. Õnneks teeb ta seda nii hästi, et see ei muutu kordagi igavaks või tüütuks. Jutu kõige suuremaks miinuseks on loogikale teatav läbi sõrmede vaatamine. Peategelane suudab küll alkeemia toel mingisuguse imetabase aparaadi ehitada, kuid tütre haigusele ta sellest abi ei leia. Väheke kummaline või mis? Ja selliseid pisiasju on veel, kuid ilmselt oleks nende joonde ajamine lõppenud avaldamata jäänud looga. Teisest küljest on selline lihtsustatud lähenemine just vajalik, et autori sõnum mõjule pääseks. Lühiromaan sisaldab ka omamoodi tarbimisühiskonna kriitikat, mis juhib ilusasti tähelepanu sellele, mida arulage raiskamine endaga kaasa võib tuua. Jutus on see kõik väga hästi puust ja punaseks tehtud. Kohati võib-olla isegi natuke liiga, kuid see oli autori valik ning seda ei saa talle ka ette heita, sest lugu ju toimib. Pakub üheaegselt nii põnevust, meelelahtust kui mõtlemisainet. Viis
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldivad muinasulmest kõige rohkem need lood, kus leitud maagiale tasakaalustav punkt. Ehk asi, mis ei lase süüdimatult lõputus kogustes manada vaid võlumisel on juures omalaadne konks või tagasilöök. Siin jutustuses oli olemas nii nutikas tagasilöök, kui ka samavõrra lahe idee selle neutaliseermiseks. Kõik see veel pealegi lahedas tumedates toonides kirja pandud ja tõlgitud Tartu ulmekirjutamise töötoa veterani Martin Kirotari poolt. Meeldis!
Teksti loeti eesti keeles

Sattus juhuslikult pihku ja köitis tähelepanu tagakaanel oleva sisututvustuse esimese lause peale: "Tänase Ameerika üks auhinnatumaid uusi ulmekirjanikke..."

Õnneks või kahjuks lugesin lühitutvustuse lõpuni alles siis, kui olin juba otsustanud seda raamatut lugeda. Sest tegemist on fantasy`ga, mis mind üldiselt ei köida ja ise poleks ma seetõttu seda raamatut kunagi ostnud.

Ja teiseks põhjuseks lugeda oli see, et see lühiromaan on meeldivalt... lühike - isegi kui peaks jama olema, siis ma ei raiska sellele palju oma aega.

Kuid ei olnud jama. Tõsi, ma ei lugenud seda ühe ropsuga läbi, aga see oli pigem minu, mitte raamatu probleem.

Lugu haaras koheselt kaasa. Ei mingit pikka ja lohisevat sissejuhatust, vaid maailma ja selle probleemide kirjeldus antakse edasi peategelase, alkeemiku, dilemmat lahti seletades. Mainitud dilemma on siin eelnevates arvustustes pikemalt lahti kirjutatud, seega ei hakka seda siin üle kordama.

Tuleb ära märkida, et loosse on sisse põimitud ka kaks armastusliini: alkeemiku teenijanna truu kiindumus oma isandasse ning alkeemiku isaarmastus oma tütre vastu. Kumbki neist liinidest pole lääge ega sega karvavõrdki romaani nautimist, pigem vastupidi.

Kogu see lühike, ca 60-le lehele mahtuv romaan pakub naudingut ka kulminatsioonini jõudes - mina ei suutnud küll ära arvata, millega see lugu lõppeb. Kuigi lõpplahendus polnud halb, siis minu jaoks, kes ma ootasin mingit kättemaksu või õigluse võidutsemist, klassikalist hea võitu kurja üle, oli see siiski väike pettumus ja ilmselt ka ainuke põhjus, miks lugu saab neli, mitte viis punkti.

Igatahes tekitas jutt huvi ka teiste Paolo Bacigalupi tõlkelugude vastu ning kavatsen võimalusel nendega tutvuda.

Teksti loeti eesti keeles

Võtsin Evalt Estconil hunniku OR raamatuid, millest küll paljudega olen tuttav. Minu jaoks `tunnike võrkkiiges lahja kokteiliga` raamatud. Mis on kiitus -- tuleb ju kasutada seda imelühikest aega, mil saab õunapuu varjus kõikuda, raamat kõhu peal... ;-)

Ühelt poolt selline kirjandus mulle üldse ei meeldi (NB! ma ütlesin "kirjandus"ja teiseks ei kohusta minu isiklik arvamus kedagi millekski). Teiselt poolt, kui on hästi teostatud, siis mis viga lugeda. Võimalik, et hinne pole õiglane, sest selles loos on kõik paigas. Samas on selles loos kõik otsitud. Võib-olla kõige suurem etteheide raamatule olekski see, et ma ei tundnud kusagil seda müstilist kirjutamislusti, mis autoril võiks peal olla, kui ta klahve klõbistab (ma ei ole originaali lugenud, fluidum võib kergesti ka tõlkes välja aurata, aga veelkord, ma ei tea...) Ühelt poolt pole midagi mannetumat, kui fantaasiakirjanduse fantaasiavaesed, haledalt lihtsustatud pseudoajaloolised maailmad, teiselt poolt aga jutustab autor sisuliselt muinasloo, valmi või mõistujutu ja kuhu sa selle ikka paned... Igatahes lugemist ei kahetse, aga teist korda seda raamatut muidugi ka kunagi kätte ei võta.

Teksti loeti eesti keeles

Millegipärast olid mu ootused lugema asudes pisut kõrgemad kui tulemus pärast lugemist. Varasemates arvustustes on esile toodud mitmeid positiivseid aspekte millele tänu oleksin hindeks võinud ka nelja panna, aga siiski on lugu selleks liialt sirgjooneline muinasjutt ilma olulise lisandväärtuseta. Eriliselt häirivalt mõjusid kuri linnapea ja peamaag, kelle tohutut kuri-olemist oli kujutatud lausa vodevillilikus võtmes, mis loo atmosfääri minu jaoks paljuski rikkus.
Teksti loeti eesti keeles
x
Jaan Hansen
22.04.1982
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

See oli mu jaoks tõeliselt nauditav raamat. Ega muidu poleks ka soovinud ligemale 500-leheküljelist tellist teist korda läbi lugeda. Vinge on loonud huvitava maailma huvitavate tulnukrasside ja sündmustega. Kosmosetsoonid, kus füüsika toimib teisiti, jumaliku olemuseni arenenud rassid, skroodisõitjad, liitmõistusega koeralaadsete olendite planeet - sellega võidab mu tähelepanu ja kui lugu on ladusalt kirjutatud, siis on üsna kindel, et pooleli ma raamatut ei jäta. Romaani ülesehitus toob teksti vaheldust, jälgides kaht tegevusliini, miks vaikselt üksteisele lähenevad, nendele on lisatud veel üldise tausta täiustamiseks tolle universumi "uudiskirjades" liikuvad tekstid, kus erinevad grupeeringud arutavad toimunud katastroofi üle.
Ulmefännile peaksin seda peaaegu et kohustuslikuks lugemiseks.
Teksti loeti eesti keeles

Mõnus tükk ajarännuulmet, millele sooviks kindlasti lisa. Ajaloo erinevate sündmuste õiget kulgu tagav Manse Everard seikleb erinevates ajastutes, selja taga suur organisatsioon, mida omakorda juhivad inimeste järglased kaugest tulevikust. Raske öelda, kui tõepärane tundub toimumispaikade ja sündmuste kirjeldus inimesele, kellel on minust paremad ajalooteadmised, kuid minu jaoks olid need vähemalt piisavalt huvitavad. Kogu tugemaim jutt on "Delenda est", kus ajalugu on põhjalikult loomulikust kursist kõrvale kallutatud ja tänapäevaseid riike pole kunagi tekkinud. Halvim, õigemini mõttetuim lugu oli "Gibraltari juga", mis tundus ülejäänud tekstide kõrval lihtsalt suvalise purtsatusena ja ruumitäitjana.
Teksti loeti eesti keeles

Kiirelt loetav ladus tekst, mis aga kipub ununema kõigest mõne päevaga, ehk siis eriti sügavat muljet ei jätnud. Ilmselt ei loe ka enam kunagi. Ilma erakordse isikupärata kangelased seiklevad ja teevad oma tegusid. Aga tempo oli samas piisavalt hoogne, nii et vähemalt polnud mõttetut molutamist, kus tegelane paarkümmend lehekülge emotseks, et siis lõpuks ikkagi vastane sama tulemusrikkalt mättasse lüüa.
Teksti loeti eesti keeles

Mõnusalt mitmekülgne jutukogumik, mis sarnaselt paljudele teistele ei suuda maksimaalset hinnet välja teenida, kuna selleks peaks tõesti kõik jutud tõsiselt meeldima, aga see on väga haruldane nagunii. Samas mõne kõrgema hinde jaoks on piisav, kui kogumikus on piisavalt palju materjali, mis naudingut pakub. Ja seda siin leidub.

Järjest võttes tõstaks eriti esile neli lugu.
Mairi Lauriku "Otsustamise hetk", kus on loodud postapokalüptiline maailm, millest lugejani jõuab väike lõik eraldatud kogukonnas toimuvate sündmuste läbi, laskis lugemisel vaimusilma ette kerkida klaustrofoobilisel keskkkonnal, mis on samas täis mürgiselt värvilisi taimi ja muid jäänukeid selle keskkonna loonud katastroofist.

Järgmisena andsid Maniakkide Tänav ja J. J. Metsavana elu Haapsalus toimuvale biopungi-hõngulisele küberpungile, kus täisautomaatsesse vanglasse pistetud häkker põgenemisteed otsib.

Seejärel ei saa mööda minna loost, mille sean kogumiku valikust esikohale - Heinrich Weinbergi "Kes varju püüab" on ladus segu paarist mulle huvipakkuvast teemast ja toimuva läbisaades tekkis tunne, et selle ideid avardades võiks tulemuseks olla täitsa põnev suurem romaan.

"Vanamehe unistus" oli lühike, kuid lõbus lugu, mille puhul poleks autori nime vaja olnudki, juba esimeste ridade puhul oli tunne käes, et selle valmimisel on Metsavana käsi mängus olnud.

Nelja loo esiletõstmisega piirdumine ei tähenda, et ma siit muud nauditavat poleks leidnud. Kuid tagasi mõeldes haarasid need lugemisel just kõige rohkem endasse.
Teksti loeti eesti keeles

Miski oluline jäi siit mulle puudub, kuid lõpuks oli tunne, et seda ideed poolikutest elluärganud tegelastest ja selle poolikuse tõttu kaasnevatest piirangutest saaks pikemalt lahata. Ma ei välistaks, et see võiks isegi romaani mõõtu materjali pakkuda, kuid üks praegusest pikem lühijutt on siin kindlasti peidus.
Teksti loeti eesti keeles

Zelazny "Teemärgid" on mõnusalt värskendav lugemiselamus inimesele, kes on ajareiside temaatikaga hästi tuttav ja selliseid lugusid nii tekstis, kinolinal kui teleseriaalidena nautinud. Tavapäraste ajamanipulatsioonide ja nende ärahoidmise asemel on romaani keskmes mööda ajamaanteed rändavate tegelaste elusaatus, mille mõistmine võib tükeldatud ja segipaisatud ülesehituse tõttu esmalt ehk isegi liiga keeruline tunduda, kuid lehekülgi mööda edasi liikudes taipad, et toimuvas on oma loogika ja lõpuks loksuvad tükid paika. Kindel lugemissoovitus, kui meeldivad niihästi ajareisid kui Zelazny.
Teksti loeti eesti keeles

Jätkuvalt sujuv kerge lugemine, mis sisaldas seekord lõpupoole ühte elementi, mille vastu mul raamatutes ja filmides nõrkus on. Ühtlasi on raamatute sujuv järjest süngemaks minek sarja plussiks.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat postapokalüptilisest maailmast, mille iga lugu aitab luua huvitavalt kirju terviku, seda tänu kolmele autorile, kellest igal oma erinev stiil. Ehkki kõik lood pole võrdselt sujuvad ja/või huvitavad (millise jutukogumiku kohta saakski seda väita?), on just tervikmaailma tükikeste kirjeldamine see kaval nipp, mis tekitab iga loo puhul tunde, et oled ühe killu mosaiigist kätte saanud ja asud entusiastlikult järgmise kallale.
Teksti loeti eesti keeles