Kasutajainfo

Paolo Bacigalupi

6.08.1972-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Siim Veskimees ·

Kuldhordi teine tulek

(jutt aastast 2010)

eesti keeles: antoloogia «Täheaeg 7: Ingel ja kvantkristall» 2010
autorikogu «Kaugete päevade naeratus» 2014

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
3
1
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (5)

Tahaks öelda "tüüpiline Veskimees", aga see ei peaks paika. Kui tüüpilise all mõelda keskmisest enam pingutust nõudvat kaasamõtlemist, tihedat actionit täis teksti ja kohatist erootikat, siis küll. Samas siin kosmosega ja tähtedega tegemist polnud, nagu pealkirigi ütleb, oli raskuspunkt hoopis idas. Mõnes mõttes oligi väga värskendav lugeda Veskimehe juttu, kus ebainimlikke tegusid tegid mongoli bahadurid mitte mõned tulnukad tähtede tagant.

Tundub tõesti, et Täheaeg 7 parim jutt, kaasa arvatud ka tõlkelood...

Teksti loeti eesti keeles

Ei, see oli väga hea jutt. Need omavahel mõõkadega arveid klaarivad bahadurid meenutasid kohati telesarja "Highlander", aga see selleks. Evolutsiooni järgmine aste inimeste järel on ulmes äärmiselt põnev teema ja siin on sellest hästi kirjutatud. Autor võiks sellest maailmast veel kirjutada.

Põnev ja mõtlemapanev tekst.

Teksti loeti eesti keeles

Erinevalt "Sümfooniast katkenud keelele", mis oli minu eelmine kokkupuude Veskimehe loominguga, jättis käesolev tekst igati sümpaaatse mulje. Huvitav teemavalik ning korralik teostus. Viriseda võiks pisut liiga lihtsate lahenduste ning pealiskaudse kirjutamisstiili üle. Samuti jättis soovida intriig. Pealkiri ütleb olulise ära, kõik ülejäänu on puhas butafooria. Romaanikavandina või sissejuhatava tekstina mingile sarjale täiesti asjakohane, iseseisva jutuna pisut nõrk. Samas hea ladus lugemine. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Lugu räägib sellest, kuidas üks miilitsate eest põgenev relvakaubitseja leiab Mongoolia v Hiina kõnnumaalt vanast kraatrist müstilist ainet, mis, nagu selgub, võimaldas mongoli röövvallutajatel muuta endid üliinimesteks ja seda eelist kasutades lühikese aja jooksul enda ülemvõimu alla heita tohutu maalahmaka koos kõigi nende inimestega, kes seal elasid.

Kui mongolid hoidsid ainet ja selle saladust vaid käputäie inimeste ringis ja see läks kaotsi nende värdriigi lagunedes, siis saladuse taasavastaja valib teise tee, pakkudes seda kõigile soovijatele (huvitav, kui palju seda ainet siis on ja miks ta otsa ei saa). Autor ütleb, et aine neelamise elab üle 10% inimestest, selle äraseedimiseks on vaja erilist peakuju. Kes selle üle elab, on üliinimene (bahadur) valmis. Muidugi on selleks vaja ka pealehakkamist, sest kes see ikka pea ees end proovile paneb, kui võiduvõimalus on vaid 10%, va juhul muidugi, kui ta just päris meeleheitlikus olukorras pole.

Võib-olla saame siit võtme järgneva mõistmiseks, sest bahaduride maailm on pesuehtne blatnoide maailm. Midagi kasulikku, peale igal pool võimu võtmise ja laiamise nad ei tee. Küll aga mõttetusi, s.o. teevad mis tahavad, praalivad oma tühisusega, lähevad täiesti endast välja iga pisimagi asja peale ning tapavad kõik, kelle nägu millegipärast ei meeldi.

Bahadurid on niisiis allutanud endale kõik riigid va Austraalia, mis on varasema maailma nö backup, väidavad end olevat lõpetanud sõjad, teinud poliitikud "viisakaks" ning kaotanud maailmast karistamatuse illusiooni. Sealjuures aga on nende tegevus paisutanud olmemõrvade hulga seninägematule tasemele, paisanud maailma ühiskondlikus formatsioonis tagasi feodalismi või orjanduslikku korda ning nad naudivad ja ekspluateerivad kõike karistamatusega kaasaskäivat. Ma ütleks selle peale, et kõik siin maailmas on suhteline ja suppi ühest pajast teise tõstmisega juurde ei teki.

Bahaduride kaugemaks eesmärgiks näib siiski olevat viia maa rahvaarv 150 aastaga tagasi 50 miljonit inimese peale. Ma ei taha isegi mõelda, mis sellega kaasas käib, viimati elas maailmas niipalju inimesi ca 1000 aastat enne Kristuse sündi. Ning ega mingit vähimatki põhjendust sellele eesmärgile me tekstist ka ei leia.

Kui loo alusidee on iseenesest hea, selline, millest annaks kirjutada ükspuha kui ägeda loo, siis see, millisesse ideoloogilisse võtmesse see keeratud on ja kuidas autor oma tegelasi näeb, on parimal juhul küsitav, halvemal juhul masendav. Jutu teostus valmistab mitte võib-olla üllatuslikult pettumuse - teksti kandvad osad on sisuliselt üks lõputu dialoog, kusjuures kõik kõnelejad räägivad praktiliselt ühtemoodi. Ega tegelikult lugu ka ei ole, on eellugu (ülevaade Batõri seiklusest) ja siis paar võrdlemisi suvalist episoodi kahe erineva bahaduri elust.

Igatahes tõi see jutustus autorile Stalkeri.

Teksti loeti eesti keeles

Jutt on kobe, kuigi autorile omaselt kohati veidi raskesti jälgitav.
 
Veskimees pole muidugi George R. Martin. Kui bahaduri pärast tibi päästmist mitmetunnine nõrkusehoog tabaks ja ta tibi selleks ajaks enda tuppa jätaks, siis intriigide ja alatuste peale maiama autori jutus saaks ta surma. "Kuldhordi teine tulek" on kõigest hoolimata siiski üsna lihtsameelne tekst. Stalker oli sel aastal ilmunut vaadates siiski ära teenitud: "Inglist ja kvantkristallist" on jutustus tõesti palju parem.  
 
Evolutsiooniga pole sel kõigel aga vähimatki pistmist.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Kristjan-Jaagul on õigus: seda teost poleks saanud kirjutada mitteulmena. ULG oli tark inimene ja sai suurepäraselt aru, et Maal on kõik kohalike utoopiate loomise katsed ette läbi kukkuma määratud, sest nendes ei suudeta tagada julgeolekut. Kui piiri taha koonduvad röövlid või vaenulik armee (oleneb utoopia suurusest), siis tuleb ka endal hakata kaitsejõude looma, see eeldab kindlat juhtimismudelit ja läinud see riigita ühiskond ongi. Samuti ei ole võimalik teha kellestki revolutsionääri, kes seda sisimas ise ei ole.
 
ULG annab retsepti, mis võiks mõneks sajandiks toimida: füüsiline eraldatus tagab julgeoleku ning utoopiasse kolivad ainult inimesed, kes on ise väga motiveeritud selles elama. Kui lisada ajupesu korraldav haridussüsteem ning infosulg, võibki vist saada stabiilse süsteemi. Lõpuks käib muidugi ka see maha, nagu autor veenvalt näitab.
 
Hoolimata mõnest naiivsest mõttekäigust - Einstein näiteks küll andis meile uuel tasemel teadmise gravitatsiooni olemusest, aga antigravitatsiooni pole ikkagi; miks peaks Sheveki teooria aja olemusest kaasa tooma rakenduse ansibeli näol? - on muidugi tegu väga hea raamatuga.
Teksti loeti eesti keeles

Mind teevad tigedaks kaht liiki lood. Esimene liik on lihtne: ilukirjanduslikuks tegevuseks võimetu isend on mingi jampsi kokku keeranud ja vastutustundetu toimetaja või kirjastaja selle avaldanud. Kui küpsisekarbist küpsiste vahelt koerajulk leida, siis see on mõnevõrra häiriv, eks ole.
 
Teise liigiga on keerulisem. Siia kuuluvad suurepäraselt arendatud tekstid, mis lõpuks keeratakse täielikult kraavi. "State Change" on teist liiki käkk. Peaaegu 13 meisterlikku lehekülge ja siis 14., millega kõigele eelnevale vesi peale tõmmatakse.
 
Sisust: inimesed sünnivad koos nende hinge sisaldavate esemetega. Kui hing otsa saab, siis inimene sureb. Nii näiteks sündis tuntud ameerika luuletaja Edna St. Vincent Millay koos küünlaga, mille pani iga kord, kui luuletust kirjutas, mõlemast otsast põlema. T. S. Eliot sündis koos kohvipulbri topsiga, kust lonkshaaval kohvi keetis. Peategelase kolledžiaegne toakaaslane sündis koos sigaretipakiga. Peategelane ise sündis jääkuubikuga, mida pidi iga hinna eest külmikus hoidma või siis vähemalt termoses. Hing peab igal juhul inimese ligidal püsima ning tööle minnes veab ta termost kaasas ja torkab kuubiku selleks otstarbeks tema kabinetti üles pandud külmkappi.
 
Konks seisneb selles, et oma hinge kujutavat asja tarvitades löövad inimesed neile ainuomaselt särama. Nii et valik on lihtne: kas elada pikk ja väga hall elu (vist mitte siiski igavene?) või siis võtta aeg-ajalt lonks kohvi või sigaret ja teha midagi võimast, mida ainult sina suudad teha. LeGuinil on üks jutt sama liini pidi, kus esinevad lendavad inimesed, kes aga võivad keset lendu taevast alla kukkuda. Turvalisem oleks kogu elu maad mööda ronida.
 
Aga Liu juurde tagasi. Nagu öeldud, on kõik see väga kõrgel tasemel kirja pandud. Lõpuks juhtub aga kaks asja: jääkuubik sulab ära ning sigaretikarbi tibi saadab peategelasele kirja, milles informeerib teda, et suitsud on küll otsas, aga karp alles ja tema elab edasi - muutununa, täiskasvanuks saanuna. Võib aru saada, et sama võiks juhtuda ka peategelasega, kelle kuubikust jäi ka vesi ju alles.
 
Paraku aga jääb see viimane lehekülg eelnevaga täielikult seostamata. Need teised tüübid, Edna Millay ja T. S. Eliot, need ju surid ära? Või alustas T. S. Eliot vapralt uut ja hoopis sisukamat elu, kui kogu ta kohv oli kuseks muutunud ja kui vahepeal surnud pole, elab tänapäevalgi??
 
Kõige nõmedam lugupidamatus lugeja vastu on oma teoses loodud maailmasüsteem või mängureeglid niimoodi lihtsalt laiali lükata. Võrreldav sellega, kui mõne Agatha Christie romaani lõpuks maanduks häärberi ette murule lendav taldrik, kust väljuks roheline mehike ja mõrva omaks võtaks.
 
Ja selle eelneva 13 lehekülje pärast ei saa rahuldavast nõrgemat hinnet ka panna...
Teksti loeti inglise keeles

LeGuin nimetas selliseid jutte psühhomüütideks, Lemil on neid omajagu ja veel hulgal teistelgi. Seesinane ei paista eriti millegi poolest silma: keskpäraselt hea või hästi keskpärane, kuidas võtta.
Teksti loeti inglise keeles

Valik lühiproosat kogumikust "Mortal Engines" (1977). Sarja "Penguin Modern" 9. anne - üks 50-st märkmikuformaadis vihikust klassikutelt üle maailma, 1 £ tükk. Formaat meeldib mulle ning tekstid on ka sümpaatsed (kuigi mitte kõik viit väärt) ja suurepäraselt tõlgitud. Lemilikud mõistujutud, millesarnaseid LeGuin psühhomüütideks nimetas.
Teksti loeti inglise keeles

Mida keerulisemate aktsioonideni lugu jõuab, seda reljeefsemalt ilmneb autori võimetus. Alguses, kui ainult poiss, vanaisa ja metsaonu ringi tuterdasid, suutis autor lugeja mingil määral ära petta - et äkki oskabki natuke kirjutada. Kui tegelased suurde maailma jõudsid, sai selgeks, et ei oska.
Teksti loeti eesti keeles

Pika talve ilgus... Nagu ülal öeldud, kehva, trafaretse ning pooliku romaani avapeatükk. Vaevalt seda asja enam juurde tuleb ja senise põhjal võib öelda, et hea ongi.
Teksti loeti eesti keeles

Nagu Jyrka ütles, miinuseks on sisu või siis selle puudumine... Väga nõrk rahuldav. Kuidagi halb tunne on sellele tükile sama hinnet panna kui samas kogumikus ilmunud Veskimehe tekstile, aga mis seal ikka.
Teksti loeti eesti keeles

Rahuldava hinde saab lühiromaan kahel põhjusel. Esiteks Veskimehele omane kohmakas jutustamisstiil ning kalduvus lehekülje või poolteise pikkuseid pseudofüüsika või -inseneeria loenguid pidada. Teiseks kergus, millega Viiekümnetunnine sõda võidetakse. Kui asi on läinud juba tuumapommide loopimiseni, siis ei anna suurriigid alla lihtsalt selleks, et mõnd tuhandet meremeest veest hulpimast ära päästa. Sõja realistlik kulg pidanuks kirjeldatud jõudude vahekorra juures olema selline, et kõik Ordu tugialad Maal vallutatakse ning selle liikmetest suurem osa tapetakse või vangistatakse. Osa jääb põrandaalustes võrgustikes ellu, aga see on juba teine teema. Peategelased tegid satelliitide hävitamisega kindlasti tubli tüki tööd ära ning põhjustasid vaenlasele suurt kahju, aga nende likvideerimine ei muuda ühtegi armeed kurdiks ega pimedaks.
Teksti loeti eesti keeles

Jah, jutustus on väga hakitud ja kõige paremat hinnet ei vääri seepärast kuidagi.
 
Antakse edasi kaks alternatiivset 1997. aasta 7. novembri pildikest. Esimeses saab minategelane kokku USA ülikoolist laekunud ammuse sõbraga, võtab temaga koos öö otsa viina ja targutab. Sõbral on kaasas aspiranditibi, kes jääb episoodiliseks tegelaseks. Teises (palju paremas) läheb minategelane sama sõbra juurde, kes töötab sotsialistlikul kodumaal instituudi juhina, palub talt veidi tööalast abi ning osaleb pärast revolutsiooni aastapäeva tähistamises. Tutvub seal aspiranditibiga ja läheb tollele ööseks külla.
 
Lisaks jutustatakse ümber Tolkieni pilastavat arvutimängu, mille erinevaid salvestusi (ja sellega koos süžeeliine) minategelane lappab. Kui nüüd selle loogikaga kaasa minna ja arvata, et kaks väga erinevat revolvripüha on ühe ja sama väga komplekse arvutimängu erinevad süžeeliinid, tekib küsimus mängijast. Ju selleks on aspiranditibi ning ringi kuukavad teaduste kandidaadid ja doktorid NPC-d.
Teksti loeti eesti keeles

Jutt on kobe, kuigi autorile omaselt kohati veidi raskesti jälgitav.
 
Veskimees pole muidugi George R. Martin. Kui bahaduri pärast tibi päästmist mitmetunnine nõrkusehoog tabaks ja ta tibi selleks ajaks enda tuppa jätaks, siis intriigide ja alatuste peale maiama autori jutus saaks ta surma. "Kuldhordi teine tulek" on kõigest hoolimata siiski üsna lihtsameelne tekst. Stalker oli sel aastal ilmunut vaadates siiski ära teenitud: "Inglist ja kvantkristallist" on jutustus tõesti palju parem.  
 
Evolutsiooniga pole sel kõigel aga vähimatki pistmist.
Teksti loeti eesti keeles

Ülal on hoolega sakitud... Minu meelest on see aga üks VB paremaid jutte ja talle pigem ebatüüpiline. Üsna üllatuslik leid.
Teksti loeti eesti keeles

Jama see muidugi on, alustades kasvõi sellest, et nood minevikku siiratud aparitsioonid ei saanud küll midagi katsuda ega uksele koputada, kuid kohalikele kuuldavalt rääkida millegipärast said. Või siis sellest, et kui neist särtsu sai, pidanuks neil rahvarohkemates kohtades liikudes igasuguseid probleeme tekkima.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene, topistega lugu oli lahedam. See siin oleks võinud niisama hästi ka olemata olla.
 
Aga kahju ikkagi, et autor kopsuvähki suri. Eeldusi oli.
Teksti loeti eesti keeles