Kasutajainfo

Paolo Bacigalupi

6.08.1972-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Paolo Bacigalupi ·

The People of Sand and Slag

(jutt aastast 2004)

ajakirjapublikatsioon: «The Magazine of Fantasy & Science Fiction» 2004; veebruar
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Liiva ja räbu rahvas»
antoloogia «Täheaeg 8: Sõda kosmose rannavetes» 2011

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
9
2
0
0
0
Keskmine hinne
4.818
Arvustused (11)

Hugo 2005 nominent. Meeleolult tunduks nagu, et lugu on kirjutatud kuuekümnendatel, sel ajal kui tegutsesid Dick ja Bradbury. Tulevikumaailm on nafta ja õli, teadus ja tehnika, betoon ja hape. Inimesed on selleks eluks kohastunud, aga loomad on üldiselt mujalt kui loomaaiast kadunud. Leiab aga üks selline kamp moodsaid inimesi rutiinse ülesande täitmisel millegi, mis paistab, et äkki ongi päris loom.

Sõna “ebainimlik” iseloomustab seda juttu vast kõige paremini. Hakkasin mõtlema, et on mitu viisi lugu rääkida. Enamasti tehakse seda – vähemasti ulmes – nagu filmi. Usutavalt, justnagu loogiliselt jne. Aga võib ka teha nagu teatris – kui jutustatakse midagi, siis selleks, et vaataja haarata ning asja sisu ära öelda, et pea tingimata asi realistlik, loogiline või loomulik olema. Sageli ongi just see liigestest-lahti-olek, täielik ebausutavus ja hullus see, mis suudab lugu edasi viia. Mulle tundub, et selle jutu puhul on just see teatraalsus oluline. Kindel viis.

Teksti loeti inglise keeles

Tegevus toimub kauges tulevikus. Inimesed on ennast modifitseerinud sellisele tasemele, et ega nad enam väga inimesed polegi. Võib-olla välimuselt, aga mitte muud moodi. Söögiks tarvitatakse ükskõik mida, tavaliselt näiteks liiva ja kive, jäsemed kasvavad tagasi peale eraldamist jne. Kolmene grupp taolisi "inimesi" töötab kuskil Montana kõrbemaastikul, töödeldes tasapisi maastikku räbuks ja shlakiks. Korraga märkavad nad happelompide ja räbukuhilate vahel mingit looma. Loomad on üldiselt maakera pealt kadunud, nagu ka muud elusolendid. Täiustatud inimesed ei vaja enda kõrvale kedagi muud. Mõningaid eksemplare hoitakse spetsiaalsetes loomaaedades. Igatahes üks kolmest sõbrast, Jaak (eestlane?), võtab nälginud ja kurnatud looma omale lemmikuks. Sellega on muidugi suur jama, sest koer oksendab algul söögiks pakutud mahalõigatud käe kohe välja ja söögiportsjone tuleb tellida kalli raha eest kuskilt kaugemalt. Igatahes sõbrunevad kõik kolm koeraga, eriti minajutustaja. Loo liigutavaim hetk on kui käpaandmise äraõppinud koer poeb öösel jutustaja voodisse.

Rasket maastiku räbuksmuutmise tööd tegevad töölised lähevad puhkusele Havai saartele. Imeilus naftavärvides sillerdav ookean ja punane päikeseloojang, mida parema efekti saamiseks ilustatakse põlemasüüdatud nafta tossupilvedega, rannal vedelevad roostetanud raua hunnikud, plastmassikuhilad, ühesõnaga ideaalne puhkus.

Karm ja hingekriipiv puänt. Modifitseerimisega on tapetud siiski midagi väikest, aga üliolulist, mis inimesest inimese teeb. 5 +.

Teksti loeti inglise keeles

«The People of Sand and Slag» on julm ja ajuti suisa vastik jutt, aga on samas ka väga hea jutt.

Jutu tegevus toimub (ilmselt) üsna kauges tulevikus, kus meie mõistes inimesi enam pole. Jah, väliselt on need posthumanid üsna meie moodi, aga nad regenereeruvad otsekui miskid peajalgsed ning võivad toituda suvalisest rämpsust. Pole selles tulevikus mingeid lilleaasadel kakerdavaid igavesi lapsukesi, pole ka eeterlikke energiaolendeid, pole ka küborge... on vaid tohutult vastupidavad ja ülisaastatud Maaga hästi läbisaavad kahejalgsed sulgedeta olendid.

Jutu tegelasteks ongi kolm säherdust, kes ühel ilusal päeval märkavad oma töölõigus mingit asja/olendit liikumas. Selgub, et tegu on koeraga. Kummaline, sest teadaolevalt ei tohiks loomad enam väljaspool loomaaedu ellu jääda. Aga see koer jäi...

Lisa leiab, et koer tuleks ära süüa, et räägitakse, et olevat kunagi delikatess olnud. Jaak arvab, et koer tuleb ellu jätta. Minategelane Chen ei oma selles küsimuses ühest seisukohta.

Koer jäetaksegi ellu ja Jaak hakkab ta eest hoolitsema... Chen on ka jõudumööda abiks... vaid Lisa on endiselt tõrjuv...

Hindes mul kahtlusi pole – tugev viis! Meeldib, et autor pole moraliseerima hakanud, vaid näitab kiretult teistsuguse aja teistmoodi inimeste elu ja arusaamu. Kuigi koeraomanikuna oli mul mõningaid lõike suhteliselt raske lugeda, mõistan ma aruka isikuna, et seesuguste inimeste jaoks võiksid sedasorti arutlused ja teod täiesti normaalsed olla. Eks ulmet ole alati ka sellepärast loetud, et saada osa mõnest senitundmatust kogemusest.

Soovitakski juttu eelkõige neile, kes kaeblavad, et ulmekirjanikud kirjeldavad tulevikuinimesi liialt meietaolistena. Paolo Bacigalupi on kenasti võtnud arvesse mõningaid meie ajastu arengutendentse ja selle peale üles ehitanud usutava mõttekonstruktsiooni.

Teksti loeti inglise keeles

Mõjuv ja haarav jutt. Tulevikumaailma on kujutatud suhteliselt süngetes toonides, mille võõrapärasus on eriti terav, kui lugemise ajal aknast välja vaadata ja vaimusilmas selle roheluse asemel näha Bacigalupi maastikku. Kõige karmim on selle loo tegevustiku juures ehk isegi see, kui hästi nn inimesed on selle kõigega kohandunud ja oma elu tegelikult päris heaks peavad. Soovitan.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult need tulevikuinimesed mulle nii väga eemaletõukavad ei tundunudki-bioloogilises parendamises, mis inimesed vähem haavatavateks muudaks, pole ju midagi halba, eriti arvestades, kui lühiealised ja kaitsetud me tegelikult oleme. Aga vaene koer oli toimunud muutustele jalgu jäänud... Kahju temast.

Nimevalik oli tõesti huvitav-ühel tegelasel eesti nimi, teisel Pakistani eksdiktaatori oma.

Hea lugu, ehkki loomasõbralikele inimestele võib olla päris ebameeldiv lugemine.

Teksti loeti eesti keeles

"Liiva ja räbu rahvas" on hästi konstrueeritud pisarakiskuja. Autor kasutab kõiki vahendeid, mis tema kasutuses on, et lugejalt mingisugustki tundeilmingut välja meelitada ning tuleb tunnistada, et ta saab oma ülesandega lausa suurepäraselt hakkama. Kuigi juba üsna algusest võib aru saada, et kirjanik sihilikult manipuleerib publikuga, ei hakanud see siiski vastu. Tulevikumaailm ning tulevikuinimesed on väga hästi õnnestunud ning sündmustik piisavalt huvitav, et lugejat kuni lõpuni köita. Kindlasti ei kavatse ma seda teksti kunagi lugeda, mis ei tähenda veel, et ma seda ei hindaks. Viie teenib välja, kuid lemmikute hulka ei kuulu.
Teksti loeti eesti keeles

Ilja Varšavski "Kannikesele" panin omal ajal viis punkti, miks siis mitte sellele. Hävingu esteetika on keeruline žanr, aga siin üsna hästi välja tulnud.
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: veebruar 2019
jaanuar 2019
detsember 2018
november 2018
oktoober 2018
september 2018

Autorite sildid: