Kasutajainfo

Paolo Bacigalupi

6.08.1972-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Paolo Bacigalupi ·

The People of Sand and Slag

(jutt aastast 2004)

ajakirjapublikatsioon: «The Magazine of Fantasy & Science Fiction» 2004; veebruar
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Liiva ja räbu rahvas»
antoloogia «Täheaeg 8: Sõda kosmose rannavetes» 2011

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
9
2
0
0
0
Keskmine hinne
4.818
Arvustused (11)

Hugo 2005 nominent. Meeleolult tunduks nagu, et lugu on kirjutatud kuuekümnendatel, sel ajal kui tegutsesid Dick ja Bradbury. Tulevikumaailm on nafta ja õli, teadus ja tehnika, betoon ja hape. Inimesed on selleks eluks kohastunud, aga loomad on üldiselt mujalt kui loomaaiast kadunud. Leiab aga üks selline kamp moodsaid inimesi rutiinse ülesande täitmisel millegi, mis paistab, et äkki ongi päris loom.

Sõna “ebainimlik” iseloomustab seda juttu vast kõige paremini. Hakkasin mõtlema, et on mitu viisi lugu rääkida. Enamasti tehakse seda – vähemasti ulmes – nagu filmi. Usutavalt, justnagu loogiliselt jne. Aga võib ka teha nagu teatris – kui jutustatakse midagi, siis selleks, et vaataja haarata ning asja sisu ära öelda, et pea tingimata asi realistlik, loogiline või loomulik olema. Sageli ongi just see liigestest-lahti-olek, täielik ebausutavus ja hullus see, mis suudab lugu edasi viia. Mulle tundub, et selle jutu puhul on just see teatraalsus oluline. Kindel viis.

Teksti loeti inglise keeles

Tegevus toimub kauges tulevikus. Inimesed on ennast modifitseerinud sellisele tasemele, et ega nad enam väga inimesed polegi. Võib-olla välimuselt, aga mitte muud moodi. Söögiks tarvitatakse ükskõik mida, tavaliselt näiteks liiva ja kive, jäsemed kasvavad tagasi peale eraldamist jne. Kolmene grupp taolisi "inimesi" töötab kuskil Montana kõrbemaastikul, töödeldes tasapisi maastikku räbuks ja shlakiks. Korraga märkavad nad happelompide ja räbukuhilate vahel mingit looma. Loomad on üldiselt maakera pealt kadunud, nagu ka muud elusolendid. Täiustatud inimesed ei vaja enda kõrvale kedagi muud. Mõningaid eksemplare hoitakse spetsiaalsetes loomaaedades. Igatahes üks kolmest sõbrast, Jaak (eestlane?), võtab nälginud ja kurnatud looma omale lemmikuks. Sellega on muidugi suur jama, sest koer oksendab algul söögiks pakutud mahalõigatud käe kohe välja ja söögiportsjone tuleb tellida kalli raha eest kuskilt kaugemalt. Igatahes sõbrunevad kõik kolm koeraga, eriti minajutustaja. Loo liigutavaim hetk on kui käpaandmise äraõppinud koer poeb öösel jutustaja voodisse.

Rasket maastiku räbuksmuutmise tööd tegevad töölised lähevad puhkusele Havai saartele. Imeilus naftavärvides sillerdav ookean ja punane päikeseloojang, mida parema efekti saamiseks ilustatakse põlemasüüdatud nafta tossupilvedega, rannal vedelevad roostetanud raua hunnikud, plastmassikuhilad, ühesõnaga ideaalne puhkus.

Karm ja hingekriipiv puänt. Modifitseerimisega on tapetud siiski midagi väikest, aga üliolulist, mis inimesest inimese teeb. 5 +.

Teksti loeti inglise keeles

«The People of Sand and Slag» on julm ja ajuti suisa vastik jutt, aga on samas ka väga hea jutt.

Jutu tegevus toimub (ilmselt) üsna kauges tulevikus, kus meie mõistes inimesi enam pole. Jah, väliselt on need posthumanid üsna meie moodi, aga nad regenereeruvad otsekui miskid peajalgsed ning võivad toituda suvalisest rämpsust. Pole selles tulevikus mingeid lilleaasadel kakerdavaid igavesi lapsukesi, pole ka eeterlikke energiaolendeid, pole ka küborge... on vaid tohutult vastupidavad ja ülisaastatud Maaga hästi läbisaavad kahejalgsed sulgedeta olendid.

Jutu tegelasteks ongi kolm säherdust, kes ühel ilusal päeval märkavad oma töölõigus mingit asja/olendit liikumas. Selgub, et tegu on koeraga. Kummaline, sest teadaolevalt ei tohiks loomad enam väljaspool loomaaedu ellu jääda. Aga see koer jäi...

Lisa leiab, et koer tuleks ära süüa, et räägitakse, et olevat kunagi delikatess olnud. Jaak arvab, et koer tuleb ellu jätta. Minategelane Chen ei oma selles küsimuses ühest seisukohta.

Koer jäetaksegi ellu ja Jaak hakkab ta eest hoolitsema... Chen on ka jõudumööda abiks... vaid Lisa on endiselt tõrjuv...

Hindes mul kahtlusi pole – tugev viis! Meeldib, et autor pole moraliseerima hakanud, vaid näitab kiretult teistsuguse aja teistmoodi inimeste elu ja arusaamu. Kuigi koeraomanikuna oli mul mõningaid lõike suhteliselt raske lugeda, mõistan ma aruka isikuna, et seesuguste inimeste jaoks võiksid sedasorti arutlused ja teod täiesti normaalsed olla. Eks ulmet ole alati ka sellepärast loetud, et saada osa mõnest senitundmatust kogemusest.

Soovitakski juttu eelkõige neile, kes kaeblavad, et ulmekirjanikud kirjeldavad tulevikuinimesi liialt meietaolistena. Paolo Bacigalupi on kenasti võtnud arvesse mõningaid meie ajastu arengutendentse ja selle peale üles ehitanud usutava mõttekonstruktsiooni.

Teksti loeti inglise keeles

Mõjuv ja haarav jutt. Tulevikumaailma on kujutatud suhteliselt süngetes toonides, mille võõrapärasus on eriti terav, kui lugemise ajal aknast välja vaadata ja vaimusilmas selle roheluse asemel näha Bacigalupi maastikku. Kõige karmim on selle loo tegevustiku juures ehk isegi see, kui hästi nn inimesed on selle kõigega kohandunud ja oma elu tegelikult päris heaks peavad. Soovitan.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult need tulevikuinimesed mulle nii väga eemaletõukavad ei tundunudki-bioloogilises parendamises, mis inimesed vähem haavatavateks muudaks, pole ju midagi halba, eriti arvestades, kui lühiealised ja kaitsetud me tegelikult oleme. Aga vaene koer oli toimunud muutustele jalgu jäänud... Kahju temast.

Nimevalik oli tõesti huvitav-ühel tegelasel eesti nimi, teisel Pakistani eksdiktaatori oma.

Hea lugu, ehkki loomasõbralikele inimestele võib olla päris ebameeldiv lugemine.

Teksti loeti eesti keeles

"Liiva ja räbu rahvas" on hästi konstrueeritud pisarakiskuja. Autor kasutab kõiki vahendeid, mis tema kasutuses on, et lugejalt mingisugustki tundeilmingut välja meelitada ning tuleb tunnistada, et ta saab oma ülesandega lausa suurepäraselt hakkama. Kuigi juba üsna algusest võib aru saada, et kirjanik sihilikult manipuleerib publikuga, ei hakanud see siiski vastu. Tulevikumaailm ning tulevikuinimesed on väga hästi õnnestunud ning sündmustik piisavalt huvitav, et lugejat kuni lõpuni köita. Kindlasti ei kavatse ma seda teksti kunagi lugeda, mis ei tähenda veel, et ma seda ei hindaks. Viie teenib välja, kuid lemmikute hulka ei kuulu.
Teksti loeti eesti keeles

Ilja Varšavski "Kannikesele" panin omal ajal viis punkti, miks siis mitte sellele. Hävingu esteetika on keeruline žanr, aga siin üsna hästi välja tulnud.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Jutt on kobe, kuigi autorile omaselt kohati veidi raskesti jälgitav.
 
Veskimees pole muidugi George R. Martin. Kui bahaduri pärast tibi päästmist mitmetunnine nõrkusehoog tabaks ja ta tibi selleks ajaks enda tuppa jätaks, siis intriigide ja alatuste peale maiama autori jutus saaks ta surma. "Kuldhordi teine tulek" on kõigest hoolimata siiski üsna lihtsameelne tekst. Stalker oli sel aastal ilmunut vaadates siiski ära teenitud: "Inglist ja kvantkristallist" on jutustus tõesti palju parem.  
 
Evolutsiooniga pole sel kõigel aga vähimatki pistmist.
Teksti loeti eesti keeles

Ülal on hoolega sakitud... Minu meelest on see aga üks VB paremaid jutte ja talle pigem ebatüüpiline. Üsna üllatuslik leid.
Teksti loeti eesti keeles

Jama see muidugi on, alustades kasvõi sellest, et nood minevikku siiratud aparitsioonid ei saanud küll midagi katsuda ega uksele koputada, kuid kohalikele kuuldavalt rääkida millegipärast said. Või siis sellest, et kui neist särtsu sai, pidanuks neil rahvarohkemates kohtades liikudes igasuguseid probleeme tekkima.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene, topistega lugu oli lahedam. See siin oleks võinud niisama hästi ka olemata olla.
 
Aga kahju ikkagi, et autor kopsuvähki suri. Eeldusi oli.
Teksti loeti eesti keeles

Kuna ulme ei ole, siis põhimõtteliselt ei kommenteeri... Aga ma saan muidugi aru, miks need kaks juttu "Täheajas" koos avaldati. Rauli arvustuses tõstatatakse asjakohane küsimus.
Teksti loeti eesti keeles

Reynolds on tuimavõitu ja fantaasiavaene kirjanik, aga vahel sähvatab temalgi ja mõned jutud on täitsa head. Tipp on muidugi "Zima Blue", aga "Pandora laekal" pole ka viga. Jyrka on teksti kohta juba kõik olulise ära öelnud ja tema hindega jääb üle vaid nõustuda.
Teksti loeti eesti keeles

Ilja Varšavski "Kannikesele" panin omal ajal viis punkti, miks siis mitte sellele. Hävingu esteetika on keeruline žanr, aga siin üsna hästi välja tulnud.
Teksti loeti eesti keeles

Hämmastavalt stiilipuhas pildike globaalses katastroofis purustatud linnas hingitsevatest tsivilistidest. Milles katastroof seisnes, ei ole öeldud, kuid pillatakse repliike maailma lõpust ja sellest, et juunikuus lähevad õhtud pimedamaks. Žanrimääratlus on mu meelest piisavalt selge; kui selline "Algernoni" saadetaks, siis ilmuks ilma kõhklusteta.
Teksti loeti eesti keeles

15 aastat kodulinnast eemal olnud kunstnik (autori alter ego nagu ikka) tuleb oma nooruspõlve pööningukambrit vaatama. Kõik on nagu enne, isegi koristajamutt trepikojas sama. Puhub tollega mõned sõnad juttu, too mäletab teda hästi. Pööningul on ennast sisse seadnud üks tollane sõbranna, kellega võiks ju ka tore olla istuda ja meenutada. Aga ei ole: iga kord, kui minategelasel mõni mälestus meelde tuleb, hakkab sõbranna rääkima, kui tore see oli, kui tema ise sama asja tegi. Peategelasel hakkab alguses kõle, siis kole... Niisugune leebe vampiirikas.
 
Pealkiri on muidugi nõme.
Teksti loeti eesti keeles

Eks see meelsuskirjandus ole, nagu autor eessõnas isegi mainib. Kõrvutatav näiteks Dicki kuulsa looga "Pre-Persons". Autori positsioon öeldakse avalikult välja, aga tehakse seda samas niivõrd hästi, et tulemuseks on ikkagi kunstiline tekst, mitte paskvill.
Teksti loeti eesti keeles

Atsil on õigus. Hästi kirjutatud jutt, aga ajuvaba.
 
Ahjah, kvaggade tagasiaretamise projekt toimus ka tegelikult ja umbes samal ajal. Isegi paar aastat varem (1988 vs. 1990).
Teksti loeti eesti keeles