Kasutajainfo

Paolo Bacigalupi

6.08.1972-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Paolo Bacigalupi ·

The People of Sand and Slag

(jutt aastast 2004)

ajakirjapublikatsioon: «The Magazine of Fantasy & Science Fiction» 2004; veebruar
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Liiva ja räbu rahvas»
antoloogia «Täheaeg 8: Sõda kosmose rannavetes» 2011

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
9
2
0
0
0
Keskmine hinne
4.818
Arvustused (11)

Hugo 2005 nominent. Meeleolult tunduks nagu, et lugu on kirjutatud kuuekümnendatel, sel ajal kui tegutsesid Dick ja Bradbury. Tulevikumaailm on nafta ja õli, teadus ja tehnika, betoon ja hape. Inimesed on selleks eluks kohastunud, aga loomad on üldiselt mujalt kui loomaaiast kadunud. Leiab aga üks selline kamp moodsaid inimesi rutiinse ülesande täitmisel millegi, mis paistab, et äkki ongi päris loom.

Sõna “ebainimlik” iseloomustab seda juttu vast kõige paremini. Hakkasin mõtlema, et on mitu viisi lugu rääkida. Enamasti tehakse seda – vähemasti ulmes – nagu filmi. Usutavalt, justnagu loogiliselt jne. Aga võib ka teha nagu teatris – kui jutustatakse midagi, siis selleks, et vaataja haarata ning asja sisu ära öelda, et pea tingimata asi realistlik, loogiline või loomulik olema. Sageli ongi just see liigestest-lahti-olek, täielik ebausutavus ja hullus see, mis suudab lugu edasi viia. Mulle tundub, et selle jutu puhul on just see teatraalsus oluline. Kindel viis.

Teksti loeti inglise keeles

Tegevus toimub kauges tulevikus. Inimesed on ennast modifitseerinud sellisele tasemele, et ega nad enam väga inimesed polegi. Võib-olla välimuselt, aga mitte muud moodi. Söögiks tarvitatakse ükskõik mida, tavaliselt näiteks liiva ja kive, jäsemed kasvavad tagasi peale eraldamist jne. Kolmene grupp taolisi "inimesi" töötab kuskil Montana kõrbemaastikul, töödeldes tasapisi maastikku räbuks ja shlakiks. Korraga märkavad nad happelompide ja räbukuhilate vahel mingit looma. Loomad on üldiselt maakera pealt kadunud, nagu ka muud elusolendid. Täiustatud inimesed ei vaja enda kõrvale kedagi muud. Mõningaid eksemplare hoitakse spetsiaalsetes loomaaedades. Igatahes üks kolmest sõbrast, Jaak (eestlane?), võtab nälginud ja kurnatud looma omale lemmikuks. Sellega on muidugi suur jama, sest koer oksendab algul söögiks pakutud mahalõigatud käe kohe välja ja söögiportsjone tuleb tellida kalli raha eest kuskilt kaugemalt. Igatahes sõbrunevad kõik kolm koeraga, eriti minajutustaja. Loo liigutavaim hetk on kui käpaandmise äraõppinud koer poeb öösel jutustaja voodisse.

Rasket maastiku räbuksmuutmise tööd tegevad töölised lähevad puhkusele Havai saartele. Imeilus naftavärvides sillerdav ookean ja punane päikeseloojang, mida parema efekti saamiseks ilustatakse põlemasüüdatud nafta tossupilvedega, rannal vedelevad roostetanud raua hunnikud, plastmassikuhilad, ühesõnaga ideaalne puhkus.

Karm ja hingekriipiv puänt. Modifitseerimisega on tapetud siiski midagi väikest, aga üliolulist, mis inimesest inimese teeb. 5 +.

Teksti loeti inglise keeles

«The People of Sand and Slag» on julm ja ajuti suisa vastik jutt, aga on samas ka väga hea jutt.

Jutu tegevus toimub (ilmselt) üsna kauges tulevikus, kus meie mõistes inimesi enam pole. Jah, väliselt on need posthumanid üsna meie moodi, aga nad regenereeruvad otsekui miskid peajalgsed ning võivad toituda suvalisest rämpsust. Pole selles tulevikus mingeid lilleaasadel kakerdavaid igavesi lapsukesi, pole ka eeterlikke energiaolendeid, pole ka küborge... on vaid tohutult vastupidavad ja ülisaastatud Maaga hästi läbisaavad kahejalgsed sulgedeta olendid.

Jutu tegelasteks ongi kolm säherdust, kes ühel ilusal päeval märkavad oma töölõigus mingit asja/olendit liikumas. Selgub, et tegu on koeraga. Kummaline, sest teadaolevalt ei tohiks loomad enam väljaspool loomaaedu ellu jääda. Aga see koer jäi...

Lisa leiab, et koer tuleks ära süüa, et räägitakse, et olevat kunagi delikatess olnud. Jaak arvab, et koer tuleb ellu jätta. Minategelane Chen ei oma selles küsimuses ühest seisukohta.

Koer jäetaksegi ellu ja Jaak hakkab ta eest hoolitsema... Chen on ka jõudumööda abiks... vaid Lisa on endiselt tõrjuv...

Hindes mul kahtlusi pole – tugev viis! Meeldib, et autor pole moraliseerima hakanud, vaid näitab kiretult teistsuguse aja teistmoodi inimeste elu ja arusaamu. Kuigi koeraomanikuna oli mul mõningaid lõike suhteliselt raske lugeda, mõistan ma aruka isikuna, et seesuguste inimeste jaoks võiksid sedasorti arutlused ja teod täiesti normaalsed olla. Eks ulmet ole alati ka sellepärast loetud, et saada osa mõnest senitundmatust kogemusest.

Soovitakski juttu eelkõige neile, kes kaeblavad, et ulmekirjanikud kirjeldavad tulevikuinimesi liialt meietaolistena. Paolo Bacigalupi on kenasti võtnud arvesse mõningaid meie ajastu arengutendentse ja selle peale üles ehitanud usutava mõttekonstruktsiooni.

Teksti loeti inglise keeles

Mõjuv ja haarav jutt. Tulevikumaailma on kujutatud suhteliselt süngetes toonides, mille võõrapärasus on eriti terav, kui lugemise ajal aknast välja vaadata ja vaimusilmas selle roheluse asemel näha Bacigalupi maastikku. Kõige karmim on selle loo tegevustiku juures ehk isegi see, kui hästi nn inimesed on selle kõigega kohandunud ja oma elu tegelikult päris heaks peavad. Soovitan.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult need tulevikuinimesed mulle nii väga eemaletõukavad ei tundunudki-bioloogilises parendamises, mis inimesed vähem haavatavateks muudaks, pole ju midagi halba, eriti arvestades, kui lühiealised ja kaitsetud me tegelikult oleme. Aga vaene koer oli toimunud muutustele jalgu jäänud... Kahju temast.

Nimevalik oli tõesti huvitav-ühel tegelasel eesti nimi, teisel Pakistani eksdiktaatori oma.

Hea lugu, ehkki loomasõbralikele inimestele võib olla päris ebameeldiv lugemine.

Teksti loeti eesti keeles

"Liiva ja räbu rahvas" on hästi konstrueeritud pisarakiskuja. Autor kasutab kõiki vahendeid, mis tema kasutuses on, et lugejalt mingisugustki tundeilmingut välja meelitada ning tuleb tunnistada, et ta saab oma ülesandega lausa suurepäraselt hakkama. Kuigi juba üsna algusest võib aru saada, et kirjanik sihilikult manipuleerib publikuga, ei hakanud see siiski vastu. Tulevikumaailm ning tulevikuinimesed on väga hästi õnnestunud ning sündmustik piisavalt huvitav, et lugejat kuni lõpuni köita. Kindlasti ei kavatse ma seda teksti kunagi lugeda, mis ei tähenda veel, et ma seda ei hindaks. Viie teenib välja, kuid lemmikute hulka ei kuulu.
Teksti loeti eesti keeles

Ilja Varšavski "Kannikesele" panin omal ajal viis punkti, miks siis mitte sellele. Hävingu esteetika on keeruline žanr, aga siin üsna hästi välja tulnud.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Jah, nagu eespool öeldud, täiesti normaalne Kuldajastu stiilis lugu. Kahju, et autor nii harva ulmet kirjutab (või avaldab?).
Teksti loeti eesti keeles

Autor on tõenäoliselt intelligente inimene, aga jutt on jamps. Mis akadeemia, mis preester... Kui ta juba nii kange akadeemik oli, et taimi ja inimesi võtva katku konstrueeris, siis näiteks jalgsi ringi tuterdamise asemel helikopteriga ringi lennata oleks selle kõrval pisiasi olnud.
Teksti loeti eesti keeles

Nagu ülal öeldud: on lugu, on karakterid. Miinusteks on mõningane hõredus rabeluste kirjeldamisel (alati polnud nii väga selge, kes kuhu mis suunast liigub) ning mõned loogikavead. Alguses tundub, et mingi liikumisandur reageeris rotile - sellisel juhul oleks seal pidanud need masinad 24/7 ringi lõgistama ja põmmutama, sest linn pidi rotte täis olema. Liikumisandurid sätitakse ikka vastavalt soovitava saagi kaalule paika. Ja lõpus siis heidavad tegelased pilke "ööhämaruses laiuvale lagendikule", kusjuures kell on midagi kolme paiku öösel ja aastaaeg hilissügis... Ja juhtmerulli Triinu juba mainis.
Teksti loeti eesti keeles

Kõik Hollywoodi elemendid on olemas:
* väga hästi kirjutatud ja stiilne algus, mis suubub aga tavapärasesse tõmblemisse;
* cliffhanger'id;
* väga paha pahalane;
* abitult tema võimusesse sattuvad head;
* üks neist süütult süüdi mõistetud, teine tehnikat täis topitud eriagent;
* ebatõenäoliselt õnnelik pääsemine ja võitlussteen, kus paha oma palga saab;
* rassismiteema ning sellega haakuv vasakpoolne noot (inimesed kardavad seda, mis meenutab neile nende endi sisemuses peituvat deemonit);
* lõpusuudlus.
 
Põhimõtteliselt makulatuur. Kahju, et kultuurinormid panevad andekaid inimesi niisugust põhku tootma.
Teksti loeti eesti keeles

Pseudodokk. Autori poolt käsitletud teema - II maailmasõja õuduste mäletamine, konkreetsemalt Jaapani "Üksuse nr. 731" tegevus Mandžuurias - on vaieldamatult oluline ja ma jagan täiesti tema hoiakut. Fabritseeritud nn. diskussioon koos "tavainimeste" ignorantsete ja hoolimatute arvamustega on veenev ja hästi komponeeritud. Tulemus kipub siiski ilukirjandusest kaugemale jääma, sellele hämarale piirialale, mida nimetatakse "ilukirjanduslikuks esseeks". Võrdluseks, Carl Sagani "Contact" läheneb ka sellele piirile, jäädes IMHO siiski ilukirjanduse poolele, kuid ka seda peavad mõned inimesed igavaks. Mart Laari "Sügissõda" asub žanripiiride mõttes umbes samas kohas kui Liu teos.
 
Ulmekirjandusena on lühiromaan aga kehv. Autoril on vaja käsitleda sündmuste pealtnägijate usaldusväärsuse teemat ning selleks püstitab ta loogikavaba konstruktsiooni. Nimelt leiutatakse viis minevikku vaadata, kuid kvantmehhaanika seaduspärasuste tõttu kaob vaadeldud muster pärast vaatlemist ära, mis tähendab, et üht aega ja kohta saab vaadata vaid ühe korra. Kuna kogu sisendi töötlemiseks pole arvutus- ega salvestusvõimsust, suunatakse sisend inimajju, mille tagajärjel muutub keegi vaadeldava sündmuse ainsaks elusolevaks pealtnägijaks. See kontseptsioon on ilmselge jama.
 
Kokkuvõtteks siis hea essee vajalikul teemal, dokumentaalsele käsitlusviisile alla jääv ilukirjandus ja vilets ulme.
Teksti loeti inglise keeles

Alternatiivajalugu, milles Jaapani ja USA valitsused saadavad Suure depressiooni tõttu töötuks jäänud mehed Vaikse ookeani alla tunnelit kaevama. 1922. aasta Washingtoni leping ning Saksamaale Versailles' rahulepinguga kehtestatud piirangud kaotatakse 1930. aastal ning see rahustab sealse elektoraadi maha ning hoiab ära natside võimule pääsu. Kokkuvõttes jääb II ms ära,  1960-ndatel on Jaapani koloniaalimpeerium täie tervise juures, Hiina kommunistid lüüakse kasti ning CCCP hoitakse ühiste jõupingutustega enam-vähem kontrolli all.
 
Tegelased on täiesti olemas ja loos ei puudu inimlik (traagiline) mõõde, kuid tulemus on ikka kuivapoolne.
Teksti loeti inglise keeles

Ken Liul on küll nii mõnigi pisarakiskujast halemeelne jutt, mis suurt kuhugi ei sünni, kuid kindlasti ei saa nii öelda "Mono no Aware" kohta. Määratlus "Ida-Aasia Bradbury" võib kõlada tobedalt, aga siiski: autoril on õnnestunud kokku sulatada kaht kultuuritraditsiooni, Jaapani kirjanduse ja Anglo-Ameerika SF oma, võttes viimasest vaid seda, mida selles on ilusat ja mõtlikku. Hugo auhind tuli kindlasti teenitult.
 
Jutt ise on siin: http://www.lightspeedmagazine.com/fiction/mono-no-aware/
Teksti loeti inglise keeles

Nebula nominant.
 
Paljudel kirjanikel tekib tahtmine kirjutada eepiline tekst, kuhu mahub miljoneid aastaid inimkonna tulevikku, kosmose vallutamist ja üliolendiks saamist (vt. näiteks kogumikust "Me armastame Maad 2" Puhhovi lugu). Tavaliselt on sellised tekstid raskesti loetavad, heal juhul vaid kohati ebaloogilised ning kõige sügavmõttelisemad ja tähendusrikkamad autori enda ja tema kaisukaru jaoks. Kui autoril ja lugejatel veab, piirdub haigushoog jutu kirjutamisega ega jõua asjani, mille kunagi produtseeris Olaf Stapledon.
 
Ken Liu katse ei ole erand: raskesti loetav, kohati ebaloogiline ja kõike muudki. Lainete kujund seda siiski mõnevõrra päästab.
Teksti loeti inglise keeles

Erilise särata jutt, mis millegipärast 2017. aastal Hugole nomineeriti. Isa jutustab oma lapsele, et ema otsustas kosmoselaevaga minema lennata kuhugi Pluuto-tagusesse ruumi, kus asuvat Päikese gravitatsioonilise läätse fookus. Jutustuse vahele on pikitud psühhomüüdi-sarnaseid killukesi erinevate eksootiliste eluvormide ajutegevusest - või sellest, mida hea tahtmise juures võiks ajutegevuseks pidada. Kompositsioon IMHO ei õigusta ennast, aga jutu põhiliin on ka nõrk.
Teksti loeti inglise keeles

Sisu ja ülesehituse poolest traditsiooniline ameerika krimilugu. Pahalane otsib tutvumisportaalidest teatud tüüpi prostituute ja tapab neid. Politsei ei saa juhtumi lahendamisega hakkama ega suuda üksikmõrvu seostada. Ühe ohvri ema palkab eradetektiivi, kes avastab mustri, raalib välja järgmise ohvri, läheb tollele külla ja jääb koos temaga mõrtsukat ootama. Pärast korralikku maadlust lõpulehekülgedel saab pahalane oma teenitud palga.
 
Tegevus toimub lähitulevikus ning kujutatakse mitmeid tehnoloogilisi lahendusi, mida hetkel veel laiatarbekasutuses ei ole (eelkõige kehalisi implantaate nagu tugevdatud lihased või varjatud kaamerad). See muudab teksti õrnalt ulmeliseks. Kirjutatud on hästi ning põnevalt, kuid mitte eriti originaalselt.
 
Hugo & Nebula nominant.
Teksti loeti inglise keeles

Hästi traditsiooniline SF jutt tehnika arengust ning selle efektidest inimsuhetele. Korralik käsitöö. Jutt ise on siin: http://www.lightspeedmagazine.com/fiction/simulacrum/
Teksti loeti inglise keeles

Hiina libarebaselugu, millest kuskil keskel selgub, et see on ka aurupunk. Kahvatu ning teises pooles ka ajuvaba tekst. Wõrgus siin: http://strangehorizons.com/fund_drives/2012/special-issue-hunting1-f.shtml
Teksti loeti inglise keeles

Heietus Facebook'i ja Google'i ehk siis kogu oma elu jagamist eeldava sotsiaalvõrgustiku, otsingumootori ning varjatud reklaami teemal. Mingeid üllatusi ei paku. Tekst ise on siin: http://www.lightspeedmagazine.com/fiction/the-perfect-match/
Teksti loeti inglise keeles

Kristjan-Jaagul on õigus: seda teost poleks saanud kirjutada mitteulmena. ULG oli tark inimene ja sai suurepäraselt aru, et Maal on kõik kohalike utoopiate loomise katsed ette läbi kukkuma määratud, sest nendes ei suudeta tagada julgeolekut. Kui piiri taha koonduvad röövlid või vaenulik armee (oleneb utoopia suurusest), siis tuleb ka endal hakata kaitsejõude looma, see eeldab kindlat juhtimismudelit ja läinud see riigita ühiskond ongi. Samuti ei ole võimalik teha kellestki revolutsionääri, kes seda sisimas ise ei ole.
 
ULG annab retsepti, mis võiks mõneks sajandiks toimida: füüsiline eraldatus tagab julgeoleku ning utoopiasse kolivad ainult inimesed, kes on ise väga motiveeritud selles elama. Kui lisada ajupesu korraldav haridussüsteem ning infosulg, võibki vist saada stabiilse süsteemi. Lõpuks käib muidugi ka see maha, nagu autor veenvalt näitab.
 
Hoolimata mõnest naiivsest mõttekäigust - Einstein näiteks küll andis meile uuel tasemel teadmise gravitatsiooni olemusest, aga antigravitatsiooni pole ikkagi; miks peaks Sheveki teooria aja olemusest kaasa tooma rakenduse ansibeli näol? - on muidugi tegu väga hea raamatuga.
Teksti loeti eesti keeles

Mind teevad tigedaks kaht liiki lood. Esimene liik on lihtne: ilukirjanduslikuks tegevuseks võimetu isend on mingi jampsi kokku keeranud ja vastutustundetu toimetaja või kirjastaja selle avaldanud. Kui küpsisekarbist küpsiste vahelt koerajulk leida, siis see on mõnevõrra häiriv, eks ole.
 
Teise liigiga on keerulisem. Siia kuuluvad suurepäraselt arendatud tekstid, mis lõpuks keeratakse täielikult kraavi. "State Change" on teist liiki käkk. Peaaegu 13 meisterlikku lehekülge ja siis 14., millega kõigele eelnevale vesi peale tõmmatakse.
 
Sisust: inimesed sünnivad koos nende hinge sisaldavate esemetega. Kui hing otsa saab, siis inimene sureb. Nii näiteks sündis tuntud ameerika luuletaja Edna St. Vincent Millay koos küünlaga, mille pani iga kord, kui luuletust kirjutas, mõlemast otsast põlema. T. S. Eliot sündis koos kohvipulbri topsiga, kust lonkshaaval kohvi keetis. Peategelase kolledžiaegne toakaaslane sündis koos sigaretipakiga. Peategelane ise sündis jääkuubikuga, mida pidi iga hinna eest külmikus hoidma või siis vähemalt termoses. Hing peab igal juhul inimese ligidal püsima ning tööle minnes veab ta termost kaasas ja torkab kuubiku selleks otstarbeks tema kabinetti üles pandud külmkappi.
 
Konks seisneb selles, et oma hinge kujutavat asja tarvitades löövad inimesed neile ainuomaselt särama. Nii et valik on lihtne: kas elada pikk ja väga hall elu (vist mitte siiski igavene?) või siis võtta aeg-ajalt lonks kohvi või sigaret ja teha midagi võimast, mida ainult sina suudad teha. LeGuinil on üks jutt sama liini pidi, kus esinevad lendavad inimesed, kes aga võivad keset lendu taevast alla kukkuda. Turvalisem oleks kogu elu maad mööda ronida.
 
Aga Liu juurde tagasi. Nagu öeldud, on kõik see väga kõrgel tasemel kirja pandud. Lõpuks juhtub aga kaks asja: jääkuubik sulab ära ning sigaretikarbi tibi saadab peategelasele kirja, milles informeerib teda, et suitsud on küll otsas, aga karp alles ja tema elab edasi - muutununa, täiskasvanuks saanuna. Võib aru saada, et sama võiks juhtuda ka peategelasega, kelle kuubikust jäi ka vesi ju alles.
 
Paraku aga jääb see viimane lehekülg eelnevaga täielikult seostamata. Need teised tüübid, Edna Millay ja T. S. Eliot, need ju surid ära? Või alustas T. S. Eliot vapralt uut ja hoopis sisukamat elu, kui kogu ta kohv oli kuseks muutunud ja kui vahepeal surnud pole, elab tänapäevalgi??
 
Kõige nõmedam lugupidamatus lugeja vastu on oma teoses loodud maailmasüsteem või mängureeglid niimoodi lihtsalt laiali lükata. Võrreldav sellega, kui mõne Agatha Christie romaani lõpuks maanduks häärberi ette murule lendav taldrik, kust väljuks roheline mehike ja mõrva omaks võtaks.
 
Ja selle eelneva 13 lehekülje pärast ei saa rahuldavast nõrgemat hinnet ka panna...
Teksti loeti inglise keeles

LeGuin nimetas selliseid jutte psühhomüütideks, Lemil on neid omajagu ja veel hulgal teistelgi. Seesinane ei paista eriti millegi poolest silma: keskpäraselt hea või hästi keskpärane, kuidas võtta.
Teksti loeti inglise keeles

Valik lühiproosat kogumikust "Mortal Engines" (1977). Sarja "Penguin Modern" 9. anne - üks 50-st märkmikuformaadis vihikust klassikutelt üle maailma, 1 £ tükk. Formaat meeldib mulle ning tekstid on ka sümpaatsed (kuigi mitte kõik viit väärt) ja suurepäraselt tõlgitud. Lemilikud mõistujutud, millesarnaseid LeGuin psühhomüütideks nimetas.
Teksti loeti inglise keeles