Kasutajainfo

Paolo Bacigalupi

6.08.1972-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Paolo Bacigalupi ·

The People of Sand and Slag

(jutt aastast 2004)

ajakirjapublikatsioon: «The Magazine of Fantasy & Science Fiction» 2004; veebruar
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Liiva ja räbu rahvas»
antoloogia «Täheaeg 8: Sõda kosmose rannavetes» 2011

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
9
2
0
0
0
Keskmine hinne
4.818
Arvustused (11)

Hugo 2005 nominent. Meeleolult tunduks nagu, et lugu on kirjutatud kuuekümnendatel, sel ajal kui tegutsesid Dick ja Bradbury. Tulevikumaailm on nafta ja õli, teadus ja tehnika, betoon ja hape. Inimesed on selleks eluks kohastunud, aga loomad on üldiselt mujalt kui loomaaiast kadunud. Leiab aga üks selline kamp moodsaid inimesi rutiinse ülesande täitmisel millegi, mis paistab, et äkki ongi päris loom.

Sõna “ebainimlik” iseloomustab seda juttu vast kõige paremini. Hakkasin mõtlema, et on mitu viisi lugu rääkida. Enamasti tehakse seda – vähemasti ulmes – nagu filmi. Usutavalt, justnagu loogiliselt jne. Aga võib ka teha nagu teatris – kui jutustatakse midagi, siis selleks, et vaataja haarata ning asja sisu ära öelda, et pea tingimata asi realistlik, loogiline või loomulik olema. Sageli ongi just see liigestest-lahti-olek, täielik ebausutavus ja hullus see, mis suudab lugu edasi viia. Mulle tundub, et selle jutu puhul on just see teatraalsus oluline. Kindel viis.

Teksti loeti inglise keeles

Tegevus toimub kauges tulevikus. Inimesed on ennast modifitseerinud sellisele tasemele, et ega nad enam väga inimesed polegi. Võib-olla välimuselt, aga mitte muud moodi. Söögiks tarvitatakse ükskõik mida, tavaliselt näiteks liiva ja kive, jäsemed kasvavad tagasi peale eraldamist jne. Kolmene grupp taolisi "inimesi" töötab kuskil Montana kõrbemaastikul, töödeldes tasapisi maastikku räbuks ja shlakiks. Korraga märkavad nad happelompide ja räbukuhilate vahel mingit looma. Loomad on üldiselt maakera pealt kadunud, nagu ka muud elusolendid. Täiustatud inimesed ei vaja enda kõrvale kedagi muud. Mõningaid eksemplare hoitakse spetsiaalsetes loomaaedades. Igatahes üks kolmest sõbrast, Jaak (eestlane?), võtab nälginud ja kurnatud looma omale lemmikuks. Sellega on muidugi suur jama, sest koer oksendab algul söögiks pakutud mahalõigatud käe kohe välja ja söögiportsjone tuleb tellida kalli raha eest kuskilt kaugemalt. Igatahes sõbrunevad kõik kolm koeraga, eriti minajutustaja. Loo liigutavaim hetk on kui käpaandmise äraõppinud koer poeb öösel jutustaja voodisse.

Rasket maastiku räbuksmuutmise tööd tegevad töölised lähevad puhkusele Havai saartele. Imeilus naftavärvides sillerdav ookean ja punane päikeseloojang, mida parema efekti saamiseks ilustatakse põlemasüüdatud nafta tossupilvedega, rannal vedelevad roostetanud raua hunnikud, plastmassikuhilad, ühesõnaga ideaalne puhkus.

Karm ja hingekriipiv puänt. Modifitseerimisega on tapetud siiski midagi väikest, aga üliolulist, mis inimesest inimese teeb. 5 +.

Teksti loeti inglise keeles

«The People of Sand and Slag» on julm ja ajuti suisa vastik jutt, aga on samas ka väga hea jutt.

Jutu tegevus toimub (ilmselt) üsna kauges tulevikus, kus meie mõistes inimesi enam pole. Jah, väliselt on need posthumanid üsna meie moodi, aga nad regenereeruvad otsekui miskid peajalgsed ning võivad toituda suvalisest rämpsust. Pole selles tulevikus mingeid lilleaasadel kakerdavaid igavesi lapsukesi, pole ka eeterlikke energiaolendeid, pole ka küborge... on vaid tohutult vastupidavad ja ülisaastatud Maaga hästi läbisaavad kahejalgsed sulgedeta olendid.

Jutu tegelasteks ongi kolm säherdust, kes ühel ilusal päeval märkavad oma töölõigus mingit asja/olendit liikumas. Selgub, et tegu on koeraga. Kummaline, sest teadaolevalt ei tohiks loomad enam väljaspool loomaaedu ellu jääda. Aga see koer jäi...

Lisa leiab, et koer tuleks ära süüa, et räägitakse, et olevat kunagi delikatess olnud. Jaak arvab, et koer tuleb ellu jätta. Minategelane Chen ei oma selles küsimuses ühest seisukohta.

Koer jäetaksegi ellu ja Jaak hakkab ta eest hoolitsema... Chen on ka jõudumööda abiks... vaid Lisa on endiselt tõrjuv...

Hindes mul kahtlusi pole – tugev viis! Meeldib, et autor pole moraliseerima hakanud, vaid näitab kiretult teistsuguse aja teistmoodi inimeste elu ja arusaamu. Kuigi koeraomanikuna oli mul mõningaid lõike suhteliselt raske lugeda, mõistan ma aruka isikuna, et seesuguste inimeste jaoks võiksid sedasorti arutlused ja teod täiesti normaalsed olla. Eks ulmet ole alati ka sellepärast loetud, et saada osa mõnest senitundmatust kogemusest.

Soovitakski juttu eelkõige neile, kes kaeblavad, et ulmekirjanikud kirjeldavad tulevikuinimesi liialt meietaolistena. Paolo Bacigalupi on kenasti võtnud arvesse mõningaid meie ajastu arengutendentse ja selle peale üles ehitanud usutava mõttekonstruktsiooni.

Teksti loeti inglise keeles

Mõjuv ja haarav jutt. Tulevikumaailma on kujutatud suhteliselt süngetes toonides, mille võõrapärasus on eriti terav, kui lugemise ajal aknast välja vaadata ja vaimusilmas selle roheluse asemel näha Bacigalupi maastikku. Kõige karmim on selle loo tegevustiku juures ehk isegi see, kui hästi nn inimesed on selle kõigega kohandunud ja oma elu tegelikult päris heaks peavad. Soovitan.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult need tulevikuinimesed mulle nii väga eemaletõukavad ei tundunudki-bioloogilises parendamises, mis inimesed vähem haavatavateks muudaks, pole ju midagi halba, eriti arvestades, kui lühiealised ja kaitsetud me tegelikult oleme. Aga vaene koer oli toimunud muutustele jalgu jäänud... Kahju temast.

Nimevalik oli tõesti huvitav-ühel tegelasel eesti nimi, teisel Pakistani eksdiktaatori oma.

Hea lugu, ehkki loomasõbralikele inimestele võib olla päris ebameeldiv lugemine.

Teksti loeti eesti keeles

"Liiva ja räbu rahvas" on hästi konstrueeritud pisarakiskuja. Autor kasutab kõiki vahendeid, mis tema kasutuses on, et lugejalt mingisugustki tundeilmingut välja meelitada ning tuleb tunnistada, et ta saab oma ülesandega lausa suurepäraselt hakkama. Kuigi juba üsna algusest võib aru saada, et kirjanik sihilikult manipuleerib publikuga, ei hakanud see siiski vastu. Tulevikumaailm ning tulevikuinimesed on väga hästi õnnestunud ning sündmustik piisavalt huvitav, et lugejat kuni lõpuni köita. Kindlasti ei kavatse ma seda teksti kunagi lugeda, mis ei tähenda veel, et ma seda ei hindaks. Viie teenib välja, kuid lemmikute hulka ei kuulu.
Teksti loeti eesti keeles

Ilja Varšavski "Kannikesele" panin omal ajal viis punkti, miks siis mitte sellele. Hävingu esteetika on keeruline žanr, aga siin üsna hästi välja tulnud.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Ruumet
1974
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustust:

Raamat oli kobe, kuid lõpp valmistas ka mulle pettumuse.
Suht arusaamatu on, kuidas Zurgutt suutis seda raamatut lugeda audioraamatuna: kirjanik kasutas ülemäära igasuguseid väljamõeldud kentsakaid sõnu, teooriad ja nimesid, mida oli isegi kirjapildis raske jälgida.
Lisaks häiris ka raamatu enda sisemises loogikas olnud aps: tähelaeva 4 erinevat rassi peaksid olema väljasuremise protsessis, kõige vanem rass kõige ennem. Põhjuseks "õigete" mateeriate segunemine "valede" mateeriatega, mis entroopia mõjul oleks tähelaevas pidanud aastasadade juures juhtuma. Esimeses järjekorras näiteks hapnik. 
Teksti loeti inglise keeles

Istunud kord Kunnas, Veskimees ja Berg maha ning hakanud juttu vestma. Õhtu edenedes ja õlle vähenedes läks vaidlus teravamaks ning igaüks proovis tõestada, et ta on parim militaarulme kirjutaja. Lõpuks otsustati küsimust lasta lahendada vahekohtunikul. Ouija laud oli Bergi tõttu nagunii olemas ja seetõttu kutsuti kohtunikuks Castaneda. Castanedat militaristika ei huvitanud, kuid kolmiku jutustamisoskus avaldas talle siiski muljet, ning ka mõnede kirjanike ligipääs füüsilisele maailmale ei teinud tema arust paha. Seetõttu C. tegi ettepaneku, et võiks kirjutada hoopis koos ja ta tuleb ka ise kaasautoriks. Joodud õlle mõjul hakkas Kunnasele, Bergile ja Veskimehele see idee meeldima. Kamba peale otsustati võtta pseudonüümiks "Markus Vetemaa". Ja näete nüüd, mis sellest välja tuli....
 
Raamatut lugedes tundus mulle, et Castaneda mõju käis heas mõttes tublisti kolmikust üle ja kaasautorite militaristlikust retoorikast jäi järgi vaid peategelase taust, mälestused ja mõningane ellusuhtumine. Lisaks tuli raamatusse sisse ka väga palju romantilisi keerdkäike ja oli täiesti arusaamatu, et kellelt see pärines. (Äkki on mõni kaasautor siin veel lisaks?).  Castaneda mõjul hargnes kogu raamat mitmeteks eri reaalsuses toimuvateks süzheeliinideks ja muutis lugemise tõsiseks vägitükiks, mida on ka eelmine arvustaja kurtnud.
 
Lugesin raamatu kaks korda läbi. Teisel lugemisel  suutsin kõiki teemasid enam-vähem jälgida ja (vist) ei jäänudki selles loos minu jaoks mitte ühtegi lahtist otsa :) . Üldmulje oli ülimalt positiivne. Kui see raamat oleks olnud mul Stalkeri hääletuse ajaks loetud, siis oleksin ma hääletanud selle raamatu kindlalt esikohale.  Ainuke kehv detail raamatus: kasutati liiga palju väljendit "muigama". Pikapeale hakkas see kõvasti häirima, kuid hindele mõju ei avaldanud.  Igatahes viin raamatu kohe varsti raamatukokku tagasi, maksan viivise (seda on päris mitme kuu jagu!) ja ostan poest uue.  
 
Väike spoiler: kui raamatu viimane lehekülg veidi arusaamatu tundub, siis tasub üle lugeda ka leheküljed CCCLXVIII ja CDXXXV ja mõtelda veidi ka nimede etümoloogiast ja metafooriast.
Teksti loeti eesti keeles

Sulesepp taob väsinult külmaks jahtunud rauda ja üritab sellele vinte peale väänata. Tagatipuks selgub, et alasi on valmistatud kuivatatud seenest.
 
Teksti loeti eesti keeles

Muhe lugu. Võiks kusagil ajalehes avaldada :)
Loo ainuke viga võib aga olla see, et ma ei suutnud seda teist korda üle lugeda, kuigi väga tahtsin.
 
Teksti loeti eesti keeles

Mõnus lugemine, kuid palju vigu. Eelarvustajad on enamikke vigu juba kirjeldanud, kuid lisaks veel ühe: Üks peategelastest suudab liiga kergesti kokku ajada mitu tuhat mässajat, kuigi kõigile osalejatele on selge, et eesmärgiks on kollektiivne enesetapu-missioon. 
 
Teksti loeti eesti keeles