Kasutajainfo

Paolo Bacigalupi

6.08.1972-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Paolo Bacigalupi ·

The Children of Khaim

(lühiromaan aastast 2018)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
0
1
1
0
0
Keskmine hinne
3.5
Arvustused (2)

Õde-venda Rain ja Mop on põgenikud Khaimis, kelle kodulinna Alacani on mürgised okasväädid enda alla matnud. Rikka kaupmehe lapsed on pärast kodu mahajätmist täielikult laostunud ja sunnitud oma uues kodus ohtliku töö - okasväätide väljajuurimisega - elatist teenima. Kui Rain kokkupuute tõttu okasväädimürgiga varjusurma langeb, ei kaota meeleheitlikku olukorda sattunud Mop lootust oma õde päästa...
Minu kokkupuude Bacigalupi teostega piirdub tema väheste eesti keeles ilmunud tekstidega, seega pole ma ilmselgelt pädev ta loomingule mingisugust üldistavat hinnangut andma. Küll aga tulid "Khaimi lapsi" lugedes meelde tema aastate eest Täheaegades ilmunud lood: "Liiva ja räbu rahvas" ning eriti just "Flööditüdruk". Samasugune üheaegselt morbiidne, melanhoolne ja depressiivne stiil lööb välja ka käesolevas lühiromaanis, mis on sama autori "Alkeemikust" märksa süngemates toonides kirja pandud. Kokkuvõttes on "Khaimi lapsed" sarnaselt "Flööditüdrukule" natuke liiga masendav tekst (erinevalt mõnest teisest autorist ei paista Bacigalupile omane olevat ka morbiidsuse mahendamine musta huumoriga, vaid pigem keerab ta morbiidsetele toonidele melanhoolsusega vinti juurde), et ma sellest eriti vaimustuda suudaksin. 
Teksti loeti eesti keeles

Khaimi armetud lapsed. Tunnistan ausalt, et see lugu üksikuna lugedes ei meeldiks mulle üldse. Võib-olla kolm miinusega. Aga kuna lugesin seda Takerdunud maa kogumikus, siis asetus lugu konteksti, või õigemini ta lõi konteksti ja laiendas okasväätidest haaratud maailma.
 
Kogumiku kolmas lugu „Khaimi lapsed” tundub esmalugemisel ülejäänute seas justkui võõras element – niivõrd teistsugune on selle loo ülesehitus, õhustik ja tonaalsus. Hiljem aga tervet kogumikku tervikuna analüüsides saad aru, kuivõrd oluline see jutt tegelikult on.
 
„Khaimi lapsed” räägib loo sellest, milline on okasväätidest laastatud maailm laste silmade läbi. Me näeme noore poisi võitlust iseenda ja kõigi teistega, et päästa oma väike õde, kes pärast okasväädi suudlust sügavasse surmaunne vajus. Me näeme Alam-Khaimi – linnaosa, mida asustavad põgenikud ja ühiskonna põhjakiht, kus inimeste elu koosneb hommikust õhtuni okasväädiga võitlemisest, et võita tagasi maad rikastele hertsogitele. Me näeme inimeksistentsi kõige masendavamat ja lootusetumat olelemist, tühja töö tegemist ja seda kõike mille nimel? Nendel inimestel pole tulevikku, nad lihtsalt on – nad teevad seda, mida teevad, et hoida enesel eluvaimu sees. Ja see, mida nad teevad, on suhteliselt mõttetu.
 
Meie loo kangelane ei soovi ja ei suuda teha oma õele halastuslõiget, kuigi ta teab, et sellest surmaunest ei ärgata ilma maagiata. Ent lootus jääb ja just tänu sellele lootusele kaotab ta oma õe keha. Teda haarab hirm, sest ta teab, et tema õde on muudetud nukuks „pehmete silmadega meeste” pruukida.
 
“Mop põrnitses kokkukuhjatud kehasid. Ta oli nende arvukusest rabatud. Ta nägi ühte tüdrukut okasvääditöölise nahkrõivastes, must juuksepuhmas kapuutsi alt väljas. Ta jooksis karjatades tüdruku juurde, aga kui ta maha põlvitas ja teda otsavaatamiseks pööras, vaatas vastu võõras nägu. (Takerunud maa - lk 179 - OR2019)
 
Tubade rägastik muudkui jätkus. Igaüks oli täis okasväädiunes kehasid ja pehmete silmadega mehi, kes püüdsid nendega oma isu rahuldada.” (Takerdunud maa - lk 180 - OR2019)
 
Ma lugesin loo lõppu kaks korda üle, et aru saada, millega see kõik lõpeb. Ma saan aru, et kirjanik üritas jätta otsi lahtiseks – justkui oleks positiivne, ent samas ka negatiivse varjundiga lõpp. Pahad said karistada, peategelane leidis üles oma õe ning õe keha muudeti kultusobjektiks, mida edaspidi valvatakse ning millele ei lasta halba sündida. Tundub justkui parim võimalik väljund ühiskonna põhjakihist läbi veetutele. Aga... me ei tohi unustada, et Kpala lapsed jõuavad kõikjale. Ja kui sa loo lõppedes sellele veel ei mõtle, siis järgmine lugu paneb i-le täpi peale (Buckelli Sepa tütar)
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Romaani sündmustiku käivitajaks on 1949. aastal Chicago Tuumauuringute Instituudis toimunud õnnetusjuhtum ja sellest tulenev ajutine aegruumi anomaalia, mis paiskab linnatänaval jalutanud 62-aastase pensionil rätsepa Joseph Schwarzi kümnete tuhandete aastate kaugusele tulevikku. Tulevikumaailmas ootab Schwarzi ees "Asumi"-romaanidest tuttav Galaktikaimpeerium, Maa on aga muutunud suuresti radioaktiivseks, kummaliste iidsete tavade poolt vaimselt aheldatud kolkaks. Ajarännust ja uuest ning tundmatust maailmast täielikku segadusse aetud ning meeleheitel Schwarz satub eneselegi ootamatult tulevikuinimeste võimuvõitluste ja intriigide hammasrataste vahele... Romaani idee ja tegevusmaailm on päris huvitavad, ent maksimumhinnet ma sellele romaanile anda ei suuda - osalt ka Targo arvustuses mainitud põhjustel. Eriti lõpupoole kisub "Kivike taevas" nö. maailmapäästmise-põnevikuks, "Asumi"-triloogiale omast eepilist haaret ja filosoofilisust siin pole. Ka Maa suhted ülejäänud Galaktikaimpeeriumiga tundusid natuke kummaliselt kirjapanduina ja sisaldasid mitmeid küsitavusi. Miks vaevuti Siiriusel ja mujal suurtes maailmades nii vähetähtse ning vaese planeedi elanikke nii kirglikult vihkama? Kuidas sai Maa olla ühelt poolt Galaktikaimpeeriumi ulatusliku autonoomiaga osa, mille ellu keskvõim olulisel määral ei sekkunud (tegemata ka vähimatki katset sealse olukorra parandamiseks olulisi ressursse kulutada, tundmata huvi kohalike inimeste ega kaupade vastu), kui samas olid impeeriumi esindajad Maal sisuliselt puutumatus staatuses ja nende võimu vastu toimusid pidevad ülestõusud? Kui Galaktikaimpeeriumi loomisel oli Asimovi eeskujuks suuresti Rooma impeerium, siis käesolevas romaanis kirjeldatud tuleviku-Maas näivad peegelduvat tolle impeeriumi suhted Juuda provintsiga - multikultuurne impeerium versus tõrksad, mässulised ja veidratest religioossetest tavadest haaratud põliselanikud, kes keskvõimule oma lakkamatute mässudega nuhtluseks on. Vähemalt selline ajalooline paralleel mul "Kivikest taevas" lugedes tekkis.  Omaette naljaka kurioosumina tuleks ära mainida ka romaani eestikeelse tõlke eessõna. 4-leheküljeline sissejuhatav tekst sisaldab mitmeid huvitavaid fakte Asimovi isiku ja päritolu kohta, ent selle autor kaldub õige mitmel korral teemast kõrvale ning pühendub endale ebameeldivate ajaloolis-ühiskondlike nähtuste materdamisele, mille seosed Asimovi isikuga on suhteliselt piiripealsed...
P. S. Järgneva arvustuse "disklaimeri" kohta - siilile on selge, aga üliinimesele peab seletama. "Probleemidest ja seostest, millest koosnes elu" olen järgnevast arvustajast teadlik paremini kui ta ise (ega kasuta Ostrovski sotsrealistlikku romaani tõsiseltvõetava allikana "pursuide" saatuse kohta). Mul pole midagi Nõukogude võimu, Vene tsaaride ega 1950. aastate kitsarinnaliste ameeriklaste kirumise vastu, ent selle kirumise mahutamine ulmeautorist rääkiva lühikese artikli sisse mõjub natuke kummaliselt - eriti kuna autori elul ja loomingul on kõige nende teemadega kokkupuude vaid riivamisi (mainin seda veelkord, kui üliinimese kõrgeltarenenud aju eelmist lõiku lugedes kokku jooksis ja ta jutu mõttest aru ei saanud). "Allergiliseks reaktsiooniks" oleks seda nimetada küll liiast - mainisin lihtsalt ilmselget, mida oleks varem või hiljem niikuinii maininud keegi teine. Kui aga viimanegi funktsionaalne lugemisoskus kaob ja mõistus suurushullusest nii "lühisesse" jookseb, et igal pool untermenschid ning nende lollused viirastuvad, on abi ainult kliinilisest psühhiaatriast. 
Teksti loeti eesti keeles

Butcheri "Dresdeni toimikute" sarja kuuluvad romaanid on ehitatud üles üsnagi sarnaselt ja kohati tundub, et autor on isegi sarnaseid stseene kirja pannud mingisuguseid ühetaolisi šabloone kasutades. Neljas romaan erineb oma üleesehituselt küll mõnevõrra eelmisest kolmest. Kui eelmised kolm romaani on omavahel lõdvalt seotud ja üles ehitatud täpselt samasuguse skeemi järgi (Dresden satub mingit üleloomulikku juhtumit uurima, satub pahuksisse nii kaasvõlurite kui ka ametivõimudega, saab lõpuks rängalt vigastada ja peaaegu surma, ent lõpp on siiski õnnelik), siis "Suverüütel" kujutab endast pigem otsest järge "Hauatagusele ohule", kirjeldades eelmises romaanis alguse saanud sündmuste jätkumist. "Hauataguses ohus" olulist rolli mänginud "rüütel" Michaelit "Suverüütli" lehekülgedel küll ei kohta, ent see asjaolu on käesolevale romaanile vaid plussiks. 
"Suverüütli" sündmustik kipub venima, sisaldades samas ka mõningaid hoogsaid episoode andekalt väljamõeldud kollidega (nt. kloropärgel). Hinde osas kõhklesin mõnda aega "4" ja "3" vahel - olgu siis "4" pika miiinusega. 
Teksti loeti eesti keeles

Ei meeldinud mulle see lugu, eelkõige just ajuvabalt moraliseeriva lõpplahenduse tõttu, mis hinde lõplikult "mitterahuldava" peale tõmbas. Seda hoolimata asjaolust, et Itaalia olustikukirjeldused olid autoril päris hästi välja tulnud. 
Teksti loeti eesti keeles

Vanamoodne ja humoorikas-seikluslik lugu, mis hoolimata kirjutamisajast meenutab pigem mõnd Sheckley juttu või Lemi lugusid Ijon Tichyst. Üsna pretensioonitult ja natuke karikatuurseltki mõjuv pajatus tuleviku-kosmosemaailmast ning seal tegutsevatest gängsteritest, mis oma õhustikult ning suuresti ka tehnoloogiliselt taustalt kuuluks justkui pigem kuskile 1940. või -50. aastatesse kui 21. sajandisse. Omas laadis päris muhedalt teostatud lugu, mis ilmselt polegi mõeldud ülemäära tõsiselt võtmiseks. 
Teksti loeti eesti keeles

Aurupungilik (või oleks seda õigem nimetada näiteks diiselpungiks?) fantasy-lühiromaan on kohutavalt aeglase ja lohiseva süžeega ning selle eestikeelne tõlge võtab antoloogias "Maagia" enda alla 96 lehekülge ehk siis tublisti üle veerandi köite kogumahust. "Pööripäeva" peategelaseks on kuskil vaeses rannikukülas elav varateismeline neiu, kes unistab siniverelisest päritolust ehk hertsogi sohitütreks olemisest, seejuures on ta unistusel ootamatud tagajärjed. Taustaks päris omapärane tegevusmaailm - transpordivahendite areng on umbkaudu varase 20. sajandi arengutasemel, ent televisioon eksisteerib laiatarbekaubana, ühiskonnakorralduses domineerib aga aristokraatia. Ookeanisügavustes elavad "hüljesteks" kutsutud mõistuslikud libaolendid, inimtsivilisatsiooni ähvardavad müütilised jäähiiglased ja globaalne jahenemine. Kogu see põnevalt ülesehitatud maailm jääb veniv-igava sündmustiku suhtes paraku pigem kuhugi tagaplaanile.
Rohkem kui poole lühiromaani sisust võtavadki enda alla askeldused rannikukülas ja sealse nürivõitu igapäevaelu kirjeldused, mis lugejale tegevusmaailma kohta väga palju teada ei anna. Edasi saab "Pööripäeva" sündmustik veidi suurema hoo sisse, kinnistades siiski tunnet, et ma pole lugejana päriselt selle teksti sihtgrupi seas - tundub nagu pigem teismelistele neidudele suunatud eskapistliku fantasyna. Seega "kolmest" madalamat hinnet ma Galina lühiromaanile kindlasti ei anna. 
Eraldi tuleks ära mainida ka autori omapärast nimeloomingut: lisaks tiitlite "pan" ja "pani" kasutamisele ning poola-, ungari-, saksa- ja muidu mittevenepärastele nimedele oli "Pööripäevas" ka üks eesti nimega tegelane, nimelt telediktor pan Velirand (huvitav, kas see nimi võib olla inspireeritud ühest Eno Raua nõukogudeaegsest noorsoojutustusest või selle ekraniseeringust?). 
Lõpetuseks veel saatesõnas olevast lausest "Tegevus toimub küberpunk-maailmas", mis mõjus kummalise "libaspoilerina": ootasin pidevalt, et tegevusmaailma taustana paljastuks mingisugune hiiglaslik arvutisimulatsioon. Ilmselt tegi koostaja seda lauset kirjutades hoopis näpuvea ja mõtles siiski "aurupunk-maailma". 
Teksti loeti eesti keeles

Idee ja tegevusmaailma olemuse avamine loo arenedes on üsna intrigeerivad. Paraku kulub enamik loost peategelase molutamise peale kuskil postapokalüptilises Vene kolkalinnakeses ja sealse hallilt nüri eluolu kirjeldustele. Teostust arvestades ei saa käesolevale loole ka "kolmest" kõrgemat hinnet anda. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo õhustik meenutas natuke Wellsi "Ajamasinat", seda just tulevikusuunalise ajarännu ja apokalüptiliste visioonide osas. Muidu päris võimsalt kirjapandud tekst, ent lõpplahendus kahandas hinde minu jaoks "4" peale. 
Teksti loeti eesti keeles

Tolkieni loomingust inspireeritud rõlgetes toonides linnafantaasia blatnoiliku  alkohoolikust "võitlusmaagi" seiklustest ja sekeldustest 20.-21. sajandi vahetuse Moskvas. Divovi loomingule (mida tunnen küll ainult varasemate Skarabeuse avaldatud tõlgete põhjal) omaselt on tegu antihumaanse ja -intellektuaalse ning kuritegelikke ja asotsiaalseid tegelaskujusid sisaldava "pätiromantikaga", mis paljudes lugejates ilmselt tülgastust tekitada võib. 
Minust kui Vene ulmeautorite loomingut ainult tõlgete kaudu tundvast lugejast läksid osad selles lühiromaanis sisalduvad klišeed ja viited küll ehk kaduma - näiteks vaimustus vulgaar-tolkinistlikest maailmadest ning katsed elfide ja orkide/örkide suhteid kuidagi revisjonistlikult kirjeldada, mis on ka mõne teise idanaabrite ulmekirjaniku (nagu Kirill Jeskovi) loomingust silma torganud ning mille juured ja sügavamad põhjused on mulle teadmata. Siiski mõjus "Reetur" oma robustsevõitu stiilis üsna ehedalt ja väärib minu meelest maksimumhinnet. 
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku "Takerdunud maa" eestikeelse tõlke juures on kõige kummalisemaks asjaoluks ilmselt see, et ühes ja samas raamatusarjas ("Orpheuse Raamatukogu") on praeguseks ilmunud Bagicalupi lühiromaan "Alkeemik" nii eraldi raamatuna (aastal 2012) kui ka osana käesolevast nelja lühiromaani sisaldavast kogumikust. Tegu pole siiski mingitpidi etteheitmist vääriva asjaoluga - "Alkeemiku" eestikeelse esmatrüki ilmumise ajal rohkem kui kuue aasta eest polnud kaht "Takerdunud maas" sisalduvat lühiromaani autorite poolt veel kirjutatudki, nii et "Alkeemiku" tõlke kordustrüki avaldamine osana mahukamast kogumikust sai olla vaid ainuvõimalikuks sammuks. 
Kogumiku ühist tegevusmaailma iseloomustavad lisaks araabiapärasele õhustikule, maagiapelgusele ja mürgise okasväädi levikule ka üldine vaesus ning viletsus ja võimurite omavoli. Kogu selle (kohati üsna masendavalt ja lohutult kirja pandud) viletsuse põhjustajaks võib pidada asjaolu, et tegu on varasemalt maagial põhinenud tsivilisatsiooniga, mis on ootamatute ökoloogiliste probleemide (mürgiste okasväätide levimine) tõttu pidanud maagiast suures osas loobuma. Ilmselt on Bacigalupi kui valdavalt düstoopilist SF-i kirjutav autor seda maailma luues võtnud eeskujuks meie tsivilisatsiooni ähvardavad ohud, asendades tehnoloogia maagiaga ja võimaliku ökoloogilise katastroofi okasväätidega. Vähemalt selline allegooriline paralleel torkas mulle käesolevat kogumikku lugedes pähe - ja Bacigalupi elust ning loomingust rääkiv saatesõna näis sellele arvamusele vaid kinnituseks olevat. 
Kahe autori lühiromaanid erinevad teineteisest mõnevõrra - võrreldes Bacigalupiga on Buckellile omasem seikluslikum ja madinarohkem stiil, samuti teatud sõjakas feminism ning positiivselt kirjeldatud lihtrahva ja egoistlikult julm-ülbe aadelkonna vastandamine viisil, mis natuke meenutab nõukogudeaegset käsitlust klassivõitlusest muistsetes ühiskondades. Bacigalupi lühiromaanide peategelased on meessoost laostunud kõrgklassi esindajad, kes kipuvad muutuvale maailma pigem jalgu jääma, Buckell aga keskendub lihtrahva seast pärinevate mässuliste amatsoonide võitlustele. 
 
Teksti loeti eesti keeles

Lühiromaani algus ja keskpaik kippusid venima, keskendudes põhiliselt Khaimi alamrahva raske elu kirjeldustele. Lõpupoole muutus lugu hoogsamaks ja põnevamaks, tõstes hinde minu jaoks "4" peale. "Hukkajanna" meeldis mulle siiski "Sepa tütrest" rohkem. 
Teksti loeti eesti keeles

Õde-venda Rain ja Mop on põgenikud Khaimis, kelle kodulinna Alacani on mürgised okasväädid enda alla matnud. Rikka kaupmehe lapsed on pärast kodu mahajätmist täielikult laostunud ja sunnitud oma uues kodus ohtliku töö - okasväätide väljajuurimisega - elatist teenima. Kui Rain kokkupuute tõttu okasväädimürgiga varjusurma langeb, ei kaota meeleheitlikku olukorda sattunud Mop lootust oma õde päästa...
Minu kokkupuude Bacigalupi teostega piirdub tema väheste eesti keeles ilmunud tekstidega, seega pole ma ilmselgelt pädev ta loomingule mingisugust üldistavat hinnangut andma. Küll aga tulid "Khaimi lapsi" lugedes meelde tema aastate eest Täheaegades ilmunud lood: "Liiva ja räbu rahvas" ning eriti just "Flööditüdruk". Samasugune üheaegselt morbiidne, melanhoolne ja depressiivne stiil lööb välja ka käesolevas lühiromaanis, mis on sama autori "Alkeemikust" märksa süngemates toonides kirja pandud. Kokkuvõttes on "Khaimi lapsed" sarnaselt "Flööditüdrukule" natuke liiga masendav tekst (erinevalt mõnest teisest autorist ei paista Bacigalupile omane olevat ka morbiidsuse mahendamine musta huumoriga, vaid pigem keerab ta morbiidsetele toonidele melanhoolsusega vinti juurde), et ma sellest eriti vaimustuda suudaksin. 
Teksti loeti eesti keeles

Mürgistest okasväätidest ohustatud Khaimi linna vana timuka Anto tütre Tana elu pole just meelakkumine: isa on vana ja haige, abikaasa ning laste isa Jorda nõrga iseloomuga veinijoodik ja pere majanduslik olukord pole just kiita. Nii on Tana ühel hetkel sunnitud timukarüü selga tõmbama ja oma põduraks isaks maskeerituna keelatud võlukunsti kasutamises süüdistatuid tapalaval hukkama. Nagu sellest kõigest veel ei piisaks, ründavad Khaimi fanaatilisse ususekti kuuluvad rüüstajad Paika linnast, tapavad Anto ja Jorda ning röövivad Tana pojad. Meeleheitele aetud naine on poegade tagasisaamiseks valmis kasvõi maailma tagurpidi pöörama ja kõik võimalikud takistused ületama.
Feministliku (sõjakas-karmis ja brutaalses mõttes) alatooniga hoogne lühiromaan meeleheitele aetud naisest karmis maailmas, kes transformeerub sündmustiku arenedes pereemast halastamatuks amatsooniks. Taustaks Bacigalupi "Alkeemikust" tuttav idamaise hõnguga eksootiline tegevusmaailm. 
Teksti loeti eesti keeles

Tõlkeulme romaanisarjade lugemine eesti keeles võib viia kummaliste tulemusteni. Kui Robin Hobbi "Farseeri"-triloogia läbilugemiseks kulus mul tänu Eesti kirjastuspoliitika iseärasustele tervelt 16 aastat, siis Reeve'i tetraloogia õnnestus läbida mõnevõrra lühema aja jooksul ehk siis veidi vähem kui 13 aastaga. Sarja kolmas romaan, "Põrgulikud leiutised", nägi maakeeles trükivalgust aastal 2010 (ehk siis praeguseks 9 aastat tagasi) ja vahepeal jõudis hulk vett merre voolata, kuni Peter Jacksoni ekraniseeringu menust tiivustatud kohalikud kirjastajad sarja kolme esimese romaani tõlked uuesti välja andsid ning ka "Pimeneva tasandiku" eestikeelne tõlge lõpuks trükivalgust nägi. Sarja edasilugemine inglise keeles mulle vahepealsete aastate jooksul pähe ei tulnud... oli muud lugemist ja tegemist. "Pimeneva tasandiku" eestikeelse tõlke ilmumisel sai see aga kohe ära ostetud ja varsti ka läbi loetud, ehkki eelmistes osades toimunu oli mu mälestustes juba mõnevõrra tuhmuma hakanud.
Romaani sündmustik algab sealt, kus "Põrgulike leiutiste" oma pooleli jäi. Reeve'i maailma ja stiiliga tuttavatele lugejatele siin väga suuri üllatusi pole: postapokalüptiline aurupungilik ning madinarohke sündmustik oma liikuvate linnade, õhulaevade, konkureerivate rühmituste omavaheliste intriigide, muistsete superrelvade ja kõige muuga. Pluss teismelistest peategelased, kellle tõttu Reeve'i tetraloogia noorteulmeks liigitub, ehkki ka veidi vanematele ulmehuvilistele lugeda kõlbab. Kõik mainitu koos mõningate autorile omaste stiililiste iseärasustega meenutab natuke Jaapani joonisfilmidele omast esteetikat. 
Tetraloogia neljas osa on eelmistest mõnevõrra mahukam ja autor tõmbab siin sündmustiku osas nö. otsad kokku. Siin peitub vast ka "Pimeneva tasandiku" suurim nõrkus. Ingliskeelses ulmes kirjutatavate romaanisarjade (triloogiate-tetraloogiate) viimased osad kipuvad tihti olema mingi sarnase ülesehitusega, seda sõltumata autorist, alamžanrist ja temaatikast. Otsustavad viimased lahingud, maailmalõpp ja selle ärahoidmine, kõiksugu katartilised sündmused, kangelassurmad, taaskohtumised ning õnnelikud lõpud... Iga sellist romaani lugedes tekib tunne, et kõik see tuleb kusagilt nii kohutavalt tuttav ette, midagi sellist on juba ammu palju kordi loetud. 
Muus osas põnevalt kirja pandud, nii et hindeks kokku "4".
Teksti loeti eesti keeles

Tondijutuliku õhustikuga lühiromaan, mille sündmustik pöörab küll lõpuks mõnevõrra teistsugustele radadele. Minategelaseks on loominguliselt mõnevõrra läbipõlenud inglise ulmekirjanik ja kirjandushuviline Daniel Ellis, kes avastab ühel hetkel enda jaoks hiljuti teadmata kadunuks jäänud Vaughan Edwardsi veidralt müstilise proosaloomingu. Edwardsi teoseid ja elukäiku uurides jõuab Ellis järeldusele, et kadunud kirjaniku isik ning looming on seotud millegi väga müstilise ja mõistmatuga...
Kirjanikust minategelase kasutamise poolest meenutas Browni lühiromaan natuke mõningaid Kingi teoseid, ehkki võrreldes Kingi loominguga on Browni tekst märksa helgema ning südamlikuma tonaalsusega. Teatud paralleelid tekkisid ka Haldemani "Hemingway võltsinguga". Mis käesoleva lühiromaani hinde "3" peale tõmbab, on peamiselt Browni stiil - veniv, lobisev (andku mulle andeks kõik, kelle meelest kirjanduse ainus eesmärk ongi lobisemine!), kõiksugu olmedetailidele liigselt tähelepanu pöörav ja sentimentaalsevõitu. 
Teksti loeti eesti keeles

Poeetilis-melanhoolne tondijutt, mille tegevus ei toimugi üllatuslikult (autori isikut arvestades) kusagil Indias, vaid hoopis Inglise maapiirkonnas. Loo keskmes on üks vana häärber ja sealsed kummalised asukad, kelle külaliseks minajutustaja ootamatult satub...
Hinne "3" on puhtalt subjektiivne ja põhineb lugemiselamusel, mitte objektiivsel ega erapooletul katsel teose kirjanduslikku kvaliteeti hinnata. Umbes nagu suure osa Bradbury loomingu puhul - võid lugeda ja aru saada, et lugu on hästi kirja pandud (kõik need sõnaosavalt poeetilised kirjeldused suvise Inglismaa looduse ja olustiku teemal), aga vat nautida ei suuda. Kuidagi liiga sentimentaalne mu maitsele. 
Teksti loeti eesti keeles

Minajutustaja võtab vastu oma kunagise ülikoolikaaslase Haco Harfageri küllakutse ja reisib tolle perekonna pärusvalduseks olevale Rayba saarele Shetlandi saarestikus, mille kohta Harfager on varem müstilisi vihjeid teinud ning seda saart oma Norra esivanemate 14. sajandist pärineva perekonnaneedusega seostanud. Lakkamatutest tormidest räsitud karmil ja kaljusel Raybal valitseb veidralt tontlik õhustik ning kummalises kuppelkatusega suguvõsahäärberis pesitsev Harfager ei paista just terve mõistuse juures olevat...
Poe' eeskuju (eelkõige muidugi "Usheri maja huku" näol, aga millegipärast meenus ka "Langemine Maelströmi") on selles loos tõesti üsna selgelt äratuntav. Samas pole käesolev lugu kindlasti mingi Poe' pastišš, Shieli stiil on täiesti omalaadne ja tema teksti muudab meisterlikuks just hullumeelne ning sürreaalne õhustik. Žanriliselt võiks "Maja täis helisid" liigitada ilmselt weird fictioni alla. 
Teksti loeti eesti keeles

Buchani looming on mulle varasemast tuttav lapsepõlves loetud seiklusromaani "Aafrika viimne kuningas" kaudu, mis "kadunud maailma" alamžanrisse kuuludes otsapidi ka piiripealseks ulmeks liigitub. "Kadunud maailma" žanrit esindab tegelikult ka käesolev lühiromaan "Eikellegimaa", ehkki see on esitatud kõhedusttekitava õudusloona ja selle tegevus ei toimu kusagil Aafrika või Lõuna-Ameerika "valgete laikude" keskel, vaid autorile kodusel nõmmisel Šoti mägismaal, viktoriaanliku Briti tsivilisatsiooni südames. 
Üks neid teoseid, mille puhul kirjeldatud sündmuste tõepärasust näib mõjutavat minategelasse isikusse puutub. Nimelt on autor loo minategelaseks valinud kuidagi äärmiselt ebameeldiva ja ebaadekvaatselt käituva isiku - arheoloogialektor Gravesi, kes paistab oma minajutustuses silma enesekiitmise, snobismi ja vaimuhaige ning täiesti totra käitumisega pärast kõnnumaal tundmatuga silmitsi seismist. Võimalik, et kirjutamisaja väärtushinnangute kontekstis jättis too tegelaskuju normaalsema mulje. Samas tundub ikkagi, et see tegelane võis osa kõnnumaal toimunust välja mõelda või sellest oma jutustuses mingitpidi vildaka pildi anda. 
Natuke vanamoeline ja kergelt aegunud, aga muidu päris huvitava ideega lugu. 

 

Teksti loeti eesti keeles

Eksootilise õudusloo tegevus toimub koloniaalajastu Malaisias ja selle peategelasteks on kaks sealses džunglis rändavat inglast. Sakaide hõimu juures ööbides tekib ühel neist mõte äsjasurnud kohaliku väikelapse surnukeha hauast välja kaevata, et seda teaduseksponaadina säilitada...
Ei midagi vapustavat, aga lugeda kõlbas. 
Teksti loeti eesti keeles

Järjekordne dekadentlikus laadis õuduslugu nimetu minategelase ja tema armastatud naise kohtumisest keset salapärast sood. Meenutas millegipärast natuke mõnd Friedebert Tuglase novelli, ühisnimetajaks ilmselt dekadentlik stiil. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo tegevus toimub keskaegset Inglismaad meenutavas kohas ja selle keskmes on Norti-nimelises kindluses elavad kaks aadlisoost nõbu, kelle tähelepanu pälvib nende kadunud vanaisa käsul kinninaelutatud torniaken... 
"Suletud aken" on väidetavalt ulmekirjanduse ajaloo üheks esimeseks looks, kus kirjeldatakse liikumist läbi mingi värava või portaali paralleelmaailma. Kirjutamisaega ja autori suhteliselt tundmatust arvestades on tegu ikka üsna mõjuva ning efektse tekstiga, seda just tänu tänapäevases mõistes veidi dark fantasyt meenutavale maailmale ja kurjakuulutavale õhustikule. Esimene lugu antoloogias "Hirmu ja õuduse jutud II", millele võin rahumeeli maksimumhinde anda. 
Teksti loeti eesti keeles

Ühelt poolt võib tunduda kummaline, et nii tihedalt Eestiga seotud autori (kelle suguvõsa ühe varasema esindaja järgi on nimetatud meie valitsuse hoone Toompeal ja kelle süda on maetud Kuusalu kirikusse) õuduslooming eesti keeleruumis kuni käesoleva loo ilmumiseni tundmatu oli. Teisalt pole selles ka midagi imelikku, sest varalahkunud aadlimehe panus õuduskirjandusse (vist?) ainult seitsmest jutust koosnebki. 
Neist seitsmest loost esimesena eesti keeles trükivalgust näinud "Teine pool. Bretooni legend" mõjub lugedes pigem dekadentliku kunstmuinasjutuna. Kusagil täpsustamata ja poolmüütilist muinasjutumaad meenutavas prantsuskeelses maapiirkonnas (ilmselt siis Bretagne'is) toimuv libahundilugu paistab silma dekadentidele omase poeetilis-meelelise stiili ning värvikate looduskirjelduste poolest. "Teine pool" pole just vapustavalt hea lugu, ent omapärane ja meeldejääv kahtlemata. 
Teksti loeti eesti keeles