Ses raamatus on kirjeldatud politseidetektiivist rahvuskangelase Ferdinand Fuhe kangelastegusid. Fuhe on loll, pooleldi kirjaoskamatu ja kasuahne politseinik, kes lahendab tüliküsimusi oma kurikuulsa kirjapressi abil (ei, ta pole bürokraat, ta lööb selle kirjapressiga lihtsalt päid lõhki) ning peab maid jagama ülemustega, kes autoriteedi tõstmiseks hantlit (külmrelv) või tankirusikat (tulirelv) kasutavad. Sellisest elust tekkinud hingevalu üritab detektiiv ravida igapäevase paarikümne kannu õlle ja paari paki sigarettidega "Blue Bird".
Ostsin selle Valgevene mansa "Vtaroi blin" egiidi all välja antud kogumiku tegelikult vaid Valentinovi pärast (kes sinna hulga ilmselt raske haiguse ajal palavikus sonides deklareeritud jutte on sisse pannud), ent parem oleks võinud ostmata jätta – valdavas osas on raamat ikka (mis seal salata) küündimatu kõnts. Ülimust, kohati absurdiks langev huumor suudab helgeid hetki pakkuda vaid loetud juhtudel ja kui te olete seda raamatut siiski näiteks relva ähvardusel lugema sunnitud, siis soovitan neid hetki otsida lõpupoole lühilugudest. Kõigil teistel juhtudel tasub sest kogumikust eemale hoida