Viljandi raamatukogus juba aastaid olnud romaan, mida ma märkasin alles eelmisel kevadel. Paks väljamaakeelne raamat, nii kaas (Whelani joonistatud punapäine õhukese särgiga tšikk sooritab kummalist võimlemisharjutust) kui blurb üsna kahtlased… Et BAAS selle kohta midagi ei öelnud, võtsin ta ikkagi ära. (Muide, arvustuse kirjutamise ja lõpuks õnnestunud BAASi-registreerumise vahel on umbes kolmveerand aastat; selle käigus kadus romaan ise BAASist kuhugi ära… Veider.)
Kahe tuhande aasta kauguses tulevikus, kus Maa on koloniseerinud kümneid, kui mitte sadu planeete, ja rõivamood vähikäiku teinud, seisab inimkond vastiku probleemi ees: iga üksiku planeedi elanikkond (ning kaasatoodud loom- ja taimkond) on liiga väike, et tagada piisav geneetiline mitmekesisus. Nagu sellest veel vähe oleks, on nimetatud tibatillukesed ühiskonnad suutnud oma koduplaneedid nii ära läbustada, et nood sõna otseses mõttes neile vastu hakkavad. Kõigele sellele on nimeks pandud Diversity Crisis, suurte algustähtedega ja puha.
Esimese asjana joostakse nutuga Algkoju abi otsima (esimene kontakt üle sajandite!); õnnetul kombel vallandab delegatsiooni saabumine vastiku epideemia ja Maa keeldub edaspidisest suhtlusest kolooniatega, igavesest ajast igavesti. Õnneks on siiski üks planeet, mis Kriisi all ei kannata; rumalate esivanemate poolt Pandoraks nimetatud (et me ka ei õpi). Sealne rahvas on elanud suletud linnades, oma keskkonda hoidnud nagu silmatera, häirinud seda nii vähe kui võimalik ja uurinud seda nii palju kui võimalik. Kõikjalt kolooniatest Pandora süsteemi põgenenud inimesed elavad planeedi orbiidil ülerahvastatud jaamas ja loodavad, et just nemad valitakse idüllilisele planeedile mõnda põgenikekülla elama (ega nemad ei tea, et väljaspool linnu on ainult peotäis arste, kelle ravivõtted on seadusega piiratud, põhjenduseks keskkonnatasakaalu hoidmine — kogu selle mittesekkumise taustal on küll hästi tibanatuke veider, et pandoralased on oma biosfäärist kaitseotstarbelise relvasüsteemi kujundanud).
Kolooniad on pandoralastega termotuumadiplomaatia abil kokku leppinud, et nood kasutavad oma geneetika-alaseid teadmisi kriisi lahendamiseks. Tähelepanuväärne on, et hoolimata kõigist oma imetabastest oskustest — mis hõlmavad suutlikkust luua ja elus hoida linnu juhtivaid hiiglaslikke orgaanilisi ajusid — ei piisa pandoralastele rakuproovidest. Eelnimetatud põgenikekülad on mõeldud potentsiaalsetele katsealustele, ja kui ma nüüd mälu pingutan, siis seisnes Kriisile lahenduse otsimine vist lihtsalt paljutõotavate liinide ristamises kunstliku viljastamise läbi. Või midagi sinnakanti. Karjade kaupa võõrplaneetlastest naisi igatahes rasestada tuli.
Peategelasetar Chena Trust (ulmelise hellitusnimega Supernova), tema õde Teal ja ema Helice (isa on teadmata kadunud) kuuluvad väheste õnnelike hulka, kes planeedile pääsevad. Või pigem õnnetute, sest Chena genoom osutub niivõrd väärtuslikuks, et teda püütakse iga hinna eest (hmm, vahepeal küll mitmeaastaseid pause pidades) katsealuseks värvata või suisa sundida. Teadagi, keskse konfliktita üks põnevuslugu läbi ei saa, ja kui reaalsus selle põhjendatust vähendab — näiteks ei pea rasedust kandma teps mitte munaraku omanik ise — siis seda halvem reaalsusele. Taamal hämaruses kooserdab kogu inimkonda hõlmav vandenõu, mille haare kõige ülejäänuga kokkusobivalt kuidagi tagasihoidlikuks jääb.
Autori pühapäevaroheline maailmapilt (mida täiendab hoolimatus ka muu käsitletava osas) hakkab üsna varsti närvidele käima; kõigest üle on küll asjaolu, et tekst on lihtsalt igav. Poleks ma pähe võtnud BAASi augu täitmiseks sellest arvustust kirjutada, oleksin pooleli jätnud. Ümbrispaberi järgi otsustades tunduvad vähemalt pooled tema romaanid sarnast, ee, keskkonnateemat käsitlevat.