Kasutajainfo

Sheri S. Tepper

16.07.1929-22.10.2016

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Sheri S. Tepper ·

The Gate to Women`s Country

(romaan aastast 1988)

eesti keeles: «Värav Naiste Maale»
Tallinn «Varrak» 1999 (F-sari)

Hinne
Hindajaid
16
6
4
1
3
Keskmine hinne
4.033
Arvustused (30)

Tegevustik on viidud tuumasõjajärgsesse Põhja-Ameerikasse. Tepper leiab, et katastroofi põhjus peitub inimese pärilikkuses, tema geenides. Geenidesse on kodeeritud vägivald ja hukatus ning seepärast tuleb pärilikkust muuta. Üldiselt on feministid kõiges halvas süüdistanud ühiskondlikke traditsioone, millised on ülal hoidnud agressiivset meeskultuuri. Tepper on pessimist: ei aita ühiskonnastruktuuri muutus, tuleb kõrvaldada ka ühiskonna agressiivsed osad, liikmed. Paljud mehed tahavad kuuluda sõjaväelistesse struktuuridesse, on loomult vägivaldsed. Seepärast tuleb ühiskond korraldada selliselt, et liiki saavad jätkata vaid sellised mehed, kel on julgust olla teistest erinev, julgust mitte sõdida. Romaanis on kujutatud iseseisvaid linnu, milliseid peavad ülal ja juhivad naised. Mehed elavad omaette oma linna garnisonis ning peavad teiste samasuguste garnisonidega sõda..... Raamat on hea ning peab kiitma seda Colorados elavat vanaema, kes pensionipõlves ulmet kirjutama hakkas. Oleks sihukseid rohkem!
Teksti loeti soome keeles

Arvi on raamatust juba kena ylevaate teinud, nii lisan vaid m6ned m6tted ja ma"rkused. See raamat on hasti kirjutatud, siin on t6esti m6juvad tegelaskujud ning v6imsalt loodud yhiskond. Seda raamatut loetakse ka yheks feministliku ulme tippteoseks. Isiklikult pole ma n6us autori ideega, et inimese va"givaldsus on tema geenide poolt a"ra ma"a"ratud, ega ka sellega, et naised on loomu poolest kindlasti va"hem agressiivsed kui mehed. See on vana nature vs. nurture debatt, mida lihtsalt yhe kasuks lahendada ei saa. Tepper tahab aretada uut, va"hem agressiivset inimrassi. Olgu Tepperi ideedega kuidas on, ta on nende p6hjal kirjutanud va"ga hea ulmeromaani. Soovitan k6igile.
Teksti loeti inglise keeles

Need kolm punkti saab teos puhtalt oma kirjandusliku väärtuse pärast - see on hästi kirjutatud. Nii oma ladusa ja loogilise ülesehituse, kui inimeste ja kirjelduste nauditava värvikuse ja detailirohke selguse poolest on ta hoopis teine klass, kui mõni "kuldajastu" kosmosemadin.Kui ma peaksin zanrit defineerima, ütleksin "paranoiline utoopia". Niisiis - kolm sajandit peale tuumasõda elab haritava maa lappidel ühiskond, keda (kui asju õigete nimedega nimetada) pettuste, intriigide ja salamõrvade abil valitseb kinnismõtte all kannatav kildkond. Miks ma seda selliselt defineerin: ülaltoodu võiks olla, eriti ulmejutu puhul, paljutõotav algus, ent autor seda küll nii ei mõtle, tema jaoks on selline elukorraldus silmnähtavalt ideaalilähedane. Kinnismõte on, nagu eelmistes arvustustes mainitud, et inimkonna hädad tulenevad meeste hävitavast võitlustahtest. Kuidas nii ebaloogiline kooslus ülde tekkida sai, on omaette küsimus, ent võideldakse inimese sünnipärase agresiivsuse vastu nii, et viieaastaselt eraldatakse poisslapsed ema ja õdede-vendade juurest ning antakse neile militaarne kasvatus (nii on paljud ühiskonnad kasvatanud tundetuid sõdureid), jäädes pisarates lootma, et noorukil see kunagi ise ära viskab. Agressiivsuse väljajuurimiseks niisiiis võimalikest halvim meetod. Ajupesu on Stalini tasemel - kogu inimkultuurist tunnevad nad peamiselt üht kahe ja poole tuhande aasta vanust verist lugu, mida siis neile söögi alla ja peale pähe tambitakse. Need noormehed, kes naiste eluviis valivad, osutuvad muidugi "paremateks", kui sõdurid, kusjuures ka võitlemises (sic!) - et asi väga tobe ei paistaks, on neile antud müstilisi võimeid. Aga lugege - üks kord tasub seda kindlasti teha!

[10.01.2009]
Niisiis peaaegu 10 aastat peale teose lugemist kirjutan oma arvustusele järje. Stiimuli selleks sain loomulikult ühest eile toimunud vestlusest, kus teosest juttu tuli. Omal ajal panin teosele "3". Põhjendused ilmselt olid asjakohased, kuid ega ma ju enam ei mäleta, kui hästi see raamat kirjutatud oli vmt, mäletan vaid ilget sõnumit... Vaadake, see raamat mõjub halvasti. Me millegipärast ei märka teatud vähemuste puhul, kui fašistlikud, totalitaarsed ja üldisemalt inimvaenulikud need on. Me neelame alla kogu saasta, mida meile serveeritakse ja noogutame takka. Olgu, minu jaoks oli raamat üks süngemaid antiutoopiaid, ühes reas "Hea uue ilma" ja "1984"-ga, kuid kui nende puhul ma veel ei ole kohanud nii lootusetut lolli, kes neid utoopiaks peaks, siis Tepperi puhul tundub pigem normiks olevat sealt midagi "positiivset" leida. Millega siis tegu? Teatud laadi inimeselt inimesele leviva pahavaraga, nagu "Kommunistliku partei manifest"? Ma olen olnud suhteliselt halastamatu ida pool tulnud ideoloogilise sõnniku vastu ja ma ei näe kohelda mujal toodetud teisiti, seega muudan hinnet.

Teksti loeti eesti keeles

Hinde andmine sellele teosele oli äärmiselt raske - lugemisjärjega raamatu keskel olles oleksin ilmselt andnud "kahe", asi ei köitnud mind kohe üldse ja uni kippus lugedes vägisi peale. Siis läks tegevus aga korraga käima ja kohe vägagi huvitavaks. Enamgi veel - raamatu igav esimene pool tundus nüüd vajaliku ja asjakohasena. Sisust on siin üht-teist juba eespool räägitud: naiste linn, mehed elavad müüri taga garnisonis oma elu, kaks korda aastas on karneval ning mehed tulevad linna prassima ja sugu tegema. Linnas elab siiski ka mehi, need kes sellise valiku teinud on (valik tuleb teha 15 aastaselt), kuid neid on üsna vähe. Sõjamehed kaitsevad linna tühermaal elavate bandiitide eest ning aeg-ajalt peavad erinevate linnade garnisonid omavahel veriseid sõdu. Esmapilgul niisiis üsna nüri ja igav maailm, kuid nagu öeldud, paljastuvad tegelikud tagamaad alles teose lõpuosas.

Aga lisaks naiste linnale kandub tegevus vahepeal ka eemale mägede vahele, kus on säilinud üksildane ja räigelt patriarhaalse elukorraldusega kogukond. Vot see osa raamatust oli üks värvikamaid ning ma nautisin seda perverssel kombel...

Raamatut nüüd ideelise poole pealt vaagima hakates ei saa autoriga muidugi paljuski nõustuda, kuid mind need ideed väga ei häirinudki. Pigem häiris mind see telepaatia värk, mida ulmekirjanikud kahjuks kangesti armastama kipuvad. Clarke oma "Lapsepõlve lõpus" käsitles asja hoopis teisel tasandil, antud kompotti see kraam aga ei sobinud. Hindeks rebib igatahes nelja välja, väärib lugemisvaeva kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

Alguses, kui raamatut lugesin ja vahetult pärast teose läbilugemist, oleksin andnud kindla viie. Meenus aga U. Le Guini "Pimeduse pahem käsi", mis käsitles meeste (isaste) agressiivsust minu meelest palju paremini. Üldse neid kahte tegelikult erinevat teost kõrvutades jääb "Värav..." kuidagi kahvatuks ja odavaks, ei tekitanud tõeliselt heale raamatule omast emotsionaalset segadust.Raamatu kiituseks peab aga ütlema, et tegevus ei olnud tapvalt igav, lugemisvarana ajaviiteks on ta kaasakiskuv ja sisukas piisavalt.Niisiis, VÄGA nõrk viis.
Teksti loeti eesti keeles

Võimas ühiskond, indeed! Mis lähimal vaatlemisel osutub aga liivakasti-ühiskonnaks. Minu lapsepõlves olid ka head tüdrukud, kes kenasti kodu mängisid, pahad poisid kes kõike lõhkusid ning ennast katki kukkusid ning mõned "head poisid", kes tüdrukutega mängisid.Ainult et reaalses elus kipuvad head, isegi väga head tüdrukud millegipärast ikka rohkem pahadest poistest huvituma.

Sellised liivakasti-kooslused saavad toimida ainult kasvatajate järelevalve all. On näha, et vanaema on lastelaste kantseldamise kogemused eeskujulikult paberile teisendanud ning tulnud välja aparaadiga, mis ebaloogilist elukorraldus hinges hoiab - Naiste Maailma Nõukogu.

Viimase puhul ei saa üle ega ümber paralleelidest eesti keeles suhteliselt hiljuti ilmunud Norman Spinradi satiirilise raamatuga "Terasunelm". Feric Jaggari ning NM Nõukogu kõrgeimad eesmärgid on sisuliselt identsed ning vahendidki eesmärgile jõudmiseks võrdlemisi sarnased.

Ühesõnaga, seni kuni jätkub naiskirjanikke, kes tõsimeeli usuvad, et üllas eesmärk pühendab mistahes abinõu, on võrdlemisi silmakirjalik rääkida ainult meeste sünnipärasest agressiivsusest või verejanust.

Romaan jätab logiseva mulje ning seda peamiselt kompositsioonilise poole pealt.Oma mängureeglite järgi toimivas maailmas on autor suutnud realistlikult mõjuvaid tegelasi kujutada. Viimane on ka peamine asjaolu, miks seda raamatut lugeda tasub.Lausa kurioosum on aga muu sündmustiku seisukohalt põhjendamatu lõik naiste elust superpatriarhaalses kogukonnas. Haige stseen, mida mina suudan mõtestada vaid kujunemisjärgus tüdrukutele tupekrambi külgeehmatamise katsena.

Teksti loeti eesti keeles

No ma olen Andriga rohkem kui nõus. Ja ytlen oma arvamusena, et teose kandev idee, ehk "naised on tublimad ja yldse mitte nii vägivaldsed kui mehed" ei pea justkui paika mitte. Ja see Andri liivakasti teooria! See on lihtsalt suurepärane selle teose iseloomustamiseks. Raamat kui selline on muidugu kenasti kirjutet ja suht loeatav, aga kolme saab ta ikkagi minujaoks logiseva idee ja hulga loogikavigade pärast. Lugeda tasub seda kindlasti ja olgu see nii eevatytardele kui mehepoegadele hoiatuseks, et tegelikult pole kuidagi hea kui ainult yx sugupool on tyyri juures. Isaste lollusi on näidanud ajalugu (samas väidetakse, et iga otsuse taga on mingi naine, nii et sic!) ja emaste lollustest räägib antud teos.
Teksti loeti eesti keeles

Najah, raamat oli t6epoolest kuni keskpaigani IGAV... siis aga omandas 2kki t2henduse ja s1ndmusedki l2ksid k2ima. V2ga omap2rane n2ide sellest, kuidas tilk t6rva kattis meepoti. Liivakasti ja geneetilise valiku ideed meenutasid kergelt D11ni ja sealseid aretajaid. "Naiste maa v2rav" loos aga oli see kandev joon n6rgem, ei olnud ju valikki mitte nii t2iuslik. P2ris l6pu eel anti valikule veel 1ks vaatenurk. Meeldis see, et raamatus jutustati korraga mitut erinevat lugu. Osa neist olid veel pealiiniga 1sna n6rgalt seotud. See ehk kergitaski hinde neljalt viieni. Kasvatuse ja geneetika vahekorrast veel nii palju, et kuigi s6dureil olid k6igil vanemateks mehed linnadest, l2ksid neist paljud siiski selleks, et j22da v2lja. Mis muidugi liivakasti ideega, mis samuti algul p2he tikkus, eriti klappima ei tahtnud hakata. Korrast nii palju, et mulle k1ll ei tundunud see kusagilt ideaalpildina. See n2is olevat lihtsalt parim v6imalus halvemate seast. Meenus ka Ian Watsoni suurep2rane "Deathhunter", kus abin6ud olukorra kontrollimiseks sarnanesid m6ningal m22ral Tepperi kujutatule.Meeste ps1hholoogiat ja nende maailma paistis autor k1ll tundvat v2ga v2he v6i lausa nullip2raselt. Meestegelased n2isid olevat k6ik 22rmiselt ebausutavad, v2lja arvatud linna garnisoni algne 1lem (Michale oli vist ta nimi). Tema hoiak, et seni kuni naised t88tavad, toidavad ja k6ike muud lausa vabatahtlikult ja ilma mingit hinda k1simata, siis ongi see ideaal. SEE n2ib mulle endale olevat palju t6en2olisem ajend linnast v2lja j22miseks, kui miski muu. Michael on ehk tegelane, kellest ongi k6ige rohkem kahju.
Teksti loeti eesti keeles

Pole ühtegi teist nii head sedatüüpi raamatut lugenud (gender-ulme). Lugesin ja nautisin iga sõna. Nii palju elutarkust pole ka tükk aega ühestki raamatust kumanud...Tepperi hea külg on see, et peale nauditavate lausete ja mõtete on tal veel huvitav tervik ka, tihti väga põnevate karakteritega kirjanikel jääb tervikust puudu. Nagu Miladygi ma ei nõustu sellega, et geenid kõik ära määravad... mingi hulk agressiivsust ehk siiski, aga kas see muutub teotahteks või sõjakuseks on vist siiiski kasvatuse otsustada.Ja kui ka eeldada, et Tepperil on õigus, siis ühe vea tegid nad seal maailmas siiski, nad unustasid ära, et ka mõned naised on agerssivsed (nagu näiteks Myra :-) või teised kes ära põgenesidmustlaste juurde). Need oleks tulnud ka eraldada, kui nad oma "tõuaretust" oleks edukalt läbi viia tahtnud....Aga raamat oli ise tõesti huvitav, soovitan kõigil lugeda
Teksti loeti eesti keeles

"Värav..." oli minu jaoks tõeline negatiivsuspomm. Närisin, raiusin ennast sellest raamatust läbi, aga milleks oli seda vaja? Poole peal lootsin, et ehk läheb paremaks -- no ei läinud. Kurb, kurb on halvimat hinnet anda, aga minu jaoks polnud see raamat rohkemat väärt. Hea seegi, et ma esmapilgul ainuke pettuja pidin olema. Alla ma nii kergelt ei anna -- kui kätte juhtub, loen ka "Rohtmaa" läbi -- aga kui ka too paremaks ei osutu, siis tõmban Sherile kriipsu peale. Parem nii mulle endale, kui ka teistele, kes ei pea rohkem `ühtesid` selle autori juures nägema.
Teksti loeti eesti keeles

Ei saa kurta jutu üle. Sobis lugeda küll, ei mäleta, et oleks igav olnud. Jamps on otsida raamatust mingit (antud juhul) feminismipropagandat. See on lihtsalt maailm nagu ta kunagi, kusagil võib olemas olla (olnud) või vastupidi. Sisu oli uus ja huvitav ja see luges. Minu jaoks.
Teksti loeti eesti keeles

Ostsin, lugesin ühe hingega läbi ja loen praegu uuesti. Tõuaretuse seisukohalt tundub päris hea idee. Ja kellele ei meeldi telepaatia kui teemaarendus, siis kurb küll, aga tuleb arvata, et neil lihtsalt see võime puudub. Või puudub soov seda ära tunda. Minu meelest on autor väga hästi lahendanud paljude naiste ees seisva dilemma: "pahade poistega" on küll tore koos voodis olla, aga lapsi nendega tihtipeale ei tahaks. Samas on turvalise, mõistliku ja mõistva mehega elamine vahetevahel nii lõpmata igav... Põhimõtteliselt võikski ju nii olla. Soovitan lugeda kõigil, eriti ürgmeheliku mõtteviisiga meestel.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Pole viga. Üpris kiiduväärt teos. Algus läks vaevaliselt, kuid viimased sada lehekülge olid päris põnevad. Mõnele mehele võis see teos tunduda küll liiga diskrimineeriv või tema mehelikku uhkust riivav, kuid see ei heida küll raamatule halba varju. Ühiskond on üsna omapärane. Naised valitsevad, teenijamehed annavad nõu ja abistavad. Sõdurid elavad oma elu garnisonis. Sõdurid on täielkult poliitilisest elust eraldatud, neid ei lasta võimu juurde kuna kardetakse uut kohutavat ja laastavat sõda nagu selleks oli nn. vaplus. Kuna naised üksi ei saa ka hakkama, peavad teenijamehed täitma selles osas meeste rolli. Nemad on ka naiste laste isad. Teenijamehed on saanud ka sõdurikoolituse, kuid lahkusid omal soovil garnisonist 15. eluaastal.
Teksti loeti eesti keeles

Hästi kirja pandud küll, kuid siiski ei jäta tunnet, et nüüd oleks mingi erilise saavutuse otsa komistanud. Maha muidugi päris ei laida, eks siin oli ka ikka ühtteist huvitavat. Siiski on olemas paremaid gender-fantaasiaid (ka eesti keeles). Nelja väärt kirjandusliku poole pärast.
Teksti loeti eesti keeles

Ei saa panna kõrgemat hinnet raamatule, mis ennast ka korduval kättevõtmisel lugeda ei lase. Hea näide halvast kirjandusest.
Teksti loeti eesti keeles

Võtsin kätte järjekordse Varraku ulmeteose ning jahmusin, kui hea kraami otsa olen ma sattunud, võrreldes Phlebase ja muude soperdistega, mis samuti tänu Varrakule eesti keeles ilmavalgust on näinud.Ehk on see tänu Krista Kaerile, ent VNM suudab tõesti köita oma fantastilise, samas realistliku käsitlusega, mis on antud edasi ilmselgelt väga laia silmaringiga inimese poolt. Viimane asjaolu ei sunni aga Tepperit külvama oma teosesse targutusi, erinevalt megapaljudest autoritest, keda lugenud olen.Kuigi VNMs puudub üksik haarav ja silmapaistev faktor (Goblin Reservation), on VMN näol on tegemist tõeliselt tugeval tasemel oleva raamatuga.
Teksti loeti eesti keeles

"Naiste maailma" teemat on käsitletud palju, nii õnnestunult kui ka ebaõnnestunult. "Värav..." on üks õnnestunud näide ja huvitav ka selle poolest, et kui paljud teised samalaadsed üllitised on üles ehitatud konfliktile, mis antud maailmakorra purustab ja vähemalt osaliselt selle ebaefektiivsust tõestab, siis Tepperi maailm jääb püsima hoolimata tegelaste pingutusest midagi muuta.
Natuke kripeldama muidugi jäi, et kuidas sellises ühiskonnas masside juhtimine ikka nii lihtne oli. Ei saanud ei naised ega ka mehed aru, et nad on süsteemi ohvrid... isegi igasugu hälbed, nagu mustlased ja rändnäitlejad, olid range kontrolli all. Vähemalt see isside valik sündivatele lastele, iga vähegi loogiliselt mõtlev emme oleks seda pidanud ju taipama, või kuidas?
Teksti loeti eesti keeles

Üks feminoseksismi õhutav kahtlase väärtusega raamat Ameerikamaalt. Just sellise ideoloogia eest on meid hoiatanud Robert Merle... Loodetavasti jääb värav sellisesse "utoopiaühiskonda" siiski igavesti suletuks. Ideaalmees on naiste jaoks teatavasti galantse härrasmehe ja toruluksepa kombinatsioon ning see kurb tõde kehtib ka Tepperi kohta.
Teksti loeti eesti keeles

Kogu raamat on ehitatud üles vanade kreeklaste maailmakorralduse moonutatud versioonile.
Peamine osa on Sparta korraldusel, mida on muidugi ka veel laiendatud. Spartiaadid elasid nimelt umbes 14 meheliste seltsingutena, mis on võrreldav mingilmääral siinsete aastakäikudega. Spartas naised pidasid maja elik juhatasid orje ning eks olnud need majapidamisedki polistel ehk linnakestes. Muideks, vennad võisid pidada ka üht naist, kelle juures siis vaheldumisi külas käisid, aga erinevalt sellestisnasest raamatust oli graafik muidugi vabalt muudetav.
Kreekas lõppes lugu igatahes spartiaatide arvu allakäiguga, no seda juhtub muidugi kõrgklassiga koguaeg, et väljasureb - raisk. Põhimõtteliselt juhtub see ka sellessinases paberkandjas.
Tepperi süsteemis vajab mees alguses mingisugust sõjaväelist distsiplineerimist, et selles täielikult tüdida ja siis tulla välja sellest supist inimesena.

Aga raamat jättis kripeldama küll, et kas nad tõesti nii nad soovivad? Naised, tähendab ...
Teksti loeti eesti keeles

Sisu (feministlik utoopia) on siin niigi lahti lahatud, seda ma arvustama ei hakka. Ütlen vaid, et raamatu idee mulle iseenesest meeldis.

Mis meeldis:
- lahe jutustamislaad (olija/pealtvaataja vastandamised, isegi see draamamajandus hakkas lõpuks meeldima).
- ladus keel.
- realistlikud tegelased; nad käitusid nii, nagu sellised inimesed sellises maailmas käituda VÕIKS.
- loogiline, iseendaga kooskõlas tegevustik; iga sündmus / nähtus areneb teistest, mitte ei juhtu "niisama".
- usutav maailm.
- huvitav lähenemisnurk. Apokalüpsis ja antiik olid just parajas tasakaalus, et kumbki teist üle mängima ei hakanud. Mineviku/tuleviku, sparta/garnisoni, elavate/surnute riikide vahelduv võrdlemine ja vastandamine meeldis.

Mis ei meeldinud:
- pealkiri :)
- action ja pseudo-põnevus Pühamaa ümber.
- raamatu köide ja kujundus.
- raamatu paar esimest lauset.

Mis jäi puudu:
Iga raamatu lugemine peaks midagi andma. Kas targemaks tegema; või millegi üle mõtlema panema; või veel miskit muud. Aga seda ei juhtunud. Ja seepärast ei saa see raamat hindeks viit.

Kokkuvõte:
Soovitan soojalt!

Teksti loeti eesti keeles

See on raamat, mida tuleks lugeda ... üks kord. Ja siis sügavalt sügavalt järele mõelda.Võib-olla ei ole raamatus kasutatud just kõige värskemaid ideid. Nii tuumasõja järgsest maailmast kui ka salajastest tõuaretusprogrammidest on kindlasti palju põnevamaid raamatuid kirjutatud. Aga mis teeb selle konkreetse raamatu eriliseks, on õhkkond, mida autor on suutnud kirjeldada. See on nii loomutruu, et mingi hetk võib isegi unustada, et tegemist on ulmeraamatuga. Ja vähe on raamatuid, kus autori naiselikkus tähesõdalaste machodele nii pika puuga ära teeb.
Teksti loeti eesti keeles

Üle hulga aja mulle üks raamat, millest jäid ka mingid järelmõtted. Sarnaselt filmidega peaks selle alguses olema märkus „vajab vanemlikku selgitust“.
Alguses oli kõik kas nunnu või groteskne, sõltuvalt soolisest vaatenurgast. Lõpuks jäid kõlama karmid tõdemused: meeste vandenõud võrreldes naiste omadega on nagu liivakastimängud; meeste julmus ja vägivaldsus võrreldes naiste omaga on kerge togimine ainult. 
Teksti loeti eesti keeles
x
Kaupo Rebane
1968
Kasutaja rollid
Viimased 15 arvustused:

Üle hulga aja mulle üks raamat, millest jäid ka mingid järelmõtted. Sarnaselt filmidega peaks selle alguses olema märkus „vajab vanemlikku selgitust“.
Alguses oli kõik kas nunnu või groteskne, sõltuvalt soolisest vaatenurgast. Lõpuks jäid kõlama karmid tõdemused: meeste vandenõud võrreldes naiste omadega on nagu liivakastimängud; meeste julmus ja vägivaldsus võrreldes naiste omaga on kerge togimine ainult. 
Teksti loeti eesti keeles

Kellele juba Tehanu pettumust valmistas, ei peaks seda mitte kätte haarama. Õnneks on värske väljaande tagakaanel kenasti kirjas: „Kui esialgne Meremaa triloogia /…/ on veel liigitatav laste- või noortekirjanduseks, liigub neljas romaan „Tehanu” juba kindlalt täiskasvanutele mõeldud kirjanduse valda. Seda suunda jätkab ka „Teine tuul”.“ Võib-olla oleks lahendus lugeda nii nagu kirjutatud, et alles aastakümneid pärast esimest, või siis sama palju vanemana, kui kandev tegelaskuju.
Meremaa maailmas, aga pigem sarnaneb olemuselt Haini-tsükliga.
Teksti loeti eesti keeles

Mahe utoopia. Täna lugedes saame pildi toonastest uskumustest ja unistustest. Eriti koomilisena kõlab kaasaegsete ärifilosoofiate kontekstis (ek 2016 lk 24): „Tahtsin, et minu vidinad töötavad ja jäävad töötama, mitte ei põhjusta omanikele maohaavu.“
Teksti loeti eesti keeles

See raamat taastas minu usu kodumaisesse ulmekirjandusse – tuleb välja, et saab ka ilma koomiksi, groteski ja superkangelaseta. Lugu, moraal ja maailm – ükski ei vääri ülivõrdeid, aga kõik on korralikud, mis iseenesest on tänapäeval üsna haruldane.
Trükise lõpus on tänusõnad Martinale ja kallile Kristjanile, aga minu subjektiivsed etteheited on just neile, sest konarused - nii süžees kui süntaksis - on kõik sellist sorti, mida kirjutajal endal ongi raske märgata.

Mingi Le Guin kumas erinevates aspektides sagedasti läbi. Lugesin kohe otsa Gailiti romantilist realismi ja ei tunnetanud olulisi erisusi. Kumbki neist faktidest ei ole minu jaoks isiklikult ei ole pluss ega miinus, lihtsalt fiiling.

Hindeks viis miinus, ettemaksuna tingimusel et läheb edasi ja inimlikud kummalisused leiavad järgedes seletuse.

Teksti loeti eesti keeles

Süžee oli väga tore.

Vorm – paljud oleks sama asja suutnud kirja panna 445-l leheküljel, mõned ka ainult 288-l ja keegi oleks isegi kõigest 192-ga hakkama saanud ja tõenäoliselt oleksid need lühemad variandid mulle rohkem meeldinud.

Peategelane oli õilis, osav ja tark. Ühel leheküljel kiimas lollpea ja siis jälle tark, õilis, osav. Kõik ülejäänud tegelased olid lõpus täpselt need samad kes alguses (mõned küll surnud needsamad), mitte mingit väärtuste ümberhindamist ega isiksuse muutmist sündmuste mõjul, ei.

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin esimest korda hilisteismelisena. Tollest ajast mäletan emotsiooni, mis sarnanes nätskest pudrust läbipressimisena. Kui kuulsin, et tehniliselt kvaliteetne versioon pidada poeriiulitel olema, otsustasin isikliku eksemplari hankida ja uuesti proovida. Arvestades staatust, kultust ja mainet, ei tohiks ju kord kolmekümne aasta tagant palju olla. Esimene ämber oli, et otsisin raamatukaupluses valest osakonnast, lõpuks taipasin siiski noortekirjanduse riiulisse vaadata.

Üldsõnalisi ülistusi on juba piisavalt, püüan siin pigem välja tuua need aegumatud elutõed, tänu millele suurteos inimpõlvedest kauem elab.

Miks läksid päkapikud sellele operatsioonile? Varandust ära tooma - Raha, Raha, Raha! Pisut ka kättemaks, aga kui Smaug tapnuks vaid linnatäie rahvast ja keeranuks siis mõnusalt magama, poleks kellelgi ettekäänet tema segamiseks ja põõnaks tänaseni. Ei räägitud omariikluse taastamisest vaid saagi jaotamisest.

Mida tegi Bilbo, kui sai teada, et tema poolt leitud sõrmusel on seda aktiivselt otsiv seaduslik omanik? Kõik endastoleneva, sealhulgas ka juriidiliselt küsitava, et eset endale pidada! Tol hetkel ei olnud alust Guglunki otseselt vaenlaseks pidada – mitte küll sõbraks, aga lihtsalt üks teistsugune, natuke kummaline tüüp.

Millal tundis Bilbo ennast esimest korda tegijana, tekkis nii-öelda „uus kääbik“, keda ka kaaslased kiiresti austama hakkasid? Pärast esimest teadlikku ja vahetut (ämbliku) tapmist!

Milles peitus Gandalfi vägi? Ta oskas teha tulevärki ja moonutada häält, kuid olulisem oli manipuleerimisoskus – kääbiku kampa sokutamine, karumehe abi sebimine. Lühidalt show ja suhtemees – iga tänase tippjuhi eeskuju! Pluss oskus õigel ajal oma nahka hoida st mitte minna koos teistega hämarasse laande.

Viie Väe Lahing väidetavalt tugineb MS I sündmustel, kuid skeem on universaalne. Anarhistid äratavad uinunud jõu, järgnenud sündmuste jada kisub sõtta rahvad ja iga neist peab otsustama, keda ta teistest vähem vihkab. Määravaks saavad gastroleerivad (õhu!) väed. Tekivad uued riigid, mõnes vanas vahetub valitsus ja ehkki kõik kaotavad märkimisväärse osa rahvastikust, on maailm pärast sõda parem kui varem, kuigi läbi metsa ei maksa väikestel siiski reisida.

Segaseks jäi mulle, mis värk oli naistega. Neid mainiti seoses kellegi põlvnemise või ajalooliste sündmustega, kuid mitte otseselt võtmetegelaste kaasaegsete hulgas. Päkapikkudel oli kombeks kahekaupa käia – äkki olidki pooled tegelikult tüdrukud? Kas ässad – Gandalf, Beord, Elrod, Smaug, Haldjakuningas jt – ei huvitunud naistest, või ei peetud neid lihtsalt mainimisväärseteks?

Teksti loeti eesti keeles

Kaitsku triaad meid küüniliste vabadusvõitlejate eest, kes kõhklematult provotseerivad surmarattale süütuid kõrvaleseisjad, kuid upuvad pisaratesse oma isiklike sõprade pärast. Kes on valmis lahinguväljal ohverdama rahvaid, et taastada riigi nimi. Kes mõtisklevad kakskümmend aastat, kuidas, oh kuidas küll intrigeerida kaks anastajat üksteise kõri kallale. Kes ei kõhkle kuulutamast asjaolude kokkulangemiste soodsaid tagajärgi iseenda teeneks (meenutuseks, 3 + n võlurit, kes saatusliku lahingu otsustasid, sattusid prints-kangelase teele alles viimasel aastal, ta ei otsinud neid teadlikult vaid lihtsalt komistas otsa).

Hästi kirjutatud, kohati veniv.

Teksti loeti eesti keeles

Kohalik telekanal näitas täna filmi ja ammuloetud raamat tuli sellega meelde.

Nende kahe samanimelise – filmi ja raamatu - omavahelised erisused on Indrek H. siin eespool (juba 2007) kenasti lahti seletanud. Lisaksin vaid, et mul on kahju mõnest mõnusast detailist, mis ekraanile ei jõudnud.

Teksti loeti inglise keeles

Olge nüüd ikka! Juba talismani kirjelduse jaburus vihjas arvutimängule, pärast seletamatud seaduse järgimised ainult kinnitasid seda tunnet. Mingil hetkel lugemise ajal leidsin, et oleksin pettunud, kui see oleks „päris lugu“.

Lõpp vast võinuks elegantsem ehk ka tehniliselt täpsem olla, õige pisut.

Tekkis mul, kui aus olla, kogumikus enamike teistegi juttude juures sama kummastav virtuaalsuse tunne. Kuna siin ainukesena oli see taotluslik, saab maksimumpunktid.

Teksti loeti eesti keeles

Mind häirib kohutavalt mõte, et kihilise universumimudeli ja karja-antropoloogia kokkumiksimine on turunduslik nõks selle või teise fännide äärmusgrupi kasvatamiseks ja suunamiseks. Et kui tahad lugeda üht, pead leppima teisega. Teisalt, luua ühe romaani tarbeks kaks maailma – see võtab käed klaviatuuril hardas austuses värisema. Mõlemad on nii loogika kui värskuse vaates korralikul tasemel, veaks ka iseseisvana kuus köidet välja, nagu sageli kombeks.

Esimene 0,5 punkti läheb maha uudisgruppide eest. Kui kõik muud komponendid on üsna ajatud, siis need reedavad kirjutamise kümnendi. Pole möödas veel kahtekümmet aastatki, aga juba häirib arhailine stiil. Kui meil on täna foorumid ja blogid, kus domineerivad pildid ja lingid, siis raske on uskuda, et neil on küll automaattõlge ent ainult üks font.

Teiseks lõpp. Kui pinget on nii pikalt kruvitud, siis oleks lahenduses oodanud suuremat draamat ja tulevärki. Liiga palju loogikat ja vähe efektseid kirjeldusi – kummaline, et ma seda ütlen, enamasti tunnen just vastupidi!

Teksti loeti eesti keeles

Ühest küljest lihtne lugu komnoorest parteiladvikusse ja et ka nemad nutavad.Teiselt poolt arutlus, mis siis kui venelane, sakslane ja juut olnuks sõbrad.

Minu dilemma on, kas saab suurepäraseks ilukirjanduseks nimetatda teost, mis vajab sellisel määral ääremärkuseid. Aga kuna see on mu esimene arvustus BAAS’s, siis hindan pigem natuke üle kui alla.

Teksti loeti eesti keeles