Kasutajainfo

Bruce Sterling

14.04.1954-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Marion Zimmer Bradley ·

The Mists of Avalon

(romaan aastast 1983)

eesti keeles: «Avaloni udud»
Tartu «Fantaasia» 2001 (Maailma fantaasiakirjanduse tippteoseid)
Tartu «Fantaasia» 2003 (Maailma fantaasiakirjanduse tippteoseid)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
4
7
3
1
0
Keskmine hinne
3.933
Arvustused (15)

Hinne oleks tegelikult 3+ või isegi 4--. See on tohutu koide, mis jutustab ymber Kuningas Arturi myydid, ent naispeategelastega. Osa on suhteliselt huvitav, tugevad isiksused, tõmbav taust (kristluse ja paganluse võitlus, mõlemate preestritel on teatav võlujõud). Osa on aga pikaksveninud, igavavõitu, isegi eemaletõukav. Igatahes olin mina lõpuks segaduses. Osa syzheeliine on huvitavad, siis aga tuleb hirmus tahtmine lehekylgi poorata. Raamatus on kindlasti osi, mis vaarivad "5"-t, aga ka kohti, kus ma yle "2" ei paneks. Kuigi raamat on vaga populaarne, ei saa ma aru, miks teda kummardatakse. Aga kui isegi Terry Brooksil ja Robert Jordanil on jumaldajad, siis võib ka sellel olla. Raamat on kindlasti huvitav neile, kes on huvitatud Kuningas Arturi myytidest (Guinevere ja Morgaine ja teiste nende myytide naiste kirjeldus on omaparane, Artur samuti), naiste spirituaalsusest ja kelti/inglismaa ajaloost. Yldiselt -- keskparane, liialt venitatud.
Teksti loeti inglise keeles

Selle paksu täiskasvanutele mõeldud fantasyromaani peategelasteks on naised, sündmusi jälgitakse nende silme läbi. See romaan on võrreldav Mary Stewarti Merlini tetraloogiaga, millest mõni köide on juba ka eesti keeles ilmunud. Bradley romaani peakangelaseks on Morgaine, druiidide preestritar.

Teose peamiseks konfliktiks on seega võiduka ristiusu ja vähehaaval hääbuva druiidide usundi vaheline võitlus. Druiidide püha linn Avalon asub udude keskel ja seda näevad ja sinna pääsevad üha vähesemad. Raamatus on ka naisõiguslikke (=feministlikke) aspekte. Druiidide usundis ei olnud hea ja paha, tarkus ja rumalus, jõud ja nõrkus seotud sugupoolega. Pealetungiv ristiusk jätab kõik need head omadused meessoole.

See, et autor on naine, ilmneb ka kirjutatus. Vähe on pööratud tähelepanu sellele, kui pikk ja raske on rüütli mõõk, kuhu rüütel selle lõi ja kuidas soolikad või veri haavast purskusid. Pikalt kujutatakse armastust, rasedust, inimsuhteid. Kõik see naiselikkus vähendab kohati teose hoogsust.

Bradley on lahendanud Arthuri legendide vastuolud osavalt, paljude kriitikute arvates leidlikumalt kui keegi teine. Näiteks on Merlin ja Järvekuninganna ametinimetused ja seetõttu erinevate legendide üksteisest erinevad Merlini kirjeldused ei ole vastuolulised. Ka võib Merlin olla rohkem kui saja aastane ja ikka veel elujõuline. Jne, jne.

Olen ajalooliste romaanide austaja ja selline ajalooline fantasy päris meeldis. See teos oli ka esimene soomekeelne ulmeraamat, mille endale ostsin (aastal 1992). Raamat lebab juba seitse aastat riiulil, üle lugeda pole veel tahtnud. Ilmselt eelistan praegu natuke hoogsamaid teoseid. Hindeks 4+.
Teksti loeti soome keeles

Väga hea, ilus ja huvitav raamat. Eriti kena on see, et ükskord ometi nähakse asju ka naiste seisukohast. Suure kuningas Arthuri huvilisena olen tihti olnud väga pettunud sellest, et kirjeldatakse pikalt ja igavalt mõttetuid ja jõhkraid võitlusstseene, kuid kogu õhkkond ja müstika jääb puudu. Seekord on asi vastupidi, tore! Teose väärtuseks ongi just tema naiselikkus, mis eelmisele arvustajale ei meeldi. Väike märkus: naistel võiks ju ka vahest midagi huvitavat lugeda olla, või kuidas? Loe sinagi, kui õnnestub kätte saada.
Teksti loeti inglise keeles

Neli pluss. Minu esialgne arvustus käis ainult esimese köite kohta, mida pidasin ekslikult terveks romaaniks-eestikeelse väljaande suur viga. Muidugi tundus veidi veider, et romaan "lõppes" nii nagu ta "lõppes", ent tont seda feministlike naiskirjanike stili teab, äkki oligi kavas niimoodi lõpetada? Siis tuli teine köide veel ja-mis väga tore, osutus eelmisest märksa paremaks, nii et neljale tuleb pluss otsa. Romaani eristab enamikust fantasyst see, et tegelasesd pole jaotatud väga konkreetse joonega headeks/halbadeks, piirid on hägusemad, mis jätab lugejale mõtlemisruumi. Muidugi kehtivad suurelt osalt Arvi Nikkarevi etteheited ja esimesest osast jäänud mälestus polnud kuigi meeldiv, nii et " viit" ei saa, aga üldiselt polnud sugugi paha raamat. Vähe leidub fantasyt, kus nõidade võimed on niivõrd väikesed-Niniane näiteks tapetakse rusikahoobiga, ilma et ta end kaitsta suudaks. Üldiselt jätab kogu see druiidide kamp tükkis abitult ududesse vajuva Avaloniga suhteliselt haletsusväärse mulje, nagu ka Morgaine`i katsed vana religiooni taastada, mille ainsaks tulemuseks on ligimeste arvukad kannatused. Autor on kirjeldanud driidlust sümpaatsemana kui kristlust, ent üldiselt ei suuda luuseritele lõpmatuseni kaasa elada. Mis ei vähenda kaugeltki romaani huvitavust.
Teksti loeti eesti keeles

Tõesti mahukas teos. Ja haarav, sest kuigi ühe jutiga läbi lugema ei sundinud, köitis ja lummas siiski.Minu jaoks oli seni Arthuri ja Merliniga ainus lähem kokkupuude olnud raamatus "Jänki kuningas Arthuri õukonnas", kuigi mingit üldist tausta siiski on. Seega tundub mulle, et raamatus on tõeliselt meisterlikult seletatud, mis tegelikult toimus ja mis meieni säilinud legendide taga on. Ja selle kohta väga omapärane ja usutav maailm loodud. Raamatu naiselikus ei häiri, erinevalt raamatust "Värav naiste maale", ebameeldivalt on kajastatud mitte mehi, vaid tõsi- ja ainuusklikke kristlasi, kelle hulgas raamatus naisi enam on kujutatud - mehed on vabamad oma mõtetes.Üllatav, et baas väidab selle raamatu olevat 3. osa sarjast "Forest House", kuigi kirjutati see ju esimesena - ja mind huvitaks palju enam, mis edasi sai. Ses osas lõppes raamat väga äkitselt (kuigi effektselt:-) ja jäi kindel mulje, et see on pigem triloogia esimene osa.
Teksti loeti eesti keeles

Ka minu jaoks kippus see pisut liiga "naistekaks" kätte. Tuleb tunnistada, et mitte pidevalt, aga ikka küllalt palju oli kohti mis panid kahtlema, kas ma seda raamatut poes mitte mõnelt teiselt riiulilt ei võtnud.

Samas on temas siiski piisavalt head. Mõne koha eest võiks tõepoolest lausa viie panna. Halva ja hea kombinatsioonist sünnibki keskpärane hinne.

Teksti loeti eesti keeles

Veikene allahindlus hinde osas ei tule sellest, et ma pole nõus konkreetse naiselikkuskäsitlusega, mõningate filosoofia valdkonda kuuluvate teemaarendustega jne, igal ühel on õigus oma arvamusele. Pealegi on teos juba üsna vana... Jah, liiga venitatud mõnes kohas, aga mitte kõikjal. Lahtised otsad ripendavad, aga kui ta sunnik on sarja osa, siis las ripendavad.

Väga meeldis tuntud-teatud nimede oskuslik kasutus. Arthuri ja Lanci mitu nime, mitu naist, kelle nime alguses on täheühend "morga". Bradley on lahku või kokku kirjutanud need tegelased-tüübid, kes teistes sama müüdi variantides (ka ilukirjanduslikes) omavahel ühte sulavad või üldse ei haaku. Näen selles võttes teose kõige suuremat edu tagatist, seda "uut", mida müüditöötlustes tavaliselt hinnatakse.

Muljet avaldas kirustlus-druiidid vastanduse mõlema poole kriitiline vaatlus. Võim pole Bradley ülempreestrinnale võõras nähtus, ta segab alatasa ära oma huvid ja jumalanna tahte, tulemuseks intriigide sasipuntrad ja isiklik tragöödia. Raamat nagu raamat ikka, ei tõuse suurest fantasy-massist väga esile, aga ära kah ei kao.

Teksti loeti eesti keeles

Kuna teos on tohutu pikk, siis eesti keeles on sellest ilmunud ainult pool. Teine pool, ehk siis kolmas ja neljas osa on veel ilmumata. Eesti keelset osa lugesin ma jupike aega tagasi, ja sellel eriti ei peatuks. Ta lõppes kuidagi järsult ja enamus tähtsamaid sündmusi ja tegelasi on alles ees. Nüüd sattus mulle see raamat ka originaalis ette ja huvi pärast lugesin ta lõpuni. Kokkuvõtvalt on siis tegu üpriski nukra raamatuga. Kõigi peategelaste saatus lõppeb üsnagi kurvalt. Gwen ja Lancelet põgenevad koos Arthuri juures, mille käigus Lancelet tapab oma parima sõbra. Mõlemad lõpetavad lõpuks kloostris. Arthur ei saagi endale lõpuks poega ja ta määrab oma pärijaks Lanceleti poja Galahadi, kes aga tapetakse Püha Graali otsides. Arthur ja Morgaine`i poeg aga tapavad üksteist duellil Briti kuningatrooni pärast. Kevin jääb viimaseks Briti Merliniks, kes Avaloni reedab ja reeturi surma sureb. Morgaine`ist aga saab viimane Järveemand ja Avalon vajub lõplikkult uttu. Raamatu lõpus saab Morgaine siiski aru, et Jumalanna teed on ettearvamatud ning raamat lõpeb natuke rõõmsamates toonides. Lõpeb Avaloni ajastu ja algab kristlik aga Jumalanna elab edasi, kuna kõik Jumalad on üksainus. Kokkuvõtvalt siis neli pisikese miinusega, kuna raamat oli siiga pikk ja naiselik aga lugeda kõlbas.
Teksti loeti eesti keeles

Vaga kehv lugemine - naistekas ainult sel juhul kui nii nimetada lihtsalt halba kirjandust(mida vist tehaksegi). Laialivalguv tegevus, arusaamatud karakterid ja lihtsalt palju rumalaid inimesi. Tegevusse on toodud palju tarku ja võimukaid naisi, kellest viimane kui yks kaituvad lõpuks nagu kamp idioote. Vähemalt mõni neist oleks võinud säilitada lõpuni oma tugevuse - asi on lihtsalt ebausutav ja nõme. Meessoost kontingent pole palju parem - Artur käitub nagu lammas ja ylejäänud kamp on lihtsalt tyytu. Jutt on pikk ja venib nagu kumm, tabasin ennast ysna tihedalt vaatamas, et kui palju veel raamatu lõpuni lehekylgi jäänud on. Noh, vähemalt nii palju kasu sellest ajaraiskamisest, et edaspidi käin selle autori "loomingust" kauge kaarega mööda.
Teksti loeti eesti keeles

Nimemängud (ja nimemaagia) on Bradleyl suurepärased. Selle asjaga on ta tõesti viitsinud vaeva näha, nii et paar nimekuju ja seeläbi väljamängitud seost yllatasid mindki.

Robert Jordaniga yhendab MZB-d meeste ja naiste vahelise lõhe, mõtteilmade erinevuse eksponeerimine - just siis, kui tundub, et kaks inimest hakkavad teineteisest aru saama, selgub ikka jälle, mil määral õigupoolest suudavad inimesed yksteisest mööda rääkida. RLis see nii väga silma ei torka, seepärast ei suuda paljud lugejad sellest ka aru saada; paljukest keegi meist ikka teise sugupoole mõtteviisi mõistmiseks aega raiskab? Aga MZB ja RJ on mõlemad pessimistlikud kogu inimestevahelise suhtluse võimalikkuse suhtes. Ning mulle see meeldib.

Sama kehtib ka inimeste mõistmis- ja teovõime kohta yldiselt. Bradley tegelased sobiksid suurepäraselt Vene peaministri ametisse, tahavd ju nemadki paremini, aga kõigil kukub välja nagu alati. Maa tõukavad kaosesse need, kes yritavad seda ära hoida, ettemääratus jõustub eelkõige enda publicity kaudu. Mis lisab talle enamgi vääramatust, aga ka kysitavust. Seega: nagu on, nii jääb. Ja järgmised põlvkonnad kordavad eelmiste vigu. Armas ja väga realistlik, parem kui Gorki.

Bradley kristlusekujutus meeldib mulle ka. Kyyndimatu, lyhinägelik, jõhker, fanaatiline, madalalaubaline ja verine? Jah, aga kõike seda vaid seepärast ja sedavõrd, kui inimlik. Druiidlus käänab tal kahjuks ära, liig palju on MZB (ja, paraku, paljud teisedki) lugenud Marija Gimbutase ja teiste yrgemakultuse apologeetide pisaraist nõretavaid kõnesid. Millest on tõsiselt kahju, kristlus ei meeldi mulle ka, seega võiks selle vastu kirjutatud teosed olla paremal tasemel. Praegu kohati kleebib, ei ole veenev. Samas on enamik Bradley tekstist piisavalt karge, tema fabuleerimisoskus hea (mis on seda kiiduväärsem, et legendide ja kroonikate kuhil seab iga Arthuri-aegadest kirjutava autori fantaasiale raamid) ja intriigid teravad. Kena on seegi, et MZB vaevub tegelema detailidega, metsas ei kasva tal taimed ja puud, mille otsas ei laula linnud, nagu pahatihti aina enamatel ulmeautoreist - tema maailm on asustatud konkreetsete liikidega, kelle vahel ta oskab vahet teha. Tubli.

Olen kunagi (iidammu) lugenud mõningaid Bradley Atlantise-lugusid ja need mulle eriti ei meeldinud. Samamoodi häirivad siia pistetud Atlantise-lõigudki. Kõik kuni raamini on kena, aga seesinane raamisisene tekst ei istu mitte. Ehk on mu oma viga, ei oska ytelda. Vähemalt piirdub MZB naiskirjanduslikkus, kyll selgelt äratuntav, minu jaoks isikliku stiili piiresse mahtuvaga, mida ma suudan rahulikult võtta (erinevalt näiteks Sheri Tepperi "Väravast naiste maale"). Muinasaegadel olen lugenud terve hunniku muidki Bradleysid; meeldisid needki.

Tõlkeapsakaid on mõnel pool juba mainitud ja need tõesti häirivad. Mis ma nende kallal ikka enam tänitan, eks need vigadest tea, kes tegid.

Paneks mingi hinde ka? Viis miinus. Mulle meeldib usukirjandus.

Teksti loeti eesti keeles

Ma arvan, et neli on täiesti sobilik hinne sellele paksule, pikale ja kohati venivale teosele. Eks ta ju üks paras seebikas ju ole, palju-palju intriige, millest enamus ei kuku välja nagu peaks. Muljetavaldav on autori pühendumus ja viitsimene Arturi-legendidega nii palju tööd teha ning vaeva näha. Tegelased ja sündmused on märksa usutavamad, kui muudes samalaadsetes üllitistes kujutatud. Üldkokkuvõttes mulle meeldis, kuigi üle lugema ma seda raamatu ei hakka kunagi. See võtaks liiga palju aega.
Teksti loeti eesti keeles

Küll on raske naine olla...

...aga ega mees olla ka mingi meelakkumine pole.

Raamatus oli sada toredat asja, aga erinevate müütide ühte lukku kokkurullimine oli neist parim. Aeglane oli ka, tunnistan. Ja kohati tegelased põrunumad, kui peaks - mul tekkis Guenevere vastu selline jälestus, et iga kord, kui temast juttu tuli, kippusin lehekülgi edasi lappama. Aga see, kuidas ma leidsin sealt teosest praktiliselt kõik kuningas Arthuri legendide variandid, mida ma üldse kuskil kohanud olin, oli tõeline nauding. Hea.
Teksti loeti eesti keeles
x
Elläi Tuulepäälse
03.05.1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Tempo, rütm, diktsioon. Tempo on vägev, rütm on nagu Kimmo Pohjonenil (soome hull akordionist) ja diktsioon eesti keeles talutav. Mind hämmastas, kuidas autor ühe kitsukese teemadevaliku ümber tantsides on tõelise monumendiga hakkama saanud. Nagu Herberti Düüni-sarjas, pole ka siin laialivalgumist. Ühte köitesse kokku surutud selle täiuslik väljaarendus (tempokiirendused) ning sellega paljuköitelisust välditud. Vaieldamatu 5 siitpoolt.
Teksti loeti eesti keeles

Cook kirjutab väga visuaalselt. Näiteks see, kuidas kõrgem juhtkond ilma järjekorrata laagri juures improviseeritud psemistiiki tarvitab ja kuidas kaks täiskasvanud inimest enne lähikontakti endale kõiksugu tegevusi leiavad - lakooniline, kuid värvikas kirjeldus. Annaks eesti autoritele sellist kirjutamisnägemust! Või võimet kirjutatu lugeja teavuses elavaks, kohmetamata pildiks muundada. Olen Cook`i käesoleva sarja fänn ja alla hinde viis ei taha panna seegi kord. Ette võib heita vaid seda, et mõnel korral võtab tegelaste tähelepanematus lolluse mõõtmed. Värske kapten võib lõpmatuseni jahuda kaarnaparvest, aga keegi ei võta teda tõsiselt, sest millegipärast on teistele need linnud nähtamatud. Vähemalt armeenõiad võiks ju Cooki loo loogika järgi siiski asjale sügavamat tähelepanu osutada, nõidade endivaheline kiskumine ei ole siin piisav argument tähtsamate asjade kahe silma vahele jätmiseks. Aga kuna seeria lõpplahenduse jaoks on lolli situatsiooni hoidmine kasulik, siis olgu pealegi, võib andestada. Vanad tegelased ärkavad ellu ning tekib tahtmine varasemad romaanid uuesti üle lugeda - igati positiivne turundustrikk.
Teksti loeti vene keeles

Hankisin endale terve Musta Kaardiväe sarja arvutisse ja nüüd loen :) Valge Roosi parim episood leiab aset iidse puu juures, mille alt sirutub välja kellegi küünistega varustatud käsi. Nalja saab raamatus jällegi peaaegu nabani, koobaselamu hais tahab ära tappa ja maailmavalitsejanna jääb oma võimust esialgu ilma. Hindan ikkagi hindega viis, sest pole just kerge kirjutajal hoida läbi teoste ühte taset ja ühtset joont.
Teksti loeti vene keeles

Haaaaaaahhh! Kohe peale Lukjanenko viimast dozorrrrrri üldsegi mitte pozorrrrr. Ma arvasin, et mind pole enam võimalik üllatada ja see ühe vana-hea-tuttava igavene jura selle raamatu headuse kohta näis üks lääge jutt. Jah, läägust ja hüplikkust siin on, aga miks mitte? Mis selle ärajätmise või -muutmise puhul paremaks või halvemaks läheks? Kas kõik peab ilgelt pärikarva olema, mida loetakse? Nimetet teos on parajalt karvane raamat, ülekantud mõttes. Raamatul on oma iseloom, see ei jookse üldistes müügivooludes teistega võidu, sõnadearvust on mõnus ennast läbi närida, sest asi on seda väärt. Olenemata tõlkest on pilt, mis lugemise tagajärjel (nn. visuaalsel lugemisel) silmade ette tuleb piisavalt kontrastne, värvikas, sügavustega ja väga huvitavate perspektiivilahendustega. Gaiman suudab luua (taasluua?) teatavat maailmapilti, mis eksisteerib tavareaalsuse kõrval. Hindan kirjanike juures seda võimet ühe põhioskusena. Igav ei hakka ja paljud nähtused kehtivad ka reaalselt :)
Teksti loeti eesti keeles

Ostsin ja lugesin. Ega neid va esimesi osi pole kah raamatukogust enam kerge kätte saada, eriti peale filmide ilmumist. Naljakal kombel on see esimene dozor, mille kätte võtsin, kuskil alateadvuses kummitas, et kui kõik loevad, siis vat mina ei võta kätte ja nüüd muidugi taon raamatuga vastu pead, et nii loll olin. Üsna realistlik, arvestades vene nõiaelu ja Moskva vägevaid kaaseageseid tegijaid maagia vallas. Kuigi ega taolist asutist nagu dozor kahjuks reaalsuses ei eksisteeri. Aga võiks ju! Aurade kirjeldused on head, aga seda saab lugeda juba Castanedalt või küsida tuttavalt-teadjamalt, kui just ise ei näe. Ja enamvähem sealtmaalt realistlikkus lõppebki - edasi tuleb juba hea ilukirjandus, mis alateadlikult hoomab neid alasid, kus mõistus veel kokku jookseb. Lukjanenko eriomadus kirjeldada naisi huvitavamalt kui muþikuid ei tule ka siin tegelikult kahjuks, kuigi erinevate meesmaagide karaktereid eraldab üksteisest vaid õhkõrn eripära (tinglikult rahvuslik või tume-hele, või Teine-inimene-vampiir või...). Aga kuhugi peab ju Autor iseennast sisse kirjutama ja ega tooperäst akka ju innet mahade tegema.
Teksti loeti vene keeles

Tuleb tunnistada, et hindamisel tekkis raskusi. Tahtmine nelja keerata oli kange. Tegemist on ju tavalise, kuigi traagilise lõpuga melodraamaga - kannatav naissoost isik, dramaatiline taust (rikkus, vaesus, sotsiaalsed probleemid, ohver, orjus-vabadus, armuiha jms). Vahutab nagu seep ikka, nõus ühe eelmise arvustajaga, et ühekordseks lugemiseks. Aga massidele söödav, müügihitiks sobilik. Naha all oleme ju kõik ühesugused, olenemata päritolu(planeedi)st - liha ja hing. Tundub, nagu oleksin midagi taolist lugenud mustade-valgete orjapidamisperioodi kajastavast belletristikast... See, mis köidab, on tuleneb autori oskusest infot õigesti doseerida, õigel ajal visata ette mõni pärl, mõni kiiks, mõni vastuolu - igav ei hakka. TV ja vägivallakinoga harjunud inimene ei erutu kergelt lihaloomade hukkamise ja muidu kohtlemise kirjeldustest, see on juba alateadvuse soppides kenasti olemas, aga taeva värvid, karge õhk, meri, külluslikult vette vannis (mis muide varanduslikumalt kesisema persooni kodus on täitsa arvestatav teema) lähevad peale. Sellest võib aru saada ja kui mõelda tööstuslinnade klimaatika ja siin meie mahepõllumajanduse peale, siis... Niisiis on "Naha all" terviklik, hästikirjutatud raamat, kohati üllatav, kohati ootuspärane ja igati tehnilises mõttes "viit" väärt.v Tänud eestikeelse väljaande kujundajale - kaas igati kena ja sisuga ühilduv!
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi sai Vikerkaarest loetud ja nüüd siis kogumikust üle (srrrrr! ei võtnud kohe ilmumise järel kätte!). Eesti õudus minu vaieldamatu lemmik ikka veel. See sõltub muidugi lugeja enda kujutlusvõimest, kas hakkab pilt elama või ei hakka, aga karakterid, värvid, õhk, lõhnad, maastik - kõik on oma õige koha peal. Väga visuaalne lugu, võiks olla filmistsenaarium, kui keegi viitsiks (loomulikult autori nõusolekul või kaaslusel) laiendada, et täispika mängufilmi jaoks jaguks.
Teksti loeti eesti keeles

1. Kuna raamat on kirjutatud nii ammu, siis paljud süþeeliinid tänasele lugejale rohkemaks kui ajaloolise alternatiivse ulme valda jäävaks ei küüni. Vietnami veteranlus, aatompommid Jaapani pihta, peategelaste sünniaastad (no nad ju vanemad kui ma praegast ja maailm ju ikka täitsa teistsugune...) ei hakka aga siiski väga hammastega lugemisnärvi külge, sest paganama hästi kirjutatud.2. Vilusuufiline külg on asjatundlik. Peale seda laviinitäit alternatiivajaloolist populaarteaduslikku menukirjandust (tekkeloo hoidjatest kuni David Icke`ini), mis eesti keeleruumi on tunginud, täitsa kobe versioon teadvusviiruste kohta. Kahjuks kohati ka paikapidav, kuigi mitte just täpselt "Lumevaringus" kirjeldatud seostele vastavalt.3. Kirjanduslik tase - üle tavamenukite keskmise. Hea panoraam, talutavad karakterid, hea menuki tasemel tegevusliinid. Väärtkirjanduse hulka ei kuulu, aga noorsoole soovitada võib - nad ei riku sellise raamatuga oma kirjanduslikku väljaarenemata maitsemeelt ära. See on tase, millest allapoole kirjutatut enam vastavas kategoorias ilmuda lasta ei tohiks.
Teksti loeti eesti keeles

Samas laadis tekst kui Nabokovi "Ada", ainult teise väljenduslaadiga inimese kirjutatud. Meelde sööbis Hitleri ja Stalini kohtumine esimese lossi trepil (on see tsitaat mõnest jaapani multikast?). Naerune nagu Vonnegut. Ja täiesti ajuvaba nagu need vene basatskid tavaliselt.
Teksti loeti eesti keeles

Ma pole üldsegi Vonneguti fänn, aga seekord võtsin mõnuga. Lope tõlge ei tekita arusaamisraskusi, kujundid on tabavalt selged ja jõuavad täies magus (no tegelt originaalilähedaselt siiski vaid) pärale. Kokkuvõttes, ilma igasuguse jamata öeldes oli see raamat parim viimasel ajal loetust. IMHO.
Teksti loeti eesti keeles

Ammu loetud kaunikene. See oli üks neid raamatuid, mis mind põhjalikuma ulmelugemise lainele tõi. Hästi tempereeritud, kirjutuslaadilt kaasaegne jne. Kiidusõnadega võib liialegi minna. Aga eredalt tuleb siiani silme ette pilt metsistunud, enda ellujäämise eest võitlevast inimesest, kes kõrgtehnoloogilist tsivilisatsiooni esindavale linnule hambad sisse lööb, olles eelnevalt hoiatanud "olen ohtlik!". See pole optimistlik oopus, taust (kõrg- kesk- ja arenevad tsivilisatsioonid, peremehed ja hundid) on muljetavaldavalt ulatuslik, kuigi väheste vahenditega ära toodud. Eraldi loetav, sarja osana nauditav.
Teksti loeti vene keeles

Sisuliselt esimene osa, aga lugeda seda esimesena ei soovita. Liiga palju ütleb ära asjade kohta, mida alles tahaks avastada. Ilmumise järjekorras on palju põnevam.

Köitis supermeheks saamise lugu (läbi naiselemendi, mis to`st, et naine robot). Robotid on Asimovil läbivalt inimkonna toimemehhanismide hoidjatena tegevuses ja nende sissetoomine psühhoajaloo sünni juurde ei ole loomuvastane. Pigem tekib rõõmus äratundmisefekt. Muidugi on Asimovi Universumis see saatuslik viga, et autor on üldistusvõime andnud ainult ühele tegelasele mustmiljonist. See on sama ebaloogiline käivitav fakt kui kotkaste appi kutsumata jätmine Tolkini suursarjas. Umbes nii: miljarditel inimestel võib ju lambike süttida, aga ainult Seldonil aitasid robotid asja käima panna. Muidugi jääb alati võimalus, et ülejäänutel oli universumi pärast südant valutada kama kaks. Aga selleks ju kirjandus ongi, et fantaseerida.

Teksti loeti vene keeles

Kommerts kohe kindlasti. Autori enda kommentaar saatesõnas vihjab, et ta ei olegi nii vaimustunud olnud Asumi edasi kirjutamisest, oleks nagu kirjastajatepoolne sund. Olles varem lugenud "Prelude to Foundation", mis muideks on tehniliselt parem, tundub mulle, et Asimovil on käesolevat kirjutades veikene deprekas peal olnd. Jah, võtab asjad kokku, heidab kõrvale stsenaariumid, mis nagu ei kõlba üldiseks arenguks jne. Isiklikult mulle selline käsitlus ei meeldi, et üks ainumas suund viib inimkonda edasi - see on nivelleerimine, meheliku üldistusvõime võidu/luige-laul. Areng toimugu ikka mitmekesisuses... vabandust, et isiklikuks läksin...

Erinevate tsivilisatsioonide läbikärutamine tekitab liikumisefekti (traditsiuuniline rännak sinna, tagasi, iseendasse, tagasi lätetele), aga arengut ei ole, Gaia idee jääb püsima ja kogu teos näib (NB! ainult näib!) fakti tõestamiseks kirjutet olevat. Sellepärast siis hinne "4" ja mitte "3". Paks köide, aga ühe päevaga võimalik läbi lugeda.

Teksti loeti eesti keeles

Samad sõnad, mis "Rocannoni maailma" puhul: stiililt vananend. Muidu mõnusam, kompaktsem, mehe-naise suhe (olgu siis mis rassist või geneetilise koodiga) on Le Guini puhul enam-vähem oblikatoorne nähtus ja haliseda, et "jälle hakkab peale..." on mõttetu. Sõnaga - 21. sajandi lastekirjandus. Kui mu sõnakasutus tundubki kibestunumat laadi, siis vist seepärast, et "Pimeduse pahem käsi" sai teismeliseeas ära loetud.
Teksti loeti eesti keeles

Omas ajas (1966) oli see romaan kindlasti viite väärt, praegu esmatrükina ilmudes venitaks vaevu kolme välja. Võib-olla oleks siis paras panna nende kahe keskmine.

Kirjutamistehnikalt on "Rocannoni maailm" lootusetult vananenud. Tänapäeva tipp-kirjanike poolt loodud tehniline või ime-ulme ei kasuta enam kuuekümnendatele omaseid stiilivõtteid (tüüpnäide: sissejuhatuse kaelakeeotsimise lugu), pealegi tõusevad mõned Le Guini matkijadki kasvõi põlvkonnavahe tõttu eredamalt esile. Meremaa sari on käesolevaga võrreldes aegumatum ja klassikaks kasvanud. Ulmet huviga lugenud inimene juba aimab ette, mis Rocannoni-sugusest hingelise laadiga mehest lõpuks saada võib, samuti kohalike isandate võsukesest (näiteks äraläperdatud surma-eelaimus); traditsiooniliselt jääb kaaslaste kambast alles vaid üks; traditsiooniliselt kohatakse hästi palju takistusi/tsivilisatsioone. See on see trendilooja või keskteelise häda, et ühel hetkel pole enam põnev.

Teksti loeti eesti keeles

Ostsen ta, raisa, ärh. Vedelú piiterlaste müügiletis ja es pidand kahtekümmet viit krooni küll siikord paljuú.

Viit väärt raamat, mu meelest. Lõpuleviidud, läbimõeldud, viimistletud. Oleks tahtnud mõlemat osa ühes raamatus näha, aga eks ta veel tuleb nõnnamoodi mõnelt teiselt kirjastuselt ehk kunagi hiljem. Need filusuufilised vestlused, mis esimesel korral põhevuse pärast lugedes vahele jäivad, saavad teisel korral naudingu pärast lugedes üle loetud. Kuna lõpp ei tulnud üllatusena, sest teema arutati karstikoopas juba piisavalt läbi, ei tunne, et lugu õhku rippuma jääks. Ühelt meeskirjanikult igatahes üllatavalt vaimselt arenenud kirjutis. Legendi ümbertöötlus teemal, et kui Lunastaja oleks Rooma läinud ja mis siis oleks saanud toetud küllalt tugevalt meie maailma traditsioonidel (kaksteist apostlit jne, kuigi meil oli Juudas kolmeteistkümnes). Tuntud ja tundmatu on kenasti tasakaalus. Hea raamatu kohta polegi palju öelda, kui just süvaanalüüsi ei tee, aga, ausalt, ei viitsi liigselt nämmutada...

Teksti loeti vene keeles

Hästi temepereeritud. Semantiliselt mitmekesine ja siiani kaasaegne. Karakterid pisut skemaatilised, aga siiski talutavalt esitatud - selles vallas on möödund sajandi viimase veerandi jooksul parajaid edasiarenguid toimunud. Lapsikuse haisu pole man. Pakub intellektuaalset akrobaatikat ja nõuab tähelepanelikku lugemist.
Teksti loeti eesti keeles

Veikene allahindlus hinde osas ei tule sellest, et ma pole nõus konkreetse naiselikkuskäsitlusega, mõningate filosoofia valdkonda kuuluvate teemaarendustega jne, igal ühel on õigus oma arvamusele. Pealegi on teos juba üsna vana... Jah, liiga venitatud mõnes kohas, aga mitte kõikjal. Lahtised otsad ripendavad, aga kui ta sunnik on sarja osa, siis las ripendavad.

Väga meeldis tuntud-teatud nimede oskuslik kasutus. Arthuri ja Lanci mitu nime, mitu naist, kelle nime alguses on täheühend "morga". Bradley on lahku või kokku kirjutanud need tegelased-tüübid, kes teistes sama müüdi variantides (ka ilukirjanduslikes) omavahel ühte sulavad või üldse ei haaku. Näen selles võttes teose kõige suuremat edu tagatist, seda "uut", mida müüditöötlustes tavaliselt hinnatakse.

Muljet avaldas kirustlus-druiidid vastanduse mõlema poole kriitiline vaatlus. Võim pole Bradley ülempreestrinnale võõras nähtus, ta segab alatasa ära oma huvid ja jumalanna tahte, tulemuseks intriigide sasipuntrad ja isiklik tragöödia. Raamat nagu raamat ikka, ei tõuse suurest fantasy-massist väga esile, aga ära kah ei kao.

Teksti loeti eesti keeles

Neli sellepärast, et traagelniid on näha. Ma mõteln siin neid piirkondi, kus autori käsitööoskus pole suutnud peita laenatud tsitaate. Olgu need siis moodsast antopofilosoofiast või mütoloogiast.

Edasi on juba maitseasi, kas Armastuse sissetoomine läheb lugeja jaoks läilaks või ei lähe. Tundub, et see oli poliitiliselt korrektne samm teoses, kus hea-halb vastandus kehtima ei kipu.

Aga asja päästab kindlapeale de Linti oskus müütide ja muu saadaval oleva infoga süviti tööd teha ja püüd mõista, mis nende märgisüsteemide taga tegelikult peale ilusa muinasjutulise pealispinna leida on. Siit siis erinevus Amberi loojaga. Ja pikk oli see romaan kah, tunnistan, et jätsin need kohad, mis tegevust edasi viivat infot ega eelnevate mõistatuste seletusi ei sisaldanud, lihtsalt vahele.

Teksti loeti eesti keeles

No vat ei hooli, et Sapkowski loo paroodiana on kirjutanud! Peale "Järveemanda" lõppu käesolevat novelli lugedes tekib hoopis painajaliku õudusunenäo tunne. See on nagu Ciri soovunelm, suurem osa tegelasi on romaanide käigus tapetud, mingid kääbikud on sisse toodud (aga Ciri rändab ju maailmades ja ajas, äkki toimub tegevus kohas, kus kääbikuid leidub, kohas, kuhu Jennifer ja Gerald paadiga viidi?).
Teksti loeti vene keeles

Cooki Musta Kaardiväe sari on vaieldamatult üks mu lemmikuid, Sapkowsky sortsi-sarja kõrval. Tuleb ausalt tunnistada, et mulle meeldivad mehised meeskangelased, kes stressisituatsioonides sentimentaalseks ei muuta. Alustades Kaptenist, Elmost (Ilmost?), Leitnandist, Varesest, Konditohtrist...

Cook on loonud suurepärase atmosfääri - realistlikumat laadi solk tänaval, vanalinnad, Kapten kõrgemas kindralite seltskonnas ringi liikumas, tigedate metsavaimude küüsi sattunud kõrtsiseltskond, vastasleeri nõia tapmine talveöisel all-linnatänaval. Kõik kirjeldused on antud mõnusa napi ja teravmeelse leksikaga, muiata saab praktiliselt igal leheküljel. Põhiliselt tuleb see minategelase valikust - kaardiväe arsti nimetavad isegi ta relvavennad irooniliseks, sarkastiliseks. Võmatuna tunduvalt hea on metafooride ja võrdluste valik, mis tõlkest hoolimata pärale jõuab. Alates siis nimemaagiast, kus kiilakat kutsutakse Kahupeaks ja kõige karmimat rühmaülemat Heatahtlikuks. Esimene meeldetulev näide Cooki tegelaskirjeldustest on Kapteni käitumine taktikalisel koosolekul: autor näitab (tugev visuaalne esitus), mis tujus ülemus on, mis tujus ta paistab olevat, kuidas ta end kehakeeles väljendab (silmi pööritab, kaartides tuhnib, ringi liigub) ning seda kõike ühe väikese, paari-kolme-lauselise lõiguga, mis tundlikuma lugeja vägisi naeratama sunnib ja kus`t, oh imet, puudub igasugune info tegelase välimuse kohta. Või siis näiteks pahade hulka kuuluva võluri Muutuja välimuse ja tausta kirjeldus (sau, mis on kunagi olnud reeturlik naine, kole välimus, kõnnak, pilk). Venelaste varasem tõlge (illustreeritud väljaanne) erineb uuemast (kogumik, kus on nii"The Black Company" kui "Shadows Linger") üsna tugevalt (vastavalt näiteks "gvardia"-"otrjad", "Nemoi"-"Moltðun"), kuid sisulisi erinevusi nagu poleks (?).

Musta Kaardiväe taust-tegevustik on äärmiselt tihe. Nii mõnigi fantasy-autor näikse seda peategelaste üle domineerimise kartuses arendada pelgavat, kuid mitte Cook, kes oma lakoonilise stiili tõttu millelegi liiga palju aega-kirjamusta ei raiska ja ikkagi kõik ära öeldud saab. Nõnda saab õigel ajal ja loogiliselt võttes õiges kohas teada, et Kalliskivilinnadest suurimas, Berüllis on kaks poliitilist jõudu - sinised ja punased - ning et sinised on opositsioonis ja punased koalitsioonis. Üle mere edasi liikudes tuleb ilmsiks, et Valitsejanna vastu sõdivat mässajaskonda juhivad tema "äratajate" pettunud järeltulijad, kelle võlurkondlik Ring on palju monoliitsem ja pöörab omavahelistele arveteõiendustele hoopis vähem tähelepanu kui Valitsejanna alluvates kümme pahat võlurit. Lisaks pole tegemist ühe Conani vaid terve armeega (kümned erinevad karakterid), mille ajalugu ulatub läbi sajandite, läbi kohaliku maailma ajaloo.

Üle pika aja läbinisti positiivne arvustus. Oleks mul võimalik rohkem "viisi" laduda, laokski. Igatahes üks hea raamat, mida teist-kolmandatki korda kätte võtta ja talvise pööripäeva ümbruses küünlavalgel lugeda.

Teksti loeti vene keeles

Kui poleks "Neuromancer"-it lugenud, paneks hindeks "viie". Võrreldes triloogia esimese osaga tugev tagasilangus, või on asi selles, et ei lugenud emakeeles. Igavaks kippus minema.

Fragmendid, millest romaan koosneb tunduvad venitatutena, tegelaskujude põhjalik tutvustamine ei muuda ära seda kunstlikku malemängulikku muljet, mis lugemisel tekib. Autoril on muidugi kõik algusest peale läbi mõeldud (Gibson ise oma intervjuus on küll öelnud, et tema ei ole konstruktor, kuid...), ehk on tegemist gibsonliku hoolimatusega lugeja suhtes, mis nüüd uues vormis välja lööb.

Teksti loeti vene keeles

Väga venelik raamat, jutustab revolutsiooni toimumisest imperialistlik-orjanduslikus riigis, peategelaseks aadlineiuke Eliste (transkriptsioon kirillitsast, ingliskeelset varianti ei evi), kes koduvaldustest vanaema juurde õukonda saadetakse - eesmärgiga ta seal edukalt kellegi tähtsa tegelase armukeseks teha. Valik missugudene - kavalere igast mastist, kuninga sigulasteni välja. Aga samal ajal teevad mässajad revolutsiooni.

Kõrvaltegevusliinid on endise NL kodanikele üsna igavad - keskpärane poolharitlasest võimur (lenini-stalini tüüpi käkk), aadellik demorkraat jt. Uue diktatuuri tekkimise taaga liin (revolutsiooniline terror) on süngemaist süngeim, kuid kitšilikult esitet. Muidugi on see terve raamatu stiil: a`la Angelque mässu keerises... Süžeearenduses on autor läinud lihtsamat teed mööda, ei ole otsinud häid metafoore ega tabavaid/teravaid/lummavaid kujundeid - nõiduse kaasamine ei too romaani eliidi hulka, samuti mitte fantasykeskkond. Asi iseenesest on rohkem naistekas.

Teksti loeti vene keeles