Bruce Sterling

Mõnus jutuke eriti alternatiivsest majandusmudelist. Primitiivsetes yhiskondades oli kunagi selline asi nagu kingimajandus. Umbes nii, et kohtuvad stepis kaks suguharu, yks pealik ”kingib” teisele hunniku tulekivist relvi, teine tänab viisakalt ja ”kingib” vastu hunniku karusnahku. Kõigil on hea meel. Loomulikult on sellisel mudelil omad hädad - kui puudub eelnev kokkulepe, siis kuidas teab kinkija, mida teisele täpselt vaja on?

Lahendus - tehisintellekt, globaalsed arvutivõrgud ja mobiiltelefonid. Toimib asi nii, et saadetakse kellelegi SMS täpsete juhenditega - mine sinna ja tee seal sellele inimesele heategu. Kui ylesanne täidetud, tuleb mõne aja pärast keegi võõras sinu juurde ja teeb heateo sulle. Vastavalt sinu vajadustele ja tarbimisprofiilile.

Karmiks läheb asi siis, kui sa heateole kurjaga vastad..

Selline muhe mõlgutus.

Tavaliselt maalivad lood, mis räägivad sellest kuidas arvutid intelligentsuse saavutavad, maailma mustematest mustematesse värvidesse. "Maneki Neko" ei ole selline lugu.

Jutu sündmused leiavad aset lähituleviku Jaapanis. Arvutid on saavutanud eneseteadvuse, kuid selle asemel, et kõigel elaval kael kahe korra keerata on nad võtnud omale armuliku vahetalitaja rolli, õpetades inimesi õnnelik olema. Arvutid on moodustanud inimestega kahasse sotsiaalseid võrgustikke, mis eksisteerivad vastastikuse seljasügamise tähe all ja kus arvutite poolt orkestreeritud väikeste teineteisele osutatavate teenuste kaudu jõuab õnn kõigi õuele. Tehisintellekt, mis ei vaja und ja mille analüüsivõimel pole piire jälgib oma jüngreid ööpäevaringselt, teades neist rohkem kui nad ise endist teavad. Loo maailmas (nagu meiegi omas) võib olla õige hetkel ulatatud kohvitassil ehk paaril lahkel sõnal kaugeleulatuv mõju ning tehnika hoolitseb selle eest, et kui see hetk saabub, siis tass ulatamata ning sõnad lausumata ei jääks.

Lisaks pakub see lugu ridade vahel üles küsimuse, et kui palju vaba tahet me oma elukorralduse jaoks üldse vajame? Õnnelikuks see meid päris kindlasti ei tee, möödunud aastatuhanded on seda üle ja üle kinnitanud.

Muide, maneki neko tähendab Jaapani keeles viipavat kassi ning tegemist on omamoodi hea õnne ja jõukuse sümboliga mida leiab nii suurlinna tuledesärast kui lagunenud maamajadest.

Täpselt neli aastat tagasi kuu arvustuse tiitlit edasi andes nimetasin muuhulgas ära arvustuse sellele jutule, mainides, et kui ma teksti enese kätte saan, panen sellele tõenäoliselt hea hinde.

Palun andestust.

Tol hetkel piirdus minu Sterlingi-kogemus tema kogumikuga “Skismaatriks+”. Ma ei oska asja lähemalt uurimata öelda, kas varasem Sterling oli parem või suutis tõlkija tema abituse ära varjata, aga igatahes oli “Maneki Neko” äärmiselt ebameeldiv üllatus.

Tsuyoshi booted his mediator, cleaned his superconducting heads and examined the old tapes. Home videos from the 1980s. Someone’s grandmother as a child, presumably. There had been a lot of flaking and loss of polarity in the old recording medium.

Tsuyoshi got to work with his desktop fractal detail generator, the image stabilizer, and the interlace algorithms. When he was done, Tsuyoshi’s new digital copies would look much sharper, cleaner, and better composed than the original primitive videotape.

/---/

Tsuyoshi and his wife had a lunch of ramen with naruto, and she left to go shopping. A shipment arrived by overseas package service. Cute baby clothes from Darwin, Australia. They were in his wife’s favorite color, sunshine yellow.

Tsuyoshi finished transferring the first tape to a new crystal disk. Time for a break. He left his apartment, took the elevator and went out to the corner coffeeshop. He ordered a double iced mocha cappuccino and paid with a chargecard.

His pokkecon rang. Tsuyoshi took it from his belt and answered it.

Tsiteeritud lõigud jätsid mulle niivõrd sügava mulje, et olin sunnitud lugemise katkestama ja need tulevase arvustuse seemneks eraldi faili kopeerima. Jutu sisu on tollest neetud päevast möödunud (jällegi, täpselt) 23 kuu jooksul suuremalt jaolt ununenud, aga ma mäletan hästi muljet, et BAASi-arvustused oleks justkui hoopis teisele loole. Lõpetuseks pean pahandama, et ka Lewis Shineriga kahasse kirjutatud “Mozart in Mirrorshades” kaotas pärast “Maneki Nekot” suure osa oma võlust, sest Sterlingi panus on ülelugemisel ikka väga valusalt ilmne.