Kasutajainfo

Bruce Sterling

14.04.1954-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Bruce Sterling ·

Schismatrix Plus

(kogumik aastast 1996)

eesti keeles: «Skismaatriks +»
Tartu «Fantaasia» 2008 (Sündmuste horisont)

Sarjad:
Sisukord:
Hinne
Hindajaid
3
2
4
0
0
Keskmine hinne
3.889
Arvustused (9)

Nonii, ring on täis saanud! Kunagi hallill ajal, 1990/91. aastal lugesin ma miskit venekeelset põrandaalust tõlget Sterlingu jutust "Swarm"... tõlge oli kehv ja erilist muljet ei jätnud... siis sirvisin Sterlingu teist romaani originaalis, ka see ei jätnud ülierilist muljet (mida sekundaarne kirjandus kogu aeg BS-i puhul toonitas) nüüd siis sattus kätte kogumik terve "Shaper/Mechanist" sarjaga ning asjad asetusid oma õigetele kohtadele. Minu cyberpunki lugemus enne seda raamatut oli suht napp: kunagi ammu "Neuromancer", hiljem Aleksandr Tjurin ja Michael Swanwick. Kui vaadata tekstide ilmumisaastaid, siis on näha, et millisse mõnusa professionaalsusega köeti lugeja kõigepealt ülesse ning lajatati siis romaaniga. Hea kogu, head lood, hea sari... lihtsalt lugeda ja nautida ning siis taas üle lugeda.
Teksti loeti vene keeles

Kogumiku kõvim lugu on vaieldamatult "Sülem"... See on nii kõva lugu, et hoia ja keela! Siis tuleb tükk tühja maad ning üsna ühes tropis "Roosämblik", "Skismaatriks" ja "20 meeldetuletust". "Tsikaadikuninganna" ning "Uppunud aiad" olid liiga loogikavabad või lihtsakoelised, et minu käest head hinnet pälvida.

Algul mõtlesin tuututada ka kogu selle tulevikuühiskonna kallal - et arenenud majandussuhted eeldavad siiski seadust ja korda ja võimuaparaati, kes neid kehtestab - aga jätan siiski tuututamata. Lõppude lõpuks kehtib ju tsoonis ka ju mingi isepüsiv kord ja hoolimata aegajatistest vägivallapuhangutest kehtib üsna stabiilselt. Muidugi on seal oma osa ka valvuritel, aga Sterling ka ju kirjeldab meile tegelikult Investorite Rahu...

Raamatu kui toote kohta aga tahaks küll nii mõnegi kõva sõna öelda. Millist aatomijõudu peaks küll rakendama, et mõned inimesed lõpuks aru saaksid, et igaüks, kes photoshopis hiirega tekstikasti venitada oskab, ei tee veel viisakat kaanekujundust?? No ei tee, mitte ei tee. Nuta või naera, ei tee. Enne hakkab Tallinna Loomaaia isaelevant Carl kuldmunele. Praegusel juhul pole näiteks pealkirja paigutuse või shrifti kohta midagi öelda juba sellepärast, et see ei paista üleüldse pealkirjana. Veidike kaugemalt vaadates paistab lihtsalt, et raamatukaas on selle koha pealt MÄÄRDUNUD...

Tõlke ja toimetamisega on nagu on. Üldiselt on kaunis hästi. Ometi ei kõlba, kui CCCP "rahvuseks" tõlgitakse. Hoolimata sellest, et originaalis ilmselt oli nation. Sir ei ole "Härra", kui sõjaväes alam ülemale niimoodi ütleb. Ja tegelikult ka muudes seostes mitte. Kui juba Roosämbliku nimi ära tõlgiti, oleks võinud Jade Prime`i ka ära tõlkida.

2.01.2009: Jah, võimalik, et kodanikud ei teadnud halligi sellest, mis CCCP oli. See tuli mulle endale ka pähe. Aga see on siiski väga vaieldav, kuna inglise keele tavakasutuses öeldakse ka praegu nation nii CCCP-i kui Venemaa kohta. Samuti pole loogiline oletada, et "Schismatrixi" tegelased vaikimisi riike rahvusteks loevad. Pigem vastupidi, võiks arvata, et rahvus on nende jaoks arusaamatu konstruktisoon.

Sir ei tähendanud kindlasti keskaja inglise tiitlit, aga ikkagi pole korrektne seda "härraks" tõlkida. "Härra" on pigem Mister või äärmisel juhul Gentleman. Sir kasutatakse juhul, kui pöördutakse endast ülema või lugupidamistväärivama isiku poole (kõrgem ohvitser, muidu ülemus, professor, äiakandidaat vms). "Härra" öeldakse eesti keeles praktiliselt igaühele. Kaitseväes kasutatakse koos auastmega, mis rõhutab seda, et "härral" puudub iseseisvana aupaklikkus. "Härra" oli aupaklik pöördumine nii umbes sadakond aastat tagasi (hea küll, võib-olla veidi vähem), kui suurem osa rahvast loeti matsideks, mitte härradeks.

Teksti loeti eesti keeles

Kristjanile --

Iriseda võib, aga palun õigete asjade üle! Need tegelased pidasid CCCP-d rahvuseks samamoodi, nagu süntesaator oli iidne Jaapani muusikariist; nii et suuna oma kriitika raamatu tegelaste harimatusele! Ja "sir" ei ole seal tekstis ka mitte kuidagi vana Inglise aadlitiitel, no ei ole...

Teksti loeti eesti keeles

romaan oli õnnetus, (mõned) jutud olid päris head, nii see keskmine hinne siis tuligi. mulle meeldis see, et autor polnud oma maailma mööda galaktikat laiali hajutanud, vaid jätnud päikesesüsteemi kemplema. miskipärast oletaks, et see kodu lähedal tiirutamise periood jääb ka tegelikult pikemaks, kui optimistid arvavad. 40 aastat tagasi käidi kuu peal, eks ole.

aga näiteks siuke "selgitav" lõik: Even the Ring Council was appalled by Dembowska`s emergent technology of flesh. In the hands of the Zen Serotonists, the Ring Council struggled for stability; as a result, it was falling behind. The cutting edge of genetics technology had been seized by the wild-eyed black surgeons of the cometaries and the Uranian rings, mushrooming post human clades like the Metropolarity, the Blood Bathers, and the Endosymbiotics. They had discarded humanity like a caul. Disintegrating microfactions surrounded the Schismatrix like a haze of superheated plasma. jääb mumeelest sisutuks mistahes keeles. ja väga suures osas autor toimunut just nii edasi annabki.

Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Kahtlemata on kirjaniku poolt loodud fantastiline universum imetlusväärne ning seal seiklevate kangelaste toimetamised (enamasti) kaasakiskuvad. Paraku ei peitu kirka fasaadi taga muud — "Skismaatriks +" on valdavas enamuses õõnsalt sisutühi.

Eelkõige tekkis selline emotsioon romaani lugedes. See-eest mõned lühijutud üllatasid meeldivalt. Juba ainuüksi "Sülem" on lugu, mille pärast tasub seda raamatut raamaturiiulis omada. Ka "Roosämblik" oli ühe hingetõmbega läbi loetav, kuidgi kõvasti kesisem. Ning "Süvaaiad" sellest veel nõksu kehvem, aga siiski kogumiku positiivsel poolel.

Absoluutselt mõistetamatuks jäi mulle aga see, mida autor tahtis öelda lugudega "Tsikaadikuninganna" ja "Kakskümmend meeldetuletust". Nende juttude lugemisele kulutatud aeg oleks võinud küll olemata olla...

Lõpetuseks siiski tänusõnad romaani tõlkijatele ja kirjastajatele Eesti ulmemaastiku rikastamise eest. Pole tähtis, kas "Skismaatriks +" on hea või halb, tähtis on Bruce Sterlingu loomingu tutvustamine.

Teksti loeti eesti keeles

Kindlasti on Eesti ulmemaastiku rikastamine üks põhjustest, miks "Skismaatriks+" eesti keelde tõlgitud on, kuid ma siiski kahtlustan, et see ei ole peamine. Tegu on lihtsalt hea sarjaga, mille tundmine ei tee ühelegi ulmehuvilisele halba. Bruce Sterlingut peetakse üldiselt üheks küberpungi tõsisemaks viljelejaks ning tegelikult võib see isegi nii olla, kuid käesoleva sarja puhul seda igatahes otsustada ei saa. Pigem on tegu ikka kosmoseulmega ja üsna omapärasega sealjuures. Sterling pole mingi eriline suurte tunnete kirjanik, kuid visiooni ning ideid tal igatahes on. Kohati on tal neid isegi liiga palju ning need kipuvad üksteist varjutama. Tõlkijale ja toimetajale ei oska midagi ette heita. Tehtud töö on aukartustäratav, sest Sterlingu keel on raske ja väga mitmekülgne, tavalugejale kindlasti liiga keeruline. Maksimumhinnet ei saa kogumik ainult selle pärast, et kõik jutud polnud päris võrdse tasemega ning mõnda teemat oleks võinud märksa põhjalikumalt käsitleda. Hea on see sellest hoolimata! Neli
Teksti loeti eesti keeles

“Skismaatriks” räägib tulevikuuniversumist, peategelaseks on Abelard Lindsay, kelle paarisaja aasta pikkune elulugu ongi raamatu pointiks. Maailmas on kaks suuremat võistlevat poolt, käib paras troonide mäng, märkimisväärne osa raamatust ongi nö. poliitiline. Lisaks tekib ühel hetkel universumisse kolmas suur jõud, kellega peab maid jagama. Panin lõppu ka ühe väljavõtte autori samas maailmas toimuvast lühijutust, mis väga hästi seda veidrust kirjeldab. Eks ta üks üsna hoogne seiklus ole igatepidi hoopis teistsuguses maailmas kui see, mis meil aknast vastu vaatab.

 

Raamatu algusepool tundus kuidagi väga kirju ja virvendav, tegelasi pole isegi väga palju aga neid oli grammike üle mu taluvuspiiri. Lisaks värvikas ja kohati päris detailne maailm, kus ühte muundatakse geneetiliselt ühe nurga alt, teist muul viisil, kolmandal on mingi juhtmepundar peas, neljandal midagi naha all. Selles mõttes oli küberit ja punki ikka kamaluga, õhustik oli vägev. Samas kusagil poole peale jõudes väsitas ära kuna - see kõik on ju tore aga tahaks sisu ka! Autor justkui luges mu mõtteid kuna raamatu jooksul saab peategelane Abelard Lindsay järjest vanemaks ning tõmmatakse natuke hoogu maha, saab keskenduda ka inimesele ja perekonnale. Võinoh, kas enam on tegu inimesega kui teda on kõvasti muditud, konfitud, parandatud, süstitud, täiendatud, naha all töötab erinevaid masinaid… aga siis hakkab jälle erinevaid pöördeid tulema.

 

Lõpp on paganama nunnu. “Nunnu” pole ka isegi õige väljend… no igaljuhul jättis hea ja helge tunde sisse. Üldse on raamat pigem helge mitte tumedatooniline mida (minu arusaamist mööda) küberpunk tihtipeale pigem on.

 

Romaani nimi on “Skismaatriks”, pluss teose nimes tähendab seda, et lisaks on ka mitmeid samas maailmas toimuvaid lühijutte, mis kenasti kogupilti täiendavad. Endal kippus peale romaani jaks otsa saama seega lühijutte vaatasin pigem diagonaalis. 

 

Keelekasutus on kohati veider. Ma ei taha isegi iriseda kõlke kallal või kritiseerida sest minu arvates ongi igasugune sedasorti küber-värk raamatuna natuke kohmakas ja imelik, filmina on kuidagi mõnusam. Ma spetsiaalselt ei jätnud ühtegi kohta meelde aga vahel mõjus anakronistlikult. Teisalt ei tasu unustada, et raamat ongi kirjutatud aastal 1985, tegu ongi mitmes mõttes protokirjandusega.

 

Muide, soovitan romaani lugeda algusest natuke ning kui läheb tiba segaseks siis piiluge alates leheküljest 350 tulevaid lisasid. Seal on erinevaid kokkuvõtteid ja kronoloogia, mis aitab natuke ree peal püsida.

 

Kõige lõpus on veel Raul Sulbi kirjutatud kokkuvõte autorist, jällegi väga hariv ning tore lisa.

 

Üks raamat, mida peaks millalgi üle lugema kuna ta on enda detailsuses nii massiivne, et esimese korraga jääb kindlasti palju kahe silma vahele. Koomiksina võiks see põnev olla kuna seal saab eriti hästi hetke panna seisma ja detaile uurida.

 

Raamatu tagakaanel on lõik lühijutust “Kakskümmend meeldetuletust”, just nii omamoodi ja punk see maailm tihtipeale ongi:

 

“Nikolai vaatas otsa vanamoodsate silmadega tüdrukule. „Turvaülem andis mulle sinu kriminaaltoimiku,” ütles ta. „Autorikaitse rikkumine, organiseeritud väljapressimine, vandenõu kaubanduse halvamiseks. Kui vana sa oled?”

„Nelikümmend neli,” ütles tüdruk. „Kui vana sina oled?”

„Umbes sada kümme. Pean failidest järele vaatama.” Miski tüdruku välimuses häiris teda. „Kust sa need antiiksed silmad said?”

„Need olid minu ema omad. Pärisin need. Kuid sa oled vormija, muidugi. Sa ei tea, mis ema on.”

„Otse vastupidi,” ütles Nikolai. „Ma usun, et tundsin sinu ema. Olime abielus. Pärast tema surma lasin su kloonida. Ilmselt olen seega sinu... olen selle termini unustanud.”

„Isa.”
 

„Kõlab õigesti. Ilmselgelt oled pärinud tema ärivaistu.” Ta vaatas tüdruku toimiku üle. „Kas soovid oma kuritegude loendisse ka bigaamia lisada?””

Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: aprill 2020
märts 2020
veebruar 2020
jaanuar 2020
detsember 2019
november 2019

Autorite sildid: