(romaan aastast 1985)
eesti keeles: «Skismaatriks»
Bruce Sterling «Skismaatriks +» 2008
Kas need piraadid just roosad olid... lihtsalt kasutasid iidset NSVL-i kosmoselaeva "Punane Üksmeel", mis veel sajandeid hiljemgi tarakanidest kubises. Noile aga oli tulevikumaailmas vahva rakendus leitud-ära värvitud ja lemmikloomadeks tehtud.:)
Kõigepealt, küberpungiga on teosel ainult nii palju ühist, et autoril on mitu küberpunki viljelevat sõpra. Skisma-värk ei kuulu sellesse alamžanri ei sisu ega stiili poolest. Isegi kui mingi veidra duelli pidamiseks ühendab peategelane end juhtmeidpidi miskite tulnukate masinavärgiga. Samahästi oleks võinud duellandid ka niisama miskit keemiat manustada ja siis kusagilt uksest sisse astuda.
Kordan ennast, aga mis parata – Sterling ei ole hea jutuvestja. Pigem vastupidi. Ilmselt talle meeldib mõtiskleda inimkonna tuleviku, võimalike arengusuundade jms üle. Vähemalt selles romaanis pole ta leidnud nende mõtiskluste edasiandmiseks loetavat vormi. Kuidas seda on võimalik teha, on ju teada näiteks Asumi esimestest köidetest. Toimub mingi areng, see viib mingi konfliktini. Kirjanik leiab situatsiooni, mis seda konflikti kõige paremini illustreerib. Siis vana jobukaku hologramm elustub ja seletab ära, mis tegelikult juhtus. Järgmine juhtum toimub n aastat hiljem. Asumi tegelased on pinnapealsed, lamedad, üldse mitte meeldejäävad, aga Sterling on Asimovist suurusjärgu või paari jagu kehvem.
Skisma vähemalt algab kelmiromaanina, järjestikuste ellujäämisülesannetega. Mille ümber värk käib, jääb aga arusaamatuks. Tähendab, käib muidugi võimu ümber, aga tekkivaid konflikte põhjendatakse absoluutselt sisutu sõnamulinaga. Peategelane ise muutub iga peatükiga eemaletõukavamaks. Autor küll kiidab tema mõttesügavust ja erakordseid võimeid, aga sisuliselt need milleski ei avaldu – lihtsalt autori tahtel ta satub vahel sinna, kus on midagi juhtumas. Mind ei huvita, millised tõekspidamised kujuteldavas tulevikus millistega vahelduvad, mind huvitaks, kuidas inimene end nende või teiste tõekspidamistega maailmas tunneb ja mis teda liikuma paneb. Sterlingi tekstis see inimlik mõõde puudub. On paar terast mõtet, on paar naljakat olukorda – ja tohutu mass tühju sõnu.
Kui ma oleksin ainult eesti keeles lugenud, oleks hinne vist veel palli võrra madalam. Mitte et tõlkel midagi väga viga oleks. Aga iga mõne või mõneteistkümne lehekülje järel tuleb vastu lause, millest on tunda, et tõlkija on sellega hädas olnud. Ja lõpuks langeb see piisk, millest katkeb kaameli kannatus või kuidas sellega nüüd oligi. Tõenäoliselt oleks asi saanud parem, kui tõlkija oleks teinud endale selgeks, mida autor mõtles ja öelda tahtis, ning selle siis rohkem oma sõnadega ümber jutustanud, mitte iga kord autori sõnastust jälginud. Vene tõlge oli seeläbi ladusam saanud ja seepärast ka parem – mis kuradi geišad, eks ole; kui on ikka bljäädid, siis on nii ka välja öeldud. Mitte et vene tõlkes naljakaid arusaamatusi ei esineks. Ning nii eesti kui vene keeles oleks küllap õigem olnud see riigisekretär ikka välisministriks tõlkida. Nojah, aga mõttetut loba ongi väga raske tõlkida.
Aga tühja sellest. Arvustuse juurde.
Romaani algus tundus põnev ja paljutõotav. Näiteks eriti meeldejääv oli koht, kus uue riigi kodanikule loeti ette tema õigused või õigemini õiguste puudumine. Ühesõnaga, väga kaasahaarava, kuigi veidi segane sissejuhatus.
Mingil hetkel aga tegevus vaibub ning autor sukeldub vormijate ning mehhanistide omavaheliste intriigide rägastikku. Ja aastad mööduvad ning tegevus muudkui kulgeb. Lindsay vanust võib mõõta juba sajanditega.
Kui mitte varem, siis just siis hakkas see romaan mulle tõsiselt närvidele käima. Sain aru, et peategelasel polegi mingit eesmärki, mingit mõtet. Ta lihtsalt on seal, kus autor laseb tal olla. Ta lihtsalt on. Mõttetult. Korra, päris lõpus, kui külastati Maad, hakkas nagu korraks koitma lootus, et ehk siiski autor päästab päeva, aga ei...
See ongi mu suurim etteheide sellele romaanile — kogu muidu huvitavas keskkonnas toimuv lugu on täiesti sisutühi, pointless.
Kokkuvõtteks, romaan oli väga halvaks sissejuhatuseks muidu ilmselt üsna huvitavaid lühijutte koondavale kogumikule ning võttis vähemalt mul terve raamatu ühe ropsuga läbilugemiseks vajalikku hoogu kõvasti maha. Samas ei ole teos üdini halb, mida näitab ka minu hinne. Nii et võtke või jätke, maitse asi.