Kasutajainfo

Lian Hearn

29.08.1942-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Lian Hearn ·

Across the Nightingale Floor

(romaan aastast 2002)

eesti keeles: «Üle ööbikupõranda»
Tallinn «Varrak» 2004
Tallinn «Varrak» 2006

Sarjad:
Sisukord:
Hinne
Hindajaid
1
7
6
0
0
Keskmine hinne
3.643
Arvustused (14)

Tegu on jaapani mütoloogial baseeruva fantasyga. Romaani tegevus toimub väljamõeldud maal, mis üldjoontes meenutab feodaalaegset Jaapanit. Tegevuse käivitab julma sõjapealiku Sadamu Iida rüüsteretk rahumeelse usulahu, varjatuteks kutsutute mägikülla. Üleloomulike võimetega varjatust nooruk Tomasu päästetakse teise sõjapealiku, Iida verivaenlase poolt, kes kuulub Otori suguvõssa. Päästja adopteerib Tomasu ja ristib ta oma surnud venna järgi ümber Takeoks. Sündmuste käigus saab järjest ilmsemaks Takeo tegelik päritolu ja ta sekkub feodaalide võimuvõitlusse, seades eesmärgiks maksta Iidale kätte oma perekonna surma eest... Üldiselt päris loetav romaan, ent ühe puudusega, milleks on tugev feministlik kallak. (Lian on küll mehenimi, ent nähtavasti kasutab autor pseudonüümi. Kuulsin eelmisel aastal asjassepühendatutelt teavet, et " Varrak" annab välja mingi Austraalia naisautori fantaasiateose. Hearni näol on tegu Aiustraalias elava inglase( inglannaga? ) , nii et küllap tema see oligi. ) Pikki lõike pantvangiks jäetud feodaalitütre Kaede raskest elust on võrdlemisi tüütu lugeda. Muidugi tahab keegi teda vägistada-ehe naisparanoia!-ka korratakse pidevalt seda, kui raske on naiste elu meeste valitsetud ühiskonnas ja kuidas mehed on toreda maailma ära rikkunud. Näib, nagu sooviks autor 21. sajandi alguse poliitiliselt korrektset mõtteviisi poolvägisi feodaalajastusse pookida. Ja muide, tegu on esimese romaaniga sarjast "Otori lood" , kusjuures sündmused katkevad poole pealt. Eks näis, mida " Varrak" selle sarjaga peale hakkab...
Teksti loeti eesti keeles

siuke omamoodi nähtus lasteka ja naisteka piiri peal. kõige "ulmelisem" tundus algul kristlaste (no need "varjatud") jaapanisse paigutamine tükkis oma moraaliga, aga selgus, et nestoriaanid olid seal ka tegelikult täitsa olemas.

eelkirjutajat täiendades - see esimene takeo oli muidugi kodanik shigeru vend, mitte poeg. ja ma ei ütleks, et naisliin igavam oleks olnud, mulle suht meelepärane käsitlus nimega "asskicking fetish girls" pole ulmes veel tähtsust kaotanud - iseasi, kui hästi see just selles teoses esile tõuseb.

aga sarja tulevikust: autor kirjutab triloogiale eellugu ning on lubanud ka järelloo kirjutada. kaua see nii jätkub ja kui palju sellest eesti keelde jõuab, sõltub puhtal kujul müügiedust.

Teksti loeti inglise keeles

Lugedes on kohe aru saada, et tegu on naiskirjanikuga. Lian Hearni nime tahab varjab ennast Austraalia lastekirjanik Gillian Rubinstein. Nimi Lian moodustub ta pärisnime viimastest tähtedest ja Hearn on maha viksitud 19. sajandi lõpu kuulsalt iiri rännumehelt ja kirjanikult Lafcadio Hearnilt, kes elas pikka aega Jaapanis.

Algus venis hullupööra. Pärast poisi sattumist Otori juurde läks pisut huvitavamaks, aga ainult kuni sinnamaani, kuni algas peaaegu pool raamatut kestev teekond Tohani juurde. Päris lõpp oli actionirohke ja kuigi mingitsorti lahendus leiti, jäi ilmselgelt poolikuks. Peategelane oma pideva hädaldamisega meenutas natuke Robin Hobbi Fitzi, kuigi oli natuke rohkem kättemaksuhimulisem. Fantasy osakaal on üsna väike, piirdudes Hõimu liikmete mõningate oskustega ja ka maailmaga, mis meenutas küll Jaapanit, aga ilmselt ei olnud seda.

Piisavalt huvitav raamat, et päeva - kahega läbi lugeda, isegi järgede vastu tekkis mõningane huvi. Paraku Varraku kirjastamispoliitikat arvestades eesti keeles neid arvatavasti ei ilmu kunagi, aga originaalkeeles hankida ilmselt ei viitsi.

P. S. See nn. ööbikupõrand polnud midagi muud kui tavaline kriuksuv põrand. Arvan, et selliseid ööbikupõrandaid on iga vana puust maja paksult täis.

Teksti loeti eesti keeles

Võiks ju arvata, et paljulugenud ulmehuvilisele see romaan kuigipalju ei paku, ent millegipärast on väljamaal seda ööbikupõrandat saatnud suur edu. Mina seda seletada ei oska. Fantasy’t siin ju on kuigipalju on aga autori motiivide seas polnud fantasy vist põhiline. Autor on saanud kaifi keskaegsest Jaapanist ja üritab siis seda kaifi lugejale pähe kallata. Aga millegipärast on mul Mononoke himet vaadates hoopis teine tunne ja arusaam maailma asjadest kui Hearni lugedes.

Nii et peale selle feodaalse Jaapani on romaanis kõik muu keskpärane või isegi alla selle: Tegelased, sündmustik, põnevus, intriigid jne. Hearn ei oska pinget kruvida, põnevalt ja kaasakiskuvalt jutustada, ta tegelased on lahjad ja kohati naeruväärsed.

Süžee jaoks on ammutatud inspiratsiooni kahe menuka naisfantasti loomingust - Robin Hobbi “Assassinist” ja JK Rowlingi Harry Potterist. On üks poiss, orb, kes avastab endas võluvõimed ja neid hakatakse temas arendama, ühtlasi temast salamõrtsukat kasvatades. Tal on loomulikult millegi eest kätte maksta, teda tahetakse ära kasutada, lojaalsused lähevad sassi. Mõistagi on loos ka kaunis tütarlaps ja mõistagi üritab autor kogu aeg miskeid kurikavalaid intriige välja mõelda jne. Lugu on trafaretne, areneb tuimalt ja ettearvatult, originaalsusest pole juttugi.

Süžeest poleks ju asja, kui oleks põnevalt jutustatud, aga ei ole. Hobb teeks paremini. Sarnaselt Hobbiga on naiskirjanik siin valinud minajutustajaks meesterahvahakatise, mille puhul ma teda ka õnnitlen. Minajutustust saadavad vahepalad tütarlapse vaatenurgast ja need on pisut rohkem õnnestunud kui mitte arvestada, et selle imaginaarse feodaalse Jaapani naistegelased kipuvad regulaarselt kiljatama feministlikke loosungeid.

Minu jaoks väga igav raamat; selline, mida ei jaksa üle 30 lk järjest lugeda. Hääletan selle poolt, et Varrak jätkaks oma senist kirjastamispoliitikat.

Teksti loeti eesti keeles

Hämmastavalt tihti leian end olukorrast, kus enne mind on arvustanud Must Kass ja Indrek Hargla ning mul ei olegi midagi öelda. Mu maitse kattub teatud määral nende omaga ja arvustuses saan välja tuua pigem mingeid külgi, sest ikkagi näen ju iga teost omamoodi. MK-st eristab mind vist esmajoones see, et ma ei anna teosele andeks mõne õnnestunult veidra tegelase pärast, küll aga olen valmis seda tegema särava loogika eest, IH aga annab minust palju kõrgemaid hindeid kirjanduslikult hästi teostatud sisunappidele lugudele.

Selle raamatu suutsin lõpuni lugeda peamiselt selle pärast, et autor tegi - muidugi tahtmatult - mulle kõvasti nalja. Kõigepealt see jaapanipärasus, mida ta ka ise mainib - alul üritasin seda püüdlikult unustada, siis - nagu öeldud - hakkasin seda võllahuumorina võtma. [Sattusin kunagi mingile pornosaidile, kus mind ilmselt IP järgi suunati alustuseks sektsiooni, mis justnagu reklaamis "kohalikke" prostituute. Noh, Eesti kõige tähtsam linn on Viljandi (seal nad kõik asusid ja muide, mingi Google kaardi pealt tõepoolest kunagi tuli teatud suurenduse juures ainult Viljandi välja...) ning meil tegutseb täiesti arvestatav hulk neegerlitse.] Vaat see jaapanipärasus LH lugudes on umbes samasugune. Kõigepealt too feministlike loosungite esitamine naistegelaste poolt, mida MK juba mainis, siis natuke vildakas ja enesetapjalik samuraikultuur, siis kohutavalt kunstliku või filmilikuna mõjuv detailideta miljöö... Ühesõnaga: "... Tegevus toimub keskaegset Jaapanit imiteerida püüdvas lagedas koomiksimaailmas..."

See Hõim ise oli juba piisavalt naljakas nähtus. Tegelikult kasutavad väga paljud ulmeteosed tegelastele eriliste võimete andmist. Potter, Fitx... mis need Amberi printsidki muud olid. Küsimus on nüüd selles, kas lugeja uskuma ka jääb (ma ei räägi siin 12-aastastest, eks ole). Kuidas on (kirjelduste järgi) umbes Eesti-suurusel alal aastatuhandeid välditud geenide segunemist? Kuidas on nii väikeses ühiskonnas välditud teabe levimist? Siis peategelase turbokujunemine... Et tuleb mees metsast ja aastaga loeb, kirjutab, joonistab, võitleb - sihukest supermani tahaks kohe näha ja katsuda. Inimsugu on ikka kuradi tölp nähtus, et meid tosin aastat selleks koolitada tuleb, nii et selge ju, et taolised pooljumalad meid valitsema peavad.

Aga korra lugeda kõlbab. Ootused selle raamatu suhtes olid väga madalad ja seepärat pettuma ei pidanud.

Teksti loeti eesti keeles

Päris hea. Mulle meeldis, et seal ei olnud ühtegi jaapanikeelset sõna nagu wakarimasu ja katana ja samurai ja ninja ehkki kõik need asjad ja tegelased olid seal olemas, vaid kõik oli ära tõlgitud. Tegevuse ulmelisus peitus ninjade uues tõlgenduses, kel olid siis vereliini pidi pärandatavad imetabased võimed mille abil nad oma trikke tegid. Ladusalt kirjutatud kui vaadata mööda kõigi vajalike tegelaste ülikiirest arengu ja õpivõimest. See möödavaatamine ei olnud tegelt üldse raske :)
Teksti loeti eesti keeles

Kõik raamatu põhilised vead on eespool juba kenasti lahti räägitud. Raamat oli loetav, aga jäi kuidagi lahjaks.

Silma torkas raamatu hämmastav ülesehituslik ja sisuline sarnasus Robin Hobbi "Salamõrtsuka"-seeriaga. Mingisugune emotsionaalne ja orvustunud assassiiniõpilane, kellel on mingeid imelikke maagilisi võimeid.

Kõlab sarnaselt, eks?

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda raamatut umbes kaks aastat tagasi ja siis jättis päris positiivse mulje. Feodaalse Jaapani kirjeldused olid päris õnnestunud ning tegelased tundusid ka huvitavad. Mõni muidugi rohkem, mõni vähem. Loomulikult pole tegu mingisuguse tipp-teosega, lihtsalt tavaline ajaviitekirjandus. Võib-olla oleks autoril see raamat paremini välja kukkunud, kui ta oleks kogu tegevuse edasi andnud läbi naispeategelase silmade. Aga see selleks. Lugeda kõlbab ka nii. Tegu on ka kogu Otori sarja parima teosega. Sellepärast ka neli.
Teksti loeti eesti keeles

"Üle ööbikupõranda" (üle pika aja sai midagi maakeeles loetud) koha pealt tekkisid esimestest lehtedest alates üsna vastandlikud tunded, mis saatsid mind lõpuni välja. Ühest küljest on tegemist väga ladusa ja hästi kirjutatud (ja tõlgitud!) teosega. Teisest küljest on sisu kui siis mitte otseselt lapsik, siis vähemalt lapsemeelne. Ma otsustasin lõpuks kolme asemel nelja anda vaid selle pärast, et tegemist on ilmselgelt lasteraamatuga.

Mõni päev enne kui ma seda raamatut lugema hakkasin, jutustasin ma ühele oma tuttavale, kuidas näeb välja keskpärane fantaasiaromaan: Kusagil on väike küla, mille pahad maa tasa teevad. Ellu jääb vaid üks poiss (või tüdruk), kes juhtumisi kõike pealt näeb. Millegipärast on veretööd korda saatma tulnud põhikurjam, kes vaatamata sellele, et on võimas ja suur valitseja, tuli isiklikult kõrvalisse külla veresauna korraldama. Ellu jäänud poiss (või tüdruk) jätab ta näo meelde. Sedavõrd kuidas poiss (või tüdruk) suuremaks sirgub, hakkavad temas manifesteeruma üleloomulikud võimed. Selgub, et ta on kas keerulistel asjaoludel mingi võimsa suguharu liige või millegipärast ühel või teisel põhjusel "välja valitud". Esialgu korratult arenevad võimed jäävad silma salapärasele meistrile (sifule, senseile), kes ta oma tiiva alla võtab ja talle nende valitsemist õpetab. Peaaegu stereotüüpiline on see, et õpipoisist meistriks sirgutakse loetud kuude jooksul. Lõpuks organiseerib juba pisut suuremaks kasvanud poiss (või tüdruk) kättemaksu põhikurjamile, kelle nägu tal endiselt meeles on. Ahjaa, kuigi algselt on peategelane tavaline maamats, leiab ta sellele vaatamata omale suure armastuse kellegi näol, kes on kõrgest soost ning erakordselt ilus. Võib öelda, et "Üle ööbikupõranda" jälgib seda mudelit peaaegu täiuslikkuseni.

Et asjal rohkem jumet oleks toimub tegevus fiktiivses keskaegses Jaapanis, millel pole keskaegse Jaapaniga palju muud ühist, kui see, et nimedel on jaapanipärane kõla ning autor eessõnas mainib seda. Traditsioonilise maagia asendavad selles raamatus ninjad (Hõim) oma erakordsete võimetega (ninja-magic). Puudu on ainult piraadid ja Naruto.

Kuna tegemist on lasteraamatuga, siis ei paneks ma sellele siiski kolme, vaid nelja. Võiks öelda, et tegemist on päris hea poistekaga ja kuigi autor lausa meeleheitlikult üritab sinna sisse litsuda naisõiguslaste värki, tundub see lugejale rohkem koomilise katse kui tõsiselvõetava ajupesuna. Kuna praeguseks on raamatule ilmunud ka kaks järge ja eellugu, siis ilmselt võtan vaevaks need üle kaeda.

Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: oktoober 2019
september 2019
august 2019
juuli 2019
juuni 2019
mai 2019

Autorite sildid: