Kasutajainfo

Lian Hearn

29.08.1942-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Lian Hearn ·

Across the Nightingale Floor

(romaan aastast 2002)

eesti keeles: «Üle ööbikupõranda»
Tallinn «Varrak» 2004
Tallinn «Varrak» 2006

Sarjad:
Sisukord:
Hinne
Hindajaid
1
7
6
0
0
Keskmine hinne
3.643
Arvustused (14)

Tegu on jaapani mütoloogial baseeruva fantasyga. Romaani tegevus toimub väljamõeldud maal, mis üldjoontes meenutab feodaalaegset Jaapanit. Tegevuse käivitab julma sõjapealiku Sadamu Iida rüüsteretk rahumeelse usulahu, varjatuteks kutsutute mägikülla. Üleloomulike võimetega varjatust nooruk Tomasu päästetakse teise sõjapealiku, Iida verivaenlase poolt, kes kuulub Otori suguvõssa. Päästja adopteerib Tomasu ja ristib ta oma surnud venna järgi ümber Takeoks. Sündmuste käigus saab järjest ilmsemaks Takeo tegelik päritolu ja ta sekkub feodaalide võimuvõitlusse, seades eesmärgiks maksta Iidale kätte oma perekonna surma eest... Üldiselt päris loetav romaan, ent ühe puudusega, milleks on tugev feministlik kallak. (Lian on küll mehenimi, ent nähtavasti kasutab autor pseudonüümi. Kuulsin eelmisel aastal asjassepühendatutelt teavet, et " Varrak" annab välja mingi Austraalia naisautori fantaasiateose. Hearni näol on tegu Aiustraalias elava inglase( inglannaga? ) , nii et küllap tema see oligi. ) Pikki lõike pantvangiks jäetud feodaalitütre Kaede raskest elust on võrdlemisi tüütu lugeda. Muidugi tahab keegi teda vägistada-ehe naisparanoia!-ka korratakse pidevalt seda, kui raske on naiste elu meeste valitsetud ühiskonnas ja kuidas mehed on toreda maailma ära rikkunud. Näib, nagu sooviks autor 21. sajandi alguse poliitiliselt korrektset mõtteviisi poolvägisi feodaalajastusse pookida. Ja muide, tegu on esimese romaaniga sarjast "Otori lood" , kusjuures sündmused katkevad poole pealt. Eks näis, mida " Varrak" selle sarjaga peale hakkab...
Teksti loeti eesti keeles

siuke omamoodi nähtus lasteka ja naisteka piiri peal. kõige "ulmelisem" tundus algul kristlaste (no need "varjatud") jaapanisse paigutamine tükkis oma moraaliga, aga selgus, et nestoriaanid olid seal ka tegelikult täitsa olemas.

eelkirjutajat täiendades - see esimene takeo oli muidugi kodanik shigeru vend, mitte poeg. ja ma ei ütleks, et naisliin igavam oleks olnud, mulle suht meelepärane käsitlus nimega "asskicking fetish girls" pole ulmes veel tähtsust kaotanud - iseasi, kui hästi see just selles teoses esile tõuseb.

aga sarja tulevikust: autor kirjutab triloogiale eellugu ning on lubanud ka järelloo kirjutada. kaua see nii jätkub ja kui palju sellest eesti keelde jõuab, sõltub puhtal kujul müügiedust.

Teksti loeti inglise keeles

Lugedes on kohe aru saada, et tegu on naiskirjanikuga. Lian Hearni nime tahab varjab ennast Austraalia lastekirjanik Gillian Rubinstein. Nimi Lian moodustub ta pärisnime viimastest tähtedest ja Hearn on maha viksitud 19. sajandi lõpu kuulsalt iiri rännumehelt ja kirjanikult Lafcadio Hearnilt, kes elas pikka aega Jaapanis.

Algus venis hullupööra. Pärast poisi sattumist Otori juurde läks pisut huvitavamaks, aga ainult kuni sinnamaani, kuni algas peaaegu pool raamatut kestev teekond Tohani juurde. Päris lõpp oli actionirohke ja kuigi mingitsorti lahendus leiti, jäi ilmselgelt poolikuks. Peategelane oma pideva hädaldamisega meenutas natuke Robin Hobbi Fitzi, kuigi oli natuke rohkem kättemaksuhimulisem. Fantasy osakaal on üsna väike, piirdudes Hõimu liikmete mõningate oskustega ja ka maailmaga, mis meenutas küll Jaapanit, aga ilmselt ei olnud seda.

Piisavalt huvitav raamat, et päeva - kahega läbi lugeda, isegi järgede vastu tekkis mõningane huvi. Paraku Varraku kirjastamispoliitikat arvestades eesti keeles neid arvatavasti ei ilmu kunagi, aga originaalkeeles hankida ilmselt ei viitsi.

P. S. See nn. ööbikupõrand polnud midagi muud kui tavaline kriuksuv põrand. Arvan, et selliseid ööbikupõrandaid on iga vana puust maja paksult täis.

Teksti loeti eesti keeles

Võiks ju arvata, et paljulugenud ulmehuvilisele see romaan kuigipalju ei paku, ent millegipärast on väljamaal seda ööbikupõrandat saatnud suur edu. Mina seda seletada ei oska. Fantasy’t siin ju on kuigipalju on aga autori motiivide seas polnud fantasy vist põhiline. Autor on saanud kaifi keskaegsest Jaapanist ja üritab siis seda kaifi lugejale pähe kallata. Aga millegipärast on mul Mononoke himet vaadates hoopis teine tunne ja arusaam maailma asjadest kui Hearni lugedes.

Nii et peale selle feodaalse Jaapani on romaanis kõik muu keskpärane või isegi alla selle: Tegelased, sündmustik, põnevus, intriigid jne. Hearn ei oska pinget kruvida, põnevalt ja kaasakiskuvalt jutustada, ta tegelased on lahjad ja kohati naeruväärsed.

Süžee jaoks on ammutatud inspiratsiooni kahe menuka naisfantasti loomingust - Robin Hobbi “Assassinist” ja JK Rowlingi Harry Potterist. On üks poiss, orb, kes avastab endas võluvõimed ja neid hakatakse temas arendama, ühtlasi temast salamõrtsukat kasvatades. Tal on loomulikult millegi eest kätte maksta, teda tahetakse ära kasutada, lojaalsused lähevad sassi. Mõistagi on loos ka kaunis tütarlaps ja mõistagi üritab autor kogu aeg miskeid kurikavalaid intriige välja mõelda jne. Lugu on trafaretne, areneb tuimalt ja ettearvatult, originaalsusest pole juttugi.

Süžeest poleks ju asja, kui oleks põnevalt jutustatud, aga ei ole. Hobb teeks paremini. Sarnaselt Hobbiga on naiskirjanik siin valinud minajutustajaks meesterahvahakatise, mille puhul ma teda ka õnnitlen. Minajutustust saadavad vahepalad tütarlapse vaatenurgast ja need on pisut rohkem õnnestunud kui mitte arvestada, et selle imaginaarse feodaalse Jaapani naistegelased kipuvad regulaarselt kiljatama feministlikke loosungeid.

Minu jaoks väga igav raamat; selline, mida ei jaksa üle 30 lk järjest lugeda. Hääletan selle poolt, et Varrak jätkaks oma senist kirjastamispoliitikat.

Teksti loeti eesti keeles

Hämmastavalt tihti leian end olukorrast, kus enne mind on arvustanud Must Kass ja Indrek Hargla ning mul ei olegi midagi öelda. Mu maitse kattub teatud määral nende omaga ja arvustuses saan välja tuua pigem mingeid külgi, sest ikkagi näen ju iga teost omamoodi. MK-st eristab mind vist esmajoones see, et ma ei anna teosele andeks mõne õnnestunult veidra tegelase pärast, küll aga olen valmis seda tegema särava loogika eest, IH aga annab minust palju kõrgemaid hindeid kirjanduslikult hästi teostatud sisunappidele lugudele.

Selle raamatu suutsin lõpuni lugeda peamiselt selle pärast, et autor tegi - muidugi tahtmatult - mulle kõvasti nalja. Kõigepealt see jaapanipärasus, mida ta ka ise mainib - alul üritasin seda püüdlikult unustada, siis - nagu öeldud - hakkasin seda võllahuumorina võtma. [Sattusin kunagi mingile pornosaidile, kus mind ilmselt IP järgi suunati alustuseks sektsiooni, mis justnagu reklaamis "kohalikke" prostituute. Noh, Eesti kõige tähtsam linn on Viljandi (seal nad kõik asusid ja muide, mingi Google kaardi pealt tõepoolest kunagi tuli teatud suurenduse juures ainult Viljandi välja...) ning meil tegutseb täiesti arvestatav hulk neegerlitse.] Vaat see jaapanipärasus LH lugudes on umbes samasugune. Kõigepealt too feministlike loosungite esitamine naistegelaste poolt, mida MK juba mainis, siis natuke vildakas ja enesetapjalik samuraikultuur, siis kohutavalt kunstliku või filmilikuna mõjuv detailideta miljöö... Ühesõnaga: "... Tegevus toimub keskaegset Jaapanit imiteerida püüdvas lagedas koomiksimaailmas..."

See Hõim ise oli juba piisavalt naljakas nähtus. Tegelikult kasutavad väga paljud ulmeteosed tegelastele eriliste võimete andmist. Potter, Fitx... mis need Amberi printsidki muud olid. Küsimus on nüüd selles, kas lugeja uskuma ka jääb (ma ei räägi siin 12-aastastest, eks ole). Kuidas on (kirjelduste järgi) umbes Eesti-suurusel alal aastatuhandeid välditud geenide segunemist? Kuidas on nii väikeses ühiskonnas välditud teabe levimist? Siis peategelase turbokujunemine... Et tuleb mees metsast ja aastaga loeb, kirjutab, joonistab, võitleb - sihukest supermani tahaks kohe näha ja katsuda. Inimsugu on ikka kuradi tölp nähtus, et meid tosin aastat selleks koolitada tuleb, nii et selge ju, et taolised pooljumalad meid valitsema peavad.

Aga korra lugeda kõlbab. Ootused selle raamatu suhtes olid väga madalad ja seepärat pettuma ei pidanud.

Teksti loeti eesti keeles

Päris hea. Mulle meeldis, et seal ei olnud ühtegi jaapanikeelset sõna nagu wakarimasu ja katana ja samurai ja ninja ehkki kõik need asjad ja tegelased olid seal olemas, vaid kõik oli ära tõlgitud. Tegevuse ulmelisus peitus ninjade uues tõlgenduses, kel olid siis vereliini pidi pärandatavad imetabased võimed mille abil nad oma trikke tegid. Ladusalt kirjutatud kui vaadata mööda kõigi vajalike tegelaste ülikiirest arengu ja õpivõimest. See möödavaatamine ei olnud tegelt üldse raske :)
Teksti loeti eesti keeles

Kõik raamatu põhilised vead on eespool juba kenasti lahti räägitud. Raamat oli loetav, aga jäi kuidagi lahjaks.

Silma torkas raamatu hämmastav ülesehituslik ja sisuline sarnasus Robin Hobbi "Salamõrtsuka"-seeriaga. Mingisugune emotsionaalne ja orvustunud assassiiniõpilane, kellel on mingeid imelikke maagilisi võimeid.

Kõlab sarnaselt, eks?

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda raamatut umbes kaks aastat tagasi ja siis jättis päris positiivse mulje. Feodaalse Jaapani kirjeldused olid päris õnnestunud ning tegelased tundusid ka huvitavad. Mõni muidugi rohkem, mõni vähem. Loomulikult pole tegu mingisuguse tipp-teosega, lihtsalt tavaline ajaviitekirjandus. Võib-olla oleks autoril see raamat paremini välja kukkunud, kui ta oleks kogu tegevuse edasi andnud läbi naispeategelase silmade. Aga see selleks. Lugeda kõlbab ka nii. Tegu on ka kogu Otori sarja parima teosega. Sellepärast ka neli.
Teksti loeti eesti keeles

"Üle ööbikupõranda" (üle pika aja sai midagi maakeeles loetud) koha pealt tekkisid esimestest lehtedest alates üsna vastandlikud tunded, mis saatsid mind lõpuni välja. Ühest küljest on tegemist väga ladusa ja hästi kirjutatud (ja tõlgitud!) teosega. Teisest küljest on sisu kui siis mitte otseselt lapsik, siis vähemalt lapsemeelne. Ma otsustasin lõpuks kolme asemel nelja anda vaid selle pärast, et tegemist on ilmselgelt lasteraamatuga.

Mõni päev enne kui ma seda raamatut lugema hakkasin, jutustasin ma ühele oma tuttavale, kuidas näeb välja keskpärane fantaasiaromaan: Kusagil on väike küla, mille pahad maa tasa teevad. Ellu jääb vaid üks poiss (või tüdruk), kes juhtumisi kõike pealt näeb. Millegipärast on veretööd korda saatma tulnud põhikurjam, kes vaatamata sellele, et on võimas ja suur valitseja, tuli isiklikult kõrvalisse külla veresauna korraldama. Ellu jäänud poiss (või tüdruk) jätab ta näo meelde. Sedavõrd kuidas poiss (või tüdruk) suuremaks sirgub, hakkavad temas manifesteeruma üleloomulikud võimed. Selgub, et ta on kas keerulistel asjaoludel mingi võimsa suguharu liige või millegipärast ühel või teisel põhjusel "välja valitud". Esialgu korratult arenevad võimed jäävad silma salapärasele meistrile (sifule, senseile), kes ta oma tiiva alla võtab ja talle nende valitsemist õpetab. Peaaegu stereotüüpiline on see, et õpipoisist meistriks sirgutakse loetud kuude jooksul. Lõpuks organiseerib juba pisut suuremaks kasvanud poiss (või tüdruk) kättemaksu põhikurjamile, kelle nägu tal endiselt meeles on. Ahjaa, kuigi algselt on peategelane tavaline maamats, leiab ta sellele vaatamata omale suure armastuse kellegi näol, kes on kõrgest soost ning erakordselt ilus. Võib öelda, et "Üle ööbikupõranda" jälgib seda mudelit peaaegu täiuslikkuseni.

Et asjal rohkem jumet oleks toimub tegevus fiktiivses keskaegses Jaapanis, millel pole keskaegse Jaapaniga palju muud ühist, kui see, et nimedel on jaapanipärane kõla ning autor eessõnas mainib seda. Traditsioonilise maagia asendavad selles raamatus ninjad (Hõim) oma erakordsete võimetega (ninja-magic). Puudu on ainult piraadid ja Naruto.

Kuna tegemist on lasteraamatuga, siis ei paneks ma sellele siiski kolme, vaid nelja. Võiks öelda, et tegemist on päris hea poistekaga ja kuigi autor lausa meeleheitlikult üritab sinna sisse litsuda naisõiguslaste värki, tundub see lugejale rohkem koomilise katse kui tõsiselvõetava ajupesuna. Kuna praeguseks on raamatule ilmunud ka kaks järge ja eellugu, siis ilmselt võtan vaevaks need üle kaeda.

Teksti loeti eesti keeles
x
Triin Põldra
28.02.1988
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kõik kiidavad, mina keeran pea natuke viltu ja hakkan irisema settingu üle. Tähendab, see lugu mõjus mulle tegelikult nii, et peale läbilugemist ma talle rohkem ei mõelnud, kuid öösel suutsin unes näha musta lima, mida ei peata ookeanid ega mäestikud ja mis mulle kogu aeg järele jõuab... Seega oli lugu hea ja meeldejääv ja alateadvust mõjutav, kuid...

Võib-olla on see lugu mõeldud aset leidma sellises alternatiivses maailmas, kus Vahemeri on tõesti praktiliselt inimtühi ja Põhja-Aafrika rannik on tõesti lage ning kus Niilus voolab valgetest inimestest puutumata läbi kõrbe ja inimasustus on koondunud Põhjamaadesse. Kuid see ei "tulnud tekstist välja". Miks peaksid viikingid üldse põhjapoolsematest vetest välja sõitma, kui seal nagunii mitte midagi pole peale primitiivsete nuubialaste...?

Võib-olla oli autoril tõesti mõeldud valmis mingi taustsüsteem, mis erineb kardinaalselt sellest maailmast, kus meie elame. Aga miks siis polnud sellest räägitud? See ei ole loogiline, et niivõrd viljakas ja rikas kant nagu Vahemeri täiesti inimtühi on ja inimesed on kogunenud elama karmide kliimatingimustega maadesse, eriti arvestades seda, et viikingite retkede üheks eesmärgiks oligi uute, viljakamate alade avastamine ja koloniseerimine (Island, Põhja-Ameerika).

Meie maailmas on asi nii, et inimene arenes välja Aafrikas ja liikus sealt mitme erineva kolonisatsioonilainena üle kogu Maa ning esimesed kultuurid tekkisid just Vahemere ääres või läheduses. Foiniiklased, egiptlased, pärslased, hetiidid...

Selle kõige taustal on naljakas lugeda pikki kirjeldusi inimtühjast Põhja-Aafrikast ja suurest krokodille täis jõest (Niilusest), mille kaldal ei elanud kedagi (peale nuubialaste, eks).

Ulme ei tähenda ju, et kogu loogika peaks maailmast hajuma üksnes sel põhjusel, et tegu on ulmega.

Teksti loeti eesti keeles

Loos on üks asi puudu, nimelt vähemalt 200-300 lehekülge. Ma olen sarnaseid asju kirjutanud näiteks lõpukirjandi mustandisse: skemaatiline kirjutise kava; kaart, mille järgi joondudes kirjutada midagi pikemat, suuremat.

Jutt ise on hirmus hästi kirjutatud, terminoloogia, grammatika - kõik on paigas. Mida ei ole, on pikk, kandev, mahlane jutt. On vaid skeem: A tapab B, C näeb seda pealt ja tormab hüsteeriliselt röökides mööda ülemist tekki edasi-tagasi ja lööb kirvega maha D ning K ja L löövad C lõpuks ise maha. The End.

Teksti loeti eesti keeles

Chuck Palahniuki raamatuid lugedes ei ole ma kunagi varem tegelikult mõelnud sellele, et mis see siis täpselt on, mida ma loen. Kas on tegu suurepärase horroriga? Igastahes paljud Chucki raamatud ja jutud tekitavad peale läbilugemist eriliselt trööstitu ja vaimselt läbipekstud tunde, kuid enamasti pole neis midagi üleloomulikku. "Lullaby" eristub muust Palahniuki loomingust väga selgelt sellega, et autor on teadlikult kasutanud ulmelisi-üleloomulikke elemente ja panebki kogu loo tiirlema eeldusel, et siin maailmas leidub rohkem, kui esmapilgul tundub.

Romaani peategelane on Carl Streator, väga morbiidne ja häiritud psüühikaga ajakirjanik, kelle ülemus suunab ta uurima imikute äkksurmasid ning kirjutama sellest lugu. Loo teeb tema jaoks isiklikuks ja valusaks see, et tema enda naine ja imik surid samamoodi aastaid tagasi salapärastel asjadoludel une pealt. Aastatega väga detailemärkavaks ja kõike meeldejätvaks inimeseks kujunenud Streator sõidabki kiirabidega kaasa ning paneb tähele ühte huvitavat tõsiasja - kõigis majapidamistes leidub üks kindel luulekogu, mis on avatud ühe kindla lehekülje pealt, millest siis lastele unejutuks nii-öelda luuletus on loetud.

Streator õpib selle luuletuse poolkogemata pähe ning tema stress ja häiritud psüühika võimendavad luuletuse-loitsu võimu nii suureks, et ta suudab praktiliselt ainult loitsule mõtlemisega tappa inimesi, näiteks raadiodiktoreid, suvalisi liftis trügivaid jörsse ja nii edasi. Kuna ta pole loll inimene, siis ta saab lõpuks kenasti aru, et surmade ja loitsu vahel on otsene seos ning otsib abi kinnisvarapetisest Helenilt, kes teenib kummitavate majade müügiga suuri kasumeid, tema okultistlikult assistendilt Monalt ja tolle ökohullult poiss-sõbralt Oysterilt.

Nelik suundub omalaadsele nõiajahile mööda maad, otsides ja hävitades nimetatud luulekogu kõiki eksemplare ning otsides ühte grimuaari, kust luulekogusse sattunud loits pärit on. Streator soovib seda grimuaari hävitada, ülejäänud nelik (eriti ökohullust-terroristist Oyster) soovivad aga seda omaks otstarbeks pruukida ning see valmistab Streatorile muidugi kõvasti meelehärmi.

Ei soovita raamatut lugeda minimalismivihkajatel, nõrga närvikavaga inimestel ja madala valulävega inimestel, sest see raamat oskab omal kombel väga haiget teha. Palahniuki edu võtmeks ongi minu arvates oskus mängida väga võimsate ja tundetiinete sümbolite ja kujunditega, millega lugeja otsekohe suudab ühenduda. Hirm, abitus, viha, raev, surmahirm, elujanu... Kõik see lausa kisendab nende süngete ja williamgibsonlikult lakooniliste ridade vahelt otse näkku, põrutab hinge sees segamini ja lõpuks sa lähened kõigile luuleraamatutele suletud silmadega, sest see emotsioon, hirm et "Mis siis, kui sõnadel on vägi ja meelevald minu üle?" jääb ikka tükiks ajaks kummitama.

Suurepärane raamat. Satiiriline, musta huumoriga vürtsitatud ning kuna Palahniuki raamatutes peab alati olema trademark, siis selle raamatu trademarkiks on detailne olustikukirjeldus, mille ajakirjanikust Streator lugejani toob. "Nähtamatutes koletistes" kasutas Palahniuk näiteks moefotograafide Give me happy! Give me deathwishing maniac!-hüüdeid ja muud moebutafooriat, siis siin saab läbivaks jooneks ja sümboliks ajakirjanduslik lakoonilisus ja täpne, detailne kirjeldus ruumidest, inimestest.

Soovitan soojalt.

Teksti loeti inglise keeles

Raul Veedele:

Pastakas äkki? :)

Enda arvamus kattub enam-vähem Kalju Maapoja omaga. Liiga palju tegelasi. Samas pahandan tugevalt väljendiga "arvutimängulik". Vähemalt tänapäevased RPG-d ei ole küll sellised, et tegelased on tundetud ja tuhmid. Mängige näiteks mänge "Star Wars: Knights of the Old Republic" I ja II osa ning siis räägime ehk edasi karakterite arvutimängulise pinnapealsuse teemadel. :/

Teksti loeti eesti keeles
4.2008

Richard Brautigan oli üks väga kummaline mees ja suurepärane näide selle kohta, mismoodi asjad ei ole ealeski sellised nagu nad tunduvad või vähemalt head asjad ei ole. Kui alustada raamatu "Arbuusisuhkrus" lugemist, siis kõige esimesed katsed autorit silme ette manada lõppevad sellega, et kuskil vaimusilmas hõljub mingisuguses kirevas hõlstis kanepiaurudes mahe ja malbe Jeesuse moodi hipivanamees, näol õnnis naeratus.

Kõige parem ja õigem ongi seda raamatut lugedes endale kõigepealt vaimusilma ette manada selline arbuusiroosa ja armas keskkond ja võtta seda millegi ohutu ja toredana, näiteks lasteraamatuna.

See on vajalik sellepärast, et kuna tegu on Brautiganiga ning miski pole see, millena ta näib, siis on raamatu lõpust saadud mulje ja võib-olla isegi teatud šokk märksa võimsam. Kui raamatule läheneda teadmisega, et selle kirjutas iseenda ja maailmaga pahuksis olev mees, kes aastaid alkoholismi ja depressiooni käes vaevelnuna otsustas enesetapu teha, kaotab raamat esmakordsel lugemisel oma mõju. Peale raamatu lugemist tuleks tutvuda põhjalikult autori teiste teostega, tema eluloo ja maailmakäsitlusega ja siis see teist korda läbi lugeda. Ja siis paar aastat hiljem see kolmandat korda läbi lugeda. Siis saab enam-vähem sellele pihta.

Minule soovitatigi seda lihtsalt kui "ühte armast raamatukest". Tõin selle raamatukogust koju, muigasin armasroosat kujundust nähes sardooniliselt ja asusin lugema, esimeste lehekülgedega üleni suhkrustudes, täiesti ette valmistamata selleks sümbolistlikuks surmasõiduks, kuhu mind kiiresti paisati.

Mu silme all hargnes lahti üsna kummaline ja omanäoline lugu ühest lausa imetabaselt veidrast kogukonnast, mille asukad veedavad oma aega arbuuse kasvatades ning arbuusidest erinevaid produkte valmistades. Nimetuks jääv minategelane jutustab natuke naiivselt nende linna keskusest iDEATHist, oma suhetest naistega ja teiste inimestega, ideathlaste elu-olust. Üldiselt turvalise ja ohutuna tunduvat elu segavad üksnes vaikselt, ent kindlalt mõned asjad, näiteks peategelase endise tüdruksõbra Margareti jõuline otsing millegi järele, millele ta isegi nime anda ei oska ja mehe nimega InBoil katsed seda hulluksajavalt rahulikku ja magusat maailma tükkideks rebida, vastuvoolu ujuda. Mõlemal juhul lõppevad katsed sellest magusast ja suhkrusest maailmast välja astuda enesetapuga. Usun, et Brautigan väljendas sellega oma arvamus massidest erinemise kohta. Kui sa mõtled teisiti kui kõik sinu ümber, siis sa lähed lolliks ja parem oleks juba surnud olla...

Mis teeb Brautigani nii heaks kirjanikuks ja "Arbuusisuhkrus" üheks suurepäraseks raamatuks, mida lugeda? Raamat on ju iseenesest suhteliselt õhuke ja süžee esmapilgul väga lihtne, lausa lapsikki?

Esiteks on "Arbuusisuhkrus" sürreaalsest sümbolismist nii pööraselt tiine, et Arhtur Rimbaud`le tuleks seda lugedes ilmselt meeleliigutusest pisar silma. Seda raamatut ei ole lihtsalt võimalik üheselt mõista, iga sõna, iga tegu, iga objekt, iga süžeepööre võimaldab enese lahtimõtestamist sajal erineval moel ja nõnda ongi seda raamatut võimalik lugeda sada korda ja saada sada erinevat muljet.

Ise näen seda romaani pigem ühiskonnakriitikana kui ulmena. Sümbolism ei mahu paljude arvates otseselt ulme alla, kuigi need mõisted on tegelikult üksteisest lahutamatud. Hea ulme ei saa minu arvates valmida ilma hästi läbimõeldud sümbolismita. Sümbolid on lihtne, universaalne ja hästimõistetav keel, mille abil on vähegi mõtlemisvõimelisele lugejale võimalik paari leheküljega öelda rohkem, kui mõni realistlik mämmerdaja 10 tellisepaksuse mammutteosega öelda suudab.

Ja kui lugeja ei ole veel eriti mõtlemisvõimeline (nagu mina seda raamatut esmakordselt lugedes, miskine 17-aastane plikake nagu ma olin), siis on suured šansid, et ta mõtlemisvõime areneb kõigi nende sümbolite ja seoste üle järele mõeldes valguskiirusel. Brautigan õpetas mulle, et suhkur pole kunagi lihtsalt särav magus ja vigadeta substants ja mitte miski pole mitte kunagi jääv, isegi mitte selle lause mõte.

Brautigan ja tema "Arbuusisuhkrus" on krestomaatiline teos neile, kellele meeldib raamatut lugedes ise mõelda ja kes on võimelised lahti mõtestama sümboleid ja nägema väikeste ja esmapilgul tähtsusetute pisiasjade taga suurte abstraktsete mõistete üldistusi.

Ja sellepärast tulebki seda raamatut lugema asudes kõigepealt omaks võtta peategelase naiivne ja kohtlasevõitu maailmakäsitlus, sest realismi ja kliiniliselt puhtakoelise teadusulme austajatel ei ole siit mitte midagi leida. See raamat on nagu Richard Kelly filmid - hirmus segased ja mõistetavad üksnes siis, kui õppida väikeste asjade taga nägema suuri ja suurte taga väikseid ja...

5 :)

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Lugu on hästi ja ladusalt kirjutatud nagu Poe jutud ikka.

Peategelane on rikkast ja auväärsest suguvõsast pärit noormees William Wilson, kes saadetakse kodust ära aadlipoiste internaatkooli õppima. Internaatkoolis "kohtub" ta poisiga, kes on tema nimega, tema välimusega, kuid siiski teatud erinevustega, näiteks pärit proletariaadi seast.

Narratiiv viib lugejat läbi lapsepõlve, noorukiea otse dekadentsist ja kombelõtvusest tiinesse täiskasvanuikka.

Leian, et ulmet loos ei ole ning novelli koht ei ole Ulmekirjanduse BAASis - puudub nii üleloomulikkus kui ka horror. Sellegipoolest on tegu suurepärase ja köitva looga hirmudest, skisofreeniast, südametunnistusest.

Teksti loeti eesti keeles

See Neetud Suurte Algustähtede Katk, Võeh, Mitte Ei Ole See Tore Asi! Vallutab Jutte Ja Lugusid! Lihtsate Sõnade Algustähed Hakkavad Paisuma!

Ühesõnaga minus tekitavad jälestustunnet lood, kus Kangelane läheb otsima Aaret ning peab seejuures tapma Vaenlase. Mitte, et eelmine lause loo sisuga haakuks, aga lihtsalt ülemäärane ja ülepingutatud suurte algustähtede pruukimine, et jutule mingit sügavust anda.

Teksti loeti eesti keeles

Meeldis... Ei tea miks, aga meeldis. Meeldis see jutustav stiil ja meeldis see tobearmas lõpp, mis oli lihtsalt lõpu enda pärast kirjutatud.

Naised on alati hukatust toonud :)

Teksti loeti eesti keeles

Kõik raamatu põhilised vead on eespool juba kenasti lahti räägitud. Raamat oli loetav, aga jäi kuidagi lahjaks.

Silma torkas raamatu hämmastav ülesehituslik ja sisuline sarnasus Robin Hobbi "Salamõrtsuka"-seeriaga. Mingisugune emotsionaalne ja orvustunud assassiiniõpilane, kellel on mingeid imelikke maagilisi võimeid.

Kõlab sarnaselt, eks?

Teksti loeti eesti keeles

Lugu ise on lühike, aga mõjuv. Kirjeldused on napid, ent annavad toimuva väga hästi edasi. Dialoog on suurepärane.

http://gaslight.mtroyal.ab.ca/mnkyspaw.htm

Teksti loeti inglise keeles

Geniaalne teos, minu arust on see pigem huumorina kirjutatud kui tõsiuskselt fantasyna. Kõik need stseenid Carathise ja tema neegritega, kes aluspükste väel soorohtu korjavad...

Puhas kuld! Ja maailm on muidugi köitvalt kirjeldatud.

Teksti loeti eesti keeles

Eelmisele: ulme alla kuulub ka horror. Kes väidab, et "Guts" ta külmaks jättis ja õudust ja vastikust ei tekitanud, sellele vaatan pungissilmselt otsa. Mille poolest on igav tondijutt rohkem horror kui see?

Suurepärane, perversne, haiglane, nilbe, nauditav lugu!

Teksti loeti inglise keeles

Enamasti muutuvad sellised kosmoselaevu ja sõjaväelasi täis kosmoseooperid mulle mingil hetkel arusaamatuks ja segaseks (nimed, auastmed, rühmade paigutused ja eesmärgid lähevad segi), kuid see oli mulle väga huvitav lugeda, ma suutsin kuni lõpuni teksti mõttega jälgida.

Plusspunkt kaisukarude eest. ^_^

Miinuspunkt "valkjate taimede" eest. Kaldun arvama, et planeedil kasvavad taimed oleksid olnud pigem punased või roosad, sest just seda värvi on näiteks kuni 200 meetri sügavusel kasvavate punavetikate värvus - selle värviga taimed suudavad elutseda väga vähese valgusega paikades.

Kaisukarude ja zooride seos jäi veidi segaseks. Alguses ma lootsin, et kaisukarud olidki zoorid, aga nüüd arvan, et hoopis see kombitsatega muna oli zoori.

Teksti loeti eesti keeles

Vahetult peale lugemist tehtud märkmed:

Kui too hädamaandumise teinud eit Maybelle`iks nimetati, siis ma mõtlesin esimese kihvatusega, et panen kogu sellele neetud kremplile ühe. Maybelle!!!

Lisaks oli Maybelle`i nimi ka pidevalt valesti käänatud, kui eelduseks võtta, et nimi hääldub [meibell].

Dialoog oli ka üsna naljakas lugeda, see sarnanes Oscar Wilde`i raamatute kõrgseltskonna vestlemisele - väljapeetud, kammitsetud ja surnud.

Aga tegelikult mulle lugu meeldis. Meeldis ka see, et naine jäi lõpuni pearahakütiks, mitte ei kahetsenud vahepeal pattu ega tormanud oma metsiku kütiga päikeseloojangusse, üdini õilsana.

Teksti loeti eesti keeles

Kõigepealt jutustatakse natuke, siis kirjeldatakse natuke ja siis tapetakse kõik, mis liigutab, maha. Lugu kulgeb just nii nagu võib arvata, et ta kulgeb. Kõik võimalused, mis lubavad originaalset lahendust, hävitatakse. "Pahad" saavad haledalt peksa.

Kolme saab jutt humoorika joodikpapi eest, kelle kirjeldamine suunurka muige tõi.

Kui maagia toimib, oleks pidanud ka Serafimi maagia toimima.

Teksti loeti eesti keeles

Lühike, jah, aga meeldis. Kurb on näha, et paljud hindavad tekste üksnes pikkuse järgi. Tsitaadid on vist ülim mõttetus...?
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugu, tõesti hea lugu... Mõned loogikavead on sees muidugi või vähemalt kohad, mis minu jaoks vajaksid lisaselgutusi... Liiga kiiresti kulges jutt minu jaoks lõpus, oleks tahtnud sarnast heietamist nagu alguses.

Näiteks: miks vananeb too naine elu lõpu poole kiiremini kui elu alguses? Kolme tunniga sai imikust väikelaps, aga paari minutiga elu lõpus vananes naine 30-40 aastat? Maagia, ilmselt...

Loeks meelsasti loo eellugu.

Teksti loeti eesti keeles

Inimene, kes selle loo kirjutas, oskab ilmselgelt kirjutada, sest tekst voolab ladusalt, mis sest et kummalisi radu mööda.

Idee ise ei ole ka minu arvates kuigi halb - kui see Daniel ikka nii meeletu tahtejõuga oli... Samas oleks soovinud tema saarekesel viibimise pikemaid kirjeldusi. Kuidagi väga lihtsalt jõuti selle jala küljest tüki söömiseni. Enne oleks ta võinud ju oma riideid püüda süüa, juukseid kiskuda peast ja nätsutada, vetikaid süüa (sukelduda vetikate järele, karpide järele - veest välja ulatuv kaljutükk ei lähe püstloodis sügavikku).

Lootsin sellest rohkem "Pii elu" sarnast asja, aga ei saanud. Samas kõige hullem saast ka ei ole. Paneksin 3- hea meelega, aga ei saa. Panen siis kolme.

Teksti loeti eesti keeles