Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Richard Morgan

1965-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Richard Morgan ·

Thin Air

(romaan aastast 2018)

Hinne
Hindajaid
1
1
0
0
0
Keskmine hinne
4.5
Arvustused (2)
3.2023
Must Kass

Tegevuskoht: Marss. Koloniseerimise algusest on möödas ligi 300 aastat, elanikke ca 6 miljonit (?), inimasustust on veel mõnel Päikesesüsteemi kuul ja ühes asteroidiparves. Marssi püüti algul terraformida, aga kui tehtud oli umbes 5%, leiti, et pole erilist mõtet. Elatakse pealt kinni kaetud suures kanjonis ja kraatrites, pealinn on muidugi Bradbury, on ka Wellsi nime kandev sõjaväeasula jms. Kuna suurem osa tööjõust on pärit Andidest, siis on valitsevaks religiooniks kergelt katoliiklusega segunenud usk Pachamamasse - mitte et rahvas eriti usklik oleks, aga on ju vaja nimesid, kelle kaela kõik ebaõnnestumised ajada jms. Ühiskonnakorralduses on määrava tähtsusega pettus, vägivald ja korruptsioon.
Peategelane: Hakan Veil. Ema müüs ta veel enne sündimist (umbes nagu) turvafirmale maha, nii et kuuenädalaselt opereeriti temasse autonoomne AI ja mõned turvasüsteemid. Parendatud võimete hinnana peab ta iga kaheksa kuu järel vähemalt neli kuud magama. Ärgates ei tundu söök ja puhkus eriti olulistena, küll aga on peaaegu vastupandamatu soov pidevalt kellelegi pasunasse anda. Ärkveloleku tsükli lõpus on ilmselt vastupidi, aga nii kaua romaan ei kesta. Töö, mille jaoks teda oli modifitseeritud, seisnes selles, et ta magas mingis pikemat aega teel olevas raketis, kui aga tekkis mingi ohtlik ja ootamatu olukord, äratati ta üles, et ta olukorra likvideeriks. Nagu ta tunnistab, oli ellujäämine ja inimeste tapmine selle töö juures see lihtsam osa. Mingil hetkel läks ta tööandjaga tülli ja jäeti Marsile, kus ta püüab eradetektiivi ja/või turvamehena toime tulla.
Nüüd - miks see romaan mulle meeldis. Esiteks täitis see meeldivat funktsiooni. Rüüpasin oma espresso sisse, võtsin mugava lugemisasendi, järgnes paarkümmend lehekülge mõttetut vägivalda ja seksi (vahekorras umbes kakskümmend ühele) ning juba vajusidki silmad mõnusaks lõunauinakuks kinni.
Olulisem oli siiski stiil. Toimuvast teab lugeja niisama palju kui peategelane, ehk siis sugugi mitte kõike. Marsi olusid ei anta edasi nii, nagu seletaks heatahtlik giid neid juhmile turistile. Nii peategelase sisemonoloogis kui tegelastevahelistes dialoogides ei korrata üle nende jaoks enesestmõistetavaid asju. Nii jääb lugejale mõndagi esialgu segaseks, aga mumeelest on see ainult hea: peategelane saab kaasa mõelda viitsivale lugejale lähedasemaks, samas kui mingid autoripoolsed seletused tekitaksid võõristava distantsi. Niisiis, lugeja saab üsna kiiresti aru, et VV-kanister on ühest V tähega punktist teise viiv kiirrong. Aga mõistmiseks, misasi on 'branegel, oli mul ikka mitut vihjet vaja. Kui järjest on kaks suurtähega sõna, siis võib see tähistada inimest, firmat, kohta, relva vms - võibolla hiljem selgub. Inimeste nimesid, muuseas, pole erilist mõtet meeles pidada; just nagu GRRMartini epopöas, saavad kõik kõrvaltegelased nagunii surma. Hea küll, siin jäävad kaks tükki ellu, aga ma ei ütle, kes...
Niisiis, Marsile saabub revident. Ja tema 116 abilist...
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Sisu on eelarvustaja juba ammendavalt kokku võtnud ja ka tema hinnanguga teosele jääb üle ainult nõustuda. Maksimumhinnet ei hakka ma siiski panema, sest noh... päris ülivõrretesse tõusta pole Morgani loomingu hindamisel minu meelest siiski põhjust.
 
Kes on lugenud sama autori "Altered Carbon" sarja, see juba teab mida Morganilt oodata ja ei pea pettuma. Ka minu ootused said täidetud, ja kuigi "Altered Carboni" kolmanda raamatu lõpuks oli mul sellest kergelt kopp ees siis paistab et 3 aastat pausi on piisav et võib ühe sellise teose jälle rõõmsalt läbi lugeda.
Teksti loeti inglise keeles
x
Must Kass
1954
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
no_social
Viimased 25 arvustused:
Must Kass

Et siis Hugo ja Nebula mõlemad... Huvitav, kas Nebula žürii koosnes ainult naistest, või siis ei ilmunudki tõesti midagi paremat.
Sisu: Varajases faasis raseduse avastamise meetodid ja likvideerimine ca viimase 3500 aasta vältel pluss sadakond aastat tulevikugi kohta.
Olen varemgi väitnud, et ajateljel edasi-tagasi hüppamine mulle üldiselt ei meeldi. Antud juhul oli see vast siiski õigustatud ja korralikult teostatud - ma ei hakanud toodud viidete õigsust muidugi kontrollima.
Stiili poolest võiks vabalt kolme panna, liiatigi on probleem suurele osale inimkonnast oluline, eriti veel neile, kes on sattunud sündima usuhullusest haaratud riigis. Aga lõpuni lugeda ma seda ei suutnud. Mis peaks tähendama hinnet üks. Hea küll, võtame keskmise...
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Autor on välja mõelnud huvitava maailma, kuid minu arvates valinud vale vormi selle tutvustamiseks. Tähendab, maailma põhjalik kirjeldus ei anna eriti juurde lugu niiöelda koos hoidvale põgenemiskirjeldusele ja samune põgenemine ei illustreeri kuigivõrd seda mullistunud maailma.
 
Oleks saanud läbi ajada lühema versiooniga: keegi, olgu siis usujuht või miski dünastia viimane ellujäänud liige või miski kukutatud poliitik, Enrico Chivaldori või keegi teine, peab pagulusse põgenema, teel kohtub ta nii toetajate kui vaenlastega, nende maailmavaade selgitab lühidalt, miks keegi kumma poole on valinud, kogu maailma religioosse vms jaotumise järele pole mingit vajadust. Ja samas on selles loos materjali terve romaani jaoks.
 
Maailmavaate muutumiseks, uute tõekspidamiste omaksvõtmiseks kuluvat aega mõõdetakse pigem põlvkondades kui aastates. (Muidugi on alati idioote ja oportuniste, vt märksõna "juunikommunistid".) Ma ei taha sellega öelda, et tegevus peaks ulatuma läbi mitme põlvkonna. Küll aga leiduks olulisi tegelasi, kelle perekondlike draamade kaudu muutunud maailma mõjusid näidata.
 
Mumeelest oleks islami ja vene õigeusu argitasemel lepitamine vägagi keeruline ülesanne. Ühelt poolt islami range keeld elusolendite kujutamiseks ja teisalt vene õigeusule omane pühakute ja ikoonide rohkus. Ma nüüd ei tea, kas autor on teinud seda teadlikult või kogemata, aga on üks detail, mis tõstab jutu hinde hädise nelja peale. Islamis on paar erandit, mis inimest siiski kujutada lubavad. Esiteks peavad arstiks õppijad ju teadma, mismoodi inimese (ja isegi vastassoost inimese) organism toimib. Ja hiljem lisandusid tagaotsitavate kurjategijate pildid. Nii ongi loogiline, et üks seltskond, olles näinud mitmeid pilte Jeesusest, peab teda eriti ohtlikuks kurjategijaks.    
Teksti loeti eesti keeles
Must Kass

Eelmine arvustus oli küll pelutav, aga kaanepilt meelitas siiski lugema. Ja kuna teadsin, et midagi erilist pole oodata, polnud ka midagi kaotada. Ning meelelahutusena mulle täitsa sobis. Kassid olid toredad, delfiinid olid toredad, üle kõige meeldis mulle aga autori oskus dialooge kirjutada. Kusjuures neis dialoogides tõtt ei räägita, ainult vihjatakse, kui sedagi.
Kõige üleliigsem asi romaanis oli minu jaoks 8. peatüki esimene pool, vulkaanisaare ajalugu. Aga muidu - oli küll kohati üle võlli, aga mis siis? Krimkas oleks tõde paljastatud sammhaaval, niiviisi pinget juurde kruttides. Antud juhul pöörati kõik senine pea peale ühe ropsuga - aga see polnudki ju krimkana mõeldud.
Mäletan nagu ähmaselt, et Old Man's Wari ma alustasin, aga ju siis tüdinesin rauakolinast. Nii et esimene Scalzi, mille ma lõpuni olen lugenud...
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Nagu pealkiri vihjab, on tegemist ulmetaustaga krimkaga. Ja kui sellest vihjest väheks jääb, siis võib lisada, et autor on John le Carre poeg (passis on mõlemal muidugi Cornwell). Et siis kõigi osaliste kahtlustamine on romaani loomulik osa. Ulmest nii palju, et farmaatsiafirma on välja arendanud preparaadi, mis teeb organismile restardi: kõik haigused ja kahjustused kaovad, valdav osa mälust samuti, täiskasvanu kehale lisandub igal preparaadi manustamisel ca 25% kasvu ja kehamassi, mõne kuuga tuleb uuesti läbi elada kogu lapsepõlv ja mürgeldav teismeliseaeg. Aga tulemuseks on (peaaegu) surematus ja muidugi saavad seda endale lubada ainult vähesed väga rikkad - ja firmaomaniku sugulased. Mõningane ühiskondlik ebavõrdsus, seega.
 
Peategelaseks on eradetektiiv, kes saab suht hästi läbi politseiga, ent ka titaanidega (kuna preparaadi koodnimi oli T7, siis kutsutakse nii preparaadi manustanuid). Niisiis, üks titaan oleks nagu endale kuuli pähe lasknud, tema varasemate isiksuste või tegevuse kohta pole mingeid andmeid ja detektiivil tuleb hakata juhtumit lahendama. Stiil on meeldivalt hoogne, parimatel hetkedel meenutab lausa Chandlerit, mitte noirile omast sotsiaalpornot. Üle lugema ei hakka - kes loeks krimkat kaks korda? - aga oli päris meeldiv lugemiselamus.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Huvitava kompositsioonilise võttena on kogumiku avalooks paigutatud üks suuremaid äpardusi, see on nagu lubadus lugejale, et edasi saab ainult paremaks minna. Aga võtame siis autorite etteastumise järjekorras.
 
Jaagup Mahkra
Pehmelt öeldes see lugu ei kõnetanud mind. Kasutatud on NII lootusetult vananenud stiili: pilvepiirilt alla vaatava kõiketeadva jutustaja igavad loengud; pealtnäha lineaarselt kulgeva sündmustiku juures oluliste episoodide lugeja eest varjamine, et need siis kulminatsioonis kõrvupidi kübarast välja tõmmata... Tegelikult oleks sellest materjalist saanud jutu teha küll. Kui suurem osa maailma kirjeldusest välja jätta ja praegu peitu jäänud episoodid toimumise järjekorras lahti kirjutada, võiksid peategelase topeltmängu psühholoogilised nüansid isegi huvi pakkuda. Praegusel juhul hinne 2 - ma ju siiski suutsin selle läbi lugeda.  
 
Tade Thompson
Mitte midagi väga uut sündmuste toimumispaigas (meenub "Snow Crash") ega neis lenduvates hormoonides, lõpp on ehk natuke ebaloogiline, pärast Mahkra lugemist tundus nelja väärilisena, kogumiku laiemat konteksti arvestades siiski 3.  
 
Meelis Kraft
Karm lugu. Kohaliku taustaga lugu. Hea lugu. Usutav lugu - selles mõttes, et alles päeva-paari pärast, kui loo lummus hakkab hajuma, võib tekkida kõhklusi: näiteks et kas kuus kutsikat on ikka ilvese tavaline pesakond. Ulmeline osa aga kahtlusi ei tekita. Üldiselt mulle ajamasinaga mängimine - sündmuste esitamine nö vales järjekorras - ei istu, aga antud juhul oli see õigustatud. Hindeks muidugi 5, kogumiku kontekstis isegi plussiga.  
 
Seio Saks
Sümpaatne idee, millest oleks saanud enamatki välja arendada, praegune kild jääb nagu napiks. Avansina ja ka motot arvestades miinusega 4.  
 
Kell Rajasalu
Meisterlikud eri värvi killud. Ühte kaleidoskoopi panduna jääb tervikpilt ehk pisut hõredaks, aga parem ongi salapära säilitada kui lugejat liigsete seletustega tüüdata. Kahtlemata 5  
 
Häli Kivisild
Kohaliku taustaga ja nii hea lugu, et tahaks veidi viriseda. No et alguses on maailma võibolla liiga põhjalikult kirjeldatud. Võibolla oleks võinud neile põhjalaiustele lisaks numbritele ka oluliste asustatud punktide järgi nimed anda, et oleks lihtsam ette kujutada: Tõrva on vist üsna täpselt 58 peal. Ja (see on nüüd nali) natuke nagu feministlik on lugu ka: juttu on ühe pere nelja järjestikuse põlvkonna naistest, üsna tõenäoliselt olid neil ka isad, aga keegi isegi ei kahtlusta, et mõni kasulik omadus võiks neilt pärineda... Hindeks 5  
 
Miikael Jekimov
Ma ei tea, miks, kuid mulle tundub, et tegemist on korralikult teostatud tellimustööga. Mis kipub tähendama, et autoril pole sisuga isiklikku suhet. Kirjeldused on väga head, selles osas on autor oma oskusi varemgi näidanud. Inimsuhted on klišeelik, heal tasemel sotsiaalporno. Ja lugu lõppeb ära seal, kus asjad võiksid huvitavaks minna - no et kuidas see katastroofijärgne ühiskond toimib, mida seal toodetakse, millistest vahenditest peetakse üleval pagulaslaagreid. Aus 3.  
 
Henri Stravinski
Vabandust, aga see pole ilukirjandus, isegi kui koostaja seda tõsiteadulikuks fantastikaks nimetab. 1.  
 
Veiko Belials
Nii väga see lugu mulle ei meeldinud, et mõnede proportsioonide või tempode üle viriseda, aga siinses kontekstis sobib 5 hindeks küll.  
 
Edgar Pangborn
See on koostajal hea leid. Tõsi, tausta ja sündmusi koos hoidev liin, mingi sõge muusika, läheb minust väga suure kaarega mööda, ning aegumise märke on ka tunda. Ma ei hakanud originaali otsima, aga tundub vähemalt, et tõlkija on tekstiga hea kontakti leidnud. Kokkuvõttes 4.  
 
Indrek Hargla
Siin tundus olevat paar väikest ebaloogilisust või vähemalt seletamata jätmist. Aga samas väärib rõhutamist, et suur osa viidetest varasematele sündmustele polnud esitatud tuima autoritekstina (nagu paraku mõnes teises jutus) vaid just selleks mängu toodud isiku kaudu. (Kas 'mälur' on kõige õnnestunum ametinimi, on nüüd iseküsimus.) Korralik lugu, pole põhjust madalamaks hindeks kui 5.  
 
J.-H. Rosny seenior
See oli nüüd asi, mida ma esimesest peatükist kaugemale ei suutnud lugeda ja juba see nõudis suurt pingutust. 1.  
 
Ma olen loetud Täheaegadele tavaliselt neljasid jaganud, iga kord on ju ka paar head juttu olnud. Kui esimene ja viimane tekst oleksid prügikasti jäänud, oleks seekordne üllitis isegi viite väärt, õnnestumisi oli tavbalisest rohkem. Ja vormistus. Ma saan aru, et vahel on tore pöörduda juurte juurde, Urmas Alase Täheaegades oli tekst leheküljel tõesti kahes veerus. Loodetavasti jääb see ühekordseks meenutuseks. Ning selleks, et saaks pealkirja järele pikad rallitriibud (?) joonistada, pidi iga lugu algama paarisleheküljelt, mis omakorda tõi kaasa sobimatutena mõjuvad reklaamiküljed.
Teksti loeti eesti keeles
Must Kass

See on hea raamat ja samas üsna igav raamat. Tegevus toimub samas universumis, milles Leckie Abistavate-triloogia, sedapuhku pole rõhk Radchi impeeriumil; ääremaadel teeb pigem rõõmu, et impeerium nõrgeneb, kuna imperaatori kloonid on omavahel tülli pööranud. Aga ka ääremaadel on rohkesti intriige, tuhandete aastate pikkusi vaenusid, mälestusi genotsiididest jne. Lisaks pidev hirm presgerite ees - rassi ees, kellest pole teada midagi muud, kui et nad võivad ootamatult ilmuda ükskõik kuhu ja seal kõik hävitada. On kokkulepe presgeritega, et mõistuslikke rasse nad ei torgi, aga kui keegi alustab sõda või ahistab oma kodanikke, satub mõistuslikkus sügava kahtluse alla.
Romaanis saab üksipulgi selgeks, et "presgeri tõlk" võib olla ka ametinimetus, eelkõige on tegemist aga geneetiliselt parendatud liigiga; nad on aretatud küll inimeste baasil, aga täiskasvanuks saades ilmnevad neil mõned presgerite - inimeste seisukohast - üleloomulikud võimed. Õigupoolest oli tõlkide olemusele vihjatud juba triloogiaski, aga kuna seal oli tegevus keskendunud muudele asjadele, võisid need vihjed jääda tarviliku tähelepanuta. Tunduda lihtsalt veidrustena - kui tõlk teatab, et on nooruses palju inimesi söönud, "aga ainult neid, keda pidi sööma" või siis pole päris kindel, kas ta on parajasti Dlique või Zeiat. (Dlique on ka ainus vana tuttav, kellest ka selles raamatus korraks juttu tuleb.)
Aga. Kui juba triloogia puhul käis sagedane teejoomine mõnele lugejale närvidele, siis nüüd on seda veelgi rohkem. Ja väga harva õnnestub ka kohvi hankida. Teejoomisest tüütumad on pidevad kordused. Romaanis on kolm liini ja sageli kirjeldavad kõik kolm sama sündmust - veidi erinevalt. Kui kellelgi on mingi tunne, siis kirjeldab ta seda lehekülgede kaupa - ja mõnes järgmises peatükis uuesti. Isegi kui on tegemist eksistentsiaalse hirmuga, kipub see liiale minema.
Kui triloogias oli "tema" koha peal ainult "she" - isegi kui eelmises lauses oli öeldud, et habemega - siis nüüd on isikulisi asesõnu kuhjaga. Erinevatel rassidel, erinevatel rahvastel, vastavalt soole ja vist ka orientatsioonile, ametlikus pöördumises ja sõbralikus vestluses. Ning kuna peamine intriig käib selle ümber, kas keegi on inimene või presgeri tõlk - mõned arvavad üht- ja mõned teistviisi -, mis tähendab ka vastava asesõna kasutamist, siis ei saaks kogu seda jama tõlkimisel ignoreerida.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Romaan kuulub Laundry sarja, täpsemalt on tegemist sarja kuuluva triloogia viimase osaga. (Algas triloogia mäletatavasti sellega, kuidas haldjatest linnavahid jõuluvana lintšisid.) Raske öelda, kas sellega saab viimaks otsa kogu Laundry - ennegi on selles olnud niiöelda vahefinišeid, mille järel tegelaskond oluliselt muutub.
 
Nagu oli näha juba Merchant Princesi puhul, on Stross märksa osavam sarjasid alustama ja arendama kui lõpetama. Liiatigi, selgub järelsõnast, võttis autor eesmärgiks kirjutada endale võõras stiilis, nö mugavustsoonist väljas. Nii ongi suurem osa lehekülgedest täidetud igavavõitu kirjeldustega, mis peavad tõestama, kui närune ja ebahügieeniline oli elu 200 aastat tagasi. (Hea küll, postitõlla võrdlemine lennuki turistiklassiga on ju natuke naljakas.) Veel on hulk ruumi pühendatud vana teleseriaali (The Prisoner) ümberjutustusele.
 
Tegevus: eelmiste osade karm bitch satub haledatesse olukordadesse, ent tuleb oma söakusega neist lõpuks välja, kindlustades oma õukondlikku positsiooni sellega, et toob Britanniat valitsevale Mustale Vaaraole kingituseks Napoleoni 12-aastase klooni. Mängus on unenäolistel alustel tekkinud ajasilmused, "jumal masinast" tüüpi lahendus ja hulk ebamääraseid esoteerilisi võimeid.
 
Valitud jutustamisviisi tuntuimaks esindajaks on tõenäoliselt Jane Austen. Kuna ma pole selle daami loominguga tuttav, ei oska ma öelda, kas kõnealune romaan on jäljenduse - või paroodiana - hästi välja kukkunud. Strossi loomingu kontekstis ei vääri see aga kolmest enamat.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Sellega on nüüd natuke keeruline. Päris kindlasti on tegemist "Vita Nostra" järjega, aga see ei ole "Brevis esti" tõlge. Autorid on teksti muutnud, peatükke lisanud ja ära jätnud jne. Võimalik, et ingliskeelsele turule mõeldes, igatahes tõlkijaga tihedalt koostööd tehes - aga isegi kui mul oleks originaal kõrvale võtta, ei jaksaks ma suht keerulise teksti kõiki nüansse võrrelda. Nii et tegemist on nö autoriseeritud tõlkega. Sergei suri paar nädalat enne teksti kirjastusele üle andmist. Koos jõuti põhjalikult arutada ka "Brevi finieturile" tehtavaid muudatusi, aga eks näe, kas ja kuidas ja millal need ingliskeelsesse raamatusse jõuavad.
 
Veel keerulisem on öelda midagi romaani sisu kohta. No näiteks eelmise osa lõpust on peategelase, neiu Saša jaoks möödunud ebamäärane ajavahemik (mille käigus ta kohtab oma autoõnnetuses hukkuvat teisikut), edukate ülikoolikaaslaste jaoks pool aastat (ebaedukad on kadunud Väga Halba Kohta) ja reaalses maailmas on kulunud 15 aastat. Jälle on tegemist tavainimeste jaoks hoomamatute oskuste omandamisega. Käe sirutamisest mitme meetri kaugusele kuni ajasilmuste loomiseni, lendamisest oli juttu juba eelmises osas. Mingitpidi on tegemist kvantifitseerimatu kvantifitseerimisega ja reaalsuse mõõduka muutmisega. Lugeja jaoks on toodud mõned näited nende hoomamatute õpingute kohta. Nii saab Saša koduse ülesandena musta paberilehe kolme punase täpiga, ülesandeks on leida, millise viiemõõtmelise kontseptsiooni projektsioon see on ja väljendada kontseptsioon selle kaudu, mida see ei ole.
 
Mulle tundub, et lihtsameelsematel lugejatel tekib suur kiusatus romaan varem või hiljem pooleli jätta.
 
Üliõpilastest peavad saama sõnad (täpsemalt sõnatüübid) mingis ülimas tekstis. Saša näiteks on parooli omadustega verb käskivas kõneviisis, väga haruldane kombinatsioon, millega kaasneb võime senise maailma asemele uue loomine. Väga võimalik, et aluseks on võetud muinasjutt, milles väidetakse: "Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal." Ma olen üsna kindel, et seal ei mõeldud ainult ühte sõna, vaid sõnadest koosnevat teksti, seepärast on siis vajalikud ka need erinevad sõnatüübid. Tasakaalustavalt mõjub see, et jumala lihane poeg on üpris hädine äpu.
 
Keeruline raamat, mitte ehk nii uudne kui esimene osa, kuid kindlasti polnud lugemisele kulunud aeg asjatult raisatud.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Meeldiva üllatusena on Hutchinson pöördunud korraks jälle oma Killustatud Euroopa maailma poole. Mis mäletatavasti algas "Euroopa sügisega", millele tulid lisaks veel kolm romaani. Et siis jälle kullerite organisatsioon ja Euroopa, mis kohati kildudeks pudeneb ja kohati tükke kokku korjab. Nüüdne pole otseselt järg, tegevusaega on raske paika panna, üks vähestest vihjetest on "Krakovis tegutses kord üks legendaarne kuller", mis võib, aga ei pruugi tähendada meile tuttavat eestlasest kokka Ruudit.
Eesti on aga jälle mängus küll. Üks peategelastest on eestlannast politseiohvitser Krista, teine kuuekümne ringis teksaslanna Carey, karjääri lõpetamisele mõtlev kuller ja Texase Vabariigi litsentsiga eradetektiiv. Veidi põhjalikumalt kui pelgalt dekoratsioonina esindab Eestit ka alkohoolikust ajakirjanik Lenna. Sündmused toimuvad Tallinnas, Gliwices, Taani väikesaartel ja mujalgi.
Taust on ulmeline, lugu ise aga pigem Le Carre stiilis kulgev spiooniromaan. Carey kunagine juhendaja ja armuke korraldas Eestis suuremat sorti pahanduse, mõni aasta hiljem lavastab Poolas aga oma hukkumise autoavariis. Terasemad tegelased ei jää seda uskuma ning nii otsivadki teda Carey, Eesti politsei, Poola kullerid ja kahe paralleelmaailma salateenistused. Mõnigi kord üksteisele jalgu jäädes.
Olen tähele pannud, et kui raamat mulle meeldib, kipun norima pisiasjade kallal. Antud juhul - Tallinna kaart on ilmselt mingist alternatiivmaailmast. (Võimalik muidugi, et suurlinna elaniku jaoks ongi Tallinnas kõik asjad üksteisest mõne kilomeetri kaugusel - nii nagu tallinlase jaoks on Tartus kõik jalutuskõigu kaugusel...) Siis, poolakeelsete tänavanimede jms sabast oleks pidanud kohaliku keele omastava käände ära koristama ja ingliskeelses raamatus kasutama inglise varianti. No ja autor on kaunistanud teksti kõlava eestikeelse sõnaga "politseikolonelleitnant" - mis küll ei takista ohvitseri majorist otse koloneliks saamast. Jne.
Kuna Hutchinson siinmail kellelegi peale minu ei paista huvi pakkuvat, ei oska ka kellelegi soovitada. "Euroopa sügis" peaks olema enne läbi loetud, ja kõik selle järjed teevad tausta mõistmise mõnevõrra lihtsamaks.
Teksti loeti inglise keeles
3.2023
Must Kass

Tegevuskoht: Marss. Koloniseerimise algusest on möödas ligi 300 aastat, elanikke ca 6 miljonit (?), inimasustust on veel mõnel Päikesesüsteemi kuul ja ühes asteroidiparves. Marssi püüti algul terraformida, aga kui tehtud oli umbes 5%, leiti, et pole erilist mõtet. Elatakse pealt kinni kaetud suures kanjonis ja kraatrites, pealinn on muidugi Bradbury, on ka Wellsi nime kandev sõjaväeasula jms. Kuna suurem osa tööjõust on pärit Andidest, siis on valitsevaks religiooniks kergelt katoliiklusega segunenud usk Pachamamasse - mitte et rahvas eriti usklik oleks, aga on ju vaja nimesid, kelle kaela kõik ebaõnnestumised ajada jms. Ühiskonnakorralduses on määrava tähtsusega pettus, vägivald ja korruptsioon.
Peategelane: Hakan Veil. Ema müüs ta veel enne sündimist (umbes nagu) turvafirmale maha, nii et kuuenädalaselt opereeriti temasse autonoomne AI ja mõned turvasüsteemid. Parendatud võimete hinnana peab ta iga kaheksa kuu järel vähemalt neli kuud magama. Ärgates ei tundu söök ja puhkus eriti olulistena, küll aga on peaaegu vastupandamatu soov pidevalt kellelegi pasunasse anda. Ärkveloleku tsükli lõpus on ilmselt vastupidi, aga nii kaua romaan ei kesta. Töö, mille jaoks teda oli modifitseeritud, seisnes selles, et ta magas mingis pikemat aega teel olevas raketis, kui aga tekkis mingi ohtlik ja ootamatu olukord, äratati ta üles, et ta olukorra likvideeriks. Nagu ta tunnistab, oli ellujäämine ja inimeste tapmine selle töö juures see lihtsam osa. Mingil hetkel läks ta tööandjaga tülli ja jäeti Marsile, kus ta püüab eradetektiivi ja/või turvamehena toime tulla.
Nüüd - miks see romaan mulle meeldis. Esiteks täitis see meeldivat funktsiooni. Rüüpasin oma espresso sisse, võtsin mugava lugemisasendi, järgnes paarkümmend lehekülge mõttetut vägivalda ja seksi (vahekorras umbes kakskümmend ühele) ning juba vajusidki silmad mõnusaks lõunauinakuks kinni.
Olulisem oli siiski stiil. Toimuvast teab lugeja niisama palju kui peategelane, ehk siis sugugi mitte kõike. Marsi olusid ei anta edasi nii, nagu seletaks heatahtlik giid neid juhmile turistile. Nii peategelase sisemonoloogis kui tegelastevahelistes dialoogides ei korrata üle nende jaoks enesestmõistetavaid asju. Nii jääb lugejale mõndagi esialgu segaseks, aga mumeelest on see ainult hea: peategelane saab kaasa mõelda viitsivale lugejale lähedasemaks, samas kui mingid autoripoolsed seletused tekitaksid võõristava distantsi. Niisiis, lugeja saab üsna kiiresti aru, et VV-kanister on ühest V tähega punktist teise viiv kiirrong. Aga mõistmiseks, misasi on 'branegel, oli mul ikka mitut vihjet vaja. Kui järjest on kaks suurtähega sõna, siis võib see tähistada inimest, firmat, kohta, relva vms - võibolla hiljem selgub. Inimeste nimesid, muuseas, pole erilist mõtet meeles pidada; just nagu GRRMartini epopöas, saavad kõik kõrvaltegelased nagunii surma. Hea küll, siin jäävad kaks tükki ellu, aga ma ei ütle, kes...
Niisiis, Marsile saabub revident. Ja tema 116 abilist...
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Et autor hiljuti nö päriskirjanikuks tunnistati, tõstis raamatu lugemisjärjekorras tüki maad ettepoole, liiatigi olin ühte Kalmsteini juttu varem lugenud ja see oli mulle meeldinud.
Mõnegi jutu taga on tunda vägevat nägemust, kahtlemata ei puudu ka oskus neid nägemusi sõnades edasi anda. Iseasi nüüd selles, mida on lugejal nende nägemustega peale hakata.
Niisiis, Lumemarjaveri on imho väga hea jutt. Kogumiku kompositsioon lisab oma plussi, esimest korda on rõhk inimlikel probleemidel. Ka Põgeneda rottidelinnast on väga hea jutt, praegu muidugi veel aktuaalsem kui kirjutamise ajal. Aga kui nüüd jälle kompositsioonile mõelda, siis edasine tekitab vaid pettumust.
Optimusega on autor kombanud valdkonda, mis talle ilmselt kõige paremini ei sobi. Tundmatu surma keksumäng mööda ajatelge on täiesti tarbetu. Ja Murtud süda on - jällegi, minu jaoks - masendavalt igav.
Kokkuvõttes: kaks viit, kolm ühte, mõned (peaaegu) kolmeväärilised. Mis sobib siis ka keskmiseks. Pluss kasulik kogemus: lugemisjärjekorra esimese kolmesaja sisse pole mõtet autorit võtta.
Teksti loeti eesti keeles
Must Kass

Selles loos on palju tuttavlikke elemente. Ei, see pole plagiaat, lihtsalt nö värvid on tuttavad. On PKDickilikku paranoiat: keegi jälgib kedagi, kes jälgib kedagi, ning pole kindel, kus on reaalsus, kus virtuaalsus või ettekujutus. On juhitamatu ja kurat-teab-kuhu kihutav kosmoselaev oma AI-ga (mulle pole "2001" kunagi eriti istunud, ütleme siis parem, et see sarnaneb Herberti-Ransomi Pandora-sarjale). On Le Carre stiilis spioonilugudele omast "keegi meist on reetur" pinget. On isegi midagi sarnast selle loetamatuks paisunud sarja algusosadega, kus kodanik Hari teatud perioodilisusega ilmus näpunäiteid jagama. On LitRPG poole kiskuvat protsentide lugemist ja edetabelite koostamist jne.
Kui need on vaid värvid, siis mis on peateema? Ei midagi vähemat elu mõttest. Täpsemalt, järgmiste põlvkondade elu mõttest. Kui esimene põlvkond on teinud mingitel, olgu siis majanduslikel, ideoloogilistel vms põhjustel pöördumatu elumuutuse ja sellega rahul, siis nende järeltulijad võivad kergesti jõuda pahura äratundmiseni, et keegi teine on nende elu neilt küsimata üheselt paika pannud.
 
Niisiis, on (vist) mõnesaja reisijaga põlvkonnalaev, mis peaks 150 aastaga (ja hibernatsiooni ei tunta) jõudma mingi soodsa planeedini, sest Maa on (võibolla) hävimas. Ja siis on (vist) neli noorukit, kelle ülesanne on tagada, et kui laev kohale jõuab, tunneksid selle reisijad oma eksistentsi mõttestatuna ja hakkaksid usinalt kolooniat rajama. Nelja nooruki jaoks liigub aeg teises tempos, nende üks päev vastab laeva viiele aastale ja kord päevas saavad nad laeval toimuvat mõjutada.
 
Seega on ühte romaani mahutatud hulk hüpoteese, kuidas teatud inimkooslust kahe-kolme põlvkonna vältel tegusana hoida. Muuhulgas kipub paistma, et õnnetunne ja elu mõttestatuse tunne on (sageli) pöördvõrdelised. Sellise materjali koos hoidmine on keeruline ja romaani esimene pool seetõttu igavavõitu. Seejärel tekivad usutavad intriigid: luuakse liitusid, armutakse, vihatakse, tapetakse... Ja stressiolukorrale omaselt ei käitu tegelased enam üleliia loogiliselt. Ning siis, pärast kunstlikult (aga mitte kunstipäraselt) väänatud pinget tuleb suht ootuspärane lõpp.
 
Ah jah, veel üks autoritele omane võte: toimuva taga on inimesega võrreldes üleloomulike võimetega tegelane (või mitu), kelle motivatsiooni pole võimalik mõista - ja nii ei pea ka autorid kõike üksipulgi lahti seletama. Hinne kõikus lugedes kolme ja nelja vahel, aga üks mõtlema ärgitav lõpudetail kergitas seda ülespoole: iga sajandi teisel kümnendil toimub...
Teksti loeti vene keeles
Must Kass

Jälle üks neid raamatuid, mille ma tüdimusega pooleli jätsin. Pealkiri tundus ju lubavana ja maailm oligi huvitav: mustkunst ja maagia on kokku sulanud, näiteks saab kaardipakiga trikke teha, aga vaenuliku publiku korral ka kaardid neile pähe kinni läkitada. Hoogsat tagaajamist on küllaga, natuke nalja ka.
Tegevusaeg on 1970ndate algus, peategelaseks Korea sõja veteran (seega ei saa ta enam väga noor olla), kes on äsja matnud oma mentorist mustkunstniku, kelle juures ta tsirkuses töötas, ja tahab nüüd eradetektiivina lihtsama elu peale pääseda. Aga juba esimese kliendiga tekivad tal väga suured raskused.
Esimesed kõhklused teose suhtes tekkisid sellest, et minu arusaam Rollingute Altamonti kontserdist on autori omale üsna vastupidine. Loogiline ei tundunud ka see, et Korea veterani jaoks on kõige vaenulikum asi maailmas saksa-jaapani maagia ühisosa.
Vastuse sain autori kohta andmeid otsides. Ta võis ju nooruses punkbändis mängida ja surnuaiavahina töötada, hilisemas elus sai temast aga vasakpoolne sõjaajaloolane. Kommarist antifa, tähendab. Midagi head pole sellistelt oodata.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

On küll ladusalt kirjutatud ja idee on hea, aga lugemine läks minulgi vaevaliselt. Ilmselt nõuab see lugu nautimiseks mingit erilist meeleolu.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Et suht tüki aja eest ilmunud originaali on raske leida ja mõnel ehk ka raske lugeda, siis olgu märgitud, et paari aasta eest ilmunud tõlke pealkiri on "Daughter from the Dark".
 
See on sedalaadi "kohtumine tundmatuga", kus tundmatu päritolu jääbki teadmata ja sellele, et on veel teinegi, võistlev punt tundmatuid, vaid vihjatakse. Loomulikult pole see romaanile puuduseks. Teos eelneb ajaliselt, mitte küll sisuliselt (söandaks öelda, et suht geniaalsele) "Vita Nostrale", ehk siis autorid on väga head kirjutamishoogu sisse saamas.
 
Moraal kokkuvõttes selles, et täiuslikus maailmas ei saa enam midagi luua, sest kõik on seal ju juba olemas. Maa oma pehmelt öeldes ebatäiuslikkuses võimaldab aga igasuguseid eksperimente. Olgu veel lisatud, et kuigi üks tegelastest on 11 või umbes nii, pole tegemist lastekaga, see teadmata päritoluga plika on märksa taibukam ja küpsem suurest osast 20+ klubitibidest.
 
Kui ulmelise osa suurimaks plussiks on ütlematajätmine, mõistatuse õhku jätmine, siis romaani kui terviku plussiks on inimsuhete ehe kirjeldamine. Mida pole mõtet isegi võrrelda miskite hädiste põhivoolu postmodernistide diipide kirjeldustega oma lapsepõlvekompleksidest. Peategelasest diskor on kohati ikka nii loll, et valus hakkab - mis muidugi tõestabki, et tegemist on elutruu romaaniga.
 
Väike miinus kergelt naiivse lõpu eest. Mulle meeldis, soovitada ei söanda, lugege parem "Vita Nostrat".
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Õige nime, Aaron Michael Ritchey all kirjutab tüüp noortekaid, Crashi nime all ulmekaid, kokku on ta neid klopsinud arutu hulga.
Hea või halb, aga paha roboti jutus pole autor hakanud mingeid erilisi vidinaid ja nende tööpõhimõtteid välja pakkuma. Lihtsalt mana asemel on oonüksi energia, tavapärased tuli- ja külmrelvad on aga varustatud eessõnadega nano, plasma või fusion. Nagu eeldada võib, tekitab plasmakirves suurema augu kui tavaline.
Kohe algusest peale läheb rauakolinaks ja ega see oluliselt ei vaibu. On teatud tsüklilisus: kosmilised ghostbusterid (esindatud on kolm rassi) satuvad raskesse olukorda, jäävad napilt ellu, hakkavad pahasid ahistama, peapaha pageb nurga taha. Ja siis uuesti. Ja uuesti.
Ma ei oska seletada, miks ma sellest jamast terve veerandi läbi lugesin.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Umbes veerandi kohal sain aru, et ma ei pea seda asja lugema. Isegi mitte uurimiseks, kui madalale siis kunagine Queen of Cyberpunk võib langeda.
Niisiis, kõigepealt oli manga. Siis tehti selle põhjal film "Alita: Battle Angel". Ja siis kirjutas Cadigan filmisündmustele eelloo. No et kuidas mõned tegelased sattusid seisu, milles nad filmi ajaks olid. Vist - sest lugesin ju ainult veerandit. See aga oli väga hale. No et headel läks ikka halvemini ja halvemini, pahadel aga ikka paremini. Ega ma tegelikult pole filmi ka näinud, aga selle sisust leiab piisavalt ülevaateid.
Igasuguste eellugudega kipub üldse halvasti olema. Ühed käpardlikumatest on Düüni omad, tegijateks grafomaanid, kes olid originaali lugenud heal juhul diagonaalis. Hearni Otori lood olid hädapärast söödavad, aga eellugude köide oli juba täiesti asjatune. Natuke rohkem on lootust siis, kui käsitletakse kaugemat aega, ütleme, mingi maakoha või perekonnaga seotud needust vms. Aga põhiteosele vahetult eelnev värk on just niisama huvitav kui jälgida malenuppude mängueelset lauale seadmist.
Grafomaaniks ma Cadigani ei pea, oskab kirjutada küll, aga selle romaani puhul ei näe ma peale rahateenimisvõimaluse küll mingit muud eesmärki.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Ühest küljest on see vaid visand. Ulmelist nii palju, et Golden Gate Bridge ei tulnud enam liiklusega toime, väina alla kaevati tunnelid, sild jäi nagu üle ja kodutud võtsid selle endale. Rajasid kõikjale, ka sillasammaste otsa oma varjualused. Nüüdseks on üks esmaasukatest juba õige vana mees, nii keha kui vaim annavad järele ja peamiselt ta meenutabki neid silla vallutamise aegu. Tema toakeses leiab varju noor neiu, kes vastutasuks aitab vanamehel argiasjadega toime tulla. Vahel käib neiu linnas, liitub võõraste pidudega. Nii et on küll nagu novell, eeskätt aga suurepärane õppematerjal, kuidas - kui detailitäpselt - tuleks kirjutada.
Samas pakub see lugu palju suuremat huvi siis, kui silla-triloogia juba loetud või lugemisplaanis. Sest siis on näha, kuidas ebalevast visandist kasvavad välja romaanid (triloogia teine osa "idoru" pole sillaga nii otseselt seotud) ja kuidas detailidest saavad võimsad kujundid.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

 

Eks neid sarju, kus tegelased üleloomulike vastastega võitlevad, seejuures muutuvad nad ise osavamaks ja vastased vastikumaks, ole päris palju. Mulle meenuvad kõigepealt Strossi Laundry ja Lukjanenko Dozorid. Kui aga neis on peategelasel sarja alguses mõningad algteadmised juba olemas (ja probleemiks saab pigem liiga kiire tõus, nii et autoril pole varsti enam huvitavaid vastaseid võtta), siis antud juhul alustab tegelane päris nullist. Peategelane avastab politseikoolile järgnenud praktika viimasel päeval, et näeb kummitusi ja suudab nendega ka suhelda. Ning suunatakse seetõttu peaaegu kõigist unustatud eriosakonda, mis koosneb täpselt ühest vanast võlurist. Kes teda siis õpetama hakkab.  

 

Omapära annab romaanile taust. Ehk siis personifitseerunud Thamesi lisajõed. Neid on olnud üllatavalt palju. Alamjooksu valitseb Emake Thames ja tal on hulk tütreid. Ülemjooksu valitseb Isake Thames ja tal on hulk poegi. Omavahel ei saa need kaks suurt hästi läbi, sest ei õnnestu kokku lepitada, kus peaks olema nendevaheline piir. No ja nooremal põlvkonnal on jälle omamoodi kiiksud. Londonit tundvale lugejale pakuvad kõik need sillad, väljakud, põiktänavad jne, kus tegevus toimub, ilmselt tublit nostalgialaksu. Minul jäi see arusaadavatel põhjustel saamata. Aga: peategelasel tuleb siis lisaks omavahel kaklevatele, inimestesse seestuvatele ja suvalisi ettesattunuid niisama tapvate kummituste püüdmisele tegeleda ka jõe kahe poole lepitamisega. Kusjuures tal tuleb võimsate vastastega vastamisi minna juba siis, kui ta peale hädiste tulekerade loopimise veel muud ei oska.  

 

Häiris, et vahepeal kadus tegevusest loogika. Täpsemalt, asjad juhtusid nii, kuna nii juhtusid asjad ka rahvalikus nukunäidendis Punch and Judy.  

 

Võimalik, et sari pöördub edaspidi paremaks, aga esialgu edasi lugema ei kutsu.  

Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Omapärane lugu selle poolest, et on püütud ühendada kosmoseooperit ja psühholoogitsevat armastuslugu. See teine jääb küll peale ja lõpptulemuses pole lugejal algusest saadik kahtlust, aga ulmeline taust lisab siiski oma värvi.  
 
 
Niisiis, kui Allah või kesiganes universumi lõi, paigutas ta sellesse nelja inimrassi alged. Need on geneetiliselt pisut erinevad, kuid omavahel ühilduvad. Erinevatest eeldustest ja kasvukohtadest tulenevalt on need neli rassi arenenud erinevalt, kes on pannud rõhu teadusele, kes hüpnoosile jne. Ajapikku on tekkinud mitmesuguseid geenikombinatsioone. Maa inimesi on peetud üleliia emotsionaalseteks, teised kolm kahtlesid tükk aega, kas neid üldse koduplaneedilt välja lubadagi.  
 
 
Mingil hetkel toimub ühe rassi koduplaneedil miski katastroof, mis teeb selle elamiskõlbmatuks. Alles jäävad vaid need, kes viibisid parajasti kusagil mujal, seejuures on rass pidanud end teistest kõrgemaks, sest neil on kõige arenenum teadus, neil on telepaatia jne, seetõttu on nad rasside segunemisse suhtunud üsna kahtlevalt. Nüüd on leitud uueks koduks sobiv planeet, aga pole eriti, kellega seda asustada.  
 
 
Tegevus toimub umbes nagu oblastikeskusena toimival planeedil, kus on erinevate rasside asundusi. Saabub sinna õnnetusse olukorda sattunud rassi ekspeditsioon, et uurida, kas nende omad on seal ikka väärilist elu elanud ja traditsioonidest kinni pidanud. No et ehk aitaksid kaasa endise hiilguse taastamisel. Planeedi administratsioon lisab ekspeditsioonile siis oma esinduse. Sõidavad siis kümmekond tüüpi külast külla, näevad erinevaid elukorraldusi jne. Fookuses kaugelt tulnute meessoost pealik ja kohalik, Maa taustaga naine. Tõmme on, kuid kombed ja väljendusviisid on nii erinevad ja segadusttekitavad.  
 
 
Näiteks: taibude jaoks oleks lause "Sa oled kaunis" täiesti mõttetu, sest suhtumine oleks telepaatiliselt ju nagunii tajutav, seepärast ütlebki tüüp "Sa oled tark". Komplimenti ootav naisterahvas teeb sellest aga järelduse - no nii, friendzoned.  
 
 
Ei ole paha romaan, lihtsalt mina ei kuulu sihtgruppi.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Kirjutatud on ju suht korralikult, aga ma ei saa aru, miks on kirjutatud.
Hea küll, jamad algavad sellest, et inimesi läheb kaduma kuidagi märksa rohkem kui Moskvale tavapärane. Ja linde oleks nagu rohkem. Peategelaseks on tõlkijana töötav skisopaberitega - no et vahel "näeb asju" - naisterahvas. Tema õde kaob vahetult peale sünnitus ja akna peal istub ainult miski harakas või asi. Teeb murelikuks, eks ole. Suht juhuslikult saab naisterahvas kokku noore, kuid juba resigneerunud politseiniku, tänavakunstniku ja mustlasneiuga. Koos minnakse allmaailma asja uurima - sinna pääseb kohtadest, kus reaalsus ja selle peegeldus, näiteks veelombis, ei ole päris vastavuses.
Allmaailmas kohatakse mitmeid kummalisi tegelasi, nende seas on kõnelev kaunis lehm, kes nooruses valmistas Linnutee (inglise keeles Piimatee, eksole), dekabristi lesk, politseiniku surnud vanaisa, kes peab populaarset baari, Näärivana, Suremtu Kaštšei, Lethe paadimees, kellele tuleb maksta mälestustega jne. Noorte probleemile keegi konkreetset vastust ei oska anda, suunatakse aga kellegi järgmise juurde, aga mõned tüübid tulevad rohkem nagu igavusest nendega kaasa. Hiljem toob jõevool kaasa surnud gängsterihakatise ja surnud väikeettevõtja. Mõlemal on aga alles jäänud hing - väike ümmargune kivi keele all. Kui mõni lind kinni püüda ja kivi linnule keele alla pista, hakkab see inimkeeli oma endisest elust rääkima, rõõmustab võimaluse üle lennata, aga tunneb siiski nukralt puudust inimkehast.
Tundub lõbus? Või ehk põnev? Tegelikult ei ole kohe üldse.
Allmaailma asukatest ei saa päris selget pilti. On neid, kes sinna vabatahtlikult kolinud, sest maapealne Venemaa tundus väljakannatamatu. On mütoloogilisi tegelasi, kelle koht ongi seal. Ja on lihtsalt surnuid, kes pidada aja jooksul hajuma. Aga näiteks hulk 1812 aasta sõdureid mõlemalt vaenupoolelt ärkab vahepeal ellu, tapetakse üksteist järjekordselt ära, mõneks ajaks on vaikus ja siis alustatakse uuesti.
Hea küll. kurja juured leitakse üles, olukord (peaaegu) lahendatakse, lõpetuseks tehakse midagi ehtvenepäraselt kangelaslikku, aga totrat. Kuid ikkagi, milleks see kõik? See ei ole ülevaade vene mütoloogiast. See ei ole allegooria mingist põrandaalusest liikumisest. Autori jaoks avanesid piirid väga sobival ajal, sai minna Ameerikasse haridusteed jätkama ja sinna ta muidugi jäigi. On see nüüd autori põlgusesegune nostalgia kunagise kodumaa suhtes? Ah, kuidagi ükskõikseks jätab.
Teksti loeti inglise keeles
7.2022
Must Kass

Olgu kohe öeldud, et Holly Black kuulub nende umbes kümne autori hulka, kelle looming mulle keskmisest suuremat huvi pakub. See ei pruugi hinnetes kajastuda, aga ju mul on siis tema suhtes suuremad nõudmised - oli ta esimene triloogia, Modern Faerie Tales, ju sedavõrd hea. Parim YA, mis mulle meenub (tõsi, mu kogemused selle žanriga pole eriti rikkalikud). Õigupoolest, kuigi tegelased on seal noored, on nende probleemid ja kogemused üsnagi täiskasvanulikud, õpetlikud ka juba eakamale lugejale.
 
Nüüd on siis formaalselt võttes tegemist esimese täiskasvanute-romaaniga - sest peategelane on täiskasvanu. Maailm on aga just niisama karm ja kõhe kui varasemates teostes ning miski pole nii, nagu esimesel pilgul paistab (või, noh, peamine paha on paha algusest lõpuni).
 
Kui Blacki üks triloogia on Curse Workers ehk siis needustega töötajad, siis selles romaanis töötatakse varjudega. On spetsialistid, kes kujunavad inimeste varjusid ümber - nii, et vari näeks välja nagu ingel või deemon või lõvi vms. Siis on olemas kiired varjud: kui tavaliselt longib vari inimese järel, siis need ruttavad ees. Kui tilgutada varju suunas piisk (soovitavalt oma) verd ja see ei kuku maapinnale, siis on lootust, et vari nõustub tulevikus veel verd saades koostööd tegema. Koguma endasse inimese halvad omadused ja mõtted ning tegema asju, mida inimese enda moraal ei lubaks teha. Hästitoitunud vari on võimeline materialiseeruma: näiteks pugema varjuna lukustatud ukse alt läbi, siis aga juba ainelisena avama ukse seespoolt. Või pugema suu kaudu teise inimesse ning teda seespoolt nõrgemini (hirmutamiseks) või tugevamini (tapmiseks) pigistama. Varju saab obsidiaanist noaga omaniku küljest lahti lõigata ja näiteks kellegi teise külge õmmelda. Eriti tüütul juhul jääb piisavalt priske vari pärast omaniku surma - või lahti lõigatuna - omapäi tegutsema. Ning kuna temasse on koondunud kõik endise omaniku halvad küljed ja jõudu on tal palju, pole midagi head oodata.
 
Romaan on varasemast mahukam, on ju täiskasvanul rohkem, mida meenutada. Suht järjekindlalt vahelduvadki peatükid noorusest - kuidas kehvades oludes kasvanud tüdrukust sai vägagi osav ja hinnatud varas - ning kaasajast, mil kangelanna püüab endise eluga lõpparvet teha ja baaridaamina toime tulla. Blacki noored kangelannad tegutsevad pea alati printsiibil tehtud-mõeldud ja nii on see ka nüüd. Täiskasvanu puhul kehtib see samuti, aga on lisandunud reflektsioonid stiilils: ma ei tohiks - aga see oleks õiglane - aga ma lubasin, et ei - aga mulle meeldiks - nagunii lõppeb see halvasti - aga lubati hästi maksta - mida X arvaks - ta ei pruugi teada saada jne jne. See läheb isegi pisut tüütuks, sest on ju teada, et kangelanna saavutab oma eluohtlikest tegudest hoolimata eesmärgi, pääsedes kergemate kehavigastuste või närvivapustustega.
 
Mis ma oskan öelda - huvitav maailm, värvikad tegelased, parasjagu tempot ja põnevust. Tõsi, kass Lucipurrri roll jääb oodatust tagasihoidlikumaks ja nendest alatasa valesid otsuseid tegevatest naistest on ikka väga palju kirjutatud. Sobiv alapealkiri oleks Šarlatanist Hierofandiks (see on see suure arkaani viies kaart, eksole)
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Tegelikult on see isegi loetav. Eriti haiglas, vanglas või ühistranspordis. Jõudnud veidi üle poole, tuli mulle meelde, et ma ei viibi ju üheski neist kinnipidamiskohtadest ja seega ei pea lõpuni lugema.   Galaktika on suur ja lai ning kusagil on just nagu veel mõned. Galaktikas on palju erinevaid rasse, enamasti humanoidseid (välja arvatud need, kes ei ole). Tähendab, mõnedel on kõrvade all atrofeerunud lõpused, mõnedel lai, ilma ninata kalanägu jne. Ulmeline idee on selles, et mõistuslike olendite teadvused koosnevad mingitest tükikestest, umbes nagu legoklotsidest. Pärast surma lagunevad teadvused miskisse infovälja laiali ja legoklotsid lägevad ükshaaval taaskasutusse. Aga vahel jäävad tükid kokku ja satuvad niisugusel kujul uude teadvusse. Sel juhul teavad humanoidid asju, mida nad pole kunagi õppinud või kuulnud või lugenud. Üks peategelastest on inimene, tema teab palju ajamõõtjatest, veel rohkem putukatest, eriti putukate suguelust. Nii et väga paljud asjad assotseeruvad tema jaoks just sellega.   Siis on miskid tüübid, kes otsivad ja püüavad selliseid kaasasündinud teadmisega humanoide. Sest mingid veel vingemad tüübid ostavad neid kokku ja pumpavad vastavate seadmetega teadvuse tühjaks, lootes, et keegi teab midagi mingist helist ja selle tekitamiseks vajalikust instrumendist. Mõnede arvates on tegemist tervet galaktikat hävitava relvaga, mõnede arvates umbes nagu kevadkülviga vms.    
 
Kui oleks just nagu isegi mingi sisuga kosmoseooper, siis miks see mulle ei meeldinud? Arusaamatute sõnadega kirjeldatakse arusaadavaid asju, st teiste rasside aja- pikkuse- ja rahaühikuid; puudub igasugune võimalus neile mingit võrreldavat väärtust leida. Arusaadavate sõnadega kirjeldatakse arusaamatuid asju: teadmata konstruktsiooniga kosmosesõiduki tööpõhimõtteid ja remontimist; teadvusest eelmiste elude mälestuste otsimist jms. Sugugi harvad pole ka arusaamatute asjade kirjeldamised arusaamatute sõnadega. Tagatipuks on maalasest putukamäletajal kaasas juhm sõber ja koos veavad nad kõikjal kaasas purki marineeritud kurkidega. Üldse ei ole naljakas, aga eriti juhmid arvustajad on leidnud selles paralleeli Hitchhikeri rätikuga.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Laundry sarjas toimub see samal ajal kui The Nightmare Stacks - kus mainiti, et Bob Howard on Jaapanis. Tema Jaapanis-käiku siin kirjeldataksegi. Üleloomulikuks põhivaenlaseks osutub Hello Kitty. Ärge naerge midagi - inimeste emotsioonidest toituvad müstilis-maagilised entiteedid ei pea ju kõik ainult hirmu ja õudust õgima. Mõni eelistab mudilastest suurtes kogustes nõrguvat kawaiid.
 
Iseenesest ju hea mõte, leidub ka häid detaile ja ütlemisi. Strossi puhul tundub see aga siiski pigem lati alt läbi jooksmisena.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Igav on see lugu, mis parata.
Aga alustame positiivsest. Kiusatus Veskimehe romaanidele mingi vähe inimlikum/emotsionaalsem vint sappa keerata on igati mõistetav. Kellel seda ei tekiks! Hea, et ära sai tehtud. Kompositsioon on paigas, kuigi "rääkivate peade" piiratud võimaluste juures olekski raske sellega väga mööda panna. Kultuuride konflikt on asi, millest annab kirjutada küll. Rohkem head nagu polegi öelda.
Kolme turisti karakterid on paberõhukesed, pärineksidki nagu mingist lõika-ja-kleebi vihikust. Ning nende intervjueeritavad tunduvad olevat miski väsimatu ja üliandeka kärgpere liikmed. Kes teevad lapsi ja kauneid kunste. Kuidas elu planeedil tegelikult käib, jääb arusaamatuks.
Saatesõnas on öeldud, et lugu oli algselt pikem, aga hulk peatükke sai välja visatud. Nüüd siis ei teagi. Võibolla oleks need peatükid lisanud elu ja värvi - aga kui need olid kirjutatud niisama igavalt, samasuure distantsiga autori ja kirjeldatava vahel, siis tuleb nende puudumine muidugi kasuks.
Autor on kogenud, tal on oma väljakujunenud stiil jne. Aga mul on tunne, et mõni konkreetsem, ehk isegi vastuoluline detail loenguepisoodide vahel oleks loo elusamaks teinud. Näiteks kui daam oleks oma tantsukingi veel uinudeski käes hoidnud...
Teksti loeti eesti keeles