Kasutajainfo

Richard Morgan

1965-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Richard Morgan ·

The Steel Remains

(romaan aastast 2008)

Hinne
Hindajaid
1
0
1
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (2)
5.2010

«See tuulispask raputab žanri kenasti läbi,» oli moodsa fantaasiakirjanduse põhidefineerija ja suunanäitaja Steven Eriksoni hinnang selle üsna süngetes toonides teaduslikku fantastikat, karmi koolkonna laadis küberpunki jm viljeleva kirjaniku esimeste sammude kohta fantasyžanris.

Kiitusega pole kitsi ka teine moodsa fantasy noortest superstaaridest Joe Abercrombie, kes on Morgani loodud fantaasiamaailma võrrelnud Fritz Leiberi Lankhmariga.

Veel kirjutas Abercrombie oma ajaveebis romaani teiste kirjanike ja teostega võrreldes, et «selles on... hmm... Richard Morganile iseloomulik plahvatuslik vägivald (kuid kaks korda plahvatuslikum), Michael Moorcockile omased moraalivalikud (kuid umbes kolm korda süngemais toonides), George R. R. Martini laadis varjamatult kirjeldatud seksisteenid (aga umbes kümme korda veel varjamatumalt kirjeldatud, ja ma ei naljata!) ning Scott Lynchi karm keelekastus (ainult et 1 000 000 korda otsekohesemas ja jõhkramas vormis)». Abercrombie jätkas: «Kindlasti ei leia siit Patrick Rothfussi lüürilisust, Robert Jordani roiutavaid ja longus maastikke ega David Eddingsi armastusväärseid stseenikesi maaelust.»

Abercrombie lisas, et «Morgan mitte ainult ei vääna fantasyklišeid, ta läheb neile kirvega kallale, paneb tule otsa ning laseb nende peale seejärel kõrges kaares.»

Loodan, et need kirjeldavad laused annavad üsna hästi edasi seda, mida Richard Morgani fantaasiaromaanist oodata võib. Kirjanik ise on peamiste inspireerijatena maininud Michael Moorcocki Elricu-seiklusi, Karl Edward Wagneri Kane’i-lugusid ning Poul Andersoni fantasyromaane nagu «Murtud mõõk» ja teised.

Romaani alguses kohtame endist sõjakangelast nimega Ringil Inglisilmad, kes teenib elatist vabatahtlikus pagenduses kolkaküla kõrtsis teelistele sõjalugusid rääkides ning kergemaid mõõgatöid tehes. Näiteks tapab esimeses peatükis ära hulga laibasatikaid, kes mahamaetud surnukehadesse ronides neid zombie’dena kasutades ringi uitavad...

Ringil Inglisilmad on üsna Elricu laadis küüniline, pohhuistlik ja maailma vastu huvi kaotanud kangelane, kes vastab ühe tegelase hädaldamisele, et «ma ei tea enam, mida või keda uskuda» sõnadega: «Kui see on julm ja ebaõiglane ja nõrgemate suhtes vägivaldne, siis seda maksab ikka uskuda, nii ei saa kindlasti petta.»

Lisaks on ta ka veel homoseksualist, mis õigupoolest ongi ta vabatahtliku pagenduse üks põhjuseid, kuna ta aristokraadist isa ei suhtu ta eelistustesse just erilise tolerantsiga. Otseselt teibasse ajada (mida tehti ta silme all küll teismeeas ta esimese, alamast soost armastatuga) teda küll ka ei saa, kuna tegu on siiski sõjasangariga, kes osales Trelayne’i linna juhitud linnade liiga ja Yheltethi impeeriumi ühise sisalike rassi vastase kaitsesõja eesliinil.

Lisaks Ringilile kohtame romaanis ka teisi sõjasangareid, kes hästi enam sõjajärgsesse ühiskonda ei kipu mahtuma ning keda seesama ühiskond ka oma kaitsmise eest eriti tänanud pole. Ringili sunnib tema kolkast metropoli naasma ema, kes palub tal üles otsida orjusse müüdud naissoost vaesema sugulase. Romaani esimene pool ongi Ringili tagasituleku ja mõnede vanade arvete (tulikuuma teed näkku visates on kogemata võimalik täitsa korralikke põletushaavu tekitada :)) õiendamise lugu...

Morgani maailm on üsna kõle ja kalk paik, seda nii ülekantud kui ka kõige otsesemas meteoroloogilises tähenduses. Nii päris maailm, kui ka Aldraini vald (midagi Eriksoni warrenite-laadset, ehk siis miski maagiline vahemaailm või üleminekumaailm, hall tsoon), kuhu Ringili veab ta vangistanud inimestest võimsama dwenda rassi esindaja Seethlaw.

Dwendad on küll inimese sarnased, kuid veidralt pooljumalikud ning võimsamad. Kahe eri rassist samasoolise inimese vaheliste seksistseenide detailne kirjeldus võibki olla üks asi, mis ka karastunud ulmelugeja jaoks veidi üle taluvuspiiri läheb, vähemalt olen ma nii aru saanud romaanile ingliskeelses maailmas osaks saanud arvustusi lugedes, mis reeglina algavad silmakirjaliku ja kitsarinnalise lausega: «Ma pole küll silmakirjalik ega kitsarinnaline, aga see läks nüüd natukene...»

Mis mulle Richard Morgani puhul meeldib, on see, et ta ise tundub kirjutusprotsessi igati nautivat. Kindlasti ei šokeeri ta šokeerimise pärast, seda on ta korduvalt rõhutanud. Aga on üsna naljakas lugeda lõpustseeni, kus kolm sõpra pärast toimunud massiivset tapatalgu (seiklust) järgmise korrani hüvasti jätavad ning eri suundades hobusel päikseloojangusse ratsutavad... Või siis endast võimsama pooljumaliku seksuaalpartneri mahatapmine kõigepealt käe ja siis pea mõõgaga kehast eemaldamise läbi, kõrvus kõlamas ammune turumuti või tänavahulguse ennustus: «A dark lord will rise!»

Richard Morganit ei tahaks vast iga päev menüüsse, see on kindlasti omapärane ja proovimist väärt maitseelamus, lugemisjärgselt on selline kergelt läbiraputatud tunne tõesti, nagu Erikson lubab, aga kindlasti ei ole see selline rõõmus, täiuslik ja üdini positiivne emotsioon, nagu näiteks miski vana ja turvalise lemmiku ülelugemine annab.

Aga küünilise huumori, sarkasmi ja iroonia sõpradele sobib see teos imehästi. Ning new fantasy (Martin, Erikson, Abercrombie, Lynch, Bakker jt) austajaile on see muidugi kohustuslik lugemisvara.

Teksti loeti inglise keeles

Minu seos fantaasiakirjandusega on viimasel ajal pisut sarnane tavakodaniku suhtumisega näiteks... maksuametisse – et ma küll saan aru, miks seda mõnede inimeste jaoks vaja on, aga mulle minu piiratud mätta otsast tundub, et maailm oleks palju puhtam ja kuivem paik ilma selleta... Tahtmata olla ühekülgne ja samas aga kahjuks kogemustele tuginedes kindlasti resoluutselt vältides seda «debiilikult debiilikule» saasta, millest viimasel ajal kipub koosnema enamik fantasy’st, võtan ma mõnikord ette nimetet žanrisse kuuluva loo, kui sel on väga hea soovitaja. Antud juhul Raul esimese arvustaja näol. Mind panid raamatu üles otsima ja läbi lugema järgmised lõigud (tsitaadid) tema arvustusest: ««Kindlasti ei leia siit Patrick Rothfussi lüürilisust, Robert Jordani roiutavaid ja longus maastikke ega David Eddingsi armastusväärseid stseenikesi maaelust.» / «Morgan mitte ainult ei vääna fantasüklišeid, ta läheb neile kirvega kallale, paneb tule otsa ning laseb nende peale seejärel kõrges kaares.» / ...reeglina algavad [arvustused] silmakirjaliku ja kitsarinnalise lausega: «Ma pole küll silmakirjalik ega kitsarinnaline, aga see läks nüüd natukene...»» Just see viimane lause oli hea – kui silmakirjalikele ja kitsarinnalistele ameeriklastele miski talumatu tundub, tekib lootus, et tegemist võiks olla millegi heaga. Noh, pettuma ma ei pidanud ja Rauli arvustusele ma vastu ei vaidle. Aga ainult need tsiteeritud omadused mind raamatu küljes kinni hoidsidki, sest vaadake, tegu on täiesti tavalise fantaasialooga – pseudokeskaegne maailm, natuke müstilisi olendeid, natuke maagiat, ja sellekõige keskel mees, kes oskab teistest pisut paremini tappa kaaskodanikke servadest teritatud raudlatiga. Temal on see latt kah pisut parem, isegi poetatakse sõna «tehnoloogia». Ehk siis jah, algab zombide hakkimisega. Zombidel on laibasatikate näol keskmisest natuke parem selgitus. Edasi raiub see ärplev ja kibestunud kuju teed läbi linna võimukoridoride, kust ta aastat 15 eemal olnud. Tuuakse mängu teised tegelased. Saage aru, asi pole üldse halb, lugu areneb kiiresti ja omamoodi on maailm läbimõeldum kui mingi Jordani või Rowlingu mõistusvastaselt hale käkk (võimalik, et on palju hullemaid näiteid, kuid nagu öeldud, on mu kogemused fantaasiakirjandusega piiratud). Siis tuleb mängu dwenda. Käiakse läbi mingite ebamaailmade ja lõpuks läheb suuremaks madinaks toda inimeste maailma tagasi vallutada üritavate dwendadega. Teoses on üsna palju detailselt kirjeldatud vägivalda ja homoseksi; peategelase suhtlemine dwendaga ongi enamasti üks lõputu ohkimine, noku teise tagumikus või suus. Teatud mõttes on see aga loogiline ja selles teoses omal kohal – mida õieti on dwendataolisel üliolendil rääkida inimesega? Jääb ainult füüsiline atraktiivsus, kui seda juhtub olema; olgu, sel dwendal oli eesmärk inimesi mõista. Samas ei leidnud ma selles raamatus ka seda sihilikku üledoseerimist, mis vast kõige rohkem seostub expoitation-kinoga, kus ainult teatud kujutisega šokeerimisele ohverdatakse sisu.
Minu raamatule antud hinnet tuleb vaadelda nii – tegemist on korraliku fantaasiaraamatuga, mida selle žanri austajatele julgen soovitada. Samas peab inimene ise otsustama, kas minu poolt positiivsena välja toodud omadused seda ka temale on. Samas – jah, vabandage, kõik fantasy-sõbrad, minu jaoks on teos täiesti mõttetu. Meelelahutus, mida ma lugesin kahel päeval, sest olin palavikuga pikali ja midagi mõitlikkumat teha ei olnud jõudu ega tahtmist. Noh, veristasid seal üksteist nende elukaugete pseudokeskaegsete kulisside taustal... pahasid sai natuke rohkem surma kui häid... mis siis?
Teksti loeti inglise keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: aprill 2021
märts 2021
veebruar 2021
jaanuar 2021
detsember 2020
november 2020

Autorite sildid: