Varsti läheb actioniks. Kui juba saab hingesid kopeerida, talletada, uutesse kehadesse istutada jne, siis mängitakse läbi ka need võimalused, et ühes kehas on kaks hinge ja pahad panevad illegaalse koopia noorest Takist vana Takeshit taga ajama. (Veidi rohkem oleks võinud arendada seda rida, kuidas hullunud iseliikuv suurtükk, mis mahajäetud polügonil pahandusi tegema hakanud, osutub sõber Sergeiks, kes neljasaja aasta eest helikopteriõnnetuses surma sai.)
Actioniks sobivaid kohti suht vesisel koduplaneedil jätkub. Marslastest on orbiidile jäänud hulk satelliite, mis tulistavad plasmakiirega kõike, mis tõuseb 400 meetri piirist kõrgemale, aga vahel ka niisama. Polügonsaarel läks miski eksperiment kolmesaja aasta eest untsu, saar kubiseb eluohtlikest muteeruvatest, nanotehnoloogilistest ja mehaanilistest asjandustest ning levinud, kuid ohtlikuks karjäärivalikuks on käia neid seal hävitamas. Ning sotsiaalselt rahulolematute hulgas levivad kuuldused kunagise revolutsioonikangelase taastulemisest. Actionit on lausa nii palju, et Taki paljudest tuttavatest ja kaaslastest jääb lisaks temale lõpuks ellu veel umbes kaks.
Nii – aga kui triloogia peaks moodustama terviku ja autor kavatses juba alustades jõuda sinna, kuhu ta lõpuks jõudis, siis ma eriti rahul ei ole. Jahumist vajadusest anarhosotsialistliku revolutsiooni järele on selles osas ikka ülemäära palju ja eriti ei aita seegi, et Tak ise sellesse ei usu. Või kui kolm osa peaksid vähehaaval viima kontakti tekkimiseni marslastega, siis seda pole eriti järjekindlalt tehtud.
Mingi paralleeli võiks tõmmata Strossi Glasshousega: suht suvalistesse kehadesse sattumine, sõduri raskused tapatööde unustamisel jne. Hindeks vist siiski miinusega viis: olgu või hobuste ja mõõkade täieliku puudumise eest.