Richard Morgan

Richard Morgani "Broken Angels" on teine raamat Takeshi Kovacsi sarjast (eelmine kandis nime "Altered Carbon"). Eelmise osaga võrreldes on täheldada märkimisväärset edasiminekut -- nii sõnaseadmise kui jutu voolavuse seisukohalt. Seetõttu olen täiesti nõus nende meestega, kes otsustasid Morganile Philip K. Dicki auhinna jagada.

Nagu eelmises lõigust juba aru oli saada, keerleb kogu värk taas kord Takeshi Kovacsi ümber. Seekord ei tegele mees enam mingi detektiivitööga, vaid on ühinenud väikese palgasõdurite armeega, kes teeb väikest tellimustööd nimega "kõrvalisel planeedil mässu maha surumine." Selline tavaline, rahulik, väike sõda -- inimene peab millestki ju elama. Kõik laabus kenasti kuni talle tehti ettepanek millest oli väga raske keelduda.

Selgus, et "marslaste" poolt mahajäetud varemeid uurides avastasid algajad arheoloogid midagi, millel oli potentsiaali ka kõige tagasihoidlikumate prognooside kohaselt kogu Protektoraadi käekäiku muuta -- nimelt ruumivärava, mis lõi värava kahe ruumipunkti vahele. Inimeste tehnoloogia lubas ühest kohast teise lohistada vaid informatsiooni, seega oleks murrang olnud ilmne. Kuid see ei olnud veel kõik: selgus, et teisel pool väravat asus täiesti töökorras tulnukate tähelaev, mis oli sinna pargitud juba jumal teab kui kaua ning tiksus seal vaikselt automaatre˛iimil. Potentisaalne rahasumma selle leiu müügi eest oleks olnud astronoomiline. Jäi ainult iiiimepisike probleem -- nimelt kuidas seda müüa ja ise kogu kupatusest veel eluga pääseda.

Loomulikult ei pakutud seda diili Kovacsile juhuslikult. Pakkuja teadis, et mees on tegelikult endine Erisaadik: Protektoraadi eriväljaõppe saanud sõdur. Protektoraat oli sunnitud Erisaadikute projekti omal ajal kiirkorras lõpetama, sest saadud tulemus osutus liigagi effektiivseks ning nad ei saanud riskida, et nende töö viljad mingil hetkel nende endis vastu võiksid pöörduda. Kovacsi ülesandeks jäi seega leida ostja, kes neil lihtsalt kommi äravõtmise asemel neile ka reaalselt raha maksaks.

Edasi areneb lugu juba vanade heade militaarküberpungi kaanonite kohaselt: erinevad probleemid, mis tuleb lahendada, oma tiimi loomine, kõrgtehnoloogiline lahingutegevus, reetmised, tehisintellektid, nanotehnoloogia, tehistõelisused, jne. jne. Põhimõtteliselt kui inimesele peaks meeldima Stephenson ja Bujold, siis on see raamat talle. Puhas viis.

Peategelane on niisiis tõeline supersõdur. Olgu tõestuseks või see, kuidas ta otsustab, et on vaja maha lüüa mõnikümmend lihtsalt eliitsõdurit. Keha on radiatsioonist nõrk ja suremas, üks käsi murtud, aga mis siis. Läheb ja notib neid, siis saabub vaikus, kangelane tõmbab kehast välja kümmekond granaadikildu, neelab ühe valuvaigisti ja läheb kontrollima, kas kõik on ikka korralikult surnud või mõni ehk teeskleb.

Supersõdur toob mulle meelde Veskimehe kangelased, kes samuti kalduvad eriliste probleemideta kõigile vastutulijatele pasunasse andma. Veskimehe omad teevad seda tavaliselt mingi (progressiivse) idee nimel. Morgani Kovacs seevastu vahetab poolt üpris tihti ja on väljas eelkõige iseenda eest. Ta leiab, et palgamõrvar on sammuke sõdurist edasi, sest palgamõrvaril on vähemalt mingisugune valikuvabadus. Tema jaoks on hea ja paha väga suhtelised mõisted – ja kumb on parajasti kumb, selle üle otsustab ta ise. Kirjanduslikult võttes võimaldab selline kangelane põnevama süžee koostamist kui sirgjooneliselt kulgev tüüp.