Kasutajainfo

Richard Morgan

1965-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Richard Morgan ·

Broken Angels

(romaan aastast 2003)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
2
3
0
0
0
Keskmine hinne
4.4
Arvustused (5)

Richard Morgani "Broken Angels" on teine raamat Takeshi Kovacsi sarjast (eelmine kandis nime "Altered Carbon"). Eelmise osaga võrreldes on täheldada märkimisväärset edasiminekut -- nii sõnaseadmise kui jutu voolavuse seisukohalt. Seetõttu olen täiesti nõus nende meestega, kes otsustasid Morganile Philip K. Dicki auhinna jagada.

Nagu eelmises lõigust juba aru oli saada, keerleb kogu värk taas kord Takeshi Kovacsi ümber. Seekord ei tegele mees enam mingi detektiivitööga, vaid on ühinenud väikese palgasõdurite armeega, kes teeb väikest tellimustööd nimega "kõrvalisel planeedil mässu maha surumine." Selline tavaline, rahulik, väike sõda -- inimene peab millestki ju elama. Kõik laabus kenasti kuni talle tehti ettepanek millest oli väga raske keelduda.

Selgus, et "marslaste" poolt mahajäetud varemeid uurides avastasid algajad arheoloogid midagi, millel oli potentsiaali ka kõige tagasihoidlikumate prognooside kohaselt kogu Protektoraadi käekäiku muuta -- nimelt ruumivärava, mis lõi värava kahe ruumipunkti vahele. Inimeste tehnoloogia lubas ühest kohast teise lohistada vaid informatsiooni, seega oleks murrang olnud ilmne. Kuid see ei olnud veel kõik: selgus, et teisel pool väravat asus täiesti töökorras tulnukate tähelaev, mis oli sinna pargitud juba jumal teab kui kaua ning tiksus seal vaikselt automaatre˛iimil. Potentisaalne rahasumma selle leiu müügi eest oleks olnud astronoomiline. Jäi ainult iiiimepisike probleem -- nimelt kuidas seda müüa ja ise kogu kupatusest veel eluga pääseda.

Loomulikult ei pakutud seda diili Kovacsile juhuslikult. Pakkuja teadis, et mees on tegelikult endine Erisaadik: Protektoraadi eriväljaõppe saanud sõdur. Protektoraat oli sunnitud Erisaadikute projekti omal ajal kiirkorras lõpetama, sest saadud tulemus osutus liigagi effektiivseks ning nad ei saanud riskida, et nende töö viljad mingil hetkel nende endis vastu võiksid pöörduda. Kovacsi ülesandeks jäi seega leida ostja, kes neil lihtsalt kommi äravõtmise asemel neile ka reaalselt raha maksaks.

Edasi areneb lugu juba vanade heade militaarküberpungi kaanonite kohaselt: erinevad probleemid, mis tuleb lahendada, oma tiimi loomine, kõrgtehnoloogiline lahingutegevus, reetmised, tehisintellektid, nanotehnoloogia, tehistõelisused, jne. jne. Põhimõtteliselt kui inimesele peaks meeldima Stephenson ja Bujold, siis on see raamat talle. Puhas viis.

Teksti loeti inglise keeles

On küll hea lugu, aga midagi jäi minu jaoks siiski puudu. Näiteks tempo hoidmine. Tormilise alguse järel ei saakski küll samas tempos läbi sündmuste ratsutada, aga kohati kippus lobaks. See rohkem vene (ulme)kirjandusele omane asi mulle küll meeldib, et enne ohtlikumaid sekeldusi seltskond tõmbab end põhjalikult umbe ja pahandused saabuvad koos ränga pohmelusega. Kõige rohkem ajas mind aga segadusse see, et ma ei saanud aru peategelase käitumisest. Selles mõttes, et komandörina seisis ta oma meeskonna liikmete eest – aga see nagu ei õigusta oma eelmise meeskonna liikmete külmaverelist ohverdamist.

Peategelane on niisiis tõeline supersõdur. Olgu tõestuseks või see, kuidas ta otsustab, et on vaja maha lüüa mõnikümmend lihtsalt eliitsõdurit. Keha on radiatsioonist nõrk ja suremas, üks käsi murtud, aga mis siis. Läheb ja notib neid, siis saabub vaikus, kangelane tõmbab kehast välja kümmekond granaadikildu, neelab ühe valuvaigisti ja läheb kontrollima, kas kõik on ikka korralikult surnud või mõni ehk teeskleb.

Supersõdur toob mulle meelde Veskimehe kangelased, kes samuti kalduvad eriliste probleemideta kõigile vastutulijatele pasunasse andma. Veskimehe omad teevad seda tavaliselt mingi (progressiivse) idee nimel. Morgani Kovacs seevastu vahetab poolt üpris tihti ja on väljas eelkõige iseenda eest. Ta leiab, et palgamõrvar on sammuke sõdurist edasi, sest palgamõrvaril on vähemalt mingisugune valikuvabadus. Tema jaoks on hea ja paha väga suhtelised mõisted – ja kumb on parajasti kumb, selle üle otsustab ta ise. Kirjanduslikult võttes võimaldab selline kangelane põnevama süžee koostamist kui sirgjooneliselt kulgev tüüp.

Teksti loeti inglise keeles

Minu arust nõrgem raamat kui eelmine. Autor kirjeldab kogu tegevust liiga imeliku nurga alt ja see võtab kogu stoorilt veidi jumet maha. Oleks näiteks palju ägedam olnud, kui minategelane oleks olnud arheoloog

Lisaks ei meeldinud mulle ka see, et autor "valetab" lugejale minategelase peas toimuva kohta. Peategelase mitmesuguste erinevate tegevuste kohta tuleb selgitus tihtipeale tagantjärele, mis tähendab, et reaalajas on vaja lugeja eest peategelase mõtteid veidi "siluda".

Ainult see, et Must Kass on pannud järgmisele (ehk kolmandale) sarja raamatule parema hinde, kui praegusele, motiveerib mind lugemist jätkama.
Teksti loeti inglise keeles

Juhtus kuidagi nii et kui tahtsin Kindles downloadida "Altered Carboni" tasuta alguspeatükki siis ootamatult avastasin et olen selle asemel ühekorraga ära ostnud Takeshi Kovacsi sarja kolm romaani. Ma tean küll et Kindles peaks saama sellist tehingut tagasi pöörata, aga seekord miskipärast ei saanud. No mis seal siis ikka, midagi peab ju inimene lugema...
 
Tundub et ei olnud paha viga, sest minu meelest on "Broken Angels" selge edasiminek võrreldes "Altered Carboniga". Kui sarja avaosa võiks hinnata huvitavasesse ulmemaailma paigutatud suhteliselt üheplaaniliseks (aga mitte igavaks!) "bojevikuks", siis "Broken Angels" pakub enamat.
 
Esmalt muidugi peab mainima et saame rohkem teada "marslaste" tsivilisatsiooni kohta, sest katse hõivata ühte nende poolt maha jäetud sõjalaeva on see telg mille ümber kogu tegevus keerleb. Aga peamiselt võlus mind see, kui süngeks ja masendavaks oskas Richard Morgan kirjutada selle maailma kus tegevus toimub. Kitsamas mõttes on depressiivne see kolkaplaneet kus kaks armeed peavad sõda täpselt-ei-saagi-aru-mille pärast. Linnadele lajatatakse tuumapommidega, ja väiksemas mastaabis pannakse ka 25. sajandil toime jubedusi millega 20.-21. sajandi inimesed on vägagi tuttavad kui mitte isiklikult siis meedia vahendusel. Üks peatükk tõi väga konkreetselt meelde viikingite piinamisrituaalid Harry Harrisoni teosest "The Hammer and the Cross"...
 
Laiemas mõttes on üsnagi mäda kogu Protektoraat, kus näiliselt võimul oleva valitsuse selja taga juhivad kogu mängu tegelikult suurkorporatsioonid mis mõistagi ei tegutse mitte üldist hüve silmas pidades. Seda võib kahtlemata pidada üheks üle-ekspluateeritud klišeeks, aga võib ka väita et kui see on tõsi siis see ei ole klišee.
 
Ka lugu ise areneb piisavalt huvitavalt ja lõpus selgub vähemalt ühe tegelase kohta tõde mis on hoopis midagi muud kui alguses oleks võinud arvata. Lõpplahendus on mingis mõttes küll "õnnelik" aga samas siiski mitmeti tõlgendatav ja otsi lahti jättev, sest ega see tegelikult ju mingi lõpp ei ole. Lugejana jääb üle vaid oodata tutvust Takeshi Kovacsi järgmise kehaga.
Teksti loeti inglise keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: oktoober 2020
september 2020
august 2020
juuli 2020
juuni 2020
mai 2020

Autorite sildid: