Richard Morgan

Olgu siis nii. Ma juurdlesin jupi aega, et kas panna raamatule hindeks 4 või 5 ja otsustasin lõpuks viimase kasuks. Ehk siis viis, kuigi väääga pika pika miinusega.

Millega meil siis tegu on. Ei ole midagi uut siin ilmas: tegu on uue autori debüütromaaniga, mis langeb sinna küberpungi-detektiivijutu maailma. Just sellepärast, et tegu on mehe esimese jutuga, otsustasin tema julgustuseks viie panna. Ehk kunagi loeb ja rõõmustab. :)

Aga tagasi raamatu juurde. tegevus toimub kusagil 26. sajandil ja tähtedevahelised lennud ei ole enam midagi erakordset. Selgub, et Marsilende tehes leidsid inimesed hulga nn "marslaste" poolt mahajäetud kola, kaasa arvatud tehnoloogiat ja kaardid, mis viitasid elamiskõlbulikele planeetidele. Egas midagi, kolonistid topiti laevadesse ja saadeti teele, lootes, et nad mingi 100 või rohkema aasta jooksul kohale jõuavad

Selgus, et kaardid olid dešifreeritud õieti, kolonistid saabusidki elukõlbulikele planeetidele ja seetõttu Protektoraat laienes jõudsalt. Selleks, et hallata riiki, kus planeetidevaheline üks ots võib võtta sada aastat on mängu toodud kaks uut tehnoloogiat: silmapilkne infovahetus kahe punkti vahel universumis ja kehade "koorimine".

Tolleks ajaks on juba seadustatud kuklasalvestid, mis varundab kogu inimese olemuse, mälu ja muu sigaretikoni suurusele vidinale. Järjest vähem pööratakse tähelepanu inimese ja tema keha seosele. Kehasi kutsutakse kõigest kestadeks ja kui sind näiteks vanglasse pannakse, siis antakse kest kellelegi teisele seniks kasutada. Protektoraat hoiab sarnaselt kontrolli ka planeetide üle: kehad on odavad, kuid väljaõpe kallis. Sestap kui kusagil läheb sõdureid vaja, siis uploaditakse nad vajalikul planeedil vajaliku kehasse ja saadetakse objektile.

raamat peategelane spetsiaalse väljaõppe saanud agent, kes on viimasel ajal eraäri peale spetsialiseerunud (selgus, et nendele agentidele oli antud nii hea koolituse, et isegi valitsus ei usaldanud neid enam ja nende üksus saadeti laiali). Kuigi ta on pärit ühes kolooniast, kus ta teatavate tempute eest hoidlasse oli suratud, ärkab ta ühel heal päeval maal, uues kehas ja selgub, et ta on palgatud ühe ekstravagantse rikkuri poolt uurima rikkuri surma.

Asi selles on, et rikkur oli tapetud, kuid kuna tema kuklasalvestit oli regulaarselt spetsiaalsesse serverisse koeeritud, siis puhuti talle jälle elu sisse ning ta tahtis teada, kes ta maha nottis.

Ja edasi lugege juba ise: tulistamised, tagaajamised, salapärased mõrvad, tradtsiooniline seks ja vägivald ning kõik muu, mis ühe küberpungi jutu juurde käib on garanteeritud.

Karm, kõle, sünge, depressiivne ja muud taolised omadussõnad on esimesed mis “Muudetud süsinikule” mõeldes pähe tulevad. Kirjanik maalib tulevikuühiskonnast ikka erakordselt rõveda pildi, kuigi erakordsena võib see paista muidugi ainult minu jaoks, kes ma küberpunki seni ikka suhteliselt igavaks ja tüütuks alamzhanriks olen pidanud.

Morgan on andnud oma stoorile hard-boiled detektiivjutu vormi. Peategelane Takeshi Kovacs on nii kõva mees, et ei mahu hästi tuppa äragi. Kuna teadvusi on võimelik salvestada kuklas asuvale väikesele vidinale, pole kehade vahetus mingi probleem. Lugu saabki alguse kui Takeshi ärkab ootamatult Maalt, kuigi ta ise on Harlan`s World – nimelise planeedi elanik. Ärkab kellegi kehas, mille eelmine omanik oli keegi võmm. Miski miljonär palub iseenda mõrvalugu uurida, et ametlik versioon ei taha hästi klappida. Miljonärid teevad oma teadvusest loomulikult pidevalt varukoopiaid ja kehasidki kasvatatakse spetsiaalsetes tünnides juurde. Takeshi asubki vastumeelselt asja uurima.

Kuskilt poole pealt kaotab mõrvamüsteerium suuresti oma mõtte ja valdavaks saab ääretult perverse tulevikuühiskonna vaatlus. Inimese juures on tähtis ainult seesama kuklas asuv vidin, “stack”, kehasid, “sleeve`sid”, vahetatakse nagu sokke. Mehe keha, naise keha, ei mingit tähtsust. Leidub ka sünteetilisi kehasid. Samuti mängib kirjanik mõttega, et kui juba korra saab teadvust kopeerida, saab seda ka korduvalt teha ja nii esineb inimesi, kes esinevad üheaegselt mitmes kehas, kõikidel koopiatel sarnased mälestused kuni kopeerimiseni. Eriti segaseks läheb asi siis kui kõik need erinevad kehad veel omavahel ohtralt sugu teevad. No et mis tunne on mehel naisena “seda” teha jne. Iseendaga erinevates kehades vanainimeste asja ajada peetakse isegi selles ühiskonnas jaburaks, kuigi muidu on küberpungile tüüpiliselt igasugu narkootikumide tarbimine pidev ja massiline. Seda tänu nanotehnoloogiale ja igasugu kehasisestele täiendustele, sest need on kõrvaldanud ohu tervisele. Takeshil on dessantniku taust ja koolitus, lisaks veel ohtralt abivahendeid, näiteks neurochem, mis võimaldab igasugu ohuolukordades reaktsioone tunduvalt kiirendada.

Kerge miinusena võiks välja tuua asjaolu, et kõrvaltegelasi on palju, kuid enamust mainitakse neid ainult üks kord. Ja kui siis seesama tegelane raamatu lõpupoole osutub mingiks loo seisukohast küllalt tähtsaks tüübiks, nõuab see sadade lehekülgede uuesti lappamist, et kes see nüüd siis täpselt oli ja kus ta varem esineski. Päris lõpp ei olnud ka just see, mida oodanuks, aga üldmulje on siiski niivõrd vägev, hinge kinni panev ja depressiivne, et hindes pole siiski kahtlust. Soovitada saab soojalt, sest kirja on asi pandud päris huvitavalt ja heas lihtsas keeles pealekauba.

siiski tuleb hindele päris pikk miinus sappa. esiteks, asi venib liiga pikale - viimased viiskümmend lehekülge oleks saanud viiele kokku võtta. no et igasugused kaklused ja lahingukirjeldused ma jätan nagunii vahele. ja pikka vestlust peategelase ja peapaha vahel oli tarvis ainult selleks, et autor saaks ära seletada, mis ja miks ikkagi juhtus - aga see ei lisa midagi, lugejal on asi niigi selge. haledat heategevust polnud lõppu kah eriti vaja.

omamoodi huvitav on võrrelda, kuidas samast asjast erinevatel aegadel kirjutatakse. sest scheckley mindswapis on ju mõneti analoogiline olukord: teadvuste up- ja download, mille käigus mõni keha jääb vahel nagu üle või puudu. aint et siis oli see puhas fantasy. läheb 35 aastat mööda ja sama värk on juba peaaegu tõsiteaduslik ulme :) natuke jama on muidugi sellesse digitaliseeritud teadvusse viiruse sokutamisega. no et kui see on ainus tee hästikindlustatud inimesest vabanemiseks - pista varukoopiasse viirus ja hävitada siis käigusolev kandja - siis on ju hämmastav lühinägelikkus hoida varuks küll lausa mitut spegiaalhäälestusega kesta, kuid ainult kõige viimast backupi teadvusest. erinevad tegelased tegid backupe 18-48 tunni tagant, poleks eriti hull ka eelviimast kasutada. aga maailm oli huvitav, tekst ladusalt loetav, paljud detailid hästi läbi mõeldud ja värvikad, annab siis selle ühe loogikavea esialgu andeks...

PS - kui just peab sellele eestikeelset pealkirja välja mõtlema (ma ei usu, et romaani kunagi eesti keelde tõlgitaks), siis on selleks muudetud/võltsitud koopia. carbon copy, eksole.