Kasutajainfo

Richard Morgan

1965-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Richard Morgan ·

Altered Carbon

(romaan aastast 2002)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
6
5
0
0
0
Keskmine hinne
4.545
Arvustused (11)
1.2005

Olgu siis nii. Ma juurdlesin jupi aega, et kas panna raamatule hindeks 4 või 5 ja otsustasin lõpuks viimase kasuks. Ehk siis viis, kuigi väääga pika pika miinusega.

Millega meil siis tegu on. Ei ole midagi uut siin ilmas: tegu on uue autori debüütromaaniga, mis langeb sinna küberpungi-detektiivijutu maailma. Just sellepärast, et tegu on mehe esimese jutuga, otsustasin tema julgustuseks viie panna. Ehk kunagi loeb ja rõõmustab. :)

Aga tagasi raamatu juurde. tegevus toimub kusagil 26. sajandil ja tähtedevahelised lennud ei ole enam midagi erakordset. Selgub, et Marsilende tehes leidsid inimesed hulga nn "marslaste" poolt mahajäetud kola, kaasa arvatud tehnoloogiat ja kaardid, mis viitasid elamiskõlbulikele planeetidele. Egas midagi, kolonistid topiti laevadesse ja saadeti teele, lootes, et nad mingi 100 või rohkema aasta jooksul kohale jõuavad

Selgus, et kaardid olid dešifreeritud õieti, kolonistid saabusidki elukõlbulikele planeetidele ja seetõttu Protektoraat laienes jõudsalt. Selleks, et hallata riiki, kus planeetidevaheline üks ots võib võtta sada aastat on mängu toodud kaks uut tehnoloogiat: silmapilkne infovahetus kahe punkti vahel universumis ja kehade "koorimine".

Tolleks ajaks on juba seadustatud kuklasalvestid, mis varundab kogu inimese olemuse, mälu ja muu sigaretikoni suurusele vidinale. Järjest vähem pööratakse tähelepanu inimese ja tema keha seosele. Kehasi kutsutakse kõigest kestadeks ja kui sind näiteks vanglasse pannakse, siis antakse kest kellelegi teisele seniks kasutada. Protektoraat hoiab sarnaselt kontrolli ka planeetide üle: kehad on odavad, kuid väljaõpe kallis. Sestap kui kusagil läheb sõdureid vaja, siis uploaditakse nad vajalikul planeedil vajaliku kehasse ja saadetakse objektile.

raamat peategelane spetsiaalse väljaõppe saanud agent, kes on viimasel ajal eraäri peale spetsialiseerunud (selgus, et nendele agentidele oli antud nii hea koolituse, et isegi valitsus ei usaldanud neid enam ja nende üksus saadeti laiali). Kuigi ta on pärit ühes kolooniast, kus ta teatavate tempute eest hoidlasse oli suratud, ärkab ta ühel heal päeval maal, uues kehas ja selgub, et ta on palgatud ühe ekstravagantse rikkuri poolt uurima rikkuri surma.

Asi selles on, et rikkur oli tapetud, kuid kuna tema kuklasalvestit oli regulaarselt spetsiaalsesse serverisse koeeritud, siis puhuti talle jälle elu sisse ning ta tahtis teada, kes ta maha nottis.

Ja edasi lugege juba ise: tulistamised, tagaajamised, salapärased mõrvad, tradtsiooniline seks ja vägivald ning kõik muu, mis ühe küberpungi jutu juurde käib on garanteeritud.

Teksti loeti inglise keeles

Neli miinus... tegelikult. Raamat venib päris pikalt, kuid sisaldab uudishimuliku ja väljakutseid meeleldi trotsiva lugeja jaoks paljugi põnevat.Ühest küljest on Morgani stiil raskestijälgitav ja hirmus palju kasinaltvisandatud kõrvaltegelaste nimesid tuleb meeles pidada, teisest küljest - taustteavet jagatakse lugejale pisikeste killukestena, nagu seda teeb ka Gibson, ja see on täitsa värskendav.Paljud ideed on uudsed ja kütkestavad ning Morgan spekuleerib nende üle mõnuga, ent samas muudab see raamatu krimikülje suhteliselt mõttetuks, sest lugejal pole võimalust müsteeriumi omal käel lahendada - ja jääb mulje, et kohati loob autor maailma just nii, nagu loo edasiarendamiseks vaja... ja see häirib.Salapäraste marslaste kadunud tsivilsatsioonist maha jäänud häguseltdešifreeritavad astrokaardid oleks aga nagu otse Pohli Heechee-saagast maha viksitud. Õnneks antud teoses seda teemat vaid riivatakse... Teose järg "Broken Angels" tegeleb sellega lähemalt, kuid see pole veel läbi loetud.Kokkuvõtteks: soovitan, aga teatud reservatsioonidega. Tõsiuskliku küberpunk-ulme fänni ajaks see teos lihtsalt marru (õigemini küll, et seda nii lõdva randmega küberpungi alla liigitatakse) ja kriminullisõprugi võib vallata kibestumus, ent kummagi žanri osas eelarvamusi mitteomavale seiklejale jätkub teoses põnevust küllaga.Ah jaa, erootiline on "Modifitseeritud süsinik" kohati ka. Aga selle juures stiilne. Tegelikult on seksstseenid siin üldse kirjanduslikult kõige muhkem osa.
Teksti loeti inglise keeles

Ühinen Prontoga ja panen hindeks “viie”, kuigi miinusega. Miinuse põhjustest allpool.

Karm, kõle, sünge, depressiivne ja muud taolised omadussõnad on esimesed mis “Muudetud süsinikule” mõeldes pähe tulevad. Kirjanik maalib tulevikuühiskonnast ikka erakordselt rõveda pildi, kuigi erakordsena võib see paista muidugi ainult minu jaoks, kes ma küberpunki seni ikka suhteliselt igavaks ja tüütuks alamzhanriks olen pidanud.

Morgan on andnud oma stoorile hard-boiled detektiivjutu vormi. Peategelane Takeshi Kovacs on nii kõva mees, et ei mahu hästi tuppa äragi. Kuna teadvusi on võimelik salvestada kuklas asuvale väikesele vidinale, pole kehade vahetus mingi probleem. Lugu saabki alguse kui Takeshi ärkab ootamatult Maalt, kuigi ta ise on Harlan`s World – nimelise planeedi elanik. Ärkab kellegi kehas, mille eelmine omanik oli keegi võmm. Miski miljonär palub iseenda mõrvalugu uurida, et ametlik versioon ei taha hästi klappida. Miljonärid teevad oma teadvusest loomulikult pidevalt varukoopiaid ja kehasidki kasvatatakse spetsiaalsetes tünnides juurde. Takeshi asubki vastumeelselt asja uurima.

Kuskilt poole pealt kaotab mõrvamüsteerium suuresti oma mõtte ja valdavaks saab ääretult perverse tulevikuühiskonna vaatlus. Inimese juures on tähtis ainult seesama kuklas asuv vidin, “stack”, kehasid, “sleeve`sid”, vahetatakse nagu sokke. Mehe keha, naise keha, ei mingit tähtsust. Leidub ka sünteetilisi kehasid. Samuti mängib kirjanik mõttega, et kui juba korra saab teadvust kopeerida, saab seda ka korduvalt teha ja nii esineb inimesi, kes esinevad üheaegselt mitmes kehas, kõikidel koopiatel sarnased mälestused kuni kopeerimiseni. Eriti segaseks läheb asi siis kui kõik need erinevad kehad veel omavahel ohtralt sugu teevad. No et mis tunne on mehel naisena “seda” teha jne. Iseendaga erinevates kehades vanainimeste asja ajada peetakse isegi selles ühiskonnas jaburaks, kuigi muidu on küberpungile tüüpiliselt igasugu narkootikumide tarbimine pidev ja massiline. Seda tänu nanotehnoloogiale ja igasugu kehasisestele täiendustele, sest need on kõrvaldanud ohu tervisele. Takeshil on dessantniku taust ja koolitus, lisaks veel ohtralt abivahendeid, näiteks neurochem, mis võimaldab igasugu ohuolukordades reaktsioone tunduvalt kiirendada.

Kerge miinusena võiks välja tuua asjaolu, et kõrvaltegelasi on palju, kuid enamust mainitakse neid ainult üks kord. Ja kui siis seesama tegelane raamatu lõpupoole osutub mingiks loo seisukohast küllalt tähtsaks tüübiks, nõuab see sadade lehekülgede uuesti lappamist, et kes see nüüd siis täpselt oli ja kus ta varem esineski. Päris lõpp ei olnud ka just see, mida oodanuks, aga üldmulje on siiski niivõrd vägev, hinge kinni panev ja depressiivne, et hindes pole siiski kahtlust. Soovitada saab soojalt, sest kirja on asi pandud päris huvitavalt ja heas lihtsas keeles pealekauba.

Teksti loeti inglise keeles

no nii, sai viimaks läbi loetud ja kokkuvõttes oli tegemist positiivse üllatusega - kuigi tänu BAASi olemasolule ei alanud ootused ju päris nullist. sisu ei tahaks veel kord üle jutustada, taustainfot antakse tekstis küll meeldivalt killustatult, nagu eespool juba öeldud; osa kilde annavad maailma ajalugu, osa peategelase senist elukäiku ja osa mõlemat. selline pealiskaudne info jagamine on muidugi õigustatud - ei hakka me ju näiteks kartulit süües mõtisklema, et see tegevus sai võimalikuks ainult tänu kolumbuse ameerikaretkele vms. aga mulle kangesti meeldis selline detail, kui umbes 250 lk paiku ütleb üks tegelane teisele, et juhtumisi ma olen sündinud just sel päeval, kui me vaaladega rääkima õppisime ja marslastest kogu tõe teada saime.

siiski tuleb hindele päris pikk miinus sappa. esiteks, asi venib liiga pikale - viimased viiskümmend lehekülge oleks saanud viiele kokku võtta. no et igasugused kaklused ja lahingukirjeldused ma jätan nagunii vahele. ja pikka vestlust peategelase ja peapaha vahel oli tarvis ainult selleks, et autor saaks ära seletada, mis ja miks ikkagi juhtus - aga see ei lisa midagi, lugejal on asi niigi selge. haledat heategevust polnud lõppu kah eriti vaja.

omamoodi huvitav on võrrelda, kuidas samast asjast erinevatel aegadel kirjutatakse. sest scheckley mindswapis on ju mõneti analoogiline olukord: teadvuste up- ja download, mille käigus mõni keha jääb vahel nagu üle või puudu. aint et siis oli see puhas fantasy. läheb 35 aastat mööda ja sama värk on juba peaaegu tõsiteaduslik ulme :) natuke jama on muidugi sellesse digitaliseeritud teadvusse viiruse sokutamisega. no et kui see on ainus tee hästikindlustatud inimesest vabanemiseks - pista varukoopiasse viirus ja hävitada siis käigusolev kandja - siis on ju hämmastav lühinägelikkus hoida varuks küll lausa mitut spegiaalhäälestusega kesta, kuid ainult kõige viimast backupi teadvusest. erinevad tegelased tegid backupe 18-48 tunni tagant, poleks eriti hull ka eelviimast kasutada. aga maailm oli huvitav, tekst ladusalt loetav, paljud detailid hästi läbi mõeldud ja värvikad, annab siis selle ühe loogikavea esialgu andeks...

PS - kui just peab sellele eestikeelset pealkirja välja mõtlema (ma ei usu, et romaani kunagi eesti keelde tõlgitaks), siis on selleks muudetud/võltsitud koopia. carbon copy, eksole.

Teksti loeti inglise keeles

Raymond Chandleri stiilis hardboiled krimka, ainult et tegevus on üpris kauges tulevikus. Inimesed on saavutanud sisuliselt surematuse, sest isiksuse ülekandmine uude kehasse on käkitegu. Ainus pabin on see, et keegi su pea sodiks laseb. Aga isegi seks puhuks on rikkamad inimesed valmis - teevad endast iga nädala-paari tagant salvestuse. Peategelane on väärastunud psüühikaga endine eriüksuslane, kelle surmaga raamat algabki. Ta teab, et ees ootab tohutu pikk karistusuni mälupangas. Kui aga ärkab, selgub, et on saanud jumala korraliku keha ja aega polegi surmast eriti möödunud, pluss veel on ta kolkaplaneedilt Maale lohistatud. Selgub, et ta on välja lunastatud Maa ühe rikkama vanamehe poolt, kes oligi ta enda arvates hiljuti mõrvatud (mees muidugi on tagasi elus, ainult, et viimase nädala sündmusi ei mäleta). Et kui peategelane suudab välja uurida, kes ja miks vanamehe mõrvas, saab ta uue keha endale jätta, senistest karistustes vabaks ja palju raha ka veel. Hea raamat, nii krimkana kui ka ulmekana, aga minu maitse jaoks natuke tegelastega üle kuhjatud - vahepeal läks mul seal kõik lihtsalt sassi.
Teksti loeti inglise keeles

Lõpetasin mõne päeva eest autori (hetkel) viimase (2008 kirjutatud) romaani ja sain eraviisilise vihje, et alustasin autori lugemist valest otsast. Noh, nüüd ma siis proovisin teisest otsast. Kogumulje autorist -- käib kah. Ma ei hakka peatuma raamatu sisul, sest peaaegu kõik aspektid on eespool ära räägitud. Mõneti mulle meeldis see, et kusagil raamatu keskel taandub krimilugu teisejärguliseks ja minu jaoks muutub raamatu huvitavamaks -- autor hakkab kiiremas tempos sisse tooma maailma kirjeldusi. Hinne tuleb kokku kahest asjast -- ühelt poolt oli päris põnev, teiselt poolt aga jätab autor palju huvitavaid võimalusi kasutamata ja raamatus on vähemalt 3-4 kohta (eriti lõpp), mille oleks saanud tugevasti kokku tõmmata.
Ma ei loe ühtki raamatut ainult žanrimääratluse järgi, ja kui raamat on hea, siis minupärast võidakse seda ka horroriks pidada, ega see ei sega. Tõtt-öelda olin üllatunud, leides siit eest nii palju arvustusi... Ütleme, mulle meeldis, et maailma loogika töötas alguses samamoodi kui lõpus -- asi oli paigas. Mulle meeldis, et seal polnud läbinisti häid ega läbinisti halbu (kui üks välja arvata) tegelasi. Mulle meeldis, et autor oli natuke vaevunud mõtlema, ette kujutama ja ka läbi terve teksti korralikult kirja panema sellise kehast kehasse hüppamisega kaasnevad efektid. Mulle ei meeldinud seesama loogikaauk, millele vihjab üks eelarvustaja ja ma pakkusin endale raamatu alguses välja kaks võimalust, kuidas lugu laheneb ja üks -- minu arust vähem intrigeerivam, labasem -- osutus õigeks.
Noh, aga lugemist ei kahetse, kuigi mingit erilist sädet või elamust siin küll ei olnud. Tavaline, loetav.
Teksti loeti inglise keeles

Millegipärast meenutas see raamat mulle Jim Butcheri "Dresden Files" seeriat. Ebaharilike võimetega peategelane, paariliseks põhimõttekindel naispolitseinik. Nendevaheline pinge. Peategelases on omajagu pimedust mille üle ta kurjust kohates kontrolli kaotab. Perverssusi, armastust, vihkamist, lootust ja küünilisust. Parim raamat üle hulga aja mida kuulanud olen.
Teksti loeti inglise keeles
x
Toomas Aas
18.09.1973
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Uhh, no oli see vast lugemine. Ootasin sellest romaanist mis ma ootasin, aga midagi niisugust küll oodata ei osanud.
 
Peategelane Stefan Advani on mingis mõttes nagu kaugtuleviku Forrest Gump. Ta ei ole ise mingi silmapaistev võitleja, spioon, väejuht või muud sellist. Isegi teadlasena kelleks ta ise ennast peab (nii palju kui seda mõistet tolles allakäinud tulevikus tuntakse) on ta pigem üks keskpärane ettur, mitte suur inimkonna teadmiste piiride laiendaja.
 
Tema unikaalsus, nagu ka originaalsel Forrest Gumpil, seisneb "oskuses" juhuslikult sattuda kõikvõimalike pöördeliste sündmuste tunnistajaks düstoopilise tulevikumaailma erinevates paikades ja olukordades. Seejuures saab ta tuttavaks (kas siis sõbraks või vaenlaseks; ega alati kohe aru ei saagi kummaga tegu) paljude oluliste tegijatega. Ja see teekond mille lugeja koos Stefaniga läbi saab teha on ikka tõepoolest peadpööritav.
 
Võiks ju arvata et kui ühte romaani on kokku kuhjatud nii palju erinevaid teemasid, tegelasi ja sündmuspaiku siis on tulemuseks mingi seedimatu rosolje, aga see ei ole sugugi nii. Tulemuseks on hoopis ülimalt nauditav rännak läbi sureva maailma, mis, kuigi valdavalt elamiskõlbmatu ja inimesele hukatuslik, mõjub kohati lausa pastoraalselt. Just Eesti novembrisse igati sobiv lugemine.
Teksti loeti inglise keeles

Romaan koosneb, nagu eelmistes arvustustes juba mainitud, kahest küllaltki erinevast poolest. Ja tõesti, selgelt paremini on välja kukkunud esimene pool, mille sisuks on omaette jäänud bioformide tiimi seiklus Mehhikos. Lugu kulgeb parasjagu tempokalt, erinevate bioformidega tuttavaks saamine on köitev ning parasjagu vähesel määral antakse ka taustainfot intrigeerivast poliitilisest olukorrast milles kogu see möll käib.
 
Siis aga saab seiklus läbi ja üritatakse rohkem vaadelda seda kuidas inimühiskond tervikuna üritab bioformide olemasoluga toime tulla. Süvenetakse erinevatesse juriidilistesse ja eetilistesse probleemidesse mis seejuures esile kerkivad. Seda kõike antakse jätkuvalt edasi eelkõige peategelase Rexi vaatepunktist. See osa romaanist ei avaldanud mulle eriti sügavat muljet.
 
Kokkuvõttes teenib siiski korraliku nelja ära.
Teksti loeti inglise keeles

Eelnevad arvustajad on juba nii põhjaliku töö teinud et keeruline on midagi lisada. Üldjoontes jäin rahule ja hindeks pandud nelja võib lugeda "peaaegu viis".
Lugedes mittehumanoidsetest võõrtsivilisatsioonidest häirib mind sageli see et korraks alguses kül kirjeldatakse "tulnukate" kummalist kehakuju vms, aga jutustamise käigus see justkui ununeb ja loed neid ikka nagu inimesi. Siin on olukord sarnane, aga autor on väga leidliku võttega ära seletanud miks lugu just niimoodi on jutustatud, ja see koht kus ämblike eripärad reljeefselt välja tuuakse jõuab kätte hoopiski romaani lõpupoole. Selline käsitlus mulle meeldis. Natuke liialt ulmeline tundus siiski see kui sujuvalt toimus lõpuks inimeste ja ämblike integratsioon.
 
Teksti loeti inglise keeles

Sarja kolmandat osa lugedes hakkasid mind häirima probleemid mis ei lase sellele enam nii head hinnet panna nagu eelmistele.
 
Igasugu seiklusi ja madinat on siin küll palju, aga lugedes ei teki arusaama mis võiks olla selle kõige eesmärk. Tõsi, nagu juba ülalpool kirjeldatud tegeleb Takeshi Kovacs kättemaksuks preestrite tapmisega, aga see on pigem kõrvalliin. Romaani peamine telg peaks olema neljasaja aasta taguse revolutsioonijuhi (ja sellega seoses ka revolutsiooni) taassünd. Kuna aga Takeshi on sellesse sattunud puhtjuhuslikult ja suhtub kogu revolutsiooni ideesse pehmelt öeldes skeptiliselt, siis jättis see ka mind üsna ükskõikseks. Takeshi jaoks on pigem oluline saada revolutsioonijuhi seest kätte tolle algne "teine mina", aga ka selle suhtes ei suutnud autor mind veenda erilist huvi tundma. Nagu ühes varasema osa arvustuses keegi juba vist kirjutas, ei saa aru miks mitme omavahel konfliktis oleva seltskonna hulgast on Takeshi välja valinud just selle ühe kellega kampa lüüa ja kõiki teisi (kelledest paljudega samuti omal ajal kambas on olnud) ära tappa. Ja kõrvaltegelasi kes mitmesaja-leheküljeliste vaheaegade tagant välja hüppavad on samuti segadusttekitavalt palju.
 
Lõpuks muidugi siiski selgub et kogu tegevusel siiski oli mingi loogiline mõte mida peategelane lihtsalt enne viimast peatükki ei taibanud. Saab korraks "ahhaa" öelda ja siis ongi lugu läbi. Tervikut see ei päästa.
 
Teksti loeti inglise keeles

Juhtus kuidagi nii et kui tahtsin Kindles downloadida "Altered Carboni" tasuta alguspeatükki siis ootamatult avastasin et olen selle asemel ühekorraga ära ostnud Takeshi Kovacsi sarja kolm romaani. Ma tean küll et Kindles peaks saama sellist tehingut tagasi pöörata, aga seekord miskipärast ei saanud. No mis seal siis ikka, midagi peab ju inimene lugema...
 
Tundub et ei olnud paha viga, sest minu meelest on "Broken Angels" selge edasiminek võrreldes "Altered Carboniga". Kui sarja avaosa võiks hinnata huvitavasesse ulmemaailma paigutatud suhteliselt üheplaaniliseks (aga mitte igavaks!) "bojevikuks", siis "Broken Angels" pakub enamat.
 
Esmalt muidugi peab mainima et saame rohkem teada "marslaste" tsivilisatsiooni kohta, sest katse hõivata ühte nende poolt maha jäetud sõjalaeva on see telg mille ümber kogu tegevus keerleb. Aga peamiselt võlus mind see, kui süngeks ja masendavaks oskas Richard Morgan kirjutada selle maailma kus tegevus toimub. Kitsamas mõttes on depressiivne see kolkaplaneet kus kaks armeed peavad sõda täpselt-ei-saagi-aru-mille pärast. Linnadele lajatatakse tuumapommidega, ja väiksemas mastaabis pannakse ka 25. sajandil toime jubedusi millega 20.-21. sajandi inimesed on vägagi tuttavad kui mitte isiklikult siis meedia vahendusel. Üks peatükk tõi väga konkreetselt meelde viikingite piinamisrituaalid Harry Harrisoni teosest "The Hammer and the Cross"...
 
Laiemas mõttes on üsnagi mäda kogu Protektoraat, kus näiliselt võimul oleva valitsuse selja taga juhivad kogu mängu tegelikult suurkorporatsioonid mis mõistagi ei tegutse mitte üldist hüve silmas pidades. Seda võib kahtlemata pidada üheks üle-ekspluateeritud klišeeks, aga võib ka väita et kui see on tõsi siis see ei ole klišee.
 
Ka lugu ise areneb piisavalt huvitavalt ja lõpus selgub vähemalt ühe tegelase kohta tõde mis on hoopis midagi muud kui alguses oleks võinud arvata. Lõpplahendus on mingis mõttes küll "õnnelik" aga samas siiski mitmeti tõlgendatav ja otsi lahti jättev, sest ega see tegelikult ju mingi lõpp ei ole. Lugejana jääb üle vaid oodata tutvust Takeshi Kovacsi järgmise kehaga.
Teksti loeti inglise keeles

Üks raadiojaam reklaamis end kunagi loosungiga "raadio inimesele kes parajasti ei mõtle". Harry Dresdeni sari paistab olevat kirjutatud sellelesamale inimesele. Ja ega mul selle vastu midagi ei ole, sest vahel mulle endale meeldibki olla see inimene. See ei tähenda sugugi et ma peaksin seda sarja kuidagi alaväärseks või arvaksin et "niisuguse asja võiks igaüks kirjutada". Kindlasti mitte.
Teksti loeti inglise keeles

Ebastandardne katastroofilugu. Sedalaadi lugudes suudetakse tavaliselt Maad ähvardav häving kangelaslike jõupingutustega ära hoida. Antud juhul aga saadakse aru et ära hoida ei ole siin midagi ja parim mis võiks õnnestuda oleks väikese inimkoloonia ellujäämine orbiidil. Romaani esimesed kaks kolmandikku, mis sellele keskenduvad, on minu meelest ka parim osa. Ma ei ole füüsik ega kosmonautika spetsialist, seega on väga võimalik et mingid ebakõlad jäid mul märkamata. Aga igatahes tekkis arusaam sellest et inimese pikemaajaline ellujäämine kosmoses on täna ikka veel äärmiselt küsitav ning optimism stiilis "varsti kolime kõik Marsile" võib olla veidi naiivne.  
 
Aga nagu eelarvustajad on juba rääkinud, ellu siiski jäädakse, ehkki ellujäämine rippus ikka väga peenikese juuksekarva otsas. Romaani kolmas kolmandik toimub 5000 aasta pärast tulevikus kui Maad on asutud uuesti terraformima. See tulevikuvaade sisaldab mitmeid lahedaid elemente, aga selleks et seda vaadet lugejale anda pidi autor välja mõtlema ka mingi tegevusliini, ja see paraku just väga veenev välja ei kukkunud. Tuli justkui nii välja et kogu katastroofist hoolimata jäid kõik ikkagi ellu? Oleks võinud suhkruvatiga pisut tagasi hoida, aga romaani esimeses kahes osas sisalduvaid väärtusi ei suuda see tilk tõrva minu silmis rikkuda.
Teksti loeti inglise keeles

Paraku jättis mind see teos üsnagi ükskõikseks. Teose spionaažipool tundus liialt lihtsakoeline. Esimene peatükk oli küll paljutõotav, parimate spioonipõnevike stiilis, aga üsna varsti sai tagaaetava topeltagendi isik lugejale teatavaks, ja siis põnevus kadus. On teoseid mis ka niisuguse ülesehituse juures hästi toimivad - võtkem näiteks Frederick Forsythi "Šaakali päev" - aga Rajaniemi sellele tasemele ei küündi. Põneviku asemel on välja kukkunud suhteliselt ebameeldivalt morbiidne psühholoogiline draama. Võib-olla see ebameeldiv morbiidsus oligi eesmärk, aga noh... mulle ei meeldinud.
 
Teose ulmepool on küll piisavalt omapärane selleks et mitte lasta hinnet lausa mutta vajuda, aga siiski, kui algidee on kord juba välja käidud ei arene see enam kuhugi edasi. Viimastes peatükkides küll selgub et kogu NSVL ja Suurbritannia kemplemise taustal ähvardab Suvemaad hoopis tõsisem probleem, aga kui see tõsiasi on selgunud siis sinnapaika see ka jääb - midagi rohkemat sellega enam ei toimu.
 
Ulme ja kriminulli/spioonipõneviku kokkusegamise vallas on kirjutatud palju paremaid teoseid kui "Summerland" - meenub näiteks hiljuti loetud Alastair Reynoldsi "Century Rain".
Teksti loeti inglise keeles

Pärast "Fractal Prince" lugemist võtsin aastaks ajaks Rajaniemist pausi, nüüd otsustasin uuesti üritada. Pean siiski jätkuvalt nentima et minu peaaju ei suuda päriselt küündida niisugusele abstraktsioonitasemele mis on vajalik selle teose nautimiseks.
Teksti loeti inglise keeles

Brandon Q. Morris, kelle kodanikunimi ei ole Brandon Q. Morris, on füüsikaharidusega saksa tehnikaajakirjanik ja kirjanik. "Enceladus" (inglisekeelses Amazonis e-raamatuna "The Enceladus Mission") on lähiajal lähikosmoses aset leidev seikluslugu.      
 
Aastal 2031 jõuab ühele Saturni paljudest kaaslastest, mis ka teosele pealkirja on andnud, mehitamata kosmosesond. Sond sondeerib keskkonda ning tuvastab selliseid elemente mille üsna tõenäoliselt on tekitanud mingi orgaaniline eluvorm. Muidugi on tegu tohutu sensatsiooniga ning järgmiseks otsustatakse korraldada mehitatud lend, et läbi mitme kilomeetri paksuse jääkihi sukelduda kogu kuud katvasse ookeani ja selle põhjast loodetavasti see saladuslik elusorganism üles leida.
 
Missiooni jaoks pannakse kokku rahvusvaheline meeskond, kelle hulka, nagu sedalaadi teostes tihtipeale, satub saatuse ootamatu keerdkäigu tõttu peategelane kes varem kosmoses käinud ei ole. Tema nimi on Martin ja ta on sakslasest tehnoloogianohik. Peategelast inimesena tundma õppida meil teose käigus kuigi palju ei õnnestu, ning sama kehtib ka teiste tegelaste kohta. Tegelasi kasutatakse ainult sündmustiku edasiandmise vahenditena, muus osas on neis elu sees sama palju või vähemgi kui keskmise Hollywoodi kassahiti tegelastes.
 
Mis sündmustikku puutub, siis mehitatud kosmoselend mis viib kordades kaugemale kui ükski eelmine ja kus kasutatakse paljuski uudset tehnikat ei saa loomulikult kulgeda probleemideta. Tegelastel tuleb hakkama saada nii tõrkuva tehnikaga kui ka ootamatute meditsiiniliste probleemidega. Kosmoseuustulnukast peategelane peab sulanduma meeskonda ning tulema toime enda jaoks enneolematus olukorras. Ja noh, lõppude lõpuks on tegu ikkagi ulmeromaaniga, nii et juhtub ka midagi ulmelist. Aga ulmeosa ei ole selles teoses keskne. Kujutan ette et midagi sellist oleks kirjutanud Jules Verne kui ta oleks korraks saanud meie aega piiluda ja ennast natuke tänapäeva tehnika ning kosmose uurimise alaste teadussaavutustega kurssi viia.
 
Jah, tuleb tõdeda et tegu on sedalaadi teadusulmega kus rõhk on selgelt rohkem teadusel kui ulmel. Võiks isegi öelda et tegu on ulmevormi rüütatud populaarteadusliku teosega. Näha on et kosmoselendude temaatika pakub autorile suurt huvi, ta on sellega põhjalikult kursis ning annab ka lugejale võimaluse sel teemal üksjagu targemaks saada. Minu lemmikosaks selle romaani juures kujuneski järelsõna kus anti ülevaade nii Enceladuse kohta täna teadaolevast kui ka kosmoselendude tehnoloogia olevikust ja lähitulevikust. Kui läbi kogu teose kohtame mitmeid kosmonautika ja arvutitehnika tehnoloogiaid ja kaubamärke mis on juba täna igapäevased, siis päris huvitav oli lugeda et ka kõik need muud tehnoloogiad mida romaanis Enceladusele lendamiseks kasutati on juba täna kui mitte pilootprojektide siis vähemalt rahastamist ootavate uurimistööde näol olemas.
 
"Enceladus" on tegelikult alles algus, sest sellele järgnevad tänase seisuga veel neli "Eismond" nimelisse sarja kuuluvat romaani, aga sarja avaosa minus nii suurt entusiasmi ei tekitanud et ka järgmine kohe käsile võtta.
Teksti loeti inglise keeles

Jääb üle ainult ülaltoodud kiitusega ühineda. Ulmeromaan mis on ilmunud praktiliselt kaks inimpõlve tagasi ja millele saab kõrgeima hinde panna vähimagi "pensionäri allahindluseta" on tõeliselt erakordne asi. Soovitan kõigile!
Teksti loeti inglise keeles

Minu jaos mõneti ootamatult on Derek Künsken oma 2018. aastal ilmunud romaanile "The Quantum Magician" kirjutanud järje "The Quantum Garden", mille tagajärjel on tekkinud sari "Quantum Evolution". On siin nüüd teie jaoks juba piisavalt quantumit?
 
Kui "Magician" lõppes sellega et kvantinimene Bellisarius Arjona viis üliedukalt ellu riskantse ja suurejoonelise petuskeemi, sai enda valdusesse Ajaväravad ning kolis uuesti kokku noorepõlve kallimaga, siis paraku ei jää idüll kestma. Unioon on Ajaväravate kaotusest tõsiselt ärritatud ning hävitab tuumarünnakuga kõikide kvantinimeste koduks oleva asteroidi. Arjona ise ei ole õnnekombel kodus ning asub Ajaväravaid ära kasutades ellu viima päästeoperatsiooni.
 
Paraku peab ütlema et minu silmis kuulub see romaan kategooriasse "järjed mis oleksid võinud jääda kirjutamata". Mitte et maailm selle romaani olemasolust midagi kaotaks, aga midagi ei võida ka. "Magician" kujutas endast terviklikku ja kenasti lõpule jõudnud lugu, järg tundub olevat sellele vägisi otsa poogitud. "Magicianis" lugejate ette toodud uudsele ja huvtavale, paljude erinevate inimrassidega maailmale ei lisandu järjes enam eriti midagi uut. Võiks peaaegu öelda et tulemuseks on üsnagi standardne kosmoseooper. Mõnevõrra päästab üldmuljet ajarännuga seotud osa, kus tuleb osavalt ajaparadokside vahel laveerida. Kokkuvõttes aga jättis lugu mind siiski pigem ükskõikseks ja jäi kaugele alla sarja eelmise osaga autori suhtes tekkinud kõrgetele ootustele.
 
Teksti loeti inglise keeles

Romaani parim osa oli minu meelest see mis toimus enne kui "päris" sündmused lahti läksid. Majanduslikesse raskustesse sattunud IT-spetsialist liitub kaevanduslaeva meeskonnaga ning peab samaaegselt toime tulema uude kollektiivi sobitumisega ja enda jaoks täiesti uudse kosmilise elukeskkonnaga. Niisugune uustulnuka-süžee ei ole muidugi põhimõtteliselt midagi originaalset, aga kirja on see pandud kaasahaaravalt ning piisava detailsusega et võimaldab lugejal ennast peategelasega samastada.
 
Kui loo sõlmpunkt on juba ära olnud ja läheb lahti galaktilise ulatusega võitlus inimkonna kestmajäämise nimel siis muutub loojutustamine kuidagi pealiskaudsemaks. Areenile ilmuvad kaks osapoolt kes galaktikas ülemvõimu nimel võitlevad ning inimesed on valiku ees (ilma seda ise taipamata) kumma poolega liituda, ehkki see valik, nagu üks tegelane mainib, tundub mõnes mõttes lihtsalt valik erinevate väljasuremise viiside vahel. Samal ajal muidugi on inimkond mitmel moel lõhenenud nagu sedalaadi teostes ikka - Ameerika vs Venemaa, kõlupäised sõjaväelased vs edumeelsed teadlased jne. Ja nagu ikka, peab vastu tahtmist sündmuste tulipunkti sattunud üksik peategelane leidma mingi eriti kavala lahenduse mis kõikide vastuolude kiuste päästaks inimkonna kindlast hukust. Ning mille peale ükski teine tsivilisatsioon miljonite aastate jooksul tulnud ei ole.
 
Kokkuvõttes nõustun Indrekuga - mõnus kerge lugemine, kuigi mõnevõrra ehk liiga pinnapealne.
Teksti loeti inglise keeles

"Pika talve" triloogia viimane osa on ühtaegu samasugune ja erinev kui eelmised.    
 
Sarnane on ta selle poolest et jällegi toimub ühel hetkel pööre ning selgub et kogu lugu ei ole üldse sellest mis seni tundus. Erinev aga sellepärast et see lugu on... erinev. See sari on justkui äraspidine matrjoška, kus iga osa avades koorub selle seest välja miski uus, mis on suurem kui välimine. Lugesin üle ka oma märkmed sarja eelmiste osade kohta ja leidsin et see on üks paremaid näiteid sarjast mis kulgeb kogu aeg tõusvas joones, kui vaadata tagantjärele mu reaktsioone.  
 
Esimene osa: "Hm, noh, ei tea, käib kah".  
 
Teine osa: "Okei, midagi head siin igatahes on".
 
Kolmas osa (veidi dramaatiliselt üle pingutatud aga siiski): "OH SA RAISK!!!".  
 
Nüüd aga tagasi käesoleva juurde. Romaani esimene pool ei ole just halb kuid ei tekita ka erilist vaimustust. Kolonistid, kes eelmises osas jõudsid uude tähesüsteemi ja ennast sealsel omapärasel planeedil sisse seadsid, avastavad et oli siiski üks faktor millega planeeti elamiskõlblikuks tunnistades puusse pandi. Selle tulemusel tuleb üle elada looduslik kataklüsm ning võidelda elu ja surma peale - ausõna! - dinosaurustega. Olukord kisub tegelaste jaoks päris halvaks ja lugeja jaoks veidi tüütuks.  
 
Siis aga toimub totaalne pööre. Ja seekord on see ikka tõesti selline mida tasus oodata. Justkui oleksid kogu elu elanud kahemõõtmelises maailmas ning ühel hetkel omandab see kolmanda dimensiooni. Sündmused ja nähtused mis varasemas maailmas tundusid juhuslikud või seletamatud asetuvad nüüd täitsa loogiliselt põhjuste-tagajärgede ahelasse. Rääkimata sellest et maailm on kõvasti suurem ja keerulisem kui seni tundus. Ja eriti rääkimata sellest kuivõrd irooniline on tervikpilt mis lõpuks paljastub.      
 
Rohkemat ei tahagi tulevastele lugejatele lugemisrõõmu säilitamiseks ära rääkida (kardan et olen juba niigi liiga palju paljastanud).Tõsi on see et endiselt mõjuvad  peategelased pigem filmikangelaste kui päris inimestena, aga sarja ülejäänud vooruste kõrval on see tõesti vähetähtis pisiasi.    
 
Soojalt soovitatav!
Teksti loeti inglise keeles

"The Solar War" on teine osa "Pika talve" triloogiast. Sarja avaosa "Winter World" jättis ausalt öeldes niisuguse mulje et ma ei olnud päris kindel kas edasi lugemine on ikka hea mõte. Ta ei tundunud päriselt halb. Küll aga jäi mulje et tegu on pigem konveieritoodangu kui autoripoolse hingestatud käsitööga. Oli kartus et terve sari kujutab endast kõige tavalisema "kangelane päästab maailma" skeemi järjekordset taaskasutust, mida on juba 300 korda loetud või filmist nähtud ja millele midagi uut enam lisada ei ole.
 
Loodetavasti ma liigselt ei spoilerda kui nendin et jätkuvalt ei ole lugu nii halb nagu karta võiks.
 
Kui sarja esimeses osas löödi Maad sügavkülmutada üritanud tulnukrassi plaanid segamini, siis teises osas on kurjad tulnukad mõistagi tagasi ja täis otsustavust asi seekord lõpule viia. Jah, geniaalne teadlane ning suur juht James Sinclair peab tõepoolest jälle maailma päästma, aga pääsetee ei ole selline nagu igas teises "inimkond vs pahad tulnukad" loos. Jääb iga lugeja enda otsustada kuivõrd vastuvõetav niisugune lahendus tundub, aga vaieldamatult saab selgeks et see sari on midagi natuke enamat kui ma esialgu kartsin.
 
Põhiline probleem minu jaoks on siin ikka sama mis esimeses osas - peategelased on natuke liiga tublid et usutavalt mõjuda. Olukorras kus tsivilisatsioonist on järel põhimõtteliselt varemed ja mõni tuhat inimest, töötab üks väike teadlaste ja tehnikute  rühm loetud kuude jooksul välja uut tehnoloogiat, saadab orbiidile satelliite jne...? Tõsi, nad ei tee seda mitte ilma välise abita, aga siiski pidin ennast veidi sundima et sellele mõttes mitte liiga kõva häälega vastu vaielda.
 
Positiivse poole pealt jällegi - kipun ennast nüüd kordama, aga sarja teise osa lõpuks on tegevus jõudnud kohta mida ma alguses kuidagi ei oleks osanud ette näha ja nüüd on täitsa kindel et ka kolmas osa tuleb ette võtta.
Teksti loeti inglise keeles

Unustage kliimasoojenemine. Põhjustel millest (esialgu) keegi aru ei saa on Maale jõudva päikesekiirguse kogus tunduvalt vähenenud. Muljetavaldava kiirusega tungib peale jääaeg. Järelejäänud osa inimkonnast koondub viimastesse vähegi elamiskõlblikesse piirkondadesse kunagistel kuumimatel kõrbealadel.    
 
Kokkuvariseva maailma keskel elab teadlane James Sinclair, kelle erialaks on bioloogia, robootika ja tehisintellekt. Kohtume temaga romaani avalehekülgedel parajasti siis kui ta kannab vanglakaristust. Meile antakse mõista et karistuse põhjustas see et teadlane ületas oma uuringutes teatavaid eetilisi piire. Läheneva maailmalõpu tõttu tundub teadlase ellujäämise võimalus vanglas suhteliselt habras, aga just siis kui asi kipub täitsa käest ära minema ilmuvad kohale mehed mustades ülikondades ja toimetavad meie kangelase otse NASAsse. NASA tarkurid on välja raalinud et Päikese võimsus ei ole mitte üleüldiselt vähenenud vaid just Maa on sattunud kosmilise külma kätte. On tugev kahtlus et tegu ei ole loodusliku fenomeniga vaid Päikesesüsteemis tegutseb keegi või miski mis on nõuks võtnud inimkonna surnuks külmutada. Dr. Sinclair kaasatakse missioonile mille eesmärk on selle fenomeniga kontakti võtta või võidelda, sõltuvalt sellest kuidas olukord kujuneb.    
 
Pealkirjast ja kaanepildist hoolimata ei ole "Winter World" niisiis mitte kliimaulmekas vaid hoopis kosmoseooper. Aga mitte selline mis toimub määratlematult kauges tulevikus ja tohutus galaktilises mastaabis, vaid üsnagi lähedases tulevikus ja seespool asteroidide vööndit. Kosmoselaevade arv mille inimkond suudab välja panna on ühekohaline ja nendega kuhugi jõudmine võtab kuid või aastaid.
 
Väga peadpööritavat hardcore SF-i siit just ei leia. Keskendutakse rohkem seiklusele, ja see on päris hästi välja kukkunud, kannatab lugeda küll. Kõige suurema etteheitena tahaksin kurta peategelaste Jamesi ja Emma üle, kes on liiga täiuslikud superinimesed - mitme doktorikraadiga, ülimalt intelligentsed, töövõimelised, suurepärased meeskonnajuhid, strateegid jne. Vägagi nagu eesrindlikud kosmosevallutajad nõukogude ulmes. Aga kuidagi suutsin ennast mitte liigselt häirida lasta (päris nõukogude kosmoseooperid olid ikka mõõtmatult hullemad) ja ilmselt võtan ka järje käsile. "Winter World" nimelt on esimene osa Pika Talve triloogiast.
Teksti loeti inglise keeles

Kirjutada ulmeromaan täiesti tavalise inimese igavast elust oli kindlasti paras julgustükk isegi Silverbergi jaoks. Tulemus ei ole kindlasti halb aga lausa suurepäraseks ei taha ma seda siiski hinnata. Kohati läks lugemine ikka liiga nüriks kätte, nagu loeks kooli kohustuslikku kirjandust (mille hulka see teos Silverbergile iseloomuliku seksirohkuse tõttu ilmselt siiski ei kvalifitseeruks). Hindeks pandud 4 on pigem ümardatud 3.5.
Teksti loeti inglise keeles

Romaani sisust ei tahaks eriti rääkida. Pealkiri muidugi reedab mingil määral millega tegu on, aga üks asi mis mulle lugemisel eriti meeldis oli just see kuidas autor viis mind lugejana sellesse punkti kus ma sain aru millist ulme standardteemt käesolev teos üldse käsitleb. 
 
Veidi üle 300 lehekülje paksune teos on ülesehituse poolest jagatud viieks "raamatuks". Esimese raamatu jooksul saame tuttavaks ühe New Yorki politseinikuga ja ühe Stanfordi ülikooli teadlasega. Mõlemal tegelasel on põhjalikult lahtikirjutatud elulugu. Mõlemaga juhtuvad ka teatud seletamatud sündmused, kuid mingisugust seost nende kahe tegelase vahel ei ole. Sündmuste käik viib selleni et teadlane, kelle erialaks on inimese mälu salvestamine (millega ta hakkas tegelema lootuses aidata oma Alzheimeri tõve all kannatavat ema), lahkub ülikooli juurest et jätkata oma uurimistööd pururikka erainvestori rahastamisel. Uurimistöö kulgeb edukalt, aga alles esimese raamatu päris viimasel leheküljel saab selgeks mis on selle töö tegelik tulemus, ja siis alles läheb andmiseks...
 
Kui üritada võrrelda seda teost nende väga paljudega mis ulmekirjanduses samal  teemal varem on kirjutatud siis ei saa just öelda et autor oleks lagedale tulnud mingi eriliselt uue kontseptsiooni või teaduslik-fantastilise teooriaga. Pigem on tegu oskusliku taaskasutusega. Nagu öeldud, koosneb romaan viiest osast ehk raamatust, ja sissejuhatavale järgnevad raamatud käsitlevad teemat igaüks veidi isesuguse nurga alt, aga kõik siiski viisil mida lugedes tundub et kuskil olen seda juba kohanud. Vähemalt ühes peatükis tekkis vägagi otsene paralleel ühe krestomaatilise Heinleini jutuga, kuigi Crouchi vastavad stseenid on oluliselt verisemad.
 
Aga ega asjaolu et mingil teemal on varem juba kirjutatud ei pea tähendama et seda ei ole uuesti võimalik hästi teha. Crouch tõestab et on küll võimalik. Põnevuse üleskütmine ja üleval hoidmine ei ole tema jaoks mingi probleem, ja ulmeraamistikku kasutab ta sel otstarbel oskuslikult ära. Samuti on peategelased kirjutatud selliseks et nende saatus läheb mulle lugejana korda ning nende tegutsemise motiivid tunduvad usutavad. Kui midagi parandada siis ehk võiksid nad 10% vähem melodramaatilised olla, aga see on juba pisiasjade kallal norimine.
 
Ja lõppjäreldus on muidugi et kui mingid asjad tunduvad olevat untsu läinud siis ei maksa võib-olla tormata neid parandama. Võid asja hoopiski hullemaks teha.
Teksti loeti inglise keeles