Kasutajainfo

Richard Morgan

1965-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Richard Morgan ·

Altered Carbon

(romaan aastast 2002)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
6
5
0
0
0
Keskmine hinne
4.545
Arvustused (11)
1.2005

Olgu siis nii. Ma juurdlesin jupi aega, et kas panna raamatule hindeks 4 või 5 ja otsustasin lõpuks viimase kasuks. Ehk siis viis, kuigi väääga pika pika miinusega.

Millega meil siis tegu on. Ei ole midagi uut siin ilmas: tegu on uue autori debüütromaaniga, mis langeb sinna küberpungi-detektiivijutu maailma. Just sellepärast, et tegu on mehe esimese jutuga, otsustasin tema julgustuseks viie panna. Ehk kunagi loeb ja rõõmustab. :)

Aga tagasi raamatu juurde. tegevus toimub kusagil 26. sajandil ja tähtedevahelised lennud ei ole enam midagi erakordset. Selgub, et Marsilende tehes leidsid inimesed hulga nn "marslaste" poolt mahajäetud kola, kaasa arvatud tehnoloogiat ja kaardid, mis viitasid elamiskõlbulikele planeetidele. Egas midagi, kolonistid topiti laevadesse ja saadeti teele, lootes, et nad mingi 100 või rohkema aasta jooksul kohale jõuavad

Selgus, et kaardid olid dešifreeritud õieti, kolonistid saabusidki elukõlbulikele planeetidele ja seetõttu Protektoraat laienes jõudsalt. Selleks, et hallata riiki, kus planeetidevaheline üks ots võib võtta sada aastat on mängu toodud kaks uut tehnoloogiat: silmapilkne infovahetus kahe punkti vahel universumis ja kehade "koorimine".

Tolleks ajaks on juba seadustatud kuklasalvestid, mis varundab kogu inimese olemuse, mälu ja muu sigaretikoni suurusele vidinale. Järjest vähem pööratakse tähelepanu inimese ja tema keha seosele. Kehasi kutsutakse kõigest kestadeks ja kui sind näiteks vanglasse pannakse, siis antakse kest kellelegi teisele seniks kasutada. Protektoraat hoiab sarnaselt kontrolli ka planeetide üle: kehad on odavad, kuid väljaõpe kallis. Sestap kui kusagil läheb sõdureid vaja, siis uploaditakse nad vajalikul planeedil vajaliku kehasse ja saadetakse objektile.

raamat peategelane spetsiaalse väljaõppe saanud agent, kes on viimasel ajal eraäri peale spetsialiseerunud (selgus, et nendele agentidele oli antud nii hea koolituse, et isegi valitsus ei usaldanud neid enam ja nende üksus saadeti laiali). Kuigi ta on pärit ühes kolooniast, kus ta teatavate tempute eest hoidlasse oli suratud, ärkab ta ühel heal päeval maal, uues kehas ja selgub, et ta on palgatud ühe ekstravagantse rikkuri poolt uurima rikkuri surma.

Asi selles on, et rikkur oli tapetud, kuid kuna tema kuklasalvestit oli regulaarselt spetsiaalsesse serverisse koeeritud, siis puhuti talle jälle elu sisse ning ta tahtis teada, kes ta maha nottis.

Ja edasi lugege juba ise: tulistamised, tagaajamised, salapärased mõrvad, tradtsiooniline seks ja vägivald ning kõik muu, mis ühe küberpungi jutu juurde käib on garanteeritud.

Teksti loeti inglise keeles

Neli miinus... tegelikult. Raamat venib päris pikalt, kuid sisaldab uudishimuliku ja väljakutseid meeleldi trotsiva lugeja jaoks paljugi põnevat.Ühest küljest on Morgani stiil raskestijälgitav ja hirmus palju kasinaltvisandatud kõrvaltegelaste nimesid tuleb meeles pidada, teisest küljest - taustteavet jagatakse lugejale pisikeste killukestena, nagu seda teeb ka Gibson, ja see on täitsa värskendav.Paljud ideed on uudsed ja kütkestavad ning Morgan spekuleerib nende üle mõnuga, ent samas muudab see raamatu krimikülje suhteliselt mõttetuks, sest lugejal pole võimalust müsteeriumi omal käel lahendada - ja jääb mulje, et kohati loob autor maailma just nii, nagu loo edasiarendamiseks vaja... ja see häirib.Salapäraste marslaste kadunud tsivilsatsioonist maha jäänud häguseltdešifreeritavad astrokaardid oleks aga nagu otse Pohli Heechee-saagast maha viksitud. Õnneks antud teoses seda teemat vaid riivatakse... Teose järg "Broken Angels" tegeleb sellega lähemalt, kuid see pole veel läbi loetud.Kokkuvõtteks: soovitan, aga teatud reservatsioonidega. Tõsiuskliku küberpunk-ulme fänni ajaks see teos lihtsalt marru (õigemini küll, et seda nii lõdva randmega küberpungi alla liigitatakse) ja kriminullisõprugi võib vallata kibestumus, ent kummagi žanri osas eelarvamusi mitteomavale seiklejale jätkub teoses põnevust küllaga.Ah jaa, erootiline on "Modifitseeritud süsinik" kohati ka. Aga selle juures stiilne. Tegelikult on seksstseenid siin üldse kirjanduslikult kõige muhkem osa.
Teksti loeti inglise keeles

Ühinen Prontoga ja panen hindeks “viie”, kuigi miinusega. Miinuse põhjustest allpool.

Karm, kõle, sünge, depressiivne ja muud taolised omadussõnad on esimesed mis “Muudetud süsinikule” mõeldes pähe tulevad. Kirjanik maalib tulevikuühiskonnast ikka erakordselt rõveda pildi, kuigi erakordsena võib see paista muidugi ainult minu jaoks, kes ma küberpunki seni ikka suhteliselt igavaks ja tüütuks alamzhanriks olen pidanud.

Morgan on andnud oma stoorile hard-boiled detektiivjutu vormi. Peategelane Takeshi Kovacs on nii kõva mees, et ei mahu hästi tuppa äragi. Kuna teadvusi on võimelik salvestada kuklas asuvale väikesele vidinale, pole kehade vahetus mingi probleem. Lugu saabki alguse kui Takeshi ärkab ootamatult Maalt, kuigi ta ise on Harlan`s World – nimelise planeedi elanik. Ärkab kellegi kehas, mille eelmine omanik oli keegi võmm. Miski miljonär palub iseenda mõrvalugu uurida, et ametlik versioon ei taha hästi klappida. Miljonärid teevad oma teadvusest loomulikult pidevalt varukoopiaid ja kehasidki kasvatatakse spetsiaalsetes tünnides juurde. Takeshi asubki vastumeelselt asja uurima.

Kuskilt poole pealt kaotab mõrvamüsteerium suuresti oma mõtte ja valdavaks saab ääretult perverse tulevikuühiskonna vaatlus. Inimese juures on tähtis ainult seesama kuklas asuv vidin, “stack”, kehasid, “sleeve`sid”, vahetatakse nagu sokke. Mehe keha, naise keha, ei mingit tähtsust. Leidub ka sünteetilisi kehasid. Samuti mängib kirjanik mõttega, et kui juba korra saab teadvust kopeerida, saab seda ka korduvalt teha ja nii esineb inimesi, kes esinevad üheaegselt mitmes kehas, kõikidel koopiatel sarnased mälestused kuni kopeerimiseni. Eriti segaseks läheb asi siis kui kõik need erinevad kehad veel omavahel ohtralt sugu teevad. No et mis tunne on mehel naisena “seda” teha jne. Iseendaga erinevates kehades vanainimeste asja ajada peetakse isegi selles ühiskonnas jaburaks, kuigi muidu on küberpungile tüüpiliselt igasugu narkootikumide tarbimine pidev ja massiline. Seda tänu nanotehnoloogiale ja igasugu kehasisestele täiendustele, sest need on kõrvaldanud ohu tervisele. Takeshil on dessantniku taust ja koolitus, lisaks veel ohtralt abivahendeid, näiteks neurochem, mis võimaldab igasugu ohuolukordades reaktsioone tunduvalt kiirendada.

Kerge miinusena võiks välja tuua asjaolu, et kõrvaltegelasi on palju, kuid enamust mainitakse neid ainult üks kord. Ja kui siis seesama tegelane raamatu lõpupoole osutub mingiks loo seisukohast küllalt tähtsaks tüübiks, nõuab see sadade lehekülgede uuesti lappamist, et kes see nüüd siis täpselt oli ja kus ta varem esineski. Päris lõpp ei olnud ka just see, mida oodanuks, aga üldmulje on siiski niivõrd vägev, hinge kinni panev ja depressiivne, et hindes pole siiski kahtlust. Soovitada saab soojalt, sest kirja on asi pandud päris huvitavalt ja heas lihtsas keeles pealekauba.

Teksti loeti inglise keeles

no nii, sai viimaks läbi loetud ja kokkuvõttes oli tegemist positiivse üllatusega - kuigi tänu BAASi olemasolule ei alanud ootused ju päris nullist. sisu ei tahaks veel kord üle jutustada, taustainfot antakse tekstis küll meeldivalt killustatult, nagu eespool juba öeldud; osa kilde annavad maailma ajalugu, osa peategelase senist elukäiku ja osa mõlemat. selline pealiskaudne info jagamine on muidugi õigustatud - ei hakka me ju näiteks kartulit süües mõtisklema, et see tegevus sai võimalikuks ainult tänu kolumbuse ameerikaretkele vms. aga mulle kangesti meeldis selline detail, kui umbes 250 lk paiku ütleb üks tegelane teisele, et juhtumisi ma olen sündinud just sel päeval, kui me vaaladega rääkima õppisime ja marslastest kogu tõe teada saime.

siiski tuleb hindele päris pikk miinus sappa. esiteks, asi venib liiga pikale - viimased viiskümmend lehekülge oleks saanud viiele kokku võtta. no et igasugused kaklused ja lahingukirjeldused ma jätan nagunii vahele. ja pikka vestlust peategelase ja peapaha vahel oli tarvis ainult selleks, et autor saaks ära seletada, mis ja miks ikkagi juhtus - aga see ei lisa midagi, lugejal on asi niigi selge. haledat heategevust polnud lõppu kah eriti vaja.

omamoodi huvitav on võrrelda, kuidas samast asjast erinevatel aegadel kirjutatakse. sest scheckley mindswapis on ju mõneti analoogiline olukord: teadvuste up- ja download, mille käigus mõni keha jääb vahel nagu üle või puudu. aint et siis oli see puhas fantasy. läheb 35 aastat mööda ja sama värk on juba peaaegu tõsiteaduslik ulme :) natuke jama on muidugi sellesse digitaliseeritud teadvusse viiruse sokutamisega. no et kui see on ainus tee hästikindlustatud inimesest vabanemiseks - pista varukoopiasse viirus ja hävitada siis käigusolev kandja - siis on ju hämmastav lühinägelikkus hoida varuks küll lausa mitut spegiaalhäälestusega kesta, kuid ainult kõige viimast backupi teadvusest. erinevad tegelased tegid backupe 18-48 tunni tagant, poleks eriti hull ka eelviimast kasutada. aga maailm oli huvitav, tekst ladusalt loetav, paljud detailid hästi läbi mõeldud ja värvikad, annab siis selle ühe loogikavea esialgu andeks...

PS - kui just peab sellele eestikeelset pealkirja välja mõtlema (ma ei usu, et romaani kunagi eesti keelde tõlgitaks), siis on selleks muudetud/võltsitud koopia. carbon copy, eksole.

Teksti loeti inglise keeles

Raymond Chandleri stiilis hardboiled krimka, ainult et tegevus on üpris kauges tulevikus. Inimesed on saavutanud sisuliselt surematuse, sest isiksuse ülekandmine uude kehasse on käkitegu. Ainus pabin on see, et keegi su pea sodiks laseb. Aga isegi seks puhuks on rikkamad inimesed valmis - teevad endast iga nädala-paari tagant salvestuse. Peategelane on väärastunud psüühikaga endine eriüksuslane, kelle surmaga raamat algabki. Ta teab, et ees ootab tohutu pikk karistusuni mälupangas. Kui aga ärkab, selgub, et on saanud jumala korraliku keha ja aega polegi surmast eriti möödunud, pluss veel on ta kolkaplaneedilt Maale lohistatud. Selgub, et ta on välja lunastatud Maa ühe rikkama vanamehe poolt, kes oligi ta enda arvates hiljuti mõrvatud (mees muidugi on tagasi elus, ainult, et viimase nädala sündmusi ei mäleta). Et kui peategelane suudab välja uurida, kes ja miks vanamehe mõrvas, saab ta uue keha endale jätta, senistest karistustes vabaks ja palju raha ka veel. Hea raamat, nii krimkana kui ka ulmekana, aga minu maitse jaoks natuke tegelastega üle kuhjatud - vahepeal läks mul seal kõik lihtsalt sassi.
Teksti loeti inglise keeles

Lõpetasin mõne päeva eest autori (hetkel) viimase (2008 kirjutatud) romaani ja sain eraviisilise vihje, et alustasin autori lugemist valest otsast. Noh, nüüd ma siis proovisin teisest otsast. Kogumulje autorist -- käib kah. Ma ei hakka peatuma raamatu sisul, sest peaaegu kõik aspektid on eespool ära räägitud. Mõneti mulle meeldis see, et kusagil raamatu keskel taandub krimilugu teisejärguliseks ja minu jaoks muutub raamatu huvitavamaks -- autor hakkab kiiremas tempos sisse tooma maailma kirjeldusi. Hinne tuleb kokku kahest asjast -- ühelt poolt oli päris põnev, teiselt poolt aga jätab autor palju huvitavaid võimalusi kasutamata ja raamatus on vähemalt 3-4 kohta (eriti lõpp), mille oleks saanud tugevasti kokku tõmmata.
Ma ei loe ühtki raamatut ainult žanrimääratluse järgi, ja kui raamat on hea, siis minupärast võidakse seda ka horroriks pidada, ega see ei sega. Tõtt-öelda olin üllatunud, leides siit eest nii palju arvustusi... Ütleme, mulle meeldis, et maailma loogika töötas alguses samamoodi kui lõpus -- asi oli paigas. Mulle meeldis, et seal polnud läbinisti häid ega läbinisti halbu (kui üks välja arvata) tegelasi. Mulle meeldis, et autor oli natuke vaevunud mõtlema, ette kujutama ja ka läbi terve teksti korralikult kirja panema sellise kehast kehasse hüppamisega kaasnevad efektid. Mulle ei meeldinud seesama loogikaauk, millele vihjab üks eelarvustaja ja ma pakkusin endale raamatu alguses välja kaks võimalust, kuidas lugu laheneb ja üks -- minu arust vähem intrigeerivam, labasem -- osutus õigeks.
Noh, aga lugemist ei kahetse, kuigi mingit erilist sädet või elamust siin küll ei olnud. Tavaline, loetav.
Teksti loeti inglise keeles

Millegipärast meenutas see raamat mulle Jim Butcheri "Dresden Files" seeriat. Ebaharilike võimetega peategelane, paariliseks põhimõttekindel naispolitseinik. Nendevaheline pinge. Peategelases on omajagu pimedust mille üle ta kurjust kohates kontrolli kaotab. Perverssusi, armastust, vihkamist, lootust ja küünilisust. Parim raamat üle hulga aja mida kuulanud olen.
Teksti loeti inglise keeles
x
Toomas Aas
18.09.1973
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Eelmisel kümnendil oma draakonitellistega paljusid lugejaid masendanud Christopher Paolini on nüüd siis kätt proovinud kosmoseooperi vallas. Minu jaoks oli see esmatutvus Paolini loominguga. Aga olles selle läbi lugenud tundub mulle et ma mõistan nende inimeste kannatusi kes siin Baasis Eragoni ja selle järgesid on arvustanud.
 
Kui alustada positiivsest siis esialgu läheb lugu kenasti käima. Kuskil tsivilisatsiooni äärealal on üks planeet, millel on üks kuu mille maasarnasamise perspektiive on saabunud uurima sellel alal tegutseva ettevõtte uurimismeeskond. Meeskonna üks liige avastab mingi võõrtsivilisatsiooni poolt maha jäetud varemed ja seal ringi kolades nakatub millegagi. Järgneb ülimalt dramaatiline ja verine stseen millest saabki romaani tegelik süžee alguse.
 
Aga kui see algus kätte jõuab siis kohe läheb ka asi käest ära. Ühest küljest kuhjatakse kokku suur hulk rohkem või vähem (pigem ikka rohkem) fantastilisi tulnukaid kes kõik omavahel ja ka inimestega sõdivad. Selle keskel on peategelane kelle tegutsemine ja meeleseisund pärast seda kui ta traagiliselt kaotas kõik oma sõbrad on kujutatud sellisena et mul on väga raske seda uskuda.
Pealiskaudsel vaatamisel jääb mulje et kogu aeg justkui toimuvad mingid "seiklused". Samas ei saa lugedes lahti tundest et no miks sellest ometi nii pikalt peab jahuma, ja kas lõpuks kuhugi välja ka jõutakse. Üksikuid häid kohti on, nagu ka päris huvitavaid tegelasi (et just peategelane selline ebausutav muinasjututegelane peab olema!). On isegi mõned ideed mis kvalifitseeruvad teaduslikuks fantastikaks. Aga tervikuna oli sellest tellisest enda läbinärimine siiski raske töö mida meelelahutuseks on keeruline kvalifitseerida.
Teksti loeti inglise keeles

Ei jätnud erilist muljet. Lugu ise on suhteliselt standardne ja sirgjooneline action, ma ütleks isegi et väheulmeline. "Läbikukkunud tapjarobot" peategelasena kõlab küll nagu huvitav idee, aga tegelaskujuna ammendab ta end suhteliselt kiiresti ega tekita tunnet et tahaks tema edasise saatuse kohta midagi teada saada.
Päriselt ma ei välista et kunagi veel mõne samasse sarja kuuluva teose ette võtan, aga pigem siiski mitte.
Teksti loeti inglise keeles
12.2020

oot, kas ma lugesin praegu midagi? ega vist. või siiski...?
 
Kui ma ei oleks selle teose esmaarvustaja Baasis, siis piirdukski minu tekst ülaltoodud säutsuga. Aga asjaolude tõttu vist peaks ikka pikemalt kirjutama.
 
Alustagem siis sellest milles mul vähimatki kahtlust ei ole. See on hinne. Kuna on võimalik et see on viimane arvustus mille ma 2020. aastal kirjutan siis sirvisin oma selle aasta Baasi ajaloo läbi ja see teos kuulub kindlasti top 3 hulka mida sel aastal olen lugenud.
 
Kui hindega on asi klaar siis edasi läheb segasemaks. Nagu näha, varjub autor pseudonüümi taha, ja pooletunnise netis surfamisega ei õnnestunud mul seda päris nimeks teisendada. Autor on veebis ja sotsiaalmeedias küllaltki aktiivne nii et vihjeid leidub ja parema tahtmise juures poleks ilmselt võimatu kodanikunimeni välja jõuda. Aga ega selleks ju Baasi kontekstis suurt vajadust ei ole.
 
Järgmine raskus millega ma Baasi uut teost sisestades silmitsi seisin oli teose vormi ja esmaavaldamise aasta määramine. Valisin "romaan" ja "2020", aga tunnistan et mõlemad on vaieldavad. Tegelikult on tegu algselt veebis ilmunud tekstidega mis paistavad olevat kirjutatud mitme aasta jooksul. 2020 on lihtsalt see aasta millal see kõik ühtede "kaante" vahel e-raamatuna välja anti. Aga need tekstid jutustavad siiski ühe tervikliku loo ja ma ei kujuta ette et neid oleks mõttekas eraldi või mingis muus järjekorras lugeda. Seega arvan et romaan on antud juhul õigem žanrimääratlus kui jutukogu.
 
Ja viimaks jõuame selleni, et mis looga siis tegu on ja mida sellest arvata.
 
Üks minu silmis ebameeldivamaid ulmekirjanduse alamliike on see kus tegevus toimub n-ö "peategelase peas" või on edasi antud mingis muus niisuguses vormis et lõpuks on raske aru saada kas "tegelikult" midagi üldse toimus. See annab autorile vabad käed keerata sündmused ükskõik kui keerulisse puntrasse ja siis neid lõdva randmega lahendada põhjendusega et "see oli tegelikult ainult unenägu" vms jama. Seetõttu suhtusin üsna skeptiliselt teosesse mille tegevusväljaks on memeetika - ala mille kohta minu teadmised piirduvad sellega et internetis levitatakse mingeid standardpilte koos juurdemõeldud "vaimukate" tekstidega. See paistab just nimelt midagi sellist mida "tegelikult" olemas ei ole. Ja nüüd siis, palun väga, on keegi qntm kirjutanud kuskile wikisse selleteemalise fanfictioni mis väidab et on ulme. Ei kõla just paljutõotavalt, aga miskipärast on Amazonis lugejad sellele kõrgeid hindeid pannud, nii et otsustasin ikka järgi uurida.
 
Uskumatu. Tuleb välja et sellest kahtlasest memeetika teemast on võimalik kirjutada selline lugu et kuku pikali. Lähtekohaks on see et lisaks meemidele - Wikipedia definitsiooni kohaselt "idee, tava, kujund või muu selline infokogum, mis inimkultuuri keskkonnas valdavalt imiteerimise teel levib, paljuneb ja muteerub" - on olemas ka antimeemid - infokogumid mida on võimatu levitada või isegi meelde jätta. Ja kui võtta omaks eeldus et antimeemid ei ole midagi passiivset vaid need võivad inimkultuuri sama tugevalt mõjutada kui meemid, ja siis sellele veel paar ulmevinti peale keerata, siis jõutaksegi alguspunkti kus tegelased on sunnitud enda käest küsima - kuidas võita sõda vaenlase vastu keda sa ei suuda tajuda, kelle olemasolust sa ei ole teadlik, kui sa üldse ei teagi et sa oled sõjas?
 
Sest jah, sõda see on. Need antimeemid kellega siin kokku puutume ei ole mingid kassipiltide negatiivid. Tegu on täitsa konkreetsete füüsiliste esemete või olenditega mille uurimise ja võimalust mööda kahjutuks tegemisega tegeleb vastav organisatsioon. Aga jube raske on midagi uurida kui uurija unustab uurimise objekti niipea kui on läbi õhulüüsi väljunud tuumapommikindlast isolaatorist kus objekti hoitatakse. Need peatükid loo alguses mis niisugust uurimist kirjeldavad on edasi antud dokumentaalses stiilis mis meenutab Michael Crichtoni "Andromedat", ainult et 10 korda sürreaalsemal kujul. See algus on üsna metafüüsiline/abstraktne, aga siiski väga kaasahaarav. Edasistes peatükkides on lugu edasi antud rohkem tegelaste läbielamiste kaudu ja muutub enam sarnaseks "traditsioonilisele" ulmele, aga on siiski pöörane määral mida ma võrdleksin näiteks Hannu Rajaniemi "Quantum Thiefiga" (igasugune assotsiatsioon ühe autori ja teise teose nime vahel on juhuslik). Peategelastel tuleb lakkamatult võidelda sellega et mõni antimeem on nende mälust ära söönud viimased 10 aastat... kolleegid või terved osakonnad kellega eile koostööd tehti on täna mitte ainult kadunud vaid keegi isegi ei mäleta et need eile olemas olid... ellujäämiseks tuleb pead murda eelmiste salapäraselt hukkunud teadlaste segaste märkmete kallal, või on need äkki hoopis mu enda eile kirjutatud märkmed...? Teos mis algab nagu huvitav akadeemiline mõtteharjutus jõuab lõpuks välja eheda horrorini. Kui lõpp kätte jõuab on natuke kahju et see juba läbi sai (ainult umbes 200 lehekülge), aga samas ei tea kas sellist ajuraputust väga palju rohkem olekski korraga tahtnud.
Teksti loeti inglise keeles

Huvitaval kombel sattusid mu lugerisse üsnagi väikese ajavahega kaks "inimesed ja ämblikud" romaani - kõigepealt Vernor Vinge "Deepness in the Sky" ja siis Tchaikovsky "Children of Time". Mitmes mõttes on need üksteisele üsna sarnased. Mõlemal juhul areneb lugu paralleelselt hädasoleval inimeste kosmoselaeval ja ämblike tsivilisatsiooni poolt asustatud planeedil. Mõlemal juhul elab lugeja kaasa võrdselt nii inimeste kui ämblike poolele. On selge et kui sündmuste loogika peab vältimatult viima tsivilisatsioonide vahelise konfliktini siis loojutustamise loogika alusel peab see konflikt lahenema kuidagi teisiti kui ühe poole lüüasaamisega. Aga just viis kuidas Tçhaikovsky selle dilemma lahendab oli peamine mis sundis mind hinnet ühe palli võrra langetama. Teine hinnet mõjutanud asjaolu oli puhtalt maitse asi - varem loetud (kugi hiljem kirjutatud) Tchaikovsky "Cage of Souls" tundus subjektiivselt lihtsalt omajagu parem.
Teksti loeti inglise keeles

Uhh, no oli see vast lugemine. Ootasin sellest romaanist mis ma ootasin, aga midagi niisugust küll oodata ei osanud.
 
Peategelane Stefan Advani on mingis mõttes nagu kaugtuleviku Forrest Gump. Ta ei ole ise mingi silmapaistev võitleja, spioon, väejuht või muud sellist. Isegi teadlasena kelleks ta ise ennast peab (nii palju kui seda mõistet tolles allakäinud tulevikus tuntakse) on ta pigem üks keskpärane ettur, mitte suur inimkonna teadmiste piiride laiendaja.
 
Tema unikaalsus, nagu ka originaalsel Forrest Gumpil, seisneb "oskuses" juhuslikult sattuda kõikvõimalike pöördeliste sündmuste tunnistajaks düstoopilise tulevikumaailma erinevates paikades ja olukordades. Seejuures saab ta tuttavaks (kas siis sõbraks või vaenlaseks; ega alati kohe aru ei saagi kummaga tegu) paljude oluliste tegijatega. Ja see teekond mille lugeja koos Stefaniga läbi saab teha on ikka tõepoolest peadpööritav.
 
Võiks ju arvata et kui ühte romaani on kokku kuhjatud nii palju erinevaid teemasid, tegelasi ja sündmuspaiku siis on tulemuseks mingi seedimatu rosolje, aga see ei ole sugugi nii. Tulemuseks on hoopis ülimalt nauditav rännak läbi sureva maailma, mis, kuigi valdavalt elamiskõlbmatu ja inimesele hukatuslik, mõjub kohati lausa pastoraalselt. Just Eesti novembrisse igati sobiv lugemine.
Teksti loeti inglise keeles

Romaan koosneb, nagu eelmistes arvustustes juba mainitud, kahest küllaltki erinevast poolest. Ja tõesti, selgelt paremini on välja kukkunud esimene pool, mille sisuks on omaette jäänud bioformide tiimi seiklus Mehhikos. Lugu kulgeb parasjagu tempokalt, erinevate bioformidega tuttavaks saamine on köitev ning parasjagu vähesel määral antakse ka taustainfot intrigeerivast poliitilisest olukorrast milles kogu see möll käib.
 
Siis aga saab seiklus läbi ja üritatakse rohkem vaadelda seda kuidas inimühiskond tervikuna üritab bioformide olemasoluga toime tulla. Süvenetakse erinevatesse juriidilistesse ja eetilistesse probleemidesse mis seejuures esile kerkivad. Seda kõike antakse jätkuvalt edasi eelkõige peategelase Rexi vaatepunktist. See osa romaanist ei avaldanud mulle eriti sügavat muljet.
 
Kokkuvõttes teenib siiski korraliku nelja ära.
Teksti loeti inglise keeles

Eelnevad arvustajad on juba nii põhjaliku töö teinud et keeruline on midagi lisada. Üldjoontes jäin rahule ja hindeks pandud nelja võib lugeda "peaaegu viis".
Lugedes mittehumanoidsetest võõrtsivilisatsioonidest häirib mind sageli see et korraks alguses kül kirjeldatakse "tulnukate" kummalist kehakuju vms, aga jutustamise käigus see justkui ununeb ja loed neid ikka nagu inimesi. Siin on olukord sarnane, aga autor on väga leidliku võttega ära seletanud miks lugu just niimoodi on jutustatud, ja see koht kus ämblike eripärad reljeefselt välja tuuakse jõuab kätte hoopiski romaani lõpupoole. Selline käsitlus mulle meeldis. Natuke liialt ulmeline tundus siiski see kui sujuvalt toimus lõpuks inimeste ja ämblike integratsioon.
 
Teksti loeti inglise keeles

Sarja kolmandat osa lugedes hakkasid mind häirima probleemid mis ei lase sellele enam nii head hinnet panna nagu eelmistele.
 
Igasugu seiklusi ja madinat on siin küll palju, aga lugedes ei teki arusaama mis võiks olla selle kõige eesmärk. Tõsi, nagu juba ülalpool kirjeldatud tegeleb Takeshi Kovacs kättemaksuks preestrite tapmisega, aga see on pigem kõrvalliin. Romaani peamine telg peaks olema neljasaja aasta taguse revolutsioonijuhi (ja sellega seoses ka revolutsiooni) taassünd. Kuna aga Takeshi on sellesse sattunud puhtjuhuslikult ja suhtub kogu revolutsiooni ideesse pehmelt öeldes skeptiliselt, siis jättis see ka mind üsna ükskõikseks. Takeshi jaoks on pigem oluline saada revolutsioonijuhi seest kätte tolle algne "teine mina", aga ka selle suhtes ei suutnud autor mind veenda erilist huvi tundma. Nagu ühes varasema osa arvustuses keegi juba vist kirjutas, ei saa aru miks mitme omavahel konfliktis oleva seltskonna hulgast on Takeshi välja valinud just selle ühe kellega kampa lüüa ja kõiki teisi (kelledest paljudega samuti omal ajal kambas on olnud) ära tappa. Ja kõrvaltegelasi kes mitmesaja-leheküljeliste vaheaegade tagant välja hüppavad on samuti segadusttekitavalt palju.
 
Lõpuks muidugi siiski selgub et kogu tegevusel siiski oli mingi loogiline mõte mida peategelane lihtsalt enne viimast peatükki ei taibanud. Saab korraks "ahhaa" öelda ja siis ongi lugu läbi. Tervikut see ei päästa.
 
Teksti loeti inglise keeles

Juhtus kuidagi nii et kui tahtsin Kindles downloadida "Altered Carboni" tasuta alguspeatükki siis ootamatult avastasin et olen selle asemel ühekorraga ära ostnud Takeshi Kovacsi sarja kolm romaani. Ma tean küll et Kindles peaks saama sellist tehingut tagasi pöörata, aga seekord miskipärast ei saanud. No mis seal siis ikka, midagi peab ju inimene lugema...
 
Tundub et ei olnud paha viga, sest minu meelest on "Broken Angels" selge edasiminek võrreldes "Altered Carboniga". Kui sarja avaosa võiks hinnata huvitavasesse ulmemaailma paigutatud suhteliselt üheplaaniliseks (aga mitte igavaks!) "bojevikuks", siis "Broken Angels" pakub enamat.
 
Esmalt muidugi peab mainima et saame rohkem teada "marslaste" tsivilisatsiooni kohta, sest katse hõivata ühte nende poolt maha jäetud sõjalaeva on see telg mille ümber kogu tegevus keerleb. Aga peamiselt võlus mind see, kui süngeks ja masendavaks oskas Richard Morgan kirjutada selle maailma kus tegevus toimub. Kitsamas mõttes on depressiivne see kolkaplaneet kus kaks armeed peavad sõda täpselt-ei-saagi-aru-mille pärast. Linnadele lajatatakse tuumapommidega, ja väiksemas mastaabis pannakse ka 25. sajandil toime jubedusi millega 20.-21. sajandi inimesed on vägagi tuttavad kui mitte isiklikult siis meedia vahendusel. Üks peatükk tõi väga konkreetselt meelde viikingite piinamisrituaalid Harry Harrisoni teosest "The Hammer and the Cross"...
 
Laiemas mõttes on üsnagi mäda kogu Protektoraat, kus näiliselt võimul oleva valitsuse selja taga juhivad kogu mängu tegelikult suurkorporatsioonid mis mõistagi ei tegutse mitte üldist hüve silmas pidades. Seda võib kahtlemata pidada üheks üle-ekspluateeritud klišeeks, aga võib ka väita et kui see on tõsi siis see ei ole klišee.
 
Ka lugu ise areneb piisavalt huvitavalt ja lõpus selgub vähemalt ühe tegelase kohta tõde mis on hoopis midagi muud kui alguses oleks võinud arvata. Lõpplahendus on mingis mõttes küll "õnnelik" aga samas siiski mitmeti tõlgendatav ja otsi lahti jättev, sest ega see tegelikult ju mingi lõpp ei ole. Lugejana jääb üle vaid oodata tutvust Takeshi Kovacsi järgmise kehaga.
Teksti loeti inglise keeles

Üks raadiojaam reklaamis end kunagi loosungiga "raadio inimesele kes parajasti ei mõtle". Harry Dresdeni sari paistab olevat kirjutatud sellelesamale inimesele. Ja ega mul selle vastu midagi ei ole, sest vahel mulle endale meeldibki olla see inimene. See ei tähenda sugugi et ma peaksin seda sarja kuidagi alaväärseks või arvaksin et "niisuguse asja võiks igaüks kirjutada". Kindlasti mitte.
Teksti loeti inglise keeles

Ebastandardne katastroofilugu. Sedalaadi lugudes suudetakse tavaliselt Maad ähvardav häving kangelaslike jõupingutustega ära hoida. Antud juhul aga saadakse aru et ära hoida ei ole siin midagi ja parim mis võiks õnnestuda oleks väikese inimkoloonia ellujäämine orbiidil. Romaani esimesed kaks kolmandikku, mis sellele keskenduvad, on minu meelest ka parim osa. Ma ei ole füüsik ega kosmonautika spetsialist, seega on väga võimalik et mingid ebakõlad jäid mul märkamata. Aga igatahes tekkis arusaam sellest et inimese pikemaajaline ellujäämine kosmoses on täna ikka veel äärmiselt küsitav ning optimism stiilis "varsti kolime kõik Marsile" võib olla veidi naiivne.  
 
Aga nagu eelarvustajad on juba rääkinud, ellu siiski jäädakse, ehkki ellujäämine rippus ikka väga peenikese juuksekarva otsas. Romaani kolmas kolmandik toimub 5000 aasta pärast tulevikus kui Maad on asutud uuesti terraformima. See tulevikuvaade sisaldab mitmeid lahedaid elemente, aga selleks et seda vaadet lugejale anda pidi autor välja mõtlema ka mingi tegevusliini, ja see paraku just väga veenev välja ei kukkunud. Tuli justkui nii välja et kogu katastroofist hoolimata jäid kõik ikkagi ellu? Oleks võinud suhkruvatiga pisut tagasi hoida, aga romaani esimeses kahes osas sisalduvaid väärtusi ei suuda see tilk tõrva minu silmis rikkuda.
Teksti loeti inglise keeles

Paraku jättis mind see teos üsnagi ükskõikseks. Teose spionaažipool tundus liialt lihtsakoeline. Esimene peatükk oli küll paljutõotav, parimate spioonipõnevike stiilis, aga üsna varsti sai tagaaetava topeltagendi isik lugejale teatavaks, ja siis põnevus kadus. On teoseid mis ka niisuguse ülesehituse juures hästi toimivad - võtkem näiteks Frederick Forsythi "Šaakali päev" - aga Rajaniemi sellele tasemele ei küündi. Põneviku asemel on välja kukkunud suhteliselt ebameeldivalt morbiidne psühholoogiline draama. Võib-olla see ebameeldiv morbiidsus oligi eesmärk, aga noh... mulle ei meeldinud.
 
Teose ulmepool on küll piisavalt omapärane selleks et mitte lasta hinnet lausa mutta vajuda, aga siiski, kui algidee on kord juba välja käidud ei arene see enam kuhugi edasi. Viimastes peatükkides küll selgub et kogu NSVL ja Suurbritannia kemplemise taustal ähvardab Suvemaad hoopis tõsisem probleem, aga kui see tõsiasi on selgunud siis sinnapaika see ka jääb - midagi rohkemat sellega enam ei toimu.
 
Ulme ja kriminulli/spioonipõneviku kokkusegamise vallas on kirjutatud palju paremaid teoseid kui "Summerland" - meenub näiteks hiljuti loetud Alastair Reynoldsi "Century Rain".
Teksti loeti inglise keeles

Pärast "Fractal Prince" lugemist võtsin aastaks ajaks Rajaniemist pausi, nüüd otsustasin uuesti üritada. Pean siiski jätkuvalt nentima et minu peaaju ei suuda päriselt küündida niisugusele abstraktsioonitasemele mis on vajalik selle teose nautimiseks.
Teksti loeti inglise keeles

Brandon Q. Morris, kelle kodanikunimi ei ole Brandon Q. Morris, on füüsikaharidusega saksa tehnikaajakirjanik ja kirjanik. "Enceladus" (inglisekeelses Amazonis e-raamatuna "The Enceladus Mission") on lähiajal lähikosmoses aset leidev seikluslugu.      
 
Aastal 2031 jõuab ühele Saturni paljudest kaaslastest, mis ka teosele pealkirja on andnud, mehitamata kosmosesond. Sond sondeerib keskkonda ning tuvastab selliseid elemente mille üsna tõenäoliselt on tekitanud mingi orgaaniline eluvorm. Muidugi on tegu tohutu sensatsiooniga ning järgmiseks otsustatakse korraldada mehitatud lend, et läbi mitme kilomeetri paksuse jääkihi sukelduda kogu kuud katvasse ookeani ja selle põhjast loodetavasti see saladuslik elusorganism üles leida.
 
Missiooni jaoks pannakse kokku rahvusvaheline meeskond, kelle hulka, nagu sedalaadi teostes tihtipeale, satub saatuse ootamatu keerdkäigu tõttu peategelane kes varem kosmoses käinud ei ole. Tema nimi on Martin ja ta on sakslasest tehnoloogianohik. Peategelast inimesena tundma õppida meil teose käigus kuigi palju ei õnnestu, ning sama kehtib ka teiste tegelaste kohta. Tegelasi kasutatakse ainult sündmustiku edasiandmise vahenditena, muus osas on neis elu sees sama palju või vähemgi kui keskmise Hollywoodi kassahiti tegelastes.
 
Mis sündmustikku puutub, siis mehitatud kosmoselend mis viib kordades kaugemale kui ükski eelmine ja kus kasutatakse paljuski uudset tehnikat ei saa loomulikult kulgeda probleemideta. Tegelastel tuleb hakkama saada nii tõrkuva tehnikaga kui ka ootamatute meditsiiniliste probleemidega. Kosmoseuustulnukast peategelane peab sulanduma meeskonda ning tulema toime enda jaoks enneolematus olukorras. Ja noh, lõppude lõpuks on tegu ikkagi ulmeromaaniga, nii et juhtub ka midagi ulmelist. Aga ulmeosa ei ole selles teoses keskne. Kujutan ette et midagi sellist oleks kirjutanud Jules Verne kui ta oleks korraks saanud meie aega piiluda ja ennast natuke tänapäeva tehnika ning kosmose uurimise alaste teadussaavutustega kurssi viia.
 
Jah, tuleb tõdeda et tegu on sedalaadi teadusulmega kus rõhk on selgelt rohkem teadusel kui ulmel. Võiks isegi öelda et tegu on ulmevormi rüütatud populaarteadusliku teosega. Näha on et kosmoselendude temaatika pakub autorile suurt huvi, ta on sellega põhjalikult kursis ning annab ka lugejale võimaluse sel teemal üksjagu targemaks saada. Minu lemmikosaks selle romaani juures kujuneski järelsõna kus anti ülevaade nii Enceladuse kohta täna teadaolevast kui ka kosmoselendude tehnoloogia olevikust ja lähitulevikust. Kui läbi kogu teose kohtame mitmeid kosmonautika ja arvutitehnika tehnoloogiaid ja kaubamärke mis on juba täna igapäevased, siis päris huvitav oli lugeda et ka kõik need muud tehnoloogiad mida romaanis Enceladusele lendamiseks kasutati on juba täna kui mitte pilootprojektide siis vähemalt rahastamist ootavate uurimistööde näol olemas.
 
"Enceladus" on tegelikult alles algus, sest sellele järgnevad tänase seisuga veel neli "Eismond" nimelisse sarja kuuluvat romaani, aga sarja avaosa minus nii suurt entusiasmi ei tekitanud et ka järgmine kohe käsile võtta.
Teksti loeti inglise keeles

Jääb üle ainult ülaltoodud kiitusega ühineda. Ulmeromaan mis on ilmunud praktiliselt kaks inimpõlve tagasi ja millele saab kõrgeima hinde panna vähimagi "pensionäri allahindluseta" on tõeliselt erakordne asi. Soovitan kõigile!
Teksti loeti inglise keeles

Minu jaos mõneti ootamatult on Derek Künsken oma 2018. aastal ilmunud romaanile "The Quantum Magician" kirjutanud järje "The Quantum Garden", mille tagajärjel on tekkinud sari "Quantum Evolution". On siin nüüd teie jaoks juba piisavalt quantumit?
 
Kui "Magician" lõppes sellega et kvantinimene Bellisarius Arjona viis üliedukalt ellu riskantse ja suurejoonelise petuskeemi, sai enda valdusesse Ajaväravad ning kolis uuesti kokku noorepõlve kallimaga, siis paraku ei jää idüll kestma. Unioon on Ajaväravate kaotusest tõsiselt ärritatud ning hävitab tuumarünnakuga kõikide kvantinimeste koduks oleva asteroidi. Arjona ise ei ole õnnekombel kodus ning asub Ajaväravaid ära kasutades ellu viima päästeoperatsiooni.
 
Paraku peab ütlema et minu silmis kuulub see romaan kategooriasse "järjed mis oleksid võinud jääda kirjutamata". Mitte et maailm selle romaani olemasolust midagi kaotaks, aga midagi ei võida ka. "Magician" kujutas endast terviklikku ja kenasti lõpule jõudnud lugu, järg tundub olevat sellele vägisi otsa poogitud. "Magicianis" lugejate ette toodud uudsele ja huvtavale, paljude erinevate inimrassidega maailmale ei lisandu järjes enam eriti midagi uut. Võiks peaaegu öelda et tulemuseks on üsnagi standardne kosmoseooper. Mõnevõrra päästab üldmuljet ajarännuga seotud osa, kus tuleb osavalt ajaparadokside vahel laveerida. Kokkuvõttes aga jättis lugu mind siiski pigem ükskõikseks ja jäi kaugele alla sarja eelmise osaga autori suhtes tekkinud kõrgetele ootustele.
 
Teksti loeti inglise keeles

Romaani parim osa oli minu meelest see mis toimus enne kui "päris" sündmused lahti läksid. Majanduslikesse raskustesse sattunud IT-spetsialist liitub kaevanduslaeva meeskonnaga ning peab samaaegselt toime tulema uude kollektiivi sobitumisega ja enda jaoks täiesti uudse kosmilise elukeskkonnaga. Niisugune uustulnuka-süžee ei ole muidugi põhimõtteliselt midagi originaalset, aga kirja on see pandud kaasahaaravalt ning piisava detailsusega et võimaldab lugejal ennast peategelasega samastada.
 
Kui loo sõlmpunkt on juba ära olnud ja läheb lahti galaktilise ulatusega võitlus inimkonna kestmajäämise nimel siis muutub loojutustamine kuidagi pealiskaudsemaks. Areenile ilmuvad kaks osapoolt kes galaktikas ülemvõimu nimel võitlevad ning inimesed on valiku ees (ilma seda ise taipamata) kumma poolega liituda, ehkki see valik, nagu üks tegelane mainib, tundub mõnes mõttes lihtsalt valik erinevate väljasuremise viiside vahel. Samal ajal muidugi on inimkond mitmel moel lõhenenud nagu sedalaadi teostes ikka - Ameerika vs Venemaa, kõlupäised sõjaväelased vs edumeelsed teadlased jne. Ja nagu ikka, peab vastu tahtmist sündmuste tulipunkti sattunud üksik peategelane leidma mingi eriti kavala lahenduse mis kõikide vastuolude kiuste päästaks inimkonna kindlast hukust. Ning mille peale ükski teine tsivilisatsioon miljonite aastate jooksul tulnud ei ole.
 
Kokkuvõttes nõustun Indrekuga - mõnus kerge lugemine, kuigi mõnevõrra ehk liiga pinnapealne.
Teksti loeti inglise keeles

"Pika talve" triloogia viimane osa on ühtaegu samasugune ja erinev kui eelmised.    
 
Sarnane on ta selle poolest et jällegi toimub ühel hetkel pööre ning selgub et kogu lugu ei ole üldse sellest mis seni tundus. Erinev aga sellepärast et see lugu on... erinev. See sari on justkui äraspidine matrjoška, kus iga osa avades koorub selle seest välja miski uus, mis on suurem kui välimine. Lugesin üle ka oma märkmed sarja eelmiste osade kohta ja leidsin et see on üks paremaid näiteid sarjast mis kulgeb kogu aeg tõusvas joones, kui vaadata tagantjärele mu reaktsioone.  
 
Esimene osa: "Hm, noh, ei tea, käib kah".  
 
Teine osa: "Okei, midagi head siin igatahes on".
 
Kolmas osa (veidi dramaatiliselt üle pingutatud aga siiski): "OH SA RAISK!!!".  
 
Nüüd aga tagasi käesoleva juurde. Romaani esimene pool ei ole just halb kuid ei tekita ka erilist vaimustust. Kolonistid, kes eelmises osas jõudsid uude tähesüsteemi ja ennast sealsel omapärasel planeedil sisse seadsid, avastavad et oli siiski üks faktor millega planeeti elamiskõlblikuks tunnistades puusse pandi. Selle tulemusel tuleb üle elada looduslik kataklüsm ning võidelda elu ja surma peale - ausõna! - dinosaurustega. Olukord kisub tegelaste jaoks päris halvaks ja lugeja jaoks veidi tüütuks.  
 
Siis aga toimub totaalne pööre. Ja seekord on see ikka tõesti selline mida tasus oodata. Justkui oleksid kogu elu elanud kahemõõtmelises maailmas ning ühel hetkel omandab see kolmanda dimensiooni. Sündmused ja nähtused mis varasemas maailmas tundusid juhuslikud või seletamatud asetuvad nüüd täitsa loogiliselt põhjuste-tagajärgede ahelasse. Rääkimata sellest et maailm on kõvasti suurem ja keerulisem kui seni tundus. Ja eriti rääkimata sellest kuivõrd irooniline on tervikpilt mis lõpuks paljastub.      
 
Rohkemat ei tahagi tulevastele lugejatele lugemisrõõmu säilitamiseks ära rääkida (kardan et olen juba niigi liiga palju paljastanud).Tõsi on see et endiselt mõjuvad  peategelased pigem filmikangelaste kui päris inimestena, aga sarja ülejäänud vooruste kõrval on see tõesti vähetähtis pisiasi.    
 
Soojalt soovitatav!
Teksti loeti inglise keeles