Kasutajainfo

Rafael Marin

Teosed

· Michael Bishop ·

No Enemy But Time

(romaan aastast 1982)

Hinne
Hindajaid
0
0
0
1
0
Keskmine hinne
2.0
Arvustused (1)

No Enemy but Time on ajarännu-ulmelugu. Jutustuse peategelaseks on noor mustanahaline ameeriklane Joshua Kampa, kes on väikesest peale näinud uskumatult detailseid ja elavaid unenägusid pleistotseeni-aegsest Ida-Aafrikast, ajas ligikaudu kaks miljonit aastat tagasi. Unenägudes on olulisel kohal lisaks tolleaegsele faunale ka inimeste varajane eellane - Homo habilis. 
 
Sõjaväe kaudu saab Joshua kokku veidra teadlasega, kelle väitel on selliseid "unenägijaid" maailmas veel ning ta on konstrueerinud masina, mis lubab neil külastada minevikku selles ajahetkes, millest nad und näevad. Ühendriikide salaprojekti ja tolle kandi Aafrika riigivõimude koostöös jõuavadki nad õigesse kohta ning Joshua läkitatakse masina kaudu minevikku. Ta jõuab pleistotseeni kohale, kuid kaotab siis kohe ühenduse masina ja kaasajaga... 
 
Lugu ise on esitatud kahe vahelduva lõimena. Alguspunktiks on ajareis ja minevikku lõksu jäämine, seejärel kirjeldab üks lõim Joshua hakkama saamist minevikus, tema kohtumist ühe eelinimeste karjaga ning nendega liitumist. Teine lõim aga vaatab tagasi tema elule enne seda, keskendudes tema kasvamisele ja suhetele oma kasuvanematega. 
 
Minu arvates oli tegemist üsna kummalise raamatuga. Plusspoolele võib minu jaoks siit kanda kindlasti pleistotseeni ja eelinimeste tõepärase ja usutava kirjelduse. Samuti on andekalt välja mõeldud ajarännu füüsikaliste ja teoreetiliste paradokside lahendamine unenäo vormis - külastatav minevik ei ole tõenäoliselt täielikult reaalne vaid pigem midagi simulaakrumi taolist. 
 
Kahjuks aga ei olnud enamus raamatust eriti huvitav. Tagasivaated Joshua lapsepõlvele ei olnud millegi poolest köitvad. Mineviku-seiklus oli veidi põnevam, kuid ka sellest enamus oli suhteliselt sihitu uitamine, peategelase armulugu ühe neiuga ürginimeste karjast oli lugemiselamuse poolest aga lihtsalt veider. 
 
Mingil hetkel muutus väsitavaks ka autori keelekasutus, mis tundus põhjusetult üle pakutud - ja mulle reeglina selline stiil pigem meeldib. Küll aga oli andekas võte kasutada mineviku-liinis peategelase otsejutustust, kaasaja-liinis aga kolmandas isikus esitatud lugu, mis markeeris kenasti nende kahe lõime erinevust. 
 
Ajarännu lood on tõenäoliselt ühed kuulsaimad ja tuntuimad ulmelugude hulgast, alates juba H. G. Wellsi "Ajamasinast". Kui aga lugejal ei ole spetsiifilisemat huvi pleistotseeni olude ja Homo habilise võimaliku kultuuri kohta, siis võib selle raamatu pigem vahele jätta. Nebula ulmeauhinna andmisest sellele teosele mina küll eriti aru ei saa.
 
Hinnang: 4/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Mart Pechter
1983
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

The Sea and Summer on kliimamuutuse-ulmelugu. Peamiselt toimub tegevus 21. sajandi keskpaiga Austraalias, kus õhusoojus on märgatavalt tõusnud ja sulav Antarktika on kergitanud merepinna rannikuäärseid linnu üle ujutama. Tegemist on lugu-loos tüüpi teosega, sest põhijutustust ümbritseb väike raamnovell, mille tegelased arutavad põhiloo üle umbes tuhat aastat hiljem, kui ebastabiilne kliima on pööranud järgmise jääaja suunas.
 
Põhilugu on esitatud paljude erinevate tegelaste kaudu ja otsene peategelane puudub. On üksteist vihkavad vennad Teddy ja Francis, kes langevad koos oma emaga ühiskonna töötavast kõrgklassist (slängis "Sweet") sotsiaaltoetustest elavasse alamklassi ("Swill"). On salapolitseiohvitser Nick, kelle juurde Teddy välja õppima pääseb ja kergelt korrumpeerunud juhtivametnik Nola, kes võtab tööle Francise. Ning kõige huvitavam karakter, kohalikke kõrghooneid kontrolliv jõuguboss Billy, kes armub vendade emasse Alisoni.
 
Ma pean ütlema, et raamat üllatas mind mitmes kohas üsna positiivselt. Kuigi kirjutatud mõnda aega tagasi, mõjub selle nägemus kliimamuutusest läbinägelikult ja ajakohaselt - selle võib vabalt panna ühte ritta näiteks Paolo Bacigalupi või Kim Stanley Robinsoni hiljutiste töödega samal teemal.
 
Ka maailmaloomesse oli mõtteid korralikult pandud. Esmapilgul veidi lapsik Sweet-Swill klassijaotus peidab tegelikult oluliselt rohkem pooltoone, mis lugemise käigus aegamööda välja tulevad. Valitsuse järkjärgulised reaktsioonid ja lahendused erinevatele kriisidele, mis selle maailmakorra tekitasid, on mõistetavad ja tõepärased. Vahest ainult salapolitsei-treeningu osa oli natuke üle pakutud.
 
Tegelaste välja joonistamisele on ka rõhku pandud. Vendadest tegelased on erineval viisil meeldivad ja ebameeldivad ja printsipiaalne salapolitseinik Nick ei ole lõpus enam päris selline. Eraldi tahaks veelkord kiita jõuguboss Billy tegelast, kes on vastuoluline (ja samas mõistetavalt) päris mitmes eri mõttes.
 
Kriitika seondubki mul pigem loo tegevuskäiguga. Kui teose maailmapilt raamatu algusega selgeks on saanud, siis tundub, et lool kaob idee natuke käest ära. Keskosa salapolitsei-treening ei sobi hästi ülejäänud jutustuse realistlikuma tooniga. Lisaks, kuigi raamatu teiseks pooleks leitakse uus teema põnevust ülal hoidma, siis selle lõpplahendus ei tundunud mulle eriti tugev.
 
Suures plaanis on tegu siiski hea ja läbinägeliku tööga päevakajalisel teemal.
 
Hinnang 7/10
Teksti loeti inglise keeles

No Enemy but Time on ajarännu-ulmelugu. Jutustuse peategelaseks on noor mustanahaline ameeriklane Joshua Kampa, kes on väikesest peale näinud uskumatult detailseid ja elavaid unenägusid pleistotseeni-aegsest Ida-Aafrikast, ajas ligikaudu kaks miljonit aastat tagasi. Unenägudes on olulisel kohal lisaks tolleaegsele faunale ka inimeste varajane eellane - Homo habilis. 
 
Sõjaväe kaudu saab Joshua kokku veidra teadlasega, kelle väitel on selliseid "unenägijaid" maailmas veel ning ta on konstrueerinud masina, mis lubab neil külastada minevikku selles ajahetkes, millest nad und näevad. Ühendriikide salaprojekti ja tolle kandi Aafrika riigivõimude koostöös jõuavadki nad õigesse kohta ning Joshua läkitatakse masina kaudu minevikku. Ta jõuab pleistotseeni kohale, kuid kaotab siis kohe ühenduse masina ja kaasajaga... 
 
Lugu ise on esitatud kahe vahelduva lõimena. Alguspunktiks on ajareis ja minevikku lõksu jäämine, seejärel kirjeldab üks lõim Joshua hakkama saamist minevikus, tema kohtumist ühe eelinimeste karjaga ning nendega liitumist. Teine lõim aga vaatab tagasi tema elule enne seda, keskendudes tema kasvamisele ja suhetele oma kasuvanematega. 
 
Minu arvates oli tegemist üsna kummalise raamatuga. Plusspoolele võib minu jaoks siit kanda kindlasti pleistotseeni ja eelinimeste tõepärase ja usutava kirjelduse. Samuti on andekalt välja mõeldud ajarännu füüsikaliste ja teoreetiliste paradokside lahendamine unenäo vormis - külastatav minevik ei ole tõenäoliselt täielikult reaalne vaid pigem midagi simulaakrumi taolist. 
 
Kahjuks aga ei olnud enamus raamatust eriti huvitav. Tagasivaated Joshua lapsepõlvele ei olnud millegi poolest köitvad. Mineviku-seiklus oli veidi põnevam, kuid ka sellest enamus oli suhteliselt sihitu uitamine, peategelase armulugu ühe neiuga ürginimeste karjast oli lugemiselamuse poolest aga lihtsalt veider. 
 
Mingil hetkel muutus väsitavaks ka autori keelekasutus, mis tundus põhjusetult üle pakutud - ja mulle reeglina selline stiil pigem meeldib. Küll aga oli andekas võte kasutada mineviku-liinis peategelase otsejutustust, kaasaja-liinis aga kolmandas isikus esitatud lugu, mis markeeris kenasti nende kahe lõime erinevust. 
 
Ajarännu lood on tõenäoliselt ühed kuulsaimad ja tuntuimad ulmelugude hulgast, alates juba H. G. Wellsi "Ajamasinast". Kui aga lugejal ei ole spetsiifilisemat huvi pleistotseeni olude ja Homo habilise võimaliku kultuuri kohta, siis võib selle raamatu pigem vahele jätta. Nebula ulmeauhinna andmisest sellele teosele mina küll eriti aru ei saa.
 
Hinnang: 4/10
Teksti loeti inglise keeles

The Difference Engine on aurupunk-tüüpi ulmelugu. Ajalugu muutub aastal 1824, kui matemaatik Charles Babbage saab valmis meie ajaloos pooleli jäänud mehhaanilise arvuti (pealkirjas nimetatud diferentsimasin). See osutub üliedukaks ning arvutusvõimsuse lisamine juba täies hoos olevale tööstusrevolutsioonile võimendab seda täiesti uskumatul kombel.
 
Enamik loo tegevusest leiab aset aastal 1855. Viktoriaanlik Briti impeerium on tundmatuseni muutunud. Võimul olev Radikaalide partei oma juhi, lord Byroniga on minema pühkinud aristokraatia võimu ning sisse juhatanud täiemahulise kapitalismi. Aurumasinad on arendatud tehnilise täiuseni ja Babbage uuemad, perfokaartidega programmeeritavad arvutid on tekitanud inforevolutsiooni. Briti impeeriumil pole ühtegi võistlejat - Krimmi sõjas on purustatud Vene impeerium ja Ameerika on lõhestunud omavahel sõdivateks riikideks.
 
Lugu ise on esitatud fragmentidena, mida seob salapärane kast perfokaarte, mis on pärit Ada Byronilt (meie ajaloo Ada Lovelace), geniaalselt matemaatikult, keda kutsutakse "masinate kuningannaks". Esimese loo peategelane on Sybil Gerard, endise ludiitide liikumise ühe eestvedaja häbisse sattunud tütar. Teise ja kõige pikema loo peategelane on Edward Mallory, teadlane ja paleozooloog. Kolmanda loo peategelane on Laurence Oliphant, kirjanik ja salateenistuse agent. Raamatu lõppu on lisatud veel peotäis lühivorme selle maailma ja ajaloo erinevatest sündmustest.
 
Ma pean ütlema, et selle raamatu tugevus on kindlasti maailmaloomes ja kirjutamisstiilis. Mõnele ei pruugi viktoriaanlik romaan sobida, kuid mulle oli ajastupõhine sõnavara, kõneviis ja släng väga meeltmööda - kohati oli tunne, nagu loeks Charles Dickensit ennast. Teises loos oli Jules Verne'i seikluslugude hõngu ja kolmas pööras otsapidi juba George Orwelli ja "1984" poole.
 
Kui sellel raamatul on nõrkus, siis on selleks aga tegelased. Kuigi neid käib lugeja eest läbi lisaks peategelastele veel hulgakaupa, siis ei ole ükski neist eriti köitev ega huvitav - salapolitseinik Ebenezer Fraser, kellel on suurem osa teises ja väiksem kolmandas loos, tuleb sellele ehk kõige lähemale. Selle tulemusena jääb ka tegevus natuke tühjaks - selle jälgimine on küll põnev, kuid midagi enamat sellest välja ei kooru.
 
Fragmenteeritus, mis teinekord võib loo puhul väga kasuks olla, teeb ka sellele raamatule pigem liiga. Esimene lugu on tõenäoliselt kõige vähem oluline, teine on moodustab enamuse raamatust ja on seikluslik, kuid mitte väga enamat. Kolmanda loo idee on ehk kõige huvitavam, kuid tekst jääb selle välja arendamiseks liiga lühikeseks. Kõiki lugusid siduv perfokaartide saladus ei ole ka piisava kaaluga, et nii erineva kuju ja suurusega asju ära ühendada.
 
Stiili on sellel lool kindlasti küllaga, ning erinevalt ersatsist, mida tihti aurupungi nime all toodetakse, tundub see siin täiesti ehtne. Mõlemad autorid, kes on küberpungi suurkujud, on siia pannud ka omajagu mõtet - kuid pole sellega kahjuks väga kaugele jõudnud. Vahest tõmbasid mõlemad neist vankrit eri suundades? Ei tea, aga lõpp-produktil on silmapaistvad nii tugevused kui ka nõrkused.
 
Hinnang (miinuseid arvestades) 6/10
Teksti loeti inglise keeles

I Am Legend on ulmelugu vampiiri-apokalüpsisest. Peategelaseks on Robert Neville'i nimeline mees, kes on enda teada viimane inimene Los Angeleses ja võib-olla ka kogu maailmas. Eelnevate aastate jooksul, nagu näidatakse hiljem Neville'i silmade läbi nähtud tagasivaadetes, on inimkond hukkunud pandeemia tagajärjel. Kuid kõik pole mitte surnud, vaid osad on muutunud veretoidulisteks vampiirideks.

 

Iga päev sõidab Neville autoga ringi, kogub varustust, parandab oma maja kindlustusi ja tapab vampiire, kes on päeval päikese eest peidus ja transsi langenud. Öösel peidab ta end oma majas rünnakute eest, kus ümberkaudsed vampiirid tema ehitatud kindlustusi maha kiskuda üritavad.

 

Üksindus, pidevas sõjaseisukorras elamine ning lein kaotatud naise ja tütre pärast mõjuvad Neville'i vaimsele seisundile laastavalt. Et sellega võidelda, püüab ta pandeemia kohta algeliste laborivahendite ja raamatukogu abil rohkem uurida. Samuti mitmekordistab ta pingutusi vampiiride igapäevaseks tapmiseks, mille tulemusena vähenevad ka igaöised rünnakud. Siis aga ühel päeval ilmub Neville'i juurde naine, kes tundub olevat terve nagu temagi...

 

Ma pean ütlema, et Matheson on väga võimekas õuduskirjanik. Õudus ei tule siin raamatus mitte hirmust vampiiride ees, vaid peategelase enda olukorrast. Neville'i mõistust lagundav üksindus, depressioon, stress ja lein on õõvastavad. Sama õudne on sellest kõigest sündinud lootusetu vihkamine, millega ta vampiire hävitab - viimastele võib raamatu edenedes hakata juba kaasa tundma

 

Raamatu lõpplahendus on niivõrd kuulus, et ma olin sellega mingis mõttes tuttav juba enne lugemist. See aga lugemisrõõmu vähemaks ei võtnud, kuna oli võimalik loo arenedes jälgida, mismoodi autor on üles ehitanud varjatud aga tagantjärele ilmselget lahenduskäiku, mis selleni viib. Ma kujutan ette, et mitteteadlikule lugejale võiks see mõjuda sama põrutavalt, kui Agatha Christie loodud lahendus raamatus "Roger Ackroydi mõrv".

 

Teose mõjukusest ei saa ka üle ega ümber. Selle lühikese, napilt romaani mõõtu välja andva loo õlgadel seisavad kõik zombi-apokalüpsise tüüpi raamatud ja filmid, mida järgnevate aastakümnete vältel tehtud on. Ka loo lõpplahenduse ideed on järele tehtud kümneid ja kümneid kordi. See ei jäta küll kahjuks lugemiselamusele mõju avaldamata.

 

Teatud mõttes ongi selliste alustekstide juures probleemiks, et loendamatud hiljem tulnud töötlused, pastiššid ja koopiad tekitavad mulje, et seda kõike on juba nähtud, ning selle olemuslikku värskust ja teravust on võimalik küll mõista aga mitte tunnetada.

 

Õnneks on peategelase Neville'i hullumeelne klaustrofoobiline õudus autori poolt kujutatud sedavõrd hästi, et hoolimata ukse taga ootavate näljaste hordide banaalsusest tänapäeva lugeja silmis on Mathesoni lugu jätkuvalt lugemist väärt.

 

Hinnang: 7/10

Teksti loeti inglise keeles

 

Always Coming Home on eksperimentaalne ulmelugu. Lugu polegi selle raamatu kohta vist kõige õigem öelda, pigem on see kogumik fragmente, mis moodustavad fantaasiapõhise antropoloogilise uurimuse, monograafia või teadusteksti ühest Keshi nimelisest rahvahõimust, nii kauges postapokalüptilises tulevikus, et kõik varasem on unustatud.
 

Keshi hõim elab Kalifornia orus, millest suur osa on selleks ajaks vee alla jäänud - üldiselt küll primitiivselt, aga samas on metallitehnoloogia täiesti säilinud ning tulirelvad ja elektritehnoloogia mingis ulatuses samuti. Suur osa sellest primitiivsusest tulebki pigem kommetest, traditsioonidest ja filosoofiast, mis selle kultuuri vorminud on.
 

Kõige suurem osa raamatust avab seda kõike tolle kultuuri erinevate kirjandus- ja folkloorivormide esitamisega, kuhu on lisatud selle kogu koostaja, etnograaf Pandora kommentaarid nende mõtte paremaks seletamiseks. Nendest vormidest kõige pikemat, ühte kindlat tüüpi autobiograafilist jutustust saab teatud mõttes pidada raamatu kandvaks looks (kuigi teose kogumahust moodustab see suhteliselt väikese osa).
 

Kõiki ülejäänud tekste iseloomustab uskumatu mitmekesisus. Siin on näiteks naljalugusid, muinasjutte, erinevate tegevuste juurde käivaid laule (tavalistest töödest kuni pühade riitusteni), pikemaid poeeme ja lüürikat, lühikesi näidendeid ja katkend pikemast romaanist. Raamatu lõpus lisab etnograaf veel puhtalt kirjeldava osa selle kultuuri keelest ja kirjaviisist.
 

Ma pean ütlema, et mulle võib aeg-ajalt väga meeldida teos, mis püüab teha midagi hoopis teistmoodi, kui traditsiooniliselt võiks ning nihutab sellega selgelt neid piire, mida teatud žanri või tüübi juures võimalikuks peetakse. See raamat on just üks selliseid. Rahulolu selle lugemisest võib võrrelda sellega, kui ma kunagi ammu esimest korda Sõrmuste Isanda lisades peituvate sõnastike ja sugupuudeni jõudsin.
 

Teatud mõttes peab muidugi ütlema, et Le Guin on midagi sellist juba teinud oma parimas teoses "Pimeduse pahem käsi", kus tegevuspeatükkidele lisatud väljavõtted müütidest ja legendidest aitasid nii maailma kui ka lugu selgitada ja mõtestada.
 

Kuid niimoodi kogu tervikteos kokku panna on juba iseenesest monumentaalne ettevõtmine. Õnneks on ka teostus täiesti filigraanne. Erinevad lood, laulud ja luuletused ei tekita kunagi ebakõla tundega, nagu võiks need päriselt eksisteerida. Kuigi mõjutused Ameerika põlisrahvaste erinevatest kultuuridest ja taoistlikust filosoofiast on tuntavad, ei näinud ma siin kuskil kehva kopeerimist, vaid kogu töö tundus originaalne ja värske. Tegemist pole ka lihtsakoelise utoopiaga vaid mitmekesise ja mitmetahulise kultuuriga.
 

Hinnang 9/10. Kahju, et ma seda varem pole lugenud.
 

Teksti loeti inglise keeles

Dhalgren on unenäoline ulmelugu. Bellona linnas Ameerika Ühendriikide täpselt defineerimata keskosas on toimunud kas õnnetus? eksitus? fenomen? (mingit selgitust ei anta ega isegi ei uurita), mis on linna ülejäänud maailmast ära lõiganud ja pannud seal toimuma üleloomulikke nähtusi. Enamik elanikke on linnast põgenenud, kuid kuna sinna on tekkinud seaduste ja reegliteta ala, püüavad osad inimesed ka sinna pääseda.
 
Peategelane, nimeta ja mäluta hulkur, kes hüüab end Kiddiks, on üks neid, kes kõnnib üle udusse mattunud silla, mis on Bellona ainus ühendus välisilmaga. Ta otsib oma kohta nende veidrate gruppide ja koosluste hulgas, mis valitsuseta alal tekkinud on, püüab kirja panna luuletuste ja lugude fragmente, mis talle pähe tulevad ja meenutab seosetuid kilde oma muidu unustatud minevikust...
 
Ma pean ütlema, et see raamat on üsna raske lugemisvara. Kogu toimuvat tegevust peab tajuma ja mõtestama peategelase vaatepunkti kaudu, kuid kuna ta on pidevas segaduses ning kannatab mälukaotuse, tajuhäirete ja hallutsinatsioonide all, siis ei ole seda väga lihtne teha. Samamoodi on autor kasutanud samasuguse tunde süvendamiseks lugejas modernistlikut lause- ja fraasiehitust - teised on Dhalgreni võrrelnud näiteks James Joyce töödega, minul tulid võrdluseks ette pigem Hamsun ja Kafka.
 
Aga kuigi ma sellist kraami väikestes kogustes täitsa nautida suudan, siis Dhalgren on oma sisu kohta kohutavalt pikk. Lugedes lööb päris tihti ette tüdimus ja väsimus, mis sunnib pikki pause pidama. Päriselt ära lõpetada õnnestuski mul see raamat alles nüüd, vist üsna mitmendal hoovõtul.
 
Mis ei tähenda, et see kriitika väga autori pihta käiks. Ilmselgelt ongi ta kirjutanud selle raamatu täpselt nii, nagu see välja paistab. Samuti oli isegi minu jaoks siinse liivapuru hulgas ehtsaid kullateri. Näiteks väikekodanlik perekond, kes kogu muu kaose keske üritab teha nägu, et midagi pole muutunud, oli fantastiliselt hea osa. Samuti noogutasin ma kaasa erinevate gruppide tegevuse kirjelduse juures - seadusteta alal ei toimu suvaline röövimine ja lammutamine, vaid esindatud on erinevate filosoofiatega vabade ühenduste kogu spekter.
 
Aga siiski jäid positiivsed kohad alla frustratsioonile, mida kogu muust mudrust läbi tungimine tekitas. Võib-olla, kui mul oleks rohkem teadmisi Ameerika kontrakultuurilistest liikumistest 60ndatel ja 70ndatel, siis suudaks ma seda teost rohkem hinnata. Hetkel ei suutnud isegi mitmekesised seksistseenid (hetero-, homo-, kolmik-, grupi-) raamatut vähegi elavdada.
 
Hinnang: 3/10 (vähem ei saa panna, sest autor ise on ilmselgelt pädev)
Teksti loeti inglise keeles

China Mountain Zhang on alternatiivajalooline ulmelugu. Ajalugu muutub millalgi 1970ndatel, kus tegelikkuses toimunust oluliselt tugevam energiakriis hävitab Ameerika Ühendriikide majanduse ja ahelreaktsioonina kukub kokku ka kogu ülejäänud maailmamajandus, nii lääneriikide kui ka Nõukogude bloki oma. Ainus suurem võim maailmas, mis jääb kriisist puutumata, on maoistlik Hiina, kes algatab selle järel kohe maailmarevolutsiooni.
 

Raamatu tegevus toimub millalgi 21. sajandi alguses. Hiina on kogu maailma absoluutne võimukeskus ning hiinlased juhivad kõigis maailma riikides majandust ja tööstust maoistliku mõtte alusel (mis on küll aja jooksul natuke pehmenenud, lubatud on mingis väikeses ulatuses eraomandi ja eraettevõtluse pidamine). Raamatu peategelane, sotsialistlikes Ühendriikides sündinud Zhang Zhong Shan on hiina-puertoriiko päritolu homoseksuaalne insener, keda vaevavad selles süsteemis nii tema päritolu kui ka sättumus...
 

Raamat on üles ehitatud lühikeste juttude koguna, mis esitatakse ajas üksteise järel. Enamuses neist lugudest on jutustajaks peategelane Zhang (kusjuures pealkiri "China Mountain" tuleb tema eesnimede Zhong Shan kirjamärkide alternatiivsest tähendusest), aga osad neist on esitatud ka teiste, temaga rohkem või vähem kokku puutuvate tegelaste vaatenurgast ja hääle kaudu.
 

Teiste hulgas on jutustajateks Zhangi ülemuse tütar San-xiang, New Yorki tuulelohevõistluste lendur Angel ning Marsi koloonia asunikud Martine ja Alexi. Tegevus liigub New Yorkist Kanada põhjaossa Baffini saarele, Marsi kolooniasse, Nanjingi linna maailma keskuses Hiinas, ja lõpuks tagasi New Yorki.
 

Mulle meeldis raamatu juures see, kui põhjalikult realistliku loo autor kirjutanud oli. Kõik tegelased on täiesti tavalised inimesed, kes teevad oma igapäevaseid töid ja toimetusi selles teistsuguses maailmas. Isegi peategelase puhul, kelle areng raamatus kõige märkimisväärsem oli, jääb see selgelt tavalise piiridesse ja ei mõjuta otseselt teda ümbritsevat maailma ega süsteemi.
 

Sama võib öelda maailma kohta tervikuna. Kuigi autor kritiseerib selgelt mõningaid kommunismi ja eriti maoismi aspekte (viidatakse tihti selle maailma Ühendriikide versioonile Kultuurirevolutsioonist, niinimetatud Puhastavate Tuulte kampaaniale), ei ole maailm sugugi mingi hirmus düstoopia - lihtsalt teistsugune. Rassi ja seksuaalsusega seotud teemasid lahatakse siin samuti pigem targalt, ilma nüri moraliseerimiseta.
 

Ainsaks nõrgemaks teemaks ongi siin ehk asjaolu, et teose tõepärasus tõmbab midagi tagasi põnevuse osas. Siiski on tegemist huvitava eksperimendiga kujunemisromaanist, asetatud sellisele alternatiivajaloolisele taustale, mida ma ise varem kohanud pole. Kui lisada siia veel autori põhjalikud teadmised Hiina kultuurist ja teemade tark käsitlemine, siis on tulemuseks üks märkimisväärne teos.
 

Hinnang: 8/10

Teksti loeti inglise keeles

Ammonite on kerge sotsioloogilise kallakuga ulmelugu. Peategelane, antropoloog Marghe Taishan saadetakse planeedile, kus enam kui 300 aastat tagasi juhtus midagi enneolematut - tundmatut tüüpi ülinakkav viirus tappis asukate hulgas kõik mehed ja umbes 20% naistest. Sellest ajast saadik on see planeet olnud karantiinis ja igasugused kontaktid sellega on puudunud.
 
Hiljuti aga saatis üks suurfirma sinna uurimisrühma, mida ootas ees kaks üllatust - esiteks olid kunagiste asukate järglased (kõik ainult naissoost) ikka veel elus ning samuti oli ikka veel aktiivne ka viirus. Ka uurimisrühma kõik mehed surid viiruse kätte ning ellujäänud naised jäid planeedile, nüüd veelgi tugevamasse karantiini. Marghele antigi sellega ülesanne testida eksperimentaalset vaktsiini viiruse vastu, millega kaasnes võimalus uurida planeedil sajandite jooksul tekkinud unikaalset ühiskonda...
 
Alustuseks peab kohe ütlema, et paralleelid Ursula K. Le Guini kuulsa teosega "Pimeduse pahem käsi" (mis on minu üks isiklikke lemmikuid) on üsna ilmsed. Mehi tapva viiruse tulemusena tekkiva "naiste maailma" idee on aga kõige tuntuim ilmselt Joanna Russi töödest (mille suhtes on mul väga vastakad arvamused). See äratas minus huvi vaatamaks, kuhu Griffith selle teema viib.
 
Võib öelda, et mulle autori töö üldjoones meeldis. Griffith on loonud korralikult läbi mõeldud maailma, mis pole utoopia ega düstoopia, moraali- ega satiirilugu. Paljud samadel teemadel kirjutavad autorid kipuvad tihti loost tegema nüri instrumendi, millega lugejale lagipähe lajatada. Siin seda probleemi ei eksisteeri. Kohati on küll tunda primitivismi liigset õilistamist, aga selle kõrval on ka piisavalt palju reaalsemat tooni, et see häirima ei hakkaks.
 
Kõige nõrgem osa raamatus on minu jaoks aga peategelane ise. Sisuliselt on see teos tema eneseotsingu lugu, mis ei ole paraku eriti huvitav. Raamatu keskkoht, mis ainult sellele keskendubki, liikus mu käes vaevaliselt ja tekitas soovi lehti lihtsalt edasi keerata. Ka peamine kõrvalliin uurimisrühma juhi ja suurfirma konfliktist ei ole mahu ja sisu poolest tasakaalus. Parimateks tegelasteks on minu arvates hoopis põhjamaise rändrahva juhid Aoife ja Uaithne, kelle lugu kui peamist vastandust peategelasele oleks võinud palju rohkem laiendada.
 
Üldiselt aga kannavad tugevused selle loo nõrkustest üle. Mulle meeldis, et autor oli tuntud ideede põhjal teinud midagi head ja selgelt eristuvat. Ning loobumine soolise olemuslikkuse teemast ning selle asemel inimolemuse rõhutamine oli minu jaoks kiiduväärt - seda veel raamatus, kus pole mitte ainsatki meessoost tegelast.
 
Hinnang (miinuseid arvestades): 6/10
Teksti loeti inglise keeles

Norstrilia on ulmelugu ülikaugest tulevikust 15 000 aasta kaugusel. Peategelane, Rod McBan, 151ne selle nime kandja on pärit planeedilt Old North Australia, või kohalikus dialektis Norstrilia. Selle elanikud on uskumatult rikkad, kuna ainult sellelt planeedilt on võimalik saada ülipikka elu andvat ainet strooni. Stroon kujuneb kohalike hiiglaslike mutantlammaste viirushaiguse kõrvalproduktina ja seda kunstlikult luua pole võimalik.
 

Kohalikud elanikud on aga juba ammu otsustanud sellel varandusel ennast mitte rikkuda lasta ning elavad üliranget spartalikku elu, mis on inspireeritud vana Austraalia farmeritest. Selle eluviisi juurde käib ka karm eugeenika rahvaarvu piiramiseks. Peategelane McBan ongi selle tõttu ohus, sest erinevalt enamusest kohalikest on ta ainult ebastabiilne telepaat.  

Teades, et tal on vaenlane, kes püüab teda igal juhul hävitada, otsustab McBan teha midagi erakordset - oma iidse superarvuti abiga mängib ta strooni-turul ning võidab lõpuks nii palju, et temast saab universumi rikkaim inimene. Kuna see viib ta joonelt veel suurematesse ohtudesse, saadetakse ta anonüümselt Vanale Maale peitu. Seal aga ootavad teda Alaminimesed, loomade põhjal loodud inimtaolised biorobotid, kes on juba ammu unistanud messiasest, kes neid orjusest päästaks...  

Ma pean ütlema, et see raamat oli põnevatest ideedest nii pungil, et sellesama loo oleks vabalt võinud kirjutada näiteks neljaks 800-leheliseks telliseks - millekski, nagu on Dan Simmonsi Hyperioni saaga. Mahutada kõike seda vähem kui 300 lehekülje peale on paras kunsttükk. Eriti veel arvestades, et kõik need kohati lausa jaburad ideed sobisid hästi kokku ning ei olnud tunnet, nagu hakkaks see universum peale vaadates kohe koost lagunema.  

Samas on see lühidus ka loo miinuseks. Kui loo esimeses pooles on veel aega ja võimalust detaile haarata, siis teises pooles kihutavad tükid nii kiiresti mööda, et see kaleidoskoop tekitab pigem kerge peavalu. Mul on autorist siinkohal kahju, sest kirjastused ei pidasid sedagi teksti avaldamiseks liiga pikaks (ilmus see algselt kahes osas). Oleks ta elanud ajal, kus 500 lehekülge pole mingiks küsimuseks...  

Kokkuvõttes jäi siiski positiivne tunne. Selle loo universum on haarav ja hästi läbi mõeldud. Autor oskab kirjutada teatava sünge huumoriga - minu arvates on heaks näiteks Vana Austraalia kirjeldused või erinevate loom-Alaminimeste käitumine. Sellist stiili tahaks ulmekirjanduses heameelega rohkem näha. Tekkis üsna arvestatav huvi ka teiste selles universumis toimuvate lugude vastu.  

Hinnang: 7/10, aga pigem tugevalt

Teksti loeti inglise keeles

The Body Snatchers on ulmelugu tulnukate sissetungist. Raamatu peategelaseks on Ameerika väikelinna noor perearst doktor Miles Bennell, kes on sealsamas paigas kunagi üles kasvanud. Ühel õhtul aga astub ootamatult tema praksisesse lapsepõlvesõber Becky Driscoll, kellel on pealtnäha hullumeelne lugu - tema nõbu Wilma on veendunud, et nende onu ei ole see, kes ta paistab olevat... 
 

Ma usun, et tulnukate sissetung on tõenäoliselt olnud üks populaarsemaid teemasid ulmežanris üldse. Selles suhtes ei paku see konkreetne lugu väga midagi originaalset. Mõned aastad sellest varem ilmunud Robert A. Heinleini "Nukkude isandad" on arvatavasti käesolevat juttu päris palju mõjutanud, eriti just kahtlustamise ja usaldamatuse teemade osas.  

Samas oskab autor siin väga hästi järk-järgult luua pingelist hirmuõhkkonda. Sellele tuleb pigem kasuks asjaolu, et praktiliselt kogu tegevus toimub sellessamas väikelinnas ning võimalust, kuidas erinevad tegelased suhtuksid väitesse, et kuskil asendatakse inimesi koopiatega, on väga tõelähedaselt käsitletud.  

See ongi aspekt, mis selle loo keskmisest pisut ülespoole sikutab ja annab talle tavalisest rohkem lugemisväärtust. Miinuspoolele kannaks ma selle, et kuigi asjadele püütakse teaduslikku seletust anda, siis eriti veenvalt see välja ei kuku. Kuni lõpuni on tegevus üsna sirgjooneline, kuid lahendus tuli mitu jaoks pigem üllatusena, ehkki mitte rahuldaval viisil. Kuigi, ma kujutan ette, et teatud mõttes võiks lahendust võtta kui kummardust kosmoseinvasioonide teema isale, H.G. Wellsi raamatule "Maailmade sõda".  

Lõpuks arvan ma siiski, et selle raamatu konkreetsest sisust suurem pärand on kultusfilmi "Invasion of the Body Snatchers" erinevate versioonide, eriti aga hinnatud 1978. aasta variandi inspireerimine.  

Hinnang: 5/10

Teksti loeti inglise keeles

Mockingbird on düstoopialik või postapokalüptilik ulmelugu. Inimkond on 25. sajandiks mandunud käputäieks idiootideks, keda laguneva tsivilisatsiooni tehnoloogia riismed veel kuidagi elus hoiavad. Planeedi suurimaks mõistuseks on robot nimega Robert Spoffort, ainus Üheksanda mudeli esindaja, kes on aga sajandite jooksul kõiges pettunud ja ihkab surma, mille tema programmeeritus talle kättesaamatuks jätab. Ühel päeval aga ilmub tema juurde mees, kes teatab, et ta on iseseisvalt õppinud lugema...
 
Kuigi episoodilistes osades on tegelasi veelgi, keskendub raamat peamiselt kolmele. Kõigepealt Spoffort, unikaalne robot, keda rõhub tema inimlaadne isiksus ning sajandipikkused teadmised. Seejärel Paul Bentley, iseõppijast mees, kelle järjekindlus aitab tal ületada seda piiratust, mille allakäiv ühiskond talle jätnud on. Lõpuks Mary Lou, hiilgava loomupärase mõistusega naine, kes on põgenenud raskete isiksuste töölaagrist ja sealjuures avastanud, et praktiliselt kogu süsteem on muutunud täiesti jõuetuks.
 
Ma pean ütlema, et raamatu maailmaloome on üsna eriline. Kuigi sarnaseid teemasid on varemgi korduvalt kasutatud (Ray Bradbury "451° Fahrenheiti" on ilmselt kõige kuulsam näide), siis siin on sellele veel paar huvitavat vinti lisatud, mis teeb klassifitseerimise raskeks. See pole päris tavaline düstoopia, sest kogu õudus on tekkinud imeväikeste vigade kuhjumisest, kus tehismõistused ei ole piisavalt head, et sellest aru saada ning inimesed lihtsalt enam ei suuda. Tsivilisatsiooni lagunevad varemed jätavad mulje postapokalüpsisest - kuid midagi pole veel möödunud, sõit lõpliku hävinguni läheb üha edasi ja pigem kiirenevas tempos.
 
Samas ehitab autor sellele taustale üles vastukaalu-loo individuaalsest iseseisvusest ja hakkamasaamisest inim-peategelaste poolt. Sellele vastandub robot-peategelane, kes suudab küll ikka veel oma võimekuse üle süsteemi käimashoidmise juures uhkust tunda, kuid kes ihkab üle kõige lihtsalt lõppu. Ja kui inimkond peab surema koos temaga, siis olgu nii.
 
On huvitav, et umbes poole raamatuni olin ma üsna kindel selles, mis edasi saab. Siis aga viskab üks peategelastest loole korraliku jõnksu sisse. See andis kokkuvõttes loole veel oluliselt juurde, kuigi kohati tundus, et selle käigu lahendamine läks natuke pikale.
 
Ma arvan, et sellest raamatust saaks väga hea indie-tüüpi filmi (midagi näiteks Ex Machina stiilis). Vaja pole mingeid efekte ega arvutigraafikat, lihtsalt kolme head näitlejat ja raamatu korralikku mugandust filmitekstiks. Selline filmitöö, individuaalse meisterlikkuse võidutsemine, teeks au mitte ainult raamatu sisule, vaid ka selle mõttele.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

 

The Book of Skulls on stiilipuhas õuduslugu. Neli meestudengit ühest USA idaranniku eliitülikoolist võtavad ette autoteekonna Arizona kõrbe. Selle põhjuseks on keskaegne käsikiri, mille üks neist on ülikooli arhiividest leidnud. Käsikiri nimega Kolpade raamat on kirjutatud ühe Kataloonia sekti poolt, mis lubab neljakesi saabunud liikmekandidaatidest kahele surma ja kahele igavest elu. Teekond võetakse ette, sest juhuslikult on üks neist näinud ka ajaleheartiklit Arizonas tegutsevast veidrast sektist, mis tundub olevat sarnane...
 

Lugu jutustatakse läbi nelja peategelase vaatepunkti ja sisemonoloogide, igas peatükis tegelast vahetades. Esimeseks on Eli, neurootiline juudisoost lingvist (kes oma uurimistöö käigus käsikirja avastas), Teiseks on Timothy, laisavõitu sportlane ülirikkast perekonnast, Kolmandaks Ned, iiri-katoliku päritoluga homoseksuaalne kirjanik. Lõpuks neljandaks Oliver, vaesest maakohast pärit arstitudeng, kes on end üles töötanud meeletu keskendumis- ja töövõimega.
 

Ma võin alustuseks öelda, et positiivseid tegelasi nende hulgas pole, kõik nad on rohkem või vähem ennasttäis mölakad. Kuigi mitte ehk väga rohkem kui meestudengid üldiselt või ka mina ise sellel eluetapil.
 

Samas on just karakteriloome selle loo uskumatuks tugevuseks. Arvestades, kui sarnased on peategelased üldiselt, on nende sisehääled nii selgelt eristuvad, et suvalisest peatükist paari lause lugemisest piisab jutustaja tuvastamiseks. See trikk on teostatud nii filigraanselt, et mul on raske millestki võrdväärsest enda loetud kirjanduse hulgas üldse näiteid tuua.
 

Päris pikk osa raamatust keskendubki just rännakule, mille käigus tegelased enda olemust sisemonoloogide kaudu lahti koorivad. Pikka aega piisab sellest huvi ülevalhoidmiseks küllaga. Siis aga, kui tundub, et see hakkab end ammendama, jõuavad nad kohale ja lugu võtab veel täiendava pöörde.
 

Ma pean ütlema, et Silverbergilt olin ma varem lugenud ehk kolme või nelja raamatut ning ei saanud seni päris hästi aru, miks teda ulmežanri suureks klassikuks peetakse. Nüüd aga saan küll.
 

Hinnang: 9/10 ja mitte kergekäeliselt.

Teksti loeti inglise keeles

 

Pavane on alternatiivajalugu, hästi väikese fantastilise elemendiga. Ajalugu muutub 1588. aastal, kui Elizabeth I sureb salamõrtsuka käe läbi ja Võitmatu Armaada purustab Inglise laevastiku. Inglismaa langemise järel hävitatakse ka Mandri-Euroopa reformatsiooniliikumised ning katoliku kirik taastab oma võimutäiuse Euroopas ja hiljem ka kogu maailmas kõigiks järgnevateks sajanditeks.  

Raamat koosneb kuuest rohkem või vähem seotud loost, mis toimuvad selle maailma 20nda sajandi Inglismaal. Ühiskond on veider segu feudalismi ja tööstusrevolutsiooni elementidest. Kirik ei ole vahepealsetel sajanditel lasknud kuskil tekkida tugevat keskvõimu, mis suudaks tema ülimuslikkusele väljakutset esitada. Samal põhjusel on teadlikult pidurdatud tehnika arengut.  

Esimese loo peategelane on Jesse, auruvedurite veoettevõtte pärija oma õnnetu armastusega. Teise oma Rafe, semafori-telegrafistide gildi õpipoiss. Kolmanda oma Becky, kaluri tütar kes satub salakaubavedajate juurde. Neljanda oma vend John, andekast kunstnikust munk, kes algatab ülestõusu Inkvisitsiooni vastu. Viienda oma Margaret, esimese loo Jesse tütar, kes armub aadlimehesse. Kuuendas (ma peategelast ei nimeta), on tegemist aadlikuga, kes hakkab vastu uuele kirikumaksule.  

Kuuele loole järgneb ka kooda, lühike järelsõna või kokkuvõte. Selline ülesehitus järgib umbkaudselt pavaani, aeglase ja väärika seltskonnatantsu struktuuri.  

Minu arvates on Pavane suuremaks tugevuseks õhustik ja maailmaloome. Roberts on siin kokku pannud detailirikka ja usutava pildi teistsugusest ajaloost ja ühiskonnast, esitatud nukral-melanhoolsel toonil. Kui alternatiivajaloo tippteoseks pidada Philip K. Dicki "Mees kõrges lossis", siis päris sinnamaani see ei küüni, aga palju puudu ka ei jää.  

Teisest küljest aga oli siin minu jaoks kaks suurt miinust. Üks on lugude ebaühtlane tase. Väga tugevate näidetega on siin kõrvuti mõned, mis panevad lihtsalt õlgu kehitama. Teine on kooda, kus autor oma mitmed eelnevad mõtted täiesti pea peale keerab. Argumendina saan sellest aru ja on isegi huvitav, kuid teose ülesehituse mõistes on see minu arvates täiesti ebaõnnestunud üritus.  

Hinnang (miinuseid arvestades): 6/10

Teksti loeti inglise keeles

Of Men and Monsters on satiiriline-humoorikas ulmelugu. Hiiglasekasvu ja tehnoloogiliselt kõrgelt arenenud tulnukad on vallutanud Maa, hävitanud inimeste tsivilisatsiooni ning ehitanud selle asemele enda oma. Inimkonna allesjäänud riismed on ellu jäämiseks sunnitud elama tulnukate ehitiste seinte ja põrandate vahel ning varastama toitu nagu kahjurid.
 
Loo peategelaseks on Eric, noor kütt Inimkonna nimelisest hõimust, kes kuulub tulnukatelt toitu varastavate tööliste hulka. Hõimu preestrinnad on talle äsja tseremoniaalselt pärisnime andnud ning nüüd peab ta enda lõplikuks tõestamiseks üksinda ja iseseisvalt ühe varguse toime panema. Aga siis... läheb kõik väga-väga valesti.
 
Ma arvan, et head huumorit on üsna raske kirjutada. Tenn tuleb siin sellega toime, kirjutades ühelt poolt lihtsalt mõnusa seiklusloo, teiselt poolt aga sellega kohe ka seiklusloo kui žanri teemade üle nalja visates. Samuti võtab ta ideest "mis siis, kui inimesed oleks hiiresuurused" välja üsna maksimaalselt sellele olemuslikku huumorit.
 
Raamatu algus on kiire, esimest süžeepööret ei pea kaua ootama. Umbes kahe kolmandiku peal tundub, et autoril on huvitavad mõtted otsa saanud ja lahendus tuleb sirgjooneline. Siis aga esineb lõpus veel üks puänt, mis on tagasi vaadates loogiline, aga samas tabas vähemalt mind ootamatult. Selline tugev lõpetus jättis hea üldmulje.
 
Selle raamatu põhjal asetaksin Tenni rahuliku südamega samasse ritta selliste kirjanikega, nagu Terry Pratchett ja Douglas Adams, kuigi viimaste parematele teostele jääb see lugu siin siiski alla.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles