Kasutajainfo

Rafael Marin

Teosed

· Stephen King ·

The Shining

(romaan aastast 1977)

eesti keeles: «Surmahotell»
Tallinn «Katherine» 1994

«Surmahotell 2»
Tallinn «Katherine» 1994

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
26
8
3
2
1
Keskmine hinne
4.4
Arvustused (40)

`Hiilguse` näol on tegu äärmiselt mitmetahulise ja huvitav raamatuga, seda ka võrreldes 1980. a. romaani põhjal vändatud filmiga. Sellest hoolimata on raamatu poolt tekitatud tunded siiski vastuokssed. King kujutab oma teostes tihti raske lapsepõlve või muidu vussiläinud eluga inimesi, kes ei leia muud väljapääsu kui üritustes ühel ja teisel moel ümbritsevatele inimestele selle eest kätte tasuda. Ebameeldivad on pea kõik Kingi poolt kujutatud tegelased ning mida rohkem Kingi lugeda, seda enam tuhmub lootus, et kohtaks seal ühtainukestki tõesti toredat ja meeldivat homo sapiensi esindajat. Kui juhtubki, et mõni isend pole just kõige ilgem, korvab selle temale kirjaniku poolt omistatud tappev rumalus. Raske uskuda, et mõni suudab end sellistega samastada. Minul ausalt öeldes oli antud raamatut vastik lugeda. Kingi õudsus peitub selles, et ta masendab. Ja ikkagi panen ma raamatule hindeks viie, sest ta jäi meelde. Ja väärib Kingi muu loomingu seast esiletõstmist.
Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest üks paremaid Kuninga romaane: on kiirust ja hoogu, on tüsedust, aga liiale ei lähe.

Raamatu põhivõlu polegi süzhees ega ka tegelastes, mulle meeldis just see kuidas ta tehtud oli... Hakkab pisitasa ja vaikselt peale, kogub kiirust ning siis kusagil poole peal surutakse pedaal põhja. Ja põhjas (pedaal noh) on ta lõpuni. Ning õudne on ja igav ei hakka (nagu juhtub mõne tüsedama Kingiga). Siin on sageli öeldud, et kümme punkti. Vaat selle raamatu kohta ütleks ma ka sedasi.

Stanley «2001» Kubrik tegi sellest romaanist ka võrratu filmi, mida King ise aktiivselt ei salli. Minu meelest on see üks paremaid Kingi ekraniseeringuid. Seda verivärsket telefilmi ma näinud pole, aga kahtlen, kas Kubrikut on võimalik ületada.

Romaan on ka eesti keeles ilmunud, ja üsna jabura pealkirjaga: «Surmahotell». Tõlke kohta on raske miskit öelda, pole nii põhjalikult seda lugenud. (Mitmed tuttavad, kes on raamatut mitmes keeles lugenud, leidsid küll tõlkes lubamatuid liigvabadusi ja interpreteeringuid!)

Küll aga tuleb märkida, et kirjastus «Katherine» sai hakkama suure sigadusega, et andis romaani välja kahes köites. Sellel kohal kus esimene köide lõpeb, romaan alles õieti käima läheb. Nii, et kujutan ette, kuidas mingi keskmine eestlane ostis esimese köite, kus polnud kusagil märget, et esimene volume, luges ning pani õlgu kehitades käest. Ta ei pruukinudki märgata seda pisikest kirja, et esimese raamatu lõpp. Seda enam, et teine köide ilmus mitu kuud hiljem. Võimalik, et ma ütlen miskit ketserlikku, aga näituseks «Düüni» oleks võinud 3-s köites välja anda – see romaan kannatab liigendust – aga Kingi puhul oli see ilmne kuritegu inimsuse (loe: eesti lugeja) vastu.

Teksti loeti inglise keeles

Üks parematest Kingi lugudest eesti keeles. Polekski nagu miinuseid välja tuua, kuid minu meelest lõpp vajus natuke käest ära, aga see ei mõjuta hinnet eriti. Üks hea näide sellest kuidas peaks korralikku õuduslugu kirjutama. Samas võin öelda, et lapsevanematele (isiklikele) see lugu küll ei meeldinud (mis teha, paadunud realistid). Soovituslik lugemisvara õudusjutufännidele.
Teksti loeti eesti keeles

Ta"iesti lahe romaan. Minu jaoks ku"ll veidi liialt pikk, kuid siiski lahe.Igal juhul filmist parem. Tegelikult hindaksin seda romaani 5-- aga kahjuks ei ole see vo!imalik
Teksti loeti eesti keeles

Ei jätnud mingit erilist muljet - selline tüüpiline "... ja veetorudest voolas verd ning kujud tapsid inimesi" õudukas. Imelik oligi see, et kirjanik oli suutnud mittemillestki nii palju juttu kokku kirjutada ning lugemise ajal igav ka ei olnud.
Teksti loeti eesti keeles

Kui jätta kõrvale see nõme raamatu poolitamine, siis minu jaoks on see vaieldamatult parim Kingi raamat. Seda võib tõesti õudusromaaniks pidada, pinget hoitakse üleval väga hästi ja lõpuni välja. Kiidan.
Teksti loeti eesti keeles

Raamatus oli rõvedustega ehk liiga üle pakutud. Võib-olla. Samas aga peaks mainima, et raamat ise meeldivate killast. Omamoodi häiriv oli loomulikult see kaheks osaks jagamine, kusjuures teist osa pidi üsna pikka aega ootama (vähemalt mina), ometigi oli asi ootamist väärt. Tony mainitud 'Redrum' tundus pikapeale liig mõttetuks muutuvat. Nauditud sai pea igat peatükki, stiil ikkka 'kingilik'. Meeleldi vaataks ka eelmisel aastal WB poolt välja antud filmi, keeled räägivad, et pidavat hea olema. Eks nende Kingi filmidega kah ole, mõni tuleb hästi välja, teine aga langeb kuhugi E-kategooria filmide nimistusse. Mõni aga saab 'X-Files'ide osaks.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea, et oli ilge ja haige ja kõik need teised sõnad. Hüia-hott jube hea lugu. Minu pärast oleks võinud esimese osa üldse välja andmata jätta, nii ehk naa sattus teine osa mulle ennem kätte kui esimene. Oleks võinud vast veel haigem ja rõvedam olla. Kaks viit.
Teksti loeti eesti keeles

Nagu siin juba mainiti, oli see raamatu poolitamine väga nõme, sest esimene osa oli nagu proloog alles.Tõlge oli kuidagi väga kahtlane ja peale originaalis lugemist ei saanud kohati arugi millest jutt käib. Kuid kokkuvõttes raamat ise oli fantastiline ning õudusjudinad, mida ma sellest sain, tekitasid rohkem mõnu, kui unetuid õid. Lausa uppusin sellese romaani ning enne käest ei pannudki kui läbi oli. Tuleb meelde kuidas oleks peaaegu auto alla jäänud kui tänaval kõndisin nina raamatus.Yks Kingi parimaid.Kõhklematu viis.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Üks vaheseid King'i teoseid, mille kohta voin ytelda, et toesti meeldis. Tegelased olid olemas, mitte ainult skeemidena, kellele pean luha luudele kasvatada, vaid tegelased, kelle arengut sai jalgitud, taitsa ponevusega kohe. Muidugi liigne lohisevus nagu Kingil ikka, aga kunstlikku oudusetekitamist siin ei olnud. Nagu Carrie''s naiteks. Mehe "hulluksminek" oli fantastiliselt kirjeldatud... Lopp jai natukene kummaliseks, nagu noaga katkiloigatud. Jalle yks tyypiline Kingi viga. Tihti mul alles tekib huvi tegelaste vastu, kui romaan ara lopeb. See oli kyll natuke parem, nagu alguses yteldud, tegelased said marksa rutem omaseks ... Olen nainud ka kaht filmi, need olid selles suhtes paremad, et oli ara voetud pisut lohisevaid tegevusi, samuti lopp oli parem... Yldse olen alati motelnud, et Kingi teoste pohjal tehtavad filmid peaksid paremad olema, kui teosed ise... Sest seal on eelkoige tegevus, mitte kujud, vaadatavad syndmused, mitte ettekujutatavad ja motisklemapanevad.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

See raamat sobiks küll paremini õuduskirjanduse valda kuna see võtab küll une, kuid mitte millegi ebamaisega vaid päris maiste mõrva-ja hirmutegudega. Raamatu kõige räigem leid oli vannis lamav uppunud naine kes, ka lagunevana lapsi hirmutab ja millegi pärast elus on.Raamatu kiituseks peab ütlema, et see oli ikka tublisti parem kui film.Kõige lapsikum oli probleem REDRUM`iga, mitte keegi ei suutnud sellest aru saada ja see jäigi lõpuni lahendamata.Kuid hoolimata imelikest möödapanekutest soovitan kõigil seda lugeda, paar unetut ööd on vähemalt kindlustatud.
Teksti loeti eesti keeles
TVP

Pole veel kohanud ühtegi Kingi teost (ausalt öelda olen vist ainult umbes viit lugenud), millele võiks alla viie panna...Alati on piisavalt põnev ja kõhedusttekitav...
Teksti loeti eesti keeles

Eespool on imelikke märkusi, kas sa, seidi,ikka süvenesid raamatusse ? REDRUMtuleb tagurpidi lugeda, nii vihjeks.Teiste arvamusi, mis olid kiitvad, toetan.
Teksti loeti eesti keeles

Einoh, kõik on nii nagu varasemad hindajad ütlesid: raamat on lihtsalt HEA.Sai sellesse tõesti sisse elatud ja ega hirmuvärinadki tulemata jäänud. Iga kell 5
Teksti loeti eesti keeles

Lugu on iseenesest hea, aga lõpp kaldub põnevus seebiooperisse. Kui mõned kaasarvustajad pidasid Iköidet kehvemaks,siis on minu arvamus natuke teine. Kuid kui The Shiningust filme vaadata, siis tuleb ka raamatu mõte paremini välja
Teksti loeti eesti keeles

Ise enesest mitte ei meeldinud. Ja kuidas saigi kui kogu see tegevus oli lihtsalt "hulluks ajav". Minule see eriti ei meeldinud kuidas mingi manjakk seal mudkui retsisda tahtis.
Teksti loeti eesti keeles

No nii, selline ta siis oli, see Kingi parimaid romaane... Kui see oli parimaid, siis ma ei tahakski tema halvemaid teoseid lugeda, sest ei kujuta ette, missugused need veel olla võivad. Sisuliselt on King mulle ebasümpaatne, alates hetkest mil teda lugema hakkasin kuni siiani. Milleks teda kiidetakse, ei taipa. Õudust sealt otsida on mõttetu üritus, mina isiklikult ei poolda selliseid klisheedest kokkuklopsitud jutte. Pikk oli ta tõesti, mis tuli minu arvates asjale pigem kahjuks, sest aeg-ajalt tuli tappev igavus peale ning soov raamat käest visata. See kaheks jaotamine mind eriti ei häiri, sest sain mõlemad osad korraga ning seega oli võimalus nii öelda ühe jutiga otsani jõuda.
Teksti loeti eesti keeles

Viis, sest väegade hea raamat ikkagi ja King ikkagi, aga kaks veikest põhimõtte pärast virinat: esiteks - alguses ei saanud lugu hästi vedama ja teiseks - nu misjaoks see õnnelik lõpp seal siis nyyd? See tundus kuidagi ootamatu ja kohatu ja lausa syndsusetu. Krdi american happy-end-minded-readers ;) kellega arvestamine ilmselt sellise ootamatu lõpetuse põhjustas.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Iseenesest poleks ju vigagi, aga kuidagi masendav oli teine. Kõige positiivsem oli minu jaoks Halloranni isik, eriti tema kihutamine lennujaama (kes on lugenud, see teab). Teised ja kogu tegevus üldse ... mk-mm. Kurb ja kuri jutt, aga ikkagi tüüpiline King. Soovitus nõrganärvilistele ja hea kujutlusvõimega inimestele: ärge üksi olles lugege, eriti kui on õhtu, varjud pikad ja maja vana.
Teksti loeti eesti keeles

See oli ju päris tihe ja hirmus tükk. Lõpu üle võiks viriseda, kuid tervikuna oli ikkagi haarav romaan. Muidugi mitte nii haarav, et ise midagi oma ümbruskonnas kartma oleksin hakanud, kuid seda olekski raamatult liiga palju nõuda. Viis miinus.
Teksti loeti eesti keeles

Yx paremaid Kingi teoseid, kuigi pole kindel, kas "needful things" ikkagi mitte etem ei olnud neist romaani mo~o~tu asjadest... kuigi "Udule" jäävad nad kyll mo~lemad alla. Pikkus oli tal mo¤us, kuigi karusmarjapo~o~sastele kahjulik (said raamatut lugedes tyhjaks), ja samuti ka jutustamislaad, meeleolu, mis jutus valitses... Klisheed olid seal kindlasti sees, aga neist punuti äärmiselt osavalt midagi meeldejäävat. Elus hotell... see oli veider mo~te. See oli miski, mida nautisin, ja mis ei tahtnud filmist eriti hästi selguda, kuigi nägin seda vaid po~gusalt, poole silmaga. Jah, Kubricku film oli hea, ja mul on kahju, et seda vaid korra näinud, ning siis ka muu tegevuse ko~rvalt. Kahe osana ilmutamisega mängis Katherine mulle aga paraja vingerpussi. Nimelt ei taibanud ma ise ka vaadata, et esimen osa see, ja lugesin ja lugesin ning mo~tlesin, et kuidas nii lyhike, ja miks nii ja kuidas ta juba lo~ppema hakkab. Siis tuli viimane lehekylg... ma olin juba täielikus hämmingus, et kas polegi siis sama asi ja et mis nyd lahti on, ja siis loen - teine raamat veel tulemas. See rikkus mo~nel määral mu lugemiselamuse. Oli ju esimene osa hoolimata oma proloogilikkusest täis mystikat, varjatud ootusi... ja jälgides selle taustal, kuis lo~pp yha läheneb, kerkis mu hinge väike pettumus. Ma ei olnud rahul sellega, et teos nii vara lo~ppeb, et syndmused nii kiiresti arenevad, nagu lehekyljed näitamas. Ja ei olnud ju eespool ka vihjet sellele, et vaid pool raamatut mul näpu vahel - see sai kirjastusel kenasti sellele ko~ige viimasemasemale lehekyljele peidetud. Teine osa oli näpu vahel juba kindlam, kuigi hinges pesitses habras ootus, lootus, et on ehk veel kusagilt tulemas see kolmaski...Jah, "The shining oli mu jaoks tsipake liiga lyhike. Ja see oli ka ta ainus puudus.
Teksti loeti eesti keeles

Väga võimalik, et SK parim raamat. Aus "4", st julgen soovitada. Kannatab muidugi tüüpilise "rasvumise" all, nii et tõtt tunnistades läksin millalgi diagonaalile, seda enam, et olen näinud mõlemat filmiversiooni.

Sellega seoses - maitse küsimus muidugi, aga minule isiklikult tundus 1980 tehtud filmivariant mäekõrguselt parem. Võib-olla olin ise seda nähes noorem ja värskem, mine tea, aga sellesse 1997 tehtud miniseeriasse ei suutnudki sisse elada - sihuke tüüpiline igav seep. Seevastu Kubricku versioonis - kui ikka Jack Nicholson oma maniakilõusta kirvega puruks hakitud ukse vahelt sisse pistis ja rõõmsalt hõikas "Darling, I`m home!" ... ;-)

Teksti loeti eesti keeles

Täielik nauding! Eriti see, kuidas jutt käima läheb ja kuidas salapära isegi lugejal kaenlaalused higiseks võtab. Kulminatsioon oli tõeliselt karm. Kuid igal juhul soovitaks enne raamatut lugeda ja siis filmi vaadata! Raamatuga jätkub põnevust kauem!
Teksti loeti eesti keeles

Vaidleksin kõigepealt vastu neile kelle arvates Stephen Kingi tegelased on ebameeldivad. Minu meelest on nad inimesed oma hirmude ja minevikuga. Kas on siis tõesti raske mõista isa, kes on kogemata oma pojale haiget teinud ja ei suuda endale andestada. Võibolla on ka minus hullumeelsuse pisik, kuid ma pole veel kohanud välja mõeldud tegelasi, keda ma paremini mõistaksin. Samuti on mul negatiivne arvamus Stephen Kingi ekraniseeringute kohta. Kui juttudes põhirõhk asetseb tegelaste sisemaailmal, siis filmides näeb ainult tegevust. See tekitab tunde, nagu vaataksid moosipurki, millel kaas nii kõvasti peal, et kohe kuidagi ei saa sisu kätte.
Teksti loeti eesti keeles

Ainuke jutt, mida ma Stephen Kingilt lugenud. Ja arvatavasti ka parim. See on selline raamat, mille kohta ma ütlen:"Perfektne Õudukas!" Kui keegi arvab, et on õudne õudukafänn, kuid ei ole lugenud Stephen Kingi pole ta ühtegi õudukat lugenud! Hirmuhotell lööb lugeja sõnatuks. Ei saagi pihta, et kas see mees on halb või on viga hotellis. Alles lõpus saab teada, et hotell on kuri. Tasemel raamat. Täielik viis! Kahe plussiga!
Teksti loeti eesti keeles

Varem ma arvasin, et raamatud ei ole võimelised õudust tekitama, aga seda teost lugedes käisid judinad mitu korda üle selja.
Teksti loeti eesti keeles

Mul on tunne, et olen seda raamatud juba kunagi arvustanud, aga millegipärast ei leidnud ma oma arvustust kuskilt. Täiesti lugemiskõlbulik raamat. Lugesin seda küll võrdlemisi ammu, kuid midagi on ikkagi veel meeles. Kas see nüüd väga õudne oli, see on maitse asi, aga põnev oli küll. Igatahes parem kui samanimeline film. Tubli neli
Teksti loeti eesti keeles

Kui aus olla, siis ma ei lugenud Shiningut. Lugesin Surmahotell 1 ja 2.

Millest alustada? Tegemist on tõelise meistriteosega, väga hästi kirjutatud, väga hea õhustikuga jne. Natuke häiris see, et mul oli meeles filmi-neegerkokk. Selline muhe tegelane, kes läbi jubeda lumetormi hotelli poole sõidab ning kes koksatakse seal kohe maha. Täiesti sürr... Milleks nii palju aega kulutada tegelasele, kes kohale jõudes kohe maha lüüakse?

Aga King ei löönudki. Ainult lõualuu puruks ning muidu sandiks. Kuid ellu ta jäi. Ning see oli loogiline. Milleks kogu seda jama, kui tegelane ei suuda sihtkohas kümmetki sammu teha... Milleks anda pilt tema eluolust ning sellest, mismoodi ta hoolib poisist.

Kui nüüd jõuda raamatu, trükise endani, siis... tegemist on ilge kõntsaga. Esiteks, kes kurat tõlgib sõna "Shining" Surmahotelliks? Ajukahjustusega inimene? Ei tea. Kui see ei kõlanud piisavalt seksikalt, siis on lõputult teisi ja normaalsemaid variante.

See krdi "Surmahotell" on meil aastaid riiulis olnud. Iga kord olen ma sellest silmad üle libistanud, kuni Jyrka lõpuks halastas ja ütles, mis see tegelikult on. Seda ma kirjastusele ei andesta! Ning ka mitte haruldaselt haledat kaanekujundust, tagumikus küljendust ning äärmiselt sitta köidet. Kurat! Teha meistriteosest selline käkk, selleks peab olema ajukahjustus kuubis.

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin 1994 aasta "Surmahotell" pealkirjaga versiooni.

Kubricku "The Shining"-ut on ilmselt paljud näinud, on ju praeguseks tegu filmiklassikaga. Muide, film ise oli algusaastatel paljue jaoks selline "meh" aga aastakümnetega on ta paika vajunud ja saavutanud vähe teistsuguse hinnangu. Aga tegelikult ma ei taha (veel) rääkida filmist, eriti kuna film ja raamat on mitmes mõttes erinevad.

"The Shining"... st, ma pean ütlema, et ma pole nõus kasutama "Surmahotelli" pealkirja, see on niiiiii vale. Jah, see võiks tehniliselt olla pealkiri aga autor on pannud midagi muud, austame teda. Lisaks võib "Hiilgus" tekitada mulje, et lugesin teist, uuendatud ja parandatud väljaannet, mis pole ka õige. Las olla siis originaalkeelne.

Teine katse. "The Shining" on pandud "õudukate" patta, mina ise nimetaksin seda esimeses pooles psühholoogiliseks romaaniks, mis teises pooles tuure üles kogudes ning inimhinge sügavustesse sukeldudes sisaldab järjest rohkem õudseid noote. "Õudukas" kipub olema selline mittemidagiütlev kerglane väljend, mida visatakse nende raamatute kohta, "mida korralikud ja normaalsed inimesed ju ei loe" . On ju ka mitmed selle raamatuga Kingiga tutvust sisseseadnud inimesed, et polnud üldsegi nii hirmus, hoopis huvitav ja põnev, samuti plaanitakse veel tulevikus Kingi lugeda. Ehk siis - hea raamat on hea raamat, olenemata žanrist.

Peategelaseks on perekond Torrance, ema Wendy, isa Jack ja viieaastane poeg Danny. Jack Torrance on oma elus mõnevõrra ummuksisse jooksnud kirjanik, kes on kukkunud pudelisse ning kelle enamasti rahuliku pealispinna all pulbitseb jõhkard. Kuna Jack ei saa enam väga kusagil tööd siis võtab ta vastu nö. majahoidja töö talvehooajal mägises hotellis nimega Overlook. Täpsemalt on vaja, et keegi hoiaks peamiselt katlasüsteemil silma peal ning niimoodi perekond valmistubki talve üle elama keset sadasid numbritubasid.

Poeg Danny on keskmisest tundlikum poiss, tema tajub kohe alguses, et hoone peidab endas süngeid mälestusi. Maja hakkab aga mõjutama ka teisi pereliikmeid... ja rohkem ma sisust ei räägiks.

See on laias laastus ka filmist teada. Kui film kõnnib pigem üsna lihtsaid radu siis raamat on tegelikult just esimeses pooles lugu ühest keskmisest puntras perekonnast, kus nii isa kui laps on sellised mitmes mõttes... teistsugused. Raamatu tugevus asubki just psühholoogilises pooles, kus kirjanik avab alkohooliku maailma nii läbi ta enda kui läbi pereliikmete silmade. Mingil hetkel tuleb mängu ka ulmeline komponent ning eriti just film ongi selline lihtsakoelisem hirmukas, kus inimesed hakkavad veidrusi ja jubedusi nägema ning teineteist kirvega taga ajama.

Raamat on aga minu silmi allegooriline mõistulugu, kus küll vähe ulmelises kuues räägitakse lugu alkohoolikust, kes ühel hetkel vaimuhaigestub rängalt ning võtab niimoodi ka kogu pere kaasa. Või Danny, kes on pidanud juba pisina puutuma kokku lahutusmõtteid mõlgutavate vanematega. See, et raamatus on ta vaimset ülitundlikkust veel mitu vinti üle keeratud, on jällegi vaid minoorne detail - ulmekuue all räägitakse ikka seesama vana keeruline lugu, kus ahastuses ema ja peksasaav poeg üritavad kuidagi pere koos hoida, igaüks omal viisil.

Raamat ja film erinevad mitmes olulises punktis, enda silmis võib filmi raamatule kõrvale vaadata küll aga võrreldavad pole nad kuidagi. Jah, Jack Nicholson portreteerib ägedalt Jack Torrancet aga näiteks Wendy on filmis ikka nõrgavõitu. Üldse on filmi ja raamatu rõhud täiesti erinevatel kohtadel.

Kirjastus Katherine andiski omal ajal välja füüsiliselt pisikesi ja uskumatult sita küljenduse ja olemusega raamatuid, pole see raamat kuidagi erinev teistest. Kuna pole originaali lugenud siis ei oska võrrelda, minu arvates oli ladusalt loetav ja midagi väga veidrat ei hakanud tõlkes küll silma, häirivaid trükivigu ei olnud ka. Seega raamatu kehvake füüsiline olemus ja väärt sisu - märksa parem kompott kui vastupidine variant.

Kusjuures praegu lugesin 2018 aastal välja antud uusversiooni kohta käivaid kommentaare, kus heideti ette kehva toimetajatööd ja trükivigu. 1994 aasta versioonis ei olnud ei Wedy ega Weny nimelist naist, punktid-komad olid ka omal kohal - äkki on vanem versioon hoopis parem lugemiseks...?

 

Julgen seda raamatut soovitada näiteks esimeseks Kingiks, siin on ta noorusaja kiiret minekut (tegu on ta kolmanda romaaniga) aga on juba tunda, et inimene oskab kirjutada ja karaktereid kenasti välja joonistada. Ning jah, on tõesti ka õudne.

Teksti loeti eesti keeles
x
Marko Kivimäe
1979
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Jälle üks nendest "ilmselt olen kunagi lugenud" tüüpi raamatutest. Kusagil keskkoolis see ilmselt näppu jäi, mälestused olid... hägusad pehmelt üteldes. Eelmine nädal jäi Haapsalus Samaaria misjonipoes näppu, vaatasin tükk aega ja mõtlesin, et kas tasub kuna seesama hägune mälestus rääkis napakast, lollakast ja lahjast Kingist. Samas 50 senti polnud palju mälu värskendamiseks. Pealegi on ka lurrivõitu King tegelikult täitsa mõnus.



Kusjuures see raamat võiks mõnes mõttes siinsetele raamatukoguhuntidele huvi pakkuda. Endal on küll raamatukogudest erandlikult head mälestused, antud juhul räägib kirjanikuhärra siis ühest väga sadistlikust tegelasest, kes muuhulgas käib ja laenutajaid, eriti lapsi, terroriseerib. Sisu poolest on raamat üsna lihtsake seega väga pikalt ei tahakski sellel peatuda. Üldiselt on see päris lahe maailm, mille King on loonud - jah, visandlik ja napp aga huvitav ikkagi.


Kusjuures raamatu alguses on ka juttu sellest, kuidas ta sellise ideeni jõudis. Päris huvitav oleks kuulata, kuidas oli elu siinkandis raamatukogudes kuue- ja seitsmekümnendatel, kas siin hirmutati lapsi, et nad raamatud alati õigel ajal tagasi tooks? Eks King teeb seda, mida ta hästi oskab - otsib (enda) minevikust välja meeldejäävaid detaile ja keerab mõnuga vinti peale. Aga eks on ka siinkandis nõuka-ajal olnud väga tumedaid toone, kasvõi kui muinasjuttude peale mõtelda.


Lugemist ei kahetse aga on kahtlemata kõige kehvem King, mida lugenud olen. Aga noh, edasi saab ainult paremaks minna.


Teksti loeti eesti keeles

Olen üsna kindel, et olen seda raamatut kunagi ammu-ammu lugenud, ei mäletanud teisel lugemisel sisust mitte midagi.

Eesti lugeja kohtus Zelaznyga eraldi raamatu kujul esimest korda aastal 1992, peale seda läks viis aastat kuni 1997 andis Elmatar Öölase sarjas välja "Valguse isanda". Järgmisel sajandil hakkas juba rohkem tulema, praeguseks on seda härrasmees meie keeles täitsa viisakas kogus olemas.

Kui muidu on Zelazny pigem absurdikam ja mõnusalt veider siis "Needuste allee" on sirgjoonelisem roadmovie. Tegevus on Ameerikas kunagises California osariigis, kogu maailmast on tuumasõda üle käinud ning ega väga palju pole enam inimesi ja konda alles. Kõikjal on kõrge radiatsioon, taevast sajab mingit sodi alla, hiidtornaadod liiguvad ringi ja nende vahel luusivad igasugused mutanteerunud hiiglaslikud linnud-loomad-putukad, kellega pole hea vähestel ellujäänud inimestel kokku puutuda. Raamatu tegevus on lühidalt endise põrguinglist Hell Tanneri teekond LA'st Bostonisse, kaasas vaktsiin maad laastava katku vastu. Hell on paras kaabakas aga kelle oskus ellu jääda ja vasaku käega kümnete kaupa inimesi teise ilma saata on sellel surmarajal kuldaväärt. Lisaks saab ta ülesande alguses kõik varasemad patud andeks... ja lähebki lahti.

Ei ole ühtepidi kõige sügavmõttelisem raamat aga teisalt on Zelazny selline omamoodi kirjanik, kellel on midagi ütelda, kes ka ridade vahel räägib oma lugu. Seega on endal väga hea meel, et Haapsalust tasuta raamatute hunnikust selle toreda raamatu leidsin.

Ahjaa, raamatu peategelase järgi sai omal ajal nime ka legendaarne hevipänd Hell Tanner.

Kui rääkida veel mõjutustest siis arvutimäng "Fallout: New Vegas" on osaliselt inspireeritud sellest raamatust. Ning originaalne "Fallout" on saanud ainest omakorda "Needuste allee" 1977 aasta filmiversioonist.

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin 1994 aasta "Surmahotell" pealkirjaga versiooni.

Kubricku "The Shining"-ut on ilmselt paljud näinud, on ju praeguseks tegu filmiklassikaga. Muide, film ise oli algusaastatel paljue jaoks selline "meh" aga aastakümnetega on ta paika vajunud ja saavutanud vähe teistsuguse hinnangu. Aga tegelikult ma ei taha (veel) rääkida filmist, eriti kuna film ja raamat on mitmes mõttes erinevad.

"The Shining"... st, ma pean ütlema, et ma pole nõus kasutama "Surmahotelli" pealkirja, see on niiiiii vale. Jah, see võiks tehniliselt olla pealkiri aga autor on pannud midagi muud, austame teda. Lisaks võib "Hiilgus" tekitada mulje, et lugesin teist, uuendatud ja parandatud väljaannet, mis pole ka õige. Las olla siis originaalkeelne.

Teine katse. "The Shining" on pandud "õudukate" patta, mina ise nimetaksin seda esimeses pooles psühholoogiliseks romaaniks, mis teises pooles tuure üles kogudes ning inimhinge sügavustesse sukeldudes sisaldab järjest rohkem õudseid noote. "Õudukas" kipub olema selline mittemidagiütlev kerglane väljend, mida visatakse nende raamatute kohta, "mida korralikud ja normaalsed inimesed ju ei loe" . On ju ka mitmed selle raamatuga Kingiga tutvust sisseseadnud inimesed, et polnud üldsegi nii hirmus, hoopis huvitav ja põnev, samuti plaanitakse veel tulevikus Kingi lugeda. Ehk siis - hea raamat on hea raamat, olenemata žanrist.

Peategelaseks on perekond Torrance, ema Wendy, isa Jack ja viieaastane poeg Danny. Jack Torrance on oma elus mõnevõrra ummuksisse jooksnud kirjanik, kes on kukkunud pudelisse ning kelle enamasti rahuliku pealispinna all pulbitseb jõhkard. Kuna Jack ei saa enam väga kusagil tööd siis võtab ta vastu nö. majahoidja töö talvehooajal mägises hotellis nimega Overlook. Täpsemalt on vaja, et keegi hoiaks peamiselt katlasüsteemil silma peal ning niimoodi perekond valmistubki talve üle elama keset sadasid numbritubasid.

Poeg Danny on keskmisest tundlikum poiss, tema tajub kohe alguses, et hoone peidab endas süngeid mälestusi. Maja hakkab aga mõjutama ka teisi pereliikmeid... ja rohkem ma sisust ei räägiks.

See on laias laastus ka filmist teada. Kui film kõnnib pigem üsna lihtsaid radu siis raamat on tegelikult just esimeses pooles lugu ühest keskmisest puntras perekonnast, kus nii isa kui laps on sellised mitmes mõttes... teistsugused. Raamatu tugevus asubki just psühholoogilises pooles, kus kirjanik avab alkohooliku maailma nii läbi ta enda kui läbi pereliikmete silmade. Mingil hetkel tuleb mängu ka ulmeline komponent ning eriti just film ongi selline lihtsakoelisem hirmukas, kus inimesed hakkavad veidrusi ja jubedusi nägema ning teineteist kirvega taga ajama.

Raamat on aga minu silmi allegooriline mõistulugu, kus küll vähe ulmelises kuues räägitakse lugu alkohoolikust, kes ühel hetkel vaimuhaigestub rängalt ning võtab niimoodi ka kogu pere kaasa. Või Danny, kes on pidanud juba pisina puutuma kokku lahutusmõtteid mõlgutavate vanematega. See, et raamatus on ta vaimset ülitundlikkust veel mitu vinti üle keeratud, on jällegi vaid minoorne detail - ulmekuue all räägitakse ikka seesama vana keeruline lugu, kus ahastuses ema ja peksasaav poeg üritavad kuidagi pere koos hoida, igaüks omal viisil.

Raamat ja film erinevad mitmes olulises punktis, enda silmis võib filmi raamatule kõrvale vaadata küll aga võrreldavad pole nad kuidagi. Jah, Jack Nicholson portreteerib ägedalt Jack Torrancet aga näiteks Wendy on filmis ikka nõrgavõitu. Üldse on filmi ja raamatu rõhud täiesti erinevatel kohtadel.

Kirjastus Katherine andiski omal ajal välja füüsiliselt pisikesi ja uskumatult sita küljenduse ja olemusega raamatuid, pole see raamat kuidagi erinev teistest. Kuna pole originaali lugenud siis ei oska võrrelda, minu arvates oli ladusalt loetav ja midagi väga veidrat ei hakanud tõlkes küll silma, häirivaid trükivigu ei olnud ka. Seega raamatu kehvake füüsiline olemus ja väärt sisu - märksa parem kompott kui vastupidine variant.

Kusjuures praegu lugesin 2018 aastal välja antud uusversiooni kohta käivaid kommentaare, kus heideti ette kehva toimetajatööd ja trükivigu. 1994 aasta versioonis ei olnud ei Wedy ega Weny nimelist naist, punktid-komad olid ka omal kohal - äkki on vanem versioon hoopis parem lugemiseks...?

 

Julgen seda raamatut soovitada näiteks esimeseks Kingiks, siin on ta noorusaja kiiret minekut (tegu on ta kolmanda romaaniga) aga on juba tunda, et inimene oskab kirjutada ja karaktereid kenasti välja joonistada. Ning jah, on tõesti ka õudne.

Teksti loeti eesti keeles



Sisust lühidalt - armastatud rahvakirjanik Paul Sheldon (kes kirjutab muuhulgas siirupisi naistekaid, kus peategelaseks naine nimega Misery) teeb napsus peaga autoga teel mitu head tiiru ning saab rängalt viga. Kirjaniku avastab lumehangest endine medõde Annie Wilkes, kes Pauli elu päästab ja enda juurde võtab. Naine poputab kirjaniku enam-vähem kõbusaks aga kuna mehe jalad on saanud õnnetuses rängalt viga siis tulevad mängu ka tugevad valuvaigistid, mille tõttu Paul jääb nende konksu otsa. Lisaks ei taha Annie mõteldagi sellele, et kirjanik võiks ta juurest lahkuda. Siis selgub, et Annie on suur-suur Misery fänn, küll aga pole ta veel jõudnud värskelt ilmunud viimast Misery raamatut lugeda. Kui see raamat saab loetud ning selgub, et Misery saab surma - siis on kuri karjas ja hakkab Annie tegelik pale paljastuma. Rohkem ei tahaks detaili minnagi, seda enam, et...


...stiili poolest on tegu psühholoogilise romaaniga. Mõned nimetavad seda psühholoogiliseks õuduseks. Osad lausa psühholoogiliseks õuduspõnevikuks. Enda jaoks on see ilma mingi kahtluseta endiselt kõige õudsem raamat, mida olen lugenud. Ma ei taha selle väitega kedagi lugemisest eemale peletada kuna see raamat pole mingi lihtne veristamine või GRRMilik vägivallapulm. Ei, kõik on kenasti paigas ning tegu on kahtlemata maailmakirjanduse klassikasse kuuluva teosega. See raamat on mu jaoks üks hea näide sellest, et hea raamat on hea raamat, olenemata sellest, mis žanrisse ta kuulub. Jah, kohati on ikka väga jälke stseene, eriti kuna King on sinna ümber pununud väga huvitava sisedialoogi. Verisemad-karmimad kohad pole eesmärgiks per se vaid üks paljudes vahenditest, millega jutustada meeldejääv ja mõtlemapanev lugu.


Esimest korda lugesin raamatut ilmselt ca 20 aastat tagasi, ilmus Elmatari Öölase sarjas. Tollal jättis kustumatu mulje, praegu uuesti ingliskeeles üle lugedes olid nö. olulised murdepunktid seni kenasti meeles. Mis oli aga huvitav - omal ajal lugedes ei tajunud üldse, kuivõrd erinevatest teemades on raamat kokku laotud, kui kihiline see teos on. Üks osa on tõesti kahe peategelase vahel toimuv, kus on sadismi algul ühel, hiljem mõlemal pool. Või siis Stockholmi sündroom, mis pani kohati täitsa mõtlema, et kui pea peale võib teinekord kassi küünte vahel oleva hiire mõttemaailm keerduda. Küll aga oli praegu uuesti üle lugedes täiesti uus mõõde sisevaade kirjaniku mõttemaailma. Kuidas ta ideid saab, kuidas kirjutatakse erakordselt keerulistel hetkedel, kuidas põimuvad päriselu ja verivärskelt arenev käsikiri. See oli ikka pagana põnev vaatenurk, mis esimesel lugemisel ilmselt üldse tähelepanu ei tõmmanud.



 
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kaanepildi järgi ei arvanud algul suurt midagi, ilma midagi teadmata arvaks, et ju mingi esoteerika ole.  Kui aga raamatut lähemalt vaadata siis on selle südame sees planeedid - selge, astroloogia. Tegelikult on raamat nullstiiliga (noorte)ulme.

Tegevus toimub Godspeed nimelises tähelaevas, kus sadakond kodanikku on krüogeeniliselt ära külmutatud, laev on Päikese-Maalt teel Kentauri-Maa suunas. Sõit on kestnud juba sadu aastaid ning laeval on tekkinud täiesti omaette ühiskond. Juhiks on Vanim (kes ongi vanuselt vanim), teisel kohal on Vanem (kellest siis kasvatatakse Vanimat). Lisaks on veel ühelt poolt kunstnikud-teadlased ja muud peaga tööd tegevad tegelinskid ning teisalt nö. töölised, lihtrahvas, "tootjad". Kogu see väike suletud ühiskond on üles ehitatud rangele kontrollile, kus inimesi hoitakse uimastatuna, et nende emotsioonid ei tekitaks segadusi. Samal ajal on ka kindla aja tagant "hooaeg", mis tähendab siis, et ka seni emotsioonitud lihtkodanikud hakkavad ühel hetkel ohjeldamatult paarituma. Kuna tegu on noortekaga siis on see osa raamatust ühtepidi pinev aga ei lähe ülemäära palju detaili ja jääb üsna viisakaks.

Novot. Raamatu üheks peategelaseks on noor tüdruk Amy, kes äratatakse krüounest vägivaldselt üles. Algul arvab ta üldse, et teda taheti tappa, eriti kuna ka teisi magajaid äratatakse salapärase tegelase poolt vägivaldselt üles ning mõnigi ei ela seda protsessi üle. Aga siis hakkab raamat edenema, on krimkalikke noote, teine pool ongi suurest selle salapärase mõrvari tagaajamine.

Endale tuli lugemise ajal silme ette Stanisław Lemi "Tagasitulek tähtede juurest". Sarnasus on siis allasurutud emotsioonidega ühiskonna poolest. Samas ma neid kahte raamatut ei võrdleks kuidagi kuna Lem on põhjalik ja läheb ühiskonnakorraldusse ja tegelastesse süvitsi, Revis on äärmiselt pealiskaudne. Võib ilmselt ütelda, et "Läbi universumi" sobib hästi 'meerika popkornikinoks - kahe- või isegi ühemõõtmelised tegelased, palju sisedialoogi, mis ei jõua emotsioonidest kaugemale, üldiselt huvitav keskkond, mille puhul ei saa mingit infot, mis selle pealispinna all toimub. "Ilus aga loll" on üks väljend, mis pähe tikkus. Samas läbi ma selle raamatu ju lugesin mingil põhjusel... oma osa oli selles, et tehniline pool oli täitsa okei (vähemalt niipalju kui kirjanik seda lugejale näitas). St ka see aspekt raamatus oli pealiskaudne - aga ei tundnud nagu sadul sea seljas (mida teinekord juhtub, kui asjatundmatu inimene kirjeldab valdkonda, mida ise ei tunne).

Pealiskaudsusest rääkides siis muljetavaldav on see, mida saame teada peategelase kohta peale 400 lehekülje lugemist. Nimelt on ta nimi Amy, tal on punased juuksed, ta armastab enda vanemaid ning talle meeldib joosta. Kõik. Nagu tegelikult ka.

Kui rääkida raamatu plussidest siis õhkkond ja olemus on huvitavad. Eks ta ongi selline lihtne meelelahutus, millest oleks saanud märksa-märksa rohkem välja võluda. Teisalt ongi vist YA valdkonnas meeletult sellist raamatumassi...? Mida loetakse korra, mis ei eristu teistest mingil viisil, kus autor on vaid kirjapaneva funktsiooniga ning ei anna ise mingit lisaväärtust.

Kusagil poole lugemise peal uurisin huvipärast raamatu tausta ning selgus, et tegu on triloogia esimese osaga. Kirusin siis korraks juba kuna ei taha jälle järjekordse konksu otsa sattuda, kus mingist universumist arusaamiseks tuleb üle tuhande lehekülje "läbi ratsutada". Rääkimata sellest, et eesti keeles on ilmunud vaid sarja esimene osa, ülejäänud kaks...Tänapäev? Millal? Kas?

Kuna on möödas kuus aastat tõlkeraamatu ilmumisest siis ega vist ei tule sealt püssist rohkem midagist, kui just Hollywood teost suurele ekraanile ei mana. Samas raamatul on täiesti mõistlik lõpp, mis ühtepidi (järsult) paneb asjad paika ning teisalt jätab võimaluse jätkata. Ise ei viitsi (hetkel) küll edasi lugeda - aga oma osa on siin hoopis sellel, et viimased loetud raamatud on olnud suures osas YA valdkonnast, vahepeale tahaks midagi muud. 

Teksti loeti eesti keeles

Ei ole kusagil sõna "põnevik" - aga ometi võiks minu arvates seda vabalt kasutada. Stiililiselt alguses on nagu "tavalisem" põnevuspala, kus aetakse taga salapärast sinist kivi nimega "Kuusilm". Nimelt annab Kuusilm omanikule väidetavalt surematuse, lisaks õigel ajal õiges kohas on võimalik teha... no ütleme, et maailmamuutvaid tegevusi. Seega on raamatus kirju seltskond tegelasi, kes kõik maagilist kivi kusagil Lõuna-Ameerika väikelinnas taga ajavad, on õilsamaid ja pahelisemaid võmme, munkasid, kohalikke rusikakangelasi, pisisulisid.



Mingil hetkel läheb stiil mitmekesisemaks, tuleb mitmeid ulmelisi elemente. Tegelikult on raamatus üheks oluliseks tegelaseks antikangelane Burbooni Kid ning läbivaks jooned on äärmiselt jõhkrad ja ebamaised mõrvad. Siinkohal kiidan autorit, et tükk aega suutis ta kirjutada raamatusse horrorijoont niimoodi, et see ei karjunud näkku. Mida edasi seda rohkem hakkas raamatusse ulmet voolama - aga eks ta on peamiselt ikka mingitsorti põnevus-värk, kus ulme on garneeringuks. Ning see on täiesti okei.


Hoogsalt ja lobedalt kirjutatud, sellise (pseudo)vesternina päris mõnus tükk. Raamatuga kaasakäiv kõmu ("Selles omaalgatuslikult kirjastatud internetihittloos seguneb Tarantino Da Vinci koodiga. Pea meeles: kõik inimesed, kes loevad "Raamatut, millel pole nime", tapetakse. Ainus viis põhjuse väljaselgitamiseks on seda ise lugeda.…") tundub küll kergelt ülepaisutatud. Samuti on natuke liig ütelda, et "Selles omaalgatuslikult kirjastatud internetihittloos seguneb Tarantino Da Vinci koodiga". Kui üldse midagi, siis sutsu meenutas Robert Rodriguezi palavaid ja tolmuseid Lõuna-Ameerika tänavaid. Tarantino on mu jaoks täiesti omaette klass, seda anonüümset britti kinokunstnikuga ei kõrvutaks.


Üks paljudest "loed, naudid ja unustad" tüüpi raamatutest. Kirjutatud pigem lühikeste peatükkidena, vahetades vaatenurki (tegelasi raamatus ikka jagub) aga see ei mõju hakituna. Seega kes iganes ka autor pole, ta stiil mulle üldiselt sobib. Samast Burbooni Kidi seeriast on kirjutanud ta üheksa raamatut. Iseasi, kas tingimata rohkem lugeda plaanin - aga lihtsa kvaliteetse meelelahutusena miks ka mitte.


Teksti loeti eesti keeles

Reinaus on väga viljakas autor, kui alguses ilmus mitme aasta tagant raamat siis praeguseks tuleb neid mõnikord lausa mitu tükki aastas. Peamiselt on sihtgrupiks (hingelt) noored, ka "Deemoni märk" on noorteromaan.

Peategelaseks on täiesti tavaline kooliõpilane Maria, kes leiab ühel hetkel enda seljalt kahtlase sünnimärgi. Sealt hakkab lugu hargnema, selgub, et vanemate seas on jumalikku verd ning tüdrukut hakkavad ta seitsmeteistkümnendal eluaastal deemonid jälitama. Edasine ongi omamoodi kodunt põgenemise allegooria, kus Mariat saadavad ta teel mööda Euroopat paar kaitsvat tegelast ning aja kulgedes muutub tüdruku identiteedikriis järjest tõsisemaks. Raamat on kirjutatud küll kergelt ulmeliste nüanssidega, ise lugesin seda kõike kui pigem klassikalist hilisteismelise-noortäiskasvanu murdeelu kajastavat juttu. Armumine, pettumine, katsed omal käel elus läbi lüüa hoolimata erinevatest karidest. Raamatu lõpupoole ka tõsine psüühikahäire, kus kehas peituv lisaego vahetevahel pead tõstab ning teinekord päris koledaid tükke teeb.

Endale meeldib vahel selliseid kergeid kvaliteetseid noortekaid lugeda, eks osalt ka seetõttu, et tõdeda: "Kuradi hea, et kogu see jama on selja taha jäänud!"  St oli tol ajal helgemaid ja kurvemaid hetki, ei kahetse tagantjärgi ühtegi otsust aga ega uuesti enam läbi ka ei tahaks elada. Igaljuhul hästi kirjutatud, jutt jookseb nagu siidi.

Ei taha kindlasti YA skaalal hakata võrdlema sest on oma roll nii Pullmann/Reeve klassiga raamatutel, mis kindlalt raamaturiiulisse tagasi rändavad kui Reinausil, mille hea meelega raamatu sulgedes Raamatuvahetusse saatsin (ja seal loetud minutitega ära broneeriti). Seega tegelikult ei tahaks üldse numbriliselt hinnata, pandud "4" on lihtsalt seetõttu, et anda ka skaala teisele otsale väärtus. Sest omas klassis - lihtne noortekas - on tegu igati kvaliteetse tükiga.

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin esimest korda Tarlapit neli kuud tagasi (jutukogu "Haldjatants"). Siis jäi mulje nii ja naa, üldiselt positiivne aga-aga....jah. Üks inimene mainis tollal, et selle autori lugemiseks tasub aega võtta ning meeleolu peab ka sobima, jätsin tollal selle infobiti endal kuhugi alateadvusesse tiksuma. Praegu olen enda lugemata hunnikuid ühest otsast vähendanud just eesti kirjandust lugedes, algul võtsin Tarlapilt "Lõhestusjoone" aga see tundus enda pea 600 leheküljega natuke liiga massiivne. Seega läks loosi "Meie, kromanjoonlased".

Kui alustada füüsilisest poolest siis köide on tugev, massiivne, paksul paberil. Tegelikult tuleb alustada veel kaugemalt. Tegu on sarja "Ulmeguru soovitab" esimese raamatuga, mille siis Jüri Kallas ja Kivisildnik koos välja andsid. Aeg oli aga masune seega sari on seni "pausil" ehk siis saigi esimese raamatuga otsa. Selle üle on ka polemiseeritud, et kas oli hea alustada eesti autoriga - las see olla. Kuna väljamaist värki on niigi kõik kohad täis siis endale on sümpaatne kui eesti algupärandile tähelepanu pööratakse.

Kaanepilt tekitab endas vastakaid emotsioone. Jah, raamatu esimest veerandit kirjeldab see tõesti mingis mõttes kuid oma militaarsuses jätab raamatust täiesti vale mulje. Taas - tegu oli mõnes mõttes esimese vasikaga, ei taha üldse selle kallal nokkida.

Raamat on sisu poolest üles ehitatud nelja lühiromaanina, mis jutustavad kokku ühe pikema loo. Kui ühtepidi võiks ütelda, et tegu on alternatiivajalugu siis BAASis on Kristjan Rätsep kasutanud head väljendit "salaajalugu". Väga ei tahaks detaili minna ja spoilerdada... aga natuke üritan ikka sisu avada. Algab jah peale nagu luhtunud kosmoseseiklus, selline robinsoncrusoelik seiklus, kus tegelased käituvad nagu "tüüpilised eestlased" . Ehk siis maandutakse võõral planeedil, olukord on sant, inimesi vähe aga kohe hüpatakse teineteisele kõrri, on nuga teisele selga ja käkaskaela mäest alla.

Teine osa on ajaliselt paar tuhat aastat hiljem, kus räägitakse Atlantise mingist ajaperioodist, stiililt GRRMilik intriigitsemine taaskord. Siin hakkab Tarlap erinevaid ajaperioode kokku sõlmima ja andma vihjeid, et mis siis esimeses osas toimus.

Kolmas on jälle tükk aega hiljem ning inimkond on kiviajas. Neljas on jälle Atlantisest, kus lõpus antakse vihjeid hoopis meie kaasajale. Kokkuvõtvalt jooksutatakse inimkonda läbi ajaloo, kus ikka ja jälle mõni suure jama otsa kukutakse.

Novot, selline lobe lugemine kokkuvõttes. Minu jaoks oli see raamat ja tundub, et on on Tarlap läbivalt sedasorti värk, millele ei tasu läheneda kuidas ma nüüd ütlen... mitte liiga tõsiselt? St raamat on igas osas täis robinal nimesid, eriti hull on just alguses kus kõigepealt üritasin küll saada sotti, et kes on kes aga siis loobusin. Autor ei ürita ka tegelastele liha luudele manada - ning see on täiesti okei kui see võttagi endale teadmiseks. Samamoodi nagu ise hea meelega kuulan tumedat saksa technot või metalisegust drum'n'bassi - nad on omas vallas vägagi okei, naudin täiel rinnal aga ma ei lähe sedasorti tantsumuusikat hindama näiteks klassikalise muusika taustal. Sama on Tarlapiga - ta väärtus on dialoogis ja tegevuses mitte karakteriloomes. Samas kui raamatut järjest lugeda siis hakkab kõigest sellest kokku kumama autori ühtne vaade ja mõttelaad. Ning see on äge ning huvitav.

Päris huvitav oli tehniliselt ka see, kuidas on tekstis kasutatud vahepeal suurtähti, vahepeal sõrendust.

Kokkuvõtvalt - raamat, mis pole tingimata universaalselt lugejasõbralik. Tegu on mõnes mõttes meeleoluraamatuga, kus tegelased on meelega visandlikud, nagu kriipsujukud. Näiteks XKCD koomiks on selline, mis visuaalselt on justkui väga nõrk. Aga see polegi üldse asi, mida vaadata kuna point ja iva on hoopis mujal, mõne lausega antakse väga palju edasi ning graafiline pool pole oluline.
 

Ning nüüd ei taha jälle mõnda aega Tarlapit lugeda. Aga niimoodi ühe tükina oli ja on mõnus.

Teksti loeti eesti keeles

Viimase aja üks suuremaid üllatajaid!

Ma olen Bergi(1968-2005) varem lugenud küll, seega taust oli olemas. See oli ka põhjuseks, miks see raamat on mõned kuud oma järge oodanud - no ei isutanud. Samas kuna ma hetkel loen enda raamatuhunnikuid vähemaks just eesti autoreid mööda siis miks ka mitte võtta ette Berg?

Berg, võõramaise nimega eesti autor, päriselus tuntud kui Leho Raie. Täpsemalt OLI tuntud - Lewi elu lõppes kolmekümnendate eluaastate lõpupoole. Arvestades kirjaniku loomingu tugevalt militaarset sisu siis käsirelva läbi hukkumine "sobis" kui rusikas silmaauku. Või siis kuul pähe. Siinkohas võtan ette 2005 aasta Õhtulehe, kus kirjutati nii:

"27. aprilli õhtul kella üheteistkümne paiku sai politsei väljakutse Õismäele ühte korterisse. Seal oli koos istunud lõbus seltskond. Pruugiti ka vägijooke ja järsku kõlas kõrvatoast lask. Sealt leitigi surnuna Leho Raie. Revolvrikuul oli tabanud teda pähe.

Põhja politseiprefektuuri pressiesindaja Madis Tilga sõnul oli tegu registreeritud relvaga. Raiel oli ka relvaluba.

«Mis täpselt juhtus, seda selgitab uurimine. Praegu saab öelda vaid, et juhtumit uuritakse enesetapuna. See on kõige tõenäolisem versioon,» märgib Tilga. Leho oli kõrvaltoas õnnetuse hetkel üksi."

Rohkem ma pole eriti ajalugu lapanud kuid uurimine jäi minu teadmist mööda tupikusse.

Relvad käisid Lehoga terve elu kaasas - igapäevaelus töötas turvamehena, teenis enda elu jooksul mitmes armees ning kuulus Kaitseliitu. Lewi looming on suuremas osas militaarulme valdkonda kuuluv, palju on tegevust kosmoses ning võõratel planeetidel. Samas on ka oluline sci-fi element kuigi see osa, mida ma olen lugenud, on pigem militaarse raskuspunktiga. Sisuliselt võib ütelda, et Lew teoste tegevus toimub meilegi tuttavas keskkonnas - Afganistani relvakonfliktid kasvõi. See, et kõigel on kerge ulmeline lõhn juures, ei tähenda midagi. Autori tugev külg on militaarse poole ja madinate kujutamine, tegelaste psühholoogiline pool on... noh, olematu. Või okei, mitte olematu aga nõrk. Enamus meessoost tegelasi on omavahel äravahetamiseni sarnased, naissugu astub areenile harva ning siis ka enamasti väljakutsuvalt riietatuna ning meelalt naeratades.

Seega hakkasin raamatut lugema madalate ootustega. Õigemini - isegi mitte madalatega, Bergi "Must kaardivägi" sai mult BAASis neli punga viiest kuna tegu on väga nauditava "meestekaga". "Üle piiri" koondab lühijutte ja -romaani, kus peategelaseks eesti taustaga palgasõdur Willard. Siinkohal müts maha raamatu koostanud, toimetanud ja osalt ka kirjutanud Veiko Belialsi ees - tohutu hulk tööd on selja taga. Nimelt on raamatu algmaterjal pärit osalt Bergi algusaegadest, osalt sahtlist ning tegu oli jupikestega, mustandiga, mõtetega. Mõned jutud on ilmunud siin-seal ajalehesabades.

Seega tuli see kõik kokku panna, mõnevõrra ühtlustada sest raamatuna pole vaja järjekordse jutu alguses tutvustada lugejale, et kes on Willard ja mis tal taustaks ning kuidas ta kaaslased välja näevad. Samuti oli kirjanduslikult kohati ebatasasust, kus Willard algselt iga enda lauset alustas sigareti süütamisega (ilma, et eelmine oleks jõudnud kustuda). Veel tuli jutud omavahel loogiliselt ära siduda, muuhulgas on roogitud vähemaks meespeategelaste macholikkust ning just lõpuloos olid Belialsil eriti vabad käed kuna Bergist jäi maha natuke teksti ja mõned peatükid. Seega mõnes mõttes saab küsida, et on see nüüd Berg või Belials? Teisalt ongi toimetaja/variautori töö äärmiselt loominguline ning enda arvates on see raamat Berg mis Berg. Kuna Willardist kirjutas Berg nii enda loomeperioodi alguses kui lõpus, siis oli ka ta ise kirjanikuna arenenud, seega on viimases jutus ("Hüljatud saar") karakteri muutus ja otsade kokkusõlmimine (või hoopis lahtijätmine) vägagi omal kohal.

Willardi lood on ülesehituselt sarnased. Saadetakse tema ja ta tiim jälle kuhugi probleeme kõrvaldama ning enamasti on asjad keerulisemad kui tööandja suvatseb briifingul rääkida. Tegu on ulmega seega enamasti satutakse millegi... teistsuguse otsa. See kõik on sellises heas kaheksakümnendate actionfilmi stiilis, mida on mõnus lugeda-vaadata.

Raamat üllatus selle poolest, et juttude edenedes hakkas Willardi karakter järjest rohkem liha luudele saama. Kindlasti pole tegu süvapsühholoogilise tõsikirjandusega aga samas pole ka enam nii, et ei suuda meespeategelasi teineteisest eristada nagu mul "Mustas kaardiväes" juhtus. Seda ütles lõpukommentaaris ka Belials, et ta meelega lisas ise ka lõpuloos Willardi tegelaskujule värve ja tegi teda inimlikumaks kuna oli tunda, et ka Bergil hakkas paberil kujutatud mees järjest rohkem oma elu elama.

Mulle endale meeldis jubedal kombel ühe jutu lõpp (ma nüüd sutsu spoilerdan), kus peale paksust ja vedelast läbitulemist kohatakse lõpuks no ERIKURADISUURT probleemi (kusjuures ei minda üldse detaili, seda põnevam on vihjete järgi saada aimu, millega on tegu). Ning siis üks palgasõduritest muigab selle olukorra peale ning tõstab raketiheitja õla peale. Kõik, kui tegu oleks filmiga siis hakkaksid tiitrid jooksma. Lihtne, elegantne ja mõjuv!

Teksti loeti eesti keeles

"Tumeda torni" sarja eelviimane raamat. Kui eelmine, "Calla hundid", oli üle 800 lehekülje siis see tellis on õhem. Eelmine oli kohati natuke rahulikuma tempoga, see laul aga läheb märksa kiiremal kõnnil edasi. Huntide tegevus toimus peamiselt ühes külas, seekord on haare laiem.

Raamat jätkub sealt, kus eelmine otsa sai seega ilma eelmisi lugemata pole mõtetki seda kätte võtta, kogu taust on puudu ja ei saa tegevusest mõmmigi aru. Sisu poolest on tegevus jõudnud küll New Yorki, kus siis laialilöödud ka-tet mitmes erinevas ajajärgus tühja krunti ja roosi üritavad kaitsta ning lõhestunud Susannah on terve raamatu sünnitamise piiri peal.

Kui rääkida veel kihilisusest siis siin raamatus toob autorihärra cameona sisse iseenda, eriti huvitav oli päevikulaadne raamatulõpp, mis kogu tegevuse eriti huvitavalt krussi keeras. Või... äkki see ongi päris päevik? Seda pole otseselt välja kirjutatud - ning pole ka tähtis, las olla tõde ja tõlgendus lugeja peas. Kogu Kingi puudutav osa ajab veelgi pildi segasemaks kuna ega aasta '77 (kus siis tegevus toimub) kirjanikuhärra ei tahtnud jsut kõige rohkem mingist Rolandist ja Tormist kirjutada. Aga siis seguneb päriselu ja väljamõeldis ja ja jah...

Stiili poolest läheb vahepeal raamat kohe ERITI käest ära ning muutub sürrealistlikuks ja unenäoliseks, kus juba keelekasutuse poolest pole enam tegu lihtsa ja sirgjoonelise jutustamisega. King loobib potti ikka väga korralikult vürtse peale, loksutab osasid tegelasi mineviku ja oleviku vahel, ajab hullumeelsuse piirile. Ning mis kõige hullem - lõpetab jälle raamatu järsku ära. Praegu, kui sari on juba kenasti lõpuni ära ilmunud, pole muidugi probleemi aga kujutan ette kuidas pidi omal ajal küüsi närides viimast osa ootama...

Seda raamatut on päris palju sakutatud seetõttu, et paras osa toimub... no ütleme, et ühe tegelase peas ning kisub üsna "naistekaks" ära. Minu arvates on see hoopis sümpaatne kuna neid higihaisuseid mornilt muigavaid meessoost vesternikangelasi on niigi igalpool, parem ongi kui mõnda laskurit ka natuke teise nurga alt näidatakse.

Tuleb nentida, et ega ma esimesest lugemisest seda raaamatut väga ei mäletanudki enam. Seega tundus igatepidi värske ja esmakordne ning seni on sari olnud üsna ühtlaselt väga-väga hea. "Calla hundid" on natuke "nii ja naa" - aga see on ikka väga kerge pinnavirvendus.

Käisin eile Tarantino uusimat filmi "Once Upon a Time in Hollywood" vaatamas (lühidalt: meeldis, väga) ning kuna seal on ka paras osa vesternit siis sobis raamatuga hästi komplekti. "Calla hundid" oleks muidugi veel paremini klappinud aga ärme nüüd liiga palju ka ootuseid üles kruvi. 

Teksti loeti eesti keeles

"Tellis, ei mingit kahtlust." Pane või kaalu peale kuna voodis lebotades oli kohe tunda, et midagi lasub kõhul.

"Tumeda torni" viies raamat (kuigi King lõi ise loenduri sassi, kirjutades peale sarja valmissaamist veel 4,5 romaani nimega "The Wind Through the Keyhole"). Selles osas pöörab King sarja (lõpuks ometi) suuresti stiilipuhtaks vesterniks. Ka-tet jõuab raamatu algusepoole Calla Bryn Sturgis linnakesse, kus inimestel sünnib äärmiselt palju kaksikuid. Lausa niipalju, et üksikuid lapsi pannakse imeks (või lausa kadestatakse). Linnal valitseb aga needus - ca iga paarikümne aasta tagant tulevad idast "hundid" (hundimaskide ja hallide hobustega sünged kujud) ning viivad igast kaksikust ühe kaasa. Mõne kuu pärast tulevad "lörtsit" lapsed tagasi. "Lörtsit" tähendab siis seda, et nad on vaimselt ala-arenenud, mingil hetkel hakkavad füüsiliselt kiirelt kasvama ja sirguvad hiiglasteks... ning nende elu lõpeb kiirelt ja valulikult. Roland ja sõbrad lähevad linnakese elanikele appi, suur osa raamatust ongi siis plaanimine ja ettevalmistus Suureks Lahinguks.

Lisaks on eraldi liin isa Callahan, keda kohtab "Salem's lot" lühijutus. Üldse hakkab King erinevaid liine enda raamatutes kokku põimima, see teos ongi suuresti üks paras lõngakera. Kuna tegu on "tellisega" siis on raamatus väga palju tegevust, vabalt oleks võinud raamatu lõhkuda mitmeks jupiks. St praegune variant pole üldsegi halb - aga 818 lehekülge on ikka paras monstrum ning raamatut kuidagi kokku võtta on tiba keeruline. Kasvõi linnakese religioosne taust ning lõunaosariiklik hõng või hüpped New Yorki on täiesti eraldi maailm.

Raamat on samal ajal nii põnev kui vahel veniv. Kui ca 7 aastat tagasi esimest korda lugesin siis on sarjast see raamat meeles kui kõige igavam. Praeguseks on küll olukord paranenud sest tegelikult on kõik need tellised kokku üks väga suur ja võimas tervik ning ausalt üteldes ühe lugemisega ei saagi täies mahus sotti. Nüüd teist korda lugedes on juba natuke aimu, mis on tulemas, mis on olnud ning ülevaade muutub selgemaks. Natuke kipub enda peas tekkima sarnasust erinevate saagadega, GRRMil on ka neljandas ja viiendas raamatus sellist tinaselt venivat ja kordustega täitematerjali. Tõsi, Kingil on kogu värk parajalt eklektiline ning juba enda olemuselt on tema jutt hoopis midagi muud. Aga eks ta kipubki minema selliseks Kingiks nagu ta praegu on - keda armastatakse ja vihatakse sama asja pärast, kelle kohta kasutatakse väljendit, et ta on saanud kirjanikuks ja kirjutab "suurt kirjandust". Mis on, olenevalt vaatajast, kas võluv või häiriv.

Teksti loeti eesti keeles

Tegu on "Tumeda torni" sarja ühe raamatuga, mis on kirjutatud peale seda, kui sari oli juba valmis. Teos paigutub loogiliselt neljanda ja viienda raamatu vahele, nimetataksegi seda "Tumeda torni" 4,5 raamatuks.

Kuna seda raamatut pole eesti keelde tõlgitud siis lugesin inglise keeles. Tundub, et päris huvitav oleks võrrelda kõrvuti originaale ja tõlget kuna vähemalt lukuaugu puhul kasutab King kohati sellist mõnusalt värvikat arhailist keelt. Eestikeelne tõlge on olnud omade vigadega aga üldiselt kenasti loetav - aga mulle tundub, et mingi hõng on läinud tõlkes kaotsi. Raamatu lõpus on ka viiendas raamatust ("Calla hundid") proloog, siis saab võrrelda kõrvuti originaali ja Silver Sära tõlget.

Kuna ma kipun mingi nurga alt natuke perfektsionistiks kätte ära minema siis ikka tuli võtta sõnaraamatut kõrvale mõne sõna tõlkimiseks. Mis kokkuvõttes sikutas lugemiseks kuluvat aega kõvasti pikemaks - aga ei seganud teps mitte.

Raamat on tehniliselt päris huvitavalt üles ehitatud. Ei tahaks isegi detaili minna aga põhimõtteliselt saab raamatut lugeda jällegi eraldiseisvana, üldsegi mitte sarja osana. Jah, seal on ka torniga seotud detaile siin ja seal - aga pigem vähe. Samas tasub pidevalt lugeda ridade vahelt ning üldse ei väsi ma mainimast, et tegu on (küll vast liiga vähese fantasylugemuse puhul) ühe äärmiselt väärt sarjaga. Raske on rääkida vaid ühest teelõigust pikemal teel tumeda torni suunas.

Kui siin on veel mõni, kes on seni kartnud lugeda originaalis, inglise keeles siis julgustan ikka järgi proovima. Jah, ei pruugi olla tingimata tehniliselt lihtne ettevõtmine, eriti kui võrdlen enda eelmise ingliskeelse raamatuga (Andy Weir "The Martian"). Kuid tõesti - kirjanikuhärra keelekasutus on äärmiselt mõnus ning kui tihti kohtab ikka kedagi kasutamas sõna "ascairt" (mida isegi tavasõnaraamatutes ei kohta)?

-----

Billy was standing at the bars of the drunk-and-disorderly cell. He’d heard our palaver, and looked frightened. “Is it here?” he asked. “The skin-man?”

“I think so,” I said, “but there’s no way to be sure.”

“Sai, I’m ascairt.”

“I don’t blame you. But the cell’s locked and the bars are good steel. He can’t get at you, Billy.”

------

Kaks stiilinäidet veel:

-----

She laughed and her bosom heaved like the sea. “Polite of you, young gunnie, aye, and very snick, but it’s long since I was weaned. We’ll not eat ye.” Her eyes, as black as her shoes, twinkled.

“Although ye’d make a tasty snack, I think—one or both. I am Everlynne of Serenity. The prioress, by the grace of God and the Man Jesus.”

“Roland of Gilead,” I said. “And this is Jamie of same.”

Jamie bowed from his saddle.

She curtsied to us again, this time dropping her head so that the wings of her silken hood closed briefly around her face like curtains. As she rose, a tiny woman glided through the open gate. Or perhaps she was of normal size, after all. Perhaps she only looked tiny next to Everlynne. Her robe was rough gray cotton instead of white muslin; her arms were crossed over her scant bosom, and her hands were buried deep in her sleeves. She wore no hood, but we could still see only half of her face. The other half was hidden beneath a thick swath of bandagement. She curtsied to us, then huddled in the considerable shade of her prioress.

-----

“P’raps he’s thow’d hisself in the river and drownded,” Stokes speculated.

“Hop up in the wagon, son,” Cosington said. “I’ll drive’ee back to yer ma’s.”

But Tim shook his head. “Thankee, I’ll walk, if it’s all the same to you.”  

------

Teksti loeti inglise keeles

Adrian Tchaikovsky pärisnimi on Adrian Czajkowski, tegu on britiga, sündinud aastal 1972. Praegu kiirelt googeldades ei leidnud väga palju ta tausta kohta (mõtlen just juuri). Kirjutab igaljuhul inglise keeles, leiba teenib hoopistükki juristina. Kuigi vaadates, palju ta on kirjutanud (praeguseks 21 romaani, lisaks veel lühiromaane ja jutte), siis tekib küll küsimus, et mis see põhitöö siiski on. Raamatu "Children of Time" eest on ta ka saanud Arthur C. Clarke auhinna ("Arthur C. Clarke Award Award").

"Dogs Of War" on võrreldud H. G. Wellsi romaaniga "Doktor Moreau` saar". Tuleb nentida, et ma ise Wellsi nii hästi ei mäleta, seega endal kippus hoopis Daniel Keyes'i "Lilled Algernonile" silme ette tulema (kui mõtelda siis peategelase arengule). Muide - paljud ilmselt teavad sellenimelist lühijuttu ning kogumikku, mis nõuka-ajal ilmus. Aga vähem teatakse, et Keyes kirjutas kaheksa aastat hiljem lühijutu romaaniks ümber, jättes iva samaks aga lisades sügavust ja detaile.

Või kui veel paralleele tuua siis Chrichton kippus meenuma enda technothrillerlikkuses.

...aga tegelikult on praegu jutuks sõjakoerad. "Dogs of War" räägib peamiselt kahemeetrisest bioformist nimega Rex, kelle lähtematerjaliks on koer. Autor ilmselt kasutas küborgi asemel sõna bioform rõhutamaks inimloomalikku poolt. Tegu on siis inimese kätetööga, kus tulemuseks on sõdurid, kellel on erinevate loomade tugevad jooned, võime mõtelda nagu inimene ning väga tugev konstruktsioon. Kui lähtepunktiks on näiteks sisalik (raamatus bioform nimega Dragon) siis on tulemuseks koletuslik suur elukas, kes näiteks suudab enda metabolismi... st ainevahetuse vajadusel sisuliselt seisata ja seega sobib hästi pikemaks varitsuseks, kus on vaja vahepeal mõneks kuuks silm "looja lasta". Või siis mesilastel põhinev Bees, kelle olemus ja teadvus koosnevad siis miljonitest indiviididest ning võib seega olla hea spioon või siis pea nähtamatu ning äärmiselt ohtlik pilv, mis vaenlasse endasse mässib ja elu võtab.

Loomulikult on bioformidele riputatud erinevaid relvi külge, lisaks on tava-ajule veel kõva osa igasugust iti-värki, mis võimaldab kiirelt õppida, adapteeruda, suhelda. Samas bioformid üksikult ei sõdi ja ise otsuseid vastu ei võta. "Master" on see, kes ütleb, mis on õige ja mis mitte, kes on vaenlane. Ning vaenlastega on lihtne - nad tuleb hävitada.

Bioform Rex on oma väikese karja juht, koosneb see siis Dragon, Bees ja Honey (võite ise arvata, kes tema algmaterjaliks on) nimelistest sõduritest. Rexi juhib omakorda inimene Murray, kes täpsemalt kasutab juhtimiseks samu meetodeid nagu koerte puhul ikka. "Hea koer", "halb koer", tee seda, tule siia, hävita vaenlane, seisa kõrval, oota uut käsklust. Inimene otsustab, koer täidab käsku. Bioformide puhul on abiks spetsiaalne tagasiside-kiip, mille abil siis mõjutatakse kiibistatut.

Rexi tiim on tänu Murray'le Lõuna-Ameerikas mehe mõnevõrra hämaraid tegusid peitmas - mida siis tehakse loomulikult õlalpumpsuvate relvade mürina saatel, jättes selja taha laibamäed. Ühel hetkel aga lähevad asjad natuke nihu, Rexi tiim jääb omapäi. Sealt lähebki lahti koorma kraavikiskumine, alguses on asjad eriti keerulised kuna pole enam inimjuhti, kes otsuseid langetab. Rex on küll formaalselt olnud liider aga päriselus jääb hätta. Eriti kuna Dragon arvab, et pea kõik inimesed on halvad ja tuleb hävitada. Bees on suhteliselt madala IQ'ga ja kipub mõnes mõttes olema selline hajusam (heh-heh) kolleeg. Raskerelvade ekspert karu Honey on kõige kambas kõige intelligentsem, tema puhul on eksperiment läinud mõnes mõttes nihu kuna ta on ülearendatud (loe: liigagi intelligentne). Seega alguses töötab tiim päris hästi kuna Honey suudab omadega täiesti segaduses koer Rexi aidata otsuste langetamisel.

No vot. Ma ei hakkaks raamatut täitsa ümber rääkima, seega edasise jätaks teistele lugejatele. Lühidalt niipalju ütlen, et raamatu ja ula peal olevate bioformide arenedes läheb just filosoofilise poole pealt kõik märksa põnevamaks, tuleb eetilisi ja legaalseid küsimusi, lisaks on raamatus mitmeid inimtegelasi, keda ma üldse ei maininud. Mida rohkem Rex areneb seda keerulisemaks ta valikud muutuvad, seda keerulisemaks läheb ka inimeste maailm.

Minu jaoks on raamat kenasti balansis actioni, tehnikavidinate ja inimliku/emotsionaalse/filosoofilise komponendi poolest. Ilmselt on koeraomanikel seda raamatut eriti huvitav lugeda, kohati ka väga valus kuna ei ole selle kutsu elu lihtne. Endale meeldis raamat väga, plaanin kindlasti seda autorit veel lugeda. Eesti keelde teda küll pole vist tõlgitud.
 

Kusjuures raamat on mu arvates üsna koleda kujundusega, raamatupoes või -kogus poleks ilmselt selle poole vaadanudki. Selles mõttes on kontrast väärt sisuga eriti tugev.

Teksti loeti inglise keeles

Esimene mulje juttu avades - illustratsioon! Seda ei juhtu just tihti, et netis oleval lühijutul on pilt juures, lisaks veel jutu autori kätetöö. Väga äge!
 
Jutt ise on selline "Matrixi" mingitsorti töötlus, kus nö. pärismaailm on ammu otsa saanud. Allesjäänud virtuaalmaailma valitseb Režiim, inimeste teadvus on Keskajus, mis kontrollib kogu maailma ning iniemsed elavad Illusioonides. Peategelasteks on vabadusvõitlejad Arkin ja Marian, kes siis mingil hetkel üritavad Režiimile vastu hakata.
 
Teostuse mõttes igati korralik, jutt jookseb, hästi kirjutatud.
 
Kokkuvõttes - üldiselt pigem meeldis. Aga natuke kipub jääma selliseks "meh" jutuks, mis pole ise-enesest üldsegi mitte halb aga puudub selline uudne sära, point, iva. Eriti just algajal on muidugi selles mõttes keeruline lugu, kuna kõik on ju ammu ära kirjutatud...
 
Ma ise arvan, et ühe jutu põhjal ongi keeruline midagi arvata. Võinoh, kahe  - "Hinged kuuluvad masinatele" on ka loetud hetkeseisuga. Seega kui võtta ilmunud jutud kuidagi kokku üheks loogiliseks tükiks, jutukoguks - siis saaks mdiagi üldisemat arvata. Ainult ühe pusletükiga jääb suurem pilt hoomamatuks.
Teksti loeti eesti keeles

See on ilmselgelt mu erialaga(IT) seotud aga - mitmed väljendid mõjuvad eesti keeles kuidagi võõrastavalt, nagu sadul sea seljas. Seega näiteks "nullpunktmootor" ning "eelprogrammeeritud algoritmid" tunduvad veidravõitu, eriti kui mingitsorti logis on "paoklahv" takkatippu. Ühtepidi kiidan heaks seda, et keeleliselt üritatakse emakeelt elus hoida aga siiski, sedasorti tekste üritan pigem vältida.
 
Kui stiililiselt veel natuke kritiseerida siis kiviaja inimesest rääkivas tekstis on "evimine" ning "füüsiline tunne" natuke kohatud kaasaegsed väljendid.
 
Mis meeldis - jutu iva! Sellised moraalsed dilemmad ning filosoofilised vastuolud annavad oma võlu, nende pärast ma loengi head kirjandust. Seega kui tehnilises mõttes saaks norida siis autori mõtted liiguvad minu jaoks õiges suunas. Stiili ja sõnaseadmist saab (minu arvates) pigem lihtsalt õppida aga jutule hinge andmine on märksa keerulisem.
Teksti loeti eesti keeles

See raamat on pärlikee. Stephen Kingi esimene jutukogu, mis on suuremas osas kirjutatud napilt peale ülikooli lõpetamist. Kogumik ise ilmus siis, kui autor oli 29-aastane. Selles köites on koos mitmed lühijutud, mis on ka hiljem suurele ekraanile toodud - kuus filmi (tuntumatest näiteks "Children Of The Corn" ja "Maximum Overdrive") ja neli teleadaptsiooni (näiteks "Sometimes They Come Back" ja "Cat's Eye").



Kui rääkida enim enda jaoks silmajäänuist siis "Karniis" oli üks paganama pinev tükk, siis kui tuli jutus ühtäkki pööre, hakkas minevikust midagi esile pugema, äkki on kusagil "Marduses" või sarnases kohas näppu jäänud.


"Redeli ülemine pulk" - tõi pisara silma. Tõsi, tegemist oli siiski õudusjutuga aga ma ise pakun, et ilmselt on kõige lugejasõbralikum kui tohib niimoodi ütelda. Venna ja õe suhe läbi aastakümnete, ainult 14 lehekülge aga kui hästi tabatud.


"Rullija" - see oli enda jaoks kõige õudsem. Lühijutu puhul on raske sisust rääkida, sest teinekord annadki lausega kogu jutu iva edasi. Seega - lugege ise.


Eks neid väärt jutte oli teisigi, tegelikult ühtegi halba polnudki. Ei hakka rohkem eraldi välja toomagi. Niipalju veel ütlen, et oli nii ulmelisi kui vägagi realistlikke ja igapäevaseid. Tea, kas enam vaatangi tänaval lillekimbuga käivaid mehi sama pilguga ("Mees, kes armastas lilli")...


Kogumik meenutas endale igatepidi "Mardust", just ajast, mil see oli ajakirja kujul. Selline toores, vahetu, siiras stiil. Kohati muidugi võiks kirjandusparnassilt alla vaadates hapult muiata ja ütelda, et logisev algaja-värk. Jah, täpselt nii ongi - need jutu on kirjutatud mingi nurga alt vaadates amatöörlikult. Kuigi sellel sõnal kipub olema halb varjund siis TEGELIKULT tähendab see asjaarmastajat. Ning mis saab olla parem kui - et armastad seda, mida teed? Seega - kuna King on kirjutanud palju, väga palju (üle 50-aastase loomekarjääri jooksul pea 60 romaani, kümmekond jutukogu, ca paarsada lühijuttu) siis just algusepoole oli ta looming eriti vahetu ja mõnus.


Lugesin ise nii nagu ikka - reeglina voodis enne magamaminekut. Ning nii mõnelgi ööl tuld kustutades jäin murelikult mõtlema, et ega nüüd kapist koll ei tule? Samuti väljas muruniidukit kuuldes hakkas "Niidukmees" silme ees kerima.


Ehe ja vürtsine värk, soovitan soojalt.


Teksti loeti eesti keeles
5.2019

Ütlen kohe ära, et minu arvates on tegu armastusromaaniga.
 
Raamat räägib noorest naisest nimega Reinita, kuidas kehvades ja vaenulikes oludes kasvanud tüdruk lööb algul koolis läbi erakordselt kõrgete testitulemustega. Samal ajal on ka juttu ta lapsepõlvesõbrast Kaurist, kes on pärit parema taustaga perest kuid ometi saavad noored omavahel väga hästi läbi. Palju on igasugust tavaelulist-osa, kus mängitakse malet, juteldakse ning peamiselt juuakse kohvi. Edasi läheb tumedamaks, kus Reinita armastus Kauri vastu saab kurva lõpu. Siis läheb raamat noortekast põneviku suunas, lõpeb hoopistükkis perekonnaromaanina.
 
Kogu tegevus on pandud postapokalüptilises maailmas. Jah, põhimõtteliselt võiks ka ütelda, et tegemist on ulmeromaaniga aga seda osa on (minu hinnangul) näpuotsaga ning tegemist on pigem fooniga. Sajandeid tagasi on maad tabanud tuumakatastroof ning ellujäänud inimesed-loomad kannatavad mitmete tagajärgede all. Kusjuures olid ühed sümpaatsed tegelased kahekümne-sentimeetrised lepatriinud, kellele meeldib väga elektrijuhtmeid süüa :). Inimestega on olukord keerulisem kuna mutatsioonid on karmid ning nende vältimiseks on loodud Süsteem, mis paneb paari, suunab elusid, otsib sobivaimad kaaslased. Aga ega ükski arvutisüsteem pole täiuslik ning tegevus keerlebki selle ümber, mida saatuslik Viga kaasa toob ja kuidas inimelusid mõjutab.
 
...aga tegelikult pole (jällegi minu arvates) ulmeline osa isegi väga tähtis. Jah, see loob oma keskkonna ning seetõttu on mitmed detailid teistmoodi, ka Reinita elu uperpallid on seotud Süsteemi Veaga. Kui tegelikult on see siiski armastusromaan, armastus lapse, armastus lapse isa vastu.
 
Raamatul on veel kaks liini, üks on Emake Maa, kes siis muretseb ta pinnal toimuva pärast. Lisaks jupikesed Ray Domeni, Süsteemi looja elust. Temast ja ta kaasast Laurast oleks tahtnud rohkemgi lugeda (kuigi nad elasid üsna vahetult peale tuumakatastroofe ning nende elude füüsiline ja moraalne lagunemine oli päris jube).
 
Üks asi, mida ise lugemise ajal ka üritasin meeles pidada - tegemist on debüüdiga. Seega kuigi raamat ise-enesest meeldis mulle väga siis siin seal mõnes detailis ei ole mõtet norida. Lisaks tundub mulle, et nii mõnigi arvustaja (vt BAAS) luges raamatut... kas just valesti aga väga tugevate omapoolsete eeldustega. Oma osa on siin ka reklaamil või turundusel sest ega tagakaanel lubatakse ju "postapokalüptilist ulmet". Mida ju saab ka aga see on nö. maitseks, suurem osa raamatust on siiski inimsuhetest, mis juhtub olema ulmekastmes. Raamat on ka üsna turvaline... kui rääkida siis postapo-võtmes. Kui rääkida Reinita elust siis on muidugi seal päris julmi ja raskeid hetki.
 
Kui oleks ise universumi direktor siis eelistanuks ca ~100 lehekülge paksemat raamatut, kus oleks rohkem välja toodud tausta. Miks ikka oli Reinita Süsteemile risuks jalus, mis seos oli Domenil Reinitaga, rohkem juttu mutantloomadest ja -putukatest, rohkem juttu poliitikast, filosoofiast ning üldse uuest maailmakorrast.
 
Igaljuhul lahe raamat, mulle meeldis ning tulevikus loodan autorilt ka teisi lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

"Cozy catastrophe" - eesti keeles "hubane katastroof". See võeti ühe ulmekirjaniku-kriitiku (Brian W. Aldiss) poolt kasutusse mahukas ulmekirjanduse ajalugu käsitsevas teoses aastal 1973. Tema kirjeldas väga irooniliselt ja hammustavalt siis briti pealeteisemaailmasõjajärgseid katastroofiraamatuid, mis lähenevad peategelasele ja teda ümbritsevale leebelt. Maailm saab hukka, miljardid inimesed surevad aga peategelasel on ikka tüdruk olemas, käed-jalad küljes, ning pole palju puudu, et õhtul viie ajal pakutakse küpsiseid ja teed. Kui rääkida Wyndhamist endast siis "Trifiidide päev" on eesti keeles ilmunud hubastest katastroofides üks kuulsamaid teoseid.

See termin on praeguseks algse autori lõikava kriitika kaotanud ja kirjeldab lihtsalt ühte tekstikorpust.

Üldse oli huvitav lugeda järelsõnast raamatusarja koostaja Raul Sulbi selleteemalist kokkuvõtet. Sest ega samamoodi on olemas ka hubane krimka, kasvõi Christie ja muu kuldajastu raamatud lähevad suures osas sinna alla. Kaasaegsematest siis näiteks M. C. Beaton.

Raamatust endast polegi juttu veel jõudnud teha . Eks on teised seda juba ka teinud. Kui pigem lühidalt sisul peatuda siis inimkond pistab rinda kosmosest tulevate vaenulike jõududega, kes tegelikult teevad kurja hoopis läbi maailmamere. Peategelasteks on ajakirjanikest briti abielupaar, kes on läbi aastate seda probleemi kajastanud. Raamat on üles ehitatud faasidena, kus siis tegevus järjest areneb ning olukord keerulisemaks muutub. Võib-olla sisust rohkem ei räägikski, las jääb lugejale ka rõõmu.

Enda jaoks lugesin raamatu läbi "valel" ajal. Nimelt veel üsna hiljuti lugesin üle Frank Schätzingu "Parve", mis lembib sarnase teemaga - inimkond ning merepõhjast tõusev õudus. Kui Wyndham on õdus ning päeva lõpuks läbivalt pigem positiivne siis Schätzing on õdususe teises otsas, isegi mitte olles ülepaisutatult grotesktne vaid pigem enda detailsuses annab katastroofi julmust hoopis teisel skaalal edasi. Kui Wyndham on seal romaani ja lühiromaani piirimail (kuigi vist pigem ikka romaan) siis Schätzing kasutab enda mõtte edasiandmiseks ära üle tuhande lehekülje (ning teksti on ka lehekülgedel selgelt rohkem). Kui "Kraken ärkab" on seiklusromaani-tüüpi ning mingil määral on ka filosoofilist poolt, siis "Parves" on oluline osa teaduslikul lähenemisel ning rõhutatakse seda, kuidas kriisilukorras indiviidid, riigid ja inimkond käituvad. Eks on ka Krakenis kõike seda aga mastaap, volüüm on erinev.

Mis tähendas, et Wyndhami lugedes oli esimene kolmandik selline, et täitsa kaalusin diagonaalis lugemist. Raamat polnud halb, kaugel sellest. Aga ta oli saksa kirjaniku tellise taustal selline... lihtne. Vähe mõtisklemist ja filosoofiat, palju dialoogi ja tegevuspõhist lähenemist. Raamatu arenedes õnneks olukord muutus paremaks ning just viimane veerand või kolmandik rehabiliteeris eelneva korralikult. Ühtepidi tekkis rohkem inimlikku komponenti ning kogu sellele jamale hakkas lahendus tekkima. Teisalt hakkas autor keskenduma rohkem sellele, mida siis erinevad juhtoinad ette võtavad. Tuli mängu mõtisklev hoovus, ei olnud enam action-action-action. Kui korraks veel neid kahte raamatut võrrelda siis "Krakeni" lõpp oli äärmiselt mõnus ja sümpaatselt vormistatud, naerulsui sulged raamatu. "Parve" lahendus oli kahjuks nõrgavõitu, samas muu raamat oli nii võimas, et et et... aga see on teine teema.

Teksti loeti eesti keeles