(romaan aastast 1990)
eesti keeles: «Tigana»
Tallinn «Varrak» 2011 (F-sari)
Tänud Miladyle kes selle raamatu siin sedaviisi yles kiitis. Kui enne lugemist ei oleks kõrgendatud ootusi omanud, oleksin ta vististi paarikymne lehekylje järel pooleli jätnud. Sissejuhatus (esimesed 100+ lk.) on nimelt ysna hyplik ja segane. Sellest hetkest alates kui autor lõpuks kaardid lauale lahti lööb, läheb aga asi tõusvas joones aina paremaks, kuni fantastiliselt mõnusa lõpuni välja.
Tegevus, nagu Milady juba mainis, toimub samas maailmas kus ylejäänud Kay ajaloolised fantaasiad, poolsaarel mis meenutab kujult labakinnast ja kõigi ylejäänud omaduste poolest yhte meie maailmas tuntud saapakujulist poolsaart.
Mitukymmend aastat tagasi laekusid tollele poolsaarele kaks eriti võimast maagi-väepealikut, kahest naabruses paiknevast impeeriumist. Poliitiliselt killustatud minikuningriigid vallutati ja jagati kahe anastaja vahel ära. Yhes nimetatud kuningriikidest aga osutasid kohalikud ägedat vastupanu ning lõid mättasse yhe maagi poja. Maag sattus selle peale tohutusse raevu ja tegi tolle kuningriigi eriti julmalt maatasa. Ja veel sellise needusega, et ykski inimene kes ei ole tolles piirkonnas syndinud, ei suuda meenutada tolle kuningriigi nime. Selleks nimeks on - Tigana.
Vähesed ellujäänud põgenesid Tiganast kes kuhu said. Minema pääses ka kohaliku printsi poisiohtu poeg, tulevane Tasuja.
Nagu hilisemas romaanis ”Lions of Al-Rassan” on ka siin yheks nauditavamaks kyljeks plejaad mõnusalt sygavaid kõrvaltegelasi. Yhtlasi on ta vähem pseudoajalooline romaan ja rohkem fantasy kui hilisemad sama maailma raamatud. On see pluss või miinus? Ei oskagi öelda. Igal juhul on fantastilise elemendina kasutatud maagia ja myytilised elukad siin märksa asjakohasemad ja maailmaga orgaaniliselt seotumad kui Sarantiumi sarja esimeses raamatus.
Lõppkokkuvõttes meeldis ”Lions of Al-Rassan” mulle pisut rohkem. Eeskätt käesoleva romaani kohmaka alguse pärast. Hindeks viis hästi tillukese miinusega.
Romaani peamiseks teemaks on inimeste ja rahvaste ajalooline mälu, täpsemalt sellega manipuleerimine rahvaste alistamise eesmärgil. Teema peaks meile, arvestades kust riigist me tuleme, olema üsna hingelähedane. Asendati ju meilgi hulk eestiaegseid kohanimesid nõukogude omadega, mis pidi ilmselt kaasa aitama meie muutumisele "nõukogude rahvaks". Mäletame ka näiteks fotosid juhtivate seltsimeeste osalusel toimunud üritustest, kus hilisema aja fotodelt oli järsku ära kadunud mõni ebasoosingusse sattunud seltsimees nagu ei oleks teda kunagi olemas olnudki. Teema olulisust arvestades võiks "Tigana" peaaegu et koolis kohustuslik kirjandus olla, kui keegi võtaks selle ära tõlkida.
Ette saab teosele heita ainult seda, et kuskil keskkohas tundub tal olevat sadakond lehekülge ülearu. Kui vandenõulased on juba tegutsema asunud, siis kulub liiga palju aega selle kirjeldamiseks kuidas rännatakse mingisse järgmisse külla kus tegevusse kaasatakse mingi järgmine kohalik capo. See kõik muutub omajagu üksluiseks ja kui öötunde kaotama ei suutnud "Tigana" mind üleüldse sundida siis nendest kohtadest enese läbitöötamine nõudis lausa pingutust. Lõpp õnneks oli seda pingutust väärt.
Minu jaoks pole see esimene kokkupuude Kay loominguga, olen varem lugenud originaalis tema romaani "Song for Arbonne". Teatud sarnasusi nende kahe romaani vahel leidub-mõlemas on teemaks julmade röövvallutajate teele ette jäänud vahemerelise kliimaga maa. Viimatimainitud romaani tegevuskoht baseerub otseselt Provence`il, "Tiganas" kirjeldatud Laba poolsaar peaks aga Itaaliale vastama... Siiski on "Tiganat" lugedes märksa rohkem tunne, et loed fantasyt. Laba meenutab Itaaliat ikka väga kaudselt, eksisteerib küll teatud nimede sarnasusi itaalia keelega. Keskaegne Itaalia oli küll feodaalselt killustunud, ent võõrvallutajate võimu alla hakkas see maa langema alles uusaja alguses.
Toomas Aasa arvustuses tõmmatud paralleele Eesti ajalooga on lihtne leida, ja mitte ainult mäluga manipuleerimises osas... ka kogu see poolsaare jäämine kahe vaenlase vahele ja kohalike katsed sellest välja nihverdada tuletavad veidi meie minevikku eelmisel sajandil meelde. Sarnaseid paralleele leidub mitmeidki, ent siinkohal poleks päris sobilik pikalt-laialt ajalooalaseid teadmisi demonstreerida ega võrreldamatuid asju võrrelda...
Võiks veel mainida, et minu jaoks jäi romaani kõige ebameeldivamaks tegelaseks Brandin, hoolimata autori kohatistest katsetest teda inimlikuna näidata. Ennast kaitsnud rahva brutaalse "karistamise" põhjendamine mingi isikliku kaotusvaluga on lihtsalt tülgastav.
Miks ma halvemat hinnet ei pane? Nagu eelpool mainitud, tekkis teatud kaasaelamine alistatud rahvale, kes etturiks suurte mängus. Eesti reaalsus polnud muidugi kunagi nii ülepingutatult julm, kuid eks läksid 49-ndal erit need külad, kelle mehed metsas probleeme põhjustasid. Ja kommuvärdjad ju karistasid ka dissidentide lähedasi, eks ole. Jah, Brandini hingepiinad läksid mulle korda umbes sama palju kui Stalini omad. Ning just selle kõige taustal tundub vandenõulaste-vabadusvõitlejate sebimine kuidagi eriti tädilik, läila ja eluvõõras; idealistlik poosetamine, vigade eest maksavad teised ja lõpuks, nagu öeldud, tuleb piinlik purjus dirigentide tants (võlujõuga vehkimine).
Hästi kirjutatud, kohati veniv.