Kasutajainfo

Guy Gavriel Kay

07.11.1954–

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Guy Gavriel Kay ·

Tigana

(romaan aastast 1990)

eesti keeles: «Tigana»
Tallinn «Varrak» 2011 (F-sari)

  • F-sari
Hinne
Hindajaid
6
3
3
1
0
Keskmine hinne
4.077
Arvustused (13)

Guy Gavriel Kay raamatuid soovitan soojalt igale fantasy austajale, eriti neile, kellele meeldib ajalooline fantasy. Kay kirjutab tõesti hästi (erinevalt paljudest teistest fantasy kirjanikest) ning tal on piisavalt teadmisi ajaloost ja poliitikast, et luua enamat kui mõni pinnapealne maailm. Kui fantasy kirjanikud nagu Jordan ja Eddings ilmselt ei ole viitsinud mõelda või ei saa aru ei poliitikast ega sellest, kuidas ühiskond võiks olla kokku pandud, on Kay ilmselt asja tõsiselt uurinud ja võtnud mõtlemiseks aega. Tigana baseerub renessansi-ajastu Itaalial. See on linnriikide maa, mida domineerivad kaks võlurit. Üks loo liin keskendub võlur-kuningas Brandini ja tema konkubiin Dianora traagilisel armastusel. Teine liin keskendub rühmal maagiliselt hävitatud Tigana riigist pärit põgenikel. Loo liinid on suurepäraselt kokku põimitud, tegelaskujud kutsuvad endaga kaasa elama ja süzhee on peenelt ent mõjuvalt üles ehitatud. Tigana on fantasy at its best. Ekstraklass!
Teksti loeti inglise keeles

Tänud Miladyle kes selle raamatu siin sedaviisi yles kiitis. Kui enne lugemist ei oleks kõrgendatud ootusi omanud, oleksin ta vististi paarikymne lehekylje järel pooleli jätnud. Sissejuhatus (esimesed 100+ lk.) on nimelt ysna hyplik ja segane. Sellest hetkest alates kui autor lõpuks kaardid lauale lahti lööb, läheb aga asi tõusvas joones aina paremaks, kuni fantastiliselt mõnusa lõpuni välja.

Tegevus, nagu Milady juba mainis, toimub samas maailmas kus ylejäänud Kay ajaloolised fantaasiad, poolsaarel mis meenutab kujult labakinnast ja kõigi ylejäänud omaduste poolest yhte meie maailmas tuntud saapakujulist poolsaart.

Mitukymmend aastat tagasi laekusid tollele poolsaarele kaks eriti võimast maagi-väepealikut, kahest naabruses paiknevast impeeriumist. Poliitiliselt killustatud minikuningriigid vallutati ja jagati kahe anastaja vahel ära. Yhes nimetatud kuningriikidest aga osutasid kohalikud ägedat vastupanu ning lõid mättasse yhe maagi poja. Maag sattus selle peale tohutusse raevu ja tegi tolle kuningriigi eriti julmalt maatasa. Ja veel sellise needusega, et ykski inimene kes ei ole tolles piirkonnas syndinud, ei suuda meenutada tolle kuningriigi nime. Selleks nimeks on - Tigana.

Vähesed ellujäänud põgenesid Tiganast kes kuhu said. Minema pääses ka kohaliku printsi poisiohtu poeg, tulevane Tasuja.

Nagu hilisemas romaanis ”Lions of Al-Rassan” on ka siin yheks nauditavamaks kyljeks plejaad mõnusalt sygavaid kõrvaltegelasi. Yhtlasi on ta vähem pseudoajalooline romaan ja rohkem fantasy kui hilisemad sama maailma raamatud. On see pluss või miinus? Ei oskagi öelda. Igal juhul on fantastilise elemendina kasutatud maagia ja myytilised elukad siin märksa asjakohasemad ja maailmaga orgaaniliselt seotumad kui Sarantiumi sarja esimeses raamatus.

Lõppkokkuvõttes meeldis ”Lions of Al-Rassan” mulle pisut rohkem. Eeskätt käesoleva romaani kohmaka alguse pärast. Hindeks viis hästi tillukese miinusega.

Teksti loeti inglise keeles

Eelmiste arvustajate kiidujutt on täiesti omal kohal:tegemist on tõesti hea raamatuga.Kui natuke segasest algusest üle saada , hakkab avanema sedavõrd huvitav lugu ,et ei taha kuidagi käest ära panna.Erinevalt väga paljudest teistest raamatutest ei olnud "Tigana" puhul kahju kaotatud öötundidest.Sisust on eelmised arvustajad juba piisavalt palju rääkinud,lisada jääb vaid seda ,et pinget ,mis hakkab tõusma algusest peale ,jätkub sõna otseses mõttes viimaste lehekylgedeni.Küll on kahju ,et eesti keelde tõlgitakse igasugu mäkaffreid ja teppereid.Guy Gavriel Kay oleks teretulnud vaheldus muidu pisut imalas eesti keelde tõlgitud fantasykirjanduses.
Teksti loeti inglise keeles

Paljudes tänapäevastes ajaloolise fantaasiakirjanduse teostes rõhutakse tugevalt vägivallale, mis tundub olevat kujutatava pseudo-keskaja peamine iseloomustav element. "Tigana" maailmas on see samuti olemas, kuid ei tüki eriti esiplaanile. Järelsõnas kirjutab autor, et tema sooviks oli käsitleda enda jaoks olulisi teemasid mitte sepavasara vaid pigem skalpelliga. Selle tulemusena on teose üldine meeleolu välja kukkunud suhteliselt pastoraalne, hoolimata asjaolust et ega inimesed tapmata jää kui neid vaja on tappa.

Romaani peamiseks teemaks on inimeste ja rahvaste ajalooline mälu, täpsemalt sellega manipuleerimine rahvaste alistamise eesmärgil. Teema peaks meile, arvestades kust riigist me tuleme, olema üsna hingelähedane. Asendati ju meilgi hulk eestiaegseid kohanimesid nõukogude omadega, mis pidi ilmselt kaasa aitama meie muutumisele "nõukogude rahvaks". Mäletame ka näiteks fotosid juhtivate seltsimeeste osalusel toimunud üritustest, kus hilisema aja fotodelt oli järsku ära kadunud mõni ebasoosingusse sattunud seltsimees nagu ei oleks teda kunagi olemas olnudki. Teema olulisust arvestades võiks "Tigana" peaaegu et koolis kohustuslik kirjandus olla, kui keegi võtaks selle ära tõlkida.

Ette saab teosele heita ainult seda, et kuskil keskkohas tundub tal olevat sadakond lehekülge ülearu. Kui vandenõulased on juba tegutsema asunud, siis kulub liiga palju aega selle kirjeldamiseks kuidas rännatakse mingisse järgmisse külla kus tegevusse kaasatakse mingi järgmine kohalik capo. See kõik muutub omajagu üksluiseks ja kui öötunde kaotama ei suutnud "Tigana" mind üleüldse sundida siis nendest kohtadest enese läbitöötamine nõudis lausa pingutust. Lõpp õnneks oli seda pingutust väärt.

Teksti loeti inglise keeles

Eelarvustajad on romaani kõvasti kiitnud, ja jääb omalt poolt üle vaid takka kiita-tõesti äärmiselt hea raamat. Jah, mingil hetkel ei suutnud tekst niiväga kaasa haarata, kui lõpupoole, ent lõppmulje raamatust oli väga hea.

Minu jaoks pole see esimene kokkupuude Kay loominguga, olen varem lugenud originaalis tema romaani "Song for Arbonne". Teatud sarnasusi nende kahe romaani vahel leidub-mõlemas on teemaks julmade röövvallutajate teele ette jäänud vahemerelise kliimaga maa. Viimatimainitud romaani tegevuskoht baseerub otseselt Provence`il, "Tiganas" kirjeldatud Laba poolsaar peaks aga Itaaliale vastama... Siiski on "Tiganat" lugedes märksa rohkem tunne, et loed fantasyt. Laba meenutab Itaaliat ikka väga kaudselt, eksisteerib küll teatud nimede sarnasusi itaalia keelega. Keskaegne Itaalia oli küll feodaalselt killustunud, ent võõrvallutajate võimu alla hakkas see maa langema alles uusaja alguses.

Toomas Aasa arvustuses tõmmatud paralleele Eesti ajalooga on lihtne leida, ja mitte ainult mäluga manipuleerimises osas... ka kogu see poolsaare jäämine kahe vaenlase vahele ja kohalike katsed sellest välja nihverdada tuletavad veidi meie minevikku eelmisel sajandil meelde. Sarnaseid paralleele leidub mitmeidki, ent siinkohal poleks päris sobilik pikalt-laialt ajalooalaseid teadmisi demonstreerida ega võrreldamatuid asju võrrelda...

Võiks veel mainida, et minu jaoks jäi romaani kõige ebameeldivamaks tegelaseks Brandin, hoolimata autori kohatistest katsetest teda inimlikuna näidata. Ennast kaitsnud rahva brutaalse "karistamise" põhjendamine mingi isikliku kaotusvaluga on lihtsalt tülgastav.

Teksti loeti eesti keeles

HOIATUS: järgneb (küll vaid mõnevõrra) SPOILERDAV arvustus
***

Üldiselt meeldis. Põnev lugu, sellised kirglikud ja autundega inimesed, nagu enamik tegelastest, sobivad mulle, ja asi ei kiskunud ka väga roosamannaks ära.
Siiski: lugedes ootasin kogu aeg, et viimaks keegi peategelaste lähedastest (panused olid kaupmehe perekonnal, eriti innaajas tütrel) rattale tõmmatakse. Mitte et ma sellist saatust kellelegi sooviksin, aga "vabadusel on hind" tõdemus, mida korduvalt rõhutati, tahtis sellist arengut väga väga.
Praeguses variandis tuli välja, et vabadusel on hind sel moel, et tõsiseid, kohutavaid ohvreid toob keegi teine ja isegi sõbra poolne enda surnukshüppamine ajab peategelastel juba pea kärssama ning nad muutuvad õudusest ja leinast muredateks.
Tegelikult riskiti ikka kohutavate asjadega - ja paljudega need juhtusidki. Peategelaste pundil _endil_ ent oli ses osas ainult õhata ja end õilsalt süüdi tunda. Ei tulnud elada üle vahetut õudust teemal "kas vabadus tõesti ON selle armsa neiu, kes asjast midagi ei teadnudki, aeglast ja kohutavat surma väärt?"
Ainus põhipundist, kes sedalaadi koormat kandis, oli S., aga tema oli vana tark mees ja sellest kellegagi ei rääkinud ja üldse, see oli ta oma süü, et miks ta nii sita plaani tegi. Pealegi maksis OMA suguvõsaga, mis on mõneti - noh - kergem ses mõttes, et hertsog saabki otsustada, et "need on minu inimesed" ja nad mängu panna. Panusena. Erinevalt inimestest, kes on nii lugeja kui tegelaste südamele armsad, kuid kelle on väheteadlikult või lausa teadmatult mängu pannud keegi kolmas, naiivsem ja lootusrikkam isik. Ja kes maksab siis kohutavat hinda lihtsalt selle eest, et tema isal on täiesti valet sorti sõbrad.

Kuna üldiselt tundusid vabadusvõitlejad ses osas vastikult silmaklappidega olevat, oli minu lemmiktegelane Erlein, kes vahelduse mõttes sai asjadest aru ka. Et mis seal vahet on, kes sind valitseb, kuni teed on sirged ja ohutud ning sa kõnnid neil, kuhu ise tahad.

Soovitaksin lugemiseks küll, eriti neile, kellele ajaloolised seiklusjutud on vähemalt kunagi meeldinud. Aga tegelikult on mulle autori poliitiline maailmanägemus tuntavalt ebameeldiv. Vaatan iseennast talupojana - ja mul on õigupoolest sügavalt kama, kas kuskil on rattaletõmbamise õigusega bossuks mingi võlurist anastaja või kohalik kuningas, kes mõistab sedalaadi kohut ohates ja sõnadega "ma küll soovin, et ei peaks rohkem verd valama".
Nagu. Kuni see on legaalne ja aktsepteeritud hukkamisviis, siis on selle kasutajaks kas Peeter, Raul või Susanna, pole mul nende alamana rohkem vabadust nii ehk nii.
Teksti loeti eesti keeles

Oh helduke. Kohati, jah, oli toredaid ja eredaid ja stampidest väljajäävaid hetki. Ja zhanristandarditest irduvaid üsnagi inimesemoodi tegelasi. Triinuga täiesti nõus, et Erlein ja hertsog S. (sic!) olid ühed usutavamad, seda kenasti ühisel esikohal koos proua haaremiesileediga. Aga kõik see üldiseltvalitsev õilsus, üllus ja auusus olid nii ülevõlli, et ajasid mu pisikese pea plahvatama. Nojah, Robin Hood ja kolm musketäri olid ju omal ajal toredad küll, aga mulle tagasihoidlikult tundub, et inimeste motivatsioon on tegelikkuses võrratult maisem ja mitmekihilisem. Või siis on see lihtsalt mingi isikliku küündimatuse häda, et ma usuks pahelisemaid ja enesekesksemaid kombinatsioone võrratult rohkem.
Teksti loeti eesti keeles

Pastoraalne, liiga pastoraalne. Katariinaga nõus ja Triinuga nõus. Ma lugesin ja ühtelugu kerkis tune, et mingi jamps, ilge naistekas. Tundub, et eksisin.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat inimestele, kes vihkavad oma eluaega.
Ma annan raamatutele võimaluse. Sellele raamatule pidin ma andma kolm -- lugesin paarkümmend lehte: tüüpiline pseudokeskaegne jura, ei kõneta mind; siis lugesin siin arvustusi ja alustasin uuesti ca 100-ndalt lehelt: mitte oluliselt parem, nõus teise eelarvustajaga, et ka keskelt oleks võinud sadakond lehekülge kokku hoida. Ja siis see lõpp, oi õudust! Meenub üks eelmise sajandi Algernoni tekst, mis käis sünopsisena nii, et kollased hakkasid peksa saama, aga siis tuli üks kollane, hästi suur, siis hakkasid rohelised peksa saama, aga siis tuli veel üks roheline, hirmus suur, jälle hakkasid kollased peksa saama, aga siis tuli veel üks kollane, veeeeeel suuuuuurem jne jne jne jne. See on ju hale -- ei sõjavägedel, intriigidel, kangelaslikkusel ega üldse millelgi ei ole tähtsust, tulemuse otsustab see, kes paremini posida oskab -- miks mõned küll iialgi täiskasvanuks ei saa?

Miks ma halvemat hinnet ei pane? Nagu eelpool mainitud, tekkis teatud kaasaelamine alistatud rahvale, kes etturiks suurte mängus. Eesti reaalsus polnud muidugi kunagi nii ülepingutatult julm, kuid eks läksid 49-ndal erit need külad, kelle mehed metsas probleeme põhjustasid. Ja kommuvärdjad ju karistasid ka dissidentide lähedasi, eks ole. Jah, Brandini hingepiinad läksid mulle korda umbes sama palju kui Stalini omad. Ning just selle kõige taustal tundub vandenõulaste-vabadusvõitlejate sebimine kuidagi eriti tädilik, läila ja eluvõõras; idealistlik poosetamine, vigade eest maksavad teised ja lõpuks, nagu öeldud, tuleb piinlik purjus dirigentide tants (võlujõuga vehkimine).

Teksti loeti eesti keeles

Kaitsku triaad meid küüniliste vabadusvõitlejate eest, kes kõhklematult provotseerivad surmarattale süütuid kõrvaleseisjad, kuid upuvad pisaratesse oma isiklike sõprade pärast. Kes on valmis lahinguväljal ohverdama rahvaid, et taastada riigi nimi. Kes mõtisklevad kakskümmend aastat, kuidas, oh kuidas küll intrigeerida kaks anastajat üksteise kõri kallale. Kes ei kõhkle kuulutamast asjaolude kokkulangemiste soodsaid tagajärgi iseenda teeneks (meenutuseks, 3 + n võlurit, kes saatusliku lahingu otsustasid, sattusid prints-kangelase teele alles viimasel aastal, ta ei otsinud neid teadlikult vaid lihtsalt komistas otsa).

Hästi kirjutatud, kohati veniv.

Teksti loeti eesti keeles

Romaani tegevus toimub renessanssi aegset Itaaliat meenutaval poolsaarel, mille kaks suurvõimu on omavahel ära jaganud. Pärast paarkümmend aastat kestnud okupatsiooni veab vastupanu ainult üks õnnetu seltskond ja seda ka mitte just kõige üllamatel motiividel. Nad püüavad taastada oma kodukoha nime, mille üks anastajatest kättemaksuks oma poja surma eest kõikide inimeste, välja arvatud selle paiga elanikud, mälust kustutas. Ülejäänud on valitseva olukorraga enam-vähem rahul. See aga vabadusvõitlejaid väga ei morjenda. Neil on oma eesmärk, mille nad vahendeid valimata täita kavatsevad.Kuigi suures plaanis mõjub lugu igati eepiliselt, jätavad detailid kohati ikka päris kõvasti soovida. Peategelaste ettevõtmised kulgevad ilma suuremate probleemideta, mistõttu kaob ka igasugune ohutunne ning põnevus. Sellest hoolimata on tegemist väga põneva lugemisega. Autor on hästi tabanud vanakooli seiklusjuttude põhilisi omadusi ning kasutab neid oskuslikult enda tarbeks ära, lisades nendele ka tänapäeva kirjanduses levinud allhoovusi. Selles suhtes üsna mitmekihiline ning nauditav raamat. Ei saa öelda, et päris iga päev sellist kraami lugeda viitsiks, kuid vahete vahel küll. Mõjub täitsa värskendavalt. Kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles

Njah, lugeda ju võis, aga teist korda seda raamatut kätte võtma ei hakka. Põhjus ehk selles, et kuigi tegevusliin oli ju haaravgi, siis pidevalt kumas läbi selles peituvate klotside konstrueeritus. Nagu lego. On kangelased, on pahad, tehakse vanainimeste asja, lüüakse mõned tüübid mättasse jne, jne. Selle asemel, et oma lugu kirjutada, on hoolega jälgitud, et sedalaadi tellistele kohustuslikud elemendid ikka kenasti sees oleksid ja müügiedu kindlustaksid. Sestap ka madalam hinne.
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: september 2024
august 2024
juuli 2024
juuni 2024
mai 2024
aprill 2024

Autorite sildid: