Kasutajainfo

Carlos Ruiz Zafon

25.09.1964-19.06.2020

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Eva Luts ·

Täheaeg 18: Ortoni isevärki avantüür

(antoloogia aastast 2019)

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
1
2
1
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (4)

2019.a jutuvõistlusest on nüüd juba žürii mätta otsast räägitud ja kirjutatud päris omajagu palju. Täheaeg 18 esitleb siis võistluse esikümne. Teise kümne ja veel kaugemagi poole lugudest on osad jõudnud vahepeal ka Reaktori veergudele. Loodetavasti ilmuvad ka mõnedki veel hetkel avaldamata head ja väga head võistlustööd erinevates kohtades. Lugejatel on nüüd võimalus öelda oma arvamus, koostada oma pingeridasid, kas nõustuda või vaielda žüriiga. Minu hinnangul on tegemist ühe väga väärika Täheajaga - kui ikka juba neli juttu on minu jaoks hindega "5" ja veel neli tükki "4", siis panen tervikule ka "5". Mitte, et see oleks täiuslik antoloogia, kuid siin on lihtsalt niivõrd palju suurepärast kraami.
Teksti loeti eesti keeles

Ma mäletan juba ammustest aegadest, et ükskõik millisel tasemel kirjandusvõistlusele laekub lisaks ilmselgetele ebaõnnestumistele ka vähemalt üks väga hea tekst. Paremal juhul lausa kaks. Ning väga, väga harva rohkem. Žüriisse mitte kuulumine on selge eelis: harvendamise on keegi juba ära teinud ja võib loota, et ainult esikümmet lugedes pääseb suuremast osast jamast. Nii oligi, leidsin kaks minu meelest väga head juttu, ning nii võib jutuvõistlusele ja seda esindavale kogumikule panna hindeks “hea”. Juttude kaupa võttes oleks kaks viit, kaks nelja ning ülejäänute puhul oleks asjatu vaev hakata kaaluma, kas mõni neist on lähemal kolmele või ühele.

 Vaieldamatu esikohalugu oli “Käilakuju”. See oli imho uuenduslik kogu žanri kontekstis. Teadvuste/hingede ümberistutamist kehast kehasse on ulmes kasutatud ju palju (vt. näit Richard K. Morgan), aga siis on eeldatud selle digitaliseerimist. Või siis, varasematel perioodidel, lihtsalt viibet võlukepikesega. Nii jõhkrat ja samas usutavat meetodit, et tuleb kehast kogu närvisüsteem välja kiskuda ja “mediteerima” jätta, kohtasin ma esmakordselt. Pole siis ka ime, et selle tagasiistutamine teise kehasse ei anna päris adekvaatset tulemust. Õhustik oma “registreeritud teisitimõtlejatega” meenutab idanaabrit, jutu meeleolu tõi aga kuidagi meelde Ursula Le Guini “The Day Before the Revolutioni”, mis koos Orsinia lugudega kuulubki mumeelest selle autori paremikku.

 Olgu igaks juhuks jälle üle korratud: kirjandus tegeleb inimsuhetega, inimese ees seisvate valikutega. Ning oleks parem, kui autor oleks need suhted läbi tunnetanud. Ulmel on siin peavoolu kirjanduse ees teatud eelis: autor saab paika panna maailma, kus talle olulisena tunduvad suhted kõige selgemalt esile tulevad. “Lumemarjaveri” on selle kohta väga hea näide.

 Veel kahes jutus on inimsuhted täiesti olemas. “Apollo 18” petab lihtsameelsema lugeja ehk oma tõepoolest leidliku ulmelise poolega ära. Samas on see samas siiski lugu ka sellest, kuidas peategelases on omavahel võitlemas esimese armastuse järelmõju (ning tegemist ongi valusa ja unustamatu seisundiga, millegipärast meeldib mulle puppy love rohkem kui eestlaste vasikaarmastus) ja kohusetunne, soovi konkureerivalt agentuurilt teadmisi kätte saada.

 Muidugi toob “Esimene port” meelde “Ready Player One”, aga see pole kaugeltki mitte kõige hullem, mis juhtuda võiks. Inimlikest valikutest tuleviku (pool?)virtuaalses maailmas on selles loos juttu, otsad jäetakse lõpuks meeldivalt lahti, provotseerides lugejat mõtlema, kuidas tema sellises maailmas käituks.

 Ülejäänud lugude “kirjanduseks” nimetamine oleks selge liialdus. Siiski, kahel juhul võib stiili pidada kirjutamist peaaegu õigustavaks teguriks.

 “Riisirahvas” tundub Robert E. Howardi jäljendusena. Juba omal ajal oli Howard mõttetu meelelahutuse meister ning miks tema stiili peaks jäljendama, jääb küll arusaamatuks, aga sellega on kenasti hakkama saadud. Kirjanduslik stiil on siiski seotud ajastuomase mõtteviisiga, kõik süžeed on nagunii palju kordi läbi kirjutatud, huvitav on ainult see, kuidas seda parajasti tehakse.

 Siis kogumiku nimilugu. Kas loole lisab midagi, et sadamasse saabub just tsepeliin, mitte galeer, miinitraaler või kosmosesüstik? Ei. Kas on kuidagi uudne, et algul tüütu ja tülikana tunduv jõnglane osutub Tähtsaks Isikuks? Ei. Nii ratsutabki lugu mööda klišeesid, pakkumata inimolemuse kohta midagi uut või huvitavat. Lugu on sujuvalt kirja pandud küll ja sobib harjutustööks ning ilmselt leidub inimesi, kelle jaoks nn aurupunk on väärtus omaette.

 Ma nüüd ei tea, kuidas on “Siis, kui nad tulid” saamisloo ja läbitunnetatusega. Kui autor on tõepoolest noorema õe kaotanud, siis jääb vaid kaasa tunda ja loota, et kirjutamine mõjus teraapiliselt. Kui mitte, siis on tegemist heroilise sotsiaalpornoga.

 “Sümpaatia” ja “Riia keisririik…” on katsed midagi enda jaoks põnevat kirja panna, paraku jõuab lugejani põnevuse asemel ponnistuse higilõhn. Mõlemas on vähemalt üks huvitav mõte, aga see katab vaid ulmelise poole, inimolemusest ei saa me midagi teada. Ja üldse mitte naljakas följeton “Libakass” vihjab ilmselt, et midagi pidi ju kümne hulka panema, aga ülejäänud lood olid veel õnnetumad.

Teksti loeti eesti keeles
1.2020

 

Juhuslik valik ühele jutuvõistlusele laekunud töödest, millest mõned on isegi toimendamata kujul üllatavalt loetavad, teiste puhul ei suudaks ka aga põhjalik keeletoimendamine midagi päästa. Ma ei oska näha kergejõustiku või tõstmise tulemuste rehkendamise metodoloogia kaunite kunstide hindamisse ülekandmise väärtust (näiteks et jutt kogu 67,5 punkti ja jagas 6-7 kohta). Võib-olla oleks õigem piirduda näiteks esikolmiku väljatoomisega – üks võitja ja kaks kroonprintsi ja ülejäänud tekstid saavad lihtsalt äramärkimise ehk ergutuspreemia. Siiski on see kogumik mõnest varasemast ehk tugevam, kuna päris avaldamiskõlbmatud olid siin vaid neli teksti.  

Üldistades võib öelda, et mõned halva kirjutamise šabloonid ehk ajakirjanduskeel on siin jätkuvalt ja peaaegu kõikide autorite tekstides sees, mõnel väga reljeefselt ja valusalt. Niinimetatud Tartu grupeeringule on näiteks väga omane mitme mineviku kuhjamine ühte lausesse – tehes/teinud ühte asja, tegi ta ka teist – ja tulemusena on sellist harjutust ka päris raske ette kujutada (“Nad varjusid kaneelipuu alla, oodates vihma lõppemist.”). Sagedane on otsest kõnet õigustava tegusõna asendamine mingi muu kehalise tegevusega, mis ei tekita arikuleeritud kõnet (“Kus nüüd ütles,” pööritas ta silmi; “Mul on kümme šillingit,” kehitas ta õlgu; “Miks ma üldse pabistan,” üritas ta välja mõelda.) Kangekaelne on kihu alustada mina vormis tekstis lauset tegusõnaga isikulise asesõna asemel. Lihtsate asjade ütleme hästi keeruliselt ja segaselt ("Tavapäraselt jäid tema pärusmaaks vildakad oletused"). Ilmselt ravimatu haigus on mõne autori puhul tegelaste nime asendamine mingi muu liigikirjeldusega. Mahkra näiteks hakkab sellest Jumala abiga üle saama, aga uus põlvkond tuleb peale (Jekimov, Raidma).  

Väga halb mõte oli autoritele tekstide ees sõna anda ja see kärpimata ära trükkida. Ei ole vaja teada, kust autor (enda arvates) on inspiratsiooni saanud või millest ta (enda arvates) tahtis kirjutada. Mõni näiteks lobiseb välja ainsa huvitava asja, mis tal loos on (Tiigisoon), mitte et ta sellega jutus midagi huvitavat edasi teeb või kuhugi arendab. Mõni ei ütle üldse mitte midagi (Rajasalu) või teeb seda hästi pikalt (Kalmsten).  

  Minu esikolmik oleks järgmine  

   

1 Ivanov “Apollo” 18  

   

(Pikem arvustus Algernonis)  

   

2 Mahkra “Riisirahvas”  

  Mahkra on keelekasutuses kindlasti arenenud ja tundub, et liikumas oma hääle avastamise poole ja loobunud endisaegsete meistrite jäljendamisest. Sellest ei ole häda, et süžee on laenatud miskist Hammeri filmist. Otsene kõne on aga tihtipeale pikk, konarlik ja koperdav, samuti esineb liiga keerulisi, sogaseid ja läbimõtlemata lauseid. Kohati kasutatakse valmis šabloonväljendeid, mis võtavad kirjanikult võimaluse öelda, mis tegelikult juhtus, mida tegelane koges või nägi ning teha huvitavaid ja võimalusitekitavaid vaatlusi. Samuti on sisse lipsanud sellised perverssused nagu sõnad “armatsema” ja “naasima”, mis ilukirjandusse kindlasti ei passi. Paari lehekülje koondamine ja kirjelduste vähendamine ei teeks sellele tekstile samuti halba. Sellest, et tal oli liiga palju tegelasi, saab autor ise ka aru, ja lööb nad jutu käigus maha.  

   

3 Umbleja “Siis kui nad tulid”  

   

Jällegi, süzee laenamine ei ole probleem, kui jutt on tervikuna loetav ja jälgitav. Kui palju see kõik on omalooming ja kui palju mingi filmi ümberjutustus, on muidugi iseasi. Autor on ettevõtnud üliraske ülesande – pikema aja peale jaotatud massistseene täis eepilise ja panoraamse jutustuse – ja selles mõttes on ta keerulise harjutusega hakkama saanud. Et tal ei olnud aga ulmejutu kirjutamise ambitsiooni, tekitab muidugi küsimusi. Ma ei oska öelda, kuidas ma oleks ulmejutu võistluse žürii liikmena sellisesse probleemi suhtunud – kas eelistada ülinapi ulmesisaldusega aga talutavalt kirjutatud juttu pärisulmet täis tekstile, mis on kirjutatud väga halvasti. Tähendab, see tekst karjub selle järele, et seal koolis oleks tegelasi geneetiliselt muundatud või õpetatud kasutama mingit ulmelist tehnoloogiat, mis kuidagi lõpulahendusega on seotud või midagi, aga mitte ühtegi ulmelist ideed siin ei olnud. Žürii poolehoiu võitis see tekst muidugi sellega, et siin on lahinguid ja sõjamasinad ja palju plahvatusi. Kui esimesel leheküljel oleks olnud veel näiteks pikem kirjeldus hästi suurest kosmoselaevast, oleks ka koht olnud ilmselt kõrgem. Autorile võiks ka soovitada tekst üle lugeda ja eemaldada sellest inglise keeles mõeldud aga eesti keeles kirjutatud väljendid ja laused (näiteks “vähim, mida ma tema heaks teha sain” jms).  

   

Ergutuspreemia ja äramärkmise võiksid saada:  

   

4 Raidma “Libakass”  

  See on hea näide tekstist, mida on toimendamise käigus võimalik teha avaldamiskõlbliseks. Algajate tüüpilised vead on eemaldatavad, samuti on võimalik paari päevase mõtlemise järel siia huumorit sisse panna ja saabki loetava teksti. Jutu peamine tugev külg on see, et ta püsib fookuses.  

   

5 Jekimov “Ortoni seesamune”  

   

“Baasi” arvamusliidrite jaoks on žanr (antud juhul aurupunk) kindlasti argumendiks kõrge hinde panemisel. Autori keelekasutus üldiselt ja eriti dialoog ning kalduvus tegelaste nimede asemel kasutada liiginimetusi, ei luba seda veel aga päriselt trükikõlbiliseks arvata.  

   

6 Rajasalu “Käilakuju”  

   

Autor demonstreerib siin võimekust kirjutada lauseid, milleks enamik Eesti ulmekirjutaid suutelised ei ole. See on aga ka ainuke asi, mida ma siin kiita oskan. Tervikuna jääb arusaamatuks, kus see lugu toimub, kes on tegelased, miks nad tegutsevad, kelle või millega lugeja suhestuma peaks. Tegelasi on liiga palju ja nad on isikupäratud, rääkimata sellest, vahepeal nimetatakse neid nimepidi ja siis jälle miski liigi kaudu (mees, naine). Terence on halb nimi, sest seda peab kasutama apostroofiga. Üldiselt on see nagu moderne kunst, rohkesti sinka-vonkalisi täpselt viimistletud kujundeid ja tehnoloogiat, aga mida see kõik kokku peaks tähendama, jääb ebamääraseks. Ehk ma oleks suutnud selle teksti kohakese kõrgemale tõsta, kui see ei oleks olnud kirja pandud olevikuvormis. See kindlasti raskendab lugemist ja jätab mulje liigsest pretensioonikusest.  

   

Ülejäänud autorid saaksid õlalepatsutuse, tänusõnad, et nad ulmet kirjutavad ja soovituse ka ikka järgmisel võistlusel osaleda. Tähelepanelik ulmeaspirant oskab kindlasti ka žürii kommentaaridest välja lugeda, et eelistatakse Suurt Ulmet. Väike Ulme, mis näiteks toimub inimsuhetes või akna taga või kusagil taamal, ei ole väga soositud. Kindel eduretsept on näiteks esimesel leheküljel suure kosmosejaama, dirižaablisadama või veel parem kosmoselahingu pikem kirjeldus.  

   

Kui siiski sinna joone alla jäävate tekstide kohta mingi kommentaar lisada, siis… Kalmsten demonstreerib ennastsalgavat meisterlikkust looduskirjelduste kirjutamisel, et ta võiks olla lausa “Eesti Looduse” kirjasaatja, aga kui mõni tegelane suu lahti teeb, tuleb raamat mõneks ajaks kinni panna ja rahuneda. Krips on kirjutanud terve pika jutu lühilausetega. See viitab enamasti kas mingile ülidiiplikule ambitsioonile või peategelase vaimsele puudele, aga kumbki ei tekita erilist lugemiselamust. Samas ei maksa autoril muidugi tähele panna viginat Louis XIV kohta, sest arvamusliidrid ei ole kahjuks jutu sündmustikust aru saanud.  

Teksti loeti eesti keeles
x
Must Kass
1954
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
no_social
Viimased 25 arvustused:

Iga asi saab kord otsa. Aga mul on miskipärast tunne, et endale sarjast parema mulje jätmiseks võiks selle viimase osa ehk lugemata jätta.
 
Esiteks, mumeelest on miinuseks, kui päevasündmused ulmeteosesse tungivad. Isegi siis, kui neid on üle võlli võimendatud. No et on LA-s viirus lahti, inimesi sureb miljonite kaupa ja need, kes veel elus, peavad maskiga käima. Mõjub aga viirus paljudele nii, et paneb tegelema enesemoonutamise ja eneseõgimisega. Isegi vaene Fuck Hollywood hammustab endal sõrme otsast, enne kui ära päästetakse.
 
Nagu sellest veel vähe oleks, ilmub välja Sandman Slimi poolvend, kes hakkab kogu seda viirusest lolliks läinud massi juhtima, eesmärgiga kogu LA maha põletada ja elanikud hävitada, eriti aga Sandmanile ots peale teha.
 
No ja siis läheb eelmises osas alanud enesehaletsus ja patukahetsus ikka läilamaks. Hea küll, neile, kes on kogu sarja vältel oodanud paljastust, et James Stark on tegelikult nohik, see võibolla meeldib. Neile, kes on temas näinud "koletist, kes tapab koletisi", ilmselt mitte. Hea küll, sarja lõpp peabki ehk dramaatilisem olema ja võibolla ka humanistlikke (?) väärtusi rõhutama, aga mumeelest on see haledalt välja kukkunud. Ega see viimane lehekülg kah eriti ei päästa.
 
Riivamisi on mainitud ka Dreameriteks nimetatud seltskonda, kellest on varem vist ainult ühes osas pikemalt juttu olnud. Nad on vast teenimatult põhjalikuma käsitluseta jäänud. Muidugi, mõtisklused teemal, kumb pool siis tähtsam on, kas viisainus jumal või Dreamerid, kes oma unenägudega universumit koos hoiavad, võiksid kogu sarja kosmoloogia segamini pöörata.
 
Kokkuvõttes on sari siiski pakkunud nii suure hulga nauditavaid lugemiselamusi, et üldmuljet ei suuda isegi see lõpp ära rikkuda.
Teksti loeti inglise keeles

See on nüüd jälle sellest autori uuemast maailmast. Kus mässama hakanud (või liigseid küsimusi esitanud) ingleid taevast alla visatakse. Ja siis on juba vedamise asi, kas nad leiavad eest austava kohtlemise, pannakse nahka või satuvad mingitesse omavahelistesse intriigidesse.
Hästi kirjutatud, seda kahtlemata. Kas just vääriline Hugo nominent - no selleks peaks ka teadma, millega see võistleb. Inimtunded kõigi oma peensustega, väljaöeldult ja ütlematajäetult. Ja üle nende tunnete siis langenud inglite igatsus tagasi pääseda. Ma kujutan täitsa ette, kuidas mõni lihtsakoelisem autor oleks samast materjalist kokku pannud "põneva" ulmeloo - mängus on ju ikkagi portaalid, loitsud, fuuriad... Aga kui kaalul oleksid ühelt poolt põnevus ning teiselt poolt inimeste tunded ja motivatsioon, siis ma eelistaksin seda teist. Antud juhul on tundlemist siiski pisut palju saanud ja mahust hoolimata on mõned olulised punktid jäänud seletuseta.
Teksti loeti inglise keeles

Tõenäoliselt on tegemist raamatuga, milles sõna "Tallinn" esinemissagedus on kõige suurem. 
 
Aga alustame algusest. Inimkond on koloniseerinud juba suure hulga planeete, loonud nn Täheuniooni. Ühe koloniseeritud planeedi nimi on Aesti. Sellel on maakond nimega Saaremaa, kus asuvad Kaali mäed. Mägede vahel on kraater, kus kasvab tohutu puu, tüve läbimõõt on umbes pool kilomeetrit. Ja see puu Teab Kõike. Jagades teadmisi ka neile, kes on saanud tema sõbraks. Aesti kosmosesadamast pääseb puu juurde Kunda ja Sindi kaudu dirižaabliga, aga viimane ots Pulli asulasse tuleks rongiga sõita. Aestil, selgus, loodusvarasid praktiliselt polnud, ja planeedi magnetväljaga oli ka midagi valesti, nii et võeti ette veel mõned planeedid. Kõige soodsam neist sai nimeks Tallinn. Selle ümber kujunes aga Tallinna Vabariik. (Täpitähed on autorile raskusi valmistanud, nii on korra mainitud planeeti Ravala. Ja tallinlastel on merevagi.) 
 
Tallinna Vabariigi ja Täheuniooni suhted on läinud väga teravaks, eks ikka ressurssiderohkete planeetide omandisuhete pärast. Tallinlased on viimastel aegadel olnud sõjas väga edukad. Eelkõige seepärast, et suure puu sõbrad - watcherid - teavad tänu puule juba ette unioonlaste lahinguplaane ja kohandavad sellest lähtudes oma plaane. Loo peategelasteks on mõned uniooni sõjaväelased, kes enda meelest läksid ülekaalukate jõududega tallinlaste liikumisvõimetuks tehtud kosmilist sõjalaeva rüüstama ja purustama, satuvad aga varitsusele ja peavad oma naha päästmiseks vaenlase tagalasse põgenema. Uniooni sõdurite jaoks on kõik tallinlaste raketid Tallinnad, kõik nende sõdurid Tallinnad jne. Nii see sõna siis kordub ja kordubki. 
 
Mõne raamatu puhul saab mõttes nö mängulaua ümber pöörata. Rõõmustada peategelaste äparduste üle ja tunda kaasa nende ohvritele. Antud juhul siiski ei saa, sest kogu tallinlaste tehnika kuulub tobeda aurupungi valdkonda. Nende raketid liiguvad aurumasinate, vedrude, hoorataste ja pendlite jõul, aurumasinad hoiavad käigus lahinguroboteid ja jalaväelaste turviseid. Ning kuidagi õnnestub tallinlastel sama masti tehnikaga kahjustada uniooni elektroonilisi sidevahendeid. Mina küll ei tea, kuidas saaks üleskeeratava äratuskellaga naabrite raadio nii välja lülitada, et see enam kunagi käima ei läheks. Aga autor on diplomeeritud insener, oma karjääri tipus oli ta kosmoseluure kolonelleitnant, selge see, et tema teab sellistest asjadest rohkem... 
 
Niisiis, üllatavad kohanimed, tehniliste kultuuride kokkupõrge, natuke müstikat kõiketeadva puu ümber. Aga peamine osa romaanist kuulub military SF alla. Ja kõik selle valdkonna tundjad teavad, et kui vastamisi satuvad päästepaat seitsme heaga ja lennukiemalaev tuhande raskelt relvastatud pahaga, siis kumb neist kahest alusest paari tunni ägeda kolina järel veel pinnal püsib. Ilmselt on olemas ka järjed, aga mõte nende otsimisest jääb minust küll väga kaugele.  
Teksti loeti inglise keeles

Euroopast vaadatuna ehk järjekordne lugu sellest, kuidas revolutsiooni kunagised liidrid pärast revolutsiooni ebasoosingusse satuvad. Vietnami ajaloo taustal kindlasti palju tähendusrikkam.
Tulevad tugevad naabrid ja vallutavad oma (kosmose)impeeriumile tüki juurde. Neil on tõhusam tehnoloogia ja suuremad ambitsioonid kui kohalikel, kes nagu ainult seda tahavadki, et neid rahule jäetaks. Võõrad panevad oma (pisi)robotid inimeste käitumist juhtima, normeerivad kohaliku keele jne. On üks andekas naine, kes suudab ka vanglas palju ära teha. Ta kirjutab luuletusi, mis aitavad rahval iseseisvusvaimu säilitada - aga kirjutab neid normeeritud keeles. Ta õpib roboteid mõtte jõul juhtima, et vangla uksed avaneksid.
Naabrid, kes enda meelest tulid ju vaid progressi tooma, kehitavad õlgu ja tõmbavad minema - kui te meie tehnoloogiat ei taha, siis vaadake ise, kuidas hakkama saate. Hakkavadki tüübid jälle vana moodi elama ja vana moodi rääkima. Raskete aegade liidri saadavad aga maapakku - pole meil vaja sinu oskust roboteid juhtida, pole meil vaja sinu rikutud keeles luuletusi.
Muidugi on lugu palju keerulisem ja hinne näitab jälle vaid minu enda piiratust, no ei tunne ma idamaist luulet ega oska seda nautida.
Teksti loeti inglise keeles

Natuke segaseks jäi mulle see olukord, mis kolm sõbrannat (?) kriitilisi valikuid tegema pani. Võimalik muidugi, et antud vihjetest täiesti piisaks igale vietnamlasele mõistmiseks, milline Hiina-Vietnami konflikt siin allegooriliselt uuesti läbi on mängitud.
Sisuks siis võimalikud valikud äsja vallutatud või totalitaarseks muutunud maal. Üks asub korraldama vastupanuliikumist. Teine ei hooli maa kui terviku käekäigust, küll aga püüab iga hinna eest sõpra päästa. Ja kolmanda eesmärgiks on säilitada teatav organisatsioon legaalsena, selleks kas või sõpru kahides, et need sõbrad saaksid tulevikus organisatsiooni kattevarjus tegutseda.
Niisiis, mitte "jah" või "ei", mitte must või valge, nagu lääne pool harjutud, vaid radasid on ikka vähemalt kolm, igal neist veel isiklikust motivatsioonist tingitud hargnemisvõimalused.
Kahtlemata väga hea lugu, aga ma saan hinnata ju ainult oma subjektiivsest sesiukohast ja kui mulle jäi mõni asi segaseks...
Teksti loeti inglise keeles

Ega Amazonis või mujal tasuta jagatavast kraamist pole palju loota. Midagi veidrat võib siiski vahel ette sattuda. Mis on nii jabur, et peaaegu nagu hea juba.
Tim Lovecraft on pealtnäha siuke tüüpiline prillidega nohik, töötab kindlustusfirmas. Sellises, kus saab end kindlustada üleloomulike jõudude sekkumisest tekkinud kahjude vastu. Aga üleloomulikku on linnas... üleloomulikult palju. Tim ise on suht normaalne, aga ema on tal selgeltnägija, isa poltergeistide likvideerija ning vanem vend vampiir. Ja kui Tim pärast kümmet aastat kontoritööd pääseb välitööde rühma ehk siis hindama, kas hüvitis tuleb välja maksta või tegi kindlustuse võtja ise mõne saatusliku vea, siis saab tema otseseks ülemuseks deemon, kolleegide seas on libahunt, vampiir, sukkubus jne.
Ise seda veel aimamata satub Tim juba oma esimese juhtumi uurimisel suure vandenõu jälile: millegipärast on hulk mõjukaid linnakodanikke otsustanud igavesest vangistusest välja päästa kurja deemonkuninga Beliali. Tim ise osutub ülimalt uudishimulikuks tüübiks: ütleme, kui kusagil augu juures on silt 'ära roni, tapab', siis sinna auku ta tingimata ronibki. Ja kui giljotiinitera on juba langemas vms, ilmub mõni sõbralikult meelestatud tüüp, kes ta viimasel hetkel ära päästab. Põhiliini on autor 'rikastanud' enda meelest naljakate kõrvalepõigete ja meenutustega, See on kaasa toonud ainult ühe loogikavea, aga üldise jaburuse taustal see ei häiri.
Teksti tasuta jagamise tagamõte oli muidugi, et lugeja järjed juba raha eest hangiks. Sellist kavatsust mul küll ei tekkinud, aga see lugu täitis oma ülesande, aitas mul sisustada paar tühja haiglapäeva. Nii et rahuldava hinde võib ära panna.
Teksti loeti inglise keeles

Sel Nebulale nomineeritud lühijutul on lõpus päris kena konks. Kui pealkirja viimasele sõnale tähelepanu ei pööra, siis võib asi muidugi triviaalsena tunduda. Sest jutt on esitatud matemaatikaülesandena.
Võetakse episoode tüdruku / noore naise elust, kvantifitseeritakse mõned olulised parameetrid ja esitatakse küsimus lähima (?) portaali kohta. Mulle küll meeldis.
 
Teksti loeti inglise keeles

Ajakirja Looming ostan ma keskmiselt kord aastas. Selline pisteline kontroll võimaldab veenduda, et väga tõenäoliselt pole ma ka vahepealsel ajal millestki olulisest ilma jäänud. Nii ka seekord.
Konkreetse jutu puhul osutab juba avalause oma üsna tarbetu sõnakordusega, et stiilieeskujuks on valitud Saalomon Vesipruul. (Mida ei maksa siiski võtta satiirilise üldistusena kogu kohaliku ulme kohta.)
Esimene lugemiskatse lõppes tukkumajäämisega, ilmselt siis, kui olin aru saanud, et loogikat või pinget pole mõtet sellest loost oodata.
Hinne sai ehk liiga kõrge, aga paar korda ma lugedes ju siiski muigasin.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle täitsa meeldib, kuidas iga järgmise loetud jutuga saab Xuya universumi kohta teada uue killukese sealsest tehnikast ja killukese eetikast. Antud juhul siis näiteks sellest, kuidas suhtutakse lesbikutesse. No et üldiselt kerge põlgusega, aga sotsiaalse alaväärtuslikkuse võivad korvata väljapaistvad oskused tehnika või kunsti vallas.
Veel saame teada, küllap siis teistes juttudes arvestamiseks, et mehhiklased kulutavad kõik asjad lõpuni, sest ei oska või viitsi uusi teha, hiinlased aga arendavad ja uuendavad jne.
Tehnika poolelt on seletatud mindshippide olemust: tulevasele laevaajule istutatakse juba looteeas implante ja värke ning samal ajal ehitatakse laev just sellele ajule sobivaks.
Loo dramaatika kulmineerub nurisünnitusega. Siiski, loodet kandnud mehhiklanna sotsiaalne staatus tõuseb nurjumisest hoolimata astme või paari võrra.
Siiski - tasub lugeda vaid siis, kui de Bodardi on ennegi loetud või on plaanis lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

See lugu kipub ehk natuke venima. Nii tulebki kiita Rauli, kes autori eesti keeles tutvustamiseks valis kolmest Xuya universumi lühiromaanist just "Tsitadelli" - ja lühematest lugudest oleks selle maailmaga tutvumiseks ilmselgelt väheks jäänud.
Ühtaegu huvitavamaks ja keerulisemaks teeb de Bodardi lugemise see, et iga tekst lisab taustale mingi killu. Antud juhul: kui mindshippidest tuleb põhjalikumalt juttu teistes lugudes, siis siin on inimaju juhtimas tervet satelliiti. Ja see aju võib väsida, võib soovi või vajaduse korral valetada, aga kui sellele restart teha, unustab mitukümmend eelnenud aastat.
Ent lisaks nö tehniliselt ulmelisele osale on Kagu-Aasiast vähem teadvale lugejale peaaegu niisama ulmelised tegelaste omavahelised suhted, nende eetilised ja moraalsed hoiakud. No näiteks: avaldab impeeriumis kõrgel ametikohal olev isik oma märgukirjas arvamust, et imperaator ei tegutse kõigis olukordades alati optimaalselt. Mitmenda ringini tuleb kõik tema sugulased sellise teguviisi eest tappa? üheksandani, muidugi.
Tegelikult, kui Xuya (ehk siis Hiina, ning selle väikese naabri Vieti) universumi lood huvi pakuvad, tasuks autori koduleheküljel tutvuda kogu selle kronoloogiaga koos vihjetega, milline lugu millisesse perioodi kuulub.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle ka meeldis, kuigi ma (õnneks?) vihjeid Sherlock Holmesile ei märganud. Ju oli siis nii palju muud põnevat. Või võõrast. Oma viga muidugi, et ma Kagu-Aasiast nii vähe tean.
Üks pähetulnud mõttejupp. Kuna on raske kujutleda kujutletamatut, siis on ulmes kujutatud võõrrassid valdavalt kuidagi antropotsentristlikud. Hea küll, annab autor neile saba, soomused ja täiendava kätepaari, lisab ehk eksootikat üllatava (või siis mitte eriti) seksuaalkäitumisega, aga üldiselt on nad oma eetilistelt hoiakutelt ikka nagu inimesed. Enamgi - nagu autori kasvukeskkonna inimesed. No et väike vahe on isegi inglise ja ameerika autorite võõrlaste käitumises, rääkimata siis venemaa, lõuna-aafrika vms omadest. Aga de Bodardi kujutatud inimesed on oma moraali ja eetika poolest mulle võõramad ning seetõttu põnevamad kui samused saba ja soomustega tüübid.
Väike võrdlus teise hiljuti loetud raamatuga. Mõlemas on inimkonna valduses suur hulk tähesüsteeme ja kunagisest ürgkodust on järel vaid legendid. Hea küll, kosmoseeskaadri lipulaev ja budistlik klooster pole päris samad asjad, kuigi mõlemas on oma väljakujunenud käitumisreeglid ja hierarhiad. Aga kui ühe nimi on "Los Angelese pommitamine" ja teise nimi "Õitseng ilma soolata", siis tundub teine mulle kuidagi... salapärasemana, sisukamana. Lisaks, tähtedevahelist rändamist ussiaukude kaudu on (lääne) ulmes kasutatud n+1 korda. Kuidas toimivad de Bodardi süvakosmosed - just mitmuses! - jääb seletuseta, ja parem ongi. Inimsuhted on kirjanduse ainena huvitavamad kui füüsika. Isegi kui inimeseks lugeda ka väga noore lapsena kosmoselaevaga ühildatud olendit.
Peab tunnistama, et ma umbes iga veerandtunnise lugemise järel mõtisklesin teist samakaua, et mis see siis oli, mida ma lugesin.
Teksti loeti inglise keeles

Lugu hakkab peaaegu lause pealt samast kohast, kus eelmine osa lõppes, ja jääb samamoodi ka järge ootama: sõda käib ja otsad on lahti.
Mõni asi on naljakas. Kui kosmiline eskaader kihutab läbi ussiaukudega ühendatud tähesüsteemide kiirusega 0,2c, mis ühtlasi tähendab, et sihtkohas turvaliselt dokkimiseks peab olema aeglustus paar nädalat 2-3g, ja kohtub kusagil tähesüsteemis vaenuliku eskaadriga, siis lihtsalt ei ole võimalik mingeid keerulisi manöövreid teha. Hargnemisi, reservide mõne planeedi taha peitmisi jne, isegi vaenlase pihta rakettide laskmine on komplitseeritud, kui need just otse ees ei asu. Lugeja võib leppida lühikokkuvõttega: pahad kaotasid 49, head 17 laeva.
Siis on pika romaani kohustuslik armulugu. Vahepeal igatsetakse, siis vihatakse, siis ollakse koos ja siis viivad mingid pahandused ja arusaamatused jälle lahku. Just nagu see peabki olema: autor ei tohigi armunuid enne Suurt Finaali kokku lasta.
Miks siis nii palju tärne? Eksootika ja tuttavlik on parasjagu tasakaalus, mõned sõjaromaani kohustuslikud elemendid on korralikult kirja pandud, esineb isegi paar väikest üllatust. Nii et üsna pretensioonitu lugemisvara, mis juba mõne lehekülje järel toob hea une.
Teksti loeti inglise keeles

Eks see sinna Dred Empire's Falli sarja jälle kuulub. Lisaks lobedale meelelahutusele on ka paar õpetlikku momenti. Ilmselt inspireeris autorit USA panganduskriis, kui hulk lootusetuid laene ühendati paari kasumliku ettevõttega üheks finantsinstrumendiks ja müüdi lihtsameelsemale pangale maha kui kasumlik.
Lady Sula - kes tegelikult pole ei leedi ega ka Sula - võetakse parlamenti (nagu mitmesaja liikmega lordide koda, kohad on jõukate suguvõsade esindajatele) ja määratakse kõige igavamasse, rahanduskomisjoni. Kus ta puhtast igavusest käsib pankadel kaardid lauale panna ja selgub, et väga paljude oletatav varandus koosneb peamiselt katteta võlakirjadest. Ülejäänud neli tähtsamat rassi otsustavad igatahes inimestelt tõsiselt aru pärida, kuidas nii sai juhtuda.
Teine õpetlik asi on meeldetuletus kiirenduse mõjust inimorganismile. Umbes nii ma seda mäletasingi: 2g on talutav päevades, 3g tundides, 6g sekundites, kusjuures silmanägemine, otsustamis- ja tegutsemisvõime hakkavad juba kaduma. Hetkeks võib näiteks avarii korral üle elada ka kümnetesse g-desse ulatuva aeglustuse, aga siis on muud mured juba suuremad...
Miks ma seda kiirenduse asja üldse mainisin - esiteks võiks ju arvata, et kui kosmoselennud (koos oma kiirenduste-aeglustustega) on igapäevane asi, siis oleks ehk mõistlik olnud inimorganismi natuke geneetiliselt tugevdada. Ja teiseks, miks oletada, et kui mõni rass on tugevama ja mõni nõrgema kehaehitusega, siis kiirendust taluvad kõik ühtviisi. On seal ju ka need karvased, kes eelistavad toorest liha ja kui üks õhtusöögilauas teise pauguga vastu seina viskab, siis on tegemist kerge flirdiga...
Ah, noh, kellele meeldivad suuremate ja väiksemate relvakonfliktide kirjeldused, leiab ka neid piisavalt.
Teksti loeti inglise keeles
3.2021

Kõigepealt on see väga kaunilt kujundatud raamat. Ka külaliste tulekul võib selle häbenemata jätta nähtavasse kohta ja kui keegi peaks märkama, siis uhkusega öelda: selline ongi Eesti ulme. Sisusse süvenemata.
 

Suurema osa lugude ülesehitus on üsna sarnane ja meenutab aastakümnete eest telekas näidatud tšehhi multikate sarja maksikoer Fikist. Sarja osad algasid niiviisi: siinpool jõge elab jänes. Jänes hüppab sips ja sops. Aga teisel pool jõge elab maksikoer Fik. No ja edasi läheb lugu juba Fiki askeldustega. See ei ole nüüd hinnang, kirjutada võib ju nii ja naa, lihtsalt mind hakkab pikapeale häirima, kui selles teisele kaldale jõudmises erilist loogikat ei ole.

 
Cali Mobilia: ühest küljest võib mõista lugejaid, kes eelistanuks jutu jätkumist. Ilmselt lootusega, et antakse mingi seletus, kuidas paralleelmaailmas ja teises ajastus toimuvad sündmused siinpool merevee soojust mõjutavad. Siiski võib karta, et järgneksid arutlused teemal "mitu tuuserit on tuusar" ja ma ei usu, et see kedagi eriliselt huvitada võiks. Praegusel kujul jääb lõpus kõlama umbes nagu "armastus võidab kõik", banaalne, kuid ometi kordamist vääriv moraal.

 
Katkise torni linn: ma olen täiesti nõus, et "ebaloogilised" linnad, kus esineb lesbikuid, on märksa huvitavamad rangelt reglementeeritud elukeskkondadest. Tekkis vaid väike ja loodetavasti õigustamata kahtlus, kas tegemist pole mitte nö kohustusliku elemendiga. Ingliskeelses uudiskirjanduses näib olevat võimatu avaldada jutukogu, rääkimata romaanist, milles poleks vähemalt ühte samasoolist armastajapaari. Ah jah, loo seisukohast pole lõputu hulk kopeeritud linnu üldse oluline.

 

Tagasipöördumine...: see on "Pincher Martini" jäljenduse moodi lugu, mille teeb ebausutavaks igasuguse koolihariduseta meremehele omistatud kaunisõnaline kõnepruuk.


Ühtegi üleliigset: esimesel kaldal on kummaline, kuid mitte eriti kutsuv maailm, mida on näidatud mitme tegelase silmade läbi. Jõuabki tekkida küsimus, miks neid nii palju on, aga siis selgub, et teisel kaldal nagu midagi polegi. Ühel vanal jutuvõistlusel tegin juba üsna alguses märkuse tl;dr ja ei oska seepärast ka öelda, kas lugu on vahepeal paremaks läinud. Tundub, et mitte eriti.

 
Pasir Hijau: siin on nüüd tegemist riskiga, mida ei soovitaks võtta - vastassoost peategelasega. Esimesel kaldal on nii palju taustaaskeldusi, et see ei jõua segama hakata, teist kallast aga... no lihtsalt ei usu.

 
Hüvasti, sõbrad: tänu raamile on ülesehitus parem ja tuttavam taust tuleb samuti kasuks. Ka tegelased on rohkem elus - kui siinkohal sobib nii öelda. Õudukate puhul on üksikasjalisus suuresti maitseküsimus. Minu jaoks on "kass ei läinud sinna enam kunagi tagasi" isegi mõjusam kui igas suunas lendavad verepritsmed. Ja seletamatuks jääb asi ju nagunii.

 
Viimane vastulöök: see on lugu, mis päästab päeva. Lugu, mis ei saanud kirjutamata jääda. Lugu, mis tundub olevat autorile tähtis. Mis on ühtaegu humoristlikus võtmes ja samas ka traagiline. On mõistetavad tegelased, on taust, on lugu vedav vastuolu erinevate maailmavaadete vahel. Mida siis veel saaks tahta? Ka metali kihid, nii vähe kui ma neist tean, on mumeelest hästi paigas. No et minu jaoks saabus kultuurišokk mõnevõrra varem, siis, kui plaadiedetabelitest hakkas muusika asemel kostma ila nagu abba või boneym. Ja küllap ma olen subjektiivne: muidugi trike, mitte Z3.

 

Tegelikult ma lootsin küll Viimase vastulöögi ja Apollo 18 põhjal natuke enamat. Nüüd jäi mulje, et autoril oli kogumiku avaldamisega kiire. Tugevaks küljeks on huvitavate ideede ja süžeekäänakute väljapakkumine. Ning õudukate puhul on maailma ebaloogilisus ilmselt lausa eesmärk. Kuid ideed üksi ei mängi. Tegelaste motivatsioon jääb aga pahatihti pinnapealseks. Nad ei tõmba kaasa ja põhjuse arvan ma olevat selles, et nad ei olnud ka autorile eriti südamelähedased. Kirjutama peaks aga enda jaoks olulistest asjadest. Nii et rohkem metalit, paluks.
Teksti loeti eesti keeles

Kosmiliste impeeriumite ajastu, inimesed pole oma kehadega üheselt seotud: võib tellida uue, võib lasta vana ümber teha. Tegevus käib planeedil, mis kunagi, ühe impeeriumi kontekstis oli tähtis (kultuuri?)keskus, täpsemalt selle suures orbitaaljaamas. Mingil ajal sattus kogu piirkond teise impeeriumi valdusse, planeet kaotas oma tähtsuse.
 
Orbitaaljaamas Taevased Tornid kogunes seltskond, kes nimetas end lihtsalt luulehuviliste ringiks, tegeles aga võimu jaoks väga kahtlase asjaga, vana kirjanduse põhjal planeedi kunagise suuruse uurimisega. Et võimud jälile ei saaks, krüpteerivad nad oma töö tulemused ja jagavad krüpteerimisvõtme siis tükkideks, nii et iga liige saab ühe killu. Ringi kuulus ka üks mujalt pärit, kohaliku naisega abiellunud tüüp, kes aga koos naisega 18 aastat tagasi minema tõmbas. Vahepeal on toimunud "puhastusi", peaaegu kõiki ringi liikmeid on vangistatud ja piinatud, paar tükki on surnud (aga nende võtmetükid on säilinud).
 
Kogu sellest taustast on juttu vaid üksikute vihjetena. (Võibolla aitaks, kui ma autori loomingu seda osa paremini tunneksin.) Lugu algab sellest, et see kunagi ära läinud - või end temaks nimetav - tüüp tuleb tagasi, väites, et ei saa rahu, kuni pole oma võtmekildu ära toonud. Kuna kehasid saab vahetada ja ümber teha, pole päris kindel, kas see ikka on tema. Aga võtmetükk sobib. Appi kutsutakse identifitseerimiskeskuse spetsialist, et too käitumismustrite jms põhjal kindlaks teeks, kas on ikka õige inimene. Nagu oleks, aga kahtlused jäävad. Kahtlane küll, aga võti oli ju õige... Kirjutatud on see tõe aeglane lahtirullumine igatahes üsnagi vaimustavas stiilis ja sugugi ei tee paha, kui seda parema arusaamise huvides kaks korda lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

Ehk siis "The Circle".
Võib heal juhul huvi pakkuda läbinisti humanitaarse haridusega lugejale, kel pole matemaatikast ja arvutitest aimugi.   Ajab naaberkuningriigist tulnud salamõrtsukas igavesest elust huvitatud kuningale jama, et looduses on kõik vastused olemas, muuhulgas ka surematusele, ja need on peidus kusagil pii komakohtades. Annab siis kuningas ülesande pii esimesed sada tuhat komakohta välja arvutada, mis tundub üsna võimatu ettevõtmisena.
 Salamõrtsukas mõtleb kohapeal välja Boole'i algebra, nõuab kuningalt välja tema kolm miljonit sõdurit ja korraldab neist trigerite kaskaadid ja kõik muud värgid just nagu algelistes arvutites. Sõdurid tõstavad aga lipukesi, must on 1 ja valge on 0, signaalid muudkui liiguvad ja arvutamine, mis hinnanguliselt võiks võtta kümme kuud, muudkui käib.   Pooleteise kuu pärast tuleb naaberkuningriigi märksa väiksem sõjavägi, lööb maha kõik kolm miljonit ainult lipukestega varustatud sõdurit, siis kuninga ja igaks juhuks ka asja korraldanud salamõrtsuka. Kohe üldse ei olnud naljakas. Õpetlik ammugi mitte.
Teksti loeti inglise keeles

See järg oleks võinud küll pigem kirjutamata jääda.
 
Algul tundus, et kindlasti oleks pidanud kirjutamata jääma esimene viiendik: "filantroobi mured". No et paigutad iga nädal mõned miljardid keskkonna parandamise projektidesse, aga raha kaob nagu mutiauku, sest raffas lebab oma kapisuurustes eluruumides, naudib virtuaalsust - mis toob filantroopidest omanikele sisse kaks korda rohkem kui nad ka kahe käega raha loopides kulutada jõuavad - ega viitsi ennast maakera taas elamiskõlbuliseks tegemiseks eriti liigutada. Seda osa oli väga tüütu lugeda, aga nagu hiljem selgus, oli sel omaette võetuna vähemalt mingi õpetlik iva. No et kui sul on reaalsuses ja virtuaalsuses olemas kõik, mida sa eales tahta oskad, pole sul enam nälga. Ka intellektuaalset seejuures - sa ei viitsi enam eriti süveneda, uusi asju õppida jne. Tegutsema paneb see, kui sul midagi olulist puudub või oled sellest ilma jäänud. (Ning ei, "vasikaarmastus" pole siinkohal õige vastus.)
 
Ülejäänud osa romaanist täidavad questid, aga enne ühest tüütust pisiasjast. Peategelastel on kodanikunimi (ees- ja perenime kasutatakse vahel koos, vahel eraldi), avatari nimi ja sõprade ringis veel avatari hüüdnimi. Kui kõrvaltegelaste puhul on veel arusaadav, miks keegi neist pöördumisel üht või teist nimevarianti kasutab, siis sõpraderingis on need autori jaoks nagu sünonüümid, mida vahetatakse lihtsalt korduste vältimiseks, mitte suhtumise väljendamiseks vms. Ja mind huvitab tõsiselt, kuidas hääldub nimi "Art3mis"otseses kõnes.
 
Kui "Player One" questid olid seotud vanade arvutimängudega, millest mõned äratasid nostalgilisi tundeid, siis "Player Two" äraarvamismängudes polnud mul millestki kinni haarata. Hea küll, Purple Raini võis ju umbes kaks korda kuulata, edasi läks juba tüütuks, nii et kogu "artisti, keda tunti nime all Prince" diskograafia ja esinemiskohtade ja saateansambli liikmete tundmine näib äärmiselt tarbetuna. Sama võib öelda mingi filmitegija loomingu kohta - ma ei oska eriti kaasa tunda tegelastele, kes teavad mitte ainult kõiki tema filme ja kõiki nendes esinenud näitlejaid, vaid ka seda, millisel tänavanurgal filmiti mingis linateoses umbes 15 sekundit kestnud stseen. Samuti ei tekita kaasaelamist tegelased, kes on "Silmarillioni" pähe õppinud.
 
Kuigi kuri tehisintellekt on kohe-kohe põhjustamas miljonite inimeste surma, põlevad lennukid prantsatavad alla, virtuaalsuses lendavad sajanda leveli võimsad võlurid ümber torni ning loobivad teinetesit punaste ja siniste keravälkudega, keegi jookseb verest tühjaks jne, ei teki lugedes kordagi tunnet, et ka tegelikult võiks midagi halba juhtuda. Küllap tõmmatakse ikkagi lõpuks jänes kõrvupidi torukübarast välja - ja nii ongi. Isegi hävinud avatarid taastatakse ja oma võluesemed saavad nad ka tagasi. Et siis happily ever after. Kusjuures, õudust küll, ongi ever after. Armunud paaride (ja poliitkorrektsuse tarbeks on üks paar lesbiline) teadvuste koopiad kopeeritakse koos tohutu hulga muu jamaga kosmosesügavustesse suunduva laeva arvutisse, nad suhtlevad seal ja on õnnelikud!? Et siis autori ettekujutus inimkonna helgest tulevikust on igavesed, muutumatud, õnnelikud nullide ja ühtede read...
Teksti loeti inglise keeles

Sisu puudub.
Lausa kahju niiviisi hinnata autorit, kellelt BAASis reeglina asjalikud arvustused, aga loetu mõistmine ja ise kirjutamine ongi väga erinevad asjad. Ja võibolla oleks kunstivorme, millega tegelemine pakuks kaaskodanikele rohkem rõõmu, lilleseade näiteks.
Niisiis, sisu, mida võiks kirjanduseks nimetada, ei ole. On ehe eskapism. Ehk siis autor on pidanud paremaks reaalsusele mõneks ajaks selja pöörata ja elada mingis kujutletavas, enda jaoks huvitavas maailmas. Sama nähtuse äärmuslik vorm on autism, antud juhul asi muidugi nii hull ei ole. Ainult et tekst peab olema huvitav ennekõike lugejale, see, kas kirjutamine ka autorile huvitav tundus, pole üldse tähtis.
Peavoolu kirjanduses on eskapistlik eneseväljendus vahel isegi loetav - kui psühhoanalüüs juhtumisi huvitab. Ulmes kaob selle tahtmatu väljendamine, mille eest siis kujutlustesse põgenetakse, butafooria varju ära. Kui väga tahaks süveneda, siis võiks ju välja lugeda, kuidas autor suhtub erinevatesse rahvastesse, elukaaslasse jne, aga milleks, eks ole.
Et maailm, kuhu põgeneda, oleks enda jaoks huvitav, tuuakse sisse ikka rohkem butafooriat, aga kuidagi nagu ühekordseks kasutamiseks ja pärast ei osata sellega enam midagi peale hakata. Nii ongi mängus portaalid, ussiaugud, erinevat liiki raketid, tehisintellektid, samuse AIga suhtlemiseks pähe istutatud implandid, kloonid ja mis kõik veel. Ning kui tundub, et hullemaks enam minna ei saa, tekitatakse veel mingi ajanihe.
Lugu võiks olla ju talutav, kui kõigil neil vidinatel oleks jutus mingi otstarve. Aga see vähenegi roll, mis mõnel neist on, mattub pseudoteadusliku häma alla. See osa tekstist on täiesti tarbetu, liiatigi kui vahepeal tundub, et kolmeni lugemine valmistab raskusi. Jah, muidugi peaks autoril olema eeltööna paika pandud, kuidas tema maailmas asjad toimivad, aga parem oleks, kui ta jätaks selle enda teada. Ja juttu oleks sellest vaid siis, kui tegelane puutub kokku nähtusega, mis just sel hetkel selgitust vajab, ning selles ulatuses, mis vastab tegelase teadmistele. Ja neid peatükialguste motosid ei saa samuti õnnestumiseks pidada.
Teksti loeti eesti keeles

Põhjalikum käsitlus on märtsikuust saadik Algernonis olemas, aga väike märkus siis siia ka. Ma pole veel kohanud autorit, eriti veel ulmes, kes suudaks nii sujuvalt, lugejalt erilist pingutust nõudmata luua nii veenva kohalolekutunde. Mulle meeldib tegelas(t)ega kaasa mõelda, jagada tema tajusid, mitte läbi tagurpidi pikksilma sipelgapesa vaadata. Nii et Gibson on eelkõige ületamatu stiilimeister.
Agencys on juba The Peripherialist tuttav seltskond katastroofijärgsest, 2135 aasta Londonist saanud digitaalse ühenduse paralleelmaailmaga, kus on parajasti aasta 2017, Hillary Clinton on võitnud presidendivalimised ja Brexitit pole kunagi olnud. Sellega kaasneb aga üha kasvav tuumasõja oht. Ning keegi katsetab selles maailmas väga vinget tehisintellekti, mida mõned tahavad hävitada, mõned aga endale saada. Et siis käib üsna lakkamatu tagaajamine, aga mõnusalt tajutavas San Franciscos.
Teksti loeti inglise keeles

Kui mingisse sarja kuuluvad teosed on võitnud kaks Hugot, ühe Nebula ja hulga muud pudi-padi, siis peab tegemist olema millegi üsna erilisega. Sest, noh, vastupidiselt näiteks Harry Potterile on need auhinnad ka minu meelest välja teenitud. Mis panigi mõtlema, mis see eriline siis on. Parandoidseid androide on ju ausalt öeldes ennegi kohatud. Mitte kõik nad pole inimeste suhtes nii kriitilised, aga MBoti puhul on tema hoiak igati usutav. Kui alustada sarnastest asjadest, siis kahtlemata kuuluvad MBoti lood alajaotusse "raketid ja laserid" ehk siis kosmoses tekkinud konfliktide jõulise lahendamise juurde. Aga: MBot on kogu aeg asja sees, tekst fikseerib ta vahetud kogemused, otsused ja tegevuse. See pole mingi naiivne kõrvalpilk toimuvale nagu, ütleme, Banksil või, veel hullem, Reynoldsil. Samahästi võiks MBoti liigitada ka küberpungi alla. Pungile omane anarhistlik suhtumine on igatahes olemas. Küberiga on natuke teisiti. Valdavalt on küberpungis olnud üks reaalsus ja üks virtuaalsus ning põhiliseks küsimuseks on olnud, et mis saab virtuaalsuses olevast persoonis, kui ta reaalne keha tapetakse - või siis kuidas saaks persooni virtuaalsuses nii ära tappa, et sureks ka tema maine keha. MBoti maailm on tänapäevasem. Arvutivõrke - aga neis tunneb MBot end kodusemalt kui reaalsuses, eriti veel inimeste seas - on korraga palju. Alates neist lihtsakestest, mis avavad lähenejate ees uksi või kuvavad nende ette reklaame, kuni tohutu kosmosejaama turvateenistust juhtivate süsteemideni. Nii et see on meie igatsetud "asjade internet", lausa mitmuses. Ja - kui androidi teadvus on niigi digitaalne, siis saab seda ju vastava andmekandja olemasolul kopeerida. Kui midagi jääb lugejale pisut hoomamatuks, siis erinevast klassist robotite mõtteprotsesside kiirus omavahel ja inimesega võrrelduna. Minagi olen siin aja vms kokkuhoiuks kirjutanud MBOt, mitte MurderBot. Küllap oleks inimene kirjeldatud maailmas välja mõelnud mingi tähelühendi, aga MBot ütleb alati välja: humans and augmented humans. Sest see ei võta tema mõttetegevuses rohkem aega kui mingi mõnetäheline lühend.  
Teksti loeti inglise keeles

Kaanel on küll märkus, et teos kuulub Laundry sarja, aga seos eelnevaga on suht põgus, nii et see on loetav ka eraldiseisvana - või siis saabki siit alguse omaette sari. Tähendab, eelmistest teostest on võetud võlukunsti ja erakordsete võimete kiire sissevool kaasaegsesse maailma ning see, et peaministrina valitseb Suurbritanniat Must Vaarao ehk Nyarlathotep.
Nagu Laundry sarjas ikka, käib ka siin tegevus ühe manuskripti ümber. Tegemist pole küll tavalise raamatuga, vaid see on üsna verejanuline ning võimeline seda janu ka kustutama - kui keegi sellesse valesti suhtub. Kuna raamatu asukohta teati viimati aastal 1888, tuleb sellele sinna ka järele minna. Koos muude veidrate asjadega eksisteerib aga ka läbi aja ulatuv maja, mille abil seda teha saab. (Ja pole just eriti tark väljuda sellest uksest, mis viib parajasti pommitatavasse Londonisse.)
Niisiis suundubki 1888. a. Londonisse, mis on kaasaja inimese jaoks üks ütlemata rõve ja räpane paik, päris mitu seltskonda, et raamat homoseksuaalsete sadistide klubi raamatukogust ära tuua. Kõik on mingite eriliste võimetega transhumanid, ainult Transnistria maffia esinduse iseärasuseks näib olevat erakordne rumalus.
Ma olen viimasel ajal märganud, et ka ulmes oleks nagu poliitiliselt korrektne (ehk siis veidrike sõimu vältimiseks) poetada tegelaste hulka mõned seksuaalvähemused. Strossil on õnnestunud kokku panna niisugune naljakas kamp, et see tundub lausa selle "kohustusliku" teema parodeerimisena.
Ja üks pluss veel austusavalduse eest Stephensoni "Snow Crashile".
Teksti loeti inglise keeles

Väike vahepala Murderboti sarjale. Sedapuhku pole fookuses tema, vaid Ayda Mensah, kes peab kodupaigas aru andma, miks ta ikkagi võttis kaasa nii ohtliku asja nagu seda on Murderbot.
See on nüüd päris hea võrdluskoht: kui Murderboti mõttekäigud on konkreetsed ja sirgjoonelised - isegi kui neis esineb lühikesi kõrvalepõikeid -, siis sellega võrreldes on ka aruka inimese mõtted ikka väga hajevil. Mida oligi tarvis tõestada...
Teksti loeti inglise keeles

Kui väga tahaks selle sarja juures millegi kallal nuriseda, siis: Murderboti võimete piiridest pole lugejal täit selgust. Nagu ka tema orgaanilise ja anorgaanilise poole vahekorrast ja koostööst. Muidugi, ega teda otseselt inimestega võrrelda ei saagi, ainult teiste robotite/tehisajudega. Seda on ka tehtud, aga tema lahtihäkitud kontrollmoodul lisab määramatust ja ega see, kui kaua üks või teine robotiklass ühe või teise probleemi lahendamiseks aega kulutab, pole väga selge kriteerium. Ainult et paremat ka ei ole.
Kui peategelane oleks inimene, vigiseks ehk nii mõnigi küberpungi vaenaja, et muudkui murtakse jääd, murtakse jääd ja murtakse jääd. Murdrerboti jaoks on virtuaalreaalsus aga suur osa tema loomulikust keskkonnast ja selles tegutsemine käibki tema argipäeva juurde.
Ulmesiseselt võiks Murderboti lood liigitada ka rubriiki 'kohtumine tundmatuga'. Aga kuna temas on ka tuttavaid elemente, on tema askelddusi mõnus jälgida.
Hindest. Kas Murderbot on stiililiselt või filosoofiliselt vms murrangulise tähtsusega? No ei ole. Kas ma kavatsen seda kunagi üle lugeda? Ei, erinevalt näiteks Sandman Slimist. Kas tegemist oli mõnusa ajaviitega? Seda kindlasti. Olgu seekord siis neli.
Teksti loeti inglise keeles