Nii lihtne võiks see kõik olla.
Tegelikult muidugi ei ole, sest Carlos Ruiz Zafónist sai juba esimese raamatuga ja ilma igasuguse reklaamita menukirjanik Eestiski. Rääkimata kogu laiast maailmast.
Võiks öelda, et kõik see algas 2006. aasta suvel, kui Hispaanias käinud Anna-Maria Penu võttis Eesti Päevalehes üsna ebapädevalt ja kuidagi visklemisi rääkida Hispaania uuemast menukirjandusest. Tema artiklit korrigeeris nädal hiljem Indrek Hargla, aga igatahes lisaks juba eesti keeles Kai Aareleidi tõlkes ilmunud Arturo Pérez-Reverte «Dumas’ klubile» (El club Dumas; 1993) mainiti just neis ülevaadetes eesti lugeja jaoks esmakordselt nimesid Ildefonso Falcones, Juan Gómez-Jurado, Javier Sierra ja Carlos Ruiz Zafón. Tõsi, nagu Hargla viitas, oli Zafóni esikromaanist «Tuule vari» (La sombra del viento; 2001) kirjutanud mõne aja eest Loomingus juba Marin Mõttus.
Möödus kaks aastat ja Kai Aareleidi tõlkes ilmus Varraku väljaandel 2008. aasta septembris raamatulettidele «Tuule vari», mis müüdi ilma erilise reklaamita mõne kuu jooksul läbi, hoolimata kaunis soolasest hinnast. Ei tahaks uskuda, et varem eesti ajakirjanduses ja internetiväljaannetes kokku vast neljal-viiel korral mainitud teos müüs nii hästi tänu neile mainimistele. Pigem hakkas Penu ülalmainitud artiklit tsiteerides tööle sama sündroom, mis Hispaanias ja ingliskeelseski raamatumaailmas – ««Tuule varju» edu oli üllatav isegi kirjastajate jaoks, sest väga suurt reklaamikampaaniat raamatule ei tehtud. Seekord töötas suust-suhu informatsioon, kus lugejad soovitasid seda teistele lugejatele, ning ka internet, kus raamatule pühendati kümneid lehekülgi.»
Sestap polnud ka ime, et kui mõned nädalad tagasi jõudis siinmail müüki kirjaniku teine romaan, mida võiks teatud mõttes pidada «Tuule varju» eellooks, tõusis seegi nagu iseenese seest välja kasvades raamatupoodide müügitabelitesse. Selles pole midagi imelikku, sest romaan kopeerib üsna täpselt esikteose võtteid, tegelaskujusid, emotsioone, tegevuspaiku ja süžeekäänakuid, aga sellest allpool.
Seesama tüüpvalemi kordmine on juba andnud põhjust müriaadile Zafóni-fännide olla uues teoses pettunud. Et justkui kõik see, mis debüütromaanis oli loomulik ja esmakordne, on nüüd pandud rahateenimise vankri ette. Et kõik korduvat kuidagi verisemas, labasemas, kommertslikumas laadis. See on muidugi täielik lapse lalin, sest «Ingli mäng» pole grammigi rohkem ega vähem komponeeritud ja täpselt välja mõõdetud tekst kui «Tuule varigi».
Mõnes mõttes võib nõustuda, et Zafóni teine sooritus on mõnevõrra lihtsakoelisem kui esimene, sest juba süžee ise on siin klassikalisem – kunstniku ja saatana, Fausti ja Mefistofelese leping, palavikuline töö, soov sellest leppest enne lõpptingimuste täitmist vabaneda ning kunstniku armastuse objekt, kes selle leppe hammasrataste vahel puruks muljutakse.
Kümmekond aastat oma elust sensatsioonilisi ajaviiteromaane vorpinud peategelasel David Martinil diagnoositakse ajukasvaja ning tal on elada jäänud vaid loetud nädalad või kuud, tema elu ja looming on omadega ummikus ning just siis ilmub ei tea kust välja teda oma kirjakestega juba noorukieast peale innustanud ja toetanud heategija – Pariisi kirjastaja Andreas Corelli, langenud ingel või saatan, kes ise teoses sageli viitab Sõjale taevas, Jumalale kui oma eeskujule/vaimsele isale ning isakuju vastu mässama hakkamisele, teistsuguse tee valikule. Tüüpiliselt Zafónile on romaan paralleelide ja korduvate elusaatuste tekst, midagi sarnast leiame veel mitme tegelase saatuses (Martin, Pedro Vidal).
Juba lapsest peale on mulle meeldinud raamatud, mille sees peidus on veel üks raamat. Selliseid «lugu loos» või «mitu lugu loos» skeeme (John Gardneri «Sügisvalgus», Robert Stilmarki «Pärija Kalkutast», Pierre Gamarra «Sulgedega Mao saladus», Robert Ludlumi «Chancellori käsikiri», Kir Bulõtšovi «Kindral Bandula mõõk» jne) olen ma kirjanduses ikka kõige rohkem nautinud, nagu ka lugusid kirjanike elukutsest ja lugusid sellest, kuidas sünnib romaan, raamat, tekst.
«Ingli mängus» leiab lugeja end gootilikult süngetelt Barcelona tänavatelt, tondilossidena seisvaist paleedest ja vanadest majadest, ühiskonna kõige vaesemaist ja kõige jõukamaist seltskondadest, siin külastatakse lõbumaju ja vanglaid, hullumaju ja ooperiteatreid, ajalehetoimetusi ja politseijaoskondi; siin on halb ja hea politseinik, siin on positiivsete kangelaste muutumist negatiivseks ja vastupidi, siin on satanismi ja katoliiklikke hauakambreid, maju, milles on saladuslikud ja eemaletõukavad toad, mille uksed on alati lukus, kääksuvad trepiastmed, aknaluuke sulgevad tuuleiilid; küünlavalguses nooruse energiaga kirjutatud «surematud» soparomaanid, tõsine kunst ja enese müümine ning ikka ja jälle suhtumine teksti, raamatusse, kas seda armastada või vihata; kas sünnitab raamatu meie elu või muudab raamatu(s kirjeldatu) elu ennast.
Kirjeldus võiks sobida 19. sajandi kõigile kuulsaile järjeromaanidele ja sensatsiooniromaanidele, põnevuslugudele ja ajaloolistele seiklusromaanidele alates Alexandre Dumas’st, Eugene Sue’st ja Wilkie Collinsist kuni Robert Louis Stevensoni, Arthur Conan Doyle’i ja Souvestre’i-Allaini Fantoomi-lugudeni. Aines dikteerib kirjanikule ka stiili, tonaalsuse, elemendid ja võttestiku.
«Ingli mängu» kohta ütlesid väärt mõtteid 24. oktoobri Vikerraadio saates «Loos on asju» targad mehed Jan Kaus ja Peeter Helme. Nendega võib suuresti nõustuda. Kuigi ma tunnistan pea täielikult Helme kriitikat, kuulun ma ise pigem Kausi leeri ja pean tõdema, et kõigest hoolimata see tekst lihtsalt haaras mind endasse, meeldis mulle väga.
Kui raadiokriitikast jäi õhku etteheide liigmelodramaatilisele laadile ja võõrastavalt suurtele emotsioonidele mängimisele, siis julgeksin arvata, et ehk on see Lõuna-Euroopa kultuuriruumi ja religioonitausta arvestades vähe loomulikum, kui siin külmal paesel kaldal luterlusest, pietismist ja ateismist mürgitatud maapinnal kasvanud inimene esimese ehmatusega vastu suudab võtta.
Sarnaselt raadios räägitule olin minagi kogu lugemise aja justkui kahevahel. See, mida ma lugesin, oli pööraselt põnev, endasseimev ja kaasahaarav, dekoratsioonid olid kui seikluskirjanduse fänni märjast unenäost, aga kas kõike seda natuke liiga palju ei saanud? Kas mind kui lugejat peaks häirima, kui ma selgesti näen romaani kui käsitöö kokkutraagelduse kohti, kui ma saan mõistusega võttes suurepäraselt aru, millise peentäpse konstrueerimistöö tulemus see raamat on, kui keerukaid ja korduvaid mõõtmisi kirjanik lõpptulemuse kallal töötades sooritanud on, kuivõrd vähe on siin naturaalses loomepalangus sündinud spontaanset kunsti ja emotsiooni.
Aga kuna teise romaani sündmustik on esimese omast saatuslikum, dramaatilisem, saatanlikum ja verisemgi, tegelased veelgi emotsionaalsemad ja melodramaatilisemad ning Vahemere kuumadele öödele kohasemad, siis oli seekord selles mõistuse-südame duellis kaotajaks pigem mõistus.
Loo lõpp oli aga täiesti ootamatult natuke aleksandrgrinilik ja natuke postapokalüptiline, kui enam mitte vananev peategelane leiab endale elupaiga jumalast hüljatud rannahütis, justkui väljaspool ruumi ja aega, kuhu siis saabub langenud ingel Andreas Corelli käe kõrval – korraga kingituse ja kättemaksuna – üks väike tüdruk, kes kahtlaselt meenutab peategelase...
Ahjaa. Suure Varraku-kriitikuna pean ma siinkohal objektiivsuse huvides siis sõnastama oma kiituse ja tunnustuse. Carlos Ruiz Zafóni väljaandmine on kirjastuse Varrak üks suuremaid õnnestumisi 21. sajandi esimesel kümnendil. Samuti on need raamatud väga kaunilt kujundatud ja kvaliteetselt trükitud. Lisaks on erakordselt nõtkelt ja meisterlikult välja kukkunud Kai Aareleidi tõlked. Väga tubli!
Lõpetuseks veel seda, et pärast «Ingli mängu» lugesin ma uuesti läbi ka selle tingliku «järje» – romaani «Tuule vari», mis on mu meelest täpselt sama hea ja haavatav täpselt samadest kriitikanooltest. Pärast seda tuhandeleheküljelist Zafóni-maratoni oli selline tunne, et nüüd ei taha tükk aega ühtki raamatut kätte võtta, kuna Zafóni teostest tekkinud mulje ja emotsioon on lihtsalt nii võimsad, et sellele uue kirjanduskihi pealelaotamine tunduks pühaduseteotusena.