Kasutajainfo

Carlos Ruiz Zafon

25.09.1964-19.06.2020

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Carlos Ruiz Zafon ·

El juego del angel

(romaan aastast 2008)

eesti keeles: «Ingli mäng»
Tallinn «Varrak» 2010

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
2
0
0
0
0
Keskmine hinne
5.0
Arvustused (2)

«Ingli mäng» on müstika ja armastusega tembitud põnevusromaan, mis jutustab kirjanik David Martini loo 1920. aastate Barcelonast. Vaese noorukina vanemateta jäänud Martin kasvab üles kohalikus ajalehetoimetuses, saab tänu õiglastele heategijatele jala kirjastusmaailma ukse vahele, ehitab endale üles eduka sensatsioonilisi bulvariromaane vorpiva õuduskirjaniku karjääri, armub õnnetult oma heategija väljavalitusse, ajukasvajasse haigestununa sõlmib lepingu saatanaga ning püüab kogu ülejäänud romaani kujunenud sasipuntrast välja pääseda.

Nii lihtne võiks see kõik olla.

Tegelikult muidugi ei ole, sest Carlos Ruiz Zafónist sai juba esimese raamatuga ja ilma igasuguse reklaamita menukirjanik Eestiski. Rääkimata kogu laiast maailmast.

Võiks öelda, et kõik see algas 2006. aasta suvel, kui Hispaanias käinud Anna-Maria Penu võttis Eesti Päevalehes üsna ebapädevalt ja kuidagi visklemisi rääkida Hispaania uuemast menukirjandusest. Tema artiklit korrigeeris nädal hiljem Indrek Hargla, aga igatahes lisaks juba eesti keeles Kai Aareleidi tõlkes ilmunud Arturo Pérez-Reverte «Dumas’ klubile» (El club Dumas; 1993) mainiti just neis ülevaadetes eesti lugeja jaoks esmakordselt nimesid Ildefonso Falcones, Juan Gómez-Jurado, Javier Sierra ja Carlos Ruiz Zafón. Tõsi, nagu Hargla viitas, oli Zafóni esikromaanist «Tuule vari» (La sombra del viento; 2001) kirjutanud mõne aja eest Loomingus juba Marin Mõttus.

Möödus kaks aastat ja Kai Aareleidi tõlkes ilmus Varraku väljaandel 2008. aasta septembris raamatulettidele «Tuule vari», mis müüdi ilma erilise reklaamita mõne kuu jooksul läbi, hoolimata kaunis soolasest hinnast. Ei tahaks uskuda, et varem eesti ajakirjanduses ja internetiväljaannetes kokku vast neljal-viiel korral mainitud teos müüs nii hästi tänu neile mainimistele. Pigem hakkas Penu ülalmainitud artiklit tsiteerides tööle sama sündroom, mis Hispaanias ja ingliskeelseski raamatumaailmas – ««Tuule varju» edu oli üllatav isegi kirjastajate jaoks, sest väga suurt reklaamikampaaniat raamatule ei tehtud. Seekord töötas suust-suhu informatsioon, kus lugejad soovitasid seda teistele lugejatele, ning ka internet, kus raamatule pühendati kümneid lehekülgi.»

Sestap polnud ka ime, et kui mõned nädalad tagasi jõudis siinmail müüki kirjaniku teine romaan, mida võiks teatud mõttes pidada «Tuule varju» eellooks, tõusis seegi nagu iseenese seest välja kasvades raamatupoodide müügitabelitesse. Selles pole midagi imelikku, sest romaan kopeerib üsna täpselt esikteose võtteid, tegelaskujusid, emotsioone, tegevuspaiku ja süžeekäänakuid, aga sellest allpool.

Seesama tüüpvalemi kordmine on juba andnud põhjust müriaadile Zafóni-fännide olla uues teoses pettunud. Et justkui kõik see, mis debüütromaanis oli loomulik ja esmakordne, on nüüd pandud rahateenimise vankri ette. Et kõik korduvat kuidagi verisemas, labasemas, kommertslikumas laadis. See on muidugi täielik lapse lalin, sest «Ingli mäng» pole grammigi rohkem ega vähem komponeeritud ja täpselt välja mõõdetud tekst kui «Tuule varigi».

Mõnes mõttes võib nõustuda, et Zafóni teine sooritus on mõnevõrra lihtsakoelisem kui esimene, sest juba süžee ise on siin klassikalisem – kunstniku ja saatana, Fausti ja Mefistofelese leping, palavikuline töö, soov sellest leppest enne lõpptingimuste täitmist vabaneda ning kunstniku armastuse objekt, kes selle leppe hammasrataste vahel puruks muljutakse.

Kümmekond aastat oma elust sensatsioonilisi ajaviiteromaane vorpinud peategelasel David Martinil diagnoositakse ajukasvaja ning tal on elada jäänud vaid loetud nädalad või kuud, tema elu ja looming on omadega ummikus ning just siis ilmub ei tea kust välja teda oma kirjakestega juba noorukieast peale innustanud ja toetanud heategija – Pariisi kirjastaja Andreas Corelli, langenud ingel või saatan, kes ise teoses sageli viitab Sõjale taevas, Jumalale kui oma eeskujule/vaimsele isale ning isakuju vastu mässama hakkamisele, teistsuguse tee valikule. Tüüpiliselt Zafónile on romaan paralleelide ja korduvate elusaatuste tekst, midagi sarnast leiame veel mitme tegelase saatuses (Martin, Pedro Vidal).

Juba lapsest peale on mulle meeldinud raamatud, mille sees peidus on veel üks raamat. Selliseid «lugu loos» või «mitu lugu loos» skeeme (John Gardneri «Sügisvalgus», Robert Stilmarki «Pärija Kalkutast», Pierre Gamarra «Sulgedega Mao saladus», Robert Ludlumi «Chancellori käsikiri», Kir Bulõtšovi «Kindral Bandula mõõk» jne) olen ma kirjanduses ikka kõige rohkem nautinud, nagu ka lugusid kirjanike elukutsest ja lugusid sellest, kuidas sünnib romaan, raamat, tekst.

«Ingli mängus» leiab lugeja end gootilikult süngetelt Barcelona tänavatelt, tondilossidena seisvaist paleedest ja vanadest majadest, ühiskonna kõige vaesemaist ja kõige jõukamaist seltskondadest, siin külastatakse lõbumaju ja vanglaid, hullumaju ja ooperiteatreid, ajalehetoimetusi ja politseijaoskondi; siin on halb ja hea politseinik, siin on positiivsete kangelaste muutumist negatiivseks ja vastupidi, siin on satanismi ja katoliiklikke hauakambreid, maju, milles on saladuslikud ja eemaletõukavad toad, mille uksed on alati lukus, kääksuvad trepiastmed, aknaluuke sulgevad tuuleiilid; küünlavalguses nooruse energiaga kirjutatud «surematud» soparomaanid, tõsine kunst ja enese müümine ning ikka ja jälle suhtumine teksti, raamatusse, kas seda armastada või vihata; kas sünnitab raamatu meie elu või muudab raamatu(s kirjeldatu) elu ennast.

Kirjeldus võiks sobida 19. sajandi kõigile kuulsaile järjeromaanidele ja sensatsiooniromaanidele, põnevuslugudele ja ajaloolistele seiklusromaanidele alates Alexandre Dumas’st, Eugene Sue’st ja Wilkie Collinsist kuni Robert Louis Stevensoni, Arthur Conan Doyle’i ja Souvestre’i-Allaini Fantoomi-lugudeni. Aines dikteerib kirjanikule ka stiili, tonaalsuse, elemendid ja võttestiku.

«Ingli mängu» kohta ütlesid väärt mõtteid 24. oktoobri Vikerraadio saates «Loos on asju» targad mehed Jan Kaus ja Peeter Helme. Nendega võib suuresti nõustuda. Kuigi ma tunnistan pea täielikult Helme kriitikat, kuulun ma ise pigem Kausi leeri ja pean tõdema, et kõigest hoolimata see tekst lihtsalt haaras mind endasse, meeldis mulle väga.

Kui raadiokriitikast jäi õhku etteheide liigmelodramaatilisele laadile ja võõrastavalt suurtele emotsioonidele mängimisele, siis julgeksin arvata, et ehk on see Lõuna-Euroopa kultuuriruumi ja religioonitausta arvestades vähe loomulikum, kui siin külmal paesel kaldal luterlusest, pietismist ja ateismist mürgitatud maapinnal kasvanud inimene esimese ehmatusega vastu suudab võtta.

Sarnaselt raadios räägitule olin minagi kogu lugemise aja justkui kahevahel. See, mida ma lugesin, oli pööraselt põnev, endasseimev ja kaasahaarav, dekoratsioonid olid kui seikluskirjanduse fänni märjast unenäost, aga kas kõike seda natuke liiga palju ei saanud? Kas mind kui lugejat peaks häirima, kui ma selgesti näen romaani kui käsitöö kokkutraagelduse kohti, kui ma saan mõistusega võttes suurepäraselt aru, millise peentäpse konstrueerimistöö tulemus see raamat on, kui keerukaid ja korduvaid mõõtmisi kirjanik lõpptulemuse kallal töötades sooritanud on, kuivõrd vähe on siin naturaalses loomepalangus sündinud spontaanset kunsti ja emotsiooni.

Aga kuna teise romaani sündmustik on esimese omast saatuslikum, dramaatilisem, saatanlikum ja verisemgi, tegelased veelgi emotsionaalsemad ja melodramaatilisemad ning Vahemere kuumadele öödele kohasemad, siis oli seekord selles mõistuse-südame duellis kaotajaks pigem mõistus.

Loo lõpp oli aga täiesti ootamatult natuke aleksandrgrinilik ja natuke postapokalüptiline, kui enam mitte vananev peategelane leiab endale elupaiga jumalast hüljatud rannahütis, justkui väljaspool ruumi ja aega, kuhu siis saabub langenud ingel Andreas Corelli käe kõrval – korraga kingituse ja kättemaksuna – üks väike tüdruk, kes kahtlaselt meenutab peategelase...

Ahjaa. Suure Varraku-kriitikuna pean ma siinkohal objektiivsuse huvides siis sõnastama oma kiituse ja tunnustuse. Carlos Ruiz Zafóni väljaandmine on kirjastuse Varrak üks suuremaid õnnestumisi 21. sajandi esimesel kümnendil. Samuti on need raamatud väga kaunilt kujundatud ja kvaliteetselt trükitud. Lisaks on erakordselt nõtkelt ja meisterlikult välja kukkunud Kai Aareleidi tõlked. Väga tubli!

Lõpetuseks veel seda, et pärast «Ingli mängu» lugesin ma uuesti läbi ka selle tingliku «järje» – romaani «Tuule vari», mis on mu meelest täpselt sama hea ja haavatav täpselt samadest kriitikanooltest. Pärast seda tuhandeleheküljelist Zafóni-maratoni oli selline tunne, et nüüd ei taha tükk aega ühtki raamatut kätte võtta, kuna Zafóni teostest tekkinud mulje ja emotsioon on lihtsalt nii võimsad, et sellele uue kirjanduskihi pealelaotamine tunduks pühaduseteotusena.

Teksti loeti eesti keeles

Kirjandusliku meisterlikkuse koha pealt saab seda romaani hinnata ainult maksimumhindega, Zafóni looming on romaanikirjutamise musternäidis. Minu jaoks ta tõestab, et romaan on ikkagi klassikaline žanrivorm.. ajakohastatud küll, ent siiski selline, mis ei saa muutuda modernseks või postmodernseks, sest muidu tuleb välja käkk. Näiteks: võtame Scotti „Ivanhoe’st“ välja looduskirjeldused ja lugeja poole pöördumised, lisame stseenidesse asju, millest Scotti ajal polnud kombeks kirjutada, aga mis seal muidu olemas olid ja me saame igati šefi ajaloolise põneviku, sest kõik muu – karakterid, tegevus, sündmuste areng, teravad pöörded, dramaatika, taustad, süžeeliinide põimitus, ladus jutustamine jms – on kõik olemas. Zafóni stiili on võrreldud Dickensiga, kes on ilmselt üks kaasaegse romaanikaanoni looja, ja pole juhuslik, et ühel Dickensi romaanil on ka selles Zafóni tekstis oluline roll.

Ajal, mil üha rohkem tekib kirjanikke, kes põlgavad ära tegelaste kasutamise ja sündmuste väljamõtlemise, kirjutavad endast ja oma elust, oma mõttemaailmast ja sisemise mina otsinguist… kes järgivad miskit semiootilis-postmodernistlikku koodeksit või kes kuulutavad uskumust, et 21. sajandil peabki kirjutama olemuslikult teistmoodi… sellisel ajal on Zafóni looming tähtis, oluline ja vajalik.

„Juego del angel“ on Zafóni esimese kultusromaani „La sombra del viento“ eellugu ja on igasuguste tunnuste poolest ulmeromaan. See oleks järelemõtlemiskoht neile, kes mõned aastad tagasi nõudsid „La sombra“ eemaldamist stalkeri nimekirjast, kuna tekstis puudus üheselt ulmele osundav objekt (kääbik, tulnukas, ufo, vampiir). Sellest hoolimata oli „La sombra“ selgelt ulmekirjanduse alla kuuluv teos. „Juego“ ei jäta enam kahtlemiseks palju ruumi, sest klassikalised horrori elemendid tulevad mängu üsna varakult. „Juego“ ongi üsna lähedal horrorile ja on oma „La sombrast“ mitu kraadi seiklusrikkam, actionit, mõrvu ja tagaajamist täis. Seda võiks umbkaudu iseloomustada kui Dashiell Hammett, Charles Dickens, Umberto Eco, Bram Stoker ja Jonathan Carrol on koos maha istunud ja raamatu kirjutanud. Ja siin peitub ka võib-olla üks romaani nõrgemaid kohti – nimelt sellel on liiga palju sisu; Zafón oleks justkui tahtnud kirjutada üleloomulikku, religioossete motiividega kriminaalset action-põneviku stiilis armastuslugu. Suur osa romaanist on ühe minevikus toimunud koleda loo asjaolude selgitamine ning selle keerdkäikude jälgimine nõuab ülimat tähelepanu ja muutub pisut raskeks… selle loo mitmed osalised on surnud ja reaalajas toimuvas sündmustikus ei osale.

Siiski on „Juego“ kaasakiskuv ja õnnestunud romaan, mis minu arvates tegeleb just sellega millega üks romaan ja kirjandus tervikuna tegelema peab. Emotsionaalses mõõtes ei olnud minu elamus sellest küll nii suur kui „La Sombrat“ lugedes – küllap see on paratamatus. Ehk ka autor ei tahtnudki enam üritada samas võtmes ja pani järgmises romaanis suurema rõhu põnevusele, tagaajamisele ja kriminaalsele intriigile. Peategelasena on David Martin üksjagu külmem, julmem, sarkastilisem kui Daniel Sempere. Samas ei saa eitada, et „Juego“ on mitmekihilisem, tihedam ja äkilisem romaan… kirge, valu ja dramaatilisi saatusi täis. Ja nagu öeldud – ehkki ma ei tundnud seda lugedes end samamoodi kangelase tundeid läbi elavat nagu eelmist romaani lugedes, on Zafóni meisterlikus hinnatav ainult „viiega“.

Teksti loeti inglise keeles
x
Raul Sulbi
08.10.1977
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Loomingu värskes numbris ilmus üle pika aja üks Indrek Hargla lühiproosapala. Vist esimene pärast «Sõstart ja käokinga» 2015. aasta mainumbris. Jutustuse «Mõrv Ulmeühingu aastakoosolekul» pealkiri lubaks seda pidada omamoodi paralleelteoseks mõned aastad tagasi ilmunud lühijutule «Mõrv Reaktori toimetuses». Toonasest tekstist eristab seda peamiselt tõsiasi, et Loomingus ilmunud pala stiil ei ole selline «lõtv lödistamine» nagu oli veebi paisatud palal. Aga pealkirjas mainitud mõrvaloo tegevus toimub põhimõtteliselt samas kõverpeeglimaailmas, kus ulmel on tavakirjandusega enamvähem võrdne positsioon ühiskonnas ja kirjandusel üleüldse on absurdselt kõrge renomee ja sellest tulenevad võimalused («Tartule on märtsis toimuv Ulmeühingu üldkoosolek tähtis aeg, käib meeletu sagimine, hotellid reserveeritakse juba mitu kuud ette, mitmed kõrtsid on hommikuni tihkelt rahvast täis, Tartusse saabub korraga palju tähtsaid ühiskonna- ja kultuuritegelasi, prominente ja ärimehi. Traditsiooniliselt kestab aastakoosolek kaks päeva, esimesel toimuvad Vanemuise kontserdisaalis ettekanded ja vestlusringid, vestibüülis töötab staap, kus saab kirjastuste ja filmitegijatega lepinguid sõlmida. Teisel päeval ettekanded jätkuvad ja õhtul toimub Vanemuise fuajees Ulmeühingu presidendi vastuvõtt-bankett valitud liikmetele ja külalistele ning on ütlematagi selge, et kogu Tartu eliit üritab ennast sinna sisse mehkeldada.»).   

     Nagu hea lugeja siit juba aru on saanud, et käi jutt ju tegeliku ulmeühingu tegelikust aastakoosolekust ega näiteks Estconist, mille programmielemente Hargla siin küll paistab kergelt pilavat («Teiseks tipphetkeks on ulmekirjanik Kauri-Marvet Kõuriku tavapärane ettekanne – ja sel aastal tähistati selle juubelit, kuna Kõurik pidas seda kahekümne viiendat korda - «Kuidas ma osalesin romaanivõistluse žüriis». Ettekandele oli nende pikkade aastate jooksul tekkinud suur fänkond, sellest oli kirjutatud mitu teadustööd ning paljud fraasid sellest olid muutunud kultuslikuks ja liikmetele lausa pähe kulunud. Kõuriku esinemist kuulati alati suure hardusega.»). Üksikuid pilkenooli Eesti tegeliku ulmeelu kohta Hargla ju teeb («Näiteks finantseeris Ulmeühing juba pikemat aega Tartu Ülikooli kirjandusteaduse õppetooli oroloogilist teadustegevust uute ulmežanrite avastamisel ja liigitamisel ja senise liigituse edasiarendamisel» - otsene vihje Andrus Orgi leiutatud absurdselt suurele hulgale ulme uutele alažanritele oma doktoritöös), aga need on rohkem nagu vürtsiks toidule lisatud, loo kirjutamise eesmärk need ju ometi pole. Pole ka mõrvalugu, sest sarnaselt eelmisele palale ei ole mõrvalugu oluline, kuna kõik see leiab aset erakordselt absurdses kõverpeeglimaailmas üsna karikatuursete tegelastega. Lugejat ei koti, kes neist jaburalt käituvaist komödiantlikest toladest on mõrvar ja kes mitte.   

     Kui see lugu üldisemas plaanis üldse midagi pilama peaks, siis mida ikkagi? See ei saa ju olla kriitika selle kohta, et kirjandusel pole maailmas päriselt sellist rolli, nagu on selles peeglitaguses absurdimaailmas või et Eesti Ulmeühing pole Eestis päriselt Eesti Kirjanike Liiduga võrdne ülivõimas ja rahakas organisatsioon? Või koosnebki lugu neist pisikestest pilaobjektidest, väikestest «ärapanemistest»? Raske uskuda... Või on Harglal juba teist korda poolkogemata õnnestunud pilada midagi, mis pole veel toimunud, teoks saanud – nagu tal eelmisel korral kukkus Erektori esimeses numbris ilmunud palas välja tollesama numbri idee pilkamine? Ja nüüd saab seda enam kui pool aastat tagasi kirjutatud lugu võtta kriitikana näiteks Estconi programmi aadressil, mis paistab sel aastal olevat erakordselt hõredavõitu ja kirjandusvaene, koosnedes kõiksugu zombiõppustest, lemmmikloomadest, ulmekaugetest mälumängudest ja lauamängudest? Ei tea.   

     Jah, nalja, paroodia kirjutamine on Indrek Hargla loomingule iseloomulik olnud päris algusest peale. Meenutagem kasvõi koos Veiko Belialsiga kirjutatud portsu paroodiaid konkreetsete eesti ulmeautorite loomingule (2001) või kaks aastat hiljem valminud samasugust teist, paraku käsikirja jäänud kimpu lugusid, mis sündis koostöös Janusz A. Grinewskiga ja mida Algernoni toimetus omal ajal nende esimesest paketist oluliselt teravama ja valusama pilkelaadi tõttu keeldus avaldamast – ilmselt seetõttu, et valusa pilke objektiks langes ka üks Hiire toonaseid toimetajaid. Ja siis muidugi ülivõimsalt Stalkeri auhinna võitnud lühiromaani «Jõgeva elavad surnud» (2011), mis küll mu meelest on üsna kahvatu pala. Ja ega fändomgi Hargla hilisemaid pilkelugusid eriti kõrgelt pole hinnanud, nii jäid «Mõrv Reaktori toimetuses» ja «Per homicidium ad astra» 2019. aastal Stalkeri-karussellis omades kategooriates vastavalt 6.–8. ja 13.–15. kohta jagama. Lugejad ei talu tänases ülitõsises solvumiste ja vabandamiste maailmas enam pilget? Või oli «Jõgeva elavate surnute» pila kuidagi omamehelikum ja õlalepatsutavam? Vist küll. 

    Aga lugesin ma seda absurdipala muidugi vahetpidamata naeru lagistades ja turtsudes, mida peegeldab ka antud hinne. Miks oli kirjanik valinud minategelase jutustamislaadiks sellise kuidagi ärkamisaegselt suurustlevate sõnade ja tähtsusest puhevil poosidega lause, jäi ka natuke arusaamatuks. Aga kuidas saab mulle mitte meeldida tekst, milles Nõos elavad Eesti ulmeprominendid («Ma arvasin, et mind sõidutatakse Tammelinna, kuid nii see ei olnud, me sõitsime linnast sootuks välja ja Lõunakeskuse juures keeras juht viadukti pealt maha kiireteele – me tuhisesime lõuna poole. Mul ei olnud läbimõeldud plaani, kui mind tõepoolest sõidutatakse nüüd Kolme Nõukogu salajasse staapi. Asus see Elvas? Või koguni Nõos? Ma ei oleks imestunud, paljude Eesti ulmeprominentide residentsid asuvad just Nõos. Nii see paistis tõesti olevat, takso keeras juba seitsme kilomeetri pärast maha haruteele, mis viis Nõo eeslinnadeni.»).  

 

Teksti loeti eesti keeles

On kummaline anno 2021 leida BAASist veebis tasuta kättesaadava sisuga ajakirjas Reaktor enam kui kolm aastat tagasi ilmunud Indrek Hargla pikema lühijutu mahtu teksti, mis on tänaseni arvustamata. Just nii on aga lood jutuga «Mõrv Reaktori toimetuses». Tekst pole siiski päriselt arvustamata. Sellest on ajakirja enda järgmises numbris lühidalt kirjutanud J. Kallas ja T. Hallaste. Esimene neist nimetab juttu «Hargla skaalal suht lõdva randmega lödistamiseks» ja eks sellega saab nõustuda, teksti stiil ei meenuta mitte kirja pandud ilukirjandusteost, vaid õlleses seltskonnas lõkke ümber purjakil inimeste vahelesegamiste kiuste pajatatud lobajuttu. 

     Pean tunnistama, et pala tekitab mus parajat kimbatust. Mis ta pidi olema? Paroodia? Aga mille? Pila? Aga mida pilkav? Selles paralleelreaalsuses on ulmeajakirja Reaktor toimetus Tartu kesklinnas Plasku kõrghoone 7. korrusel («Toimetusele kuulus seal üks tiib, ühtekokku neliteist kabinetti, vestibüül, baar, nõupidamisruum, väiksem banketisaal vastuvõttude korraldamiseks ja peatoimetaja – mõne meelest üleliia luksuslik – kabinet koos väikese spaa-kompleksiga.»). Eks see kirjeldus annab kätte võtme loo mõistmiseks: tegu ei saa olla kriitikaga Eesti kirjandus- ja kirjastuselu aadressil, kuna sellist luksust ja tähtsust ei naudi ulme kusagil maailmas. Nii et tegu on miski kummalise kõverpeeglimaailmaga, kus ulme on kirjanduse keskseim ja tähtsaim ala, ja ka kirjandus ise on ühiskonnas oluliselt hinnatum, kui see tänapäeval kusagil maakera nurgas on («Me maksame ühe poogna ilukirjandusliku teksti eest 1000 eurot pluss maksud. Metakirjanduse eest 200 eurot lehekülg. Illustratsioonide eest 300 eurot tükk.»). 

     Igatahes on ajakirja peatoimetaja Roomas Kingu mõrvatud. Siit liigub Hargla-lugeja mõte muidugi sinna, et Kingu oli ju see kirjandusmuuseumi teadur, kes esmakordselt astus lugejate ette võrratus lühiromaanis «Väendru», kus tema isikuprofiilile lisati mh kuulumine EÜSi. Hiljem on Kingu figureerinud siin-seal Hargla folkõuduse tekstides («Viljakoll», «Tontla metsas» jm), mis ometi omavahel mingisse sisulisse vastuollu pole läinud. Siis tuli aga «Süvahavva» esimene raamat ja esimene hooaeg (2013), kus Bornhöhe/Kromanovi loomingust tuttava Hans von Risbieteri laadse nimega Ivo Uukkivi Madis Kalmeti näoga Roomas Kingu Süvahavva lähedal metsas maha laskis ja külmkappi pani. See Roomas Kingu eksisteeris meie reaalsuses, meie päevil. Möödunud aastal ilmunud jutustuses «Toonela tagasitulek», saan aru, on Roomas Kingu aga kirjandusmuuseumi folklorist kauges tulevikus? Pole seda teksti veel lugema sattunud. Igatahes siin loos on Roomas Kingu siis ulmeajakirja Reaktor peatoimetaja selles kõverpeeglimaailma Tartus. Ja ta saab samuti mõrvatud.  

     Konkreetse mõrvaloo lahendamine, nagu krimikirjanduses üldse, ei ole enamasti huvitav ega oluline. Krimilugudest parimad teevad tõeliselt heaks sinna sisse joonistatud karakterid, nende omamaailmad ja nois maailmades valitsev fiiling, peategelaste omavahelised suhted ja dialoogid. Kui peategelased on kõverpeegellikud inimkarikatuurid, nagu selles loos, kus ulmeajakirja peatoimetaja on mõrvatud vahetult pärast erootilise ulme erinumbri Erektor ilmumist, ei ole huvitav ka mõrvaloo uurimine ega lahendus. Aprillis 2018 ilmus ka päris Reaktori esimene erootilise ulme erinumber Erektor, kus see pala õieti avaldatigi. Millega Hargla siin loos kummalisel kombel paistab tegelevat, on, et ta pilabki minu jaoks kõige rohkem sedasama sammu: Erektori erinumbri tegemist ja seal sees ilmuvaid lugusid, pakkudes oma loos, kõverpeegellikus omailmas välja terve kataloogitäie erootilise ulme süžeid ja pealkirju, üks jaburam ja debiilsem kui teine («Nekrofiili nikupidu», «Tulnukate lõbumaja turvamehe mälestused», «Mina, minu pere, kits ja muud loomad», «Pepupoiste külakuhi», «Millest sa järeldad, et sinu naisel on kahes kohas hambad», «Kuidas kuningas Kuu peal nikkus», «Enese sees ja järel», «Menstrueerivad vampiirid», «Tarzan ja gei», «Kubemepunk»). Hargla justkui pilab seda «seksi-eri» nimelist mängu, näitab, et mäng mängu pärast tapab ära igasuguse kunsti. Aga mängijail-taidlejail on kindlasti vahva ja pulli saab kõvasti. 

     Umbes samal ajal selle palaga ilmus kogumikus «Kolmevaimukivi» teadupärast ka jutustus «Per homicidium ad astra», kus mõrvalugu toimub kosmoselaevas ja tegelaste nimed ning mitme puhul ka karakterid ja väljanägemine on laenatud kodumaisest ulmefändomist (Luarvik Berg, Yoel Yakovic, Christoph Snyder jne). Siinses mõrvaloos mängib Hargla samuti ulmefändomi nimedega (Leelo Laheots, Hindrek Härgla, Callas ja Flooren, Jaak Mähkra jmt), aga peale nimede siit sarnasusi tegelike inimestega otsida ei maksa. Nii et see mäng jääb selle võrra lahjemaks ja tühjemaks. 

     Jah, ka mina lagistasin ja turtsusin seda lugedes vahetpidamata naerda ja seda peegeldab siis ka see hinne. Aga lugu on kuidagi häirivalt laadnas ja suvalises stiilis jutustatud. Lõtv lödistamine, nagu J. Kallas ütles.  

Teksti loeti eesti keeles

Ma ei kannata silma otsaski alternatiivajalugusid, kus peale selle ajalooalternatiivi enda on sees mingi oluline fantastiline komponent. Noh, võimalus ajareisiks või paralleelmaailmades liikumiseks välja arvata, kui see on seotud selle ajalooalternatiivsuse tekke või muutmisega. Kui aga alternatiivajaloos kappavad ringi ükssarvikud ja lendavad lohed ning võlurid saadavad vaenuvägede suunas põlevaid tulekerasid, on asi jama. Alternatiivajalugu peab olema puhas, realistlik (noh, muidugi võib seda ka romantismile või naturalismile omaste kaamerafiltritega teha). Aga mingeid kummitusi, zombisid, maagihakatisi ega paravõimete paraadi ma alt.ajaloos näha ei taha. Ajalugu on mu jaoks niivõrd püha distsipliin ja alternatiivajalugu niivõrd lemmik ulme alažanr, et ma tahan seda tarbida puhtalt. Alternatiivajalugu tegelegu ajaloo muutuste ja nende mõjudega ühiskonnale, tegelastele jne. Kuna ajalugu on vaieldamatult teadus, siis alternatiivajalugu on minu jaoks üks tõsiteadusliku fantastika (hard SF) alaliike. Vastavas ulme alaliigis kasutatava teadusharu suhtes peab autoril olema pieteet ja seda distsipliini tuleb tunda ning sellega ümber käia nii, et see oleks usutav ja teadusharu reeglite järgi põhimõtteliselt võimalik. 

 

Sedasi siis. Heinrich Weinbergi «Vabavalla kaotamine» on vist parim Eesti ajaloo aineline alternatiivajalugu eesti ulmes. Vähemalt ei suutnud ma meenutada midagi etemat. Hargla ei ole oma alt.ajalugudes ülearu palju kodukamarale keskendunud (meenub «Novembrivalss vanal väljakul»), sest kui näiteks Koulu ja Frenchi lood toimuvad ju huvitavas alternatiivses maailmas, siis paraku meile seda ajalooalternatiivi kuigivõrd ei avata, kolm paksu köidet on täidetud eksituste komöödia, jantliku farsiga. Ning «Raudrästiku ajaga» on mul oma suhe. Kaplinskil on selliseid heietusi-mõtisklusi, aga need pole narratiivikeskse kirjandusena kuigi tugevad («Loojak Hiiumaa rannal») ja mingitest vellolattikutest («Lend Kanaari saartele») ärme parem üldse räägi, eksole. Ning antoloogias «Eestid, mida ei olnud», kus siinarvustatav lühiromaan ilmus, on ülejäänud tekstid kas hästi vaieldavalt ja hästi tinglikult alt.ajalood (Laurik, Krafinna, MSander jt) või siis töötavad mu jaoks tugevamalt just niisama ajaloolise proosana, nende aja- ja kohavaim on suurepäraselt välja tulnud ja loodki on väga head, aga põnevat alternatiivsust nagu napib (Loper, Hargla, Mahkra jt). Napib kohe kõvasti. 

 

Weinbergi «Vabavalla kaotamine» (mis tuli Stalkeri-küsitlusel aasta eest uhkele 13. kohale) on seevastu aga just täpselt sellist sorti alternatiivajalugu, milliseid ma oleksin nõus Eesti keskaja kohta lugema köidete kaupa. Siin on ajaloo alternatiivsus kesksel kohal, siin on huvitavad tegelased oma probleemide ja valikutega, neid valikuid tagant sundivad ühiskondlikud arenguprotsessid, seiklusromaanilik süžee, poliitintriigid. No mida veel tahta? Võibolla veelgi suuremat detailsust poliitintriigide osas ja lihtsalt rohkem mahtu, rohkem sellist alternatiivajaloolist seiklust, rohkem sarnaselt voogavat teksti. Eks oma osa mängib minu praeguses selle teksti lembuses ka see, et tegevus on paigutatud just sellesse ajaperioodi, millele isegi ülikooli ajal rohkem keskendusin (12.–15. sajand). Kui kunagi ammu määratles Hargla Loomingu-intervjuus ühte Grinewski-oopust kui hard alternate history teksti, siis see Weinberg on hard alternate history!

 

Miinuseid on. Tekstis esineb paar ajalooreaaliate seisukohalt ebausutavat apsakat (kristluse roll), mis sellisel kombel väljamängituna vajanuks veidi suuremat ja leidlikumat põhjendamist. Ning kasutamata on jäetud paar tegelaste emotsionaalsete dilemmade ja isiklike tragöödiate seisukohast suurepärast momenti (Aire oleks võinud oma last Meelist just väga kirglikult armastada, ükskõiksuse asemel oleks see loonud nii palju põnevaid võimalusi). Ja siis muidugi see, et Meelise, Tiina ja Antsu liin kaob paadiga jõge mööda ööpimedusse. Või, noh, alla sama hea järje ma siin ei lepi. Ja see «Tõrkeotsing» on hoopis midagi muud, see ei tule arvesse. Tahan otsest järge.  

Teksti loeti eesti keeles

Loomingus ilmunud arvustuses antoloogiale «Pikad varjud» kirjutasin märtsis 2016 sellest loost järgneva lõigu:
Kui Mehis Heinsaare «Tiigi sünd» on autorile tüüpiline maagilis-realistlikus vaimus loba, millel pole vähimatki pistmist ei Laipaiga ega etnoõudusega, siis Triinu Merese «Võtja» üle saab vaid nõutust tunda. Ja kurbust, et mõne aasta eest väga tugevalt žanriulmesse tulnud ning tõelist fantastikatulevärki ja lahedaid narratiive pakkunud autor on otsustanud loobuda lugejatele arusaadava süžee jutustamisest ning langenud modernistlike vormieksperimentide küüsi, mis võivad tuua autorile avastamis- ja saavutamisrõõmu, kuid jätavad lugeja kõrvaltvaatajaks, kellel pole selles mängus enam rolli ega üldse midagi meelt lahutavat või emotsionaalsust arendavat.
Teksti loeti eesti keeles

 

Esimene lugu Loomingu «ulme-erinumbrist», mida lugema sattusin. Mokk vajus töllakile. Asta Põldmäe, tõesti?!

Sest see hale käkk ei ole ainult Kristjan Sandri süü, see on samapalju Loomingu kirjandustoimetaja Põldmäe süü. Sellise teksti läbilaskmine näitab lihtsalt täielikku ebaprofessionaalsust. Sest lugu pole väärtusetu mitte ainult ulmena, vaid selles puuduvad üleüldse igasugused vähegi adutavad väärt ilukirjandusele omased tunnused.

Nii. Mõtleme nüüd korraks. Sa oled kogemustega ulmeautor, sul on tehnilised oskused, suur lugemus jmt. Hüva, sa mõtled välja mingi sellise haledalt kesise ulmeidee, nagu narkootikum, mis muudab täiskasvanud leludega mängivateks lasteks… oot-oot! Kas see filmis «Supilinna salaselts» juba ei juhtunud? Hmm, juhtus jah!

Hüva, hüva. Võibolla pole Sander seda filmi näinud. Mõtleme edasi. Ulmekirjaniku mõte on ju mingi ulmeline asi välja pakkudes näidata, kuidas see inimeseks olemist, ühiskonda ja meie omavahelisi suhteid mõjutab ja muudab. Siinsel puhul on meil aga kokku mingi 2-3 stseenikest ja seegi napp maht raisatakse ära mingi Tartu aguliromantika/sotsiaalporno peale, mingid mehisheinsaared istuvad kampsunis kuskil köögilaua taga ja «vilusuhveerivad», aga loos ju mingitki arengut, arendust selle õblukese ulmeideega ei toimu…

Kuidas see juba sajandivanune soovitus ulmekirjanikele käiski… et ärge leiutage autot, vaid näidake, kuidas autoavariid meie ühiskonda muudavad või midagi taolist. Mõte on arusaadav, eksole. Kristjan Sander on meile siinkohal visandanud ühe eriti kipaka auto joonise ja pannud siis oma loole punkti.

Aga kui ka loo olematu ulmeplaan korraks unustada, pole siin ka üldkirjanduslikult ikka lihtsalt absoluutselt üleüldse mitte midagi. Jahmatamapanevalt tühi lora, mille kirjutamise ajenditest mul ei õnnestu aru saada. Miks? Mida? Autor nagu ei soovigi lugejale midagi öelda, lihtsalt näitab mingit suvalist kahte õlgukehitamapanevat stseeni humanitaarkampsikute elust.

Mis mõtet on Loomingusse mõne oma tippsoorituse asemel saata selline lati alt läbiloperdamine? Nõutus, nõutus, nõutus on minu emotsioon.  

Teksti loeti eesti keeles

 

Tekkis tahtmine ühe temaatilise õudusantoloogia jaoks toormaterjali läbi töötades väike paus sisse teha ja midagi mitte-temaatilist lugeda. 20. sajandi II poole olulisima briti õuduskirjaniku (kui sa pole just raskelt psühholoogilise Ramsey Campbelli fänn või kommertsõudust viljelevate Brian Lumley, James Herberti, Clive Barkeri talendi austaja) Robert Aickmani postuumselt ilmunud 5-leheküljeline pala «Kirstude maja» sobis ilusti.  

   See kümmekond aastat enne autori ametlikku debüüti, 1941. aasta paiku kirjutatud jutt ilmus 2015. aastal seni avaldamata lühiproosat ja esseistikat ning luulet koondavas esinduslikus valimikus «The Strangers and Other Writings», mille kirjaniku 100. sünniaastapäeva tähistamise tuules avaldas väikekirjastus Tartarus Press. Mõistagi taastrükkis selle praegusaja pikaealisemas ja õnnestunuimate valikutega aasta parimate õuduslugude kogumike sarjas «Best New Horror» legendaarne antologist Stephen Jones.  

   Lühikese loo tegevus toimub samuti 1941. aastal ning selle keskmes on kaks «maatüdrukut» – nii kutsuti II MS ajal põllutöid tegevaid Briti tsiviilteenistuse Women’s Land Army liikmeid. Neiud kasutavad jõuluõhtul nappi vaba aega, et minna loodusse jalutama. Järsku aga ilm muutub, hakkab tihedat vihma sadama ning kisub tormiks. Tormiks sobimatult riides tütarlapsed leiavad peavarju ühe hurtsiku räästa alt. Kuni selgub, et see polegi inimtühi. Järsku on selle uks avali ja seal seisab apaatse olekuga suure kondiga kogukas vanem naine, kes soovitab neil üsna kummalises ükskõikses sõnastuses («I should come in if I were you...») sisse tulla. Hurtsikus jätkab ta nendega sama kummalises vormis suhtlust («I should take off your coats and sit down. I should have some tea.»). Lugeja jaoks aga pinge muudkui kruvib. Ja midagi kummalist tõesti juhtub – on ju Aickman siiski just «kummaliste juttude» (strange tales) suurmeister.  

   Jutt on tegelikult üsna eba-aickmanlik, tema jaoks pisut liigagi konkreetne ja sirgjooneline (aga 1941. aastal polnud 27-aastane Aickman veel see ütlematajätmiste ja vihjamiste meister, kelleks ta kujunes 1960–1970ndatel). Samas on see eesti lugeja (või peaksin ütlema hoopis tüüpilise BAASiarvustaja?) jaoks täiesti sobimatu, kuna sellel puudub lisaks märulirohkele süžeele ka selgelt ja üheselt arusaadav lõpp. Kirjanduses on selline võte üsna levinud, aga kõigi selle loo tulevaste eesti keeles lugejate ees vabandan kohe ette! Mul on südamest kahju, et te niimoodi petta peate saama! (Vabandan seepärast, et kui kunagi 4–5 aasta pärast õnnestub ehk kokku panna Aickmani eestikeelne ’best of’, on see seal kindlasti avalugu.)  

Teksti loeti eesti keeles

Meelis Friedenthali jutt «Vinguv jalaluu» mõjus samanimelises originaalantoloogias üsna kummaliselt. Justkui oleks pioneeride tuppa, kus parajasti põlevilsilmi arutatakse homse luuremängu süžeed ja teise rühma lipu varastamist, sattunud asjasse puutumatu, tõsise ja mõtliku olekuga täiskasvanu. Nii palju erineb ta kõigist teistest Kreutzwaldi-kogumiku paladest.
 
Seda ei maksa kuidagi ärapanemisena võtta. Ülejäänud lood on ka täitsa head ja raamatust tervikuna peatselt ühes teises kanalis uuel aastal pikemalt... ning ma ise olen ju tegelikult ka oma maitse-eelistustelt pigem pioneeride-parteis. Aga ikkagi. Kui ülejäänud lood on kõik rohkem või vähem mängulised, hästi seikluslikud või tegevusrohked, siis see on mõtisklusi ja sisemisi arutlusi täis seisundilugu. Tema suurimad plussid ja üksikud miinused ongi seotud sellega, et ta sellel raamatu taustsüsteemil nii jõuliselt eristub ja esile tõuseb.
 
Arheoloog leiab ühest 17. sajandi kloaagist inimese reieluust tehtud vile(pilli) ning seda puhudes kangastuvad talle kummalised ja jõletuslikud õudusmaastikud, mis iga korraga üha sürrealistlikumaks muutuvad. Ometi ei suuda ta vastu panna ja puhub pilli üha uuesti. Kõlab üsna M. R. Jamesi klassikalise antikvaari tondijutu süžeena, eksole? Aga see pole antud juhul üldse tähtis.
 
Tähtis on see, et alates esimestest lausetest suhestud selle tekstiga hoopis teisiti kui kogumiku seikluslike ja tegevust täis paladega. Tunned vahelduseks heameelt, et siin mingit mürglit ja tagaajamist ega muinasjutulikku pajatust pole. Ja autori lause, tegelase sisemonoloog hakkab sinuga kõnelema, dialoogi pidama. Jääd oma elu kontekstis mõtlema mingite väidete ja seisukohtade paikapidavuse üle, mille üle peategelanegi mõtiskleb, loed, naudid tempot, lauset ning nuputad autoriga kaasa, püüad välja mõelda, mil määral peategelase esitatud hinnangud sinu enda elu kohta käivad. Suurte inimeste kirjandus vahelduseks.
 
Nii et, pioneeride palee retsensiooniosakond, «pedaal põhjas»-actioni puudumine ei saa kuidagi olla selle loo miinuseks! Kogumiku tugevaim tekst ja võibolla ka Eesti ulmeaasta oma. Kuigi, jah, žanriulme on ta sisulisest küljest, pala eesmärke silmas pidades üsna tinglikult. Vormiliselt on küll.
Teksti loeti eesti keeles

116-leheküljeline pikem lühiromaan «Mirabilia saladus» on ilmselgelt kogumiku «Kolmevaimukivi» tipptekst ja üleüldse olulisim algupärane ulmeteos, mis käesoleval kümnendil ilmavalgust on näinud. Mäletan, et hakkasin seda lugema HÕFFi viimase päeva varahommikul esimesena ärgates, mõnetine valu kurnavast festivalist veel kontides, kuid hoolimata veidi nihestunud ja tardunud enesetundest rabas see tekst mind kohe enda külge. Juba esimestest lehekülgedest viis see jutt mind sealt pühapäevahommikusest päikeselisest Haapsalust ära kuhugi Jack Vance'i või Gene Wolfe'i tsipa kummalisse teadusliku fantaasia (science fantasy) maailma. Ja hiljem raamatu Tallinna esitluse salvestust vaadates avastasin rõõmsa üllatusega, et ka autor ise mainis sellest tekstist rääkides just neid kahte kirjanikku.
 
«Mirabilia saladus» kirjeldab ühest küljest hästi julmi ja jõhkraid sündmusi ühes justkui keskaegses fantaasiamaailmas (meenub «Vabaduse kõrgeima määra» esimene osa «Kangelaste veri»), aga kuna kaamera on nn. ebausaldusväärse jutustaja (unreliable narrator) käes, siis ei mõju see lugu ülearu rusuvalt karmina. Seda seepärast, et ebausaldusväärne jutustaja pole seekord mitte valetaja, vaid peast lihtne tegelane, seda sünnijärgse trauma tõttu, kes näeb maailma oma nappide intellektuaalsete ja emotsionaalsete võimete piires. Tegu on ääretult põneva ja palju huvitavaid võimalusi pakkuva kirjandusliku nipiga, mida autor siin ka täiel määral rakendanud on. Ja teaduslikule fantaasiale kohaselt selgub loo arenedes, et tegu pole pelgalt fantaasiamaailmaga, vaid mõneti Marion Zimmer Bradley Darkoverit meenutava ülegalaktilise komplotiga. Nii tugevaid tekste kirjutas Hargla viimati eelmise kümnendi esimesel poolel. Ulmekirjandus oma parimal kujul.
Teksti loeti eesti keeles

Jutustus «Shanidar» on äsja ilmunud Arvi Nikkarevi järjekordse angloameerika ulme antoloogia nimilooks. Ma ei ole seda raamatut veel näinud, aga kõnealune lugu tõi kunagi uue sajandi alguses kirjanik David Zindelli mu huviorbiiti. Õieti olin juba 1998. aastal Locusest lugenud arvustust ta neljaköitelise massiivse romaanisarja viimasele osale, sarja, mille algimpulsiks, nukleuseks see L. Ron Hubbardi nimelisel uute autorite võistlusel (Writers of the Future Contest) 1985. aastal edukalt esinenud jutt on. Sari tundus tolle arvustuse järgi oma mastaabilt ja käsitletavate teemade poolest olevat midagi Dan Simmonsi «Hyperioni»-tetraloogia laadset. 

Shanidar tähendab kohta Iraagis, kust leiti miski neandertallaste matmispaik... Jutustuse tegevus toimub aga kauges tulevikus veelgi kaugemas galaktikas planeedil Icefall, kus asub linn Neverness, mida kutsutakse ka Valu Linnaks (neid kohanimesid ma siin rohkem tõlkida ei proovigi, kuna ei tea, kuidas Arvi need eesti keelde ümber on pannud). Kuskil galaktikas on ka plahvatavate tähtede vöönd Vild... Loo tegevus toimub aga valdavalt sellel talvise kärekülma kliimaga planeedil ning on edasi antud Lõikaja Raineri minajutustusena. Lõikaja tähendab siis ametit, mille pidaja suudab inimesi muuta, anda neile uue keha, uue näo, kuid ei tohi minna nende DNA kallale. Raineri juurde tuleb üks nooruk, kes tahab lasta end muuta alaloi'ks, mis tähistab siis ühte neandertallaste sarnast rassi. Aga ta ei soovi vaid väliselt samasuguseks tugevaks ja karvaseks olendiks muutuda, vaid soovib, et Lõikaja ta täielikult alaloi'ks muudaks... Raineri keeldumise peale tuletab ta Lõikajale meelde Goshevani, legendaarset inimest, kelle Lõikaja olla lõpuks päris alaloi'ks muutnud. Seepeale hakkabki Rainer jutustama noorukile Goshevani lugu ja mida kõike traagilist ning võigast see tema DNA kallale minek kaasa tõi. 

Kuigi kaugtuleviku ulmejutt, on «Shanidar» hästi pastoraalses võtmes ja veidi sellises mineviku legende või muinaslugusid pajatavas kõrgfantaasia võtmes kirja pandud, aga mitte matsakas-labaselt, vaid just kuidagi ülevalt ja pühalikult. Ja nii sisendusjõuliselt, et seda südasuvelgi lugedes talvisest tegevuskohast tingitud külmavärinad ihule tulevad. 

On ette heidetud, et «Shanidaris» on jutustuse jaoks liialt palju materjali ja sellest kapatakse liiga kiiresti üle ning et selle läbilugemise järel on tunne, nagu oleks just paksu romaaniga mäele jõudnud. Tõsi ta on, et Hubbardi-konkursil võidukaks osutunud lugu tõi kirjanikule ta esimese romaanilepingu ning 1988. aastal ilmunud 700-leheküljeline «Neverness» kirjutab jutustuse teemasid põhjalikumalt lahti. Lisaks paljule muule. Aga ka sellele debüütromaanile heitis kriitika (lisaks ohtrale kiitusele) ette, et seal on ühe köite jaoks liiga palju materjali sisse kuhjatud ning Zindell kirjutas romaani peategelase Mallory Ringessi poja Danlo (samalaadsetest) seiklustest ja otsingutest veelgi mahukamatest romaanidest koosneva triloogia «Reekviem homo sapiensile» (1993–1998). 

Zindelli enda skaalal oleks hindeks «4», eriti silmas pidades seda hullumeelset ja võõrapärast maailma, mis avaneb järgmises teoses, romaanis «Neverness», mille peatükkideks see lugu on muudetud, ja milles laotatakse lugejate ees lahti märksa kosmoseooperlikum ning märksa transtsendentaalsem ja kosmogoonilisem odüsseia jumalate ja iseenda otsinguist, aga just see jutt pani mind 2010. aastal Zindelli neljaköitelist romaanisarja hankima ja sellesse uppuma ning armuma. Olgu siis sel puhul hindeks maksimum, mida ta ka BAASi üldskaalal minu jaoks kindlasti väärib.  

Teksti loeti inglise keeles
4.2017

Minu kogemused John Scalzi loominguga on olnud üsna napid ja seda segasemad on tunded pärast tema uusima romaani läbilugemist. Olen aru saanud, et autorit peetakse tänapäeva angloameerika ulme absoluutseks superstaariks ja uueks imelapseks. Sellest raamatust seda aru ei saa. Või, noh, kui tänapäeva imelaps ja superstaar suudab kirjutada vaid sellise raamatu, siis on ulmekirjanike tõug koos ülejäänud inimkonnaga alla käima hakanud. 

Vale oleks öelda, et tegu oli kehva raamatuga, aga omad suured ja sügavad struktuursed probleemid selles ometi peitusid. Teos läks huvitavaks 90. leheküljel, mis ei oleks iseenesest traagiline, kui raamatus poleks kokku vaid veidi üle 300 lehekülje. Aga jah, esimesed tõeliselt huvitavad tegelased ilmusid lavale ja dialoogid läksid scalzilikult kildurebivaks ning teravmeelseks alles raamatu teisest kolmandikust. Ka algasid siis sündmused, mis loo süžeed reaalselt edasi viima hakkasid. Enne seda käis mingi üsna suvaline ja uimane säbelemine, mille läbimise jooksul mõtlesin ma kramplikult, milliseid solvavaid ja õelaid võrdlusi ning verbaalseid nätakaid arvustuses raamatu kohta öelda. No ei ole hea, kui sellised mõtted lugemise ajal pead täidavad. 

Mõtlesin näiteks, et kas keeleliselt nii primitiivsed ja lühikesed laused ongi tänapäeva ulme tipp. Või siis, et seda raamatut võiks põhimõtteliselt Google Translate tõlkida. Kuna olin enne läbi lugenud raamatu lõpus autori tänusõnade rubriigi (3 lk!), kus Scalzi kurtis romaani raskete sünnivalude üle ja raputas endale tuhka pähe, et kirjastusele lubatud tähtaegadest kinni pidada ei suutnud ja käsikirjaga korralikult hiljaks jäi, siis sain muidugi lugemise ajal kogu aeg selle peale mõelda. Noh, mõtlesin peamiselt seda, et sellise hõredas kirjas 300-leheküljelise romaani oleks professionaalne pulpulme autor kahe maailmasõja vahel või 1950-60ndatel valmis kirjutanud maksimaalselt kahe kuuga, nii et pole asigi. Pole ju «Kokkuvariseva impeeriumi» näol tegu mingi stiilipiruette täis hõrgu sõnameisterlikkuse etaloni, vaid üsna primitiivses keeles ja üsna hõredalt tegevust täis raamatukesega. Veel tuli pähe mõte, et 1950ndatel olekski sellest sisust jätkunud Poul Andersonil, H. Beam Piperil, Gordon R. Dicksonil või Robert Silverbergil ühe keskmise novella mõõtu teksti jaoks, mille kirjutamisele oleks kulunud nädal. Ja paradoksaalsel kombel oleks nonde autorite kujutletav lühiromaan olnud oma lause ja sõnavara poolest ikkagi käesolevast moodsast sooritusest märksa rikkalikum ja mitmekihilisem. 

Ja ometi pärast romaani teise ja kolmanda kolmandiku läbimist olen ma selles esitatud ideest üsna vaimustuses ja ei suuda anda teosele kehvemat hinnet kui 4/5. Aga selle hinde saab siis pigem idee, mõned lahedad ja vinge suuvärgiga tegelased, mitte aga romaani kui terviku teostus, kompositsioon, mis lonkab kõiki jalgu. 

Teose sisu on siis lühidalt selles, et Galaktikaimpeeriumi trooni ootamatult pärinud keisri abieluvälisest suhtest pärit tütarlaps seisab silmitsi olukorraga, kus tema impeerium hakkab ootamatult kiiresti kokku varisema: tähesüsteemide vahel peetakse ühendust omalaadsete hüperruumi kontseptsiooni meenutavate koridoride - The Flow - abil, mis aga järsku sulguma ja kaduma hakkavad. Mis omakorda tähendab, et impeeriumi maailmad kaotavad üksteisega igaveseks kontakti ja on määratud kiratsema, alla käima või veelgi kaootilisemates rahvarahutustes kokku varisema. Lisaks sellele intrigeerivad üksteise vastu keisririigi tähtsaimad kaubandusperekonnad, kõrgaadel, mille kujutamine meenutab üsna «Troonide mängu» rivaalitsevaid aadlisuguvõsasid. Ehk siis maffiatülid Asimovi barbaarsusse langeva Galaktikaimpeeriumi foonil. Väga põnev kontsept, eksole. Ongi, ja selle eest ka nii kõrge hinne, kuigi veel üks faktor oleks äärepealt sundinud teosele hindeks andma äärmiselt pahase ja rahulolematu «kolme». Nimelt saab selle romaani lõpuks alles see justkirjeldatud probleem impeeriumi valitsusaparaadi jaoks ära sõnastatud, kaugemale autor süžeed siin arendada ei jõuagi, sisuliselt on see «romaan» vaid uue sarja probleemi püstitus ning selle lahendamise või sellega hakkamasaamise kirjeldust tuleb oodata järgmise köite ilmumiseni, mis võib vabalt juhtuda alles aasta pärast. Ehk siis järjejutu algus, mis lugeja näljasena edasisi osi ootama jätab, samas neid osi mitte eriti kiiresti lugejale pakkudes.   

Mis mind veidi vanema kirjandusega rohkem harjunud inimesena veel häiris, oli lavadekoratsioonide täielik puudumine, isegi Asimov tundus oma rääkivate peade ümbrust rohkem kirjeldavat. Ja see on juba väga halb võrdlus. Üldse hakkasin mõtlema, et selles osade inimeste poolt nii palavalt armastatud moodsas ulmes on lavadekoratsioone, ümbrust, maailma pigem harvemini kirjeldatud kui vanemas, klassikalise ajastu ulmes. Jah, see on autoriti väga erinev ja on ka uuema aja autoreid, kes seda väga korralikult teevad (Reynolds, McDevitt jpt), aga mingis mõttes esindab Scalzi selle teosega sedasama stiili (mida fantasy's näiteks teine wunderkind Abercrombie), kus kogu aur paistab minevat actioni ja tegelaste vaimutsemiste ja ropu suuvärgi ekspluatatsioonile, selmet maalida veidi tegevuskohti seintele ja taustale. Ja siis ikkagi see lause... miks pagana pärast nii piiratud sõnavara?! Scalzi ise on noorena kindlasti väga palju lugenud, mis peaks tähendama, et tema enda tarvitatav sõnavara võiks olla üsna korralik, ometi vaatab meile teosest vastu ülimalt piiratud moodsale kirjandusele omane sõnavara, mille kõrval isegi Jack McDevitt tundub suure sõnameistri ja klassikuna. Ja seegi on väga halb võrdlus! Kas tõesti turg ja lugejate maitse sunnib autoreid tänapäeval nii primitiivselt kirjutama? Ja kui lugeda välismaiseid arvustusi, jääb mulje, et see on absoluutne tipp, milleks kirjandus tänapäeval võimeline on... 

Kokkuvõttes siis väga põnev ja leidlik idee, mõned väga lahedad tegelased, aga täiesti problemaatiline teostus, kompositsioon ja õieti mitte kuhugi välja jõudev arendus. Normaalne muna, aga kas just sellist kaagutamist väärt?

Teksti loeti inglise keeles

Kirjanduselaadne toode.

Alternatiivajaloona erakordselt saamatu käkk: nii ideede originaalsuse kui nende teostuse meisterlikkuse poolest. Kirjandusena piinlikkust valmistav... asi.

Veetsin selle 80-leheküljelise vihiku seltsis ligemale pool tundi, mis kulus maaliinibussil Tartust Nõkku jõudmiseks. Raamatukese jätsin seejärel bussi, nagu sedasorti kirjanduse puhul vist loomulik ongi. Õnneks maksis vaid 2 rubla kopikatega.

«Teos» tõestab veel kord, et reeglina ei ole rootslased raamatute kirjutamiseks välja mõeldud. Neil on looduses ilmselt mingi teine tähtis funktsioon.

Bussist väljudes tegin igatahes 3 suitsu järjest, et halba maitset suust ära saada. Maal avasin aga Silverbergi «Roma Eterna» suvalisest kohast ning veendusin taas kord, et head kirjandust ja head alternatiivajalugu tehakse ikka ka. Lihtsalt Loomingu Raamatukokku see tänapäeval enam kuidagi ei jõua. Selle heftikese ainus maakeeles ilmumise põhjus ongi ju fakt, et raamatu tõlkija ja LRi pikaaegne peatoimetaja Anu Saluäär on Rootsi kirjanduse fanaatik.

Ahjaa, USA ühe lahedaima välisministri John Foster Dullese keskmine nimi ei ole Forster, nagu autor või tõlkija ekslikult on kirja pannud. Forster oli näiteks loodusteadlastest isa ja poja nimi, kes saatsid James Cooki tema teisel ümbermaailmareisil. Forster on ka üks tänapäeva filmilavastaja.

Raamatukese žanrit (alternatiivajalugu, sest see see väliste tunnuste järgi paraku siiski on!) järelsõnas ega tagakaanetekstis kordagi mainitud ei ole. Ma ei usu, et tõlkijale see termin tundmatu on. Vt ka suure osa eesti kirjastajate hirm sõna `ulme` ees.

Teksti loeti eesti keeles

Hetkel, kui olen antoloogiaga «Old Venus» umbes poole peal, tundub, et Lavie Tidhari «The Drowned Celestial» («Uppunud ingel»? «Uppunud taevapoeg»?) on kogumiku parim lugu! See on seda meeldivam ja üllatavam, et autor oli seni praktiliselt tundmatu… ma muidugi selle iisraeli-inglise ulmekirjaniku nime teadsin, aga lugenud ei olnud seni ridagi.

Erinevalt Allen Steele’ist Lavie Tidhar igatahes kaifib 1930–1940ndate retro-Veenuse kujutamist täiega: ta on loonud pea täiusliku pastišši C. L. Moore’i ja Leigh Bracketti Veenuse–lugudele. Jutustus algab Port Smithi (sic!) nimelises asunduses «Medusa pea» (sic!) nime kandvas kõrtsis kaardilaua taga:

This was an old Venus, ancient and most decadent of planets. It was a dismal Earth outpost, stranded somewhere on a solid strip of land amidst Venusian swamps. Violet clouds capped it like a forest of mushrooms, and the thick, green-leafed jungle sprouted at the edges of the swamps on all sides, enclosing the port in its relentless grip.

Ühesõnaga mängib peategelane Colt, maalane, kõrtsitoas kaarte, temaga on laua taga veel maalane Carter ning kaks veenuslast, taamal nurgas mängib pime muusik Ishmael mingit pilli… Pole vaja olla kirjandusteadlane, aru saamaks, et peagi puhkeb lööming: õieti ründavad mingid kahtlased olendid kõrtsi väljastpoolt. Colt satub tulevahetuses ühele poole koos veenuslase Sharoliga (C. L. Moore’i «Loodekaare Smithi» lugenud noogutavad äratundvalt), kelle mänguvõidu ta just hetk enne märuli puhkemist oli valemängusüüdistusega vaidlustanud. Üks surev mees pomiseb midagi keset džunglit vanade atlantislaste või lemuurlaste templisse peidetud varandusest, kuid ei jõua enne siit ilmast lahkumist aarde asukohta paljastada. Peagi ründavad ainsana ellu jäänud Colti ja Sharoli ReplicAnts’ide nime kandvad Jupiteri sõdade tarbeks ehitatud androidsed sõjamasinad.

Ja nii edasi ja nii edasi :) Kui meie kangelased on nendega ühele poole saanud, haarab Sharol aardest soninud mehe pea kaasa ja tõttab džungli poole, seletades Coltile, et neil on tarvis leida nõid, kes suudaks pea veel korraks rääkima panna…

Kogu see 30-leheküljeline jutustus on tihkelt täis vihjeid ja viiteid pulpajastu Veenuse-lugudele (ka Heinleini pime poeet Rhysling on selles maailmas reaalselt eksisteeriv isik, muidugi mainitakse Shambleau’d jmt). Lisaks kirjeldab Tidhar Veenuse loodust ja meie kangelaste seiklusi sellise rikkaliku ja värvika laadiga, et aegajalt tabad end copyrighti-lehelt kontrollimast, ega see jutt ikka 1940ndatel kirjutatud pole… Ning see atmosfäär, mille kirjanik oma Vanal Veenusel taasloob, see on nii ehe Moore’i ja Bracketti planetary romance’i miljöö, et midagi enamat tahta hing lihtsalt ei oskagi.

Hindeks viis mitme rasvase plussiga. Viimaste aegade lahedaim lugemiselamus. Aga maitse on muidugi kange ja spetsiifiline: sobib ainult teatud liiki ulme gurmaanidele.

Teksti loeti inglise keeles

«Konnapead» on Allen Steele’i jutustus, mis avab George R. R. Martini ja Gardner Dozois koostatud retroulme-antoloogia «Vana Veenus». 2013. aastal ilmus samalt tandemilt antoloogia «Vana Marss», mis koondas siis tänapäevaste kirjanike jutte, nagu neid kirjutati Marsist 1930–1940ndatel ja sellise geograafiaga, nagu tollal Marsi kohta ette kujutati (kanalid, hääbuvad iidsed linnad jne). 2015. aasta alul ilmus analoogne ettevõtmine Veenuse kohta. Soised džunglid, ääretud auravad mered, erinevad reptiilid, amfiibsed veenuslased jmt, ühesõnaga Veenus nagu seda kujutati ulmekirjanduse kõige rahuldustpakkuvamatel kümnenditel.

Millegipärast avavad Martin ja Dozois juba teise antoloogia Allen Steele’i jutuga. Ma pole «Martian Bloodi» lugenud, aga «Frogheads» nüüd selle kogumiku säravamate tippudeni küll ei küündi, pigem jääb sinna tugevaks keskmikuks. Mina poleks koostajana sellist lugu esimeseks küll pannud, aga jumal sellega. Steele’i loos on kõik nagu olemas, aga sädet ja puudutust, mis teeks ühest korralikust loost erilise teksti siit küll otsida ei maksa.

Eradetektiiv Ronson maandub Kosmofloti laevaga Tsiolkovski Veenusel. Üks väheseid tõeliselt lahedaid asju selle loo juures ongi see Vene, täpsemalt Nõukogude touch, ehk siis on Veenusel endine Nõukogude asundus Veneragrad. Aga seda Nõukogude Liidu tausta on kogumiku «Vana Veenus» hilisemates lugudes jälle paremini tehtud. Kuigi kommunistlik kord on Veenuselgi kokku varisenud, seisab Veneragradi keskväljakul endiselt käega helgesse tulevikku osutav Vladimir Iljitš Lenini monument, maksevahendiks on rublad jne.

Detektiiv Ronson on planeedil otsimas seal kaduma läinud ameerika miljonäri 20ndates võsukest David Henry’t. Kohalik Arkadi Bulgakov soovitab talle teejuhiks «Hullu Mihhaili» ehk endise Nõukogude kosmosevägede ohvitseri Mihhail Kronovi, kellest teatakse, et ta saab hästi läbi kohalike veenuslastega. Veerahvaga, keda ka konnapeadeks kutsutakse.

Edasi kohtame selles loos orjapidajaid, narkokaupmehi, üles leitakse ka David Henry ning loo lõpus on hoopis ootamatu lahendus («puänt» ei paindu sõrmed klaverdama), aga see kõik on kuidagi tuimalt, pingevabalt ja justkui elevuseta edasi antud. Ses mõttes, et tekstist jääb mulje, justkui ei oleks Allen Steele’il seda kuigi huvitav kirjutada olnud. Et ära on ta selle teinud, kõik tingimused täitnud, aga seda, et ta ise loo kirjutamist ja sellise Veenuse kujutamist kuidagi kaifinud oleks, seda tunnet mina siit tekstist ei leidnud.

Teksti loeti inglise keeles

Jutustus «Astellari Loor» võib väga vabalt olla Leigh Bracketti kõige silmapaistvam ulmetekst üldse. Ühest küljest pole tekstis ju midagi väga erilist: värvikas ja traagiline kosmoselugu armastusest ja ohverdustest, mida selle nimel tehakse, ehk Kuldajastu ulme, nagu ta olema peab. Ometi… ometi on selles loos midagi erilist, millele ma näppu peale panna ei oskagi.

Kosmiline anomaalia nimega Loor on juba mõnda aega terroriseerinud Päikesesüsteemis ringilendavaid reisilaevu. Loor, mis on mingi omalaadne eredat valgust tekitav kosmiline moodustis, võib välja ilmuda kus iganes, ükski laev ei ole selle eest kaitstud. Ning laev, mille Loor on neelanud, noh need laevad kaovad.

Aga see lugu saab alguse siiski vana Marsi kehva kuulsusega Jekkara linnakeses ühe kanali ääres, kus Madam Kani kõrtsist on kaklemise ja lõhkumise pärast tänavale visatud üks marslane. Visatud nii, et see vedeleb nüüd kanaliäärsel teel surnuna ja me näeme teda läbi minajutustaja silmade (jutustuse raamlugu teatabki, et kogu süžee on meieni jõudnud tänu ühele kohutavale käsikirjale, mis on leitud ühest kosmoseraketist).

Niisiis vaatab meie peategelane marslase laipa ja tunneb järsku kuskilt kaugelt kellegi teise mõtteid selle laiba kohta. Telepaatiliselt loeb ta samuti laipa silmitseva neiu mõtteid ja järsku meenutab see tütarlaps talle kohutavalt ta enda ammu aega tagasi kaotatud armastatut. Vägagi täpselt meenutab, et see ei saa olla juhuslik kokkusattumus. Neiu on kanaliäärsel tänaval oma noorukiohtu mehega, kes on mõlemad pärit reisilaevalt Queen of Jupiter, mis ongi teel Jupiteri kuudel asuvatesse kolooniatesse, kus noored loodavad uut elu alustada. Meie kangelane, kes, nagu selgub, on Queen of Jupiteri üks ohvitseridest, soovitab noortel kiiresti laevale naasta, kuna Jekkara pole üldse ohutu koht niimoodi ringiuitamiseks. Kogu stseen on edasi antud kuidagi unenäoliselt, läbi peategelase telepaatilise taju, mitte niivõrd adekvaatse tegevuskirjelduse.

Noored reisijad tagasi laeva saatnud, seab meie kangelane sammud linna ööelu-asutuste suunas, kus tal on plaan saada naudinguid alhokolist, seksist ja hasartmängudest. Kõiki neid ta saabki, aga kogeb kõike seda kuidagi nagu huvitult. Ühel pimedal tänaval tuleb talle vastu hiiglasekasvu mustanahaline iirlane Gallery, kes ütleb talle, et ta pole inimene ning ähvardab teda tappa. Peategelane möönab, et selliseid talle tülikaid inimesi aegajalt ikka ta teele satub, peamiselt on nad mustlas- või keldiverd, kuna ekstrasensoorsed võimed on nendega kuidagi kaasa antud. Ta tunnistab Gallery väited õigeks ning soovitab tollel kiiresti lahkuda. Gallery aga on purjus ja veelgi põikpäisem.

Igatahes jääb Gallery surnukeha seiskunud südamega sinna pimedale Jekkara tänavale vedelema ning meie peategelane suundub tagasi oma laevaohvitseri kohuseid täitma. Täpsemalt siis juhtima Jupiteri kolooniate suunas teel oleva Queen of Jupiteri sihtkohta, mida reisiplaanis kindlasti polnud. Otse Loori, Astellari Loori sisse. Aga see on alles selle jutustuse algus.

Kui Leigh Brackett tahab, kirjutab ta ikka nii pagana lummavalt ja värvikalt, traagiliselt ja samas nii elavalt, loob nappide vahenditega vägagi reaalse atmosfääri ja tema lugude miljööd… noh, kõige lühemalt öelduna ongi need sellised karmi koolkonna räsitud detektiivi, keda kehastab kindlasti Humphrey Bogart, silme läbi nähtud vana Marsi ja vana Veenuse depressiivsed koloniaalmaastikud ning kõik see on üle valatud rammusa film noiri kastmega. Midagi ehedate pulphõrgutiste gurmaanidele ühesõnaga.

Ega`s ilmaasjata palunud George Lucas prouat eluõhtul filmi «Impeerium annab vastulöögi» stsenaariumikirjutamise juurde appi.

Teksti loeti inglise keeles

Leigh Bracketti ja Ray Bradbury lühiromaani «Punase udu Lorelei» juures tuleb esmalt rääkida ulmekirjanduse alažanrist sword&planet. Hästi lühidalt öelduna tähistab see tekstikorpust, mis sai suurema hoo sisse Edgar Rice Burroughsi romaaniga «Marsi printsess». Edasi arendasid seda mitmed Burroughsi epigoonid ning 1930-1940ndatel oli see väga levinud kosmoseooperi alaliik. Siin tuleb siis tähele panna, et kuigi neid lugusid loeti tollal SF-tekstideks, siis mingit reaalset kosmoseavarustes seiklemist neis ei leidunud. Pigem oleks hästi lühike iseloomustus, et võtke Robert E. Howardi Conani-lood ning tõstke nende tegevus Marsile või Veenusele ning see ongi mõõga ja planeedi alažanr.

See on siis selline kummaline maailm, kus võib eksisteerida mingi meile võõras teaduslik-fantastiline tehnoloogia, kuid kahevõitlust peetakse mõõkadega, maailm, kus ühelt planeedilt teisele rännatakse kosmoselaevas, kuid planeetidel liigutakse näiteks hobutransporti kasutades jne jne. Termini sedasorti tekstide kohta juurutas 1960ndatel nende suur avaldaja, Ace Booksi toimetaja Donald A. Wollheim mõõga ja maagia žanri eeskujul ning on öeldud, et lühiromaan «Punase udu Lorelei» on Leigh Bracketti kõige mõõga-ja-maagialikum tekst. Ei vaidle.

Sisust. Kosmilise mastaabiga pisisuli ja suller Hugh Starke hädamaandub ühel valgustkartval operatsioonil oma laevaga Veenuse Valge Pilve mägedes. Ei ole hea koht. Starke saab rängalt viga ning on suremas, kui üks nõiduslik naine Rann talle teatab, et saab ta mõistuse sellest surevast kehast hoopis paremasse üle viia, kui Starke tema teatud tingimustega nõustub. Kes meist sellises olukorras ei nõustuks :D Starke ärkab kohaliku kangelase Conani kehas ja see on tõesti Conani keha! Starke ei ole end oma kiduras vanas kehas kunagi nii tervelt ja jõuliselt tundnud... Peagi selgub aga, et sellisena on kohalik nõid-valitsejanna Rann kiskunud ta kohalike fraktsioonide vahelisse võimuvõitlusse. Võitlusse, kus see vana Conan, kelle enda mõistus on telepaatiliselt hävitatud, on käitunud oma liitlaste, sõprade ning armastatuga eriti reeturlikult ning terve maakoht sooviks teda isiklikult sodiks peksta.

Meie Hugh Starke Conani kehas satub nende oma endiste ja reedetud liitlaste kätte vangi, kuid läbi häda suudab ta neile selgeks teha, et pole enam seesama mees, vaid maalane Hugh Starke. Tema armastatu, kes on seda vana Conanit viimasel ajal kohutavalt vihanud, satub keerulise dilemma ette: seda keha ta ju armastab ja ihaldab, selle vana omanik on igaveseks hävitatud, uus sisu aga... noh, on täiesti võõras.

Seiklusi ootab ees palju ning lõpuks päästab Starke-Conani-kehas oma vana kodulinna nõid-valitsejanna vägede käest, tuues Punase mere põhjast välja seda asustava surnute armee, keda on.... hmm, raske tappa.

Leigh Brackett on hiljem tunnistanud, et peategelase nimevalik - Conan - oli ebaõnnestunud. See oli väike fännivihje Robert E. Howardi kangelasele, kes seikles Weird Talesi veergudel kümmekond aastat tagasi, kuid oli 1940ndate keskpaigaks uute fännide jaoks praktiliselt tundmatu. Ning kuidas võis Brackett teada, et barbar Conan tõuseb 1950ndate keskel tuhast ning raamatupublikatsioonid panevad aluse permanentsele Conani-buumile, nii et sellenimelist kangelast Veenusel on tänapäeval seda lühiromaani lugedes väga veider kohata.

Juba üsna nimekas kosmoseooperite autor Brackett hakkas seda 56-leheküljelist lühiromaani kirjutama 1944. aastal, kui kutsuti ootamatult Hollywoodi tegema paremaks William Faulkneri stsenaariumit Bogarti-Bacalli klassikaks saanud filmile «The Big Sleep». Kiiruga andis ta jutu pooliku käsikirja üle noorele algajale autorile ja heale sõbrale Ray Bradbury`le, jätmata ühtki juhist, kuidas lugu lõppema peaks, ning põrutas Hollywoodi. Bradbury lõpetas loo üsna kenasti, sisulises mõttes ei ole autorivahetus tuntav, stoori areneb oma täiesti loogilise lõpuni, stiililiselt on kirjutaja vahetumine aga täiesti arusaadav. Bracketti 32 lehekülge on märksa julmemas-küünilisemas-järsemas laadis kirja pandud, Bradbury 24 lehekülge jälle lähevad oluliselt lüürilisemaks, nõtkemaks ja empaatilisemaks, isegi negatiivsete tegelaste suhtes, kellele lugeja Bracketti osas grammigi kaasa ei elanud, kuna nad lihtsalt nii vastikuid tegusid toime olid pannud.

Kuigi see pole kindlasti veel Bracketti tipptekstide hulgas, oli «Loreleid» (sellenimelist tegelast tekstis ei figureeri, pigem on see viide germaani mütoloogiast pärit vastavale sireenile, õnnetu armastuse tagajärjel meestehävitajaks muutunud tütarlapsele) vägagi mõnus ja kaasahaarav lugeda. Kuigi jah, tõsi on seegi, et see Veenus siin oli vast kõige vähem teine-planeet-Veenus ja kõige enam lihtsalt fantasymaastik, kus hoogsat mõõgavõitlust ja maagiat arendada. Hindeks ütleme siis: 5 pika miinusega.

Teksti loeti inglise keeles
6.2015

Leigh Bracketti lühiromaan «Veenuse nõiatar» kuulub kirjaniku vahest tuntuima kangelase, Marsi lindprii Eric John Starki tsüklisse. Eric John Stark sündis Merkuuril, kus tema vanemad mineraale kaevandava ettevõtte heaks töötasid. Kui Starki vanemad kaevandusõnnetuses hukkusid, sattus väike Stark kasvama kohalike Merkuuri pärismaalaste juurde, keda autor kirjeldab karvaste ja koonuga olenditena. Nii kasvaski tulevane hard-boiled-kangelane üles Merkuuri Videvikuvööndis kivisisalikke jahtides. Hiljem tappis üks teine maalaste kavandusekspeditsioon tema hõimu, kus ta kandis nime N`Chaka, ning Starki lapsendas ja kasvatas üles üks politsenik.

Kogu selle tausta tõttu ei salli Stark üldiselt maalaste koloniaalpoliitikat Marsil, Veenusel, Merkuuril, asteroididel ja Jupiteri kuudel ning võitleb tihti valgete kolonisaatorite vastu. Kuigi europiidse rassi esindaja on Starki nahk päikeselähedasel Merkuuril üles kasvamise tõttu praktiliselt must - fakt, mida kõik Bracketti lugude illustreerijad jäärapäiselt eirasid, kujutades kangelast vastupidiselt tekstides kirjeldatule blondi ja valgenahalise aarialasena. Alles käesoleval kümnendil jõudis Stark lõpuks raamatukaanele mustanahalisena. Tõik, mis 1940ndate ajakirjade illustraatoritel peas lihtsalt lühise tekitas, umbes nagu EKRE valijal. :) Et kangelane on mustanahaline.

Nagu lugeja juba aimab, on Starki taustastoori paras Tarzani ja Mowgli lugu kosmosesse üle kantuna. Ning teinekord kõige vihasema võitluse keskel tunneb ka Stark, kuidas Merkuuri pärismaalasest looduslaps - N`Chaka - temas ratsionaalse europiidi asemel võimust võtab...

Nagu juba ilmselt aru saada, kirjeldab Leigh Brackett oma päikesesüsteemi sellise 20. sajandi alguse koloniaalimpeeriumide süsteemi võtmes, eri planeetidel elavad erinevad pärismaalased, keda siis Maa asukad majandusliku kasu eesmärgil rõhuvad. Sestap on ka loogiline, et kirjaniku tegevuskohtadeks on tihti koloniaalse rajamaa välipostid, räpased puust lobudikega kriminaalsed linnakesed oma kõrtside, bordellide jmt infrastruktuuriga. Kes seda alla ei neela, teile pole Brackettil midagi pakkuda, minge ja lugege kõige värskemat küberpunki või Maa ülerahvastatusest ning toidupuudusest rääkivat teravalt sotsiaalset fantastikat edasi :P

Käesoleva lühiromaani alul on Stark Veenusel kellegi Malthori laeval keset Punast merd teel Valge Pilve mägede tagusele Veenuse sisemaale, kust vähesed iial tagasi on pöördunud. Stark muidugi tervelt kolmel korral. Ta on teel Shuruuni nimelisse eriti halva kuulsusega sadamalinna ja õieti on ta Veenusele tulnud otsima oma sõpra Helvit, kes omakorda kadus palju kuid tagasi Veenusel, otsides oma venda. Laevakapten Malthor on ebameeldiv libedik, pakub Starkile korduvalt võimalust Shuruunis üürida tuba tema juures, millest meie kangelane järjekindlalt keeldub, Lõpuks tungivad Malthori kaabakad talle laevatekil kallale, Stark lööb nad laiali ning hüppab üle parda merre. Nüüd, see Punane meri ei ole tegelikult päris meri. See koosneb mingist poolgaasilisest ainest, mille sees saab inimene täitsa hingata, laevadki saavad seal peal vaid mingist kindlast metallist kerega sõita. Enne kaklust laevalael on Stark kuulnud ookeanist mingeid kummalisi hääli, mille kohta aga kapten talle vaid suvalist valet kokku jahus, et niimoodi häälitsevat vastu kaldakaljusid põrkuv tuul.

Sadamas jõuab Stark ühte kõrtsi, satub paari konfrontatsiooni, vestleb ühe maalasega Veenuse oludest ning kohtub ka Malthori tütrega, kes ütleb, et ta isa on tõbras ning soovitab tast eemale hoida. Starki tee oma kadunud sõbra otsinguil viib ta Shuruuni isandate, kohalike poolt paaniliselt kardetud Lhari perekonna ette, kus Stark avastab, et valitseva matriarhi laste ja nonde abikaasade vahel valitseb pinev rivaliteet.

Stark jätab selle meelde, avaldab muljet ühele valitsejanna tütrele, solvab tolle abikaasat, ning paneb eriliselt tähele valitsejanna üht sandist poega Threoni, kellel paistab teistest märksa teravam taip olevat. Igatahes satub ta seejärel kohe Lharide valitsetavasse orjalaagrisse, mis asubki Punase mere põhjas, kus orjad oma elusid ohvriks tuues üht saladuslikku missiooni täidavad. Siit leiab Stark eest Malthori, tolle tütre, oma sõbra Helvi (kes on ikka mees, eksole) ja palju teisi viimasel ajal kadunud inimesi. Pole vaja lisada, et peatselt korraldab Eric John Stark Lhari perekonna erinevate järeltulijate võimuambitsioone üksteise vastu välja mängides vee(gaasi)aluses orjalaagris revolutsiooni, ning koos nutika Threoniga hävitatakse Lharide valitsus Shuruunis.

Kõik see kirjeldatuna kohutavalt pulpilikuna tunduv tegevustik on aga edasi antud 1940ndate kohta vägagi intelligentses, täiskasvanulikus ja värvikas ning detaili- ja nüansirikkas laadis. Leigh Brackett oli ikka väga osav ja proff kirjanik ning tema Veenuse ja Marsi lood seadsid oma sünguse ja värvikuse ning moraalse mitmetitõlgendatavusega pikaks ajaks lati sellisesse kõrgusse, kus see enamikule 1950ndail ulmesse tulnud üsna kehva jutustamis- ja kirjeldusoskusega suleseppadele püüdmatuks jäi.

Teksti loeti inglise keeles

Leigh Bracketti pea lühiromaani mõõtu jutustusele «Kuu, mis haihtus» ei ole põhjust alla maksimumhinde anda. Siin on kõik Leigh Bracketti tugevused oma parimal moel esindatud ning lugu kuulub kirjaniku absoluutsesse paremikku.

Maalane David Heath vedeleb poolpilditus olekus Veenuse ühe soise sadmalinna Kalruna Kõigi Võimalike Naudingute Palee nimelises urkas, kui kaks veenuslast - mees ja naine - teda otsima ja ta deliiriumilaadsest olekust välja tirima tulevad. Bracketti kirjeldused Heathi joobesoleku nägemusest, mis vältavad tubli 3 lehekülge, tõid minule igatahes silme ette Robert De Niro tegelaskuju Sergio Leone meistriteosest «Once Upon a Time in America», kes selle filmi alguses, keskel ja lõpus näidatud raamloos ühes oopiumiurkas vedeles ja seal narkouima-nägemusi koges.

Pikapeale saavad veenuslased Heathi piisavalt kaineks, et too koos oma lemmiklooma, väikese minidraakoniga sealt kaasa saavad ja läbi soo sadamasse müttavad, kus Heathi laevale Ethne! asuvad. Järgmisel hommikul, kui mees on pildi rohkem ette võtnud, nõuavad nad, et ta neid Kuutule nimelisse müstilisse paika viiks, mille asukohta kuskil Hommikuopaalide mere kaldal vaid tema teab. David Heath on nimelt ainus isik, kes on teadaolevalt sellest kohast eluga tagasi tulnud.

Kuutuli arvatakse olevat koht, kuhu hallil ajal langes Veenuse kuu, mis siis kokkupõrkel planeediga selle koha radioaktiivseks või kuidagi muidu maagiatiineks muutis. Planeedil on välja kujunenud ka selle uskumuse religioosne organisatsioon - Kuusaladuste Valvurid ehk Kuulapsed - preestrite klass, kes David Heathi jahivad, kuna ükski surelik ei tohiks oma nina Kuutulle toppida. Samas usutakse, et kes on Kuutulest läbi käinud, muutub jumalaks. Just seda veenuslane Alor soovibki.

Lõpuks, kui Alor ähvardab Heathi, et seda jälitavad Kuulapsed on juba talle üsna kandadele jõudnud, nõustub Heath pärast pikka-pikka põiklemist ning tunnistamist, et ega ta Kuutule lävelt ise kaugemale sisse läinudki, neile siiski selle asukoha kätte näitama. Ning reis Hommikuopaalide merel lähebki lahti. Peatselt jõutakse merel sellisesse Sargasso mere laadis piirkonda, kus vesikasvud laeva endasse haaravad, nii et see vaid aerude ja terariistadega füüsiliselt tööd tehes edasi liikuda suudab. Taamal läheneb aga üha ähvardavama kiirusega Kuulaste laev, pardal grupp musti preestreid... Lõpuks jõutakse loomulikult ka Kuutulle. Ning siis juhtub veel mõndagi.

Lisaks Veenuse soise-niiske mussoonkliima ja sellise koloniaalkirjanduse rajamaade ja eelpostide räpaste sadamalinnade kõrtside ja kurjategijate maailma lopsaka ja värvika kirjeldamise oskusele valdas Leigh Brackett suurepäraselt ka nn. karmi koolkonna kriminulli ja noir-detektiivfilmi stiili, esteetikat ja väljendusvahendeid. Mitmete ta tegelaste kohta on öeldud, et neis on rohkem Bogartit, kui Humphrey Bogartis endas mõnes Chandleri või Hammetti ainetel vändatud 1940date krimifilmis.

Seos ei ole meelevaldne, kuna 1940ndate keskpaigaks oli Brackett lisaks oma kosmoseooperitele avaldanud ka paar karmi koolkonna kriminulli, nii et tuntud Hollywoodi filmiprodutsent ja -lavastaja Howard Hawks palkas ta oma film noir`i klassikaks saanud 1946. aasta linateose «The Big Sleep» (Raymond Chandleri Philip Marlowe` lugu loomulikult), milles peaosi mängisidki Humphrey Bogart ja Lauren Bacall, stsenaristiks. Õieti kaastsenaristiks, kuna üks stsenaariumikirjutaja oli William Faulkneri näol juba olemas, aga Hawksi meelest jäi temas midagi nagu vajaka. Nii andiski ta oma sekretärile korralduse: «See Bracketti-sell kirjutab päris hästi, palgake ta Faulknerile appi!» Kui stuudiosse ilmus paari nädala pärast «Bracketti-selli» asemel hoopis nägus naisterahvas, ei olnud kellelgi selle vastu muidugi midagi. Ning väidetavalt tegi Leigh Brackett Faulkneri ja Jules Furthmani käsikirja märksa noir`ilikumaks ja karmi koolkonna laadile vastavamaks.

Teksti loeti inglise keeles

Leigh Bracketti jutustusega «Hääbuvad veenuslased» oli nii, et pidin selle arvustuse kirjutamiseks uuesti läbi lehitsema, mis ei ole nädalapäevad tagasi loetud teksti kohta just väga hea märk. Aga nii üldisel kui kirjaniku enda skaalal on tegu tugeva keskmise tekstiga.

Tekkis mõte ja vajadus teatud põhjustel põhjalikumalt süüvida 1930-1940ndate angloameerika ulme Veenuse-teemalistesse tekstidesse ja olulisim panustaja tollasesse Veenuse tekstikorpusse oli C. L. Moore`i kõrval loomulikult «Kosmoseooperite kuninganna» Leigh Brackett. Ning esimesena sattus ta kümnekonnast Veenuse-jutust ette just see.

See mainitud `tekstikorpus` kujutab siis 1962. aasta Mariner 2 eelset Veenust, läbitungimatusse pilvekihti peitunud soiseid ja palavaid lopsaka taimestikuga džungleid ning tohutuid ookeane täis maailma, mida asustavad erinevad tihti amfiibset laadi veenuslased, aga mille džungleis ja soodes elab ka kõiksugu dinosauruseid jm reptiilset faunat. Kuid ka floora on tihti pool-elus ja teistele liikidele eluohtlik. Vana hea Kuldajastu romantiline ja värvikateks seiklusteks justkui loodud koloniaalmaailm.

Eks neid konkreetseid Veenuse geograafia ja geoloogia nägemusi oli erinevaid, aga üldistavalt kirjeldasin siin sellist kõige levinumat. Ühe mitte nii drastiliselt erineva variandi pakkusid ju veel 1958. aastal välja noored Strugatskid oma «Purpurpunaste pilvede maas».

Igatahes algab kõnealune Bracketti jutustus sellega, et Maalt välja rännanud viie tuhande tõotatud maad otsiva kolonisti laevastik on juba aastakümneid mööda Veenuse ookeane ringi seilanud oma uue kodupaiga otsinguil, küll ei sobi üks rannikuala oma ebatervisliku kliima ja haiguste pärast, teine saarestik jälle eluohtliku loomariigi pärast, mõnelt rannalt on nende laevastiku ära ajanud Pilverahvas, teisalt jälle mingi teine põhjus. Inimeste populatsioon on aga hakanud pidevast ja sihitust merel loksumisest vähenema, peamiselt vaimsetel põhjustel, kuni jõutakse järjekordse asustamata näiva mudase ja soise rannani, mille taga paistab aga kindel maa - kõrge platoo, mis võiks maalastele eluks sobida. Saadetakse siis kolmeliikmeline tiim maastikuluuret tegema.

Brackett kirjeldab vaid talle omase värvikuse ja intensiivsusega kohalikku Veenuse loodust, seda tunnet, mis valdab tegelasi läbi selle aurava ja soise džungli platoo suunas mütates, taamal kostumas kohalike hiidsisalike hääled jmt. Jõutakse platooni ning üht maa-alust tunnelit mööda üles ronima asudes jõuatakse maa-aluse järveni, milles nähakse ujumas inimlaste suurusi amfiibseid olendeid, kelle pea veidi õitsvat võilille meenutab. Uudishimulikult ja nõtkelt lähenevad need maalastele... ning puhkeb verine konflikt. Millesse sekkuvad peagi nende amfiibide liigi täiskasvanud esindajad. Oma elu eest pagedes jõuavad kaks maalast kolmest napilt läbi ühe augu koopalaes sellest maa-alusest maailmast välja platoole, kus leiavad eest ilusa metsase oru, mis sobiks nii hästi nende elupaigaks, kui vaid seda ei asustaks juba teine veenuslaste rass, rohkem humanoidsed telepaadid, kellega maalastel õnnestub ilma konfliktita suhtlusse asuda. Peagi selgub, et need on omal ajal selle oru noilt maa-alusesse järve elama sunnitud amfiibidelt vallutanud...

Lahendus, mille Brackett sellele keerukale kolme osapoolega olukorrale pakub, on ootamatu, jõhker, küüniline ja absoluutselt mitte õnnelik lõpp (aga ega Brackett polnudki nende poolest kuulus).

«Hääbuvad veenuslased» on seni loetud Leigh Bracketti Veenuse-lugudest vast kõige kahvatum, aga ometigi piisavalt tasemel tekst, et ülesirvimisel meeldivaid emotsioone esile kutsuda. Veidike liiga pulp ta oli ja 1945. aasta kevades pisut liiga vanamoodne: 1932. aasta loos oleks selline maailm ja väljamõeldud veenuslased üsna novaatorlikult mõjunud, sestap ka hinne ühe palli võrra alla. Aga kirjutatud oli see tekst mõnusalt, kaasahaaravalt ja värvikalt. Tegelastega oli vaeva nähtud, neid korralikes pooltoonides esitatud ning loo suur konflikt ja tegelaste omavahelised suhted polnud kindlasti 1932. aasta pulp.

Teksti loeti inglise keeles