Nagu ikka heas romaanis, on siin koos mitu asja, mitu lugu, millel omakorda all-lood ja hargnemised. Tegevus toimub Barcelonas 1950-tel, minategelane on bukinisti poeg Daniel Sempere, kelle isa viib 11-aastaselt kummalisse salajasse raamatukokku, mida kutsutakse Unustatud raamatute surnuaiaks. Sealt leiab poiss kellegi Juliàn Caraxi romaani “Tuule vari”, millesse ta ülimalt kiindub. Otsides veel selle kirjaniku teoseid avastab Daniel, et enamik eksemplare on hävitatud ja et see vähetuntud kirjanik ise surnud ning kuigi palju tema kohta teada ei olegi. Seda ainsat eksemplari nõuab tema käest tagasi keegi põlenud näoga salapärane võõras mees, kes näeb välja nagu üks tegelane romaanist “Tuule vari”, Lain Coubert, kes on seal tegelikult Saatan ise. Samuti hakkab lugeja täheldama teatavaid sarnasusi Caraxi ja Danieli enda elukäigu vahel, sedamööda, kuidas noormehel õnnestub Caraxi elusaatust tuvastada.
Daniel kohtub mitmete inimestega, kes Caraxi tundsid ja üha enam tekivad ka tema enda elus Caraxi omaga sarnased inimeste vaheliste suhete põimumised. Carax on kirjutanud endast ja oma elust ning Danieli elus juhtuvad samasugused asjad – ka intiimsuhetes. Mitmed inimesed märkavad temas ka sarnasust Caraxiga. Kohati meenutab lugu detektiivromaani või seiklusmängu, kus tuleb tegelastega vestelda ja kõiksugu esemeid üles korjata, ka see element näib olevat taotluslik.
Baasikõlbulikuks pean ma teost kahe asjaolu tõttu. Esiteks see on osalt müstiline, üleloomuliku varjundiga psühholoogiline põnevusromaan, mille käsitlemisel tõmmatakse tihti paralleele selliste tekstidega nagu Eco “Foucoult’ pendel” ja “Roosi nimi”, Perez-Reverte “El Club Dumas”, Marquezi “Sada aastat üksindust”, William Hjortsbergi “Falling Angel” (Alan Parkeri film “Angel’s Heart”), Borgese lühijutud jpt. Veelgi enam - on selge, et Zafón on neid teoseid lugenud ja sellest varjamatult ka teada annab.
Autor jätab loo kui terviku tõlgendamisel lugejale võimaluse näha siin teatavat üleloomulikkust (no näiteks nii Carax kui Daniel on mõne aja surnud, kuid ärkavad siis uuesti ellu ja arstid peavad seda imeks); süžee keerleb reaalsuse ja kirjanduse kummalise ühtimise ümber jne. Ja kasvõi see moment, et sündmused käivituvad, õigemini on juba käivitunud sellest, et Caraxi raamat puhkab Unustatud raamatute surnuaias, sellises mitte päris tavapärases paigas, kus mingil metafüüsilisel tasandil säilivad raamatute hinged ja nende tegelaste elupüüdlused. Siiski “Tuule vari” on rangelt klassikaline romaan, lausa kaanonite pealt maha kirjutatud, mitte mingil juhul eputav või literatuuritsev, pigem oma kaasaegsust salgav. Teiseks on siia sisse põimitud paar õuduslugu - nõid, rituaalmõrv, kummitav maja, pimedusevürsti kummardamine, mida esitatakse kui kunagi reaalselt asetleidnuid.
Tegelikult ei anna süžee ümberjutustamine selle romaani suurepärasust kuigi tõepäraselt edasi. Ma ütleksin, et Zafón on sõna otseses mõttes kirjanduslik võlur, kelle anne lubab lugejal toimuvale mitte kaasa vaid pigem sisse elada. Ega vist polegi kirjanikule suuremat kiitust,kui lugeja tunneb, et on ise kandunud peategelase kehasse ja tema kallimasse armunud. Pole just palju raamatuid, mis mind on sundinud kella neljani üleval olema ja silmad paiste lugema. Ka linn, Barcelona, on siin oluline tegelane, ja kui lugeja on Barcelonas ise viibinud, siis suudab ta selle väga erilise linna fluidumit romaanist ka paremini leida. Ühesõnaga lühidalt – täiesti vapustav romaan.