Kasutajainfo

Carlos Ruiz Zafon

25.09.1964-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Carlos Ruiz Zafon ·

La sombra del viento

(romaan aastast 2001)

eesti keeles: «Tuule vari»
Tallinn «Varrak» 2008

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
4
0
1
0
0
Keskmine hinne
4.6
Arvustused (5)

Zafón on Los Angeleses elav ja hispaania keeles kirjutav katalaani kirjanik, tema antud romaan (otsetõlkes “Tuule vari” - The Shadow of the Wind) muutus kiiresti bestselleriks ja on rohkesti tõlgitud. Romaani on saatnud ülikiitev kriitika ning Perez-Reverte kõrval näib Zafón olevat kujunemas teiseks hispaania tänapäeva kirjanduse superstaariks. Ehkki tegu pole päris žanriulmega kannan teose siiski BAASi... "Locus" loeb teost küll ulme hulka kuuluvaks, täpsustades, et see on litarary fantasy.

Nagu ikka heas romaanis, on siin koos mitu asja, mitu lugu, millel omakorda all-lood ja hargnemised. Tegevus toimub Barcelonas 1950-tel, minategelane on bukinisti poeg Daniel Sempere, kelle isa viib 11-aastaselt kummalisse salajasse raamatukokku, mida kutsutakse Unustatud raamatute surnuaiaks. Sealt leiab poiss kellegi Juliàn Caraxi romaani “Tuule vari”, millesse ta ülimalt kiindub. Otsides veel selle kirjaniku teoseid avastab Daniel, et enamik eksemplare on hävitatud ja et see vähetuntud kirjanik ise surnud ning kuigi palju tema kohta teada ei olegi. Seda ainsat eksemplari nõuab tema käest tagasi keegi põlenud näoga salapärane võõras mees, kes näeb välja nagu üks tegelane romaanist “Tuule vari”, Lain Coubert, kes on seal tegelikult Saatan ise. Samuti hakkab lugeja täheldama teatavaid sarnasusi Caraxi ja Danieli enda elukäigu vahel, sedamööda, kuidas noormehel õnnestub Caraxi elusaatust tuvastada.

Daniel kohtub mitmete inimestega, kes Caraxi tundsid ja üha enam tekivad ka tema enda elus Caraxi omaga sarnased inimeste vaheliste suhete põimumised. Carax on kirjutanud endast ja oma elust ning Danieli elus juhtuvad samasugused asjad – ka intiimsuhetes. Mitmed inimesed märkavad temas ka sarnasust Caraxiga. Kohati meenutab lugu detektiivromaani või seiklusmängu, kus tuleb tegelastega vestelda ja kõiksugu esemeid üles korjata, ka see element näib olevat taotluslik.

Baasikõlbulikuks pean ma teost kahe asjaolu tõttu. Esiteks see on osalt müstiline, üleloomuliku varjundiga psühholoogiline põnevusromaan, mille käsitlemisel tõmmatakse tihti paralleele selliste tekstidega nagu Eco “Foucoult’ pendel” ja “Roosi nimi”, Perez-Reverte “El Club Dumas”, Marquezi “Sada aastat üksindust”, William Hjortsbergi “Falling Angel” (Alan Parkeri film “Angel’s Heart”), Borgese lühijutud jpt. Veelgi enam - on selge, et Zafón on neid teoseid lugenud ja sellest varjamatult ka teada annab.

Autor jätab loo kui terviku tõlgendamisel lugejale võimaluse näha siin teatavat üleloomulikkust (no näiteks nii Carax kui Daniel on mõne aja surnud, kuid ärkavad siis uuesti ellu ja arstid peavad seda imeks); süžee keerleb reaalsuse ja kirjanduse kummalise ühtimise ümber jne. Ja kasvõi see moment, et sündmused käivituvad, õigemini on juba käivitunud sellest, et Caraxi raamat puhkab Unustatud raamatute surnuaias, sellises mitte päris tavapärases paigas, kus mingil metafüüsilisel tasandil säilivad raamatute hinged ja nende tegelaste elupüüdlused. Siiski “Tuule vari” on rangelt klassikaline romaan, lausa kaanonite pealt maha kirjutatud, mitte mingil juhul eputav või literatuuritsev, pigem oma kaasaegsust salgav. Teiseks on siia sisse põimitud paar õuduslugu - nõid, rituaalmõrv, kummitav maja, pimedusevürsti kummardamine, mida esitatakse kui kunagi reaalselt asetleidnuid.

Tegelikult ei anna süžee ümberjutustamine selle romaani suurepärasust kuigi tõepäraselt edasi. Ma ütleksin, et Zafón on sõna otseses mõttes kirjanduslik võlur, kelle anne lubab lugejal toimuvale mitte kaasa vaid pigem sisse elada. Ega vist polegi kirjanikule suuremat kiitust,kui lugeja tunneb, et on ise kandunud peategelase kehasse ja tema kallimasse armunud. Pole just palju raamatuid, mis mind on sundinud kella neljani üleval olema ja silmad paiste lugema. Ka linn, Barcelona, on siin oluline tegelane, ja kui lugeja on Barcelonas ise viibinud, siis suudab ta selle väga erilise linna fluidumit romaanist ka paremini leida. Ühesõnaga lühidalt – täiesti vapustav romaan.

Teksti loeti inglise keeles

Päris huvitav ja mõnuga loetav raamat. Ainult et kuuluvus žanriulmesse on küll välistatud, seega, kuna raamat on Stalker 2009 nimekirjas, võib siin arvatavasti tulevikus paar korda näha nilbet kommentaari: kuna pole ulme siis põhimõtteliselt ei kommenteeri blablabla. Tegelikult hõngub raamatust vaevumärgatavat, kuid äratuntavat ulmekirjanduse värdjast kasuvenna - maagilise realismi - raipehaisu. Ainuke "ulmeline" asi raamatus on Danieli pääsemine eluga pärast kuulitabamust, aga see on ka nii otsitud, kui vähegi saab. Elus juhtub imelisemaidki tervenemisi.

Algus oli raamatul täpselt selline, et väga hästi saab aru, miks see raamat on igasuguste padjaklubide "kuu raamat". Pseudodiip intellektuaalse mekiga kultuurne tükk, mida lugedes ja pärast sel teemal arutledes on võimalik end kergesti kõrgkultuuri nautijate hulka liigitada. Alates keskpaigast aga lõppes padjaklubilik targutamine ära ja raamat läks päris huvitavaks. Tõmbaks sarnaselt eelarvustajaga paralleele "Dumas` klubiga" ja filmiga "Angel`s Heart", aga sellise erandiga, et eelpoolnimetatud ei meeldinud mulle kohe üldse, aga Ruiz Zafoni teos meeldis.

Sisust pole mõtet rohkem rääkida, kui et tegu on põnevusjutu vormis raamatuga, kus noor Daniel Sempere hakkab otsima müstilise autori Julian Caraxi teoseid, avastab seejuures et tema enda elu sarnaneb küllaltki enam kui salapärase Caraxi omaga ja mida rohkem ta sellesse maailma tungib, seda enam paljastuvad talle Barcelona sünged saladused ja traagiline ja keelatud armastus. Autor ilmselt tunneb Barcelonat küllaltki hästi ja tegelikult üheks osaliseks selles loos ongi see linn ise.

Julgen "Tuule varju" soovitada, olgugi et tegu ei ole ulmega. Autor on ilmselgelt andekas ja eestikeelne tõlge on hea. Raamatut on mõnus ja meeldiv lugeda, ning ta väärib seda. Kinnitan eelarvustaja väidet - täiesti vapustav romaan. Viis.

Teksti loeti eesti keeles

Valaks natuke õli tulle ja mürki hingedesse, kiskudes omalt mättalt seda va ulme/ei-ole-ulme vaidlust -- ei ole mina kunagi aru saanud sellest žanripuhtuse tagaajamisest, milles näen teatud nartsissistlikust ja erilisusetaotlust... Eelviimane raamat, muide, mida lugesin, oli "Ajapildi sees" ja tõeliselt hea; tahan sellega öelda, et kuigi ise eelistan hard-SF-i suhtun austusega igasugusesse väärt kirjandusse, olgu sellel siis silt `maagiline realism`, `horror` või mis iganes.

Ehk siis tegu on väga hea raamatuga. Ulmega, täpsemalt ulmeelementidega on jah nii, et too Unustatud raamatute surnuaed, üks ajast ja ruumist suht sõltumatu müstiline paik, kus puhkavad unustatud raamatute hinged, on vast kõige rohkem `linnukese` ärateeninud asi, kui kellelgi ulme alla kuuluvus hinge ei mahu.

Sisu on eelpool lahti seletatud ja sellel pikemalt ei peatu. Minu jaoks lõppes põnevus kusagil viimase kuuendiku peal ära, sest asi oli nii kaanonites kinni, et võimalusi lugu lahendada jäi täpselt üks. Samas kiidan autorit selle eest, kuidas ta seda tegi -- seegi on hea kirjandus tunnus, et kuigi sa tead, mis umbes peaks juhtuma, on seda ikka mõnus lugeda. Ütleme, et see raamat seadis endale alguses piirid ja püsis nendes. Mõned seebiooperlikud vinjetid oleksid võinud välja jääda, aga see on norimine... või täpsemalt minu eripära -- ma tunnen vaimustust lugedes kasvõi sellestsamast Unustatud raamatute surnuaiast, aga ma ei seedi ära üks miljonile kokkusattumusi. Olen mõned korrad elus Barcelonas käinud ja jah, seegi tuli muidugi kasuks... Igatahes, kuigi ma ei ole enam selles eas, et sellist natuke halearmsat nolgilugu teist korda lugeda, on see raamat kõrgeima hinde ära teeninud.

Teksti loeti eesti keeles

Kaks märki, et tegemist on väga hea raamatuga:

1. Ma hakkasin kuskil raamatu teise kolmandiku ajal nägema oma perekonda ja ümbritsevaid asju-tuntavaid maitseid-pähe tulevaid mõtteid kui osa raamatust. Zafoni stiil mässis nad endasse ja tungis mu igapäevaellu.
Neil Gaiman plogis selle fenomeni kohta kunagi umbes eile. http://journal.neilgaiman.com/2012/02/who-is-jonathan-carroll-and-why-should.html
Vat täpselt see minuga juhtuski.

2. Suhtusin sellesse teosesse väga suure eelarvamusega e. tal oli väga raske mulle muljet avaldada. Esiteks olin varem lugenud ühte Zafoni noortekat, "El príncipe de la niebla" (mille moraalne õigus olla BAASis arvustatud on oluliselt suurem kui "Tuule varjul", kui fantastilise komponendi kohalolust rääkida), ja see ei jätnud mulle kuigi head muljet. Teiseks ma ei salli raamatuid, mis kirjutavad samast raamatust, mis nad ise on. Või kuidagi sinnakanti. "Ilma lõputa lugu" oli mu vastava vaenu alus, aga kõik järgmised analoogilised kogemused on ka halvad olnud.
Eneseimetlus. Brrrr.Kui joodikust luuletaja kirjutab raamatuid, kus oluliseks tegelaseks on joodikust luuletaja, on see sama kraav. Jube ebameeldiv nähtus!
Aga Zafon suutis (peale nõmedavõitu algust, esimesed 200 lk läksid väga pika hamba ja paha tuju saatel) idee imekombel tööle panna, kirjutada laiali sellise hulga võluvaid ja elusaid ja ebatäiuslikke karatereid, et ma paratamatult hakkasin teda ja tema lugu üleni uskuma.
Olin hurmatud eelarvamuste kiuste. Tõesti on hea raamat.

Muide, mul on hea meel, et BAASis talle koht on. Ulmeliseks võib pidada kasvõi saatuse kui sündmusi jõuliselt juhtiva elemendi suurt kaalu teoses.
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: aprill 2020
märts 2020
veebruar 2020
jaanuar 2020
detsember 2019
november 2019

Autorite sildid: