III koht Tallinna Keskraamatukogu ulmeloomingukonkursi ülilühijutu kategooria vanemas vanuserühmas.
Tegelikult on see tekst esikolmikust parim. Jah, muidugi on ka see kirjutatud võrdlemisi oskamatult ja ka selle autorile pole pähe tulnud, et range mahupiiranguga võiks kaasas käia eneseväljenduse ökonoomsus. Aga siin on vähemalt arglik pretensioongi kujutada tegelase sisekonflikti. Esikolmiku teistes lugudes tegelane lihtsalt on kuskil, teeb midagi, mille on juba varem kindlalt ära otsustanud, ja siis temaga juhtub midagi.
Selles seisnebki olemuslik vahe jutu ning anekdoodi vahel. Tõsi, anekdoodil on oma vaieldamatu koht inimkonna nii kirjalikus kui suulises kultuuripärandis - aga see käib ainult heade anekdootide kohta. Igav ja mõttetu anekdoot on saast.
Tegelikult on see tekst esikolmikust parim. Jah, muidugi on ka see kirjutatud võrdlemisi oskamatult ja ka selle autorile pole pähe tulnud, et range mahupiiranguga võiks kaasas käia eneseväljenduse ökonoomsus. Aga siin on vähemalt arglik pretensioongi kujutada tegelase sisekonflikti. Esikolmiku teistes lugudes tegelane lihtsalt on kuskil, teeb midagi, mille on juba varem kindlalt ära otsustanud, ja siis temaga juhtub midagi.
Selles seisnebki olemuslik vahe jutu ning anekdoodi vahel. Tõsi, anekdoodil on oma vaieldamatu koht inimkonna nii kirjalikus kui suulises kultuuripärandis - aga see käib ainult heade anekdootide kohta. Igav ja mõttetu anekdoot on saast.