Kasutajainfo

Tim Hornet

  • Eesti

Teosed

· Tim Hornet ·

Laevakargaja

(jutt aastast 2022)
https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-laevakargaja

ajakirjapublikatsioon: «Reaktor» nr 132 (september 2022)
  • Reaktor
Hinne
Hindajaid
0
0
1
0
0
Keskmine hinne
3.0
Arvustused (1)

III koht Tallinna Keskraamatukogu ulmeloomingukonkursi ülilühijutu kategooria vanemas vanuserühmas.
 
Tegelikult on see tekst esikolmikust parim. Jah, muidugi on ka see  kirjutatud võrdlemisi oskamatult ja ka selle autorile pole pähe tulnud, et range mahupiiranguga võiks kaasas käia eneseväljenduse ökonoomsus. Aga siin on vähemalt arglik pretensioongi kujutada tegelase sisekonflikti. Esikolmiku teistes lugudes tegelane lihtsalt on kuskil, teeb midagi, mille on juba varem kindlalt ära otsustanud, ja siis temaga juhtub midagi.
 
Selles seisnebki olemuslik vahe jutu ning anekdoodi vahel. Tõsi, anekdoodil on oma vaieldamatu koht inimkonna nii kirjalikus kui suulises kultuuripärandis - aga see käib ainult heade anekdootide kohta. Igav ja mõttetu anekdoot on saast.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Jah, autor on valinud kõikvõimalikest jutustamisviisidest kõige lihtsam(eelsem)a: kannab lugejale ette, mis kunagi juhtus. Peategelast pole selleks tegelikult vajagi, sest tema sisemonoloog see pole. Kui inimesed minevikust mõtlevad, siis teevad nad seda teisiti: mõte läheb uitama, meenuvad mingid isikud või sündmused, mõte kulgeb ajas edasi ja tagasi ühest pidepunktist teiseni.
Teksti loeti eesti keeles

Inglise keeles: https://www.adastrasf.com/born-in-84/
Eesti keeles: https://algernon.ee/jutt/sundinud_84_ndal
 
Hea jutt nagu ka autori teine lugu, mis "Algernonis" ilmunud on. Soovitan  mõlemat lugeda, kuigi alamžanrid on täiesti erinevad. Ma ei tea, kui palju tal selliseid veel leidub. Võib-olla on ülejäänud alles tulekul. Aga igatahes, kui kellegi elutööks kirjanikuna jääks üks kogumik, milles on 10 samal tasemel asja, siis oleks ta endas kirjandusse jäädava jälje jätnud.
Teksti loeti inglise keeles

III koht Tallinna Keskraamatukogu ulmeloomingukonkursi ülilühijutu kategooria vanemas vanuserühmas.
 
Tegelikult on see tekst esikolmikust parim. Jah, muidugi on ka see  kirjutatud võrdlemisi oskamatult ja ka selle autorile pole pähe tulnud, et range mahupiiranguga võiks kaasas käia eneseväljenduse ökonoomsus. Aga siin on vähemalt arglik pretensioongi kujutada tegelase sisekonflikti. Esikolmiku teistes lugudes tegelane lihtsalt on kuskil, teeb midagi, mille on juba varem kindlalt ära otsustanud, ja siis temaga juhtub midagi.
 
Selles seisnebki olemuslik vahe jutu ning anekdoodi vahel. Tõsi, anekdoodil on oma vaieldamatu koht inimkonna nii kirjalikus kui suulises kultuuripärandis - aga see käib ainult heade anekdootide kohta. Igav ja mõttetu anekdoot on saast.
Teksti loeti eesti keeles

II koht Tallinna Keskraamatukogu ulmeloomingukonkursi ülilühijutu kategooria vanemas vanuserühmas.
 
Võrrelduna võidulooga on see tekst juba täielik jama ja lisaks tundub ka, et ka Braduburyst mõjutatud. Ülilühijutu žanris, mis võiks ju eeldada eneseväljenduse täpsust ja selgust, peaks nii lohaka kirjatehnikaga soorituse diskvalifitseerima. Sisu poolest on kogu tekst ulmekirjanduses nii tohutult palju kordi läbi nämmutatud motiivide taasesitus, et jääb üle vaid imestada, kuidas küll Weinbergi taoline juba päris kogenud autor lugejale midagi sellist ette röhitseb.
Teksti loeti eesti keeles

Tallinna Keskraamatukogu korraldas 2022. aastal ulmeloomingu võistluse, mille ilukirjanduslik osa oli ülilühijutu (flash fiction) žanris ja seda koguni kahes vanusegrupis. Tulemused avaldati "Reaktoris". Kuigi seal kahjuks ei täpsustata, mis oli mahupiiriks, võib arvata, et 1000 sõna või midagi niisugust.
 
Kuigi võib tunduda, et moodsasse maailma sobiv (TL;DR jne), on ülilühijutt nõudlik nagu kõik autorilt ükonoomsust nõudvad žanrid. Autor peab ennast väljendama täpselt ja iga lause (või ka sõna) lõplikku versiooni jõudmine peab olema põhjendatud. See nõuab autorilt selget arusaama nii sellest, mida ta öelda tahab kui sellest, kuidas võimalikult vähesega lugeja mõtteid õigesti suunata - ja muidugi enesedistsipliini. Seetõttu on noortele või algajatele autoritele niisuguse piiranguga konkursi korraldamine totter idee.
 
Ülal öeldut illustreerib ka võidulugu. Autor kas ei suuda loobuda kirjelduse kiusatusest või ei tule talle lihtsalt pähe, et praegu tuleks midagi teisiti teha. Laused nagu "Tema vastas istuv helesinises kitlis läbitungivate roheliste silmade ning hõrenevate juustega kiitsakas mees muigas kergelt tema umbusklikkuse peale." ei sobi siia žanri. Esiteks kulutavad need niigi vähest ruumi ja teiseks häälestavad lugejat valesti, pikema teksti ootele. Seda pole mõistnud ka II ning III kohale sattunud tekstide autorid; kaugemale lugeda ei viitsinud.
 
Teiseks muidugi võiks sellest ideest - masinõppimise kõrvalmõjud - midagi huvitavamat välja imeda kui hernesupi. See pole loomulikult enam žanripiiridega seotud, vaid näitab konkursi üldist madalat taset. 
Teksti loeti eesti keeles

Mitte eriti pretensioonikas debüüt, millest siiski aimdub autori soovi peategelast hoolikamalt välja töötada, kui paljud debütandid seda teevad. Hindeks nõrk neli, aga Veskimees näiteks alustas samasugustega.
 
https://www.algernon.ee/node/1239
Teksti loeti eesti keeles

Kahjuks ei ole BAAS-is praegu võimalust originaali viidet lisada. Paneme selle siis siia:  https://thraca.gr/2017/11/blog-post_25-11.html
 
 
Jutt on üks neid väheseid, kus peategelane on NPC. Juhanil on "Warcraft n'thousand" ning millalgi oli Years Best kogumikes veel mingi lugu, kus keegi oli saadetud üksildasele saarele vaimselt tervenema ja selle juurde käis temasse armuv NPC. Too siis oligi peategelane. Kui selliseid palju saab, siis läheb tüütuks, aga praegu on tore.
Teksti loeti inglise keeles

http://www.algernon.ee/node/1226
Mul on väga hea meel, et Taivo selle jutu kirjutas ning et ta selle just niisugusena kirjutas. Maailm on Veskimehe "Lõputu juuni" oma, kuid nii teemadering kui vorm kõike muud kui veskimehelikud.
 
Pseudodokumentaal, milles linna mööda ringi jalutatakse ja lihtsalt kohalikega vesteldakse, on nõudlik vorm, millega on kerge igavaks muutuda - "Kultuuridessant" vähemalt minu jaoks aga ei muutunud. Autor oskas lugeja huvi nii väikeste provokatsioonide kui muheda kirjutamisviisiga ülal hoida, käsitledes sealjuures läbinägelikult valdkondi, millest lähtekohaks olnud Veskimehe "Lõputus juunis" väga vähe juttu (ehk siis Taaravalla / Asumaa kultuurielu). Võib olla kuulsaimas selle žanri esindajas, Carl Sagani "Kontaktis", antakse samamoodi erinevatele rääkivatele peadele järjekorras sõna, alustades USA presidendist ja lõpetades Community College'i usuõpetajaga, ning romaanil on võrdlemisi ulatuslik austajate ringkond sellegipoolest.
 
Üksikud arvatavasti asjatundmatusest tulenevad krobelisused - kui juba 1990-ndate alguse Somaalia ära mainimist vääris kui riik, milles õiguskaitse jaoks oli vaja autoriõigusega kaitstav teos registreerida, oleks võinud samas seoses nimetada ka USA-d - tugevat üldmuljet ei riku.
Teksti loeti eesti keeles

Sama pealkirjaga eestikeelse antoloogia kaugelt kõige tugevam tekst. Ainult selle põhjal võiks autorit rikka mehe Veskimeheks pidada (mulje oleks muidugi ekslik).
Teksti loeti eesti keeles

Süžeed käivitav paranoia on tänapäevaks juba kõiki ära tüüdanud: jälle kord võõralt planeedilt külge hakkav salakaval ajuparasiit, kellega nakatumist kindlaks teha ei osata. Autor kirjutab siiski millestki muust - aga sellest on ta ise jutus "Enne koitu" tegelikult juba kirjutanud. Ideede taaskasutuse ehe näide.
Teksti loeti eesti keeles

Jutt on tehniliselt küündimatu ja sisu poolest avameelselt ajuvaba. Igasugu mürginooltest töötab paremini vana hea kuulipilduja. Laste asemel teeks sama töö ära robot. Laste ajude pesemiseks leidub hulk muid meetodeid kui neid kaugjuhitava tanki juhtidena kitsekarjuste karjamaade äärde patrullima saata. Kirjeldatud patrullimise oleks aga peatselt lõpetanud mõned maamiinid. Ja nii edasi. Miks seda saasta antologiseerida tuli, pole võimalik aru saada. Oleks siis veel algaja autori esimene suleproov, ma saaks veel aru - aga pole ju.
Teksti loeti eesti keeles

Keelekasutus on ladus ning autor täidab endale püstitatud eesmärgi. Too eesmärk pole küll eriti pretensioonikas, aga esimese jutu puhul ei peagi ju olema (ja võib-olla on isegi parem, kui ei ole?). Põhirõhk on tegelasel, mitte keskkonnal - selline debüüt tekitab optimismi.
Teksti loeti eesti keeles

Seda juttu on keeruline hinnata. Autor oskab kahtlemata hästi kirjutada ning gradatsioon on suurepäraselt realiseeritud. Sobiks loovkirjutamise õpiku näiteks ning sellepärast ka "Algernonis" ilmus.
 
Ulmeline osa on samas nõrgem. Tulnukad, kes kingivad inimestele plastmassi söödavaks muutvate ensüümide retsepti ja kirjutavad selle seitsmejalaste tähtedega kaljuseintele... Kahtlane, kas see ühelegi maisele kaljuseinale niimoodi ära mahub. Edasi, molekulaarne koostur, mis suudaks uusi ensüüme valmistada, muudaks tsivilisatsiooni tundmatuseni. See oleks singulaarsusega võrreldav tehnoloogia nagu tehisintellekt. Autoril on see kuidagi samas reas mingite pesuvõrkudega.
Teksti loeti inglise keeles

Piiripealne ulmejutt maakohakeses resideeruvast kodanikust, kelle elu (või ükskõik mis) rutiini hulka kuulub muuhulgas ka 200 gr viinuski manustamine kohe, kui pood avatakse ning pool tundi enne selle sulgemist. Kodanikul on kunagi olnud ka kirjanduslikke kalduvusi, kuulus ka EKL-i.
Peaaegu vaimukas.
Teksti loeti eesti keeles

Korralik käsitöö, aga see on ka kõik. Eestikeelse kogumiku järelsõnas öeldakse, et sellest jutust sai alguse autori laiem tuntus ja eks see olegi niisugune tisleriselli esimene söögilaud, mille annab juba korralikku majja ära müüa. Meistritööni on siit veel tükk maad.
Teksti loeti eesti keeles

Midagi siin on ning tagaukse kaudu endast väljumise teema üle olen isegi vahel mõelnud. Jutt lõppeb aga suvalise koha pealt ära ning üleüldse tundub autor olevat kuidagi kõhklev ja ebakindel. Tüüpiline algaja tekst.
Teksti loeti eesti keeles

Siin on mõningaid häid mõtteid ja isegi lehekülgi (tüdruku päeviku algus on nii umbes paarikümne lk. ulatuses tõeliselt hea), aga üldiselt on see raamat risuhunnik. Platvorm, millel see kõik lasub, on seejuures dänikenism - et kunagi elasid Maal või külastasid seda õilsamad ja suuremad ja pikaealisemad jne. liigid kosmosest ja meie oleme kuidagimoodi nende järeltulijad. Ei külastanud ja ei ole. Kedagi appi tulemas ka ei ole, kui me siin kõik peesse keerame.
Teksti loeti eesti keeles