Kasutajainfo

Martin W. Melnik

Teosed

· Mihhail Uspenski ·

Zmeinoje moloko

(lühiromaan aastast 1996)

eesti keeles: «Rästikupiim»
antoloogia «Keskpäeva varjud» 2015

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
4
2
1
0
0
Keskmine hinne
4.429
Arvustused (7)

Sündmustiku järgi on see Strugatskite " Paren iz preispodnej" järg, kuid kaasa haaratakse ka Strugatskite muude romaanide tegalasi. Kõik pööratakse pea peale, ja veel kuidas! Ümber jutustada pole mõtet, seda peab ise lugema. Kindel viis, ilma mingi kõhkluseta.
Teksti loeti vene keeles

"Psja krew!"

St, tahtsin öelda "ussipiim!" ;-)). Tõeline lugu, mis esimesel lugemisel võtis täitsa naha märjaks.

Esmapilgul näib, et Mihhail Uspenski on läinud lihtsama ja kergema vastupanu teed. Võtta ja kirjutada valmis Meistri omaga samasse maailma vorbitud stiliseering üldtuntud kultuseteose korral näib palju keerulisem, kui veidike teisejärgulisema loo jätkamine. "Paren iz preispodneij" kuulub tõesti Vendade teoste hulka, millest suurem tähelepanu on mööda läinud. Viga on Meistrites enestes - jutt, mis mõne muu autori jaoks oleks loomingu tipp (kirjutaks mõni Eesti noor ulmekirjanik midagi taolist, oleksime kõik vaimustusest selili, ja põhjusega!), on nende taseme juures hall keskpärasus. :-)) Ometigi, pean oma üllatuseks tunnistama, tegemist pole sugugi mitte ... eee... tühja, jah "tühi on vist kõige õigem sõna seda tähistama, teosega. Tegelikult on see üsnagi huvitav ja intrigeeriv teos, ning kui "Vremja utshenikov" esimesele osale üldnimetajat otsida, siis sobiks kõige paremini: "Parni iz preispodneij". Sest, vaadates kogumiku üldist tonaalsust, peab tunnistama, et nimetatud romaan on avaldanud kirjutajatele sügavat muljet.

"Parnen iz preispodneij on iseenesest Strugatskite maailmade tervikuks muutmisel oluline teos. Tegevus on siin seotud Gigandaga, mida muudes raamatutes on korduvalt mainitud ja üheks peategelaseks on Kornei Jashmaa, üks Teeliste leidlastest Selles teoses kujutatud Maa täiendab oluliselt ja laiendab pilti "Volnõ gasjat veter" maailmast, ühest kaunimast loojangumaailmast, mis iial ulmekirjanduses kujutatud. Visioon on vägev! Umbes nagu Michael Whelani maalidel... Loojuva päikese kiirtes voogav stepp, kuldsed lehed Daugava ürgorus... ning kõige selle keskel raugastunud, kuid endiselt elutark Gorbovski, vanaisa Gorbovski. Raugastunud Bader, raugastunud... MONUMENDID kangelaslikule epohhile ...

Keset seda vananaistesuve sumedat ja loojanguaega seisab põrgust välja tiritud noormees, ja vaatab imestunud näoga ringi. Ta võrdleb Maad Maaga, mida talle näidati filmides... Stepis seisab mälestusmärk sõduritele, kes võitlesid kunagi nii, et rahuldasid ka kõige pirtsakama professionaali kõige rafineeritumaid nõudmisi. Nüüd on see maha jäetud. Kunagi katsid kogu planeeti liikuvad teed. Nüüd on need hüübinud. Kunagi voogasid stepis viljaväljad, nüüd lokkab rohi silmapiirini. Kunagi oli Maa tihedalt asustatud ja kõikjal liikus inimesi, nüüd on inimtühjal tühermaal üksikud majad... Ning noormees vahib ringi, silmis küsimus: "Miks?"

Jutt algab sealt, kust eelmine lõppes... Punnitab see noormees, kes viimaks ometi on kodus, oma kodus, sanitaarautot sõja ja revolutsiooni kaosest haaratud porisel teel ja näeb, et kallid humanistid-patsifistid on ühe relvavenna, vahva vennikese, sõdurpoisi, kelle ainuke kuritegu seisnes selles, et kandis mundrit, klaverikeelega oksa tõmmanud...

Edasi aga läheb tihkeks andmiseks, nii ühes, teises, kui kolmandas mõttes...

Ei, kullakesed, ei... selleks, et niimoodi kirjutada, on vaja isiklikel kogemustel põhinevaid üleelamisi, selleks on vaja rahva ajaloolist mälu...

Minu soovitus on kindlasti lugeda.

Teksti loeti vene keeles

Ega eelmistele arvustustele suurt midagi lisada polegi. Uspenski järg Strugatskite "Poisile põrgust" on tõesti hea lugu ja meeldib mulle tegelikult rohkemgi kui vendade tekst. Kogumik "Keskpäeva varjud" läheb järjest huvitavamaks...
Teksti loeti eesti keeles

Mulle põhimõtteliselt väga ei meeldi kaks asja. Esiteks ei meeldi mulle lood, kus varem niiöelda harali arendatud maailm kokku traageldatakse või ära lahendatakse. Eriti kui lahendus on midagi sellist, millega võib ükskõik mida seletada ("Aga äkki neil on ajamasin!"). Teiseks ei meeldi mulle kõikvõimsad superagendid. Mööndavasti võis Keskõhtu Maal valitseda usalduslik muretus, millel oli mõju ka IT-süsteemide disainile ja häkkerlus oli nähtus, millega nad sageli kokku ei puutunud. Aga üksikjuhtudel, ma usun, siiski. Kodanik Brombergilt näiteks võinuks ses osas kõike oodata ja isikuandmete kaitseks olid ju ka mingid turvatasemed olemas. Nii et kogu see teema neile nüüd nii võõras ka ei olnud, et isegi väga andekas üksiküritaja nullist alustades mõne nädalaga süsteemi kokku võiks jooksutada. Varundamisest, dubleerimisest ja muust sellisest rääkimata.

"Poiss põrgust" sai neli punkti, olgu siis sel lool siin ühe palli võrra madalam hinne.

Teksti loeti eesti keeles

Hea järg "Poisile põrgust", mis keerab tõesti kõik eelneva pahupidi. Aga lõpuks läheb käest ära, sest hakkab liiga suurt tükki ampsama ja köidab ilmselt vaid tõelisi Strugatskite fänne, kellel kõikide juttude kõik pisidetailid meeles on. Mööndustega neli.
Teksti loeti eesti keeles
x
Andreas Jõesaar
24.01.1973
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Minulgi tekkisid lugedes koheselt paralleelid "Marslasega". Vahe pool sajandit tagasi kirjutatud ja kaasaegse teose vahel on umbes samasugune kui tolleaegsete ning tänapäevaste filmide vahel - "Marslane" oli kordades tempokam. Mitte, et "Kuutolmu varing" mingi õudne uimerdamine oleks, aga Andy Weiri palju mahukama teose lugesin sisuliselt ühe hingetõmbega läbi, siis Clarke'iga läks pisut enam. Ka oli Weiri romaan tehniliselt palju täpsem ja läbimõeldum, nii näiteks tekkis mul küsimus kuidas kõik päästetud iglust minema toimetati, sest selle osa jättis Clarke'i sujuvalt jutustamata.
 
Kuigi mina isiklikult paigutaksin romaani eelpoolnimetatud Clarke'i paremikus siiski pigem tahapoole - "Kohtumine Ramaga" meeldis mulle näiteks niiväga, et olen seda korduvalt üle lugenud ning kavatsen seda tulevikuski teha - siis üldjoontes see raamat mulle siiski meeldis, aga vast tõesti teist korda ei loeks.
 
Tähelepanu juhtimine sobimatule kaanepildile ja "tõlkepärlitele" eelarvustajate poolt on kiiduväärt - mul jäid need mõlemad küll märkamata, aga tõepoolest, saaks paremini. Endale jäi silma ühes kohas Kuu nimetamine "planeediks", aga kardan, et see oli pigem autori algne vääratus. Tõsi, tõlkija oleks võinud selle ju ära parandada.
Teksti loeti eesti keeles

Kui teose kaanel on kirjas "Asimov", siis ostan? Täpselt nii on siiani läinud, kuigi iga järgmise sellise eesti keeles ilmuva raamatu puhul olen selles valikukriteeriumis üha enam ja enam kahelnud. Tundub, et kõik parimad romaanid ja jutud on juba avaldatud ning nii jääbki üle vaid põhjakaabe, mida andunud fännidele maha parseldada.
 
Jah, käesoleva teose puhul ma muidugi teadsin, et Asimovi enda jutte on seal vaid kolm ning ülejäänud lood on teiste kirjanike kirjutatud. Samas ei tohiks sellised nimed nagu Silverberg, Anderson, Sheckley, Harrison ja Card ju pettumust valmistada. Paraku aga enamasti nii oli. Asimovile tänuavalduseks kirjutatud jutud on paremal juhul keskpärased (üksikute eranditega) ning nende hulgast ei leidnud ma ühtegi viieväärilist. Asimovi enda lugude hulgas oli selliseid küll, aga samas olin ma kahte neist varem korduvalt lugenud, seega kokkuvõttes need mu jaoks kogumikule lisaväärtust juurde ei andnud ning ma ei näinud põhjust neid taas üle lugeda.
 
Samamoodi eessõnad, järelehüüded, austusvaldused jms - jätsid täiesti külmaks ja jäid samuti lugemata. Olin lõpuks sellest antoloogiast lihtsalt niivõrd väsinud, et ei jaksanud. Võib-olla kui need mälestused ja järelehüüded oleksid kuidagi loogilisemalt paigutatud, järgnevate juttudega seotud ning neile sissejuhatuseks paigutatud - nagu tavaliselt tehakse - oleks lugu teine olnud.
 
Huvi pärast lõin kokku ka juttude aritmeetilise keskmise, milleks tuli koos Asimovi enda juttude hinnetega 2,9. Aga kogumikule endale tuleb eelpoolnimetatud põhjustel hindeks 2 - mõttetu tellis, mille lugemisele kulunud aja- ja närvikulu oleks võinud mõne teise raamatu lugemiseks jätta. Siirdub esialgu küll raamaaturiiulisse, aga plaaniga see mingil hetkel müüki panna. Võib juhtuda, et siis loen ka lugemata jäänud osa läbi, kuid vaevalt see mu üldhinnet parandab.
Teksti loeti eesti keeles

Nõus, et lahe lugu. Aga kas ka auhindu ja viitesadu vääriv - kahtlen. Minu jaoks jäi veidi pinnapealseks jandiks ning sügavama sisu puudumise tõttu ei tõuse käsi "kolmest" kõrgemat hinnet panema.
Teksti loeti eesti keeles

"Lugesin" seda lühiromaani vist oma kuu või kaks. Sisuliselt vajus alati lehekülje-paari peale silm kinni - need tapvad, tapvad dialoogid. Hirmigav!
Paneks vist isegi ühe, aga hämaralt mäletan, et mingi veerand lehekülge mõtisklust abielupaari kooselu teemadel mind isegi kõnetas.
Teksti loeti eesti keeles

Sõna "naljajutt", tuli endalegi pähe, kui seda lugesin. Samas ei ole mitte iga nali naljakas. Aga lugu on vähemalt tempokas ja ühe soojaga loetav, olgugi, et sopakas. Selle eest ka pisut kõrgem hinne, kui kogumiku enamusele lugudele.
Teksti loeti eesti keeles

Suurepärane näide sellest, kuidas mõnel kirjanikul on jutustamisoskus... ja mõnel mitte. Lugu oli äärmiselt vaevaline lugeda, sest kirjeldused ja dialoogid on nii puised, kui vähegi olla saavad. Selleks, et film silme ees jooksma saada, tuleb meeletult pingutada. Millest on äärmiselt kahju, sest lavale seatud dekoratsioonid on iseenesest ju põnevad ja lugu - kui see nii aegluubis ei kulgeks, võiks ju vägagi põnev olla.
 
Tegelastest ma üldse ei räägigi - kõik need (kuus?) meest-naist on üksteisest nii eristamatud nagu munad korvis. Või kui, siis vaid kiivrite värvi poolest.. Lugege ise ja saate aru, millest ma räägin. Point? Olematu. Hindeks "kaks", mitte "üks", sest materjali võiks siin isegi olla, kui autor ainult jutustada oskaks.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle ka Sheckley meeldib, aga see käesolev on kõige halvem jutt vist üldse, mida talt lugenud olen. Nagu Stanislaw Lemi Ijon Tichy, ainult et ülihalb. Komejant ilma naljata. Piinavalt pikk veel pealekauba.
Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest täitsa temaatiline, kuigi võib-olla liiga pateetiline, jutuke ajaloolasest, kes otsib - ja leiab - Seldoni kadunud kuuenda kõne salvestise.
Teksti loeti eesti keeles

Tõepoolest, oluliselt parem lugu kui mitmed teised selles kogumikus. "Nelja" panen sellepärast, et veits venis ja lahendus oli kah natuke banaalne.
Teksti loeti eesti keeles

See minavormis kokkutuleku kirjeldus oli üüratult tüütu lugemine ning veel mõni lehekülg enne loo lõppu oleksin sellele jutuksesele kindlasti "ühe" pannud. Siis kui alternatiivajalugu sisse sõitis, tõusis huvi lugemise vastu samuti, kuid paraku see üldmuljet ei päästnud. Samas ma ei eita, et tõelistele fännidele, kellele iga loos peituv vihje midagi ütleb ning kes teavad une pealt, kes on C. M. Kornbluth ja Hannes Bok, on see lugu tõenäoliselt maiuspala. Minusugusele keskmisele ulmelugejale oleks pidanud jutustama Pasadena vs Manhattani projekt, Carrel vs Einstein tasemel.
Teksti loeti eesti keeles

Kummardus Asimovi loole "Tõendus". Väga hästi kirjutatud ja kaasahaarav, eriti meeldisid just need tagasivaated peategelase lapsepõlve. Aga miks siis hindeks vaid "rahuldav"? Lõpu (puudumise) pärast.
Teksti loeti eesti keeles

Kuna pole viidatavat algupärandit lugenud, siis ei kõnetanud kuidagi. Endale meenutas kergelt Baxteri-Clarke'i "Kaugete päevade valgust". Kohutavalt häiris hüplik ja hakitud stiil.
Teksti loeti eesti keeles

Plusspoolele see, et lugu on lühike ja hästi kirja pandud. Miinuseks see, et mina sealt mingit iva ei leidnud ning ulmena on see laast nõrk.
Teksti loeti eesti keeles

Taaskord painas mind lugedes de ja vu tunne. Lõpuni jõudes oli selge, et tegemist PEAB olema mingi paroodiaga. Aga millele? Mina sellist Asimovi lugu nagu ei mäleta... Aga nüüd enne selle arvustuse kirjutamist BAASi sirvides tuleb välja, et olen "Päeva lõppu" mõned aastad tagasi lugenud ning seda väga kõrgelt hinnanud. Tore on. Ja seda enam ei kõlvanud see paroodia kassi saba allagi. Võib-olla tõesti Maureen Birnbaumi lugude austajatele meeldib, aga hoidku kõrgemad jõud mind neist küll eemal.
Teksti loeti eesti keeles

Sisu kohta on Jüri eespool kõik juba ära öelnud. Mina võin täiendada vaid eestikeelse tõlke kohta, et siin on tõlkija kenasti tõlgitava materjaliga kursis olnud ega pole sohki teinud - kõik viited tundusid korrektsed.
 
Aga lugu ise on paras kräpp ja see deduktsioonipoint oli veel kuidagi eriti hale. Mida rohkem lõpule lähemale jõudsin, seda enam pidin unega võitlema. Ei istunud see naljalugu.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu mis ajajoonel paigutub sinna kuhugi "Teise Asumi" eelsesse aega ja valgustab natuke selle loo telgitaguseid (õieti küll esiseid :)). Ausalt öeldes mitte just kõige suurem asi, ei täienda Asimovi Asumi-seeriat kuidagi. Aga "fanfictioni" (ärme nüüd põlema mine, väike nali) kohta päris ok.
Teksti loeti eesti keeles

Tuleb tunnistada, et selle loo point jäi mulle sügavalt arusaamatuks. Võimalik, et asi oli selles, et seda juttu ei saagi tõlkimatute sõnamängude tõttu tõlkida - joonealuseid selgitavad märkused on küll olemas, aga väga ei aita. Või siis on asi puhtalt minus, sest ma pole suurem asi Lewis Carrolli loomingu austaja - kõik need viited Alice'ile ja peeglitagusele maale läksid must kauge kaarega mööda. Ja kolmas variant ka: vint on lihtsalt nii üle keeratud, et keeldusin uskumast. Võib kõlada imelikult, aga ma tahan, et ulme oleks usutav. :)
Teksti loeti eesti keeles

Pildike tulevikumaailmast, kus osa inimkonnast on kängitsetud Maa teraskoobasteks muudetud linnadesse, samal ajal kui teine osa - välisilmlased - asustab ülejäänud ilmaruumi. Loo peategelaseks on teismeline tüdruk, kes tegeleb keelatud "spordiga" - jooksmisega New Yorgi lintteedel. Miks ta seda karistuste hirmust hoolimata teeb? Sest see tundub ainus viis ennast teostada, kuna tulevik on tume - nii isiklikus plaanis kui ka maalastele tervikuna. Kuniks ühe kohtumise järel koidab lootuskiir...
 
Kogu lugemise aja valdas mind tugev de ja vu tunne - et ma olen seda lugu varem lugenud. Aga siiski mitte. Lihtsalt autor on niivõrd hästi Asimovit järgi aimanud. Kõik need viiteid juba loetule - teraskoopad, hirm linnast väljumise ja avatud paikade ees, tuntud detektiiv jne. Hea lugu ja sobib väga hästi Asimovile kummarduseks koostatud kogumiku avajutuks.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin "Mängurit" esmakordselt ca 20 aastat tagasi. Vahepealse aja jooksul olen isegi päris palju oma elust mängudele pühendanud ning erinevad inimesed on seetõttu küsinud, kas ma olen seda romaani lugenud ning soovitanud taas üle lugeda. Lõpuks võtsingi raamatu ette, et vaadata, kas siis kõnetab või mitte. Kunagi esmalugemisel ilmselt kõnetas, sest mul on hämaralt meeles, et mõnedes keskkondades sai lausa aliaseks Morat pandud... aga sisust küll miskit meeles polnud.
 
Lugemine ei kulgenud eriti ladusalt, sest kuigi kirjutatud on hästi, on loos samas palju korduseid ning lehekülgede kaupa tühja teksti. Ei, mitte igavat ja mõttetut, aga loo arenduse seisukohalt ebavajalikku. Ka mängu kirjeldus on väga ähmane ja abstraktne, seega ei ole mängurile seal raamatus tegelikult suurt midagi kasutatavat või isegi äratundmisrõõmu pakkuvat. Sun Tzu "Sõjakunst" on selles mõttes palju asjalikum ja praktilisem "käsiraamat".
 
Siiski meeldis lugeda Kultuuri ühiskonna kohta - jah, sellises vabas maailmas sooviksin ma tõepoolest elada. Ning otse loomulikult on Azadi impeerium oma tavade ja korraldusega jälk moodustis ning mille paralleele leidub ka meie igapäevaelus. Kuid kui see ongi kogu raamatu sõnum, siis tjah... Kui see kõik tundus minu 20-ndate lõpuaastates minale veel huvitav ja mõtisklemist vääriv, siis praegusele, 47-aastasele minale jääb see selgelt lahjaks, tahaks kangemat kraami. Raamat saab mult küll hindeks "nelja", kuid seda väga suurte mööndustega ning päris kindel on, et enam rohkem see ülelugemisele ei tule.
Teksti loeti eesti keeles

Kuigi olen kogumikku tervikuna juba varem arvustanud, siis nüüd eraldi arvustus nimiloole, sest... Sest vaatasin Netflixsist lõpuni Philip K. Dicki lühilugude põhjal loodud sarja "Electric Dreams" ning selle viimane osa baseerus väidetavalt "Poodud võõral". Kuna midagi väga tuttavat ette ei tulnud, otsisin välja raamatu ning lugesin selle jutukese ühe hingetõmbega läbi. Tjah. Lööv. Sisukas. Puändiga. Saba ja sarvedega. Erinevalt sarja lõpuloost, mis oli kahtlemata hea, kuid baseerus sel lool väga-väga lõdvalt.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat sai ostetud arvatavasti kümmekond või rohkem aastat tagasi kui klassika, mida tuleb kindlasti lugeda. Elukaaslane lugeski ja arvas, et mulle võiks meeldida. Aga mina miskipärast siis selle raamatuni ei jõudnud. Ju oli muud sel hetkel paremana tunduvat lugemist ees.
 
Nüüd aga taaskord ühe kolimise järel oma raamatukogu riiulitele lahti pakkides jäi "Hea uus ilm" ühe esimese asjana silma ning tõstsin kõrvale ja hakkasin lugema. Haaras koheselt kaasa ja sain ilma suuremate pausideta üsna ühe soojaga läbi. Esimene emotsioon Kesk-Londoni Haudejaama ja Refleksikujunduskeskuse kirjelduse lugemise järel oli, et üsna jäle raamat. Järgmisena tuli ilmselge mõistmine, et tegemist on hoiatusromaaniga. Ja lõpuni jõudes jagus arutelu- ja filosofeerimisainest küllaga.
 
Mingil määral rajaneb kirjeldatud ühiskond ju mõistlikel printsiipidel. Maailmariigi deviis on: kollektiivsus, identsus, stabiilsus. See keskmine on küll selline küsitav, aga samas - stabiilsusel on hind. Nagu ka õnnel. Käsi püsti, kes meist ei tahaks stabiilset ja õnnelikku ühiskonda? Kuid jah, kas sellise hinnaga...? Kuid jälle, järgmine komm kommionult - seksuaalselt väga vaba ühiskond, kus igaüks kuulub igaühele ning "saamisega" pole mingeid probleeme. Mhh? Äkki läheb siiski kaubaks? Jah, mõtlemisainet kui palju...
 
Hinnet kallutas viie poole positiivsete tegelaste ning õnneliku lõpu puudumine, kuigi alguses jäi mulje, et mingi revolutsioon on susisemas. Tagasi nelja poole aga pidev Shakespeare tsiteerimine, eriti härra Metslase suu läbi. See ei kõnetanud üldse ja seeläbi andis lisamõtlemisainet Maailmakontrolöri põhjendus, miks nad enam "Othellot" ei etenda - see on vana ja inimesed ei saaks sellest lihtsalt aru. Tõepoolest.
 
Kokkuvõttes igati lugemist vääriv teos mitte ainult ulmefännile vaid igaühele. Kirjutamisaastat vaadates - aegumatu meistriteos!
Teksti loeti eesti keeles

"Tähed kui tolmukübemed" on viimane Galaktikaimpeeriumi maailma kuuluv romaan, mis eesti keelde tõlgitud. Nüüd on siis kogu saaga olemas. Ja see on ka ainuke positiivne asi selle romaani juures.
 
Kui kirjutasin eelviimase tõlke, "Kivike taevas", arvustuses, et tegemist on ühega kehvematest Asimovi romaanidest, mida lugenud olen, siis paraku pean siin ennast kordama. Õigemini tegelikult on asi nõksu hullem - tegemist on konkurentsitult kõige kehvema romaaniga, mida ma armastatud autorilt lugenud olen!
 
Esimene peatükk oli isegi okei ja lausa ületas mõnevõrra ootuseid - sest ma teadsin ette, et midagi head oodata pole! - aga edasi keeras täiesti ära. Pikad puised dialoogid; tegelased, kes mind absoluutselt ei huvitanud; sihitu jahmerdamine, püüdlikult selgitavad insenertehnilised kirjeldused... Vahepeal nagu midagi lubas, aga ei midagi, mis lõpphinnet päästnud oleks. Lõpuni lugemine oli selline piin, et see õnnetu USA konstitutsioon, mida siin eespool ja eestikeelse tõlke saatesõnas püüdlikult tümitati, ei suutnud midagi ära rikkuda - võrreldes eelnevaga kannatas selle kaheleheküljelise "puändi" kenasti ära.
 
Lühidalt: ärge lugege.
Teksti loeti eesti keeles