Ehkki tehniliselt on “Passage” Starfishersi triloogia eellugu, leiab see aset lausa mitu sajandit varem ja sellel puudub ülejäänud romaanidega suurem seos. Sarja teisi osi pole ma lugenud ja võin kinnitada, et käesoleva raamatu mõistmiseks pole see ka vajalik.
Romaan leiab aset ebamäärases tulevikus, kus inimkond on levinud paljudele planeetidele ja põrganud kokku vaenuliku humanoidse liigiga, kellega on loo alguseks juba aastkümneid sõda käinud. Vaenlase kohta ei saa me õieti midagi teada (võibolla triloogias on neist rohkem juttu), aga süžee seisukohalt polegi nende olemus üldse tähtis, nad võiksid samahästi ka vaenulik inimrühmitus olla.
Sõda ei lähe inimkonna jaoks sugugi hästi ja nende ainsaks oluliseks eeliseks tulnukate ees on ronijate (climbers) nimeline imerelv. Ronijad on eriotstarbelised laevad, mis kasutavad ära seni ainult inimestele tuntud füüsikalist fenomeni, nn nullruumi, mis sarnaneb pisut tavalise hüperruumiga, aga asub mõnes mõttes vastassuunas, normaalruumist “ülalpool”, mis annabki laevadele nende nime. Inimesed saavad selles ruumis vaenlase alusele või baasile märkamatult ligi hiilida, korraks välja hüpates seda kõiksugu vahva moonaga kostitada ja siis uuesti haihtuda. Päris haavamatud nad siiski pole — nullruumis viibivast kehast jääb normaalruumi maha tilluke musta augu sarnane “vari”, mida vaenlane saab kurjasti ära kasutada. Mis veelgi hullem, nullruumis saab ka pardal tekkivast soojusest vabaneda ainult selle pea olematu pindalaga varju kaudu. Kogu kirjeldatav lahingutegevus sarnaneb tugevalt vanakooli allveesõjaga — laevad on tillukesed, ressursse minimaalselt, meeskond läheb missiooni lõpuks võikalt haisema, eduka tegutsemise võtmeks on märkamatuks jäämine ja tugevad närvid ning soojuse akumuleerumine nullruumis püsima sunnitud ronijas on üsna üheselt võrreldav süsihappegaasi kogunemisega pikalt vee all viibivas diiselallveelaevas.
Peategelane on ajakirjanik, kes sõidab kaasa ühe ronijamissiooniga, et nende kangelaslikust tegevusest reportaaže kirjutada. Ehkki autor räägib alguse poole, kui kitsas ja ebameeldiv ronija pardal on, oleksin mina isiklikult oodanud natuke rohkem detaile. Praegu piirdub igapäevase laevaelu kirjelduse kõige värvikam osa peategelase avastusega, et tema koi on pesuruumis, otse kraanikausi kohal, mida kasutatakse ka kusel käimiseks. (Konstruktsioonis algselt ettenähtud kolmest peldikust kaks on maha monteeritud, et relvadele rohkem ruumi teha.) Tõeliselt huvitavaks läheb pardal alles siis, kui tulnukad nad nurka ajavad ja sunnivad nii kauaks nullruumi jääma, et laeva kogu sisemus kattub ligase rohelise hallitusega ja mitu meest sureb kuumarabandusse.
Meeskond jääb mõneti kahvatuks; nende kõige tähelepanuväärsemaks iseloomujooneks näib olevat umbusaldus peategelase vastu (ja paaril juhul otsene põlgus). Sedasorti rämedaid suhteid, mida muidu võiks stressirohkes keskkonnas kokkupressitud meestekambalt oodata, siin eriti ei kohta. (Ja asi pole sugugi selles, nagu Cook sellistest asjadest tagasi kohkuks — see saab selgeks juba üsna alguses, kui peategelane ohvitseride labrakale veetakse.) Sõjavägi küll naisi ära ei põlga, aga iga konkreetse ronija pardal on kas ainult mehed või ainult naised, mille põhjenduseks toob autor äärmiselt stressirohked missioonid, mis muutuksid seksuaalsuhete lisandumisel plahvatusohtlikuks. Sealjuures ei vihja ta poole sõnagagi võimalusele, et mees- ja naiskondi koostades inimeste seksuaalset sättumust arvesse võetaks, mis tundub isegi kaheksakümnendate ameeriklase kohta mõneti lühinägelik.
Sügavaid karaktereid, hõrku stiili ja muud sellist ei tasu siit oodata; “Passage” on küllaltki tavapärane sõjaromaan, kus autsaider kasvab aegamööda meeskonnaga kokku, elab üle nii tapva igavuse kui eheda õuduse perioode, saavutab üht-teist ja loo lõpus jõuab mingi osa tegelastest isegi koju tagasi.
Esimese peatüki esimene pool muide on kirjutatud üsna värvikas ja kujundlikus stiilis, mis ei sarnane eriti ülejäänud romaaniga; autor rõhub seal fragmentaarsetele piltidele ja võõristusmomendile. Soomukis läbi maatasa tehtud linna loksuva ajakirjaniku jaoks on sõda sel hetkel ainult kusagil pea kohal toimuv pooleldi mõistetamatu vaatemäng. Esmalugemisel tundus see osa üllatavalt raske ja keskendumist nõudev, aga sealt edasi muutub stiil lihtsamaks ja paraku ka pisut igavamaks.
Romaan leiab aset ebamäärases tulevikus, kus inimkond on levinud paljudele planeetidele ja põrganud kokku vaenuliku humanoidse liigiga, kellega on loo alguseks juba aastkümneid sõda käinud. Vaenlase kohta ei saa me õieti midagi teada (võibolla triloogias on neist rohkem juttu), aga süžee seisukohalt polegi nende olemus üldse tähtis, nad võiksid samahästi ka vaenulik inimrühmitus olla.
Sõda ei lähe inimkonna jaoks sugugi hästi ja nende ainsaks oluliseks eeliseks tulnukate ees on ronijate (climbers) nimeline imerelv. Ronijad on eriotstarbelised laevad, mis kasutavad ära seni ainult inimestele tuntud füüsikalist fenomeni, nn nullruumi, mis sarnaneb pisut tavalise hüperruumiga, aga asub mõnes mõttes vastassuunas, normaalruumist “ülalpool”, mis annabki laevadele nende nime. Inimesed saavad selles ruumis vaenlase alusele või baasile märkamatult ligi hiilida, korraks välja hüpates seda kõiksugu vahva moonaga kostitada ja siis uuesti haihtuda. Päris haavamatud nad siiski pole — nullruumis viibivast kehast jääb normaalruumi maha tilluke musta augu sarnane “vari”, mida vaenlane saab kurjasti ära kasutada. Mis veelgi hullem, nullruumis saab ka pardal tekkivast soojusest vabaneda ainult selle pea olematu pindalaga varju kaudu. Kogu kirjeldatav lahingutegevus sarnaneb tugevalt vanakooli allveesõjaga — laevad on tillukesed, ressursse minimaalselt, meeskond läheb missiooni lõpuks võikalt haisema, eduka tegutsemise võtmeks on märkamatuks jäämine ja tugevad närvid ning soojuse akumuleerumine nullruumis püsima sunnitud ronijas on üsna üheselt võrreldav süsihappegaasi kogunemisega pikalt vee all viibivas diiselallveelaevas.
Peategelane on ajakirjanik, kes sõidab kaasa ühe ronijamissiooniga, et nende kangelaslikust tegevusest reportaaže kirjutada. Ehkki autor räägib alguse poole, kui kitsas ja ebameeldiv ronija pardal on, oleksin mina isiklikult oodanud natuke rohkem detaile. Praegu piirdub igapäevase laevaelu kirjelduse kõige värvikam osa peategelase avastusega, et tema koi on pesuruumis, otse kraanikausi kohal, mida kasutatakse ka kusel käimiseks. (Konstruktsioonis algselt ettenähtud kolmest peldikust kaks on maha monteeritud, et relvadele rohkem ruumi teha.) Tõeliselt huvitavaks läheb pardal alles siis, kui tulnukad nad nurka ajavad ja sunnivad nii kauaks nullruumi jääma, et laeva kogu sisemus kattub ligase rohelise hallitusega ja mitu meest sureb kuumarabandusse.
Meeskond jääb mõneti kahvatuks; nende kõige tähelepanuväärsemaks iseloomujooneks näib olevat umbusaldus peategelase vastu (ja paaril juhul otsene põlgus). Sedasorti rämedaid suhteid, mida muidu võiks stressirohkes keskkonnas kokkupressitud meestekambalt oodata, siin eriti ei kohta. (Ja asi pole sugugi selles, nagu Cook sellistest asjadest tagasi kohkuks — see saab selgeks juba üsna alguses, kui peategelane ohvitseride labrakale veetakse.) Sõjavägi küll naisi ära ei põlga, aga iga konkreetse ronija pardal on kas ainult mehed või ainult naised, mille põhjenduseks toob autor äärmiselt stressirohked missioonid, mis muutuksid seksuaalsuhete lisandumisel plahvatusohtlikuks. Sealjuures ei vihja ta poole sõnagagi võimalusele, et mees- ja naiskondi koostades inimeste seksuaalset sättumust arvesse võetaks, mis tundub isegi kaheksakümnendate ameeriklase kohta mõneti lühinägelik.
Sügavaid karaktereid, hõrku stiili ja muud sellist ei tasu siit oodata; “Passage” on küllaltki tavapärane sõjaromaan, kus autsaider kasvab aegamööda meeskonnaga kokku, elab üle nii tapva igavuse kui eheda õuduse perioode, saavutab üht-teist ja loo lõpus jõuab mingi osa tegelastest isegi koju tagasi.
Esimese peatüki esimene pool muide on kirjutatud üsna värvikas ja kujundlikus stiilis, mis ei sarnane eriti ülejäänud romaaniga; autor rõhub seal fragmentaarsetele piltidele ja võõristusmomendile. Soomukis läbi maatasa tehtud linna loksuva ajakirjaniku jaoks on sõda sel hetkel ainult kusagil pea kohal toimuv pooleldi mõistetamatu vaatemäng. Esmalugemisel tundus see osa üllatavalt raske ja keskendumist nõudev, aga sealt edasi muutub stiil lihtsamaks ja paraku ka pisut igavamaks.