Kasutajainfo

Glen Cook

9.07.1944-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Glen Cook ·

The Black Company

(romaan aastast 1984)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
8
4
1
0
0
Keskmine hinne
4.538
Arvustused (13)
TVP

See peaks olema siis `The Black Company` sarja esimene raamat. Päris hea fantasy, umbes samal tasemel kui Terry Brooks, ainult maailma on väga vähe kirjeldatud. Vähemalt ühe raamtu põhjal ei saanud sellest küll suuremat ettekujutust. Kindlasti loen ka teisi tema raamatuid kui kusagilt leian.
Teksti loeti vene keeles

Saareriigis nimega Beryl leiavad aset verisemat sorti rahvarahutused. Kohaliku valitseja poolt palgatud kõrilõikajate rygement Must Kompanii on oma tööandja ennetähtaegse ekspireerumise tagajärjel sunnitud syndmuskohalt lahkuma. Arvestades seda, et kohalik mässajaskond on Kompanii suhtes võrdlemisi agressivselt meelestatud, on neil saarelt säärte tegemisega tõsiselt kiire.

Abistava käe ulatab Kompaniile läheduses hulpival suurel mustal laeval tegevust jälgiv must maag nimega Soulcatcher, kes pakub Kompaniile tööd meretaguses impeeriumis. Seal pidada nimelt toimuma järjekordne raund võitluses hea ja kurja vahel. Maag, loomulikult, on pimeduse jõudude poolel. Kompaniil ei jää muud yle kui pakkumine vastu võtta.

See hea & kurja vaheline sõjategevus on esmapilgul igati klassikalises vormistuses. Ammustel aegadel valitsenud maailma keegi iseäralikult kuri ja võimas maag Dominaator, koos oma abikaasa ja kymne kurjuse teele pööratud võluriga. Lõpuks tõusnud rõhutud lihtrahvas nende vastu yles, ning juhituna Valge Roosi nimelise kangelanna poolt, sulgenud pahardid selleks pystitatud maagilistesse kalmetesse.

Möödusid sajandid ja yks eriti uudishimulik võlur olla rumalast peast nondes kalmetes sonkides Dominaatori kalli kaasa sealt välja kaevanud. Too aidanud mullast välja ka oma kymme abilist ning kehtestanud operatiivselt järjekordse Kurjuse Impeeriumi. Dominaator aga jäetud igaks juhuks maa sisse. Ka kurjusega peab ju ometi piiri pidama..

Nii lähebki muistne ajalugu kordamisele. Kurjale kuningannale ning tema kymnele käsilasele astuvad vastu valguse jõud, kohalike "heade" võlurite ja muude progressiivsete tegelaste näol. Rahva seas liiguvad ringi legendid sellest, et kui asjad eriti karmiks kätte lähevad, siis reinkarneerub kunagine maailma päästja Valge Roos taas kord inimeste sekka ning viib mässajate väed võidule..

Seniks aga ei ole tollest Roosist kippu ega kõppu ning hoolimata mässuliste arvulisest ylekaalust, kipub sõjaõnn Musta Kompanii poolt läbi viidud edukate operatsioonide tagajärjel taas kord kurjuse poolt soosima.

Sedavõrd mõnusates tumedates toonides fantasy`t ei ole mulle anglo-ameerika ulmes seni veel ette sattunud. Põhimõtteliselt võiks paralleele tõmmata isegi Jelena Hajetskaja jututriloogiaga "Mrakobes" - mõlemas nii syngevõitu maailm kui tegelased-palgasõdurid. Tegelikult on Black Company siiski mõnevõrra kergemini tarbitav kraam. Ja sellisena kindlasti mitte halvem.

Eriti muhe oli kogu selle asja juures kerge kõrvalekalle tavalisest kerge mystilise varjundiga maagiast. Siin raamatus on igasugu "võlukunst" ja sortsimine yks kahest - kas meelelahutusliku või siis puhtalt utilitaar-militaarse iseloomuga. Ei midagi yleloomulikku. Lendav vaip? Vaip vaibaks, aga pommituslennukina toimib suurepäraselt ;)

Mis puutub maailma puudulikku (?) kirjeldusse, siis kaarti selle raamatu vahel tõesti ei olnud. Võimalik et mr. Cookini ei ole jõudnud pan Sapwowski uuemad teooriad fantaasiamaakaartide ja raamatute läbimyygi vahelisest seosest.. Minuarust oli siin raamatus maailma kirjeldatud kyll minimalistlikult (jättes suure osa pildist lugeja kujutlusvõimele lõpuni joonistada), samas täieti piisavalt.

Kokkuvõtteks. Ilmsesti maitse asi aga minule päris meeldis. Piisavalt, et endale ka järgmised osad ära tellida.

Teksti loeti inglise keeles

"Musta kompanii" puhul on tegemist parasjagu morni ja küünilise jutustusega ühe rühma palgasõdurite elust. Kusjuures huvitav oli minu jaoks see, et oli suuremal määral hoidutud mingite morralsete põhjuste või vabanduste lisamisest. (Nt algus kus paartuhat vastast mõrvatakse voodis et jälitamist vältida). Kõik on kirja pandud salga arsti vaatenurgast, kes ise pahatihti satub salgaga seotud sündmuste keskpaika. Võitluses, kuhu neid kaasatakse ei tundu olevat kindlat piiri headuse ja kurjuse vahel, vaid kõik on sellistes halltoonides. Nn "heade" juhid intrigeeritsevad omavahel, samuti käib võimuvõitlus "pahade" poolel. Tugeva plussi annab minu meelest ka huvitavad tegelased nii kompaniis kui ka nende ülemuste, vastaste seas.
Teksti loeti vene keeles

Pika epopöa esimene raamat. Ja hea raamat, mis teiste arvustusi lugedes küll nagu ei tundugi tuttavana. Peaks ära märkima et "häid" tegelasi kitsamas mõttes selles sarjas nüüd küll olla ei tohiks. Väga hea ja voolav stiil, piisavalt verd ja nalja. Venelaste väljaanne on suurepäraselt illustreeritud... Tahaks ka originaalis lugeda....
Teksti loeti vene keeles

Cooki Musta Kaardiväe sari on vaieldamatult üks mu lemmikuid, Sapkowsky sortsi-sarja kõrval. Tuleb ausalt tunnistada, et mulle meeldivad mehised meeskangelased, kes stressisituatsioonides sentimentaalseks ei muuta. Alustades Kaptenist, Elmost (Ilmost?), Leitnandist, Varesest, Konditohtrist...

Cook on loonud suurepärase atmosfääri - realistlikumat laadi solk tänaval, vanalinnad, Kapten kõrgemas kindralite seltskonnas ringi liikumas, tigedate metsavaimude küüsi sattunud kõrtsiseltskond, vastasleeri nõia tapmine talveöisel all-linnatänaval. Kõik kirjeldused on antud mõnusa napi ja teravmeelse leksikaga, muiata saab praktiliselt igal leheküljel. Põhiliselt tuleb see minategelase valikust - kaardiväe arsti nimetavad isegi ta relvavennad irooniliseks, sarkastiliseks. Võmatuna tunduvalt hea on metafooride ja võrdluste valik, mis tõlkest hoolimata pärale jõuab. Alates siis nimemaagiast, kus kiilakat kutsutakse Kahupeaks ja kõige karmimat rühmaülemat Heatahtlikuks. Esimene meeldetulev näide Cooki tegelaskirjeldustest on Kapteni käitumine taktikalisel koosolekul: autor näitab (tugev visuaalne esitus), mis tujus ülemus on, mis tujus ta paistab olevat, kuidas ta end kehakeeles väljendab (silmi pööritab, kaartides tuhnib, ringi liigub) ning seda kõike ühe väikese, paari-kolme-lauselise lõiguga, mis tundlikuma lugeja vägisi naeratama sunnib ja kus`t, oh imet, puudub igasugune info tegelase välimuse kohta. Või siis näiteks pahade hulka kuuluva võluri Muutuja välimuse ja tausta kirjeldus (sau, mis on kunagi olnud reeturlik naine, kole välimus, kõnnak, pilk). Venelaste varasem tõlge (illustreeritud väljaanne) erineb uuemast (kogumik, kus on nii"The Black Company" kui "Shadows Linger") üsna tugevalt (vastavalt näiteks "gvardia"-"otrjad", "Nemoi"-"Moltðun"), kuid sisulisi erinevusi nagu poleks (?).

Musta Kaardiväe taust-tegevustik on äärmiselt tihe. Nii mõnigi fantasy-autor näikse seda peategelaste üle domineerimise kartuses arendada pelgavat, kuid mitte Cook, kes oma lakoonilise stiili tõttu millelegi liiga palju aega-kirjamusta ei raiska ja ikkagi kõik ära öeldud saab. Nõnda saab õigel ajal ja loogiliselt võttes õiges kohas teada, et Kalliskivilinnadest suurimas, Berüllis on kaks poliitilist jõudu - sinised ja punased - ning et sinised on opositsioonis ja punased koalitsioonis. Üle mere edasi liikudes tuleb ilmsiks, et Valitsejanna vastu sõdivat mässajaskonda juhivad tema "äratajate" pettunud järeltulijad, kelle võlurkondlik Ring on palju monoliitsem ja pöörab omavahelistele arveteõiendustele hoopis vähem tähelepanu kui Valitsejanna alluvates kümme pahat võlurit. Lisaks pole tegemist ühe Conani vaid terve armeega (kümned erinevad karakterid), mille ajalugu ulatub läbi sajandite, läbi kohaliku maailma ajaloo.

Üle pika aja läbinisti positiivne arvustus. Oleks mul võimalik rohkem "viisi" laduda, laokski. Igatahes üks hea raamat, mida teist-kolmandatki korda kätte võtta ja talvise pööripäeva ümbruses küünlavalgel lugeda.

Teksti loeti vene keeles

Vahelduseks päris mõnus lugemine, mis tavafantasyst tugevasti erineb. Ei mingeid kaarte, väljamõeldud keelte sõnaraamatuid ja tegelaste sugupuid. Cooki kirjeldused on väga lakoonilised, enamus tööd tuleb lugejal ise enda peas ära teha. Enda fantaasia hooleks jäetakse nii geograafia, kus kogu tegevus toimub, kui ka suur osa tegevusest, sest autor eelistab väga nappide sõnadega lihtlauseid.

Teine positiivne omadus oli see, et vahelduseks ei tegeletudki maailmapäästmisega, vaid peategelane koos oma kamraadidega oli konkreetselt “pahade” poolel. Stiililt võiks “Musta Kompanii” liigitada military fantasy alla, mis tähendab, et hästi palju on sõjaväe elu-olu kirjeldusi, lahinguid ja laagris kükitamist. Lahingud on ühed mastaapsemad, mis mulle ette juhtund. Lõpupoole, kui “head” piirasid “pahade” losskindlust, löödi maha erinevate relvade, ka bioloogiliste abil vist umbes veerand miljonit meest. Body count oli selles raamatus üldse päris suur. Põhiline on siiski, et ilmselt tänu ülinapile väljendusviisile, ei tekkinud suuremat huvi, et mis tegelastest edasi saab, sest ilmselgelt jäi asi pooleli. Eks loen ka järgesid, aga mingit erilist teadatahtmishuvi ei tekkinud. Sellest ka hinne “neli”. Lugesin seda raamatut muide kaks korda: esimene kord umbes 3-4 aastat tagasi, ja ei meeldinud kohe üldse. Nüüd üle lugedes polnud väga vigagi.

Teksti loeti inglise keeles

Erilist vaimustust ei tekitanud, ehkki sellel raamatul puuduvad pea kõik omadused, mida ma fantasy juures tavaliselt ei salli. Selles raamatus ei ole erilise füüsilise jõu ja reaktsioonikiirusega selli, kellest peamiselt vaid nende omaduste tõttu lugu saab, pole otsitud pateetilist jama ja eksalteeritud hea-kurja võitlust. On punt palgasõdureid, kes müüvad oma teenuseid ja parasjagu pole neil palju valida, kellele müüa. On hea tekst, mis teinekordki mu inglise keele oskuse proovile pani, ja on meeldivalt neutraalselt kirja pandud ilustuste ja õnneliku lõputa laibarohke lugu. Miinuspoolele läheb paraku teatud hüplikus ja kordaminevate tegelaste puudumine. Teisalt... ma ei ole kindel, et seda lugu üldse oleks olnud võimalik kuidagi teisiti edasi anda, kaotamata teiselt poolt meeleolus ja sõnumis. Teatud hetkel hakkasid tüütama kaardimängude ja võlursõdurite omavaheliste mõõtuvõtmiste kirjeldused (mis muide ei olnud halvasti tehtud), samas kui sellest nende meeste elu ju põhiliselt koosneski. Kuigi viriseda võiks veel nii ühe kui teise üle, pean tunnistama, et neelasin seda pahade ja halbade võitlust siiski käest panemata ja lõpptulemusena raisatud aega ei kahetse.
Teksti loeti inglise keeles

Musta Kompanii lugu on üsna sünge, täis sündmusi, konflikte ja lahinguid, mille puhul on päris keeruline otsustada, kes on "pahad" ja kes "head" ja kas üldse ongi "häid". Lahti rulluva sündmustiku keskmes on karastunud palgasõdurite üksus, mille üks vaenupooltest on oma ridadesse värvanud. Mõistagi pole need palgasõdurid just paipoisid, kuid nende saatus on märgatavalt paeluvam kui see, mis saab impeeriumist ja ülestõusnutest. Eks selle põhjuseks on osaliselt muidugi seegi, et ümbritsevat maailma ja selle ajalugu väga palju ei kirjeldata. Samas ei tehta kuigi palju juttu ka Musta Kompanii sajandite taha ulatuvast ajaloost, kuigi loo minategelaseks on selle üksuse kroonik.

Hoolimata sellest, et helgeid noote on selles loos vähe, on see väga kaasahaarav ja põnev. Tekst on hea ja lugemine edeneb lennates. Samas ei saa see lugu minult siiski maksimumpunkte, kuna minu jaoks oleks olnud huvitav Musta Kompanii maailmast rohkem teada saada. Maitse asi. Isu on aga tekitatud ja sestap kavatsen järjed kindlasti ette võtta.

Teksti loeti inglise keeles

Tegelikult on mõnevõrra kummaline, et see romaan mulle eriti ei meeldinud, sest üldiselt on selline tumedates toonides ja verine fantasy mulle meeltmööda. Venima "The Black Company" sündmustik samuti ei kippunud, suhteliselt õhukese romaani sündmused arenesid kiires ja hoogsas tempos. Miinuseid oli romaanil aga mitmeid ja alljärgnevalt räägingi neist.

Sellest, et romaani tegevusmaailm on põhjalikult lahti kirjutamata, on eelarvustajad juba rääkinud ja ega see iseenesest miinuseks polegi. Paraku pole romaanis ka praktiliselt mitte ühtki tegelast, kelle karakter või käekäik mõjuks kaasakiskuvalt. Kogu selle palgasõdurite kamba liikmed (ja ka muud tegelased) kipuvad olema täpselt ühesugused ning lugedes omavahel lootusetult segi minema. Lisaks on autor pannud neile valdavalt ingliskeelsete omadussõnadele vastavad nimed (Raker, Croaker, Limper, Whisper vms). Ma ei pea ennast just kõige halvema tähelepanuvõimega lugejaks ja näiteks Martini "Jää ja tule laulu" erinevate tegevusliinide jälgimine ei valmistanud mulle mingeid raskusi. Cooki suhteliselt õhukese romaani puhul aga läheb pidevalt segi, kes on palgasõdur ja kes maag ning erinevalt näiteks Martinist ei suuda ta ei maailma, tegelasi ega sündmustikku põhjalikult ega nauditavalt lahti kirjutada. Lõppkokkuvõttes on tulemuseks tekst, mis ei suutnud mind lugejana kuidagi kaasa kiskuda, samuti kippus iga paari järgmise lehekülje lugemise järel ununema, mis asja need tegelased parajasti ajasid, kes keda nottis või mis tervikuna toimus. Mingil hetkel kaotasin selle vastu ka igasuguse huvi. Berylis toimuv algusosa oli päris paljutõotav, ent sealt edasi hakkas romaan järjest igavam tunduma.

Hindeks kokku "3+".

Teksti loeti inglise keeles
x
Margus Freudenthal
1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Minu meelest väga hea raamat. Viie teenisid välja põhiliselt hiired, kes äsja teadvuse omandanutena ekslesid ringi filosoofia ja metafüüsika rägastikus. Nemad olid esimene põlvkond, kes pidi lahendama küsimusi stiilis: kes me oleme, miks me oleme, mis saab pärast surma. Noh, ja muu sündmustik sinna juurde oli ka täiesti loetav. Puhas viis.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algab sellest, kui kõikvõimalikke sündmusi korrelleeriv ja analüüsiv ning selle põhjal vaenlaste rünnakut tuvastada püüdev arvuti annab häire. Kohalerutanud tehnikute ja sõjardite üllatus on suur, kui häire põhjustajaks on mingis väikelinnas üles seatud nätsuautomaadid. Järgeb vaidlus teemal, kas arvuti on lolliks läinud või mitte. Situatsiooni teeb keerulisemaks asjaolu, et arvuti poolt kasutatavad heuristikad on nii keerukad, et käsitsi tulemust kontrollida ei ole võimalik. Seega on küsimus lihtne - kas uskuda või mitte.

Päris hea lugu Dickile omase puändiga.

Teksti loeti inglise keeles

Käes on külm sõda ja igal normaalsel perel on oma pommivarjend. Probleemiks on see, et pahad venelased mõtlevad pidevalt uusi relvi välja, mis vanad pommivarjendid aegunuks muudab. Ka kohalikud töösturid genereerivad pidevalt lisafeatuure. Tulemusena läheb inimestel suurem osa rahast oma pommivarjendi uuendamise peale. Peategelaseks on pois, kelle isa põhimõtteliselt varjendit osta ei taha ning kes selle pärast pidevalt kannatab.

Ehk siis kapitalism on väga paha asi. Tegemist on sellise väga üheplaanilise poliitilise jutukesega. Kuna asu on normaalselt kirja pandud, siis saab kolme.

Teksti loeti inglise keeles

Läheb mees töölt koju, vaatab - laternaposti otsa on poodud keegi tegelane. Üritab teine rahva käest abi otsida, aga keegi ei võta nagu vedu. Politsei ka mitte. Ühesõnaga - vandenõu, mille liikmeks pole peategelasel au olla. Päris mõnus paranoiajutt. Ka puändil pole viga.
Teksti loeti inglise keeles

Põnevikuna oli raamat enam-vähem. Actionkohad olid päris head (v.a. ehk see allmaailmas seiklemine), ka alguses suudeti sünge metsa olemusega pinget üles kruvida. Samas ei saa ma aru, miks oli vaja sisse tuua pikad, vihjetel põhinevad dialoogid teemal kes mingil ajahetkel kellega maganud on. Minu nõrga peakolu jaoks jäidki mees- ja naistegelaste omavahelised suhted veidi segaseks. Samas, kuna ülejäänud tekstiga see praktiliselt ei suhestunud, siis polnud vastavate osade diagonaalis lugemisest ka midagi hullu.
Teksti loeti eesti keeles

Sarja esimeses osas ilma teinud Toller Maraquine`i pojapoeg Toller Jr. veedab oma elu uues ja vinges koloniseeritud maailmas ning sureb igavuse kätte. Ainsaks lohutuseks on teistest sõjaväeosadest pärit tegelastega vägikaika vedamine.

Tolleri elu saab sisse uue hoo, kui süsteemist tuvastatakse planeet, mida seal varem ei olnud. Pisikest, aga kahtlase välimusega taevakeha l`heb uurima ekspeditsioon, mille koosseisus on ka Toller ning temaga viha/armastus suhet arendav neiu. Kui viimane tulnukate (no loomulikult olid uue planeedi peal tulnukad) poolt röövitakse, peab Toller näitama, kuidas Luukas õlut teeb.

Sarnaselt sarja esimesele osale on tegemist suht sirgjoonelise seiklusjutuga. Poisikesena oleks ma seda vist igati kaifinud, nüüd jättis külmaks.

Teksti loeti inglise keeles

Romaani tegevus toimub jutu "The Great Judge" totalitaarses maailmas. Tegevus algab kõrgete riigiisade koosolekust, milles langetatakse kehtiva korra vastast propagandat väljastanud teadlase Wade Traskile surmaotsus (tähtajaga üks nädal). Üks funktsionääridest, David Marin, otsustab Traskiga kokku saada, kuid sõbra pool saab ta millegiga vastu pead ning kustub ära. Ärgates tuvastab ta, et 1) Trask on leiutanud masina, millega saab inimmõistust ühest kehast teise tõsta ja 2) seda masinat on just tema peal katsetatud. Niisiis on Marini kehas Trask kuhugi kadunud ning Traski kehas olev Marin peab midagi ette võtma enne kui nädal täis saab ja surmanuhtlus toime pannakse. Kavala mõtte ajel maskeerib ta end iseendaks ning jätkab oma asjade ajamist. Järgneb palju igasugu tegevust, mis lõppeb ootuspäraselt revolutsiooni ning Suure Kohtumõistja võimu aluseks oleva räpase saladuse (tm) paljastamisega.

Ühesõnaga, selline keskmine seiklusjutt/põnevik, mida võib parema puudumisel lugeda, aga mis erilisi emotsioone ei tekita.

Teksti loeti inglise keeles

Midagi nii totrat pole ammugi lugenud. Süzhee sisaldab nii makroskoopilisi kui ka mikroskoopilisi totrusi. Esimeseks võks lugeda asjaolu, et pärast seda, kui head on metsikute inimohvrite hinnaga (mõnest tuhandest jäi ellu vist paarikümne ringis) pahade kuninga troonisaali lähistele jõudnud, teeb hoobilt paleep;ouml&;ouml&rde tema heade poole hoidev sugulane ning kõik lepivad ilusti ära. Ma kujutan ette, kuidas näit. kurjuseimpeeriumi rahvastik võtab vastu tingimusteta rahulepingut tegelastega, kes tapsid kuu aja jooksul miljoneid nende poegi.
Väiksemas mastaabis käis pidevalt närvidele peameeste pidev ülbamine. Näiteks valmistudes surmaks lahmaka merekoletise läbi, kommenteerivad nad külma rahuga tolle haisvat hingeõhku.
Tagantjärele on kahju raamatu läbilugemisele kulunud ajast.
Teksti loeti inglise keeles

Lugedes, tundus, et kogu lugu koosnebki mingist pikaksvenitatud stambist. Eriti just see quest-iks vajaliku kirju meeskonna kokkusaamine jättis eriti otsitud tegevuse mulje. Kolm, kuna kogu kupatus oli siiski võrdlemisi loetavalt kirja pandud.
Teksti loeti eesti keeles

Teine osa on esimesest oluliselt raskemini loetav. Eriti avaldub see dialoogides, kus iga väljaöeldud lausega kaasneb pikk seletus, mida ütleja sellega tegelikult mõtles ning kuidas teised sellest aru said.
Aga tubli tükk lugemist sellegipoolest.
Teksti loeti inglise keeles

Minu meelest on see sajandivanune kergelt lapsik stiil äärmiselt lahe. Iga päevikulõik ja sõbrale kirjutatud kiri räägib sellest, kuidas süütud ja jumalakartlikud inimesed võitlevad saadana loodud soerdiga. Tugev viis.
Teksti loeti eesti keeles

Mõnus lugu hulluksminemise kohta. Peategelaseks on üks keskmine jutuajakirja toimetaja. Tal õnnestub saada oma ajakirja geniaalse, kuid ekstsentrilise kirjaniku jutt (kirjanik pole juba aastaid midagi avaldanud). Kirjanikuga suheldes ilmneb, et tolle arvates elavad tema kirjutusmasinas väikesed loomakesed, kes aitavad loometööle kaasa. Selleks, et jutu parandatud versiooni võimalikult lihtsalt kätte saada, mängib toimetaja ning räägib omapoolsetest vaatlusandmetest. Lõpuks tüürivad asjalood sinnapoole, et kirjanik muutub üha normaalsemaks ning toimetaja ise keerab üha rohkem ja rohkem ära.
Teksti loeti inglise keeles

Istub poisike õhtul üksi kodus. Ema on läinud venda haiglasse vaatama ning kodus on peale tema veel vaid vanaema. Vanaema on aga haige, hirmus ning võib iga kell vedru välja visata. Põhiline osa tekstist tegelebki sellega, kuidas poiss omaette köögis istub ja kardab (sest vanaemal on aeg-ajalt koleda häälega hüüda ja teed nõuda). Esialgu paistabki, et kogu jutt seisneb mingi poisikluti omaette põdemises. Hiljem selgub, et põdemine on täiesti asja eest, kuna vanaemaga ei ole kõik korras. Lõpupuänt aga paneb i-e punkti.
Teksti loeti inglise keeles

Kaks paari tulevad vastu sügist lolli mõtte peale: ujuks õige kohaliku järve keskel oleva parve peale. Vesi on küll külmavõitu, kuid kõik laabub hästi ning varsti istubki kogu kamp parve peal ning tülitseb omavahel (peale selle, et keegi ei taha eriti külmaga tagasi ujuda, näib ühele poisile, et tema tüdruk vaatab ta parima sõbra poole). Siis avastab üks, et järve peal hõljub nagu mingi õlilaigu moodi asi, mis ei ole päris õlilaik. Kui laik parve alla ujub, läheb kõigil olemine kõhedaks. Siis saavad kõik ükshaaval surma ning ongi jutt läbi.Alguses ei taha lugu kuigi kiirelt tuure üles võtta, kuid hiljem on praktiliselt võimatu raamatut käest panna. Mõnusalt õudne. Viis.
Teksti loeti inglise keeles

Tjah, Amberi sari läheb omasoodu edasi ning peategelastel on pidevalt mingid jamad kaelas. Ehkki lugesin teksti mõnuga läbi, panen nelja, sest üks ja sama raamat kolmandat korda järjest hakkab juba üksluiseks muutuma.
Teksti loeti inglise keeles

Nojah. Põhimõtteliselt polnud antud raamatul ju vigagi ning isegi paar päris lahedat kohta oli sees. Näiteks see indialaste poolt asustatud planeet. Samas ei viitsinud ma eriti süveneda suurt osa tekstist hõlmavate filosoofiliste arutluste jälgimisele, mistõttu asi vahetevahel igavaks kippus. Seega kolm.
Teksti loeti inglise keeles