Kasutajainfo

William Gibson

17.03.1948–

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· William Gibson ·

Idoru

(romaan aastast 1996)

eesti keeles: «Idoru»
Tallinn «Varrak» 2002 (F-sari)

Sarjad:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
11
5
1
0
0
Keskmine hinne
4.588
Arvustused (17)

Gibson on endiselt Gibson - kuigi pisut kulunum, ent ikka maksimumi väärt. Sisust: maailmakuulus rocktäht, miljonite tütarlaste lemmik, otsustab viimaks abielluda. Ainult et tema väljavalituks osutub idoru - kena lauljatar, kelle ainus viga on selles, et teda pole olemas - reaalses maailmas vähemalt. Tegu on arvutiprogega, mis tekitab inimesesarnase projektsiooni(?). Virtuaalsuses tunneb pruut end muidugi suurepäraselt, see on tema loomulik keskkond. Asjade selline käik tekitab lähikondsetes pehmelt öeldes hämmingut. Turvapealik (hea kuju, muide) palkab arvutigeeniuse, et see selgitaks, milline vaenulik jõud tema hoolealuse sõgedaks on ajanud. Ja fänn-klubi nimel lendab iseseisvalt asja uurima teismeline tütarlaps. Edasi läheb nagu Gibsonil ikka, st. sugestiivne taust, parajalt ootamatusi, lahedalt vastikuid tüüpe ja actionit ning lahendus, kuigi aimatav, on sellegipoolest nauditav. Kui ütlesin, et kulunum, siis: tegevus on meie päevile nagu lähemal, palju asju võiks juba praegu olemas olla ja ei üllata eriti. Ning autor on kramplikult vedanud kordamööda kaht liini, arvutimehe ja fänni oma, ainult et iga kord pole piisavalt tegevust järjekordse episoodi täitmiseks. Norida tahtes võiks öelda, et Gibson pole vist märganud säärast pisiasja nagu Eesti iseseisvumine, igatahes tahab miski Kamtshatka maffia Tallinasse (nii ongi kirjutatud) farmaatsiatehast ehitada. Või on siis vanameister just eriti ettenägelik... Penguini kunstnik pole kaant tehes viitsinud teksti läbi lugeda, aga see pole autori viga.
Teksti loeti inglise keeles

Iseenesest väga tänuväärne, et see raamat eesti keelde on tõlgitud. Ausalt pole juba tükk aega lugenud sellist teksti, mis toob meelde sõnapaari «klassikaline SF». Loed ja mõtled, et siin on kõik kirjas nagu oli vanasti. Selles mõttes toredalt nostalgiline raamat. Hea tunne. Võibolla on asi muidugi selles, et mu viimase aja lugemisvalik on olnud veidi teistsugune...

Eelmine arvustaja on kasutanud selle kõige kohta sõna «kulunud». Sobib väga hästi vanadusega kokku. Kuigi tegelikult pole ju tegemist vana tekstiga! Ei tea milles asi. Vahest selles, et Gibsoni «tuntud headus» seisneb antud þanrile vägagi tüüpiliste tegelaskujude esitamises. Keerulise minevikuga arvutigeenius, kummaline rockitäht, naiivne kooliplika, avara hingega rets, nohikud (otakud), kes osutuvad hiljem vägagi ägedateks tegelasteks. Kõike nagu oleks, ja samas tundub kogu see värk veidi õõnes. Nagu oleks juba valmis ja kriitikute poolt tunnustatud raamatuvormi valatud tekst, aga seda on veidi puudu tulnud. Happy-happy ending segas. Esimesed kolmkümmend (oli vist) lehekülge olid täiesti arusaamatud, aga selle iseärasusega olen ma juba – peaaegu – harjunud. Hinne tuleb kuhugi nelja kanti.

Teksti loeti eesti keeles

Vaevalt see nüüd taotluslik oli aga ülesehituselt meenutas mulle Dicki ja iseloomult karmi koolkonna kriminulli. Ehkki ilmselt pidanuks Gibsonit meenutama. Vähene lugemus, mis muud. Hinde osas eriti spekuleerida pole mõtet - asi väärib "viit", kuigi ka minul, eriti teises pooles, väiksed kõhklused tekkisid, et kas autor ikka teab, mis edasi saab.

Technotriller. Tulevik, ent mitte liiga kauge, et lugejal raske ettekujutada oleks. Jaapan, virtualne reaalsus, nanotehnoloogia, vene bandiidid, jälitamised, reetmised petmised. Üks moraal, mis välja koorub on siiski vajadus olla ustav, eriti selles hullumeelses maailmas seal tulevikus. See on maailm, milles pea kõigil näikse olevat eluks oluline pidepunkt küberilmas. Pole ühtegi nö naturaalset inimsuhet, kõik on seotud tehnoloogia ja tehistegelikkusega. Kusjuures idoru näikse veel kõige kainema meelega tegelane olevat.

See palju kirutud ja kiidetud Gibsoni stiil? Väga tihe romaan on. Ei midagi üleliigset, äärmiselt täpne, ülimalt detailiseeritud sõnastus. Tulevikumaailma antaksegi edasi peamiselt detailide kaudu ja eriti romaani alguses on mõned neist väga meisterlikud. Gisbon ei maali panoraame, ei kirjelda suuri asju, töötab hoopis detailidega ja väga perfektselt. Sestap eeldab ka lugemine täismõnu kättesaamiseks keskmisest suuremat tähelepanu.

Teksti loeti eesti keeles

Jälle üks mõnus raamat, mida saab mitu korda lugeda, enne kui temast kõik on välja pigistatud. Häirisid vaid ainult mõned tõlkevead ja tõlkija sõnavara, kuid ilmselt ongi sellist asja ülimalt raske tõlkida.
Musta Kassi kommentaarile lisaks, et kui Kamtshatka maffia tahab farmaatsiatehast tekitada, siis ei huvita teda asukohariigi nimi ega seal kehtivad seadused.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, millel sisu ja eriti lõppu nagu polegi, aga need detailid ja kirjeldused olid tõesti äärmiselt hästi välja kukkunud. Ka kasvab pinge iga leheküljega (vaatamata kesisele süžeele). Küll aga ei mõista, miks Eesti tollele tehasele parimaks asumaaks leiti olevat. Ka mind häirisid väiksed tõlkeved, aga tühja nendega.
Teksti loeti eesti keeles

Sain seda mida ootasin ja olen väga rahul. Jaapanlastest oleks võinud ainult veidi lähemalt kirjutada, need õde-venda jäid teiste kõrval veidi lahjadeks kujudeks ja üldse - kui tegevus sai juba jaapanisse viidud siis oleks oodanud veidi enam kohalikku koloriiti.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult mulle ei meeldi eriti Gibsoni kirjutamisstiil - selline hästi tihe ja raske tekst mis on vürtsitatud vaid Gibsonile endale lõpuni arusaadavate detailide ja mõistetega. Raamatut tuleb jäägitu tähelepanuga lugeda, sest kui midagi kahe silma vahele jääb, võib järg hoopistükkis käest kaduda. Aga muidu on tegu väga korraliku teosega. Kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles

Meeldis ja ei meeldinud ka. Meespeategelase liin oli suurepärane - nukrus, melanhoolia, kummalised tegelaskujud nagu Lo/Rezi turvaülem ning inimlikud emotsioonid. Teismelise tüdruku liin mulle eriti ei istunud, kuigi selleski oli päris häid detaile. Jah, pisut kulunud, kuid siiski väga hea. Nagu Gibson ikka
Teksti loeti eesti keeles

Uskumatult igav romaan mu meelest. Kuskil 110. lehekülje käigus tabasin ennast tõsiselt juurdlemas, et miks krdi pärast ma seda kõike loen... Edasi lugesin puhtalt huvist, et äkki läheb paremaks. Kui Rei Toei ise välja ilmus, siis natuke asi tõesti elustus, aga see ei päästnud. Algus oli tõepoolest nagu mingil Walter Scotti romaanil.

Tuleb nõustuda ühe arvamusliidri mõttega, mille kohaselt Gibson on keskpärane kirjanik, kuid oskab hästi postmodernistliku atribuutikaga mägida. Igatahes pärast "Idorut" kulub küll väga palju aega, kuni järgmise Gibsoni kätte võtan... Nii põhjalikult tüütas ära.

27.05.2004: Asi pole detailsuses, vaid selles, kuidas tegevustikku arendatakse. "Rob Roys" oli ka näiteks niimoodi, et esimene kolmandik või neljandik romaanist oli pühendatud suhteliselt mõttetule inglise külateid ja kõrtse pidi kooserdamisele. Siit võrdlus W. Scottiga.

15.07.2016: Nii halb see siiski ka ei ole ning tegelastest jäävad meelde nii tüdruk kui ka ihukaitsja. Tõstan hinnet "heale". Võib-olla on igavus meelest läinud ka :)

Teksti loeti eesti keeles

Gibson ongi väga tihe ja detailne. Mis võib tõesti yle jõu käia, kui oled harjunud raamatutega, mida saab mõnusasti koolipingi alla peidetult neelata. Ja iga järgmise tekstiga läheb ta ainult detailsemaks. Mis, õigupoolest, ongi hea.
Tõlge oli ka päris tubli. Mitte hiilgav, aga tubli.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Vist üks neist arvustustest, mis möödunudaastase Baasi-kräshi ajal uttu kadusid. Mis ma siis peale pea aastat mäletan? Et oli üks südametunnistuse algmetega tüüp, kes oskas võrgus näha teistest rohkem. Hunnik teismelisi tüdrukuid, kelle maailmanägemine kuulub juba oma olemuselt ulme valda :-) Kohati läks igavaks, aga üldmulje oli väga hea.

Ah jaa - see pealkiri: jaapanlased ei tunne "l"-i ja sõna peab neil lõppema täishäälikuga - nii nad "idol"-it hääldavadki (jäätis on neil näiteks "aiskriimu").

Teksti loeti eesti keeles

"Idoru" on kirjutatud pooleldi kriminulli või põnevusromaani stiilis, mis sunnib lugejat ette mõtlema ja tegema oletusi n.ö. küsimuses "kes on mõrvar". Ilmselt see lubabki teda suhteliselt kõrge hindega premeerida. Muidugi oleks edev hooletult mainida, et krimka on madal zhanr ja tähtis on see, kuidas teos kirjutet on, mitte mõrvari nimi, aga... jah, sündmustik haaras mind mõnevõrra kaasa ja see leevendas Gibsonile iseloomuliku arvutielu rõhuvat raskust. Ühtlasin arvan, et "Põleva kroomi" ja "Idoru" lugemisest piisab mulle küll, et autorit enam tulevikus mitte lugeda ja samas ta peale ka mitte viha pidada.
Teksti loeti eesti keeles

Oh...umbes pool aastat, võib olla ka rohkem aega, tagasi sain selle kenasti endale arvutisse, aga kuidagi, vot, ei harju ma arvutist lugemisega. Olen ja jään ikka vanade-heade kõvakaaneliste lehele kantud raamatute pooldajaks. Ja sai siis lõpuks kah Idoru laenutatud ja läbi loetud. Ja ei pidanud pettuma. Minu jaoks Gibsoni huvitavaim tekst. Imelikuna tundus kahe liini(Chia ja Laney)ajamine, mis, nagu juba öeldud, mõnes kohas natuke tühjaks jäi. Imestama pani mind, et vahepeal kah Eestit ja just nimelt Tallinnat mainiti. Pole varem sattunudki mõne üle mere asuva mandri kirjaniku tekstile, kes nii palju ka Eestile tähelepanu lubanud(kuigi võib kindel olla, et suuremale osale tema lugejatest tundus Eesti sama tuntmatu, kui meile mõned väiksed vähearenenud Aafrika riigid). Kaane kallal virisen kah-tõesti eksitav on jutt, mis taha on topitud. Kui kätte võtsin ja tagant lugesin, arvasin, et mingi läbipõlenud arvutimehe armastuslugu, milleks see aga ei osutunud. Võiks ennem loo läbi lugeda, kui "tutvustust" hakata kirjutama. Meenutab juba meedias filmide tutvustusi, kus vahel tundub küll vaid reklaami põhjal, tutvustus kirja pandud olevat... Lõpus keeras aint natuke ära oma Happy Endiga. Kõik lõppes hästi-Rez ja Idoru abiellusid, fänn sai nendega tuttavaks ja missiooni täidetud, keegi ei saand surma ja, kui nad praeguseks surnud pole, elavad nad õnnelikult edasi...
Teksti loeti eesti keeles

Loetav, isegi põnev ja siiamaani on meeles, kuigi viimati lugesin üle umbes 7 aasta eest. Aga mingi põhjus on ka sel, et viimati lugesin umbes seitsme aasta eest, kuigi vaatab mulle riiulist vastu.

Ok, ma lihtsalt, loen üles mis meeles hea, mis halvana.

Hea:

Peategelane - teismelised tüdrukud ongi väga suutlikud ja targad ja põnevusteks valmis, täiesti nöök, et neist natuke vähe kirjutatakse.

Virtuaalreaalsuse konsept. Umbes selline see võiks olla jah.

Sõprus. Naissooliste vahelist sõprust on liiga vähe.

Ja see virtuaalmaailmas noana töötav nuga oli ka väga lahe.

Neutraalne:

Põhiintriig - idee on esitamist väärt, aga teostatud nojah-midagi-on-ilt.

Enamik tegelasi - ei ole üldse meeles. Ei ole kui eriti lahedad meeles - aga samas pole ka "iu, kui ebausutav-vastik-arutu"-laadis meeles.

Halb:

Ei, see idoruga abiellumine oli "nojah, mis seal ikka", aga kõik ülejäänud põnevused täiesti veidrad juba. Miks need üldse olemas olid?!

Ühelausega: lugeda võib, aga paremaks inimeseks ei saa.

Teksti loeti eesti keeles
x
Laur Salundi
25.03.1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Nagu ennegi olen öelnud, on "Maarjakase"-nimeline kogumik minu viimaste aegade kindel lemmik. Selle taset tõestab loomulikult ka kogumiku nimilugu, millesarnast leiab üsnagi harva. Sisust vast niipalju, et üks tegelane kohtub ühe puuvaimuga, kellesse ta armub ja edasine ei kuulu enam minu kommentaaridesse, et mitte kõike ära rääkida.

Igati tasemel jutt, milles nii muinasjutulisi kui ka elulisi momente küllaldaselt. Soovitan kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

"Painajat" pean ma üheks paremaks jutuks, mis ilmunud Herta Laipaiga kogumikus "Ilutüdruku lilled". Sisuks vast niipalju, et üks kirurg on kuskilt võõramaa nurgatagusest poest soetanud endale mingisuguse indiaanlase kuju. Kui nüüd igasugustesse klassikalistesse õudukatesse süveneda, siis nagu midagi uut ei paistagi nagu olevat, kuid pinget on kruvitud vägagi oskuslikult, mitte kohe kõike kohe ette paisates. Niisugune vaikne arendamine ja peategelase psühholoogia jälgimine annabki selle õige mõõtme, mis paneb lugeja end kõhedalt tundma. Kiidusõnadega ei saa minusugune õudukate fännaja tõesti eriti kokku hoida. Väga hea jutt!!!
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi asjalik episoodikene "külaelust". Tippsaavutuseks küll ei saa pidada, kuid tükki küljest ära kah ei võta. Võrreldes mitmete teiste tolleaegsete ühejutu autoritega suisa hästi õmmeldud.
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi kena juurdlus, millele teeb (vähemalt minu meelest) karuteene liigsõnalisus ja liigne keerutamine ühe motiivi ümber, ehk siis esitatakse ühte mõtet kümnes erinevas sõnaseades, midagi uut juurde lisamata. Uimerdamise eest hinne alla, muidu kõlbas tarbida küll.
Teksti loeti eesti keeles

Selgeltnägijalt küsitakse nõu ja ta vastab ainult osaliselt. Ja teisest küljest ta hoiatab ja hoiatus unustatakse. Lõpptulemus on üsnagi selge ja traagiline kahe pulmalise jaoks, kellest üks hukkub. Sellega asi siiski ei lõpe, vaid teise jaoks hakkab mingisugusel ajal ilmuma üks salapärane kägu, kes kutsub teda kohtuma hukkunud armsamaga...

Butafooria poolest on tegemist ilmselge õudusjutuga, kuid õudsem on siin ilmselt peategelase vaikne kadumine reaalsest maailmast. Hästi sünge ja depressivne jutt, mis pole küll mu meelest parim, mis "Maarjakases" ilmus, kuid kindla viie saab ta mu käest kohe kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

H. Laipaik on kujunenud üheks minu lemmikuks eestimaise fantastika vallas (eriti arvestades kogumikku "Maarjakask", milles ilmunud lugudele sarnaneb ka "Titekirikuleib" nii stiili kui ka meeleolu poolest). Ja ma ei saa öelda midagi paha ka tema muu loomingu kohta. Igatahes soovitan vägagi soojalt kui sünged jutud meeldivad.
Teksti loeti eesti keeles

MT-le omaselt aktiivselt verine jutt. Eks noid elavate surnute asju on ennegi läbi näksitud, aga sihukese hooga asju annab otsida. Näiteks "Night of the Living Deads"-is olid laibad mingid uimerdised, aga siin ikka hoogsad tegelased, nii et igatahes soovitan (sellest film teha??) lugeda kõigil, kellele istub üks mõnusalt verine asjandus.
Teksti loeti eesti keeles

Keskpärane jutt, milles vähe üleloomulikku, kuid asi on ka selles, et see on lihtsalt üks suhteliselt mõttetu heietus. Mingi surmaootav jahimees ei pakkunud lihtsalt erilist pinget.
Teksti loeti eesti keeles

Vat see jutt on tõesti stiilne. Üks paremaid ja õudsemaid ja painavamaid kogumikus "Õudne Eesti"... Soovitan soojalt (eriti öösel).
Teksti loeti eesti keeles

Kas see on õudne? "Õudse Eesti" antoloogias on paremaid jutte küllaga ja ka JS-lt olen ma mitmeid paremaid lugenud. Kolme saab hindeks ainult seepärast, et "ÕE"-d lugedes tekib võrdlusmoment mitmete teiste juttudega ja seal on nii väga tugevaid kui ka väga nõrku. See jutt on lihtsalt harju keskmine.
Teksti loeti eesti keeles

Mu arust üsnagi mõttetu ja raskeltseeditav jutt, ime et läbi lugeda jõudsin. Ja sihuke keelepruuk, nagu ka eespool mainit, mulle mitte teps ei istu. Lihtsalt nõrk.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult päris asjalik idee ja ka teostusel pole viga, aga umbes sellisel teemal on kirjutet juba päris piisavalt mitmesuguseid jutte, nii et, nii et... Aga ei laida, lugeda võib küll.
Teksti loeti eesti keeles

Arvestades MB annet ja tema paremate juttude taset, ei saa kõrgemat hinnet anda. Siit puudub see MB parematele juttudele omane painajalik õhkkond ja kogu see asi jääb kuidagi liialt ümmarguseks ja mõjutuks.
Teksti loeti eesti keeles

Laita seda juttu igatahes ei saa, tase on üsnagi kõva. Kenasti on välja toodud mitmeid rahvauskumustes esinevaid motiive katku kohta. Tase omaette igatahes.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmne pettumus. Lugenud autori kohta lühitutvustust, lootsin kõvasti rohkemat ja algus seda lubaski, kuid edasine jäi kuidagi liiga pealiskaudseks ja korduvaks, ning see armetu puänt jättis absoluutselt külmaks.
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt üsnagi asjaliku mõttega ja natuke isegi hirmutav ja painajalik jutt, mis paraku venima kipub. Mis teha, kui kirjamehel palju sõnu käes on...
Teksti loeti eesti keeles

Miks küll uuema aja jutud kipuvad olema ainult mingid boheemlaste ja joodikute elu kirjeldused?? Ja see õudusmoment tundub kah kunstlikult siia külge olevat poogitud, et õudusantoloogiasse sisse pääseda...
Teksti loeti eesti keeles

Vat mulle see jutt jällegi eriti ei istu, jääb teine kuidagi vahepeal liiga ühte auku keerutama ja ka mingit erilist punkti ei suuda selle asja mõttes leida. Lihtsalt üks keskpärane ja nõrgamõjuline jutt.
Teksti loeti eesti keeles