(romaan aastast 1988)
üks geniaalne asi on naistegelaste komplekt - kõik olulised arhetüübid on esindatud. nutikas eelpuberteetik. narkarist libu. halastajaõde. palgamõrtsukas. jumaldatud meediatäht. seejuures mitte markeeritud tüüpidena, vaid igaüks oma keeruka tausta ja isikupäraga. siis tegevuskohad. vilksamisi nähtud suurlinnad - need vilksatused on aga piisavalt iseloomulikud. kuid koeraüksildus, dog solitaire, see mahajäetud, kõle, lohutu ja viljatu tööstusmaastik on koht, kuhu ma unenägudes sagali satun. eraldi tuleks ehk veel märkida, et romaani keel on suurepärane. gibson suudab ühe lausega öelda rohkem, kui mõni teine viiega.
ideedest ma eriti ei räägikski. oluline on väljendatud oraaklina toimiva surnud mehe vestluses. "Hoodoos. Thought the matrix was full of mambos `n` shit. Wanna know something, Moll?" - "What?" - "They`re right." no et muidugi on olemas virtuaalsus ja kaugeid kontakte leidvad AI-d ja mu siuke. mõtlemapanevaid ideesid on küllaga. aga selle raamatu eripära on selles, et mõtlema ei tohi hakata. `kuidas see on võimalik?` on antud juhul täiesti kohatu küsimus. mis vaid takistab kirjeldatud maailma sisse minemist.
on tekste, mis kirjutatud selleks, et anda ülevaadet miskist sündmusest või protsessist või asjast. mumeelest võiksid need tekstid kuuluda rohkem ajakirjanduse valdkonda. ja kirjandus jälle, mumeelest, on läbi aastatuhandete liikunud selle poole, et lugejat paremini kaasa haarata, tõhusamalt tekitada temas tunnet, et ta on kirjeldatud sündmustes osaline. pole ehk parim võrdlus, aga kui keegi suurendusklaasiga sipelgapesa jälgib ning sellest märkmeid teeb, siis jääb ta ikkagi kõrvaltvaatajaks, tal ei teki ettekujutust, mis tunne on sipelgas olla. ilmselt on ka lugejaid, kellele meeldib siuke tegelaste distantsilt jälgimine. kes ei suuda/püüa asja sisse minna. ega neil pole MLO-ga midagi peale hakata jah. no juba pealkiri - overdrive tähendab vähemalt kolme asja. mõistusega lugedes otsustatakse ühe kasuks ära ja välistatakse ülejäänud. antud juhul on need kolm asja aga üks - mõistuseülene! - tervik. või, noh, midagi niisugust...
Fragmendid, millest romaan koosneb tunduvad venitatutena, tegelaskujude põhjalik tutvustamine ei muuda ära seda kunstlikku malemängulikku muljet, mis lugemisel tekib. Autoril on muidugi kõik algusest peale läbi mõeldud (Gibson ise oma intervjuus on küll öelnud, et tema ei ole konstruktor, kuid...), ehk on tegemist gibsonliku hoolimatusega lugeja suhtes, mis nüüd uues vormis välja lööb.
Tegevus vahetub pidevalt nelja lõnga vähel ja kohati tundub nagu liiga kiiresti ja tarbetult, mis teeb jälgimise ja arusaamise keeruliseks. Sündmustik on väga tihe ja pingeline, kõik kas jälitavad kedagi, varjavad end kellegi eest, põgenevad, kardavad midagi. Ja mitte ainult sellise paranoilise õhkkonna pärast ei meenuta Gibson mulle Dicki. Miski üldine meetod on neil väga sarnane. Vahe on ainult selles, et Dick ei harrasta pingutatud lausemeisterlikkust ja eelistab sündmusi edasi anda konkreetsemalt. Gibson toob minu maitse jaoks ühe lause või lõigu ohvriks üldisele story-jutustamisele, üritab - no ja see tuleb tal ka tegelikult hästi välja - et kõik detailid ja laused oleksid hästi coolid. Samas on romaani tasand ikkagi tehnotriller ja lauseehitause kallal selline punnitamine tekitab tunde nagu üritataks sulle hõbevaagnalt hot-dogi serveerida.
Umbes romaani keskpaigani on sündmused siiski jälgitavad ja see millest ei saa aru, sellest vist ei peagi aru saama. Siis aga hakkavad loolõngad omavahel põimuma ja üha rohkem tuleb välja, et “Mona Lisa” on siiski kolmas osa. Liiga palju on tegelastega juhtunud varem ja mujal ja liiga palju loo otsad ja taustad on kinni eelnenus. Eriti mis puudutab tegelasi (Molly-Sally, Bobby Newmark, Angie). Liiga palju seoseid tuleb tabada infist, mis on antud eelnevates osades ja viimane kolmandik on ilma eelteadmisteta juba põrgulikult raskesti mõistetav.
Hinne ei peegelda seda, et Gibson otseselt viletsalt kirjutaks, vaid, et see pole päriselt my cup of tea. Oli ju ka meeldivaid tegelasi (ehkki enamik jäi lõpuni siiski üsna verevaeseks ja võõraks). Colin näiteks ja Kumiko ja Colini humoorikad dialoogid olid ka romaani parim osa. Nii et kuigi on eraldi avaldatud ja kaanelt me ei leia viidet, et miski triloogia kolmas osa, on ilmselt soovitav The Sprawli maailmaga varem tuttav olla.