Kasutajainfo

William Gibson

17.03.1948-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· William Gibson ·

Pattern Recognition

(romaan aastast 2003)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
6
2
0
0
0
Keskmine hinne
4.75
Arvustused (8)

rucker ütles selle kohta hästi : «pattern recognition» on akustiline küberpunk, milles sci-fi elektrijuhe on põhjendatult seinast välja tõmmatud. ja minu arvates on see üks paremaid võimalusi küberpunki kirjutada. tõepoolest - tulevik on juba siinsamas. see on kohale jõudnud, see on ainult ebaühtlaselt jaotunud. tänapäevane ekstrapolatiivne sci-fi on suubunud küllastunud paljususliku endasseimava oleviku pinnale. lihtsaima näitena - mille ka rucker ära toob - moodustab internetiga ühendatud sülearvuti virtuaalse reaalsuse funktsionaalse ekvivalendi. kõik, mida mõned aastad tagasi tulevikus nähti, on teatavate analoogiate kaudu juba siin. sestap on järjest vähem mõtet ektrapoleerida tulevikku - võibolla läheneme me mingi tehnoloogilise singulaarsuse piirideni, millest edasi me ilma tunnetusliku hüppeta ennustada ei saa.paistab, et gibson on selle ära jaganud. niisiis on ta võtnud ektrapolatiivse poeetika ja loomemeetodi ning kirjeldanud selle kaudu olevikku, projitseerinud selle oleviku pinnale, näidanud meile meie olevikku(neil gaimani sõnul) justkui esimest korda. siin avalduvad muidugi ka ekstrapolatsiooni kui loomemeetodi juured - need on alati olevikus, iga küberpungilik teos kirjeldab lisaks tulevikule veel vähemalt samavõrra olevikku, milles see kirjutati või milles seda loetakse.küberpungi tulevikulise kirjutamise eeliseks on see, et ta tõstab esile maailma «maailmasust». ta peab kirjeldama maailma tuuma, essentsi, olemust, olemisviisi, et mõjuda autentselt. peaaegu ainus võimalus seda teha on eripärase poeetika kaudu, milles küberpunk on üsna vilunud (autentse ektrapolatsiooni võti on pigem väljendusviisis kui otsestes sisulistes kirjeldustes ja süþeedes).kui niisuguse poeetika kaudu kirjeldada olevikku, jõuame me olevikulise maailma kaudu mingi uue tõeni, selle maailma «maailmasuseni», mida me võibolla pole kunagi varem märganud, ent oleme alati tunnetanud.gibson «pattern recognitioniga» just seda teebki. väga suur osa romaanist keskendub kirjeldustele, ma nimetaksingi seda pigem olevikukirjelduseks kui mingiks konkreetseks süþeeks (ehkki ka see on seal olemas).ma ei taha romaani sisu ära rääkida; ütlen vaid , et tegevus toimub londonis, tokyos ja moskvas, kus coolhunterist peategelane cayce pollard otsib netis ilmuvate anonüümsete filmilõikude jälgi.võrreldes varasemate gibsoni teoste ülesehitusega on «pattern recognition» ühtsem, teose fookuses on ainult üks karakter, teose struktuur pole sedavõrd fragmenteeritud kui varasematel kordadel (n «count zero», «all tomorrow`s parties»)mis veel? just need maailma kirjeldused, peategelase suhtumine tänapäeva urbaanse elustiili pisidetailidesse ning tema küsimine selle maailma ontoloogiliste probleemide järele moodustavad «pattern recognitioni» põhiessentsi.ja teevad sellest gibsoni kõige parema romaani.suure tõenäosusega kukub talle järgmisel aastal kas hugo või nebula.
Teksti loeti inglise keeles

Hindes pole kahtlust. Nagu selleski, et tegemist minu jaoks aasta õnnestunuima raamatuostuga. Ja tõenäoliselt mitte ainult ühe aasta. Kuna Gibsonil kulub järgmise romaani kirjutamiseks paar-kolm aastat. See on varasemast mõnevõrra erinev ning samas selgesti äratuntav WG - õigupoolest oleks olnud võimalik välja tuletada, et uus romaan tuleb nimelt selline. Ainult see uus Gibson ei meeldi mulle nii väga kui varasemad.

Esiteks. Mulle meeldivad süzheega romaanid. "Kujundituvastuses" (matemaatiline termin, muide) on sündmustik naivismi piirimail. "Haige tüdruk püüab kinni koguni kaks soovetäitvat kuldkala, reisib ümber maailma, kohtab veel haigemat tüdrukut, saab terveks ja täidab kõigi sõprade ja sugulaste soovid." No ei ole lausa nii hull, aga peaaegu. Sündmuste käik ja karakteriloogika ei toeta teineteist, olukorrad tekivad ja lahenevad kuidagi juhuslikult - kusjuures peategelase puhul. Kõrvaltegelaste käitumisest loogikat otsida on hoopis asjatu. OK, sellest pole midagi.

Teiseks. Ulmelist on minimaalselt. Paar patoloogia piirimail juhtu ja paar arvutiprogrammi, mida võibolla veel ei ole. OK, tegemist ongi kaasaegset maailma kujutava romaaniga.

Kolmandaks. Maailma parimal kirjanikul ei ole võrdväärset toimetajat. Ehk siis. WG stiil on lummav, haarav, detailitäpne jne. Kuna sündmustikul pole erilist tähtsust, siis raamatu sisuks ongi peategelase maailmataju - tema seletamatust andest ja selle varjukülgedest tulenevana. Üldiselt ma ei ole tähenärija - mul on ATP vaid skaneerimisvigadest kubiseva failina, aga ma loen seda virisemata. Aga antud juhul mõjuvad trüki- ja faktivead löögina tundlike kehaosade pihta. Sest kõik muu on ju nii ideaalilähedane.

Neljandaks minu isiklik kiiks. Pärast seda, kui ma olin sunnitud tõlkima üht louise bagshawe romaani, on mul allergiline reaktsioon "kes mis firma asju kannab" tüüpi teemaarenduste vastu. Paraku on need romaani üheks kandvaks elemendiks. OK, minu viga.

Viiendaks. Ainult väga hea kirjanik saab endale lubada vastassoost peategelast. WG pole sellega lausa alt läinud, kuid soolisusel pole ka erilist tähtsust - kangelanna ei flirdi, kakleb nagu peletis jne :)

Uhh, ilmselt võiks ma niiviisi veel pikalt viriseda - süüdistada Gibsonit selles, et ta pole kirjutanud minu ideaalromaani. Suurepärast on aga märksa rohkem: dialoogides, detailides, keelekasutuses. Ja unenägudesse tungis romaan ka.

Teksti loeti inglise keeles

Seda et... khm... eee... vabandage. Aga see ei ole ulme.
See on Väga Hea Raamat.
Mida ei tohiks tõlkida. Ja õnneks ilmselt ei tõlgitagi.
Aga ta on lihtsalt väga hea raamat, mis on kirjutatud nii, nagu ta oleks ulme. Aga ei ole.
Pärast PRi lõpetamist tundub Gibson yldse liiga hea, et teda tõlkimisega lörtsida.
Teksti loeti inglise keeles
9.2006

Gibson on rohkem poeet kui proosakirjanik ja seda kinnitab ka seni viimane romaanikujuline panus "Pattern Recognition". Ma arvan, et ei valeta, kui pakun, et ma pole tükk aega lugenud midagi nii kõrgkirjanduslikku, mis oleks korraga nii pingutustnõudev ja nii nauditav. Mida teos edasi, seda tähendustiinemaks on muutunud Gibsoni tekst, veenvamaks peategelane ja osavamaks sõnakasutus. Ma olen ehk juhm, kui tunnen vajadust iga paari lause tagant peatuda, mõelda, lõik uuesti üle lugeda ja veel natuke mõelda, kuigi loodan ise salamisi, et see on hoopis viis võtta Gibsoni tekstist viimast; igatahes minusugune lugeja loeb seda teost vähemalt kaks korda korraga (mitte järjest, eks ole). Ja märkab ehk pudemeid, mis tunduvad selle võrra väärtuslikumad, et leiduvad alles pärast mõõdukat pingutust.

Peategelanna nimi hääldub samamoodi nagu "Neuromanceri" protagonisti oma, tema põhiülesanne meenutab "Count Zero" peategelanna ülesannet, kitsalt piiritletud kuid tulusat ülivõimekust lubav neuropatoloogia "Idoru" sangari ambivalentset andi. Paadunud fänn tunneb ära mõned viited Gibsoni mittekirjanduslikule pärandile (tegelane Darryl Mushashi paigutab huvitavale ajaskaalale sarja "X-failid" tegevuse ning kummalisi radu pidi lehvitab meile "Johnny Mnemonicu" filmis — ent mitte jutustuses — figureerinud kuri kompanii "Pharmakom"). Teose magusamateks paladeks on jällegi kunstiteoste kirjeldused, selles vallas jääb Gibson ületamatuks. Sarnaselt salapärase filmimaterjali (oh kuidas tahaks seda näha!) valmistajale toimetab Gibson oma ideed üheksainsaks kaadriks, geniaalseks pintslitõmbeks (kõige paremateks näideteks sellisest tehnikast on vast peatükkide nimed, mis Gibsonil on lausa omaette ˛anr). Õnneks jääb veidi ruumi ka põnevusele, tapmisele-tagaajamisele.

Loomulikult ei ole tegemist ulmega selle klassikalises tähenduses; isegi slipstream on palju öeldud. Samas on "Pattern Recognition" aga kindlasti science fiction, teaduse ja tehnika viimaseid saavutusi oluliste vahenditena pruukiv ilukirjandus, ood muutuvale maailmale ja maailma muutumisele. Soovitan kõigile, kellele meeldib kirjanduse kallal mekutada ja mõnutada. Lõpetaks siinkohal katkega teosest: "...we have no idea, now, of who or what the inhabitants of our future might be. In that sense, we have no future. Not in the sense that our grandparents had a future, or thought they did. Fully imagined cultural futures were the luxury of another day, one in which `now` was of some greater duration. For us, of course, things can change so abruptly, so violently, so profoundly, that futures like our grandparents` have insufficient `now` to stand on. We have no future because our present is too volatile. /.../ We have only risk management. The spinning of the given moment`s scenarios. Pattern recognition."

Tere tulemast ulmelisse tegelikkusesse!
Teksti loeti inglise keeles

Ma pean seda raamatut just moraalsetel kaalutlustel väga meeldivaks - lühidalt, maailmavaatelistel põhjustel viis. Täpselt samuti aga nagu ülal kirjutatud, olen nõus ka sellega, et kirjanikuga vastassooline peategelane ei ole vahest kõige parem valik ning samuti hakkas firmamärkide pidev nimetamine tüütavaks muutuma. Naljakas küll, aga praegusel ajal tundub see raamat juba tehnoloogiliselt vananenud.
Teksti loeti inglise keeles

Tekst, stiil, jutt ja sisu: kõik olid väga head. Hinne alla ainult selle pärast, et pidasin teda ulmekaks. Oleks võinud enne näiteks siinsamast baasist taustaga tutvust teha.
Teksti loeti inglise keeles
x
Erkki Lindpere
05.10.1979
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Mulle meeldisid ka lühijutud veidi rohkem. Millegipärast jõudsin Sapkowski lugemiseni alles nüüd, kuigi Witcheri mängud mitu korda läbi mängitud. Hea teada, et ka teisted on kõrgelt hinnanud, mitte pole ma mängude fännina väga erapoolik.Sapkowski stiil meeldib -- kirjeldused on piisavad aga mitte liigsed ja rohkelt dialoogi.Sari läheb tegelikult veel paremaks, kuigi antud romaani järg on veidi igav.
Teksti loeti inglise keeles

Üks parimaid romaane, mida olen lugenud. Stephenson kirjutab ikka väga hästi -- kuigi sõnakasutus ja lauseehitus ei ole just päris sama hea kui näiteks Gibsonil, siis kohati esineb ikka päris korralikke pärle ja mulle meeldis üldiselt rohkem kui Gibson.
Lõpp oli aga kehv.
Teksti loeti inglise keeles

Ma ei tea kas asi on tõlkes või on see lugu tõesti nii lihtsakoeline ja lihtlausetes kirja pandud. Härjapõlvlaste kaitseala jättis igatahes kordades parema mulje Simakist. Lõpupoole läks minu jaoks natuke huvitavamaks aga päris nelja ei taha panna nende lihtlausete pärast.
Teksti loeti eesti keeles

Sattusin just vaatama intervjuud autoriga kus ta räägib, et teda on tüüdanud fantasy üksluisus ja paistab suht veendunud, et ta ise suutis teha "something different". Njah, minu arust oli siin klišeesid küll, aga mingi omapära selles raamatus on. Õnneks pole ma Rowling`ut lugenud, võib-olla seepärast nägin vähem klišeesid kui teised. Maailma päästmiseni lugu igatahes ei jõudnud, loodetavasti ei jõua ka järgmistes osades, mida kavatsen igatahes lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

See on esimene Abercrombe raamat, mida lugesin. Meeldis igal juhul rohkem kui Martin. Martini künism hakkas tegelikult juba natuke tüütama. Abercombe esimene teos on vaheldusrikkam ja humoorikam, kuigi ka jõhkram; ta ei võta ennast nii tõsiselt (ja see on hea).
Teksti loeti inglise keeles

Viit ei tõuse käsi panema põhiliselt selle pärast, et tean kui pikk see seeria on, kuigi lugemisel on alles kolmas osa. Suhteliselt väiksemastaabilistest sündmustest -- võrreldes teiste sama žanri romaanidega -- suudab Robert Jordan kuidagi ülipikalt ja detailselt kirjutada. Lugemise ajal see ei häiri ja kohati on isegi päris mõnus, küll aga tundub tagantjärele, et eriti midagi olulist nagu ei toimunudki ja Randi ja tema kaaslaste loo lõpplahendusele pole väga oluliselt lähemale liigutud.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle meeldis. Pikkusest hoolimata oli romaan päris tempokas, eriti lõpu poole, kui Caemlynis kõik jälle kokku said, ei toimunud mingit venitamist, mis oli meeldivalt üllatav.Tolkieniga mõjutused on täiesti tuntavad, aga siiski pole tegu koopiaga. Päris Tolkieni põhjalikkust ja süstemaatilisust siin ei tunne, küll on aga maailm meeldivalt keerulisem -- eriti hea ja kurja piiride suhtes.
Teksti loeti eesti keeles

Olen natuke nõus Andreiga. Venimise tunne oli küll ja vahepeal jäi raamat mitmeks päevaks seisma, kuigi esimene osa põhjustas unepuudust. Lõpp ei meeldinud. Jäi ka natuke arusaamatuks, miks just Lyra ja Will nii olulised olid ("mother of all" jne.).
Teksti loeti inglise keeles

Lugemist alustades lappasin kohe raamatut edasi, et vaadata millal siis Aslevjali saarele jõutakse. Ei rõõmustanud eriti, et alles 280. leheküljel. Ei rõõmustanud ka see, et sealt lahkumine toimus alles 300 lk. pärast. Terve selle triloogia juures häirib mind, et iga üksik raamat on keskendunud ainult ühele tähtsale sündmusele, kuigi vahepeal toimub palju väiksemaid Fitzi jaoks olulisi asju. Farseeri seeria puhul see päris nii ei olnud.Lõpp tundus kuidagi liiga läila, ja viimased leheküljed rikkusid terve triloogia ära. Teisest küljest mulle meeldis, et kunagi ei suutnud kõike ära arvata, mis ikkagi edasi juhtub. Alati segas Fitz-Changer vahele ja tegi midagi teisiti.Kokkuvõttes päris hea; kuna ma süvenesin raamatutesse ja vast ka samastusin Fitziga rohkem kui ühegi teise raamatutegelasega kunagi varem, siis ärritasid ka mõningad vead rohkem kui kunagi varem.
Teksti loeti inglise keeles

Kuskil keskel tekkis õudne tahtmine raamat pooleks rebida ja ära põletada. Eriti siis kui Fitz mõtiskles asjade üle, mis tundusid mulle kui lugejale ilmselged, aga Fitz ei jõudnud kuidagi järelduseni. Seda on ka teistes raamatutes olnud, aga siin häiris eriti. Ka oli vastik kuulda mingi sündmuse toimumisest lähiajal ja siis oodata 300 lk. selle toimumiseni, kusjuures vahepeal nagu midagi erilist ei juhtunudki.Aga muidu mulle meeldis.
Teksti loeti eesti keeles

Farseeri triloogia on selle raamatuga saanud üheks minu lemmikutest. Keskmine osa on kahjuks veel küll lugemata (kolmas jõudis enne kohale ja ei jõudnud oodata).Triloogia on minu vähese lugemuse jaoks paljuski mõttes väga erinev kõigist muudest fantasy romaanidest. Siin kirjeldatakse sama palju seda, mis peategelase peas toimub, kui seda mis temaga juhtub või mida ta teeb. See vist ongi, mis muudab ka kõik kirjeldused huvitavaks, kuigi need on vahel päris pikad.Päev tagasi lõpetasin lugemise, aga siiani hõljub see maailm veel pidevalt kuskil mu mõtetes ringi.Kahte asja heidaks ette. Esiteks draakoneid, kuigi nende käsitlus vähemalt tundus mingil määral originaalne. Teiseks läks, nagu enne juba teised on maininud, mägedesse saabumise ja Verity leidmise vahepeal natuke igavamaks. Aga hinnet see alla ei kisu -- just siis kui tundus päris käest ära minevat tuli mingi uus pööre ja läks jälle huvitavaks.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle meeldis. Strugatskeid jäljendas tõesti hästi. Kui palju selle nõukogude õhustiku loomises loogikat oli on tõesti küsimus, kuid see ei häirinud piisavalt, et hinnet alla viia. Lõpp oleks võinud parem olla.
Teksti loeti eesti keeles

Tahaksin väga 5 panna, aga esimene osa tundus mõttetult pikaks venitatud sissejuhatusena. Üldse ei meeldinud. Aga õnneks lugesin edasi ja teine ning kolmas osa olid tõesti tunduvalt paremad, viie väärilised. Kokku neli.
Teksti loeti eesti keeles

Muidu igati hea romaan, kuid mind häirisid ikkagi liiga palju need ebaloogilisused. Ei tundunud eriti usutav. Näiteks seda asja, et ahvid ja inimesed käitumise osas vahetavad kohad kuid välimuselt jäävad samaks. Ahvid endiselt oma riiete all karvased, inimesed see-eest alasti kuid ilma karvkatteta.Seega siis päris viite ei pane.
Teksti loeti eesti keeles

Ühinen eelpool Öelduga (negatiivsega). Mulle käis Kõige Rohkem Närvidele see, et mingit Lapsikut Targutamist esitatakse kui "Universumi Mõistust" ja See, Et Igal Pool Kasutatakse Suuri Algustähti. See oli lausa Vastik.Päris Ühe Vääriliseks ma Seda Raamatut siiski Ka Ei pea, nii Et Kaks.
Teksti loeti eesti keeles

Paar lugu olid nõrgapoolsed, aga Pan Grpowski tegelaskuju on väga hea ja enamik juttudest samuti. Täiesti võrreldav Agatha Christiega minu arvates.
Teksti loeti eesti keeles