William Gibson

PS Lugesin hiljuti selle eestikeelse tõlke ka läbi, pole tal nii väga häda midagi, palju hulleminigi oleks võinud minna, terminoloogia tõlkimisega vähemalt ei oldud eriti puusse pandud.

Kui raamatu positiivsematest külgedest rääkida, siis Gibsonil oli päris palju huvitavaid leide. Kasvõi juba eespool mainitud Turingi võmmid, ka selle Kuang viiruse tegevus, Sirgjoon ja veel mõned. Küberruumi kirjeldus oli minu meelest nõrgavõitu, kuid samas pole ma selle koha pealt miski autoriteet.

Ilma mõndade päris heade mõteteta paneks raamatule kirjanduslikust väärtusest lähtudes 1. Praegu panen 2.

Hinde 4 panin sellepärast, et pole seni ühtki paremat küberpunki lugenud. Ausalt öeldes oli Gibson mu esimene.

Ahjaa, mis mulle veel "Neuromancerit" lugedes pähe torkas. Viis, kuidas Gibson kirjeldas Neuromandi-nimelise TI pelgupaika, meenutas "Goblin Reservationist" tuttavat loodusmotiivi. Ja võrdlus viimati mainitud teosega tähendab taset.-

Raamat nõuab aega, et sisse elada, aga ulmehuvilisena sain 0-punktist üle ja panen hindeks "viie". Sest: veel lörtsimata semantika (praeguseks aegunud); karakteritel on mingi mõru-magus(-valus) koloriit, mis hapuks ei lähe; virtuaalreaalsuse maastikud on siiski üsna hästi välja kukkunud (mitte-tehnokrati arvates); poeetiline tekst (ei ole ilutsemine!!!!!!!!!!!!!!!!!!!Hõrh-urrh-tðð!)

On inimesi, kes ei suuda lugeda raamatuid, kus on vananenud tehnika. Näiteks kettaga telefonid. Õige ka, kes siis enam seliseid kasutab, eks ole. Või jalgratas. Tänapäeval lennatakse lennukiga! Aga niisugust saasta pole mõtet lugedagi. Mina, tõsi kyll, möllasin alles nädal tagasi laua all juhtmetega (neli arvutit pluss hunnik perifeeriat). Aga ma olen vana ka.
Selge seegi, et meie päevade lapsukesed ei suuda aru saada, kuidas võib keegi nii loll olla, et räägib sisuliselt visuaalsest internetist. Et nad enamasti pole kuulnud, kui rängalt töösturid virtuaalreaalsustehnikate kallal ohivad, et tänapäeva netitorud ei veaks yleyldist graafikat lihtsalt jämeduse poolest välja ja et kavasid sellise, vähem verbaalse ja rohkem symbolilise kasutajaliidesega neti ehitamiseks on olnud rohkem kui muda Pärnu mudaravilas, siis on nad reaalsusest nii meeldivalt kaugel, et võime neid endidki enam-vähem virtuaalseteks pidada. Koos graafikaga. Q.e.d.

Tegelikult seisneb Gibsoni originaalsus just kirjutamisviisis. Mis on uus. Ja - tegelikult, vastupidiselt levinud arvamusele - tänini äärmiselt vähe levinud. Aga see ei jõua enamikule põnekaneelajaist muidugi pärale. Eriti tõlkes. (Ehkki, milleks sellistele yldse raamatuid tõlkida?)

Mis toobki jutu tõlkeni välja. Inimesed, kui teile satub kätte "Neuromandi" eestikeelne tõlge, palun ärge lugege seda. Pange see põlema. Ja õppige inglise keel ära, tuleb elus kasuks.
Eesti olukord on juba kord nii õnnetu, et kui midagi sitasti teha, ei saa järgmise viiekymne aasta jooksul keegi teine paremini ka teha, turg ei kanna välja. Mistõttu on käesolev tõlge ikka eriline sigadus.

Üldiselt on tegu suurepärase raamatuga, mida kergelt rikub vaid pisut kaanonitesse kalduv lõpp, kuid see on pisiasi. Eraldi aga tahaks hambaid teritada tolle tehnika kujutamise, õigemini selle üle täna ilkumise teemadel. On vist üks liik väga väikese aruga inimesi, kellele asjade maailm on muutunud peaaegu religioosseks meediumiks. Kujutage aga ette kirjaniku raskusi ignorantse auditooriumiga suhtlemisel - kui kirjutamisel interpoleerida keskkond liiga kaugele, ei saa lihtsad hinged sellest aru ja teised on ka hädas, kuna peamine kipub siis paratamatult vajalikuks osutuvate selgituste alla mattuma, kui piirduda elementaarsega, kasutades vaid tänasel päeval kõige eesrindlikumat tehnoloogiat, on tagatud, et paarikümne aasta pärast hakkavad lugejad muigama... Samas aga olen ühes arvustuses juba märkinud, et sama häda kerkib ka siis, kui eestlane näiteks Jaapanist kirjutab - tohutult on mõisteid, esemeid ja kontseptsioone, mis meile üsna võõrad on. Või kui keegi kahe sajandi tagusest Eestist kirjutades kõik hobuseriistad üles loeb - ei erine see kesmise tänapäeva inimese jaoks hüperlaevadest ja blasteritest. Et lõpetaks enda targakspidamise vaid sellepärast, et meil on õnn või õnnetus pisut teisiti arenenud tehnikaga elada ja vaataks, millest raamat päriselt räägib?

Omamoodi kurikuulus tekst, mille populaarsus teismeliste arvutihuviliste seas — kellest paljud armastasid võõrastesse arvutitesse sisse murda — pani aluse küberpunkarite kräkkeritega samastamisele; nõiajahi kõrghetkel USAs võrdus korraga arvuti ja “Neuromandi” omamine enese kurjategijaks tunnistamisega.

Ma olen viimased paar aastat (alates sellest, kui eelmise sajandi Gibsoni pea täies mahus läbi sain) mõelnud, et miks kuradi pärast mulle “Neuromandi” järgsed asjad ei meeldi. Ei, loetavad, aga mitte midagi vaimustavat. Eks ma olen pirtsakas ka, näiteks muusika puhul on tavaline, et mingi esitaja kahe kindla loo peale olen sillas, ülejäänuid ei kuulaks raha eest ka… aga ikkagi? Asi ehk minu ikkagi üsna kehvas inglise keele oskuses? Sest kui oled millegagi emakeeles tuttavaks saanud, aitab see hiljem originaali raskematest kohtadest üle. Õnnetul kombel ei klapi see hästi, sest ka mitmed inglise keeles loetud keerulised tekstid on hästi peale läinud… ja veel üks eestikeelne Gibsoni romaan, “Idoru”, ei meeldi mulle kohe üldse.

Kuni mulle sobivas kontekstis meenus üks Gibsoni intervjuu, kus ta pajatas “Neuromandi” saamisloost. Olles seni ainult jutte kirjutanud, võttis ta lolli peaga vastu romaanilepingu. Ja veetis siis üsna paanilise aasta, üritades aru saada, kuidas romaani kirjutamine käib ja kuidas sellise hiidpika teksti jooksul mitte lugeja tähelepanu kaotada. Ta tegi seda paarkümmend korda täies mahus ümber (oma põntsu andis “Blade Runneri” kinnotulek, mis olla tema algse nägemuse juba teoks teinud, aga palju paremini) ja Gibsoni tekstid kipuvad ümberkirjutamise käigus aina lühemaks jääma… Ehk siis on “Neuromant” oma struktuurilt pigem lühijutt, aga sinna on nii palju sisse pressitud, et annab romaani mõõdu välja (ei, ma ei hakka nüüd promoma innovaatilist lähenemist Stalkeri kategooriatele). Ja Gibsoni jutud mulle meeldivad, kohe väga. Hiljem oli tal juba kogemusi rohkem ja romaanid tulid täitsa romaani nägu, isegi vahetuvad tegevusliinid on olemas:-)

Romaani tegelik panus ulmekirjandusse polnud mitte uue atribuutika ja tausta pakkumine vanale žanrile (mida oli lihtne kopeerida ja mida kopeeriti ka, nii et veri väljas, ja mis isegi mõned head teosed andis, nagu Richard Kadrey “Metrophage”), vaid väga elav ja intensiivne kirjutamisstiil (mida on väga keeruline kopeerida ja mida eriti ei kopeerita ka). Jaak Tombergi magistritöö “Ekstrapolatiivne kirjutamine” kirjeldab hästi, millega siis ikkagi tegu (ehkki tekstinäiteid on ikka üsna valus lugeda). Jäljendamishimu on muidugi kerge tekkima (eriti algajal, mis seletab kõiki noid erakordselt abituid küberpunklugusid), sest atribuutikat on lademes, nii ka suhteliselt lõdva randmega vägivalda (tegelased on ju lõppude lõpuks ehtsad psühhopaadid). Mõnel juhul annab omast arust originaalitruu jäljendus tulemuseks noh näiteks patsifistpunkaritega täidetud Viljandi. Õnneks kaotasin ma need katsetused kolides ära;-)

Esimest korda lugesin “Neuromanti” vast kolmeteistaastaselt ja tagakaas oleks peaaegu sundinud raamatut riiulisse tagasi panema — aga ju ma siis vaatasin sisse ka ja olingi hingekesest ilma… Tõlge, ehkki kahtlemata üks halva teksti etalone eesti keeles, ei ole mind tegelikult kunagi suutnud väga loksutada. On lihtsalt nii hea lugu, et tuleb selgelt ja kahinata läbi kõige hullemate atmosfäärihäirete (siinkohal võiksin pajatada mälestusi televisiooni tarvitamisest masina abil, mille pilt oli poole ekraani võrra nihkes ja hüplev). Originaal on pigem boonuseks, et saad teada, kuidas mingeid asju nimetatud on jne. Ehkki, kui juba valida on, siis loen ikka väljamaa keeles. Iga paari aasta tagant uuesti üle.

Tõsi, iga korraga märkab üha rohkem tehnilisi apsakaid — no ei saa geostatsionaarne satelliit rippuda Manhattani kohal; sealt nähtav olla küll, aga see on ikkagi teine asi… See, et Gibson arvutitest muhvigi ei teadnud, on ju üldteada, ja kõige sellest tuleneva üle ma tõesti vinguda ei viitsi. On jabur, aga võiks veel palju hullem olla. “Neuromant” ei jutusta mitte (ainult) arvutitest, vaid (ka) inimestest, narkootikumidest, linnadest, kuritegevusest, ilukirurgiast, meediast, saastest…

Võiks mainida, et kuna mina romaani esmailmumisel heal juhul alles loode olin, jäin ilma selle eeldatavasti vägevast tulevikulaksust; tänaseks on sellest tulevikust saanud “tulemata jäänud minevik”, mis minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt tekstile veel omajagu juurde annab. Eelistan näiteks uudiseid tarbida teatava ajalise distantsiga, võiks öelda ajalookaifi pärast. Arvake ära, mis hinde ma Gibsoni “The Gernsback Continuumile” panin?

Noore ja naiivsena olin ma absoluutselt kindel, et kui Gibsonit veel tõlgitakse, siis stiiliühtsuse huvides ikka tolles äratapet kõnepruugis. “Idoru” ja “Põleva Kroomi” ilmumise ajaks olin õnneks targemaks saanud, mis potentsiaalset närvivapustust vältis. Siiski on tollest ettekujutusest jäänud riismeid: “Neuromandis” on mõned väljendid (tõrreskasvatatud, Huilgav Rusikas), mis utoopilises uues tõlkes peaks kindlasti samaks jääma. Muidu on nagu Strugatskitega, et kunagine Pioneeri järjejuttude sõnavara on üle parda visatud, aluseks võetud veel paarkümmend aastat varasem, ja siis loe ja piinle.

Eesti väljaande kaanepilt muide on maha viksitud poolikuks jäänud koomiksiversiooni esimese vihiku kaanelt. Näeb suisa parem välja kui originaal.