hindex 10.. Neuromancer oli esimene gibson mida ma lugesin... ja kindlasti ei j22 vimasex... arvan et see raamat ei vajagi kommentare :) V2GA V2GA hea raamat…
1.
42
4.31
2.
2
5.0
3.
6
4.333
4.
4
3.5
5.
3
3.333
6.
17
4.588
8.
9
4.556
9.
2
4.5
10.
2
4.5
11.
2
5.0
12.
1
5.0
1.
8
3.75
2.
10
4.3
3.
6
4.333
4.
6
4.0
5.
5
5.0
6.
7
4.857
7.
8
4.75
8.
4
4.5
9.
5
4.8
10.
4
4.5
13.
1
2.0
15.
1
5.0
16.
1
4.0
18.
1
5.0
1.
12
3.917
(romaan aastast 1984)
eesti keeles: «Neuromant»
Tallinn, 1997
PS Lugesin hiljuti selle eestikeelse tõlke ka läbi, pole tal nii väga häda midagi, palju hulleminigi oleks võinud minna, terminoloogia tõlkimisega vähemalt ei oldud eriti puusse pandud.
Kui raamatu positiivsematest külgedest rääkida, siis Gibsonil oli päris palju huvitavaid leide. Kasvõi juba eespool mainitud Turingi võmmid, ka selle Kuang viiruse tegevus, Sirgjoon ja veel mõned. Küberruumi kirjeldus oli minu meelest nõrgavõitu, kuid samas pole ma selle koha pealt miski autoriteet.
Ilma mõndade päris heade mõteteta paneks raamatule kirjanduslikust väärtusest lähtudes 1. Praegu panen 2.
Hinde 4 panin sellepärast, et pole seni ühtki paremat küberpunki lugenud. Ausalt öeldes oli Gibson mu esimene.
Ahjaa, mis mulle veel "Neuromancerit" lugedes pähe torkas. Viis, kuidas Gibson kirjeldas Neuromandi-nimelise TI pelgupaika, meenutas "Goblin Reservationist" tuttavat loodusmotiivi. Ja võrdlus viimati mainitud teosega tähendab taset.-
Raamat nõuab aega, et sisse elada, aga ulmehuvilisena sain 0-punktist üle ja panen hindeks "viie". Sest: veel lörtsimata semantika (praeguseks aegunud); karakteritel on mingi mõru-magus(-valus) koloriit, mis hapuks ei lähe; virtuaalreaalsuse maastikud on siiski üsna hästi välja kukkunud (mitte-tehnokrati arvates); poeetiline tekst (ei ole ilutsemine!!!!!!!!!!!!!!!!!!!Hõrh-urrh-tðð!)
On inimesi, kes ei suuda lugeda raamatuid, kus on vananenud tehnika. Näiteks kettaga telefonid. Õige ka, kes siis enam seliseid kasutab, eks ole. Või jalgratas. Tänapäeval lennatakse lennukiga! Aga niisugust saasta pole mõtet lugedagi. Mina, tõsi kyll, möllasin alles nädal tagasi laua all juhtmetega (neli arvutit pluss hunnik perifeeriat). Aga ma olen vana ka.
Selge seegi, et meie päevade lapsukesed ei suuda aru saada, kuidas võib keegi nii loll olla, et räägib sisuliselt visuaalsest internetist. Et nad enamasti pole kuulnud, kui rängalt töösturid virtuaalreaalsustehnikate kallal ohivad, et tänapäeva netitorud ei veaks yleyldist graafikat lihtsalt jämeduse poolest välja ja et kavasid sellise, vähem verbaalse ja rohkem symbolilise kasutajaliidesega neti ehitamiseks on olnud rohkem kui muda Pärnu mudaravilas, siis on nad reaalsusest nii meeldivalt kaugel, et võime neid endidki enam-vähem virtuaalseteks pidada. Koos graafikaga. Q.e.d.
Tegelikult seisneb Gibsoni originaalsus just kirjutamisviisis. Mis on uus. Ja - tegelikult, vastupidiselt levinud arvamusele - tänini äärmiselt vähe levinud. Aga see ei jõua enamikule põnekaneelajaist muidugi pärale. Eriti tõlkes. (Ehkki, milleks sellistele yldse raamatuid tõlkida?)
Mis toobki jutu tõlkeni välja. Inimesed, kui teile satub kätte "Neuromandi" eestikeelne tõlge, palun ärge lugege seda. Pange see põlema. Ja õppige inglise keel ära, tuleb elus kasuks.
Eesti olukord on juba kord nii õnnetu, et kui midagi sitasti teha, ei saa järgmise viiekymne aasta jooksul keegi teine paremini ka teha, turg ei kanna välja. Mistõttu on käesolev tõlge ikka eriline sigadus.
Üldiselt on tegu suurepärase raamatuga, mida kergelt rikub vaid pisut kaanonitesse kalduv lõpp, kuid see on pisiasi. Eraldi aga tahaks hambaid teritada tolle tehnika kujutamise, õigemini selle üle täna ilkumise teemadel. On vist üks liik väga väikese aruga inimesi, kellele asjade maailm on muutunud peaaegu religioosseks meediumiks. Kujutage aga ette kirjaniku raskusi ignorantse auditooriumiga suhtlemisel - kui kirjutamisel interpoleerida keskkond liiga kaugele, ei saa lihtsad hinged sellest aru ja teised on ka hädas, kuna peamine kipub siis paratamatult vajalikuks osutuvate selgituste alla mattuma, kui piirduda elementaarsega, kasutades vaid tänasel päeval kõige eesrindlikumat tehnoloogiat, on tagatud, et paarikümne aasta pärast hakkavad lugejad muigama... Samas aga olen ühes arvustuses juba märkinud, et sama häda kerkib ka siis, kui eestlane näiteks Jaapanist kirjutab - tohutult on mõisteid, esemeid ja kontseptsioone, mis meile üsna võõrad on. Või kui keegi kahe sajandi tagusest Eestist kirjutades kõik hobuseriistad üles loeb - ei erine see kesmise tänapäeva inimese jaoks hüperlaevadest ja blasteritest. Et lõpetaks enda targakspidamise vaid sellepärast, et meil on õnn või õnnetus pisut teisiti arenenud tehnikaga elada ja vaataks, millest raamat päriselt räägib?
Omamoodi kurikuulus tekst, mille populaarsus teismeliste arvutihuviliste seas — kellest paljud armastasid võõrastesse arvutitesse sisse murda — pani aluse küberpunkarite kräkkeritega samastamisele; nõiajahi kõrghetkel USAs võrdus korraga arvuti ja “Neuromandi” omamine enese kurjategijaks tunnistamisega.
Ma olen viimased paar aastat (alates sellest, kui eelmise sajandi Gibsoni pea täies mahus läbi sain) mõelnud, et miks kuradi pärast mulle “Neuromandi” järgsed asjad ei meeldi. Ei, loetavad, aga mitte midagi vaimustavat. Eks ma olen pirtsakas ka, näiteks muusika puhul on tavaline, et mingi esitaja kahe kindla loo peale olen sillas, ülejäänuid ei kuulaks raha eest ka… aga ikkagi? Asi ehk minu ikkagi üsna kehvas inglise keele oskuses? Sest kui oled millegagi emakeeles tuttavaks saanud, aitab see hiljem originaali raskematest kohtadest üle. Õnnetul kombel ei klapi see hästi, sest ka mitmed inglise keeles loetud keerulised tekstid on hästi peale läinud… ja veel üks eestikeelne Gibsoni romaan, “Idoru”, ei meeldi mulle kohe üldse.
Kuni mulle sobivas kontekstis meenus üks Gibsoni intervjuu, kus ta pajatas “Neuromandi” saamisloost. Olles seni ainult jutte kirjutanud, võttis ta lolli peaga vastu romaanilepingu. Ja veetis siis üsna paanilise aasta, üritades aru saada, kuidas romaani kirjutamine käib ja kuidas sellise hiidpika teksti jooksul mitte lugeja tähelepanu kaotada. Ta tegi seda paarkümmend korda täies mahus ümber (oma põntsu andis “Blade Runneri” kinnotulek, mis olla tema algse nägemuse juba teoks teinud, aga palju paremini) ja Gibsoni tekstid kipuvad ümberkirjutamise käigus aina lühemaks jääma… Ehk siis on “Neuromant” oma struktuurilt pigem lühijutt, aga sinna on nii palju sisse pressitud, et annab romaani mõõdu välja (ei, ma ei hakka nüüd promoma innovaatilist lähenemist Stalkeri kategooriatele). Ja Gibsoni jutud mulle meeldivad, kohe väga. Hiljem oli tal juba kogemusi rohkem ja romaanid tulid täitsa romaani nägu, isegi vahetuvad tegevusliinid on olemas:-)
Romaani tegelik panus ulmekirjandusse polnud mitte uue atribuutika ja tausta pakkumine vanale žanrile (mida oli lihtne kopeerida ja mida kopeeriti ka, nii et veri väljas, ja mis isegi mõned head teosed andis, nagu Richard Kadrey “Metrophage”), vaid väga elav ja intensiivne kirjutamisstiil (mida on väga keeruline kopeerida ja mida eriti ei kopeerita ka). Jaak Tombergi magistritöö “Ekstrapolatiivne kirjutamine” kirjeldab hästi, millega siis ikkagi tegu (ehkki tekstinäiteid on ikka üsna valus lugeda). Jäljendamishimu on muidugi kerge tekkima (eriti algajal, mis seletab kõiki noid erakordselt abituid küberpunklugusid), sest atribuutikat on lademes, nii ka suhteliselt lõdva randmega vägivalda (tegelased on ju lõppude lõpuks ehtsad psühhopaadid). Mõnel juhul annab omast arust originaalitruu jäljendus tulemuseks noh näiteks patsifistpunkaritega täidetud Viljandi. Õnneks kaotasin ma need katsetused kolides ära;-)
Esimest korda lugesin “Neuromanti” vast kolmeteistaastaselt ja tagakaas oleks peaaegu sundinud raamatut riiulisse tagasi panema — aga ju ma siis vaatasin sisse ka ja olingi hingekesest ilma… Tõlge, ehkki kahtlemata üks halva teksti etalone eesti keeles, ei ole mind tegelikult kunagi suutnud väga loksutada. On lihtsalt nii hea lugu, et tuleb selgelt ja kahinata läbi kõige hullemate atmosfäärihäirete (siinkohal võiksin pajatada mälestusi televisiooni tarvitamisest masina abil, mille pilt oli poole ekraani võrra nihkes ja hüplev). Originaal on pigem boonuseks, et saad teada, kuidas mingeid asju nimetatud on jne. Ehkki, kui juba valida on, siis loen ikka väljamaa keeles. Iga paari aasta tagant uuesti üle.
Tõsi, iga korraga märkab üha rohkem tehnilisi apsakaid — no ei saa geostatsionaarne satelliit rippuda Manhattani kohal; sealt nähtav olla küll, aga see on ikkagi teine asi… See, et Gibson arvutitest muhvigi ei teadnud, on ju üldteada, ja kõige sellest tuleneva üle ma tõesti vinguda ei viitsi. On jabur, aga võiks veel palju hullem olla. “Neuromant” ei jutusta mitte (ainult) arvutitest, vaid (ka) inimestest, narkootikumidest, linnadest, kuritegevusest, ilukirurgiast, meediast, saastest…
Võiks mainida, et kuna mina romaani esmailmumisel heal juhul alles loode olin, jäin ilma selle eeldatavasti vägevast tulevikulaksust; tänaseks on sellest tulevikust saanud “tulemata jäänud minevik”, mis minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt tekstile veel omajagu juurde annab. Eelistan näiteks uudiseid tarbida teatava ajalise distantsiga, võiks öelda ajalookaifi pärast. Arvake ära, mis hinde ma Gibsoni “The Gernsback Continuumile” panin?
Noore ja naiivsena olin ma absoluutselt kindel, et kui Gibsonit veel tõlgitakse, siis stiiliühtsuse huvides ikka tolles äratapet kõnepruugis. “Idoru” ja “Põleva Kroomi” ilmumise ajaks olin õnneks targemaks saanud, mis potentsiaalset närvivapustust vältis. Siiski on tollest ettekujutusest jäänud riismeid: “Neuromandis” on mõned väljendid (tõrreskasvatatud, Huilgav Rusikas), mis utoopilises uues tõlkes peaks kindlasti samaks jääma. Muidu on nagu Strugatskitega, et kunagine Pioneeri järjejuttude sõnavara on üle parda visatud, aluseks võetud veel paarkümmend aastat varasem, ja siis loe ja piinle.
Eesti väljaande kaanepilt muide on maha viksitud poolikuks jäänud koomiksiversiooni esimese vihiku kaanelt. Näeb suisa parem välja kui originaal.
Nii et miks siis 3? Sest kui üks detail välja arvata, on lõpp etteaimatav "kas seda või teist" ["kas muinasjutt või iroonitsev - kuid seejuures tuimalt susisev - ulmetu teaduse promomine" (kuigi kui väga nuputada, võiks ka midagi muud olla - kuid selle ohtu tagantjärele paraku polnud)]. Ning ma kohe üldse ei kannata kui ilmselgelt (antud situatsioonis) rumalaid ja teadmisteta inimesi esitatakse kui targemaid ja kogenenumaid, kelle ebareaalset pläma peaks kuulama ja üle õla süljates järgima.
Oehh. Kuid samas on mu arvamus mõjutatud anti-müstitsistlikest kalduvustest, nii et keda see ei häiri, leiab siit arvatavasti midagi enamat.
Musternäide sarjast "igaühele oma".
Kuigi eks plekke suudab lugu endale isegi külge riputada. Esiteks ei tundu miski olevat eriti loogiliselt ära seletatud (kasvõi liigselt muliseva tüübi motiivid liigseks mulisemiseks, mis küll üritatakse nagu loogiliseks seletada, kuid samas nagu ei lihtsalt ei olee). Minaisiku kirjeldatud tunded ja tähelepanekud seoses vastasvestlejaga ning sellega kaasnenud puänt pidid vist olema teksti primaarseimateks osadeks, kuid autor ei suutnud neile (vähemalt minu jaoks) omistada mingitki sellist tunnet, et see, mis toimub, oleks vähegi oluline ning kui pole oluline, siis miks lugeda?
Samuti jäi puänt nõrgaks, need vähesedki tükikesed, mis vahepeal segaduse ajal tekkisid, ei tahtnud kuidagi paigale langeda, tagasi üle lugema aga absull ei kutsu (mis sest, et kui tavaliselt jääb segaseks, tahaks ikka selgeks saada, nüüd aga isegi see ei mõju eriti kutsuvalt; ning ometigi on tekst ka veel nõnda ülilühike …). Eks võiks ka miski radikaalse puändita hakkama saada, kuid paratamatult antud juhul ülejäänud tekst lihtsalt ei ütle midagi. Väike identiteedi probleem paistab kah olevat, sest alguse poole teeb paar nalja, mis isegi suujoone kõverasse kisuvad ning tekitavad lootuse millestki iroonilisest, kuid lõppkokkuvõttes põhjustavad vaid purunenud lootusi ning tulutut ootust.
Ehk siis üpriski mõttetu tekstike või siis ise täiesti valesti aru saanud. Mõlemal juhul ei meeldinud.
Ehk siis kokkuvõttes ühineks kiidukooriga. :)
Et siis natuke sügavust, natuke irooniat, natuke põnevust ning muidugi puänt, mis igatahes mind mõnuga muhelema pani. Julgeks ka soovitada.
Kiituseks saaks öelda, et viitsis lugeda (kuigi eks sellele aitas kaasa ka kiitmine ning üldiselt on tavaks alustatu ka lõpetada) ning kenasti loodud atmosfäär. Mingi hetk läks ka üpriski ladusaks kätte, kuigi hilisem Liisi käitumine tundus suti võlts ja (väike spoiler) lõpp jättis suhteliselt kehva tunde. Kuid kui tekst suudab juba sellist emotsiooni tekitada, peab see ka miskit väärt olema.
Ning miks siia kommenteerida? Sest vaid mina olen suuteline kaks kuud liiga hilja jõudma selliste asjadeni.
Siiski oli see meeldiv kogemus (seda meeldivam võltsootuste purunemise tõttu; oli filmike küll kenake, kuid siiski liiga actionile keskendunud) ning samas ka esimene dick`ikese lugu, mida lugend enam-vähem mõistust omaval ajal ning samas saaks panna keskpärasest kõrgema hinde. Siin kiidetud "loole omapärane dikilikkus" aga äratas selle tüübi vastu huvi, nii et järgmine lähemat uurimist nõudev kirjanik on teada.
Rätsepale vaidleks aga spoilerdades vastu, sest ma küll seal lõpus erilist lootuse jätmist ei näinud. Ei oska küll Orwelliga võrrelda, pole 1984 juurde veel jõudnud, võib-olla on too seal hoopiski *jubedam* kui see siin, aga leian, et hetkeline lootusepuhang ei anna siiski eriti palju antud lõpu puhul.
Naastes aga Roadmarksi juurde, on tegemist igati mõnusa romaaniga, kusjuures rõhk just sõnal mõnus. Nimelt on atmosfäär ja tegevus selline tõmbav, kohati lausa poeetiline/idülliline (st. va kui kellegi tapmisega väga tegutsetakse, või tegelikult isegi siis, eriti kui hea raamat ja meelisuimasti käepärast), tegevus aga igati tore zelazny, kelle käsitluses ka juba nõnda stereotüüpseks muutunud draakonid vähemalt imo leimina ei tundu. Tema raamatutest (ja vast ka üldse) kuulub lemmikute hulka, kuid küllap on mu arvamus ka kenasti mõjutatud.
Päris sellega nõustuma ei lippaks, et algus parim oli, kuigi eks see ole rohkem subjektiivsetel põhjustel, nimelt võttis mul mõnda aega, et harjuda kingi suti slängiliku keelevalikuga, lõppu aga kah palju paremaks lugeda ei saa, kuna häiris äkitselt mõistatuste osakaalu räige tõstmine, kuigi need saadi raamatust kusagilt keskelt umbes nõnda sisse pandud, et kingil tuli äkki idee lõpus mõistatused tähtsalt mängu siduda ning nüüd peab kiiresti karakterid ja lugejad nendega tuttavaks tegema. Liiga sunnitud. Ning samuti pole meelt mööda viimases arvustuses märgitud vennikese ellu jätmine, mis on ennekõige mõttetu venitamine ja odav "põnevuse" tekitamise viis.
Üldiselt aga olen vist üks vähestest, kellele esimene raamat praegusest enam meeldis. Too oli küll rohkem killustatud ja see peale sunnitud kambavärk oli ka seal, kuid oli rohkem westernilikku atmosfääri, mis on minu jaoks antud sarja üks peamisi võlusid. Ja, noh, tegelikult teine meeldis kah rohkem, kuna seal tehti midagi tõesti üllatavat (kasvõi mida king oma kullakallile peategelasele tegi). Praegune oli aga selline mõnus lugemine, kuid erilise põnevuseta.
Teisest küljest aga mis mõte sellisel sarja keskel oleva raamatu arvustamisel üldse on? Kes on eelmist kahte lugenud, loeb ka käesolevat, kes aga pole neid puutund, siis vaevalt teda mõne sarja keskel oleva raamatu arvustus nühib (või, vast, mõnel erandjuhul, kui enne suurema sarja kallale asumist kombitakse tulevikku). Nii et mis siis ikka öelda? Meeldiv musta-tornimaa raamat ning asap järgmise kallale.
Lõpp pole küll eriti puändine, kuid samuti meeldivalt depressiivne ning (vähemalt minu jaoks, kes sattus vastava looni puritaanluse kaudu) ka sutike üllatav. Lühidalt öeldes kohati meeldis, kuid uuesti ei loeks ning soovitada ka ei julgeks, vast vaid neile, kes pole veel küünilisuse võlude küüsi langenud.
Vaatan, et siin on suht kurjasti kritiseeritud mingit omapärast peatüki alustamist, mis mulle ausalt öeldes ei meenugi, ikka nõnda kaua aega sai tagasi loetud, kuid kuna ei meenu, siis on täiesti loogiline, et mingeid erilisi emotsioone ei tekitanud ehk siis sellest suht suva. Üleüldse ennast tundes arvan, et kui nüüd meenuks, siis tekitaks selline teistsugune kirjutamisviis just rohkem positiivseid kui negatiivseid tundeid. ^^
Mis aga kõige kurvem on, on see, et pärast terve selle lühikese arvustuse läbi lugemist, sain aru, et mul pole ikka veel midagi erilist selle kohta öelda. Kahju sellest, kuid vähemalt sai siis suti oma poolehoidu näidatud ning eks nõrk poolehoid ole kah parem kui mitte midagi.
Ning kui juba üldse krimkaosast rääkida, siis 5t väärib juba nõnda meisterliku hübriidi loomise eest. Viimane (ja kardetavasti ka ainus) krimka-ulme, mis loetud, oli samas sarjas (mirabilia) ilmunud redivivus palub tuld ja vot too ei olnud midagi väärt, kuid eks strugatskite tase on juba iseenesest tunduvalt kõrgem kui tolle redivivuse loojal.
Kuid tulles tagasi alpinisti juurde, siis lihtsalt peab kiitma seda meisterlikkust, kuidas see mõrvalugu keerutatud oli. Paari asja siit-sealt mõistatas küll juba varem ära, kuid puänt oli endalegi täitsa meeldiv ja sutike üllatav, hoolimata siis kohatistest ettekuulutamisest. Teiste krimkadega eriti siiski võrdlema ei kipuks, kuna hoolimata sellest, et strugatskid alla ei jää, ei tõuse nad ka vaid krimka elemendi poole pealt üle teiste krimka vendade, kuna liiga palju on mõrva segatud ulmet, samas kui teised krimkavennad peavad vaid päriselu võimalustega hakkama saama. :)
Tähelepanuväärseks loen ka peategelast (ning eks ka teisi karaktereid, kelle esmakordsel kirjeldamisel paistab kui tsirkusepundiga tegemist olevat), kelle sellisena loomine oli tegelikult õhukesele jääle minek, kuna hoolimata arvatavale valitsusele meeldimisest, ei lähe sellised karakterid üldiselt tavarahvale peale (egas ilmaasjata ei ole enamikes jänkide filmides sellised karakterid kõrvaltegelased, kelle eluiga on masendavalt lühike). Kuid eks siin tuleb jällegi mängu ühiskondade vahe - küllap ameerikas ja ka siinpool kummardatakse individuaalsust ja iseenda mõtlemisvõimet enam kui kommunistlikus riigis. Kuigi ega peategelast liigselt süüdistada kah ei saa - eks see, mida kõik talle rääkisid, oli ikka suht ulmeline ning ega isegi ei kipuks päriselus seda uskuda tahtma, kuid vot mida tema suurimaks veaks loeks on see pime põhimõtetest kinni hoidmine ja täielik keeldumine kasvõi proovimastki natukene teistsuguseid asju.
Raamatu üheks parimaks stseeniks aga peaksin hotellitajate peoõhtut - see oli lihtsalt nõnda meeldivalt ja ilusti kirjutatud, et kohe endalgi tuli tahtmine seal tolles seltskonnas viibida, või siis kasvõi sõpradega kusagil natukene vaikselt (või mitte nõnda vaikselt ^^) miskit sarnast korraldada ning kui juba mõni romaan nõnda tugevaid tundeid tekitab, siis midagi suurt on ta juba ära teinud.
Samuti minule, kes ma jahin juttudes häid lugusid ning ootan pikkisilmi drastilisi puänte, mõjus muidugi hirmutavalt selline nõrk sidusus erinevate jutukeste vahel ja tugeva keskse story puudumine. Eks muidugi see story värk on kah kahe otsaga asi - ühest küljest jutustati sellest suurest ja tohutust tulevikumaailmast ning see on juba lugu omaette, kuid sellist keskset, ilmselgelt läbivat ja haaravat lugu lihtsalt ei olnudki, kui selleks mitte lugeda maailma tutvustamist, kuid seda ei saa samas ka liiga haaravaks lugeda pärast mõnda aega.
Kommunismi kiitmine hakkas küll silma, kuid pärast hetkelist kahtlushetke ununes kah. Mis aga rohkem silma hakkas, oli see lapsepõlves loetud kommunistlikes noorteraamatutes röökiv vapruse ja pimeduse kiitmine, mida ka siin kohati paistis ikka kamaluga olevat kohati. Ehk siis asjake, mida iga vähegi küüniline isik põlgama peaks, ning just see ka mind kõige enam häiris.
Siin mainitud Tulevikusarjast aga ei tea midagi, nii et selle koha pealt polnud ka romaan mulle suurema informatsiooni pakkumise koha pealt eriti vajalik, kuigi teisest küljest pole kunagi ka aru saanud kasvõi ntx neist lotri hulludest, kes surematu kirega neelavad kõiki ülipakse ja üliigavaid middleearthi AJALOO raamatuid. Siiski, 3e panna ei saaks, kuid 4ja samuti väärt poleks ja siin ilmneb ka see point, miks olen hakanud põlgama teoste numbritega hindamist - kuidas saaks tühine number väljendada inimese arvamust? 1 ja 2 peaksid mõlemad olema pliidi alla, 3 keskpärane saast, 4 loetav ja isegi meeldiv ning 5 ülim elamus, kuid paraku ei saa nõnda lühidalt tervet arvamust kokku võtta. Näiteks oli enamik romaanist "loetav ja isegi meeldiv", kuid päris tihti tabasin end ikka tunnetelt, mille eest vääriks asjake ikka 3e. Kuid on sellega nagu ta on, 4ja saab ikka, kuna kui ikka viitsisin ta järjest töö juures läbi lugeda mõne tunniga, siis küllap ta ikka meeldis. ^^
Samuti ei hakka vigu otsima autori katastroofifantaasiates ja nende kirjeldamistes - no vot tahtis inimestele ikka nõnda palju piinu kaela saata ja saatiski, mis aga peamine asi - saatis huvitavalt kirjutatuna. Teise peatüki juures küll tekkis väike kahtluseke, et kas asjake nüüd liiga kroonika mekiliseks ei transformeeru, kuid kolmandast jätkuv põnevik kestab tõusude ja mõõnadega kohe täitsa meeldiva lõpuni. Võib-olla jääb autoril ka mingist sügavusest puudu, kuid ma ei leidnudki, et raamatus peale niigi eksisteeriva sügavuse veel juurde miskit vaja oleks - autori paar rahulikku filosoofilisemat mõtisklust eetika ja agressiooni teemadel mõjusid hoopiski meeldivalt pärast de Sade filosoofiat täis topitud Justine (mis oma küllusest hoolimata oli tegelikult ju peamine põhjus, miks too raamat nõnda huvitav oli... ma eeldan).
Kokkuvõttes meeldiv ja natukene mõtlema panev, kuid ennekõige kaasatõmbav ja põnev raamat, mida vaat ei tahtnud kohati käestki panna.
Sisust nii palju, et üks õhtu koperdavad ühe vanamehe bensujaama käputäis väikseid tegelasi, kes kutsuvad end haldjateks ning eba-disneylkult (ehk siis suht ülbelt ja vägagi väsinult) paluvad/käsivad vanamehel endale öömaja pakkuda, kuna neil on käsil põgenemine trollide eest. Vanamees on südamest hea ja sõbralik, nii et otse loomulikult lubab oma kamina ette, kuid öösel juhtub loo nimitegelane hinge heitma ning vanamehe oma järeltulijaks määrama. Mis siis edasi juhtub on aga suhteliselt puändivaene ning pettumust valmistav.
(Järgneb väikene mõttekäik lõpu üle) Pärast naabritega kohtumist hakkab lugejat vaevama küsimus, et kas need haldjad on nüüd tõesti seal ning teised inimesed lihtsalt on nagu inimesed ikka - ehk siis põlgavad neid, kes "normaalsete" ringist paistavad välja astuvat, või on tõepoolest vanamees normaalsete ringist kohe tõeliselt ja probleemidega välja astunud (ehk siis hulluks läind üksinda oma bensujaama ees jalgu kõlgutades). Esimene lõpplahendus oleks natukene lapsik ning liigagi selge, teine lõpplahendus juba psühholoogilisem (ja suht kahtlane, kuna lugejale neid haldjat tutvustatakse eksisteerivatena - kuid kes ütles, et lugejat lollitada ei või?), kuid kergesti ära arvatav, nii et healt kirjanikult ootaks mingit kolmandat lahendust, isegi kui lugeja ise ei oska midagi välja mõelda. Dick, hoolimata oma kvaliteedist, aga läheb ühte rada mööda neist (spoilerina olen sunnitud edasise lause lõpu parema mõistmise nimelt ütlema, et esimest) ning kuigi lõpus jääb kahtlus, et äkki on siiski kõik vaid kujuteldav ning käib lugejaga lollitamine, jääb sisse selline kahtlev tunne, et kas autor eeldab nüüd, et lugeja oleks tunduvalt intelligentsem kui mina või siis tunduvalt väiksemate ootustega.
Mina hindan aga oma arusaamise koha pealt ning ütleks, et kohe täitsa pettunud olin, kui lihtsana see lugu kokkuvõttes oli üles ehitatud. Alla kolme aga siiski panna ei saa, kuna tekst on ladusalt ja kaasatõmbavalt jutustatud ning vahepeal on paar üpriski lahedalt ehitatud dialoogi, nii et lugemist ei kahetse. Vaid lõppu kahetsen. Kuidas aga disney sellest täispika filmi kavatseb välja venitada, vot ei tea. Egas sealt midagi muud polegi oodata, kui jacksoni stiilis ekraniseeringut - ehk siis fantaasiarikast režissööri/stsenaristi versiooni jutust. Loodetavasti ei tule sellest siiski samasugune jubeduse nagu the black cauldroni disney versioonist.
Raamatu arvustamises tegelikult polegi eriti midagi arvustada - paistab olevat nõnda, et kui arvustada ühte ajaratta raamatut, oled arvustanud neid kõiki. Kõik algavad mingist kohast, siis tulevad jubedalt venitatud seiklused ning lõpus tuleb siis suur lahing, kus keegi sureb, keegi saab valusaid mälestusi ning sünnib igasuguseid kangelasi. Peamiselt peategelaste kujul, kuid ikka. Siinse väljaande puhul oli vähemalt plussiks see, et lemmiktegelase Mat`iga seigeldi kõige enam, kuid see ei tähenda jällegi, et need seiklused alati kõige meeldivamad oleksid olnud. Tema armulugu kuningannaga on liigagi väsitav sellele Jordani naiste/meeste vaadet põlgavale mõistusele. Nimelt paistavad kõik mehed olevat labased mühkamid, kes südames soovivad head, ning arvavad, et naised aina vinguvad ning et nende sõbrad saavad alati paremini naistega hakkama kui nemad (kes muidugi tegelikult arvavad sama oma sõpradega kohta), naised aga on ülbed ja kõrgemal seisvad, kuid südames teevad seda vaid selle tõttu, et teisi kaitsta, ning nemad paistavad arvavat, et kõik mehed on lollid ning päris paljud teised naised on kah parajasti lollakad. Võib-olla eksisteerivadki Jordani maailmas vaid sellised sugupooled, kuid isiklikult pole kunagi uskunud, et mu sõbrad nõnda palju paremini hakkama saavad või et vastassugu vaid ülbeid näägutajaid täis on. Võib-olla on selles süüdi aga mu kogenematus, milles ma aga siiski kahtlen.
Ja siit tuleb omakorda Jordan’i kordamisprobleem. Nimelt on seda naiste/meeste värki korratud esimesest raamatust saadik ja täiesti kindlasti kavatseb Jordani kirjanduse-järglane Sanderson seda sama taktikat ka viimases raamatus kasutada. Teiseks Jordani probleemiks on juba mainitud venitamine. See venitamine poleks ka nii väga arusaadav, kui Jordan suudaks raamatuid mingit moodi üksteisest erinevaks teha, kuid pärast poolt aastat tunduvad nad kõik suht ühesugused. Pronto või keegi siin kusagil küll jagas raamatut 3stesse vms gruppidesse, kus siis igaüks jutustas mingit perioodi vastavates kroonikates (Randi võimule tulek, võimu hoidmine jms), kuid see kõik on lihtsalt nii kohutavalt ühte moodi venitatud, et ainult tõelised fännid suudavad raamatutel vahet teha. Mina lollike aga loen neidsamu raamatuid edasi vaid neil lihtsatel põhjustel, et paar tegelast on meeldima hakanud ning tahaks teada saada, mis neist kõigist lõpuks saab. Ning muidugi ka selle tõttu, et mul on rõve komme lõpetada raamatud, mida alustan.
Samas ei tahaks aga ka siiski öelda, et Jordan on üdini läbi kukkunud. Tema auks peab ütlema, et ta on siiski loonud suure maailma, kus on ikka päris palju küsimusi, millele tahaks vastust (mis on ju ometigi hea) ning kohati on ta võimeline isegi huvitavateks stseenideks. Kahju vaid, et ta neid kiiremini ei osanud jutustada.
Ning tõesti - kuitagasi tulevikku ja tuhas roomava Crane juurde pöördutakse kadus ajutiselt ka pettumust, kuid selle koha haaras hoopiski ootus - nimelt ootus, et kas nüüd tuleb ka mingi kõva puänt või roomabki ta lihtsalt mõttetult oma tühise eesmärgi suunas ja raiskasin omal vaid aega selle lugemisele, kuna hea puändita poleks selles nõrgas loos eriti midagi leidnud. Vahepeal üritatakse küll põnevust luua lastes Crane hallutsinatsioonidel teda hoiatada selja taga varitseva Kurjuse eest, kuid selle Kurjuse tõelise nime arvas juba enne ära, kui autor selle lõpp-lahinguks suvatses pöörata, nii et mingit "wow"-effekti sealt ei tulnud.
Kusjuures Crane`ga lähemat tutvust tehes, tekib paratamatult küsimus, et kas on Crane loll, hoolimatu või on autor loll, sest Crane ei tundu olevat oma karakteri pooles halb ning tegelikult ma mitte hoolimatu, kuid sellegi poolest laseb autor tal teha midagi, mis paneb terve inimkonna ohtu (spoiler - ja muidugi kukub asi, mis 100% kindlusega läbi ei kuku, läbi). Saan aru, et autor tahtis näidata, et inimesed on valmis oma eesmärkide/teaduse nimel täielikeks ajuvabadusteks, kuid kahjuks ei suuda ta mind kui lugejat seda uskuma panna.
Ning lõpus otsustab autor lugejat siiski puändiga kostitada, kuid vähemalt minu jaoks tundus see kohutavalt tühjana. Sel oli küll mingi suurem mõte, üritas ju autor seletada elu ringi jätkamist ja sobrata ürgajaloos, kuid nagu juba ütlesin oli see kohutavalt nõrk seletus, nii et lõputundeks jäi vaid pettumus, et sellest nõnda kenasti alanud loost tuli välja vaid selline BS. Võib-olla pole ma küllalt intelligentne selle teksti õigele sügavuse pihta saamiseks, kuid see sügavus peab siis olema tõesti maetud väga, err, sügavale, kuna minule jäid silma vaid nõrk jutt ja vaimuvaene lõpplahendus.
Kuid siiski tahaks ühte asja kiita ning nimelt oli see Bester`i keelekasutus. Pole see mul esimene inglise keelne jutuke, mida loen, kuid see on üks vähestest, mille lugemine keelekasutuse koha pealt lausa nauditav oli (viimati oli see Gaiman`i jänkide jumalatega, kuid see oli tingitud ka sellest, et sel ajal olin veel vähe inglise keelseid tekstelugenud). Samas tõstis see meeldiv keelekasutus ka ootusi, nii et kukkumine oli vaid seda valusam.
Ahjaa, autor seletab ka mingil hetkel novelli pealkirja ära, mis üritab saavutada otsekui mingisugust luulelisust (umbes nagu "Neverwas never was"), kuid ka see oli nagu tema ülejäänud novellgi vaid nõnda tühi ...
Kusagilt kuulsin, et Eldest peaks olema Eragonist parem, nii et asusin selle kallale lausa mingite lootustega, kuid kui algasid Eragoni üliigav treeningu periood, mis oli kohe arusaadavalt kirjutatud vaid selleks, et raamat võimalikult paks tuleks, hakkas juba üle viskama selle rumalus. Ka palju-kiidetud Rorani liin tundus alguses aju hävitavalt rumal - ei saa ju ometi olla üks külatäis inimesi nõnda rumal, et arvata, et kui nad relvadega sõdurite laagrisse jooksevad, et neid lihtsalt ära hirmutada, ei saa keegi viga. Ning siis leiab üks naine veel endale õigus süüdistada Roranit tema mehe surmas. Oh well, vähemalt hakkab mingi hetk Rorani liin huvitavamaks minema ning tema anti-kangelalik olemus tundub lausa meeldiva vabastusega Eragoni goody-shoes tühja karakteri kõrval, kuigi eks terve raamatu on aru saada, et Paolini üritab lugejale vihjata (täpsemalt - puust ja punaselt ette teha), et Roran on see "oma veri", kes Eragoni siis reetma peaks. (Suur spoiler järgmises lauses) Kuid ausalt öeldes mõjub see Rorani mustaks värvimine lihtsalt mõttetult, kuna enamiku raamatust lugeja ootab, et Murtagh hüppaks uuesti kusagilt välja, kas siis vangi ja sõbrana või vaenlasena, ning kahtleb, et Roran teda reetma hakkab; Paolini küll suudab väikse üllatusse siia lisada, kuid isegi selle on ta varastanud suurematelt tegelastelt (kuigi ega isegi tolle suure sarja fänn ole - suurim pluss neil oli Ford ja ongi kõik).
Ning nüüd saabumegi seekordse plagiarismi juurde. Muidugi jätkab Paolini julgelt McCaffrey vägistamist, kuid mis mind kõige enam üllatas oli see, et McCaffrey ise seda heaks kiitis ning lausa oma sõnad lubas kaanele panna. Tekib küsimus, et kas on nõnda tuntud kirjanikul tõesti nõnda saast maitsemeel või kasutati mõnda nõrkusehetke ära. On kuidas on, kuid raamatu üks kesksetest teemadest - ehk siis loheratsanikud - on juba oma olemuselt varastatud, nii et neist ei ole eriti midagi huvitavat otsida. Lisaks sellele ei paelu mind draakonid kui sellised nagu Paolini neid kujutab. Teiseks vägistamisaluseks on vaene Robert Jordan, kelle Perrinit Roran algul kohutavalt meenutab nii olemuselt kui ka tegevuselt - asusid mõlemad ju oma küla etteotsa, kui see otsustas valitsevatele jõududele vastu hakata. Peagi aga muutub Roran tumedamaks karakteriks kui Perrin, mis on muidugi positiivne, kuna, nagu juba ütlesin, viskas Eragoni ülim positiivsus juba üle, kuid Paolini ei suuda isegi luua meeldivat anti-kangelast. Maailm on täis anti-kangelasi, kes meeldivad rahvale oma laheduse vms tõttu, kuid Roran tundub pahatihti lihtsalt ebameeldiva tegelasena. Õnneks on tema storyline hoolimata naiivsusest vähemalt huvitavamalt kirjutatud. Siiski on mul kahtlus, et üksi seisvana oleks tema lugu samuti suht igav, kuid kuna võrdluseks on vaid Eragoni treeningulugu siis, noh, pole just eriti midagi, mida võrrelda.
Ning peamiseks vägistamisallikaks on muidugi Star Wars. Esimeses raamatus ma seda nii väga tähele ei pannudki, kuna olin rohkem keskendunud fantasyle, kuid teise lõpp lihtsalt TÕMBAB tähelepanu Star Warsile ning siis hakkab nägema ka teisi sarnasusi.
Kõrvalt mainiks, et kolmandast liinist, kus peategelaseks mässajate juht Nasuada, ei ole eriti mingit mõtet rääkidagi, kuna see on kohutavalt lühike ja kirjutatud arvatavasti vaid kolmel põhjusel - et tutvustada imelast, kellega tulevikus kindlasti probleeme/seiklusi tuleb, et jutustada Vardeni tegemistest, kuna Paolini polnud kuidagi võimeline neid tegemisi Eragoni storyline sobitama, ning, loomulikult, et pikendada raamatut, sest tõeline fantasy peab olema ja hinge kinni hoidev tellis, millega saaks nii mõnegi mehe surnuks lüüa.
Aga jah, mida siis lõpetuseks öelda? Ma ei kahetse Eldesti lugemist, kuna kohati tuleb ka saasta lugeda, et mõista Martini suguste kirjanike väärtust (ja tegelikult ka Rowlingu ja Jordani jms, Rowling, kes oma lapsikusest hoolimata on lahe ja südamlik, ning Jordan, kes oma venitamisest ja tihedast igavusest hoolimata on hästi läbi mõeldud ja, *gasp*, kohati isegi haarav), kuid kahetsen, et kulutasin oma raha sellele saastale. Nii palju siis lootustest. Kuuldavasti otsustas Paolini kribada sarjale veel neljanda raamatu kah, kuna ainult ühe järje jaoks oli tal liiga palju ideid vms. Paistab siis, et ta on viimasel ajal korralikult fantasyt lugenud.
Muideks, kes tahaks kihla vedada, et Eragon hakkab peagi kuumalt haldjatšikilt "saama"?
Suureks vaheks neil on ka see, et kui toimub mingi sündmus ja on valida, et kas kirjeldada seda kohe pikalt ja laialt või kirjeldada seda hiljem kui minevikus toimunut kellegi silme läbi, siis Martin valib tihti just selle teise variandi, mis põhimõtteliselt lõikab küll ära osa võimalikust põnevusest, mida võiks selle peatükiga tekitada, kuid samas edendab storyt ka kiiremini, mis on asi, milleks Jordan ei ole sinnamaani, kus ma tema lugemisega olen, just eriti võimeline olnud. See aga venitab lugu kohutavalt ning võimaldab kirjanikul lasta liugu oma vandel juhtumistel, selle asemel, et midagi uut välja mõelda.
Martinit liigutab realismi lähedusse ka muidugi see, et ta on suhteliselt ettearvamatu. On küll aru saada, kes talle meeldivad ja millistele tegelastele ta isegi suti õnne raatsib anda, kuid kui ikka Koljat ja Taavet võitlema hakkavad siis ei saa kunagi kindel olla, et Taavet sellest ka õnnelikult välja tuleb, nagu muidu ikka kombeks on.Tema ma-ei-tea-mitmendaks suureks plussiks on kindlasti ka tema hallid karakterid, keda on siin kiidetud juba mitu korda, ka selles arvustuses, millega ennast nõustuma vannutasin, kuid siiski on need sedavõrd tähtsad omapära tekitajad, et on väärt lausa järjekordset märkimist ja kiitmist. Kui enamikes raamatutes on see kuri ja hea pool enamasti suht kindlalt defineeritud, siis kuidas defineerida seda kindlat kurjust, kui jutustada mõlema poole tegelastest ning näidata, et nad tegutsevad vaid vastavalt olukorrale? Lisaks sellele pean tema omapärast kirjutamisviisi üheks tema huvitavamaks küljest (ning mitte vaid kui suure põnevuse tekitajana), mis annab raamatu lugemiseks põhjust kasvõi vaid selles küljest, et tunda seda originaalset jutustamisstiili. Selle kallal vinguda saaks vaid sutikese ning sedagi sellega, et kohati tundub nagu ei süveneks eriti mõnda karakterisse tema peatüki ajal ning annab peatükile vastava karakteri tunnetuse läbi vaid mõnede sisemonoloogide.
Ning suure teate kohta lõpus ütleks seda, et enam ei mäletanudki, et tolle venna surm nõnda tähtis oli olnud, mis omakorda miskit tähendama peaks. Et kas siis halb mälu või tõesti on see sõda mõttetu, kuid teisest küljest on iga sõda mõttetu, nii et vastus on suht kerge.
Lukas arvustas enesekindlalt viimase lause juures venelaste õnne otsimist, kuid mulle, kellele see "venelaste õnneigatsus" nõnda tuttav pole, tundus selles rohkem väljenduvat Redi hinge, mis oli küll olnud aastaid stalkeriks ja just saatnud oma eesmärgi nimel noore poisi surma, kuid oli siiski Redrick mitte Raisakull, kes hoolimatult kõik oma teel surma saatis oma eesmärgi nimel, nii et nõnda olid lõpuks soovipallikese juures Redil keelel vaid hukkunud poisi isetu soov. Aga noh, seegi on vaid üks võimalik tõlgendusviis, myb liiga banaalne isegi, kuid tõlgendus siiski.