Kasutajainfo

William Gibson

17.03.1948–

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· William Gibson ·

Neuromancer

(romaan aastast 1984)

eesti keeles: «Neuromant»
Tallinn, 1997

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
23
12
4
3
0
Keskmine hinne
4.31
Arvustused (42)

hindex 10.. Neuromancer oli esimene gibson mida ma lugesin... ja kindlasti ei j22 vimasex... arvan et see raamat ei vajagi kommentare :) V2GA V2GA hea raamat…
Teksti loeti inglise keeles
TV

Gibsonit vo-ib lugeda mis keeles tahes, kuid originaalis funksib asi selgelt ko-ige paremini. Tahaks to-sta mytsi nende meeste ees, kes seda eesti keelde ymber panevad. Vo-imas raamat, to-elise scifi algus. Hilisemad Gibsonid pole enam nii suurt muljet avaldanud, tundub nagu ta omapa
Teksti loeti inglise keeles

Lõpmata mõnus ja detailirohke nägemus inimkonna suht lähedasest tulevikust. Samuti tundub see kõigist loetud nägemustest tõepäraseim.
Subjektiivse märkusena ütlen, et minu silmis on raamat viite väärt ainuüksi sellise detaili pärast nagu Turingi võmmid (Turing cops (tehisintellekti ja loogika kursused abx!)), muust rääkimata. Huvitav, mida Alan Turing ise oleks sellest asjast arvanud? :)

PS Lugesin hiljuti selle eestikeelse tõlke ka läbi, pole tal nii väga häda midagi, palju hulleminigi oleks võinud minna, terminoloogia tõlkimisega vähemalt ei oldud eriti puusse pandud.

Teksti loeti inglise ja eesti keeles

Nõustun, et tegemist on klassika ja maailmarevolutsioonilisest seisukohast eriliselt olulise kirjatykiga. Mis paraku ei tähenda, et ta raamatuna millegi poolest meeldinud oleks. Hard-core cyberpunk vist lihcalt eeldab mõnevõrra teistsugust peakuju kui mina seda oman.
Teksti loeti inglise keeles

Ma ei saa sinna midagi parata, minu jaoks on Gibson olnud ja olevatest kirjanikest parim. Kui SciFi areng kuidagi ritta seada, siis on näevad olulisemad punktid, need, kus midagi muutunud, välja umbes nii: Verne - Wells - Asimov - Gibson - ... Muidugi on ka vahepeal häid tegijaid, aga need tüübid on värgi nagu uuele rajale suunanud või nii. Ja kui keegi on juba enne rongist maha jäänud, siis pole tal loomulikult aimugi, kuhu rong liigub... Ka need, kes alles üheksakümnendatel lugema õppinud, ei pruugi Gibsoni osatähtsust märgata, see pole aga nende süü. Tegelt tahtsin ma ainult seda ütelda, et ärge hakake Neuromanceri üle otsustama eestikeelse(?) tõlke(?) põhjal. Sama värk, mida terasemad arvustajad Adamsi Hitchhikeri puhul korduvalt rõhutasid. Asja ei ole võimalik tõlkida.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Pole sel Gibsoni tõlkel viga midagi- on küll sõnaakrobaatikat ,aga tõlkijad on IMHO jäänud seda tehes enamvähem jalule.Isegi asja biokeemiline osa on maakeeles täiesti seeditav.Teose kiitmisega ei saa ka olla kitsi.See on üks neid raamatuid mille tulevikuvisioon kipub täituma..
Teksti loeti eesti keeles

Minu arvamus sellest raamatust langeb ühte Avo Nappo arvamusega. Gibsonil on küll hea fantaasia ja tema tulevikunägemus võib olla tõenäoline, kuid oma nägemust oleks võinud ta teisiti serveerida: raamatu feeling tundus narkouimas häkkeri unenäona, mida see häkker pohmas peaga jutustab. Mulle paraku meeldib asjade kainem esituslaad. Kuigi lugesin eesti keeles, sirvisin ka veidi originaali ning ei arva, et asi tõlkimatu on. Antud tõlke eesti keele kasutus mulle igatahes ei meeldinud.
Teksti loeti eesti keeles

Loomulikult v@ga hea raamat. Kahjuks aga on Gibson antud juhul nn. kyberruumi kirjeldamisega h@irivalt yle pakkunud. Eestikeelne t6lge muidugi allapoole igasugust arvestust!
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Jääsaagijad.. eh.. Üks kehvemaid raamatuid, mida ma lugenud olen. Esimene pool on talutav, kuid pärast läheb parajaks sonimiseks. Vaevalt, et see ainult tõlkest on - kogu jutt venib, on igav ning mingit erilist pointi ka pole. Ilmselgelt ülekiidetud teos, imho. Enam-vähem ühinen Avo Nappo ja Urmas Muinasmaa arvamustega.
Teksti loeti eesti keeles

Väga häiris tõlkijate poolt valitud kenitlev keelevorm. Lülitet. Vajutet. Tapet. Oh jubedust. Kuid sisu oli rabavalt hea.
Teksti loeti eesti keeles

"Teksti loeti mitmes erinevas keeles" oleks siin vist kõige kohasem öelda. :-) Alustasin kelleltki laenutatud inglisekeelsega, kui see tuli enneaegselt tagastada, siis lugesin (mõni aasta hiljem) paar peatükki vene keeles ja tänavu suvel sai viimaks maakeelsega tagakaaneni välja jõutud. :-) Tegelikult lugesin ta pärast veelkord üle. Ma ei saa ennast ei küberpunki ega Gibsoni palavate austajate ridadesse seada. Siiski pean tunnistama, et minu arvamine raamatust ja autorist tõusis sedavõrd, et saan ilma südametunnistust piinamata "viie" ära panna. Sisu ma ümber jutustama ei hakka, küberpunkide ja humanistide omaegses kismas takkajärgi piike murdma ammugi mitte. Esitan vaid väite, mida tihti olen korranud: Ulme - see on oma ajastu hirmude ja lootuste peegel. "Neuromandi" kohta võib öelda sama, mis "Linna" ("City") kohta: See on tulevik, mis jääb üha kaugelame minevikku. Tea, kas sellest ongi nii väga kahju?
Teksti loeti eesti keeles

Nojah , mida nüüd öelda? Olen enamusega (kiitjatega) enam- vähem ühel arvamusel.Viie saab ta juba sellepärast, et minu jaoks olisee esimene tõsine cyber-punk raamat.Kui midagi uut sellest vallast tuleb, loeksin heameelega jälle.Wookie`le vaidleksin vastu,cyber ruumi kirjeldusel polnud midagi viga (tuleb arvestada , et see on TULEVIK , mitte praegunereaalsus). O.K , pikk jutt...
Teksti loeti eesti keeles

Ei ma"letagi, millal viimati nii headraamatut sai loetud. Eks ta veidi seganeja liialt kiire tegevustikuga ole, aga seeei sega eriti raamatu nautimist. Gibsonoli, on ja ja"a"b klassikuks!
Teksti loeti eesti keeles

Jättis sellised kriminulli mulje, mille peategelane oli pidevas joobeseisundis. Ka häiris kõvasti see, et kübermaailma kirjeldati visuaalses modaalsuses. Mis on inforuumil pistmist nägemisega ja värvidega? Kui neid asju mitte arvestada, siis oli päris huvitav. Kui neid asju arvestada, siis jääb hindeks kahe miinusega neli.
Teksti loeti eesti keeles

Kui olin pool lehekülge läbi lugenud, mõtlesin tõsiselt, kas raamat mitte käest ära visata: kogu tekst oli mingis ilutsevas keeles kirja pandud. Lõpuks otsustasin asja siiski läbi lugeda ja väga ei kahetse. Lõpupoole hakkas asi küll segasemaks minama, kuid väga ära siiski ei pööranud.
Teksti loeti eesti keeles

Olen täiesti nõus, et Gibsoni "Neromancer" tähendas uue suuna algust ulmekirjanduses, kuid pean nentima, et mind jättis raamat küll suht külmaks. Tegevus tundus kuidagi uimane ja mittekaasakiskuv. Ehk on süüdi minu mõistmatus, tõlke kvaliteet või hoopiski miski muu. Tundub, et küberpunk jääb minu jaoks lihtsalt liiga kaugeks.

Kui raamatu positiivsematest külgedest rääkida, siis Gibsonil oli päris palju huvitavaid leide. Kasvõi juba eespool mainitud Turingi võmmid, ka selle Kuang viiruse tegevus, Sirgjoon ja veel mõned. Küberruumi kirjeldus oli minu meelest nõrgavõitu, kuid samas pole ma selle koha pealt miski autoriteet.

Ilma mõndade päris heade mõteteta paneks raamatule kirjanduslikust väärtusest lähtudes 1. Praegu panen 2.

Teksti loeti eesti keeles

Tegemist on minu jaoks loetamatu raamatuga ja seda üldse mitte tõlkijate viletsuse tõttu, mis paljude meelest kõige enam teose nautimist takistas. Halb tõlge segab kindlasti lugemist, kuid üldjuhul ei ole ühtegi head teksti võimalik tõlkida nii halvasti, et see üldse lugeda ei kõlba. Näiteks H. Harrisoni «Ajamasina saaga» tõlge ei kannatanud mingisugustki kriitikat, ent see tegi lugemisest lihtsalt nagu halva kvaliteediga lindistatud video vaatamise, mis iseenesest ei seganud mind naljade naermast ja aru saamast, et tegemist on hea ja lõbusa looga, mida läbi raskuste siiski nauditav lugeda. Gibson lihtsalt ei istunud mulle. Mehel on ideid ja nutikaid visioone, aga see, läbi mille ta neid välja käib, ei lähe mulle korda. Jutt käib loomulikult üksnes «Neuromanti» kohta, mis võib olla autori ainuke vilets (kuigi kuulus) teos.
Teksti loeti eesti keeles

Gibson on Gibson ning sellega on kõik öeldud. Mõni peab teda geniaalseks kirjanikuks, teine aga teeb võimalikult maha ("eriti viletsad raamatud"). Subjektiivne värk: umbes nii, et kas mulle meeldib martsipan või mitte.

Hinde 4 panin sellepärast, et pole seni ühtki paremat küberpunki lugenud. Ausalt öeldes oli Gibson mu esimene.

Ahjaa, mis mulle veel "Neuromancerit" lugedes pähe torkas. Viis, kuidas Gibson kirjeldas Neuromandi-nimelise TI pelgupaika, meenutas "Goblin Reservationist" tuttavat loodusmotiivi. Ja võrdlus viimati mainitud teosega tähendab taset.-

Teksti loeti eesti keeles

On maitseküsimus, kes ja kus`t poeesiat leiab. Vormi ja kirjelduste konarusmaastiku üle võib kah vaielda, et kuivõrd "kommerts" üks lugu peab olema, et libedalt "alla läheks". "Neuromant" pole kommerts, võrreldes mõne kodumaise pungikalduvusliku üllitisega. Pole romantika. Pole dekadntlikuna kirjutatud (takkajärgi ligi paarikümneaastase vahega võib taoliseks muutuda, nn. lastekirjanduseks).

Raamat nõuab aega, et sisse elada, aga ulmehuvilisena sain 0-punktist üle ja panen hindeks "viie". Sest: veel lörtsimata semantika (praeguseks aegunud); karakteritel on mingi mõru-magus(-valus) koloriit, mis hapuks ei lähe; virtuaalreaalsuse maastikud on siiski üsna hästi välja kukkunud (mitte-tehnokrati arvates); poeetiline tekst (ei ole ilutsemine!!!!!!!!!!!!!!!!!!!Hõrh-urrh-tðð!)

Teksti loeti eesti keeles

Kindlasti ysna oluline raamat ulme ajaloos ja cyberpunk`i ajaloos kindlasti. Ma ei saa öelda, et ma just vaimustusest yhelt jalalt teisele kargleksin uja käsi kokku taoksin, kuid p6hjus on eekätt minu cyberpunk`i seedimiseks vajaliku seesmise trakti ebapiisavas efektiivsuses ja patt oleks selles kirjanikku syydistada. T6enäoliselt ei oleks ma raamatut kyll pooltki nii nautinud, kui ma poleks eelnevalt läbi lugenud enamikku Gibsoni lyhiproosast, see andis teose m6istmisele väga palju juurde, kuigi enne seesama lyhivorm tundus mulle kyllalt n6rgana. Tegelikult on Gibsoni maailm väga hästi ehitatud, sellel on olemas nii olevik kui ka tulevik. Kasv6i sellepärast väärib Gibson k6rgeimat hinnet.
Teksti loeti vene keeles

Raamat, mis sai loetud mitu aastat tagasi, kuid kummitab millegipärast mind veel siiani. Ei mäleta küll otseselt detaile, kuid sündmustik ja idee on veel meeles. Ja ka see tunne, mis mul raamatut lõpetades oli, on meeles. Tähendab, väga hea raamat minu meelest
Teksti loeti eesti keeles

Vabandust!
Küber, punk?
Ei, mulle ei sobi!
On häid elemente, aga ma ei saa lugeda säärast tegevust. Peaks vist looduses ja puhkeseisundis, mingis täiesti vastupidises keskkonnas, ilma segavate faktorite (nagu päevatöö) mõjuta proovima.
Osalt oli huvitav, erakordne ning seni kogematu. Kuid juba vananev - naiivseks muutunud tänases maailmas - nii geopoliitiliselt kui riistvaraliselt. Kes möllab juhtme otsikutega? Kahekümne ja neljakümne otsikuga asjakesed (nagu COM`id ja LPT) on minevik, siin aga mainiti midagi säärast!
Mind segasid kah mainit puudused seoses nende t`lõppudega, mis iganes nende nimeks ka poleks!
Lõppkokkuvõttes panen nelja, sest usun siit siiski midagi leida võivat, kuigi sügavasti peidus ebameeldivuste kuhja all.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin kymmekond aastat tagasi, failina. Kaks ööpäeva. Siis vedasin end magama.
Midagi nii head polnud ma ammu lugenud. Ja eks seda ole hiljemgi harva juhtunud.

On inimesi, kes ei suuda lugeda raamatuid, kus on vananenud tehnika. Näiteks kettaga telefonid. Õige ka, kes siis enam seliseid kasutab, eks ole. Või jalgratas. Tänapäeval lennatakse lennukiga! Aga niisugust saasta pole mõtet lugedagi. Mina, tõsi kyll, möllasin alles nädal tagasi laua all juhtmetega (neli arvutit pluss hunnik perifeeriat). Aga ma olen vana ka.
Selge seegi, et meie päevade lapsukesed ei suuda aru saada, kuidas võib keegi nii loll olla, et räägib sisuliselt visuaalsest internetist. Et nad enamasti pole kuulnud, kui rängalt töösturid virtuaalreaalsustehnikate kallal ohivad, et tänapäeva netitorud ei veaks yleyldist graafikat lihtsalt jämeduse poolest välja ja et kavasid sellise, vähem verbaalse ja rohkem symbolilise kasutajaliidesega neti ehitamiseks on olnud rohkem kui muda Pärnu mudaravilas, siis on nad reaalsusest nii meeldivalt kaugel, et võime neid endidki enam-vähem virtuaalseteks pidada. Koos graafikaga. Q.e.d.

Tegelikult seisneb Gibsoni originaalsus just kirjutamisviisis. Mis on uus. Ja - tegelikult, vastupidiselt levinud arvamusele - tänini äärmiselt vähe levinud. Aga see ei jõua enamikule põnekaneelajaist muidugi pärale. Eriti tõlkes. (Ehkki, milleks sellistele yldse raamatuid tõlkida?)

Mis toobki jutu tõlkeni välja. Inimesed, kui teile satub kätte "Neuromandi" eestikeelne tõlge, palun ärge lugege seda. Pange see põlema. Ja õppige inglise keel ära, tuleb elus kasuks.
Eesti olukord on juba kord nii õnnetu, et kui midagi sitasti teha, ei saa järgmise viiekymne aasta jooksul keegi teine paremini ka teha, turg ei kanna välja. Mistõttu on käesolev tõlge ikka eriline sigadus.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Üks raamat, mis ammu loetud ja arvustamata. Tahtsin vist miskipärast eestikeelse enne üle vaadata, aga pole seda kusagilt leidnud. Olgu pealegi, usun, et see kuhugi ei kõlba. Teist korda siiski päris ridarealt üle lugeda ei kannatanud, seega "4".

Üldiselt on tegu suurepärase raamatuga, mida kergelt rikub vaid pisut kaanonitesse kalduv lõpp, kuid see on pisiasi. Eraldi aga tahaks hambaid teritada tolle tehnika kujutamise, õigemini selle üle täna ilkumise teemadel. On vist üks liik väga väikese aruga inimesi, kellele asjade maailm on muutunud peaaegu religioosseks meediumiks. Kujutage aga ette kirjaniku raskusi ignorantse auditooriumiga suhtlemisel - kui kirjutamisel interpoleerida keskkond liiga kaugele, ei saa lihtsad hinged sellest aru ja teised on ka hädas, kuna peamine kipub siis paratamatult vajalikuks osutuvate selgituste alla mattuma, kui piirduda elementaarsega, kasutades vaid tänasel päeval kõige eesrindlikumat tehnoloogiat, on tagatud, et paarikümne aasta pärast hakkavad lugejad muigama... Samas aga olen ühes arvustuses juba märkinud, et sama häda kerkib ka siis, kui eestlane näiteks Jaapanist kirjutab - tohutult on mõisteid, esemeid ja kontseptsioone, mis meile üsna võõrad on. Või kui keegi kahe sajandi tagusest Eestist kirjutades kõik hobuseriistad üles loeb - ei erine see kesmise tänapäeva inimese jaoks hüperlaevadest ja blasteritest. Et lõpetaks enda targakspidamise vaid sellepärast, et meil on õnn või õnnetus pisut teisiti arenenud tehnikaga elada ja vaataks, millest raamat päriselt räägib?

Teksti loeti inglise keeles

Nagu tavaliselt lugesin ka seda eesti keeles, nii et jäin ilma originaalkeelsetest "mõnudest", mida meie tõlkijad ei suutnud kuidagi tasa teha. Keelekasutus(nagu varemgi mainitud) oli jube. Peaks nad tagasi kooli saatma, ei usu et nende ema keele õpetaja neile viite annaks. Kuigi ega Gibsonit olegi kerge tõlkida, aga need olid ju ikkagi enda tehtud lollid teod. Raamatust nii palju, et oli huvitav, vast kõige huvitavam Gibson, mida siiani olen lugenud. Kuigi praeguseni olen talt läbi lugenud vaid ühe kogumiku lühijutte, nii et tema romaanide kohta ei oska midagi lausuda. Järgmisena kavatsen Idoru läbi lugeda, ehk siis tean rohkem tema romaanikirjutamise oskustest. Neuromance iseenesest oli huvitav, kuigi mitte väga tõmbav. Kuigi lõpu poole läks tegevuse huvitavamaks ja "tõmbavamaks", kuid see on tavaliselt ju tavaline asi. :P Ei imesta, miks see nii kuulus on ja omal ajal laineid lõi, fantaasia peab mehel meeletu olema, et selline asi kokku klopsida. Plaksutan siis talle käsi ja jätan hüvasti...
Teksti loeti eesti keeles

Omamoodi kurikuulus tekst, mille populaarsus teismeliste arvutihuviliste seas — kellest paljud armastasid võõrastesse arvutitesse sisse murda — pani aluse küberpunkarite kräkkeritega samastamisele; nõiajahi kõrghetkel USAs võrdus korraga arvuti ja “Neuromandi” omamine enese kurjategijaks tunnistamisega.

Ma olen viimased paar aastat (alates sellest, kui eelmise sajandi Gibsoni pea täies mahus läbi sain) mõelnud, et miks kuradi pärast mulle “Neuromandi” järgsed asjad ei meeldi. Ei, loetavad, aga mitte midagi vaimustavat. Eks ma olen pirtsakas ka, näiteks muusika puhul on tavaline, et mingi esitaja kahe kindla loo peale olen sillas, ülejäänuid ei kuulaks raha eest ka… aga ikkagi? Asi ehk minu ikkagi üsna kehvas inglise keele oskuses? Sest kui oled millegagi emakeeles tuttavaks saanud, aitab see hiljem originaali raskematest kohtadest üle. Õnnetul kombel ei klapi see hästi, sest ka mitmed inglise keeles loetud keerulised tekstid on hästi peale läinud… ja veel üks eestikeelne Gibsoni romaan, “Idoru”, ei meeldi mulle kohe üldse.

Kuni mulle sobivas kontekstis meenus üks Gibsoni intervjuu, kus ta pajatas “Neuromandi” saamisloost. Olles seni ainult jutte kirjutanud, võttis ta lolli peaga vastu romaanilepingu. Ja veetis siis üsna paanilise aasta, üritades aru saada, kuidas romaani kirjutamine käib ja kuidas sellise hiidpika teksti jooksul mitte lugeja tähelepanu kaotada. Ta tegi seda paarkümmend korda täies mahus ümber (oma põntsu andis “Blade Runneri” kinnotulek, mis olla tema algse nägemuse juba teoks teinud, aga palju paremini) ja Gibsoni tekstid kipuvad ümberkirjutamise käigus aina lühemaks jääma… Ehk siis on “Neuromant” oma struktuurilt pigem lühijutt, aga sinna on nii palju sisse pressitud, et annab romaani mõõdu välja (ei, ma ei hakka nüüd promoma innovaatilist lähenemist Stalkeri kategooriatele). Ja Gibsoni jutud mulle meeldivad, kohe väga. Hiljem oli tal juba kogemusi rohkem ja romaanid tulid täitsa romaani nägu, isegi vahetuvad tegevusliinid on olemas:-)

Romaani tegelik panus ulmekirjandusse polnud mitte uue atribuutika ja tausta pakkumine vanale žanrile (mida oli lihtne kopeerida ja mida kopeeriti ka, nii et veri väljas, ja mis isegi mõned head teosed andis, nagu Richard KadreyMetrophage”), vaid väga elav ja intensiivne kirjutamisstiil (mida on väga keeruline kopeerida ja mida eriti ei kopeerita ka). Jaak Tombergi magistritöö “Ekstrapolatiivne kirjutamine” kirjeldab hästi, millega siis ikkagi tegu (ehkki tekstinäiteid on ikka üsna valus lugeda). Jäljendamishimu on muidugi kerge tekkima (eriti algajal, mis seletab kõiki noid erakordselt abituid küberpunklugusid), sest atribuutikat on lademes, nii ka suhteliselt lõdva randmega vägivalda (tegelased on ju lõppude lõpuks ehtsad psühhopaadid). Mõnel juhul annab omast arust originaalitruu jäljendus tulemuseks noh näiteks patsifistpunkaritega täidetud Viljandi. Õnneks kaotasin ma need katsetused kolides ära;-)

Esimest korda lugesin “Neuromanti” vast kolmeteistaastaselt ja tagakaas oleks peaaegu sundinud raamatut riiulisse tagasi panema — aga ju ma siis vaatasin sisse ka ja olingi hingekesest ilma… Tõlge, ehkki kahtlemata üks halva teksti etalone eesti keeles, ei ole mind tegelikult kunagi suutnud väga loksutada. On lihtsalt nii hea lugu, et tuleb selgelt ja kahinata läbi kõige hullemate atmosfäärihäirete (siinkohal võiksin pajatada mälestusi televisiooni tarvitamisest masina abil, mille pilt oli poole ekraani võrra nihkes ja hüplev). Originaal on pigem boonuseks, et saad teada, kuidas mingeid asju nimetatud on jne. Ehkki, kui juba valida on, siis loen ikka väljamaa keeles. Iga paari aasta tagant uuesti üle.

Tõsi, iga korraga märkab üha rohkem tehnilisi apsakaid — no ei saa geostatsionaarne satelliit rippuda Manhattani kohal; sealt nähtav olla küll, aga see on ikkagi teine asi… See, et Gibson arvutitest muhvigi ei teadnud, on ju üldteada, ja kõige sellest tuleneva üle ma tõesti vinguda ei viitsi. On jabur, aga võiks veel palju hullem olla. “Neuromant” ei jutusta mitte (ainult) arvutitest, vaid (ka) inimestest, narkootikumidest, linnadest, kuritegevusest, ilukirurgiast, meediast, saastest…

Võiks mainida, et kuna mina romaani esmailmumisel heal juhul alles loode olin, jäin ilma selle eeldatavasti vägevast tulevikulaksust; tänaseks on sellest tulevikust saanud “tulemata jäänud minevik”, mis minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt tekstile veel omajagu juurde annab. Eelistan näiteks uudiseid tarbida teatava ajalise distantsiga, võiks öelda ajalookaifi pärast. Arvake ära, mis hinde ma Gibsoni “The Gernsback Continuumile” panin?

Noore ja naiivsena olin ma absoluutselt kindel, et kui Gibsonit veel tõlgitakse, siis stiiliühtsuse huvides ikka tolles äratapet kõnepruugis. “Idoru” ja “Põleva Kroomi” ilmumise ajaks olin õnneks targemaks saanud, mis potentsiaalset närvivapustust vältis. Siiski on tollest ettekujutusest jäänud riismeid: “Neuromandis” on mõned väljendid (tõrreskasvatatud, Huilgav Rusikas), mis utoopilises uues tõlkes peaks kindlasti samaks jääma. Muidu on nagu Strugatskitega, et kunagine Pioneeri järjejuttude sõnavara on üle parda visatud, aluseks võetud veel paarkümmend aastat varasem, ja siis loe ja piinle.

Eesti väljaande kaanepilt muide on maha viksitud poolikuks jäänud koomiksiversiooni esimese vihiku kaanelt. Näeb suisa parem välja kui originaal.

Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Neuromancer on küberpunk-ulmelugu. Peategelaseks on Case, endine arvutihäkker, kelle närvid ta viimane tööandja pettuse eest läbi kõrvetada lasi. Nüüd on ta pisisuli Chiba sadamalinna tänavatel Jaapanis ja põletab oma närust elu nii kiiresti kui võimalik.
 
Ühel päeval aga langeb ta Molly-nimelise salamõrtsuka kätte, kes viib ta endise eriväelase Armitage juurde. Too teeb Case'ile pakkumise - tema närvid tehakse korda, kui ta võtab vastu eriliselt ohtliku tööotsa. Rünnata tuleb nimelt orbiidil asuvas linnas paiknevat Tessier-Ashpool ülirikast perekonnafirmat.
 
Meeskonda lisatakse peagi ka ammusurnud häkkeri "Flatline" tehiskehastus, mustkunstnik-illusionist-psühhopaat Riviera ja rastafarist kosmosepiloot Maelcum. Kuid üsna pea hakkab Case taipama, kes tegelikult kogu selle operatsiooni niite tõmbab...
 
Huvitav, et mul pole sellest mingit erilist mälestust, kuid ilmselt olen selle teose maakeelset versiooni vähemalt lehitsenud, sest mingid stseenid tulid väga eredalt ette. Nagu Molly elektroonilise silma purustamine. Või Maelcumi kõrvaklappidest kostev Siioni dub-muusika.
 
Vägevad stseenid ehk iseoomustavadki seda teost kõige enam. Gibsoni stiil on hästi tihe, kuidagi üheaegselt kujundlik ja kirjeldav, ning ta laob muudkui pildi pildi otsa, hoolimata sellest, kas lugeja järgi jõuab. Juba ainult selle tulevärgi pärast on teos lugemist väärt.
 
Samas maskeerib see natuke asjaolu, et alati ei jõua sisu vormile järele. Päris paljud tükid tunduvad rohkem nagu eraldiseisvad killud kui tervikteose osad. Samuti, kui tagantjärele mõelda, siis liigub kogu põhimissioon ikka täiesti teosammul (kuigi lugedes ei pruugi see nii tunduda).
 
Aga noh, seda kõike kompenseerib taostal tuntav toores energia, põrandaaluse rohmakusega teostatud. On täiesti mõistetav, miks just see teos ulmekirjanduses täiesti uue lehekülje pööras. Isegi kui see väga ei meeldi, nakatab see lugejat isegi vastu tahtmist.
 
See on natuke nagu lugu, mida punkbändi Sex Pistols esimese esinemise kohta räägitakse. Seal oli kohal ainult mõnikümmend inimest, kuid järgmisel päeval läksid enam kui pooled neist ja hakkasid omaenda bändi tegema. See raamat siin on midagi selletaolist.
 
Hinnang:7/10
 
Teksti loeti inglise keeles
x
Ats Miller
1962
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Ma pean alustama sellest, et kaua aega mõtlesin selle raamatu SH sarjas välja anda. Aga -- ausaks jäädes -- olin lugenud ainult 1991 a ilmunud samanilmelist lühiromaani. Sellele annaksin hindeks mingi 4,5; st võibolla 5, aga kuna ma olen selline õel arvustaja...
 
Romaanile on juurde kirjutatud üsna palju tulevikku ja iga leheküljega läheb see viletsamaks. Kui lühiromaani puhul võib veel andeks anda pisut igasugust "elulist" ballasti ja tobedat tundlemist (naisautor, mis teha...), siis edasi hakkab see tõsiselt häirima (vähemalt mind); st konflikt on püsti pandud ja ma tahan teada, mis sellest saab, mitte, kuidas selle üle targutatakse.
 
Palju hullem aga on, et edasi muutub raamat usutamatuks. Ja Jänkistani-keskseks, mis on seesama. Autori maailmapilt on täpselt selline, nagu neil naljapiltidel, kus gloobusel on kõik peale USA sinine -- et nii näevad tulnukad Maad Hollywoodi filmides. Üks positiivsena mõeldud peategelane muide isegi ütleb ka otse välja, et ta pole kunagi kusagil välismaal käinud ja teda ei huvitagi. Ehk muu maailm ka arenes; neil olid omad geenmodifitseeritud inimesed (ka unetud) ja suhtumised olid teised. Kogu seda dimensiooni romaanis sirgelt ignoreeritakse (paar kildu siin-seal ei muuda asja).
 
Ka kogu probleemiasetus on pehmelt öeldes idiootlik -- kogu unetutega seotud konflikt taandub USA iseseisvusdeklaratsiooni ja kunagiste presidentide kõnede valikuliseks tsiteerimiseks; ja tavalistest inimestest kaugele n-ö eest ära arenenud superinimesed esitavad mitteameeriklase jaoks afekteerivalt ajusurnud küsimusi mingite asjade seaduslikkusest USA seaduste valguses...
 
No ja ma ei hakka lõpplahendust ära rääkima, aga minu jaoks tõmbas see raamatule vee peale. See oli nii usutamatu. Nii... vildakas ja võimatu. Nagu loeks sotsrealismi, kus kolhoosikord kindlasti võidab...
Teksti loeti inglise keeles

Kõik need neli raamatut, mida ma siia (okt-23) üles riputasin, kuuluvad Ascension War sarja.
 
Autor tundub olema üsna noor (no ei leia sünniaastat, nii et käigu kuradile...), hakkas ta kirjutama 2012 ja on avaldanud (silma järgi) paarkümmend raamatut. Lugesin teda sellepärast, et "New York Today Bestseller" ja "over million copies".
Rohkem ma teda ilmselt kunagi ei loe, sest minu arvates on tegu mõttetu grafomaaniga. Ilmselt on ta kuidagi käppa saanud, kuidas toota kiiresti meeletutes kogustes kirjandusesarnast prahti, mis esimesel hetkel sarnaneb ulmega ja on justkui ka põnev... kuni saad aru, et sind petetakse. Et see on ainult meelelahutuseks mõeldud kergekaaluline rämps, jooksmiste, tagaajamiste ja viimasel hetkel pääsemiste tulevärk, mille usutavus on vist isegi allpool Marveli filme (ja see on hetkel küllap tsivilisatsiooni madalaim põhi...)
Järgnev kehtib kõigi sarja 4 raamatu kohta, sest ma tõesti ei viitsi neid igaüht eraldi arvustada, ja sisaldab spoilereid (st suurem osa sellest on leitav igasugustest sisututvustustest, aga ma räägin lõpu ka ära).
Tähendab, lähevad maalased koloniseerima Trappist-1-e (st planeete muidugi), mis teatavasti 40 va ja punane kääbus. Lähevad poolega valguse kiirusest ja magavad ja nii edasi. Ütleme, algus pettis ära -- et tõesti on teada, et seal 7 planeeti ja osa neist peaksid olema Kuldkihara tsoonis ja nii edasi.
Ohumärkideks peaks olema olnud juba ka suht esimestel lehekülgedel toimuv, kus kapten end planeedile laskuvasse süstikusse surub ja üldse vaidlevad nad seal asjade üle, mis mitte kuidagi ei saa vaidlusteema olla, st selliste ekspeditsioonide ettevalmistus peaks olema natuke parem kui päästearmee laulukooril ja protokolli eiramine põhjendustega "mingu nad seal Maal persse, ma lihtsalt tahan esimesena jala maha panna", peaks olema absoluutselt välistatud.
No asi läheb kiiresti käima, leitakse ühed intelligentsepoolsed kohalikud, siis kohe teised, vaenulikud, kes ilmselt kosmosest tulnud, ja siis läheb kohe madinaks... Ehk ma juba mõttes vandusin, aga andsin autorile veel võimaluse. Lugu selles, et tõenäosus kohata esimesel tähereisil intelligentseid metslasi on umbes sama suur, kui perse topitud ilutulestikuraketiga ohutult lennata; ehk olematu. Jah, hapnikuadmosfääriga, st eluga planeedi olemasolu võib tulevikus arvatavasti Maalt kindlaks teha ja muidugi on mõtet minna ainult selliste juurde. Võimaluse andsin ma sellepärast, et olgu, kuidagi peab loo käima saama -- et võiks ju kas või paari lausega usutavust anda või ma oleksin isegi nõus, et olgu, kogu selle piirkonna planeete on torgitud, oleme meiegi kellegi looming (mis astronoomilises skaalas, muide, oleks siis pidanud toimuma suhteliselt hiljuti). Ma andsin isegi vaenulikud tulnukad andeks, sest olgu, miks mitte. Et sarnaneb see asi küll 1930-ndate ulmele, kui suhteliselt inimesesarnaseid olendeid olid kõik tähesüsteemid ja isegi komeedid täis, aga vaatame, mis edasi saab...  
Jah, edasi läks aina hullemaks. Et laevas olid ilmselt nähtamatud tulnukad ja üks naine jäi rasedaks ja laps arenes ülikiiresti ja oli ilmselt kimäär (st pooleldi tulnukas) ja vanematel (või pooleldi "vanematel", aga kõiki detaile ei viitsi ära rääkida) tekkis ahviarmastus ja nad varjasid meeskonnakaaslaste eest pooleaastase ja 2-aastase eluka neile tekitatud lõikehaavu ja kogu seltskond oli endiselt ülima taipamatuse seisundis isegi siis, kui inimesed surema hakkasid ja... noh, see ei olnud päris nii lihtne, aga raamat mandus Alieniks, eks ole. Jah, laevas oli nähtamatuid tulnukaid ja nii edasi...
Ühesõnaga, palju rabelemist, laskmist, viimasel hetkel pääsemisi ja nii edasi. Lõpp oli selline, et no peab tulema järg -- tulnukad olid FTL-iga palju enne kohal ja Maa vallutatud.
Järgmised osad siis trambib seltskond Maal ringi ja see on selline tuhat korda loetud-nähtud laserrelvadega surtsutamine ja -- oh-sa-nõme-jumal! -- zombid olid ka platsis. Ehk siis osa inimesi ei muutunud kimäärideks, vaid sellisteks kohutavalt agressiivseteks poolloomadeks, mida oli Maa täis väljaspool (tuilnukate rajatud) linnamüüre. Loomulikult ei vasta autor küsimusele, millest dregid (nii oli nende nimi) elasid, miks nad üldse agressiivsed olid ja kuidas see põlvkondi sai püsida etc etc. No ja ma hakkasin mõttes lugema, et kui tõenäoline siis see ja see pääsemine vmt oli, et kas üks kolmele, kümnele, sajale, ja kui ma niimoodi ligikaudu kokku lüües jõudsin teises raamatus nii 10ˇ-24-ni... Ühesõnaga, nagu öeldu, odav praht. Ja (nüüd päris spoiler) neljanda raamatu lõpus veel ajaränd ka sisse toodi, nii et seltskond 200 000 aasta eest Maal ilmselt inimkonnale n-ö aluse pani, jäi vaid nukralt naerdes anda endalegi hinne -- jah, põnevuse näilisus pani siiski lugema. See oli nagu popkorn --  et ahmid ja ahmid, aga tegelikult on see tervisele kahjulik ja pärast on süda paha.
Teksti loeti inglise keeles

Suunurgad ei tõuse. Noh, põnev, aga selline tunne jäi, et elu on liiga lühike, et seda lihtsalt ära kulutada. (Ja see on vist halvim asi, mida ühe raamatu kohta öelda võib...)
 
Tähendab, nüüd, päev pärast lugemist, lähen ma raamatu peale aina kurjemaks (ja selles, BTW, ei ole midagi halba, et mõnele just meeldivad detailid, mis minu kurjaks ajavad -- inimesed on erinevad).
 
Esimene selline detail on -- ja see ei ole vist spoiler, sest kaanepilt ütleb selle ju tegelikult ära -- intelligentsed kassid.Kassid on toredad loomad, keda ma olen vastikutest tuba räpaseks tegevatest nähtustest valmis kõige rohkem taluma -- just nende iseseisvuse pärast, st nad ei sõltu sinust. Ma saan nendega üldiselt hästi läbi, aga tuleb ka ära öelda, et mina ei jäta asendit muutmata, veel vähem istuma kuhugi sellepärast, et kass süles magab.
 
Aga see selleks. Ehk intelligentsed kassid on päris levinud teema ja sellel (st intelligentsete kasside) skaalal minu arust JS natuke labastab neid. Miski polnud selle juures sümpaatne. Aga ma ei oska näppu peale panna. Igatahes jätsid need elukad mu kuidagi külmaks.
 
 
Palju hullem on, et terve see raamat jättis mu külmaks. Mul tekkis kuidagi tunne, et autor ei võta oma tegelasi ja maailma ka just ülearu tõsiselt. See ei ole alati miinus, aga see raamat pole ka nii lõbus, et õigustaks sellist, ütleme, pratchetlikku lähenemist. Ehk see ei anna hea pula mõõtu välja. Pigem tekkis lugedes selline Marveli filmi tunne -- kõik on absurdini muinasjutuliseks väänatud, butafooria on maksimumi peal, maailm on ohus ja seda agaralt päästetakse... aga kõik on vahtplastist, veri ja kannatused pole tõelised ja sa tead, kuidas asi lõppeb... Ma ei tundnud ühelegi tegelasele kaasa, need kõik olid mitte tegelased, vaid karikatuurid. Täpsustaksin -- karikatuurid tegelastest, keda on täis kõik Jänkistani raamatud-filmid.
 
Mulle ei meeldinud selle raamatu põhikonflikt või kogu situatsiooni ülesehitus. Spoileritesse laskumata -- seda on väga-väga palju paremini tehtud. Minuarust lõi siin taas välja raamatu peamine viga -- see justkui ei suuda otsustada, millise tooli peale istuda. Selles puudub paljude heade (ulme)põnevike apokalüptiline süngus, teatud taju, et autor ehitab situatsiooni üles tõsiselt -- et selliste ja selliste algtingimuste juures võibki asi loogiliselt nii edasi minna. Teisalt ei lähe see päris sinna Austin Powersi klassi.
 
Ja noh, raamatus ei ole ühtki tunnet.
 
Aga on (spoiler alert!) streikivad delfiinid... Ehh, loodame, et asi pole nii hull, aga vaadates, mis viimasel ajal maailmakultuuris toimub, tekib hirm, et kõik head raamatud on ära kirjutatud, head filmid tehtud, ja edasi tuleb selle maailmakorra lõpuni ainult poliitkorrektne derivate crap... 
Teksti loeti inglise keeles

Alustaksin Musta Kassi tsitaadiga: "Haige tüdruk püüab kinni koguni kaks soovetäitvat kuldkala, reisib ümber maailma, kohtab veel haigemat tüdrukut, saab terveks ja täidab kõigi sõprade ja sugulaste soovid." MK ütleb, et ei ole nii hull. Jätkem eufemismid, täpselt nii hull ongi, kui mitte veel hullem.
Teiseks (kah juba eespool mainitud): teos on vananenud.
Ehk võib-olla ma oleksin teost kõrgemalt hinnanud, lugedes seda 2003, ilmumisajal, kuid nüüd... Jah, on toredad kirjeldused, jah, on mõtteid... aga see kõik on selline... tühjavõitu tulevärk, umbes nagu vaataks (eks ole, nüüd, septembris) eelmistest jõuludest järelejäänud kuuske, kuhtunud ja tolmuseid konfette ja vettinud, juba järgmiste sügislehtedega segunenud ilutulestikuraketikesti...
Ja asi pole üldse selles, et raamat napilt slipstream. Mul tuli millegipärast ette, et tagantjärele on teada, et Neuromancerit kirjutades polnud WG-l arvutitest üldse suuremat aimu. Aga siis oli tal midagi öelda. Butafooria kannatas ära, sest -- miks mitte? Jah, sellist (arvuti)maailma ei ole kunagi olnud ega tulegi (ja see oli juba siis väga ilmne), ent raamat on ju hea.
Ehk -- lugeda tasub. Kui suuta kuidagi haakida end lahti tänapäevast ja püüda sisse elada, mis tundus "kuum" 20 a tagasi ja mismoodi siis mõned asjad võisid edasi minna... oeh, ei saa jätta nätakat panemata -- inimese meelest, kes endiselt tehnikast ja eriti arvutustehnikast suuremat ei jaga. Et minust valesti aru ei saadaks -- ala põhjalik tundmine ei ole alati hea kirjanduse conditio sine qua non. Aga antud juhul ma lugesin lehekülgede kaupa sellise kerge... tüdinud ohkega, et ja-jah, jutuks hea küll...
Ja noh, lummav ja omapärane ja detailirohke... Hm, võtame seda teistpidi, et teos pole ulme -- see ei ole ka see elu, mida elavad (või elasid 20 a eest) inimesed planeedil Maa. Ehk autor võtab tegelased ja subkultuuri ja keerab selle kõik selliseks, et teos tegelikult muutub ulmeks (ja mitte heas mõttes) -- sel pole suuremat kokkupuudet reaalsusega.
Tähendab, teosel on oma sõnum. Kohati sümpaatne.
Üldiselt -- halb raamat see ei ole.
Aga minu jättis see külmaks ja tõlkimise suhtest vähemalt seda ohtugi ei ole, et see SH sarjas ilmuks (sest loen romaane ju ikka mh ka selle mõttega, et leida midagi, mida välja anda).
Teksti loeti inglise keeles

Minuga see raamat ei kõnelenud.
 
Kas see on hästi kirjutatud? Vale küsimus -- me ei räägi ju käsitööst. Algus läks päris hästi ja natuke tuli elu-olu tuttav ette samal teemal loetud raamatutest. Siis tuli sisse see müstiline raudtee ja tundus, et loost hakkab asja saama...
Ent siis suri see kõik kuidagi ära.
 
Kõigepealt, see on hämarulme selles mõttes, et raudtee on absoluutselt ebarealistlik detail, mil pole mingit seletust ja mis eksisteerib väljaspool igasugust loogikat ainult selleks, et autor tahab sellega midagi öelda.
Mida õieti?
Kas ma peaksin suhtuma pahadesse nagu pahadesse? Orjapidajad ja orjapüüdjad on kujutatud absoluutse kurjuse kehastustena, nii groteskselt ebainimlikena, et see on otse öeldes naljakas.
Selle raamatu headega on keerulisem lugu, need on jälle... sellised lihtsakesed. Ja ma mõtlen seda halvasti. Mitte otseselt kliinilise vaimse arengupeetuse võtmes, eks ole, kuid... neis puudub miski, mis kõnetaks inimest minus; neis pole seda mingit sümboli- või üldistujõulist, midagi, mis... oleks rohkemat, kui et pole ilus nendega halvasti ümber käia.
Et pahad on ülemõistuse pahad, aga kas siis oleks hästi, kui nad ei oleks nii pahad? Et orjad selle raamatus on (vähemalt realistlikult) suuremas osas reeturid, keelekandjad, omasuguseid pahadega sama halvasti kohtlev loomastunud, sügavalt alatute mölakate kari. Minu jaoks ei ulatu otsad kokku selle koha pealt, et vabadus peaks olema ka filosoofiliselt mõtestatud püüdlus, mis lisaks kohustab käituma vaba inimesena. Aga võib-olla sean ma lati liiga kõrgele...
Ma ei taba selles loos tõe ja elu hõngu. Võib-olla on see võrdlus ebaõiglane, kuid ma mäletan Onu Tomi onnikest ja Tom Sawyeri - Huckleberry Finni lugusid (kui kõige tuntumaid mainida) ja ma saan neist mingi pildi, mis haakub reaalsusega. Ma saan sealt midagi. Midagi, mida ma saan haakida oma maailmapildiga. Milles on kokkupuutepunkte ajaloolisel, inimlikul, filosoofilisel ja tuhandel muul viisil inimeseks olemisega. See raamat aga on selle koha pealt tühi. Mingid detailid justkui oleksid reaalsusest välja kistud, aga needki on grotesksuseni ülevõimendatud, karikatuuriks väänatud ja üritatud neist sepistada malakat autori käes...
 
Ja kokkuvõttes on mul tunne, et ma olen seda lugenud. Pärast IIMS oli kümmekond aastat turgu lugudele, kus näiteks koonduslaagrites sõitsid lõõmavatesse ahjudesse vagonetid, lisaks laipadele täis topitud veel röökivaid ja tõmblevaid elavaid... Venemaal kestis see aeg kauem, aga juba 50-ndatel ei andnud tsiviliseeritud maailmas enam müüa sellist -- ütleme otse -- haiget sonimist. Kummatigi oleme olukorras, kus sellesamale neegri sulest ja orjanduse teemal tuleb takka kiita...
Teksti loeti eesti keeles

Käsi ei tõuse kuidagi "3" panemast raamatule, mida ma loen juba ca pool aastat ja mis hakkab iga kandi pealt vastu.
Miks ma ennast niimoodi piinan? No et teada saada, misasi see siis on, mis on saanud hulga kõrgeid auhindu... Jääb korrata seda, mida ma juba niikuinii tean: ulmeauhinnad on ennast täis teinud. Neid on sunnitud põlvili poliitkorrektse ja parasjagu moes oleva iba ette. See käkerdis pole mõnes mõttes isegi ulme, see on fakin' climate-fiction!!!
 
Ehk siis on ühe küljega tähe poole pööratud planeet, mille kitsal elataval rõngal on paar inimasundust, autoritaarne ja üsna drakooniliiste meetoditega joonel hoitav Xiosphant ja vabameelne Argelo. Ja siis on planeedil põliselanikud, intelligentsed telepaatilised krokodillid.
Tähendab, oleks autor seda naljana mõelnud, oleks kõik korras. Aga ta, blue-meenie, mõtleb seda tõsiselt!
Vaadake, ma olen kohati kasutanud üsna teravat sõnavara naiste kirjutatud ulme kohta. Ma ei peaks seda tegema, sest sugu pole siin otseselt määrav (ka naised kirjutavad väga head ja mehed väga halba ulmet), kuid antud juhul me räägime nähtusest -- olemuselt sama ilgest nähtusest, kui oli bolševike all imalat parteikiitust kirjutavate kirjanik-tallalakkujate upitamine. Ulmeauhindu saavad viimasel ajal ainult teosed, mille on kirjutanud mõni "ebatraditsioonile" või vähemasti seda agarasti soosiv, ja loos peavad olema puudutatud teatud "pehmed" ja populaarsed teemad ja head tegelased peavad olema võimalikult suures osas hälvikud ja pahad, vastupidi, need, kes tegelikult on tsivilisatsiooni loonud. Loos ei tule neil küll miski hästi välja, kõik neid esindav on negatiivsesse konnotatsiooni keeratud ja need teised võidavad, ent muidugi unustab autor sujuvalt, et see kirju kari heidikuid ja äpardeid, keda ta rambivalguses laseb särada, on oma olemuselt - ja on olnud läbi kogu ajaloo - ülalpeetavad.
Ja kokkuvõttes oleks väga vale nimetada seda raamatut näiteks naiselikuks. Naiselikkus on väga austusväärne ja positiivne asi, omamoodi kaunis ja püha. See raamat ei ole naiselik, see on debiilne. See raamat - ja mitte ainult see, terve see viimase aja "populaarne" (antud juhul sõnast "poputama") ulmemõnitus -- on ulme kõverpeegel, sel on ulmega ligikaudu sama seos kui, ütleme, "220 päeva tähelaevas" vs "Space odyssey 2001".
 
Vaadake, ma ei räägi sellest, et see planeet on võimatu. Noh, las olla, teoreetiliselt siiski on hiiglaslikus universumis võimalik just selline tasakaal, et mittepöörleva planeedi varjuriba on elatav (selliseid planeete on teistelgi autoritel ja baas ei ole see koht, kus lahata, mis sellise planeediga juhtub, isegi kui see Goldilocki tsoonis on).
Aga see õilsate metslaste motiiv (noh, need targad krokodillid) on kuidagi nii infantiilne ja otsitud, et pani lausa oigama. Metslased on... lihtsalt metslased. Metslase elu võis ülistada misjonäär, kes suutis ignoreerida, kui lühike ja kannatusi täis selline elu on. Jah, neil ei ole tavaliselt hästi läinud, kui "tsivilisatsioon" nendeni jõudis, ent kaua võib endale selle eest mingi mentaalse kõverpeegliga vastu pead taguda?
Siis kogu see Xiosphant... See on lapsik, nõme ja alamõõduline. No oh sa nõme jumal, autor, sa lootusetu ignorant, loe läbi Gulagi arhipelaag, loe läbi mõni teos Hitleri-Saksamaast, Punahiinast või punaste khmeeride valitsemisest! See on selline... lausa _õdus_ diktatuur, selline natuke operetlik ja mitte üldse tõsiseltvõetav.
Ja -- ausalt -- mulle meeldib ulmes lugeda ka lahedatest perverssustest; seks on lihtsalt üks inimelu valdkond ja sellega saab ja lausa peab ulmes tegema nagu kõige muuga, ehk elagu pöörased mõtteeksperimendid. Aga selle raamatu kõik naistegelased on igavalt lesbilised. Mul ei ole ei naiste ega lesbide vastu midagi; kenade plikade omavahelist seksi vaatan Pornhubist tegelikult hulga meelsamini kui tavalist. Ainult et siin raamatus on see... igav. Pigem tekitab ainult mõtte, et sellisel inimkonnal tõesti pole tulevikku ja parem, kui neid ei oleks.
 
Ei hakka end siin rohkem välja elama, kogu see lugu on selline... jah, debiilne. Usutamatu. Alamõõduline. St mitte elu ja inimesed, vaid nende koomiksilikud karikatuurid, kes... no kusagilt otsast ei tõuse tasemele, et neile näiteks kaasa elada.
Ehk -- peetud vastu ca 1/3 raamatut, siis mindud lehitsemisele. Kirjanduselaadne lumehelbepask.
 
Teksti loeti inglise keeles

Aiii! Eiii! Argghh!
See ei ole ulme. See on servast natuke see "Kõge vanem ja väärikam", ehk ulme seniilne vanaonu horror, aga kõige rohkem on see... Ta-da: latinoseep. Teate küll neid Lihtsalt Mariasid ja muid selliseid grotesksuseni üledramatiseeritud ja jaburates süžeepöörangutest tulvil inimsusesolvanguid, mida vist siiani sopakanalites näidatakse. Viiendal leheküljel tuleb ära (isa tütrele): "Ma ei tea. Sa ei tohi kellelegi edasi rääkida, mida ma sulle praegu ütlen. Ei emale, ei vennale, ei ühelegi sõbrale, saad aru?"
Jah, tol hetkel ma, muide, veel mõtlesin, et nii ehe pask, naudime siis täiega, polegi sellist kunagi lugenud... Aga kui see muudkui läheb ja läheb samas vaimus... Ei. Kui ma saan kunagi nii vanaks, et IQ langeb alla 40, on see mulle ilmselt jõukohasem lugemine.
Siis jätkan.
Teksti loeti eesti keeles

Miks kõik nimetavad selliseid käkke "erakordseteks" ja "lummavateks"?
Tavaline naistekas, ulmet niipalju, et see, kellega peategelane liini ajab, on merest püütud näkk, kes tegelikult on mingi sajandite eest äraneetud indianlanna ja siis ta muutub tasapisi naiseks ja... no olgu, võib-olla ka kellelgi ulmesõpradest (peale minu) jätkub masohhismi seda lugeda, kõike ära ei räägi, aga lugu ei lõppe hästi, sest maailmas on ju nii palju halbu inimesi.
Et naistekana vast on "mõrumagus" või mis iganes, ma pole spetsialist, ulmesõpradele - 0.
Teksti loeti eesti keeles

Igav.
Ja õieti mitte ulme, pigem piiripealne. (Et diagnoosiga poega püütakse aidata kadunud ema ajumustri abil ja palju juttu maavälise elu võimalikkusest.)
Ehk ma ei tea, võib-olla kellelegi lummav... Et ennegi kasutatud võte teha peategelane eriliseks; et ta ei oleks normaalne, sest normaalsus on ju igav, eks ole, teeme temast olendi, kes vajab erikohtlemist, keda tuleb kogu aeg hoida nagu sitta pilpa peal ja nii edasi... Aga see on teatud liiki niššikirjandus, mille kohta on oma sõna: sotsiaalporno.
Ja eksoplaneetide ja Fermi paradoksi ja kõige sellega seonduvaga olen ma nii palju kokku puutunud, et mitte midagi uut või põnevat leida ei õnnestunud.
Seega minu jaoks raamat, mille lugemine (olgem ausad, suures osas lehitsemine) oli negatiivne kogemus.
Teksti loeti eesti keeles

Raske lugemine!
Neli või viis? Viite justkui poleks ära teeninud, sest kohati on raamat pisut veniv ja isegi tüütu -- aga võibolla sellepärast, et selgitatakse seda, mis tänaseks on juba üldteada...
Ent las see olla viis siis minupoolse poliitilise deklaratsioonina.
 
Vajalik raamat!
Arvestades kirjutamisaastat -- süngelt prohvetlik. Ja karta on, et täna keegi enam sellist raamatut avaldada ei julgeks. Või siis tahetaks seda tugevalt tsenseerida.
 
Sisust: kusagilt kolmandast maailmast hakkab liikuma Euroopa suunas laevastik, peal miljon... olgu, nimetagem neid siiski inimesteks. Laevastik randub Prantsusmaal ja... Edasi lugege ise.
Põhimõtteliselt, tsivilisatsioon langeb. Targutades. Keeldudes nägemast tõsiasju. Lastes end röövida, vägistada, kodudest välja ajada ja mõrvata kahejalgsetel, kel... ei saa öelda, et väärtused puuduvad -- nende "väärtused" avalduvad praktikas aga eeltoodud viisil; ja nad skandeerivad loosungeid hoolivusest, ligimesearmastusest, humanismist ja nii edasi.
Täpselt nii, nagu see ka tegelikkuses käib kogu selle aja pärast raamatu avaldamist...
 
Nii et jah -- see on raske lugemine! See raamat on teatud mõttes peegel õhtumaade ees. See tekst esitab olulisi küsimusi. See on sünge ja lootusetu tekst, sest... see on nii f**** realistlik.
 
See raamat ei ole kirjutatud meelelahutuseks ja veel vähem selleks, et see kellelegi meeldiks. Aga see on sügavalt filosoofiline ja oma traagilisel viisil väga vajalik raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Kõhklesin kaua 2 ja 3 vahel, kuid kokkuvõttes siiski 3, sest -- erinevalt paljudest teistest viimasel ajal läbitöötatutest -- ma ikkagi lugesin raamatu läbi. Sest see on hästi kirjutatud.
 
Noh, minu jaoks on ULG lihtsalt üks feministist inimvihkaja (mis on natuke üleväetatud määratlus üldarusaadavuse huvides -- kõik inimvihkajad ei ole loomulikult kaugeltki feministid, samas kui feminism on läbini inimvihkajalik). Minu jaoks on ta positiivsed tegelased ebameeldivad; kui ma peaksin sellistega koos luurele minema, siis ma esimeseks laseks nad maha -- et julgem; enesekindlad, enda eksimatuses veendunud targutajad, kellel on alati väga head põhjendused mitte teha seda, mis oleks inimlik ja loogiline. Ja nii edasi. Lisaks müüb raamat midagi, millesse indoeurooplased kalduvad uskuma, mis aga rõhuvale osale maailma rahvastest, sealhulgas soomeugrilastele on lihtsalt loll jutt -- nagu mingi kogus sõnu iseenesest omaks mingit maailma muutvat jõudu.
 
Aga veelkord, kirjutada see vastik mutt oskas ja igal juhul on ta kirjutatu kahtlusega pärisulme, nii et...
Teksti loeti eesti keeles

Võtsin Stalkeri jaoks 2022. a ilmunud ulme läbitöötamise käigus ette.
 
Jäi minust lugemata.
Tüütu stiil ja mind igatahes üldse kaasa ei haaranud. Võimalik, et esimene osa oli parem, ja võimalik, et kolmandast alustamine oli iseendale varba peale laskmine, ent mul pole küll tunnet, et ma vaevuksin esimesest alustama.
 
Sisust las kirjutab keegi teine; väga lühidalt: mingi seltskond, kes eelmises osas on mingi hiidroboti sees tulnukate juurde sattunud, tuleb tagasi; Maal on vahepeal asjad üsna perse läinud.
Teksti loeti eesti keeles

Kellele tundub originaalpealkirja äratoomine musta huumorina, siis see peaks harjumuspärasemas vormis kõlama umbes nagu: "Hon o mamorō to suru neko no hanashi".
 
Et nojah, lugu pole muidugi kassist, vaid ühest raamatupoes kasvanud poisist, kes jääb pärast vanaisa surma üksi (muud peret tal pole kui tädi, keda ta kunagi näinud ei ole) ja siis ilmub välja kõnelev kass, kes ta nn labürinti viib ülesandeid lahendama -- et ikka raamatuid päästa.
 
Raamat on nii jaapanipärane kui olla saab. Ma isegi ütleksin: oksendamiseni jaapanipärane. Et ühest küljest tobedavõitu ja mangadest nähtud butafooriaga mõistulugu, ent teiselt poolt... noh, kuidagi armas. Et oli oma point ja nii edasi ja lugemine polnud piin, nii et olgem seekord leebed...
Teksti loeti eesti keeles

Absoluutselt mõttetu raamat.
 
Ehk siis geenitesti põhjal tehakse kindlaks see üks ja ainus, kellega sa oled määratud õnnelik võimisiganes olema, ja kogu see segadus, mis sellest tõuseb. Raamatus on põnevuse kruttimiseks ka üks sarimõrvar ja suurem osa eluliine, mida vaadeldakse, on usutamatute juhustega, ütleme, ebatavalisteks väänatud.
 
Tähendab, idee ise vast polegi halb. Ulme kuldajal kirjutati palju lugusid, mille käivitavaks momendiks oli mingi väga eriline leiutis. Enamasti muidugi piirduti tollal jutustuse, maksimaalselt lühiromaaniga, kallamata lugu üle meeletu koguse seebi ja kuivkeppimisega. (Ehk siis nn inimsuhete ja hästi siivsalt kirjeldatud seksiga).
Ainult et raamatuski ju tegelikult öeldakse, et kogu värk oli suuremalt jaolt petuskeem ja... noh, ega väga võimatu ju pole, et rumalad inimesed selle peale pöördesse lähevad ja kurbnaljakaid jaburusi tegema hakkavad.
 
Aga ikkagi on see raamat kokkuvõttes halvemat sorti, odav ja punnitatud olmedraama.
Teksti loeti eesti keeles

Ulmeks maskeerunud jõuetu kiunumine selle üle, kui pahad on inimesed.
Raamatu ainus pluss tundub olema, et midagi autor lindudest teab. Ent see ei ole vabandus.
Teksti loeti eesti keeles

Esimest osa pole lugenud, aga teine oli ka ilma loetav.
 
Et päris lahe pula. Kuidagi lastekas tundus -- natuke verd ja surma oli, aga kõik kuidagi... koomiksilik. Ka lõpukonflikt oli selline pisut... leebe.
Aga üldiselt selline mõnus lugemine kõige selle muu saasta taustal, mida viimasel ajal läbi töötan. (Ehk loen adekvaatse arvamuse huvides 2022 e.k ilmunud ulmet.)
 
Sisust: vampiire ei tohiks olemas olla, selles on kõik ühel meelel, ka kõik müstilised olendid, keda raamatus paras kari. Aga ometi on Manchesteris vampiirid, kõigi oma klassikaliste tunnustega. Pole suurem spoiler (seda oletatakse juba raamatu üsna alguses), et keegi üsna võimas on need konstrueerinud oma mingite -- ja on vähe lootust, et heade -- eesmärkide tarbeks.
Raamatu plusspoolel on värvikad tegelased ja lobe jutustamislaad. Miinuspoolt sai mainitud -- teatud... hambutus.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, mis taassüütab lootuse, et eesti keeles (ja eriti kulka diletantide, ametnike ja patoloogiliste kultuurivihkajate mahitusel) ei anta välja ainult "moesolevat" lumehelbepaska.
Samas teeb kuidagi nukraks, et raamat on kirjutatud üle poole sajandi tagasi...
 
Iseenesest on tegemist ladina-ameerikaliku väga hämara ja jabura ulmega. Et kui suht raamatu alguses on lause: "Meie tegemistest rääkimine aitab lihtsalt täita vältimatuid tühikuid, sest vahel me oleme vaesed või vangis või haiged, vahel keegi sureb või (mul on valus seda mainidagi), keegi reedab, loobub või läheb tööle maksuametisse." on see raamat mulle maha müüdud. Ja kui pisut edasi tuleb: "Me jõime nii ohtralt Nebbioltit, et mu noorem õde hakkas lõpuks rehaga lauda koristama." siis see lause on juba pigem kõigest meeldiv leid, mis iseloomustab hästi teose vaimu ja tonaalsust.
 
Ehk peotäis fantastilisi kilde, mille lugemine lepitab maailmaga.
Teksti loeti eesti keeles

Tähendab, tavakirjandusteosena parem kui nii mõnigi tekstikogum, mida ma viimastel päevadel-nädalatel lugenud olen, ent olles lugenud juba kes teab mitmendad emast ininat selle kohta, kui pahad on inimesed ja kuidas kõik perse läheb, on mul tolerantsusega pehmelt öeldes halvasti.
 
Samas, raamat ei ole halvasti kirjutatud, nii et:
Ulme: 0
Kirjandus: 3,5
Kokku: 2
 
No olgu, paar sõna raamatust ka. Et tagakaanetekst ei valeta: viletsatest oludest pärit Sabrina, kelle on kunstikalduvusi, elab ökoloogilise allakäigu maailmas.
Minu kommentaar sellele oleks, et las ta siis olla Sabrina - raamat laseb aimata, et kuigi vast visuaalselt mitte just väärtusetu, pole tal justkui jõudugi päriselt naisena toimetada. Peale täiesti korraliku kirjutamistehnika ja teatud asjatundlikkuse kunstis annab romaanile kirjandusliku väärtuse just tajutav usutavus sedalaadi emaste inimeste kujutamisel - kui on vaja lähedust või raha, võib ju lasta ennast keppida ja tore, kui ei pea orgasmi teesklema.
Samamoodi mõjub väga siiralt, et too tegelane ka väga halbades oludes käib ringi laadimata püssiga ja sõbrustab ükoterroristiga. St muidugi on tsivilisatsioon - inimesed - kõiges süüdi! Ja peategelasel ei tule kordagi mõtet, et võib-olla on kusagil inimesi, kes... tahaksid lihtsalt elada, sest elu ei ole neile ainult hunnik sedasamust, mis tuleb kuidagi ära kannatada?... kes võib-olla on isegi õnnelikud, kuigi see kindlasti mõjub peategelase moodi ebaõnnestunumatele kahejalgsetele solvanguna?
Üldistades: tekib tunne, et teatud inimeste jaoks on (öko)katastroof teatud masohhistlik nauding - et just sellepärast nad sellest kirjutavad ja seda ootavad ja ootamisigavuse peletamiseks proovivad sedalaadi tekstidega välja manada.
Et jah, puhtkirjanduslikult tegelikult päris hea, aga milleks küll on maailmal vaja järjekordset mäda hinge märga unenägu?
Teksti loeti eesti keeles

 

Jälle 1 tühikirjandusteos, mis üritab ulmeks maskeeruda. Oh jah, maailmalõpp on ka, üleujutus.

   

Jälle 1 selline raamat, et hakkad lugema ja justkui väga halb ei olegi... Et jutt jookseb ja natuke on pinget üleval ja tegelased ka mitte kõige hullemad...  

 

Ainult et natukese aja pärast tekib tunne, et miks ma seda jura lugema pean? Mis see mulle annab? Nagu öeldud, pole raamat halvasti kirjutatud, vastu lugemine ei hakka, aga... igav ja usutamatu. Ma olen neid maailmalõpulugusid lugenud rohkem kui tarvis; mida annab juurde 1, kus pole isegi vaevutud seletama, mis õieti juhtus – lihtsalt kõik läheb perse ja mõnedel läheb pisut paremini, kuivõrd nad üldse on elus seda lugu jutustama. Oli see millegi suhtes hoiatuseks? Mille küll? Et kõik võib perse minna? Nagu see kellelegi uudiseks oleks... Ja kuidagi nagu selgelt on tunda, et teos on naise kirjutatud, kes on terve elu olnud lumehelbeke lisaks – et kõik surevad leplikult ära ja nad saavad käia üleujutatud külas rahulikult soomust tegemas...  

 

Ehk raamat ei küüni kuidagi üle tavalisest suhtedraamast, mis viidud ebatavalistesse (loe: usutamatutesse) oludesse. Mul on ta tegelaste saatusest suht ükskõik ja kui ma ei leia raamatust mitte üht kildu või mõttetera, mis kuidagigi ajusagaraid positiivselt paitaks, siis... taas – mille kuradi pärast ma seda jura lugema pean?...  

Teksti loeti eesti keeles