hindex 10.. Neuromancer oli esimene gibson mida ma lugesin... ja kindlasti ei j22 vimasex... arvan et see raamat ei vajagi kommentare :) V2GA V2GA hea raamat…
1.
42
4.31
2.
2
5.0
3.
6
4.333
4.
4
3.5
5.
3
3.333
6.
17
4.588
8.
9
4.556
9.
2
4.5
10.
2
4.5
11.
2
5.0
12.
1
5.0
1.
8
3.75
2.
10
4.3
3.
6
4.333
4.
6
4.0
5.
5
5.0
6.
7
4.857
7.
8
4.75
8.
4
4.5
9.
5
4.8
10.
4
4.5
13.
1
2.0
15.
1
5.0
16.
1
4.0
18.
1
5.0
1.
12
3.917
(romaan aastast 1984)
eesti keeles: «Neuromant»
Tallinn, 1997
PS Lugesin hiljuti selle eestikeelse tõlke ka läbi, pole tal nii väga häda midagi, palju hulleminigi oleks võinud minna, terminoloogia tõlkimisega vähemalt ei oldud eriti puusse pandud.
Kui raamatu positiivsematest külgedest rääkida, siis Gibsonil oli päris palju huvitavaid leide. Kasvõi juba eespool mainitud Turingi võmmid, ka selle Kuang viiruse tegevus, Sirgjoon ja veel mõned. Küberruumi kirjeldus oli minu meelest nõrgavõitu, kuid samas pole ma selle koha pealt miski autoriteet.
Ilma mõndade päris heade mõteteta paneks raamatule kirjanduslikust väärtusest lähtudes 1. Praegu panen 2.
Hinde 4 panin sellepärast, et pole seni ühtki paremat küberpunki lugenud. Ausalt öeldes oli Gibson mu esimene.
Ahjaa, mis mulle veel "Neuromancerit" lugedes pähe torkas. Viis, kuidas Gibson kirjeldas Neuromandi-nimelise TI pelgupaika, meenutas "Goblin Reservationist" tuttavat loodusmotiivi. Ja võrdlus viimati mainitud teosega tähendab taset.-
Raamat nõuab aega, et sisse elada, aga ulmehuvilisena sain 0-punktist üle ja panen hindeks "viie". Sest: veel lörtsimata semantika (praeguseks aegunud); karakteritel on mingi mõru-magus(-valus) koloriit, mis hapuks ei lähe; virtuaalreaalsuse maastikud on siiski üsna hästi välja kukkunud (mitte-tehnokrati arvates); poeetiline tekst (ei ole ilutsemine!!!!!!!!!!!!!!!!!!!Hõrh-urrh-tðð!)
On inimesi, kes ei suuda lugeda raamatuid, kus on vananenud tehnika. Näiteks kettaga telefonid. Õige ka, kes siis enam seliseid kasutab, eks ole. Või jalgratas. Tänapäeval lennatakse lennukiga! Aga niisugust saasta pole mõtet lugedagi. Mina, tõsi kyll, möllasin alles nädal tagasi laua all juhtmetega (neli arvutit pluss hunnik perifeeriat). Aga ma olen vana ka.
Selge seegi, et meie päevade lapsukesed ei suuda aru saada, kuidas võib keegi nii loll olla, et räägib sisuliselt visuaalsest internetist. Et nad enamasti pole kuulnud, kui rängalt töösturid virtuaalreaalsustehnikate kallal ohivad, et tänapäeva netitorud ei veaks yleyldist graafikat lihtsalt jämeduse poolest välja ja et kavasid sellise, vähem verbaalse ja rohkem symbolilise kasutajaliidesega neti ehitamiseks on olnud rohkem kui muda Pärnu mudaravilas, siis on nad reaalsusest nii meeldivalt kaugel, et võime neid endidki enam-vähem virtuaalseteks pidada. Koos graafikaga. Q.e.d.
Tegelikult seisneb Gibsoni originaalsus just kirjutamisviisis. Mis on uus. Ja - tegelikult, vastupidiselt levinud arvamusele - tänini äärmiselt vähe levinud. Aga see ei jõua enamikule põnekaneelajaist muidugi pärale. Eriti tõlkes. (Ehkki, milleks sellistele yldse raamatuid tõlkida?)
Mis toobki jutu tõlkeni välja. Inimesed, kui teile satub kätte "Neuromandi" eestikeelne tõlge, palun ärge lugege seda. Pange see põlema. Ja õppige inglise keel ära, tuleb elus kasuks.
Eesti olukord on juba kord nii õnnetu, et kui midagi sitasti teha, ei saa järgmise viiekymne aasta jooksul keegi teine paremini ka teha, turg ei kanna välja. Mistõttu on käesolev tõlge ikka eriline sigadus.
Üldiselt on tegu suurepärase raamatuga, mida kergelt rikub vaid pisut kaanonitesse kalduv lõpp, kuid see on pisiasi. Eraldi aga tahaks hambaid teritada tolle tehnika kujutamise, õigemini selle üle täna ilkumise teemadel. On vist üks liik väga väikese aruga inimesi, kellele asjade maailm on muutunud peaaegu religioosseks meediumiks. Kujutage aga ette kirjaniku raskusi ignorantse auditooriumiga suhtlemisel - kui kirjutamisel interpoleerida keskkond liiga kaugele, ei saa lihtsad hinged sellest aru ja teised on ka hädas, kuna peamine kipub siis paratamatult vajalikuks osutuvate selgituste alla mattuma, kui piirduda elementaarsega, kasutades vaid tänasel päeval kõige eesrindlikumat tehnoloogiat, on tagatud, et paarikümne aasta pärast hakkavad lugejad muigama... Samas aga olen ühes arvustuses juba märkinud, et sama häda kerkib ka siis, kui eestlane näiteks Jaapanist kirjutab - tohutult on mõisteid, esemeid ja kontseptsioone, mis meile üsna võõrad on. Või kui keegi kahe sajandi tagusest Eestist kirjutades kõik hobuseriistad üles loeb - ei erine see kesmise tänapäeva inimese jaoks hüperlaevadest ja blasteritest. Et lõpetaks enda targakspidamise vaid sellepärast, et meil on õnn või õnnetus pisut teisiti arenenud tehnikaga elada ja vaataks, millest raamat päriselt räägib?
Omamoodi kurikuulus tekst, mille populaarsus teismeliste arvutihuviliste seas — kellest paljud armastasid võõrastesse arvutitesse sisse murda — pani aluse küberpunkarite kräkkeritega samastamisele; nõiajahi kõrghetkel USAs võrdus korraga arvuti ja “Neuromandi” omamine enese kurjategijaks tunnistamisega.
Ma olen viimased paar aastat (alates sellest, kui eelmise sajandi Gibsoni pea täies mahus läbi sain) mõelnud, et miks kuradi pärast mulle “Neuromandi” järgsed asjad ei meeldi. Ei, loetavad, aga mitte midagi vaimustavat. Eks ma olen pirtsakas ka, näiteks muusika puhul on tavaline, et mingi esitaja kahe kindla loo peale olen sillas, ülejäänuid ei kuulaks raha eest ka… aga ikkagi? Asi ehk minu ikkagi üsna kehvas inglise keele oskuses? Sest kui oled millegagi emakeeles tuttavaks saanud, aitab see hiljem originaali raskematest kohtadest üle. Õnnetul kombel ei klapi see hästi, sest ka mitmed inglise keeles loetud keerulised tekstid on hästi peale läinud… ja veel üks eestikeelne Gibsoni romaan, “Idoru”, ei meeldi mulle kohe üldse.
Kuni mulle sobivas kontekstis meenus üks Gibsoni intervjuu, kus ta pajatas “Neuromandi” saamisloost. Olles seni ainult jutte kirjutanud, võttis ta lolli peaga vastu romaanilepingu. Ja veetis siis üsna paanilise aasta, üritades aru saada, kuidas romaani kirjutamine käib ja kuidas sellise hiidpika teksti jooksul mitte lugeja tähelepanu kaotada. Ta tegi seda paarkümmend korda täies mahus ümber (oma põntsu andis “Blade Runneri” kinnotulek, mis olla tema algse nägemuse juba teoks teinud, aga palju paremini) ja Gibsoni tekstid kipuvad ümberkirjutamise käigus aina lühemaks jääma… Ehk siis on “Neuromant” oma struktuurilt pigem lühijutt, aga sinna on nii palju sisse pressitud, et annab romaani mõõdu välja (ei, ma ei hakka nüüd promoma innovaatilist lähenemist Stalkeri kategooriatele). Ja Gibsoni jutud mulle meeldivad, kohe väga. Hiljem oli tal juba kogemusi rohkem ja romaanid tulid täitsa romaani nägu, isegi vahetuvad tegevusliinid on olemas:-)
Romaani tegelik panus ulmekirjandusse polnud mitte uue atribuutika ja tausta pakkumine vanale žanrile (mida oli lihtne kopeerida ja mida kopeeriti ka, nii et veri väljas, ja mis isegi mõned head teosed andis, nagu Richard Kadrey “Metrophage”), vaid väga elav ja intensiivne kirjutamisstiil (mida on väga keeruline kopeerida ja mida eriti ei kopeerita ka). Jaak Tombergi magistritöö “Ekstrapolatiivne kirjutamine” kirjeldab hästi, millega siis ikkagi tegu (ehkki tekstinäiteid on ikka üsna valus lugeda). Jäljendamishimu on muidugi kerge tekkima (eriti algajal, mis seletab kõiki noid erakordselt abituid küberpunklugusid), sest atribuutikat on lademes, nii ka suhteliselt lõdva randmega vägivalda (tegelased on ju lõppude lõpuks ehtsad psühhopaadid). Mõnel juhul annab omast arust originaalitruu jäljendus tulemuseks noh näiteks patsifistpunkaritega täidetud Viljandi. Õnneks kaotasin ma need katsetused kolides ära;-)
Esimest korda lugesin “Neuromanti” vast kolmeteistaastaselt ja tagakaas oleks peaaegu sundinud raamatut riiulisse tagasi panema — aga ju ma siis vaatasin sisse ka ja olingi hingekesest ilma… Tõlge, ehkki kahtlemata üks halva teksti etalone eesti keeles, ei ole mind tegelikult kunagi suutnud väga loksutada. On lihtsalt nii hea lugu, et tuleb selgelt ja kahinata läbi kõige hullemate atmosfäärihäirete (siinkohal võiksin pajatada mälestusi televisiooni tarvitamisest masina abil, mille pilt oli poole ekraani võrra nihkes ja hüplev). Originaal on pigem boonuseks, et saad teada, kuidas mingeid asju nimetatud on jne. Ehkki, kui juba valida on, siis loen ikka väljamaa keeles. Iga paari aasta tagant uuesti üle.
Tõsi, iga korraga märkab üha rohkem tehnilisi apsakaid — no ei saa geostatsionaarne satelliit rippuda Manhattani kohal; sealt nähtav olla küll, aga see on ikkagi teine asi… See, et Gibson arvutitest muhvigi ei teadnud, on ju üldteada, ja kõige sellest tuleneva üle ma tõesti vinguda ei viitsi. On jabur, aga võiks veel palju hullem olla. “Neuromant” ei jutusta mitte (ainult) arvutitest, vaid (ka) inimestest, narkootikumidest, linnadest, kuritegevusest, ilukirurgiast, meediast, saastest…
Võiks mainida, et kuna mina romaani esmailmumisel heal juhul alles loode olin, jäin ilma selle eeldatavasti vägevast tulevikulaksust; tänaseks on sellest tulevikust saanud “tulemata jäänud minevik”, mis minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt tekstile veel omajagu juurde annab. Eelistan näiteks uudiseid tarbida teatava ajalise distantsiga, võiks öelda ajalookaifi pärast. Arvake ära, mis hinde ma Gibsoni “The Gernsback Continuumile” panin?
Noore ja naiivsena olin ma absoluutselt kindel, et kui Gibsonit veel tõlgitakse, siis stiiliühtsuse huvides ikka tolles äratapet kõnepruugis. “Idoru” ja “Põleva Kroomi” ilmumise ajaks olin õnneks targemaks saanud, mis potentsiaalset närvivapustust vältis. Siiski on tollest ettekujutusest jäänud riismeid: “Neuromandis” on mõned väljendid (tõrreskasvatatud, Huilgav Rusikas), mis utoopilises uues tõlkes peaks kindlasti samaks jääma. Muidu on nagu Strugatskitega, et kunagine Pioneeri järjejuttude sõnavara on üle parda visatud, aluseks võetud veel paarkümmend aastat varasem, ja siis loe ja piinle.
Eesti väljaande kaanepilt muide on maha viksitud poolikuks jäänud koomiksiversiooni esimese vihiku kaanelt. Näeb suisa parem välja kui originaal.
Käsi ei tõuse. :D
Raamatut ennast hinnata on sellises olukorras kaunikesti raske. Eks ta veidi punnitatud ole ja armastusest pole Asimov kunagi eriti midagi teadnud. Psyhhoajalugu võib paljugi välja kanda, kuid siin on selle uudsus juba ammu kadunud ja kadunukese seljas ratsutamine pole kuigi ilus vaatepilt. Osalt on kesises muljes muidugi syydi tõlge, ent yhe lõigu piires sujuvalt vaatepunkti vahetamine, nii et selle kandja muutub juba arusaamatuks, on siiski Asimovi bläkk. Lugesin seda kord yrgammu ka vene keeles, aga kas ta juba siis nii vilets oli, ei mäleta.
(Jätke Jaanus Õunpuu nimi endale meelde. Ärge teda tööle võtke. Ärge talle raha laenake. Ärge talle tere öelge. Las sureb kurva ja hyljatuna, nii nagu tema Asimovi hylgas.)
Mõlema puhul yletavad tehnilised oskused syndmustiku võimalused. Kohati - ilmselt juba ammu silme ette kerkinud stseenides - kuhjatakse hunnikusse värvikaid tehnilisi detaile, mis lugejal-vaatajal kiiresti segi lähevad. (Filmi puhul häirib konarlikkus muidugi vähem, kaamera libiseb segadusest kiiresti yle ja kirev pilt ei jäta aega analyysiks.) Kolmeteistaastastel kaptenitel on lihtsalt kalduvus laduda yksteise järele ritta väändunud nimesid ja sõnaleide, mil on nende endi meeltes selgestimõistetav tähendus, mida nad kahjuks ei suuda lugejale edasi anda. Pole mõtet seda hukka mõista, see lihtsalt on nii; tean omast käest. On suurepäraseid vaateid, on vahvaid nalju (kyll rafineerimatuid, ent siiski), on põnevaid hetki, kuid faabula yldplaani segasust yletab ainult konkreetsete syþeeliinide segadik. Võõrrassid on kenad, kuid mitte originaalsed; tegelaste psyyhika on fikseeritud ja reaktsioonid - jah, kui piisavalt kiiresti edasi liikuda, siis ehk isegi usutavad. Peatuda siiski ei maksa. Samuti teist korda lugeda.
Kindlasti võidaks Veskimehe tekst palju, kui see oleks raamatu asemel jõudnud meie ette filmi kujul. Sest filmis pääseb lai haare rohkem mõjule ja varjab ära detailid, mis lugemisel silma riivavad. Pealegi on raamatuis eepilisuse pyydmine märksa raskem. Tolkiengi ei tulnud sellega toime, mis siis Veskimehest rääkida. On temagi ju pigem lyhikeste või keskpikkade þanride autor; kõik ta pikemad tekstid koosnevad reast lyhematest. Ning mis siin pattu salata, mulle meeldis ta eelmine tellis rohkem - kui praegune arengureas oma õigele kohale tõsta, mitte avaldamiskuupäeva otsustada, on areng silmaga näha; action`it on meil nii mõnigi teinud, kuid poliitilises ulmes pole Veskimehe haaret ja selget pilku Eestis millegagi asendada. Annaks Päris, et ta sellega kunagi jätkaks, kui ka mitte samas maailmas.
Kaanepilt mulle alguses ei meeldinud, ent kui raamatu läbi lugesin, sain aru, miks ta seal on. Sisu ja vormi yhtsus. Kogu see tellis näeb kaanest kaaneni välja nagu neljateistaastaste tehtud. Ka toimetamine. Tõepoolest - miks mitte ka nii? Loodetavasti julgustab see tulevasi noorautoreid.
Ja ikkagi tahaks ma teada, miks on yks konkreetne sort meesautorite ulmekaid selline, kus võõrplaneetidel meiega äravahetamiseni sarnastest rassidest naisterahvad tingimata (pool)paljalt ringi lippavad? Kas on tõesti inimesi, kelle arvates see raamatule midagi juurde annab? Mingeid erilisi emotsioone neis raamatuis ju sellega ei kaasne...
P.S. Minu8 meelest Veskimees kyll nii kole ei ole nagu ta ise ennast kirjeldab. Täitsa ponks poiss. Aga mis mina sest muidugi tean.
Ja muidugi lööb siin välja Pratchetti enda loomus. Sapine olla ja tögada võib ta hästi, aga ega ta enamikku asju päris maatasa ka tee. Sisimas pole tal vana paksu punanina vastu ju midagi. Eriti seoses rohke ðerriga.
Seepi ei mäleta. :(
Viskan mina seliti, et hea lõõgastuse abil peavalust vabaneda. Ja mida ma näen? Lk.8 kirjeldatakse tormiliblikat:
"..tema tiibadel on kyllaltki huvipakkuvad mandlikoogi karva mustrid."
Liblikas. Torm. Ilmaennustamine. Fraktalid. Mandelbrot. Ei tule tuttav ette?
Mitte muhvigi. Ei vähimatki mõistusliku elu märki tõlkija tuhmides, laiaks astutud amööbi intellekti väljendavates silmades. Täielik mandlikook.
Teen Avo Reinvaldi kehast lahutatud pea eest kasti õlut välja.
------------------------------
Pakkumine on jõus ka pärast raamatu lõpetamist. Lugemise käigus ei läinud tõlge teps mitte paremaks.
Raamat ise polnudki kõige hullem, ehkki vahepeal kippus liiga segaseks. Austraalia iseloomustus oli päris tore. Jään ootama romaani suurtest rottidest.
P.S. Vesiir ikkagi. Mitte visiir. See käib kiivri kylge, erinevalt vesiirist, mis käib keisri või sultani vms kylge.
Miks siiski kolm? Sest kirjutatud on ysna viisakas ja puhtas eesti keeles. (Jah, ajad on tõesti nii viletsad, et selle eest tuleb lisapunkt anda.) Autor ei ole lootusetu, ehkki kyysi närides järgmist tykki ootama ma ei jää.
Hangisti (tavaliselt kyll Hengist, kahjuksei saa ma algtekstiga võrrelda) aegse Inglismaa asumaadest lugesin siit kyll esimest korda. Samuti olevusest nimega jahikytt. Kui aga lõpuks ariaanidest aarialasteks saanud hõim jagunes aarialasteks ja aariaeelseteks, sai minu napp aru otsa.
Pyyan kujutleda juttu niisgusena, nagu ta ehk võiks inglise keeles olla - ja oma aja kohta synnib syya kyll. Saab nelja ära, mitte väga tugeva, aga kõlbuliku.
Tõlge läheneb hääduselt Varrakule ja toimetus Krista Kaerale. See tähendab, et peaks olema vähemalt tsiviilkorras karistatav. Kui Ragnaröki kõrval on samas lauses Goetterdaemmerung, ariaanid vahelduvad sujuvalt aarialastega, eesti keeles räägitakse aasist nimega Niord ja Thuggee templist ning algtekstis täiesti korrektsest Assurbanipalist on saanud >i>Assurbapal - no mis kuradi tõlkimisest või toimetamisest me enam yldse räägime? Ime, et Howardist kaane peal Hogwarts ei saanud.
Olgu lugudega kuidas on, kogumik niisugusena, nagu ta mu laual on, saab ebaõiglase hinde, sest lugude eneste pärast lisan hindele yhe palli. Yllas soov, my ass... Läinud ja kusnud Howardi hauale, see oleks kah yllast soovi paremini ilmutanud. Mis teha, kui väljendusoskust napib.
Kirjutatud polegi nii pahasti.
Jääb mulje, et isegi kui neid edaspidi mõnes originaalis oleks, ei hakka meil siin kyll keegi mingite viitetärnidega jamama. No kes see viitsib. Viskame neile sigadele mingi lobi ette, need ahmivad ju kõike. Ja kibe tõde, ahmivadki.
Masendav.
Raamat polnudki nii hull. Yht-teist aimdus isegi läbi tõlke. Elvishist on siiski kahju.
Toimetajatöö on muidugi masendav. Krista Kaer võiks ennast läbi sõimata ja lahti lasta - halturðikuks kätte läinud. Oskab ju kyll, aga ei vaevu. Nii lähevadki rahva sekka sellised väljendid nagu varrakut tegema ja kaerastuma. Asi seegi, vähemalt rikastab eesti keele sõnavara.
Traguni tagasitulek (Enter a Dragoon) ei ole ulme. On niisama hea Hardy lugu. Klassikaline hea kirjandus, meenutab natuke Maughami, aga ei ole nii teravmeelne.
Muutunud mees (A Changed Man) sisaldab yht pisukest sõjaväekummitust, kellele keegi eriti ei reageeri. On kah täiesti loetav, aga napilt mitte nii hea kui esimene lugu.
Alicia päevik (Alicia`s Diary) on nirum kui eelmised. Segane armastuslugu kahtlase väärtusega karakterite, kuid hardylikult nutika lõpplahendusega.
Igas loos on kyll vähemalt yks laip, aga see pole mingi põhjendus kogumiku Baasi panekuks. Hardy enda tutvustamise seisukohalt enam-vähem tubli kogu, ehkki võinuks ka parem olla.
Nii. Siin on teile spoiler. Ja see pole yldse mitte oluline. Sest syžeed sel raamatul pole, tegemist on puhtakujulise moraliteega. Iimesed on teinud teatud asju valesti ja kuna me juba kaanepildist peale teame, kes meid õpetama hakkab, on meil ka kyllalt hea ettekujutus, mida meile õpetatakse.
Lugedes tegin terve rea märkmeid. Ja mitte sellepärast, et see raamat mind kohutavalt inspireerinud oleks, need olid pigem seda "mis-kuradi-jura-ta-nyyd-ajab-see-ei-ole-yldse-nii"- tyypi märkmed. Yksikasjalikult ei ole neid siinkohal siiski mõtet esitada, sest kokkuvõttes langevad nad yhte kategooriasse: faktitruuduse on autor toonud ohvriks lihtsustavatele yldistustele, mis muudavad teksti kitsa silmaringiga inimestele paremini mõistetavaks. Mis on propagandateose puhul iseenesest loomulik. Ma lihtsalt ei kuulu selle raamatu sihtgruppi.
Palun minust mitte valesti aru saada: mul pole midagi ökoloogilise ilmavaate vastu. Ma olen lihtsalt märksa radikaalsematel seisukohtadel kui Quinn. Ja temaatikaga paremini tuttav. Pealegi pole kogu Quinni raamatus kuigi palju uut peale yhe hädapäraselt teravmeelse tõlgenduse mõnedele Esimese Moosese Raamatu legendidele (ja selleski suhtes olen oma assyrioloogilise tausta tõttu ylimalt skeptiline). Põhiliselt kurdab Quinn põllumajanduse kallal, mis on inimkonna allakäigu peamine põhjus - ent endale tyypilise järjekindlusetusega pyyab ta aeg-ajalt (mittte kuigi veenvalt) väita, et ega kogu põllumajandus kah paha pole. Ja kymme lehte hiljem sõimab seda ikkagi täies mahus. Yldse eelistab Quinn rohkem viriseda kujunenud olukorra kallal kui mingeid lahendusi välja pakkuda (välja arvatud mõned kaudsed vihjed Malthuse ja Lugano raporti temaatikale, mis jäävad kyll marginaalseks ja ebalevaks). Samal teemal on kirjutatud palju paremaid raamatuid, neid on ilmunud isegi eesti keeles. Lugege parem Hääletut kevadet või, minugi poolest, vana head Lugano raportit (ilma autori kommentaarita, see on hale iba).
Summa summarum: kui Coelho kirjutaks ökoloogiast, oleks tulemuseks Ishmael. Õige asja viletsa propageerimise eest kidur kolm. Seda tööd teeb ka Veskimees paremini.
Neli ja pikk miinus.
Oli häid mahlaseid kohti, mis yht või teist nähtust pilasid. Oli täitsa kena teooria lugude kohta ja Väga Armas Voodoo. Olid needsamad kolm nõida, kes mõnes muus osas kyll elavamad on olnud. Aga raamatu selgroog logises.
Teine asi muidugi, et pole ka enam seda värskust ja mahlakat lusti, mis Kettamaailma sarja esimestest raamatutest paistis. Mis seal imestada, eks Pratchettilgi ole aastad läinud. Vana mees tahab koju.
Olgu siis neli miinus.
Mõtlesin jupp aega, mis hinne sellele kogule panna. Ei mõelnud välja. Oli hulk tekste, mille ulmelisus enam kui marginaalne, samas pole sel ju kirjandusliku tasemega midagi tegemist. Ja tase on Kingal kõva, praktika muidugi abiks, ent on ka seda head kunstkäsitöölise tunnetust - mõni keskaegne vaip või vana mõõk ei pruugi ju kah otse kõrgkunst olla, aga ilus on vaadata. Sest et on hästi tehtud.
Mõni yksik lugu on tõeline briljant. Mõni jällegi... nojah, särab kyll, aga... klaasist. Ilus, kuid ikkagi. Mitte see.
Hinda siis sihukest. Otsustasin, et korjan lugude hinded kokku. 5,4,5,4,4,5,4,4,5,5,5,4,4,4. Neljad jäävad napilt enamusse. Seepärast panengi kogumikule... viie.
Kogu on yhtlane. Ja oma kõikumisega ulme ja õuduse piiridel näitab, et see kõik pole yldsegi oluline. Tähtis on hea kirjandus, mitte muu. Ses suhtes on kogu kupatus kuidagi tasakaalustatud, harmooniline - minu jaoks torkavad ehk eraldi silma vaid "Eluuria väikesed õed" oma þanrilise ja vormilise eripäraga. Aga seegi pole liiast.
Paha ta ka ei ole. Jätab lihtsalt sellise ebamäärase tunde ja lugu ennast pidin (ainsana sellest kogust) paar nädalat pärast lugemist hoolega meenutama, enne kui koitis. On paremaid ka. Neli.
Endakiitus haiseb muidugi ka Kinga puhul, justkui oleks mõni kutsikas mööda läinud. Seepärast pigistan pool silma kinni ja, kinkides Kingale sellise ingliskeelses ilmas levinud jupstyki nagu benefit of doubt, eeldan talt piisavalt vaimuteravust ja head maitset, et võtta seda kirjatööd pigem kui eneseiroonia ilmingut. Olgem ausad, peategelasse suhtutakse siin ikka ypris sarkastiliselt. Oma kolleege lintðida armastavad enamasti just hea huumoritajuga inimesed ja nende hulka King nii või teisiti ka kuulub. Selle eest talle tugev neli pluss.
Sandri stiilitunnetus on õitsele löönud.