Kasutajainfo

William Gibson

17.03.1948–

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· William Gibson ·

Neuromancer

(romaan aastast 1984)

eesti keeles: «Neuromant»
Tallinn, 1997

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
23
12
4
3
0
Keskmine hinne
4.31
Arvustused (42)

hindex 10.. Neuromancer oli esimene gibson mida ma lugesin... ja kindlasti ei j22 vimasex... arvan et see raamat ei vajagi kommentare :) V2GA V2GA hea raamat…
Teksti loeti inglise keeles
TV

Gibsonit vo-ib lugeda mis keeles tahes, kuid originaalis funksib asi selgelt ko-ige paremini. Tahaks to-sta mytsi nende meeste ees, kes seda eesti keelde ymber panevad. Vo-imas raamat, to-elise scifi algus. Hilisemad Gibsonid pole enam nii suurt muljet avaldanud, tundub nagu ta omapa
Teksti loeti inglise keeles

Lõpmata mõnus ja detailirohke nägemus inimkonna suht lähedasest tulevikust. Samuti tundub see kõigist loetud nägemustest tõepäraseim.
Subjektiivse märkusena ütlen, et minu silmis on raamat viite väärt ainuüksi sellise detaili pärast nagu Turingi võmmid (Turing cops (tehisintellekti ja loogika kursused abx!)), muust rääkimata. Huvitav, mida Alan Turing ise oleks sellest asjast arvanud? :)

PS Lugesin hiljuti selle eestikeelse tõlke ka läbi, pole tal nii väga häda midagi, palju hulleminigi oleks võinud minna, terminoloogia tõlkimisega vähemalt ei oldud eriti puusse pandud.

Teksti loeti inglise ja eesti keeles

Nõustun, et tegemist on klassika ja maailmarevolutsioonilisest seisukohast eriliselt olulise kirjatykiga. Mis paraku ei tähenda, et ta raamatuna millegi poolest meeldinud oleks. Hard-core cyberpunk vist lihcalt eeldab mõnevõrra teistsugust peakuju kui mina seda oman.
Teksti loeti inglise keeles

Ma ei saa sinna midagi parata, minu jaoks on Gibson olnud ja olevatest kirjanikest parim. Kui SciFi areng kuidagi ritta seada, siis on näevad olulisemad punktid, need, kus midagi muutunud, välja umbes nii: Verne - Wells - Asimov - Gibson - ... Muidugi on ka vahepeal häid tegijaid, aga need tüübid on värgi nagu uuele rajale suunanud või nii. Ja kui keegi on juba enne rongist maha jäänud, siis pole tal loomulikult aimugi, kuhu rong liigub... Ka need, kes alles üheksakümnendatel lugema õppinud, ei pruugi Gibsoni osatähtsust märgata, see pole aga nende süü. Tegelt tahtsin ma ainult seda ütelda, et ärge hakake Neuromanceri üle otsustama eestikeelse(?) tõlke(?) põhjal. Sama värk, mida terasemad arvustajad Adamsi Hitchhikeri puhul korduvalt rõhutasid. Asja ei ole võimalik tõlkida.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Pole sel Gibsoni tõlkel viga midagi- on küll sõnaakrobaatikat ,aga tõlkijad on IMHO jäänud seda tehes enamvähem jalule.Isegi asja biokeemiline osa on maakeeles täiesti seeditav.Teose kiitmisega ei saa ka olla kitsi.See on üks neid raamatuid mille tulevikuvisioon kipub täituma..
Teksti loeti eesti keeles

Minu arvamus sellest raamatust langeb ühte Avo Nappo arvamusega. Gibsonil on küll hea fantaasia ja tema tulevikunägemus võib olla tõenäoline, kuid oma nägemust oleks võinud ta teisiti serveerida: raamatu feeling tundus narkouimas häkkeri unenäona, mida see häkker pohmas peaga jutustab. Mulle paraku meeldib asjade kainem esituslaad. Kuigi lugesin eesti keeles, sirvisin ka veidi originaali ning ei arva, et asi tõlkimatu on. Antud tõlke eesti keele kasutus mulle igatahes ei meeldinud.
Teksti loeti eesti keeles

Loomulikult v@ga hea raamat. Kahjuks aga on Gibson antud juhul nn. kyberruumi kirjeldamisega h@irivalt yle pakkunud. Eestikeelne t6lge muidugi allapoole igasugust arvestust!
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Jääsaagijad.. eh.. Üks kehvemaid raamatuid, mida ma lugenud olen. Esimene pool on talutav, kuid pärast läheb parajaks sonimiseks. Vaevalt, et see ainult tõlkest on - kogu jutt venib, on igav ning mingit erilist pointi ka pole. Ilmselgelt ülekiidetud teos, imho. Enam-vähem ühinen Avo Nappo ja Urmas Muinasmaa arvamustega.
Teksti loeti eesti keeles

Väga häiris tõlkijate poolt valitud kenitlev keelevorm. Lülitet. Vajutet. Tapet. Oh jubedust. Kuid sisu oli rabavalt hea.
Teksti loeti eesti keeles

"Teksti loeti mitmes erinevas keeles" oleks siin vist kõige kohasem öelda. :-) Alustasin kelleltki laenutatud inglisekeelsega, kui see tuli enneaegselt tagastada, siis lugesin (mõni aasta hiljem) paar peatükki vene keeles ja tänavu suvel sai viimaks maakeelsega tagakaaneni välja jõutud. :-) Tegelikult lugesin ta pärast veelkord üle. Ma ei saa ennast ei küberpunki ega Gibsoni palavate austajate ridadesse seada. Siiski pean tunnistama, et minu arvamine raamatust ja autorist tõusis sedavõrd, et saan ilma südametunnistust piinamata "viie" ära panna. Sisu ma ümber jutustama ei hakka, küberpunkide ja humanistide omaegses kismas takkajärgi piike murdma ammugi mitte. Esitan vaid väite, mida tihti olen korranud: Ulme - see on oma ajastu hirmude ja lootuste peegel. "Neuromandi" kohta võib öelda sama, mis "Linna" ("City") kohta: See on tulevik, mis jääb üha kaugelame minevikku. Tea, kas sellest ongi nii väga kahju?
Teksti loeti eesti keeles

Nojah , mida nüüd öelda? Olen enamusega (kiitjatega) enam- vähem ühel arvamusel.Viie saab ta juba sellepärast, et minu jaoks olisee esimene tõsine cyber-punk raamat.Kui midagi uut sellest vallast tuleb, loeksin heameelega jälle.Wookie`le vaidleksin vastu,cyber ruumi kirjeldusel polnud midagi viga (tuleb arvestada , et see on TULEVIK , mitte praegunereaalsus). O.K , pikk jutt...
Teksti loeti eesti keeles

Ei ma"letagi, millal viimati nii headraamatut sai loetud. Eks ta veidi seganeja liialt kiire tegevustikuga ole, aga seeei sega eriti raamatu nautimist. Gibsonoli, on ja ja"a"b klassikuks!
Teksti loeti eesti keeles

Jättis sellised kriminulli mulje, mille peategelane oli pidevas joobeseisundis. Ka häiris kõvasti see, et kübermaailma kirjeldati visuaalses modaalsuses. Mis on inforuumil pistmist nägemisega ja värvidega? Kui neid asju mitte arvestada, siis oli päris huvitav. Kui neid asju arvestada, siis jääb hindeks kahe miinusega neli.
Teksti loeti eesti keeles

Kui olin pool lehekülge läbi lugenud, mõtlesin tõsiselt, kas raamat mitte käest ära visata: kogu tekst oli mingis ilutsevas keeles kirja pandud. Lõpuks otsustasin asja siiski läbi lugeda ja väga ei kahetse. Lõpupoole hakkas asi küll segasemaks minama, kuid väga ära siiski ei pööranud.
Teksti loeti eesti keeles

Olen täiesti nõus, et Gibsoni "Neromancer" tähendas uue suuna algust ulmekirjanduses, kuid pean nentima, et mind jättis raamat küll suht külmaks. Tegevus tundus kuidagi uimane ja mittekaasakiskuv. Ehk on süüdi minu mõistmatus, tõlke kvaliteet või hoopiski miski muu. Tundub, et küberpunk jääb minu jaoks lihtsalt liiga kaugeks.

Kui raamatu positiivsematest külgedest rääkida, siis Gibsonil oli päris palju huvitavaid leide. Kasvõi juba eespool mainitud Turingi võmmid, ka selle Kuang viiruse tegevus, Sirgjoon ja veel mõned. Küberruumi kirjeldus oli minu meelest nõrgavõitu, kuid samas pole ma selle koha pealt miski autoriteet.

Ilma mõndade päris heade mõteteta paneks raamatule kirjanduslikust väärtusest lähtudes 1. Praegu panen 2.

Teksti loeti eesti keeles

Tegemist on minu jaoks loetamatu raamatuga ja seda üldse mitte tõlkijate viletsuse tõttu, mis paljude meelest kõige enam teose nautimist takistas. Halb tõlge segab kindlasti lugemist, kuid üldjuhul ei ole ühtegi head teksti võimalik tõlkida nii halvasti, et see üldse lugeda ei kõlba. Näiteks H. Harrisoni «Ajamasina saaga» tõlge ei kannatanud mingisugustki kriitikat, ent see tegi lugemisest lihtsalt nagu halva kvaliteediga lindistatud video vaatamise, mis iseenesest ei seganud mind naljade naermast ja aru saamast, et tegemist on hea ja lõbusa looga, mida läbi raskuste siiski nauditav lugeda. Gibson lihtsalt ei istunud mulle. Mehel on ideid ja nutikaid visioone, aga see, läbi mille ta neid välja käib, ei lähe mulle korda. Jutt käib loomulikult üksnes «Neuromanti» kohta, mis võib olla autori ainuke vilets (kuigi kuulus) teos.
Teksti loeti eesti keeles

Gibson on Gibson ning sellega on kõik öeldud. Mõni peab teda geniaalseks kirjanikuks, teine aga teeb võimalikult maha ("eriti viletsad raamatud"). Subjektiivne värk: umbes nii, et kas mulle meeldib martsipan või mitte.

Hinde 4 panin sellepärast, et pole seni ühtki paremat küberpunki lugenud. Ausalt öeldes oli Gibson mu esimene.

Ahjaa, mis mulle veel "Neuromancerit" lugedes pähe torkas. Viis, kuidas Gibson kirjeldas Neuromandi-nimelise TI pelgupaika, meenutas "Goblin Reservationist" tuttavat loodusmotiivi. Ja võrdlus viimati mainitud teosega tähendab taset.-

Teksti loeti eesti keeles

On maitseküsimus, kes ja kus`t poeesiat leiab. Vormi ja kirjelduste konarusmaastiku üle võib kah vaielda, et kuivõrd "kommerts" üks lugu peab olema, et libedalt "alla läheks". "Neuromant" pole kommerts, võrreldes mõne kodumaise pungikalduvusliku üllitisega. Pole romantika. Pole dekadntlikuna kirjutatud (takkajärgi ligi paarikümneaastase vahega võib taoliseks muutuda, nn. lastekirjanduseks).

Raamat nõuab aega, et sisse elada, aga ulmehuvilisena sain 0-punktist üle ja panen hindeks "viie". Sest: veel lörtsimata semantika (praeguseks aegunud); karakteritel on mingi mõru-magus(-valus) koloriit, mis hapuks ei lähe; virtuaalreaalsuse maastikud on siiski üsna hästi välja kukkunud (mitte-tehnokrati arvates); poeetiline tekst (ei ole ilutsemine!!!!!!!!!!!!!!!!!!!Hõrh-urrh-tðð!)

Teksti loeti eesti keeles

Kindlasti ysna oluline raamat ulme ajaloos ja cyberpunk`i ajaloos kindlasti. Ma ei saa öelda, et ma just vaimustusest yhelt jalalt teisele kargleksin uja käsi kokku taoksin, kuid p6hjus on eekätt minu cyberpunk`i seedimiseks vajaliku seesmise trakti ebapiisavas efektiivsuses ja patt oleks selles kirjanikku syydistada. T6enäoliselt ei oleks ma raamatut kyll pooltki nii nautinud, kui ma poleks eelnevalt läbi lugenud enamikku Gibsoni lyhiproosast, see andis teose m6istmisele väga palju juurde, kuigi enne seesama lyhivorm tundus mulle kyllalt n6rgana. Tegelikult on Gibsoni maailm väga hästi ehitatud, sellel on olemas nii olevik kui ka tulevik. Kasv6i sellepärast väärib Gibson k6rgeimat hinnet.
Teksti loeti vene keeles

Raamat, mis sai loetud mitu aastat tagasi, kuid kummitab millegipärast mind veel siiani. Ei mäleta küll otseselt detaile, kuid sündmustik ja idee on veel meeles. Ja ka see tunne, mis mul raamatut lõpetades oli, on meeles. Tähendab, väga hea raamat minu meelest
Teksti loeti eesti keeles

Vabandust!
Küber, punk?
Ei, mulle ei sobi!
On häid elemente, aga ma ei saa lugeda säärast tegevust. Peaks vist looduses ja puhkeseisundis, mingis täiesti vastupidises keskkonnas, ilma segavate faktorite (nagu päevatöö) mõjuta proovima.
Osalt oli huvitav, erakordne ning seni kogematu. Kuid juba vananev - naiivseks muutunud tänases maailmas - nii geopoliitiliselt kui riistvaraliselt. Kes möllab juhtme otsikutega? Kahekümne ja neljakümne otsikuga asjakesed (nagu COM`id ja LPT) on minevik, siin aga mainiti midagi säärast!
Mind segasid kah mainit puudused seoses nende t`lõppudega, mis iganes nende nimeks ka poleks!
Lõppkokkuvõttes panen nelja, sest usun siit siiski midagi leida võivat, kuigi sügavasti peidus ebameeldivuste kuhja all.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin kymmekond aastat tagasi, failina. Kaks ööpäeva. Siis vedasin end magama.
Midagi nii head polnud ma ammu lugenud. Ja eks seda ole hiljemgi harva juhtunud.

On inimesi, kes ei suuda lugeda raamatuid, kus on vananenud tehnika. Näiteks kettaga telefonid. Õige ka, kes siis enam seliseid kasutab, eks ole. Või jalgratas. Tänapäeval lennatakse lennukiga! Aga niisugust saasta pole mõtet lugedagi. Mina, tõsi kyll, möllasin alles nädal tagasi laua all juhtmetega (neli arvutit pluss hunnik perifeeriat). Aga ma olen vana ka.
Selge seegi, et meie päevade lapsukesed ei suuda aru saada, kuidas võib keegi nii loll olla, et räägib sisuliselt visuaalsest internetist. Et nad enamasti pole kuulnud, kui rängalt töösturid virtuaalreaalsustehnikate kallal ohivad, et tänapäeva netitorud ei veaks yleyldist graafikat lihtsalt jämeduse poolest välja ja et kavasid sellise, vähem verbaalse ja rohkem symbolilise kasutajaliidesega neti ehitamiseks on olnud rohkem kui muda Pärnu mudaravilas, siis on nad reaalsusest nii meeldivalt kaugel, et võime neid endidki enam-vähem virtuaalseteks pidada. Koos graafikaga. Q.e.d.

Tegelikult seisneb Gibsoni originaalsus just kirjutamisviisis. Mis on uus. Ja - tegelikult, vastupidiselt levinud arvamusele - tänini äärmiselt vähe levinud. Aga see ei jõua enamikule põnekaneelajaist muidugi pärale. Eriti tõlkes. (Ehkki, milleks sellistele yldse raamatuid tõlkida?)

Mis toobki jutu tõlkeni välja. Inimesed, kui teile satub kätte "Neuromandi" eestikeelne tõlge, palun ärge lugege seda. Pange see põlema. Ja õppige inglise keel ära, tuleb elus kasuks.
Eesti olukord on juba kord nii õnnetu, et kui midagi sitasti teha, ei saa järgmise viiekymne aasta jooksul keegi teine paremini ka teha, turg ei kanna välja. Mistõttu on käesolev tõlge ikka eriline sigadus.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Üks raamat, mis ammu loetud ja arvustamata. Tahtsin vist miskipärast eestikeelse enne üle vaadata, aga pole seda kusagilt leidnud. Olgu pealegi, usun, et see kuhugi ei kõlba. Teist korda siiski päris ridarealt üle lugeda ei kannatanud, seega "4".

Üldiselt on tegu suurepärase raamatuga, mida kergelt rikub vaid pisut kaanonitesse kalduv lõpp, kuid see on pisiasi. Eraldi aga tahaks hambaid teritada tolle tehnika kujutamise, õigemini selle üle täna ilkumise teemadel. On vist üks liik väga väikese aruga inimesi, kellele asjade maailm on muutunud peaaegu religioosseks meediumiks. Kujutage aga ette kirjaniku raskusi ignorantse auditooriumiga suhtlemisel - kui kirjutamisel interpoleerida keskkond liiga kaugele, ei saa lihtsad hinged sellest aru ja teised on ka hädas, kuna peamine kipub siis paratamatult vajalikuks osutuvate selgituste alla mattuma, kui piirduda elementaarsega, kasutades vaid tänasel päeval kõige eesrindlikumat tehnoloogiat, on tagatud, et paarikümne aasta pärast hakkavad lugejad muigama... Samas aga olen ühes arvustuses juba märkinud, et sama häda kerkib ka siis, kui eestlane näiteks Jaapanist kirjutab - tohutult on mõisteid, esemeid ja kontseptsioone, mis meile üsna võõrad on. Või kui keegi kahe sajandi tagusest Eestist kirjutades kõik hobuseriistad üles loeb - ei erine see kesmise tänapäeva inimese jaoks hüperlaevadest ja blasteritest. Et lõpetaks enda targakspidamise vaid sellepärast, et meil on õnn või õnnetus pisut teisiti arenenud tehnikaga elada ja vaataks, millest raamat päriselt räägib?

Teksti loeti inglise keeles

Nagu tavaliselt lugesin ka seda eesti keeles, nii et jäin ilma originaalkeelsetest "mõnudest", mida meie tõlkijad ei suutnud kuidagi tasa teha. Keelekasutus(nagu varemgi mainitud) oli jube. Peaks nad tagasi kooli saatma, ei usu et nende ema keele õpetaja neile viite annaks. Kuigi ega Gibsonit olegi kerge tõlkida, aga need olid ju ikkagi enda tehtud lollid teod. Raamatust nii palju, et oli huvitav, vast kõige huvitavam Gibson, mida siiani olen lugenud. Kuigi praeguseni olen talt läbi lugenud vaid ühe kogumiku lühijutte, nii et tema romaanide kohta ei oska midagi lausuda. Järgmisena kavatsen Idoru läbi lugeda, ehk siis tean rohkem tema romaanikirjutamise oskustest. Neuromance iseenesest oli huvitav, kuigi mitte väga tõmbav. Kuigi lõpu poole läks tegevuse huvitavamaks ja "tõmbavamaks", kuid see on tavaliselt ju tavaline asi. :P Ei imesta, miks see nii kuulus on ja omal ajal laineid lõi, fantaasia peab mehel meeletu olema, et selline asi kokku klopsida. Plaksutan siis talle käsi ja jätan hüvasti...
Teksti loeti eesti keeles

Omamoodi kurikuulus tekst, mille populaarsus teismeliste arvutihuviliste seas — kellest paljud armastasid võõrastesse arvutitesse sisse murda — pani aluse küberpunkarite kräkkeritega samastamisele; nõiajahi kõrghetkel USAs võrdus korraga arvuti ja “Neuromandi” omamine enese kurjategijaks tunnistamisega.

Ma olen viimased paar aastat (alates sellest, kui eelmise sajandi Gibsoni pea täies mahus läbi sain) mõelnud, et miks kuradi pärast mulle “Neuromandi” järgsed asjad ei meeldi. Ei, loetavad, aga mitte midagi vaimustavat. Eks ma olen pirtsakas ka, näiteks muusika puhul on tavaline, et mingi esitaja kahe kindla loo peale olen sillas, ülejäänuid ei kuulaks raha eest ka… aga ikkagi? Asi ehk minu ikkagi üsna kehvas inglise keele oskuses? Sest kui oled millegagi emakeeles tuttavaks saanud, aitab see hiljem originaali raskematest kohtadest üle. Õnnetul kombel ei klapi see hästi, sest ka mitmed inglise keeles loetud keerulised tekstid on hästi peale läinud… ja veel üks eestikeelne Gibsoni romaan, “Idoru”, ei meeldi mulle kohe üldse.

Kuni mulle sobivas kontekstis meenus üks Gibsoni intervjuu, kus ta pajatas “Neuromandi” saamisloost. Olles seni ainult jutte kirjutanud, võttis ta lolli peaga vastu romaanilepingu. Ja veetis siis üsna paanilise aasta, üritades aru saada, kuidas romaani kirjutamine käib ja kuidas sellise hiidpika teksti jooksul mitte lugeja tähelepanu kaotada. Ta tegi seda paarkümmend korda täies mahus ümber (oma põntsu andis “Blade Runneri” kinnotulek, mis olla tema algse nägemuse juba teoks teinud, aga palju paremini) ja Gibsoni tekstid kipuvad ümberkirjutamise käigus aina lühemaks jääma… Ehk siis on “Neuromant” oma struktuurilt pigem lühijutt, aga sinna on nii palju sisse pressitud, et annab romaani mõõdu välja (ei, ma ei hakka nüüd promoma innovaatilist lähenemist Stalkeri kategooriatele). Ja Gibsoni jutud mulle meeldivad, kohe väga. Hiljem oli tal juba kogemusi rohkem ja romaanid tulid täitsa romaani nägu, isegi vahetuvad tegevusliinid on olemas:-)

Romaani tegelik panus ulmekirjandusse polnud mitte uue atribuutika ja tausta pakkumine vanale žanrile (mida oli lihtne kopeerida ja mida kopeeriti ka, nii et veri väljas, ja mis isegi mõned head teosed andis, nagu Richard KadreyMetrophage”), vaid väga elav ja intensiivne kirjutamisstiil (mida on väga keeruline kopeerida ja mida eriti ei kopeerita ka). Jaak Tombergi magistritöö “Ekstrapolatiivne kirjutamine” kirjeldab hästi, millega siis ikkagi tegu (ehkki tekstinäiteid on ikka üsna valus lugeda). Jäljendamishimu on muidugi kerge tekkima (eriti algajal, mis seletab kõiki noid erakordselt abituid küberpunklugusid), sest atribuutikat on lademes, nii ka suhteliselt lõdva randmega vägivalda (tegelased on ju lõppude lõpuks ehtsad psühhopaadid). Mõnel juhul annab omast arust originaalitruu jäljendus tulemuseks noh näiteks patsifistpunkaritega täidetud Viljandi. Õnneks kaotasin ma need katsetused kolides ära;-)

Esimest korda lugesin “Neuromanti” vast kolmeteistaastaselt ja tagakaas oleks peaaegu sundinud raamatut riiulisse tagasi panema — aga ju ma siis vaatasin sisse ka ja olingi hingekesest ilma… Tõlge, ehkki kahtlemata üks halva teksti etalone eesti keeles, ei ole mind tegelikult kunagi suutnud väga loksutada. On lihtsalt nii hea lugu, et tuleb selgelt ja kahinata läbi kõige hullemate atmosfäärihäirete (siinkohal võiksin pajatada mälestusi televisiooni tarvitamisest masina abil, mille pilt oli poole ekraani võrra nihkes ja hüplev). Originaal on pigem boonuseks, et saad teada, kuidas mingeid asju nimetatud on jne. Ehkki, kui juba valida on, siis loen ikka väljamaa keeles. Iga paari aasta tagant uuesti üle.

Tõsi, iga korraga märkab üha rohkem tehnilisi apsakaid — no ei saa geostatsionaarne satelliit rippuda Manhattani kohal; sealt nähtav olla küll, aga see on ikkagi teine asi… See, et Gibson arvutitest muhvigi ei teadnud, on ju üldteada, ja kõige sellest tuleneva üle ma tõesti vinguda ei viitsi. On jabur, aga võiks veel palju hullem olla. “Neuromant” ei jutusta mitte (ainult) arvutitest, vaid (ka) inimestest, narkootikumidest, linnadest, kuritegevusest, ilukirurgiast, meediast, saastest…

Võiks mainida, et kuna mina romaani esmailmumisel heal juhul alles loode olin, jäin ilma selle eeldatavasti vägevast tulevikulaksust; tänaseks on sellest tulevikust saanud “tulemata jäänud minevik”, mis minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt tekstile veel omajagu juurde annab. Eelistan näiteks uudiseid tarbida teatava ajalise distantsiga, võiks öelda ajalookaifi pärast. Arvake ära, mis hinde ma Gibsoni “The Gernsback Continuumile” panin?

Noore ja naiivsena olin ma absoluutselt kindel, et kui Gibsonit veel tõlgitakse, siis stiiliühtsuse huvides ikka tolles äratapet kõnepruugis. “Idoru” ja “Põleva Kroomi” ilmumise ajaks olin õnneks targemaks saanud, mis potentsiaalset närvivapustust vältis. Siiski on tollest ettekujutusest jäänud riismeid: “Neuromandis” on mõned väljendid (tõrreskasvatatud, Huilgav Rusikas), mis utoopilises uues tõlkes peaks kindlasti samaks jääma. Muidu on nagu Strugatskitega, et kunagine Pioneeri järjejuttude sõnavara on üle parda visatud, aluseks võetud veel paarkümmend aastat varasem, ja siis loe ja piinle.

Eesti väljaande kaanepilt muide on maha viksitud poolikuks jäänud koomiksiversiooni esimese vihiku kaanelt. Näeb suisa parem välja kui originaal.

Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Neuromancer on küberpunk-ulmelugu. Peategelaseks on Case, endine arvutihäkker, kelle närvid ta viimane tööandja pettuse eest läbi kõrvetada lasi. Nüüd on ta pisisuli Chiba sadamalinna tänavatel Jaapanis ja põletab oma närust elu nii kiiresti kui võimalik.
 
Ühel päeval aga langeb ta Molly-nimelise salamõrtsuka kätte, kes viib ta endise eriväelase Armitage juurde. Too teeb Case'ile pakkumise - tema närvid tehakse korda, kui ta võtab vastu eriliselt ohtliku tööotsa. Rünnata tuleb nimelt orbiidil asuvas linnas paiknevat Tessier-Ashpool ülirikast perekonnafirmat.
 
Meeskonda lisatakse peagi ka ammusurnud häkkeri "Flatline" tehiskehastus, mustkunstnik-illusionist-psühhopaat Riviera ja rastafarist kosmosepiloot Maelcum. Kuid üsna pea hakkab Case taipama, kes tegelikult kogu selle operatsiooni niite tõmbab...
 
Huvitav, et mul pole sellest mingit erilist mälestust, kuid ilmselt olen selle teose maakeelset versiooni vähemalt lehitsenud, sest mingid stseenid tulid väga eredalt ette. Nagu Molly elektroonilise silma purustamine. Või Maelcumi kõrvaklappidest kostev Siioni dub-muusika.
 
Vägevad stseenid ehk iseoomustavadki seda teost kõige enam. Gibsoni stiil on hästi tihe, kuidagi üheaegselt kujundlik ja kirjeldav, ning ta laob muudkui pildi pildi otsa, hoolimata sellest, kas lugeja järgi jõuab. Juba ainult selle tulevärgi pärast on teos lugemist väärt.
 
Samas maskeerib see natuke asjaolu, et alati ei jõua sisu vormile järele. Päris paljud tükid tunduvad rohkem nagu eraldiseisvad killud kui tervikteose osad. Samuti, kui tagantjärele mõelda, siis liigub kogu põhimissioon ikka täiesti teosammul (kuigi lugedes ei pruugi see nii tunduda).
 
Aga noh, seda kõike kompenseerib taostal tuntav toores energia, põrandaaluse rohmakusega teostatud. On täiesti mõistetav, miks just see teos ulmekirjanduses täiesti uue lehekülje pööras. Isegi kui see väga ei meeldi, nakatab see lugejat isegi vastu tahtmist.
 
See on natuke nagu lugu, mida punkbändi Sex Pistols esimese esinemise kohta räägitakse. Seal oli kohal ainult mõnikümmend inimest, kuid järgmisel päeval läksid enam kui pooled neist ja hakkasid omaenda bändi tegema. See raamat siin on midagi selletaolist.
 
Hinnang:7/10
 
Teksti loeti inglise keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

"Tulevaste jumalate" näol on tegu vist eesti ulmes seni ainulaadse saamislooga raamatuga - nimelt on tegu arendusfaasis kodumaise MMORPG "Mortalis" romaniseeringu või kirjanduslikus vormis teaser'iga. Tegevuskohaks Mortalise-nimeline planeet ja süžeeks kosmoserobinsonaad, kus allakukkunud kosmoselaevalt pärinevad kloonitud inimesed peavad Mortalise vaenulikus keskkonnas ellu jääma ning klaarima suhteid nii omavahel kui ka teiste kohalike mõistuslike liikidega...
Romaani plussideks on kahtlemata erinevad ulmelised ideed, elukad jne. Natuke küll häiris sõna "džungel" kohatine kasutamine Mortalise võpsikute kohta, sest kogu ülejäänud tekstist võis välja lugeda, et tegu on ikkagi parasvöötme kliimatingimustes toimuva looga. Miinuseks vast see, et on väga palju erinevaid tegelasi, kes pidevalt ringi sahmerdavad, aga kellest ühelegi eriti kaasa elada pole võimalik. Kohati turgatas, et multifilmina oleks see kõik parem kui romaanina - erinevad tegelased ja nende veidrad lemmikloomad jooksevad ning sebivad ringi, siis käib jälle kuskil ootamatu pauk jne... sobks animafilmide esteetikaga paremini kui ilukirjandusega. 
Otsapidi on romaan seotud ka "Saladuslik tsaari" maailmaga ja ämblikrott nimega Sõbrake, kellesse ta perenaine kaitsvalt suhtub, pärineb minu mälu järgi hoopis Laura Loolaidi loomingust. Mandi loomingule omast rõhutatud Eesti-kesksust on "Tulevastes jumalates" ehk keskmisest vähem, aga seda ikka leidub. 
Teksti loeti eesti keeles

"Veealused" on omalaadne kõrgtehnoloogiline postapo tulevikumaailmast, mille helge utoopia (mugav ja turvaline, aga kohati lasteaiatasemel ülereguleeritud kontrollühiskond, mille hävingust lugejana ausaltöeldes eriti kahjugi pole) vussitakse ära meile praeguse seisuga võimatul viisil ja ka järgnevas maailmas jäävad inimkonna riismed ellu ulmelist tehnoloogiat kasutades. Nagu esmaarvustaja on maininud, ei saagi romaanis täpsemalt toimuvast ilma spoilerdamata eriti rääkida, nii hoidun ka mina katsetest seda teha. Mainiksin vaid, et autori loodud tulevikumaailm oma ulmeliste ideedega on igati põnev ja ka pinge kruvimise oskus näib autoril käpas olevat, nii et igav mul seda romaani lugedes kordagi ei hakanud.
Teksti loeti eesti keeles

"Kosmoseodüsseia" kolme esimest romaani sai kunagi ürgammu loetud ja Kubricku kuulsat filmi vaadatud, aga mingeid seoseid käesolev romaan nendega minus ei tekitanud - kui ehk ahvinimeste kokkupuutumise teema kosmilist päritolu anomaaliaga välja jätta. "Aja silm" on hoogsa seiklusliku süžeega (ehk isegi meelelahutuslikult mõjuv) ja paljusid erinevaid teemasid kombineeriv romaan, mille ulmelise ideega analoogset polegi nagu varem kohanud. Ja nagu üks eelarvustaja on seda veidi teiste sõnadega maininud -  olulisi tegelasi, sealhulgas positiivseid, sureb "Aja silmas" umbes sama kiires tempos kui Martini "Jää ja tule laulu" tsüklis, mis on autorite poolt üsnagi üllatav valik.
Kokkuvõttes: hea raamat, ajaloohuvi on selle nautimisel kindlasti plussiks (kõik need arutlused Aleksander Suure, mongolite ja Briti impeeriumide üle), ent tõenäoliselt sobib romaan lugemiseks ka mitte-niivõrd-ajaloohuvilistele ulmelugejatele. Jääme järgmiste osade eestikeelseid tõlkeid ootama!
Teksti loeti eesti keeles

Lugu koobasplaneedile kolinud ämbliku ja inimese ristandist, kes üritab terroristide käest vabastada oma endise bossi tütart. Päris omalaadse ideega lugu. 
Teksti loeti eesti keeles

Idee poolest meenutas natuke Meyrinki "Violetset surma" - mingi sõna lausumine muudab võluväel kogu inimkonda. Käesolevas loos kaovad nende seljast riided ja pea terve inimkond harjub alastikultuuriga. 
Lugu ise ongi pildike sellest maailmast. Ei olnud otseselt halvasti kirja pandud, aga väga ei köitnud. 
Teksti loeti eesti keeles

Yzzi lugu on ilma selle pseudonüümi taga peituva autori isikut paljastamata väga keeruline arvustada, kuna see muudab võimatuks paralleelide tõmbamise autori ülejäänud  loomingu ja sellega seotud arengutega. Ent ehk on vihjeks järgmine kokkuvõte loo algusest: minategelaseks on üheksakümnendates eluaastates ja noorendusravi läbi teinud vanamees, kes suundub pensionipõlve pidama Erose-nimelisele planeedile. Sealseks põhiliseks turismimagnetiks on iredeks kutsutud vampiiirikalduvustega humanoidid, kelle emasisendid meenutavad varateismelisi inimtüdrukud ja tunnevad seksuaalset tõmmet Homo sapiens'i meesisendite vastu. Minategelane iresid päris mõistuslikeks eluvormideks ei pea seoses nende düskalkuulsete kalduvustega. Loos endas on rohkelt filosofeerimist ja targutamist hukkamineva maailma teemal ning hebefiilse kallakuga erootikat.
Ehk siis kõik, kes viimase paarikümne aasta jooksul on eesti ulmes toimuvaga kursis olnud ja "Ideaalset kaaslast" lugema satuvad, peaksid suutma aimata, kes selle loo autoriks võiks olla. Võimalik, et paljudele lugejatele tundub tabuteemadega mängimine selles loos kuidagi šokeerivana, aga mind jätab pigem ükskõikseks... eriti, kuna sama autor on samade teemadega mänginud juba üle kahekümne aasta ja ma olen paljusid neist tekstidest ka varem lugenud. Häda on pigem selles, et kui kirjanik (ja see käib enamiku kirjanike kohta) püüab üheaegselt kirja panna põnevat ulmeteost ja mõtlemapanevat maailmaparanduslikku traktaati, kukub ta enamasti läbi oma mõlema eesmärgi puhul. Ja ei, Yzzi pseudonüümi kasutav autor pole kaugeltki ainus eesti ulmekirjanik, kes on sellesse orki astunud - sama viga on teinud paljud kirjanikud nii siin kui välismaal. Lisaks veel autori komme korrata oma erinevates teostes täpselt ühesuguseid stseene (nt minategelase vestlus oma kurja eksminiaga pärineb justkui täpselt ühest ta aastatetagusest romaanist). 
Kokkuvõttes: väga hamba all ei karjunud, aga kokku "3".
Teksti loeti eesti keeles

Lugu Maalt pärit neiust, kes lapsepõlvest peale ligikaaslastest lahutatuna töötab mittehumanoidsete tulnukate poolt asustatud võõrplaneedil prostituudina. Loo algus mõjus üsna igavana ja tulnukseksi kirjeldused lausa kergelt tülgastavatena. Hiljem läks natuke paremaks, nii et kokku "3". 
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algab päris eheda erootilise kallakuga Muinas-Eesti õhustikule ja mütoloogiale tugineva fantasy'na. Debüütloo (kui see ikka seda on ja tegu pole mõne varemtuntud autori poolt kasutatava pseudonüümiga) kohta ikka väga hästi kirja pandud, mulle meeldis ausaltöeldes rohkemgi kui nt Mandi samal ainestikul põhinev looming, kuidagi karmim ja ehedam. Jääb loota, et autor jätkab kirjutamise ja avaldamisega. 
Teksti loeti eesti keeles

Lugu Tenerifel matkavast eesti noormehest, kes satub seal kaasmaalastest tüdrukutekamba otsa ja otsustab nendega nende teel liituda, aimamata vähimatki sellest, kellega täpselt tegu on ning mis teda kokkuvõttes ees ootab...
Idee poolest oleks võinud täiesti loetav lugu olla, aga kirjatehniline teostus on kohutav. Reaktori keeletoimetajana püüdsin seda natuke paremaks kõpitseda, nii et tahaksin väga loota, et avalikuks lugemiseks mõeldud versioon loost on natuke parem kui see, mis mulle algses failis ette sattus. (Üldiselt väldin ma enda poolt keeletoimetatud tekstide Baasis arvustamist, kuna tihti tuleb need sellises ulatuses üle kõpitseda, et tunnen end juba peaaegu kaasautorina ega tea enam õieti, millisest vaatenurgast lähtuvalt ja millist varianti tekstist täpselt arvustama peaksin, aga kuna mul paluti spetsiaalselt Reaktori aprillikuu erinumbri tekste arvustada, tegin siinkohal erandi). Lohakavõitu slängisegune kõnekeel võiks olla põhjendatud dialoogides, kui tegelased omavahel niimoodi räägivadki, aga käesolevas loos hõlmab see kogu teksti, sh narratiivset osa, ja jätab tervikuna nii halva mulje, et kõrgemat hinnet ma sellele loole anda ei suuda. 
Teksti loeti eesti keeles

Omalaadne poeetiline heietus apokalüptilisest lähitulevikumaailmast, mida kummitavad lõputu vihm ja globaalne uputusoht. Mittte just tüüpilise teostusega ulmejutt, aga kahtlemata omapärane. 
Teksti loeti eesti keeles

Martini "Tuhande maailma"-tsükli tekstide täieliku (kui eraldi eesti keeles ilmunud romaan "Valguse hääbumine" ja lühematest tekstidest kombineeritud kollaažromaan "Haviland Tufi reisid" välja jätta) eestikeelse kogumiku avaldamine on kahtlemata kiiduväärne saavutus... eriti arvestades seda, et kuuldavasti pole analoogset kogumikku inglise keeleski olemas. Paar vormistuslikku viga (sisukorrast puudub "Ussikojas" ja "Tähenaise" tõlkes on küljendusvea tõttu umbes pool lauset teksti kaduma läinud) tunduvad selle hiigelsaavutuse kontekstis pigem pisiasjadena.
Mida siis kokkuvõttes kõigi nende lugude kohta öelda? Nagu arvustustes eraldi juba mainitud, tulid autoril minu meelest paremini välja fantasylikuma õhustikuga lood - tehnoulmelisemad tekstid on keskmiselt vähemütlevamad, neis on vähem autorile iseloomulikku omapära ja need on justkui rohkem ajale jalgu jäänud ("Liivakuningad" on siinkohal muidugi suureks erandiks, nagu ka "Greywateri jaama mehed"). Teiseks, erootikat on neis lugudes hästi palju. Võib-olla torkas silma seoses sellega, et erootika vajalikkus ulmekirjanduses on viimasel ajal mu tutvusringkonnas ägedaid diskussioone tekitanud, aga võrreldes 1970. aastate ingliskeelse ulmega (mitte ainult Martini, vaid ka nt Silverbergi tollase loominguga) tundub tänapäevane ulme lausa süütult viktoriaanlikuna. Ilmselt oligi tegu hipijärgsele ja AIDS-i-eelsele lühikesele perioodile omase suundumusega.
Lood ise on sellised nagu need on, mõned suurepärased, teised natuke kehvemad. Ühtki päris halba teksti siin kogumikus minu meelest siiski polnud.   
Teksti loeti eesti keeles

Taaskord - meeldis ja väga. Noorele Martinile omasele viisile kirjutada kosmoseulmet müütilis-muinasjutulisel viisil lisandub tuleviku kosmosemaailma huvitav kujutamine. Maailm, kus mõistuslike tulnukate rasse on nii palju, et keegi neid peast ei teagi, ja mille mõistuslike elanike maailmatunnetus on pigem antiik-, kesk- või varauusaegsete inimeste kui meie tänapäeva lõplike piiridega maailma elanike moodi. Nimelt paiknevad inimestele tuntud universumi servades justkui valged laigud, kus paiknevad kõrgtehnoloogilised tsivilisatsioonid on tulevikuinimestele sama tundmatud kui näiteks Vaikse ookeani avarused 15. sajandi eurooplastele. Sellega kaasneb ka teatud maadeavastuste ajastu vaim, mis lugu ennast ja selle peategelase mõttemaailma nö punase niidina läbib. Lisaks veel planeet Maailmaderisti kafkalik õhustik - maailm, kust pole võimalik lahkuda, sest välimuselt rebaseid meenutavad mittehumanoidsed bürokraadid mingitel jaburatel ettekäänetel lihtsalt ei lase, tõi millegipärast meelde Strugatskite "Teo nõlvakul".
Kosmoselaeva meeskonnaliikme Ian MacDonaldi nimi meenutas sarnase nimega põhjaiiri ulmekirjaniku, ent ilmselgelt pole tegu metakirjandusliku vihje, vaid juhusliku kokkusattumusega, kuna "Kivilinna" esmailmumise ajal oli viimane umbes 17-aastane nooruk, kelle ilukirjandusliku debüüdini jäi veel 11 aastat. Ilmselt on tegu lihtsalt keldi maailmas levinud nimekombinatsiooniga. 
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis. See noorele Martinile omane oskus kirjutada kosmoseulmet ülipoeetilises stiilis ja fantasylaadse - võiks isegi öelda, et müütilis-muinasjutulise õhustikuga. Pluss transhumanistlikud teemad, mis mind ulmes alati köidavad. 
Teksti loeti eesti keeles

"Laulus Lyale" on kasutatud üht ingliskeelses ulmes levinud võtet - kauges tulevikus toimuvas loos viidatakse mingile ingliskeelse kirjandusklassika teosele, mis on sajandite või aastatuhandete pärast endiselt populaarne ja mida loo tegelased ka lugenud on. Tihtipeale on tegu mingite tektidega, mis on ilmselt natukenegi haritumatele brittidele või ameeriklasele juba koolipõlvest tuttavad, ent väljaspool anglosfääri pea täiesti tundmatud. Käesolevas lühiromaanis on selleks inglise luuletaja Matthew Arnoldi 1859. aastast pärinev poeem "Dover Beach", millest pärineb ka Philip Reeve'i romaani pealkirja inspireerinud fraas a darkling plain ehk "pimenev tasandik".
"Laulus Lyale" kirjeldatud tulnukmaailm ja lühiromaani idee olid päris huvitavad. Mida tahaksin aga ette heita - tekst on liiga pikk ja veniv ning selle lõpplahendus pikalt etteaimatav. Seega maksimumhinnet ma sellele anda paraku ei suuda. 
Teksti loeti eesti keeles

Nukravõitu lugu kaevandusplaneedilt pärit noormehest, kellel vaatamata kosmoses ringiseiklemisele ja uute elamuste otsimisele armuelus kuidagi vedama ei kipu. Sarnaselt lugudele "Keegi ei lahku New Pittsburgist" ja "Katkestus" on ka "Lihamaja mehes" oluline roll kaugjuhitavatel robotzombidel, keda sedapuhku kasutatakse teenindava personalina bordellides. 
Ei olnud paha lugu, aga üldiselt meeldivad mulle Martini noorpõlveloomingust pigem natuke fantaasiarikkamad ja müütilisema hõnguga tekstid. 
Teksti loeti eesti keeles

Sarnaselt loole "Keegi ei lahku New Pittsburgist" keskendub ka "Katkestus" robot-zombide ja nende käitlemisele spetsialiseerunud kooljatalitajate teemale, sedapuhku on tegevuskohaks õhustikult veidi Metsikut Läänt meenutav kaevandusplaneet ning loo keskmes kooljatalitajate ja nende vaenlaste omavahelised intriigid. Võrreldes "New Pittsburgiga" meeldis nagu natuke rohkem, ehkki tuleb nentida, et aastal 1973 jäi toonase noorkirjaniku Martini parimate tekstide ilmumine veel tulevikku.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu kaevandusplaneedist, kus zombideks muudetud kurjategijaid kasutatakse odava tööjõuna, võis ju omas ajas päris karmi tekstina tunduda, aga praegu paneb nagu veidi õlgu kehitana. Hindeks "3+"
Teksti loeti eesti keeles

Pikemate ja rohkem maailmaloomele keskenduvate Martini lugude vahel mõjub "Põgenejad" natuke kergema vahepalana. Lugu keskendub telepaadist kosmosedetektiivile kaugtulevikus ja tema kokkupuutele jälitusmaania all kannatavate inimeste mõttemaailmaga. Omalaadne lugu. 
Teksti loeti eesti keeles

Lugu näib olevat mingil määral inspireeritud Kesk- ja Lõuna-Ameerika kõrgtsivilisatsioonide vallutamisest Hispaania konkistadooride poolt 16. sajandi alguses... või sellega seotud ajaloomüütidest ja -legendidest. 
Martini loos on sõjakas Bakkaloni Laste ususekt otsustanud vallutada Coriolise planeedi, mille põliselanikeks on jaenšideks kutsutud pisikesed hallikarvalised mõistuslikud humanoidid, kes valmistavad harukordseid kunstiteoseid ja kummardavad jumalaid, keda usuvad elavat metsikus looduses paiknevate püramiidide sees. Bakkaloni Lapsed käivitavad nende vastu massilise terrori, lõhuvad püramiide ja hukkavad kättemaksuks iga tapetud inimkolonisti eest massiliselt jaenšide lapsi (see detail, millele vihjab ka loo pealkirjana kasutatud Rudyard Kiplingi tsitaat, tõi mulle meelde seaduse saja indiaanlase tapmise kohta karistusena iga nende tapetud hispaanlase eest 16. sajandi Ameerikates). Jaenšide kunstiga äritsev kõhukas kosmosekaupmees Arik neKrol (kes meenutab veidi sama autori loomingust tuntud Haviland Tufi) püüab Coriolise põliselanikke oma liigikaaslastest usuhullude eest kaitsta, ent paraku kipuvad ta käed Bakkaloni Laste taltsutamisel lühikesteks jääma...
Korralik jutt, aga väga nagu ei vaimustanud. Võib-olla seetõttu, et siin loos polnud nagu eriti kellegagi kaasa elada - pahad tegelased olid üdini pahad, positiivsed kas tulnuklikult võõrikud (jaenšid) või siis lihtsalt kujunenud olukorras abitud ja saamatud (loo kaks positiivset inimtegelast). 
Teksti loeti eesti keeles

Loo minategelasest kosmoserändur on pärast lahkuminekut oma pikaajalisest armsamast ja rännukaaslasest Jamisoni Maailmas isoleerunud sealsest ürgmetsast leitud iidvanasse tuhakarva tornhoonesse ning tegeleb hiiglaslike ulmaämblike, kelle mürgipaunad sisaldavad kallihinnalist narkootilist ainet, küttimisega. Paraku ei taipa ta endine kallim ja tolle uus väljavalitu teda tema vabatahtlikus erakluses rahule jätta...
Autor on taaskord loonud ühe huvitava maailma koos veidrate koletiste kirjelduste ja intriigiga, mille armukolmnurk meenutas mulle millegipärast natuke sama autori romaani "Valguse hääbumine". Hindeks kindel "5". 
Teksti loeti eesti keeles

Alustaksin sellest, et käesoleva loo kogumikus "Tuhande maailma lood" ilmunud eestikeelses tõlkes on küljendusvea tõttu üks tekstijupp kaduma läinud. Raamatu 148. lehekülg lõppeb sõnadega "Kuid siin, siin oli ainsateks märkideks säravad" ja 149. lehekülje algusest leiab juba lause "Karvane Hal teadis, et argimöll jäi mujale." Ilmselt ei ole kadumaläinud tekstiosa eriti pikk. Püüdsin leida võrgust loo ingliskeelset originaali, ent seda ei paista kusagil legaalselt ja tasuta kättesaadaval olevat, nii et kadumajäänud koht loost jäigi minu jaoks vähemalt esialgu kadunuks. 
Loo tegevus toimub kuritegelike jõukude poolt kontrollitud Thisrocki-nimelise elutu taevakeha sisse uuristatud koridorides, kus oluliseks ettevõtlusvaldkonnaks on eksootilise välimusega mõlemast soost inimeste või humanoidide kupeldamine. Kõlab tuttavalt? Jah, sarnastest ulmelistest keskkondades on kirjutatud hilisemal ajal ja märksa paremini küberpungiliku õhustikuga kosmoseoopereid (kohe meenub näiteks James S. A. Corey "Leviathan Wakes"). Martini 1976. aastal ilmunud lugu mõjub nagu enneaegse katsena midagi sarnast kirjutada, aga ilmselgelt polnud kirjutamisaeg veel hullumeelsetel küber- või bioteemadel fantaseerimiseks küps. Hoolimata karmide teemade käsitlemisest mõjub "Tähenaine" pigem tuimalt ja igavalt ning ka slängi kasutamine dialoogides tundub pigem ülepingutatuna. Võimalik, et kirjutamisajal oli tegu igati ägeda ja võimsa looga, ent praegu tundub see selgelt ajale jalgu jäänud olevat. 
Teksti loeti eesti keeles

Klaustrofoobse õhustikuga lugu sureva musta päikese all veidras võõrmaailmas maa-alustes koobastes elavast inimtõust ehk "ussilastest", nende võikalt julmast ja dekadentlikust kultuurist ning suhetest teiste sealsete mõistuslike ning mittemõistuslike eluvormidega.
 Kui Martini varasemat loomingut võib suures osas kirjeldada kui õhustikult fantasy't meenutavat teaduslikku fantastikat, siis käesolevas lühiromaanis on lisaks veel tugev õuduselement (ehkki midagi üleloomulikku siin pole, sisuliselt on ikkagi tegu žanripuhta teadusliku fantastikaga). Ise arvasin siin ära tundvat vihjeid Poe loomingule (novellile "Punase surma mask" ja luuletusele "Võitja uss"), sarnasusi oli ka Lovecrafti ja Moorcocki teostega ning võib arvata, et autorit olid selle maailma loomisel mõjutanud veel mingisugused teosed, mida ma lugenud pole. 
Kokkuvõttes võimas lugu... kohati üsna julm ja võigas, nii et nõrganärvilisematele lugejatele vast soovitada ei julgeks, aga hindeks kindel "5". 
Teksti loeti eesti keeles

Lugema hakates tundus see lugu mulle peaaegu täiusliku tekstina - kargelt poeetiline talvemaailma kirjeldus ja teaduslik-fantastilise taustamaailmaga kombineeritud fantasy'le omane õhustik. Üks neid Martini lugusid, mida lugedes tekib tunne, et "Jää ja tule laulu" tegevusmaailm võib tõesti olla kuidagi seotud tema varasema teaduslik-fantastilise loominguga.
Paraku keeras loo sündmustik mingil hetkel traditsioonilise muinasjutu radadele ja ei jõudnud eriti kuhugi välja, mis mulle kerge pettumuse valmistas. Oma osa mängis siin ka see, et pidasin "Kärekannisid" ekslikult palju pikemaks tekstiks, kuna järgnev jutt "Ussikojas" on eestikeelse Martini kogumiku sisukorrast eksikombel välja jäänud. "Kärekannide" hindeks jääb siis "4" tugeva plussiga.
Teksti loeti eesti keeles

Loo sündmustik areneb niiskel ja soisel Greywateri planeedil, mille domineerivaks eluvormiks on üliohtlik kollektiivmõistuslik seen. Planeedi ainsad inimestest asukad, kohaliku uurimisjaama teadlased, seisavad silmitsi ränkade valikutega, kui keset kosmosesõda kukub Greywateri sohu vaenlaste kosmoselaev. Püüda kosmosehädalisi päästa või mitte - arvestades seejuures variandiga, et nad on ilmselt hambuni relvastatud ja võivad olla seenega nakatunud, mille ainsaks teadaolevaks ravivahendiks oleks hädatapmine...?
"Meestes Greywateri jaamast" kordub teistest Martini kosmoselugudest tuttav bioloogilise sõja teema. Taaskord on ta loonud ühe värvika ja võõrapärase maailma, mis sedapuhku meenutab natuke vanade ulmejuttude Veenust (seeneteemaga meenusid kohe Weinbaumi Veenuse-lood, Martini seen on küll märksa kurjem ja intelligentsem). Kokkuvõttes igati võimas lugu.
Teksti loeti eesti keeles