Kasutajainfo

William Gibson

17.03.1948–

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· William Gibson ·

Neuromancer

(romaan aastast 1984)

eesti keeles: «Neuromant»
Tallinn, 1997

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
23
12
4
3
0
Keskmine hinne
4.31
Arvustused (42)

hindex 10.. Neuromancer oli esimene gibson mida ma lugesin... ja kindlasti ei j22 vimasex... arvan et see raamat ei vajagi kommentare :) V2GA V2GA hea raamat…
Teksti loeti inglise keeles
TV

Gibsonit vo-ib lugeda mis keeles tahes, kuid originaalis funksib asi selgelt ko-ige paremini. Tahaks to-sta mytsi nende meeste ees, kes seda eesti keelde ymber panevad. Vo-imas raamat, to-elise scifi algus. Hilisemad Gibsonid pole enam nii suurt muljet avaldanud, tundub nagu ta omapa
Teksti loeti inglise keeles

Lõpmata mõnus ja detailirohke nägemus inimkonna suht lähedasest tulevikust. Samuti tundub see kõigist loetud nägemustest tõepäraseim.
Subjektiivse märkusena ütlen, et minu silmis on raamat viite väärt ainuüksi sellise detaili pärast nagu Turingi võmmid (Turing cops (tehisintellekti ja loogika kursused abx!)), muust rääkimata. Huvitav, mida Alan Turing ise oleks sellest asjast arvanud? :)

PS Lugesin hiljuti selle eestikeelse tõlke ka läbi, pole tal nii väga häda midagi, palju hulleminigi oleks võinud minna, terminoloogia tõlkimisega vähemalt ei oldud eriti puusse pandud.

Teksti loeti inglise ja eesti keeles

Nõustun, et tegemist on klassika ja maailmarevolutsioonilisest seisukohast eriliselt olulise kirjatykiga. Mis paraku ei tähenda, et ta raamatuna millegi poolest meeldinud oleks. Hard-core cyberpunk vist lihcalt eeldab mõnevõrra teistsugust peakuju kui mina seda oman.
Teksti loeti inglise keeles

Ma ei saa sinna midagi parata, minu jaoks on Gibson olnud ja olevatest kirjanikest parim. Kui SciFi areng kuidagi ritta seada, siis on näevad olulisemad punktid, need, kus midagi muutunud, välja umbes nii: Verne - Wells - Asimov - Gibson - ... Muidugi on ka vahepeal häid tegijaid, aga need tüübid on värgi nagu uuele rajale suunanud või nii. Ja kui keegi on juba enne rongist maha jäänud, siis pole tal loomulikult aimugi, kuhu rong liigub... Ka need, kes alles üheksakümnendatel lugema õppinud, ei pruugi Gibsoni osatähtsust märgata, see pole aga nende süü. Tegelt tahtsin ma ainult seda ütelda, et ärge hakake Neuromanceri üle otsustama eestikeelse(?) tõlke(?) põhjal. Sama värk, mida terasemad arvustajad Adamsi Hitchhikeri puhul korduvalt rõhutasid. Asja ei ole võimalik tõlkida.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Pole sel Gibsoni tõlkel viga midagi- on küll sõnaakrobaatikat ,aga tõlkijad on IMHO jäänud seda tehes enamvähem jalule.Isegi asja biokeemiline osa on maakeeles täiesti seeditav.Teose kiitmisega ei saa ka olla kitsi.See on üks neid raamatuid mille tulevikuvisioon kipub täituma..
Teksti loeti eesti keeles

Minu arvamus sellest raamatust langeb ühte Avo Nappo arvamusega. Gibsonil on küll hea fantaasia ja tema tulevikunägemus võib olla tõenäoline, kuid oma nägemust oleks võinud ta teisiti serveerida: raamatu feeling tundus narkouimas häkkeri unenäona, mida see häkker pohmas peaga jutustab. Mulle paraku meeldib asjade kainem esituslaad. Kuigi lugesin eesti keeles, sirvisin ka veidi originaali ning ei arva, et asi tõlkimatu on. Antud tõlke eesti keele kasutus mulle igatahes ei meeldinud.
Teksti loeti eesti keeles

Loomulikult v@ga hea raamat. Kahjuks aga on Gibson antud juhul nn. kyberruumi kirjeldamisega h@irivalt yle pakkunud. Eestikeelne t6lge muidugi allapoole igasugust arvestust!
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Jääsaagijad.. eh.. Üks kehvemaid raamatuid, mida ma lugenud olen. Esimene pool on talutav, kuid pärast läheb parajaks sonimiseks. Vaevalt, et see ainult tõlkest on - kogu jutt venib, on igav ning mingit erilist pointi ka pole. Ilmselgelt ülekiidetud teos, imho. Enam-vähem ühinen Avo Nappo ja Urmas Muinasmaa arvamustega.
Teksti loeti eesti keeles

Väga häiris tõlkijate poolt valitud kenitlev keelevorm. Lülitet. Vajutet. Tapet. Oh jubedust. Kuid sisu oli rabavalt hea.
Teksti loeti eesti keeles

"Teksti loeti mitmes erinevas keeles" oleks siin vist kõige kohasem öelda. :-) Alustasin kelleltki laenutatud inglisekeelsega, kui see tuli enneaegselt tagastada, siis lugesin (mõni aasta hiljem) paar peatükki vene keeles ja tänavu suvel sai viimaks maakeelsega tagakaaneni välja jõutud. :-) Tegelikult lugesin ta pärast veelkord üle. Ma ei saa ennast ei küberpunki ega Gibsoni palavate austajate ridadesse seada. Siiski pean tunnistama, et minu arvamine raamatust ja autorist tõusis sedavõrd, et saan ilma südametunnistust piinamata "viie" ära panna. Sisu ma ümber jutustama ei hakka, küberpunkide ja humanistide omaegses kismas takkajärgi piike murdma ammugi mitte. Esitan vaid väite, mida tihti olen korranud: Ulme - see on oma ajastu hirmude ja lootuste peegel. "Neuromandi" kohta võib öelda sama, mis "Linna" ("City") kohta: See on tulevik, mis jääb üha kaugelame minevikku. Tea, kas sellest ongi nii väga kahju?
Teksti loeti eesti keeles

Nojah , mida nüüd öelda? Olen enamusega (kiitjatega) enam- vähem ühel arvamusel.Viie saab ta juba sellepärast, et minu jaoks olisee esimene tõsine cyber-punk raamat.Kui midagi uut sellest vallast tuleb, loeksin heameelega jälle.Wookie`le vaidleksin vastu,cyber ruumi kirjeldusel polnud midagi viga (tuleb arvestada , et see on TULEVIK , mitte praegunereaalsus). O.K , pikk jutt...
Teksti loeti eesti keeles

Ei ma"letagi, millal viimati nii headraamatut sai loetud. Eks ta veidi seganeja liialt kiire tegevustikuga ole, aga seeei sega eriti raamatu nautimist. Gibsonoli, on ja ja"a"b klassikuks!
Teksti loeti eesti keeles

Jättis sellised kriminulli mulje, mille peategelane oli pidevas joobeseisundis. Ka häiris kõvasti see, et kübermaailma kirjeldati visuaalses modaalsuses. Mis on inforuumil pistmist nägemisega ja värvidega? Kui neid asju mitte arvestada, siis oli päris huvitav. Kui neid asju arvestada, siis jääb hindeks kahe miinusega neli.
Teksti loeti eesti keeles

Kui olin pool lehekülge läbi lugenud, mõtlesin tõsiselt, kas raamat mitte käest ära visata: kogu tekst oli mingis ilutsevas keeles kirja pandud. Lõpuks otsustasin asja siiski läbi lugeda ja väga ei kahetse. Lõpupoole hakkas asi küll segasemaks minama, kuid väga ära siiski ei pööranud.
Teksti loeti eesti keeles

Olen täiesti nõus, et Gibsoni "Neromancer" tähendas uue suuna algust ulmekirjanduses, kuid pean nentima, et mind jättis raamat küll suht külmaks. Tegevus tundus kuidagi uimane ja mittekaasakiskuv. Ehk on süüdi minu mõistmatus, tõlke kvaliteet või hoopiski miski muu. Tundub, et küberpunk jääb minu jaoks lihtsalt liiga kaugeks.

Kui raamatu positiivsematest külgedest rääkida, siis Gibsonil oli päris palju huvitavaid leide. Kasvõi juba eespool mainitud Turingi võmmid, ka selle Kuang viiruse tegevus, Sirgjoon ja veel mõned. Küberruumi kirjeldus oli minu meelest nõrgavõitu, kuid samas pole ma selle koha pealt miski autoriteet.

Ilma mõndade päris heade mõteteta paneks raamatule kirjanduslikust väärtusest lähtudes 1. Praegu panen 2.

Teksti loeti eesti keeles

Tegemist on minu jaoks loetamatu raamatuga ja seda üldse mitte tõlkijate viletsuse tõttu, mis paljude meelest kõige enam teose nautimist takistas. Halb tõlge segab kindlasti lugemist, kuid üldjuhul ei ole ühtegi head teksti võimalik tõlkida nii halvasti, et see üldse lugeda ei kõlba. Näiteks H. Harrisoni «Ajamasina saaga» tõlge ei kannatanud mingisugustki kriitikat, ent see tegi lugemisest lihtsalt nagu halva kvaliteediga lindistatud video vaatamise, mis iseenesest ei seganud mind naljade naermast ja aru saamast, et tegemist on hea ja lõbusa looga, mida läbi raskuste siiski nauditav lugeda. Gibson lihtsalt ei istunud mulle. Mehel on ideid ja nutikaid visioone, aga see, läbi mille ta neid välja käib, ei lähe mulle korda. Jutt käib loomulikult üksnes «Neuromanti» kohta, mis võib olla autori ainuke vilets (kuigi kuulus) teos.
Teksti loeti eesti keeles

Gibson on Gibson ning sellega on kõik öeldud. Mõni peab teda geniaalseks kirjanikuks, teine aga teeb võimalikult maha ("eriti viletsad raamatud"). Subjektiivne värk: umbes nii, et kas mulle meeldib martsipan või mitte.

Hinde 4 panin sellepärast, et pole seni ühtki paremat küberpunki lugenud. Ausalt öeldes oli Gibson mu esimene.

Ahjaa, mis mulle veel "Neuromancerit" lugedes pähe torkas. Viis, kuidas Gibson kirjeldas Neuromandi-nimelise TI pelgupaika, meenutas "Goblin Reservationist" tuttavat loodusmotiivi. Ja võrdlus viimati mainitud teosega tähendab taset.-

Teksti loeti eesti keeles

On maitseküsimus, kes ja kus`t poeesiat leiab. Vormi ja kirjelduste konarusmaastiku üle võib kah vaielda, et kuivõrd "kommerts" üks lugu peab olema, et libedalt "alla läheks". "Neuromant" pole kommerts, võrreldes mõne kodumaise pungikalduvusliku üllitisega. Pole romantika. Pole dekadntlikuna kirjutatud (takkajärgi ligi paarikümneaastase vahega võib taoliseks muutuda, nn. lastekirjanduseks).

Raamat nõuab aega, et sisse elada, aga ulmehuvilisena sain 0-punktist üle ja panen hindeks "viie". Sest: veel lörtsimata semantika (praeguseks aegunud); karakteritel on mingi mõru-magus(-valus) koloriit, mis hapuks ei lähe; virtuaalreaalsuse maastikud on siiski üsna hästi välja kukkunud (mitte-tehnokrati arvates); poeetiline tekst (ei ole ilutsemine!!!!!!!!!!!!!!!!!!!Hõrh-urrh-tðð!)

Teksti loeti eesti keeles

Kindlasti ysna oluline raamat ulme ajaloos ja cyberpunk`i ajaloos kindlasti. Ma ei saa öelda, et ma just vaimustusest yhelt jalalt teisele kargleksin uja käsi kokku taoksin, kuid p6hjus on eekätt minu cyberpunk`i seedimiseks vajaliku seesmise trakti ebapiisavas efektiivsuses ja patt oleks selles kirjanikku syydistada. T6enäoliselt ei oleks ma raamatut kyll pooltki nii nautinud, kui ma poleks eelnevalt läbi lugenud enamikku Gibsoni lyhiproosast, see andis teose m6istmisele väga palju juurde, kuigi enne seesama lyhivorm tundus mulle kyllalt n6rgana. Tegelikult on Gibsoni maailm väga hästi ehitatud, sellel on olemas nii olevik kui ka tulevik. Kasv6i sellepärast väärib Gibson k6rgeimat hinnet.
Teksti loeti vene keeles

Raamat, mis sai loetud mitu aastat tagasi, kuid kummitab millegipärast mind veel siiani. Ei mäleta küll otseselt detaile, kuid sündmustik ja idee on veel meeles. Ja ka see tunne, mis mul raamatut lõpetades oli, on meeles. Tähendab, väga hea raamat minu meelest
Teksti loeti eesti keeles

Vabandust!
Küber, punk?
Ei, mulle ei sobi!
On häid elemente, aga ma ei saa lugeda säärast tegevust. Peaks vist looduses ja puhkeseisundis, mingis täiesti vastupidises keskkonnas, ilma segavate faktorite (nagu päevatöö) mõjuta proovima.
Osalt oli huvitav, erakordne ning seni kogematu. Kuid juba vananev - naiivseks muutunud tänases maailmas - nii geopoliitiliselt kui riistvaraliselt. Kes möllab juhtme otsikutega? Kahekümne ja neljakümne otsikuga asjakesed (nagu COM`id ja LPT) on minevik, siin aga mainiti midagi säärast!
Mind segasid kah mainit puudused seoses nende t`lõppudega, mis iganes nende nimeks ka poleks!
Lõppkokkuvõttes panen nelja, sest usun siit siiski midagi leida võivat, kuigi sügavasti peidus ebameeldivuste kuhja all.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin kymmekond aastat tagasi, failina. Kaks ööpäeva. Siis vedasin end magama.
Midagi nii head polnud ma ammu lugenud. Ja eks seda ole hiljemgi harva juhtunud.

On inimesi, kes ei suuda lugeda raamatuid, kus on vananenud tehnika. Näiteks kettaga telefonid. Õige ka, kes siis enam seliseid kasutab, eks ole. Või jalgratas. Tänapäeval lennatakse lennukiga! Aga niisugust saasta pole mõtet lugedagi. Mina, tõsi kyll, möllasin alles nädal tagasi laua all juhtmetega (neli arvutit pluss hunnik perifeeriat). Aga ma olen vana ka.
Selge seegi, et meie päevade lapsukesed ei suuda aru saada, kuidas võib keegi nii loll olla, et räägib sisuliselt visuaalsest internetist. Et nad enamasti pole kuulnud, kui rängalt töösturid virtuaalreaalsustehnikate kallal ohivad, et tänapäeva netitorud ei veaks yleyldist graafikat lihtsalt jämeduse poolest välja ja et kavasid sellise, vähem verbaalse ja rohkem symbolilise kasutajaliidesega neti ehitamiseks on olnud rohkem kui muda Pärnu mudaravilas, siis on nad reaalsusest nii meeldivalt kaugel, et võime neid endidki enam-vähem virtuaalseteks pidada. Koos graafikaga. Q.e.d.

Tegelikult seisneb Gibsoni originaalsus just kirjutamisviisis. Mis on uus. Ja - tegelikult, vastupidiselt levinud arvamusele - tänini äärmiselt vähe levinud. Aga see ei jõua enamikule põnekaneelajaist muidugi pärale. Eriti tõlkes. (Ehkki, milleks sellistele yldse raamatuid tõlkida?)

Mis toobki jutu tõlkeni välja. Inimesed, kui teile satub kätte "Neuromandi" eestikeelne tõlge, palun ärge lugege seda. Pange see põlema. Ja õppige inglise keel ära, tuleb elus kasuks.
Eesti olukord on juba kord nii õnnetu, et kui midagi sitasti teha, ei saa järgmise viiekymne aasta jooksul keegi teine paremini ka teha, turg ei kanna välja. Mistõttu on käesolev tõlge ikka eriline sigadus.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Üks raamat, mis ammu loetud ja arvustamata. Tahtsin vist miskipärast eestikeelse enne üle vaadata, aga pole seda kusagilt leidnud. Olgu pealegi, usun, et see kuhugi ei kõlba. Teist korda siiski päris ridarealt üle lugeda ei kannatanud, seega "4".

Üldiselt on tegu suurepärase raamatuga, mida kergelt rikub vaid pisut kaanonitesse kalduv lõpp, kuid see on pisiasi. Eraldi aga tahaks hambaid teritada tolle tehnika kujutamise, õigemini selle üle täna ilkumise teemadel. On vist üks liik väga väikese aruga inimesi, kellele asjade maailm on muutunud peaaegu religioosseks meediumiks. Kujutage aga ette kirjaniku raskusi ignorantse auditooriumiga suhtlemisel - kui kirjutamisel interpoleerida keskkond liiga kaugele, ei saa lihtsad hinged sellest aru ja teised on ka hädas, kuna peamine kipub siis paratamatult vajalikuks osutuvate selgituste alla mattuma, kui piirduda elementaarsega, kasutades vaid tänasel päeval kõige eesrindlikumat tehnoloogiat, on tagatud, et paarikümne aasta pärast hakkavad lugejad muigama... Samas aga olen ühes arvustuses juba märkinud, et sama häda kerkib ka siis, kui eestlane näiteks Jaapanist kirjutab - tohutult on mõisteid, esemeid ja kontseptsioone, mis meile üsna võõrad on. Või kui keegi kahe sajandi tagusest Eestist kirjutades kõik hobuseriistad üles loeb - ei erine see kesmise tänapäeva inimese jaoks hüperlaevadest ja blasteritest. Et lõpetaks enda targakspidamise vaid sellepärast, et meil on õnn või õnnetus pisut teisiti arenenud tehnikaga elada ja vaataks, millest raamat päriselt räägib?

Teksti loeti inglise keeles

Nagu tavaliselt lugesin ka seda eesti keeles, nii et jäin ilma originaalkeelsetest "mõnudest", mida meie tõlkijad ei suutnud kuidagi tasa teha. Keelekasutus(nagu varemgi mainitud) oli jube. Peaks nad tagasi kooli saatma, ei usu et nende ema keele õpetaja neile viite annaks. Kuigi ega Gibsonit olegi kerge tõlkida, aga need olid ju ikkagi enda tehtud lollid teod. Raamatust nii palju, et oli huvitav, vast kõige huvitavam Gibson, mida siiani olen lugenud. Kuigi praeguseni olen talt läbi lugenud vaid ühe kogumiku lühijutte, nii et tema romaanide kohta ei oska midagi lausuda. Järgmisena kavatsen Idoru läbi lugeda, ehk siis tean rohkem tema romaanikirjutamise oskustest. Neuromance iseenesest oli huvitav, kuigi mitte väga tõmbav. Kuigi lõpu poole läks tegevuse huvitavamaks ja "tõmbavamaks", kuid see on tavaliselt ju tavaline asi. :P Ei imesta, miks see nii kuulus on ja omal ajal laineid lõi, fantaasia peab mehel meeletu olema, et selline asi kokku klopsida. Plaksutan siis talle käsi ja jätan hüvasti...
Teksti loeti eesti keeles

Omamoodi kurikuulus tekst, mille populaarsus teismeliste arvutihuviliste seas — kellest paljud armastasid võõrastesse arvutitesse sisse murda — pani aluse küberpunkarite kräkkeritega samastamisele; nõiajahi kõrghetkel USAs võrdus korraga arvuti ja “Neuromandi” omamine enese kurjategijaks tunnistamisega.

Ma olen viimased paar aastat (alates sellest, kui eelmise sajandi Gibsoni pea täies mahus läbi sain) mõelnud, et miks kuradi pärast mulle “Neuromandi” järgsed asjad ei meeldi. Ei, loetavad, aga mitte midagi vaimustavat. Eks ma olen pirtsakas ka, näiteks muusika puhul on tavaline, et mingi esitaja kahe kindla loo peale olen sillas, ülejäänuid ei kuulaks raha eest ka… aga ikkagi? Asi ehk minu ikkagi üsna kehvas inglise keele oskuses? Sest kui oled millegagi emakeeles tuttavaks saanud, aitab see hiljem originaali raskematest kohtadest üle. Õnnetul kombel ei klapi see hästi, sest ka mitmed inglise keeles loetud keerulised tekstid on hästi peale läinud… ja veel üks eestikeelne Gibsoni romaan, “Idoru”, ei meeldi mulle kohe üldse.

Kuni mulle sobivas kontekstis meenus üks Gibsoni intervjuu, kus ta pajatas “Neuromandi” saamisloost. Olles seni ainult jutte kirjutanud, võttis ta lolli peaga vastu romaanilepingu. Ja veetis siis üsna paanilise aasta, üritades aru saada, kuidas romaani kirjutamine käib ja kuidas sellise hiidpika teksti jooksul mitte lugeja tähelepanu kaotada. Ta tegi seda paarkümmend korda täies mahus ümber (oma põntsu andis “Blade Runneri” kinnotulek, mis olla tema algse nägemuse juba teoks teinud, aga palju paremini) ja Gibsoni tekstid kipuvad ümberkirjutamise käigus aina lühemaks jääma… Ehk siis on “Neuromant” oma struktuurilt pigem lühijutt, aga sinna on nii palju sisse pressitud, et annab romaani mõõdu välja (ei, ma ei hakka nüüd promoma innovaatilist lähenemist Stalkeri kategooriatele). Ja Gibsoni jutud mulle meeldivad, kohe väga. Hiljem oli tal juba kogemusi rohkem ja romaanid tulid täitsa romaani nägu, isegi vahetuvad tegevusliinid on olemas:-)

Romaani tegelik panus ulmekirjandusse polnud mitte uue atribuutika ja tausta pakkumine vanale žanrile (mida oli lihtne kopeerida ja mida kopeeriti ka, nii et veri väljas, ja mis isegi mõned head teosed andis, nagu Richard KadreyMetrophage”), vaid väga elav ja intensiivne kirjutamisstiil (mida on väga keeruline kopeerida ja mida eriti ei kopeerita ka). Jaak Tombergi magistritöö “Ekstrapolatiivne kirjutamine” kirjeldab hästi, millega siis ikkagi tegu (ehkki tekstinäiteid on ikka üsna valus lugeda). Jäljendamishimu on muidugi kerge tekkima (eriti algajal, mis seletab kõiki noid erakordselt abituid küberpunklugusid), sest atribuutikat on lademes, nii ka suhteliselt lõdva randmega vägivalda (tegelased on ju lõppude lõpuks ehtsad psühhopaadid). Mõnel juhul annab omast arust originaalitruu jäljendus tulemuseks noh näiteks patsifistpunkaritega täidetud Viljandi. Õnneks kaotasin ma need katsetused kolides ära;-)

Esimest korda lugesin “Neuromanti” vast kolmeteistaastaselt ja tagakaas oleks peaaegu sundinud raamatut riiulisse tagasi panema — aga ju ma siis vaatasin sisse ka ja olingi hingekesest ilma… Tõlge, ehkki kahtlemata üks halva teksti etalone eesti keeles, ei ole mind tegelikult kunagi suutnud väga loksutada. On lihtsalt nii hea lugu, et tuleb selgelt ja kahinata läbi kõige hullemate atmosfäärihäirete (siinkohal võiksin pajatada mälestusi televisiooni tarvitamisest masina abil, mille pilt oli poole ekraani võrra nihkes ja hüplev). Originaal on pigem boonuseks, et saad teada, kuidas mingeid asju nimetatud on jne. Ehkki, kui juba valida on, siis loen ikka väljamaa keeles. Iga paari aasta tagant uuesti üle.

Tõsi, iga korraga märkab üha rohkem tehnilisi apsakaid — no ei saa geostatsionaarne satelliit rippuda Manhattani kohal; sealt nähtav olla küll, aga see on ikkagi teine asi… See, et Gibson arvutitest muhvigi ei teadnud, on ju üldteada, ja kõige sellest tuleneva üle ma tõesti vinguda ei viitsi. On jabur, aga võiks veel palju hullem olla. “Neuromant” ei jutusta mitte (ainult) arvutitest, vaid (ka) inimestest, narkootikumidest, linnadest, kuritegevusest, ilukirurgiast, meediast, saastest…

Võiks mainida, et kuna mina romaani esmailmumisel heal juhul alles loode olin, jäin ilma selle eeldatavasti vägevast tulevikulaksust; tänaseks on sellest tulevikust saanud “tulemata jäänud minevik”, mis minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt tekstile veel omajagu juurde annab. Eelistan näiteks uudiseid tarbida teatava ajalise distantsiga, võiks öelda ajalookaifi pärast. Arvake ära, mis hinde ma Gibsoni “The Gernsback Continuumile” panin?

Noore ja naiivsena olin ma absoluutselt kindel, et kui Gibsonit veel tõlgitakse, siis stiiliühtsuse huvides ikka tolles äratapet kõnepruugis. “Idoru” ja “Põleva Kroomi” ilmumise ajaks olin õnneks targemaks saanud, mis potentsiaalset närvivapustust vältis. Siiski on tollest ettekujutusest jäänud riismeid: “Neuromandis” on mõned väljendid (tõrreskasvatatud, Huilgav Rusikas), mis utoopilises uues tõlkes peaks kindlasti samaks jääma. Muidu on nagu Strugatskitega, et kunagine Pioneeri järjejuttude sõnavara on üle parda visatud, aluseks võetud veel paarkümmend aastat varasem, ja siis loe ja piinle.

Eesti väljaande kaanepilt muide on maha viksitud poolikuks jäänud koomiksiversiooni esimese vihiku kaanelt. Näeb suisa parem välja kui originaal.

Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Neuromancer on küberpunk-ulmelugu. Peategelaseks on Case, endine arvutihäkker, kelle närvid ta viimane tööandja pettuse eest läbi kõrvetada lasi. Nüüd on ta pisisuli Chiba sadamalinna tänavatel Jaapanis ja põletab oma närust elu nii kiiresti kui võimalik.
 
Ühel päeval aga langeb ta Molly-nimelise salamõrtsuka kätte, kes viib ta endise eriväelase Armitage juurde. Too teeb Case'ile pakkumise - tema närvid tehakse korda, kui ta võtab vastu eriliselt ohtliku tööotsa. Rünnata tuleb nimelt orbiidil asuvas linnas paiknevat Tessier-Ashpool ülirikast perekonnafirmat.
 
Meeskonda lisatakse peagi ka ammusurnud häkkeri "Flatline" tehiskehastus, mustkunstnik-illusionist-psühhopaat Riviera ja rastafarist kosmosepiloot Maelcum. Kuid üsna pea hakkab Case taipama, kes tegelikult kogu selle operatsiooni niite tõmbab...
 
Huvitav, et mul pole sellest mingit erilist mälestust, kuid ilmselt olen selle teose maakeelset versiooni vähemalt lehitsenud, sest mingid stseenid tulid väga eredalt ette. Nagu Molly elektroonilise silma purustamine. Või Maelcumi kõrvaklappidest kostev Siioni dub-muusika.
 
Vägevad stseenid ehk iseoomustavadki seda teost kõige enam. Gibsoni stiil on hästi tihe, kuidagi üheaegselt kujundlik ja kirjeldav, ning ta laob muudkui pildi pildi otsa, hoolimata sellest, kas lugeja järgi jõuab. Juba ainult selle tulevärgi pärast on teos lugemist väärt.
 
Samas maskeerib see natuke asjaolu, et alati ei jõua sisu vormile järele. Päris paljud tükid tunduvad rohkem nagu eraldiseisvad killud kui tervikteose osad. Samuti, kui tagantjärele mõelda, siis liigub kogu põhimissioon ikka täiesti teosammul (kuigi lugedes ei pruugi see nii tunduda).
 
Aga noh, seda kõike kompenseerib taostal tuntav toores energia, põrandaaluse rohmakusega teostatud. On täiesti mõistetav, miks just see teos ulmekirjanduses täiesti uue lehekülje pööras. Isegi kui see väga ei meeldi, nakatab see lugejat isegi vastu tahtmist.
 
See on natuke nagu lugu, mida punkbändi Sex Pistols esimese esinemise kohta räägitakse. Seal oli kohal ainult mõnikümmend inimest, kuid järgmisel päeval läksid enam kui pooled neist ja hakkasid omaenda bändi tegema. See raamat siin on midagi selletaolist.
 
Hinnang:7/10
 
Teksti loeti inglise keeles
x
Elläi Tuulepäälse
03.05.1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Tempo, rütm, diktsioon. Tempo on vägev, rütm on nagu Kimmo Pohjonenil (soome hull akordionist) ja diktsioon eesti keeles talutav. Mind hämmastas, kuidas autor ühe kitsukese teemadevaliku ümber tantsides on tõelise monumendiga hakkama saanud. Nagu Herberti Düüni-sarjas, pole ka siin laialivalgumist. Ühte köitesse kokku surutud selle täiuslik väljaarendus (tempokiirendused) ning sellega paljuköitelisust välditud. Vaieldamatu 5 siitpoolt.
Teksti loeti eesti keeles

Cook kirjutab väga visuaalselt. Näiteks see, kuidas kõrgem juhtkond ilma järjekorrata laagri juures improviseeritud psemistiiki tarvitab ja kuidas kaks täiskasvanud inimest enne lähikontakti endale kõiksugu tegevusi leiavad - lakooniline, kuid värvikas kirjeldus. Annaks eesti autoritele sellist kirjutamisnägemust! Või võimet kirjutatu lugeja teavuses elavaks, kohmetamata pildiks muundada. Olen Cook`i käesoleva sarja fänn ja alla hinde viis ei taha panna seegi kord. Ette võib heita vaid seda, et mõnel korral võtab tegelaste tähelepanematus lolluse mõõtmed. Värske kapten võib lõpmatuseni jahuda kaarnaparvest, aga keegi ei võta teda tõsiselt, sest millegipärast on teistele need linnud nähtamatud. Vähemalt armeenõiad võiks ju Cooki loo loogika järgi siiski asjale sügavamat tähelepanu osutada, nõidade endivaheline kiskumine ei ole siin piisav argument tähtsamate asjade kahe silma vahele jätmiseks. Aga kuna seeria lõpplahenduse jaoks on lolli situatsiooni hoidmine kasulik, siis olgu pealegi, võib andestada. Vanad tegelased ärkavad ellu ning tekib tahtmine varasemad romaanid uuesti üle lugeda - igati positiivne turundustrikk.
Teksti loeti vene keeles

Hankisin endale terve Musta Kaardiväe sarja arvutisse ja nüüd loen :) Valge Roosi parim episood leiab aset iidse puu juures, mille alt sirutub välja kellegi küünistega varustatud käsi. Nalja saab raamatus jällegi peaaegu nabani, koobaselamu hais tahab ära tappa ja maailmavalitsejanna jääb oma võimust esialgu ilma. Hindan ikkagi hindega viis, sest pole just kerge kirjutajal hoida läbi teoste ühte taset ja ühtset joont.
Teksti loeti vene keeles

Haaaaaaahhh! Kohe peale Lukjanenko viimast dozorrrrrri üldsegi mitte pozorrrrr. Ma arvasin, et mind pole enam võimalik üllatada ja see ühe vana-hea-tuttava igavene jura selle raamatu headuse kohta näis üks lääge jutt. Jah, läägust ja hüplikkust siin on, aga miks mitte? Mis selle ärajätmise või -muutmise puhul paremaks või halvemaks läheks? Kas kõik peab ilgelt pärikarva olema, mida loetakse? Nimetet teos on parajalt karvane raamat, ülekantud mõttes. Raamatul on oma iseloom, see ei jookse üldistes müügivooludes teistega võidu, sõnadearvust on mõnus ennast läbi närida, sest asi on seda väärt. Olenemata tõlkest on pilt, mis lugemise tagajärjel (nn. visuaalsel lugemisel) silmade ette tuleb piisavalt kontrastne, värvikas, sügavustega ja väga huvitavate perspektiivilahendustega. Gaiman suudab luua (taasluua?) teatavat maailmapilti, mis eksisteerib tavareaalsuse kõrval. Hindan kirjanike juures seda võimet ühe põhioskusena. Igav ei hakka ja paljud nähtused kehtivad ka reaalselt :)
Teksti loeti eesti keeles

Ostsin ja lugesin. Ega neid va esimesi osi pole kah raamatukogust enam kerge kätte saada, eriti peale filmide ilmumist. Naljakal kombel on see esimene dozor, mille kätte võtsin, kuskil alateadvuses kummitas, et kui kõik loevad, siis vat mina ei võta kätte ja nüüd muidugi taon raamatuga vastu pead, et nii loll olin. Üsna realistlik, arvestades vene nõiaelu ja Moskva vägevaid kaaseageseid tegijaid maagia vallas. Kuigi ega taolist asutist nagu dozor kahjuks reaalsuses ei eksisteeri. Aga võiks ju! Aurade kirjeldused on head, aga seda saab lugeda juba Castanedalt või küsida tuttavalt-teadjamalt, kui just ise ei näe. Ja enamvähem sealtmaalt realistlikkus lõppebki - edasi tuleb juba hea ilukirjandus, mis alateadlikult hoomab neid alasid, kus mõistus veel kokku jookseb. Lukjanenko eriomadus kirjeldada naisi huvitavamalt kui muþikuid ei tule ka siin tegelikult kahjuks, kuigi erinevate meesmaagide karaktereid eraldab üksteisest vaid õhkõrn eripära (tinglikult rahvuslik või tume-hele, või Teine-inimene-vampiir või...). Aga kuhugi peab ju Autor iseennast sisse kirjutama ja ega tooperäst akka ju innet mahade tegema.
Teksti loeti vene keeles

Tuleb tunnistada, et hindamisel tekkis raskusi. Tahtmine nelja keerata oli kange. Tegemist on ju tavalise, kuigi traagilise lõpuga melodraamaga - kannatav naissoost isik, dramaatiline taust (rikkus, vaesus, sotsiaalsed probleemid, ohver, orjus-vabadus, armuiha jms). Vahutab nagu seep ikka, nõus ühe eelmise arvustajaga, et ühekordseks lugemiseks. Aga massidele söödav, müügihitiks sobilik. Naha all oleme ju kõik ühesugused, olenemata päritolu(planeedi)st - liha ja hing. Tundub, nagu oleksin midagi taolist lugenud mustade-valgete orjapidamisperioodi kajastavast belletristikast... See, mis köidab, on tuleneb autori oskusest infot õigesti doseerida, õigel ajal visata ette mõni pärl, mõni kiiks, mõni vastuolu - igav ei hakka. TV ja vägivallakinoga harjunud inimene ei erutu kergelt lihaloomade hukkamise ja muidu kohtlemise kirjeldustest, see on juba alateadvuse soppides kenasti olemas, aga taeva värvid, karge õhk, meri, külluslikult vette vannis (mis muide varanduslikumalt kesisema persooni kodus on täitsa arvestatav teema) lähevad peale. Sellest võib aru saada ja kui mõelda tööstuslinnade klimaatika ja siin meie mahepõllumajanduse peale, siis... Niisiis on "Naha all" terviklik, hästikirjutatud raamat, kohati üllatav, kohati ootuspärane ja igati tehnilises mõttes "viit" väärt.v Tänud eestikeelse väljaande kujundajale - kaas igati kena ja sisuga ühilduv!
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi sai Vikerkaarest loetud ja nüüd siis kogumikust üle (srrrrr! ei võtnud kohe ilmumise järel kätte!). Eesti õudus minu vaieldamatu lemmik ikka veel. See sõltub muidugi lugeja enda kujutlusvõimest, kas hakkab pilt elama või ei hakka, aga karakterid, värvid, õhk, lõhnad, maastik - kõik on oma õige koha peal. Väga visuaalne lugu, võiks olla filmistsenaarium, kui keegi viitsiks (loomulikult autori nõusolekul või kaaslusel) laiendada, et täispika mängufilmi jaoks jaguks.
Teksti loeti eesti keeles

1. Kuna raamat on kirjutatud nii ammu, siis paljud süþeeliinid tänasele lugejale rohkemaks kui ajaloolise alternatiivse ulme valda jäävaks ei küüni. Vietnami veteranlus, aatompommid Jaapani pihta, peategelaste sünniaastad (no nad ju vanemad kui ma praegast ja maailm ju ikka täitsa teistsugune...) ei hakka aga siiski väga hammastega lugemisnärvi külge, sest paganama hästi kirjutatud.2. Vilusuufiline külg on asjatundlik. Peale seda laviinitäit alternatiivajaloolist populaarteaduslikku menukirjandust (tekkeloo hoidjatest kuni David Icke`ini), mis eesti keeleruumi on tunginud, täitsa kobe versioon teadvusviiruste kohta. Kahjuks kohati ka paikapidav, kuigi mitte just täpselt "Lumevaringus" kirjeldatud seostele vastavalt.3. Kirjanduslik tase - üle tavamenukite keskmise. Hea panoraam, talutavad karakterid, hea menuki tasemel tegevusliinid. Väärtkirjanduse hulka ei kuulu, aga noorsoole soovitada võib - nad ei riku sellise raamatuga oma kirjanduslikku väljaarenemata maitsemeelt ära. See on tase, millest allapoole kirjutatut enam vastavas kategoorias ilmuda lasta ei tohiks.
Teksti loeti eesti keeles

Samas laadis tekst kui Nabokovi "Ada", ainult teise väljenduslaadiga inimese kirjutatud. Meelde sööbis Hitleri ja Stalini kohtumine esimese lossi trepil (on see tsitaat mõnest jaapani multikast?). Naerune nagu Vonnegut. Ja täiesti ajuvaba nagu need vene basatskid tavaliselt.
Teksti loeti eesti keeles

Ma pole üldsegi Vonneguti fänn, aga seekord võtsin mõnuga. Lope tõlge ei tekita arusaamisraskusi, kujundid on tabavalt selged ja jõuavad täies magus (no tegelt originaalilähedaselt siiski vaid) pärale. Kokkuvõttes, ilma igasuguse jamata öeldes oli see raamat parim viimasel ajal loetust. IMHO.
Teksti loeti eesti keeles

Ammu loetud kaunikene. See oli üks neid raamatuid, mis mind põhjalikuma ulmelugemise lainele tõi. Hästi tempereeritud, kirjutuslaadilt kaasaegne jne. Kiidusõnadega võib liialegi minna. Aga eredalt tuleb siiani silme ette pilt metsistunud, enda ellujäämise eest võitlevast inimesest, kes kõrgtehnoloogilist tsivilisatsiooni esindavale linnule hambad sisse lööb, olles eelnevalt hoiatanud "olen ohtlik!". See pole optimistlik oopus, taust (kõrg- kesk- ja arenevad tsivilisatsioonid, peremehed ja hundid) on muljetavaldavalt ulatuslik, kuigi väheste vahenditega ära toodud. Eraldi loetav, sarja osana nauditav.
Teksti loeti vene keeles

Sisuliselt esimene osa, aga lugeda seda esimesena ei soovita. Liiga palju ütleb ära asjade kohta, mida alles tahaks avastada. Ilmumise järjekorras on palju põnevam.

Köitis supermeheks saamise lugu (läbi naiselemendi, mis to`st, et naine robot). Robotid on Asimovil läbivalt inimkonna toimemehhanismide hoidjatena tegevuses ja nende sissetoomine psühhoajaloo sünni juurde ei ole loomuvastane. Pigem tekib rõõmus äratundmisefekt. Muidugi on Asimovi Universumis see saatuslik viga, et autor on üldistusvõime andnud ainult ühele tegelasele mustmiljonist. See on sama ebaloogiline käivitav fakt kui kotkaste appi kutsumata jätmine Tolkini suursarjas. Umbes nii: miljarditel inimestel võib ju lambike süttida, aga ainult Seldonil aitasid robotid asja käima panna. Muidugi jääb alati võimalus, et ülejäänutel oli universumi pärast südant valutada kama kaks. Aga selleks ju kirjandus ongi, et fantaseerida.

Teksti loeti vene keeles

Kommerts kohe kindlasti. Autori enda kommentaar saatesõnas vihjab, et ta ei olegi nii vaimustunud olnud Asumi edasi kirjutamisest, oleks nagu kirjastajatepoolne sund. Olles varem lugenud "Prelude to Foundation", mis muideks on tehniliselt parem, tundub mulle, et Asimovil on käesolevat kirjutades veikene deprekas peal olnd. Jah, võtab asjad kokku, heidab kõrvale stsenaariumid, mis nagu ei kõlba üldiseks arenguks jne. Isiklikult mulle selline käsitlus ei meeldi, et üks ainumas suund viib inimkonda edasi - see on nivelleerimine, meheliku üldistusvõime võidu/luige-laul. Areng toimugu ikka mitmekesisuses... vabandust, et isiklikuks läksin...

Erinevate tsivilisatsioonide läbikärutamine tekitab liikumisefekti (traditsiuuniline rännak sinna, tagasi, iseendasse, tagasi lätetele), aga arengut ei ole, Gaia idee jääb püsima ja kogu teos näib (NB! ainult näib!) fakti tõestamiseks kirjutet olevat. Sellepärast siis hinne "4" ja mitte "3". Paks köide, aga ühe päevaga võimalik läbi lugeda.

Teksti loeti eesti keeles

Samad sõnad, mis "Rocannoni maailma" puhul: stiililt vananend. Muidu mõnusam, kompaktsem, mehe-naise suhe (olgu siis mis rassist või geneetilise koodiga) on Le Guini puhul enam-vähem oblikatoorne nähtus ja haliseda, et "jälle hakkab peale..." on mõttetu. Sõnaga - 21. sajandi lastekirjandus. Kui mu sõnakasutus tundubki kibestunumat laadi, siis vist seepärast, et "Pimeduse pahem käsi" sai teismeliseeas ära loetud.
Teksti loeti eesti keeles

Omas ajas (1966) oli see romaan kindlasti viite väärt, praegu esmatrükina ilmudes venitaks vaevu kolme välja. Võib-olla oleks siis paras panna nende kahe keskmine.

Kirjutamistehnikalt on "Rocannoni maailm" lootusetult vananenud. Tänapäeva tipp-kirjanike poolt loodud tehniline või ime-ulme ei kasuta enam kuuekümnendatele omaseid stiilivõtteid (tüüpnäide: sissejuhatuse kaelakeeotsimise lugu), pealegi tõusevad mõned Le Guini matkijadki kasvõi põlvkonnavahe tõttu eredamalt esile. Meremaa sari on käesolevaga võrreldes aegumatum ja klassikaks kasvanud. Ulmet huviga lugenud inimene juba aimab ette, mis Rocannoni-sugusest hingelise laadiga mehest lõpuks saada võib, samuti kohalike isandate võsukesest (näiteks äraläperdatud surma-eelaimus); traditsiooniliselt jääb kaaslaste kambast alles vaid üks; traditsiooniliselt kohatakse hästi palju takistusi/tsivilisatsioone. See on see trendilooja või keskteelise häda, et ühel hetkel pole enam põnev.

Teksti loeti eesti keeles

Ostsen ta, raisa, ärh. Vedelú piiterlaste müügiletis ja es pidand kahtekümmet viit krooni küll siikord paljuú.

Viit väärt raamat, mu meelest. Lõpuleviidud, läbimõeldud, viimistletud. Oleks tahtnud mõlemat osa ühes raamatus näha, aga eks ta veel tuleb nõnnamoodi mõnelt teiselt kirjastuselt ehk kunagi hiljem. Need filusuufilised vestlused, mis esimesel korral põhevuse pärast lugedes vahele jäivad, saavad teisel korral naudingu pärast lugedes üle loetud. Kuna lõpp ei tulnud üllatusena, sest teema arutati karstikoopas juba piisavalt läbi, ei tunne, et lugu õhku rippuma jääks. Ühelt meeskirjanikult igatahes üllatavalt vaimselt arenenud kirjutis. Legendi ümbertöötlus teemal, et kui Lunastaja oleks Rooma läinud ja mis siis oleks saanud toetud küllalt tugevalt meie maailma traditsioonidel (kaksteist apostlit jne, kuigi meil oli Juudas kolmeteistkümnes). Tuntud ja tundmatu on kenasti tasakaalus. Hea raamatu kohta polegi palju öelda, kui just süvaanalüüsi ei tee, aga, ausalt, ei viitsi liigselt nämmutada...

Teksti loeti vene keeles

Hästi temepereeritud. Semantiliselt mitmekesine ja siiani kaasaegne. Karakterid pisut skemaatilised, aga siiski talutavalt esitatud - selles vallas on möödund sajandi viimase veerandi jooksul parajaid edasiarenguid toimunud. Lapsikuse haisu pole man. Pakub intellektuaalset akrobaatikat ja nõuab tähelepanelikku lugemist.
Teksti loeti eesti keeles

Veikene allahindlus hinde osas ei tule sellest, et ma pole nõus konkreetse naiselikkuskäsitlusega, mõningate filosoofia valdkonda kuuluvate teemaarendustega jne, igal ühel on õigus oma arvamusele. Pealegi on teos juba üsna vana... Jah, liiga venitatud mõnes kohas, aga mitte kõikjal. Lahtised otsad ripendavad, aga kui ta sunnik on sarja osa, siis las ripendavad.

Väga meeldis tuntud-teatud nimede oskuslik kasutus. Arthuri ja Lanci mitu nime, mitu naist, kelle nime alguses on täheühend "morga". Bradley on lahku või kokku kirjutanud need tegelased-tüübid, kes teistes sama müüdi variantides (ka ilukirjanduslikes) omavahel ühte sulavad või üldse ei haaku. Näen selles võttes teose kõige suuremat edu tagatist, seda "uut", mida müüditöötlustes tavaliselt hinnatakse.

Muljet avaldas kirustlus-druiidid vastanduse mõlema poole kriitiline vaatlus. Võim pole Bradley ülempreestrinnale võõras nähtus, ta segab alatasa ära oma huvid ja jumalanna tahte, tulemuseks intriigide sasipuntrad ja isiklik tragöödia. Raamat nagu raamat ikka, ei tõuse suurest fantasy-massist väga esile, aga ära kah ei kao.

Teksti loeti eesti keeles

Neli sellepärast, et traagelniid on näha. Ma mõteln siin neid piirkondi, kus autori käsitööoskus pole suutnud peita laenatud tsitaate. Olgu need siis moodsast antopofilosoofiast või mütoloogiast.

Edasi on juba maitseasi, kas Armastuse sissetoomine läheb lugeja jaoks läilaks või ei lähe. Tundub, et see oli poliitiliselt korrektne samm teoses, kus hea-halb vastandus kehtima ei kipu.

Aga asja päästab kindlapeale de Linti oskus müütide ja muu saadaval oleva infoga süviti tööd teha ja püüd mõista, mis nende märgisüsteemide taga tegelikult peale ilusa muinasjutulise pealispinna leida on. Siit siis erinevus Amberi loojaga. Ja pikk oli see romaan kah, tunnistan, et jätsin need kohad, mis tegevust edasi viivat infot ega eelnevate mõistatuste seletusi ei sisaldanud, lihtsalt vahele.

Teksti loeti eesti keeles

No vat ei hooli, et Sapkowski loo paroodiana on kirjutanud! Peale "Järveemanda" lõppu käesolevat novelli lugedes tekib hoopis painajaliku õudusunenäo tunne. See on nagu Ciri soovunelm, suurem osa tegelasi on romaanide käigus tapetud, mingid kääbikud on sisse toodud (aga Ciri rändab ju maailmades ja ajas, äkki toimub tegevus kohas, kus kääbikuid leidub, kohas, kuhu Jennifer ja Gerald paadiga viidi?).
Teksti loeti vene keeles

Cooki Musta Kaardiväe sari on vaieldamatult üks mu lemmikuid, Sapkowsky sortsi-sarja kõrval. Tuleb ausalt tunnistada, et mulle meeldivad mehised meeskangelased, kes stressisituatsioonides sentimentaalseks ei muuta. Alustades Kaptenist, Elmost (Ilmost?), Leitnandist, Varesest, Konditohtrist...

Cook on loonud suurepärase atmosfääri - realistlikumat laadi solk tänaval, vanalinnad, Kapten kõrgemas kindralite seltskonnas ringi liikumas, tigedate metsavaimude küüsi sattunud kõrtsiseltskond, vastasleeri nõia tapmine talveöisel all-linnatänaval. Kõik kirjeldused on antud mõnusa napi ja teravmeelse leksikaga, muiata saab praktiliselt igal leheküljel. Põhiliselt tuleb see minategelase valikust - kaardiväe arsti nimetavad isegi ta relvavennad irooniliseks, sarkastiliseks. Võmatuna tunduvalt hea on metafooride ja võrdluste valik, mis tõlkest hoolimata pärale jõuab. Alates siis nimemaagiast, kus kiilakat kutsutakse Kahupeaks ja kõige karmimat rühmaülemat Heatahtlikuks. Esimene meeldetulev näide Cooki tegelaskirjeldustest on Kapteni käitumine taktikalisel koosolekul: autor näitab (tugev visuaalne esitus), mis tujus ülemus on, mis tujus ta paistab olevat, kuidas ta end kehakeeles väljendab (silmi pööritab, kaartides tuhnib, ringi liigub) ning seda kõike ühe väikese, paari-kolme-lauselise lõiguga, mis tundlikuma lugeja vägisi naeratama sunnib ja kus`t, oh imet, puudub igasugune info tegelase välimuse kohta. Või siis näiteks pahade hulka kuuluva võluri Muutuja välimuse ja tausta kirjeldus (sau, mis on kunagi olnud reeturlik naine, kole välimus, kõnnak, pilk). Venelaste varasem tõlge (illustreeritud väljaanne) erineb uuemast (kogumik, kus on nii"The Black Company" kui "Shadows Linger") üsna tugevalt (vastavalt näiteks "gvardia"-"otrjad", "Nemoi"-"Moltðun"), kuid sisulisi erinevusi nagu poleks (?).

Musta Kaardiväe taust-tegevustik on äärmiselt tihe. Nii mõnigi fantasy-autor näikse seda peategelaste üle domineerimise kartuses arendada pelgavat, kuid mitte Cook, kes oma lakoonilise stiili tõttu millelegi liiga palju aega-kirjamusta ei raiska ja ikkagi kõik ära öeldud saab. Nõnda saab õigel ajal ja loogiliselt võttes õiges kohas teada, et Kalliskivilinnadest suurimas, Berüllis on kaks poliitilist jõudu - sinised ja punased - ning et sinised on opositsioonis ja punased koalitsioonis. Üle mere edasi liikudes tuleb ilmsiks, et Valitsejanna vastu sõdivat mässajaskonda juhivad tema "äratajate" pettunud järeltulijad, kelle võlurkondlik Ring on palju monoliitsem ja pöörab omavahelistele arveteõiendustele hoopis vähem tähelepanu kui Valitsejanna alluvates kümme pahat võlurit. Lisaks pole tegemist ühe Conani vaid terve armeega (kümned erinevad karakterid), mille ajalugu ulatub läbi sajandite, läbi kohaliku maailma ajaloo.

Üle pika aja läbinisti positiivne arvustus. Oleks mul võimalik rohkem "viisi" laduda, laokski. Igatahes üks hea raamat, mida teist-kolmandatki korda kätte võtta ja talvise pööripäeva ümbruses küünlavalgel lugeda.

Teksti loeti vene keeles

Kui poleks "Neuromancer"-it lugenud, paneks hindeks "viie". Võrreldes triloogia esimese osaga tugev tagasilangus, või on asi selles, et ei lugenud emakeeles. Igavaks kippus minema.

Fragmendid, millest romaan koosneb tunduvad venitatutena, tegelaskujude põhjalik tutvustamine ei muuda ära seda kunstlikku malemängulikku muljet, mis lugemisel tekib. Autoril on muidugi kõik algusest peale läbi mõeldud (Gibson ise oma intervjuus on küll öelnud, et tema ei ole konstruktor, kuid...), ehk on tegemist gibsonliku hoolimatusega lugeja suhtes, mis nüüd uues vormis välja lööb.

Teksti loeti vene keeles

Väga venelik raamat, jutustab revolutsiooni toimumisest imperialistlik-orjanduslikus riigis, peategelaseks aadlineiuke Eliste (transkriptsioon kirillitsast, ingliskeelset varianti ei evi), kes koduvaldustest vanaema juurde õukonda saadetakse - eesmärgiga ta seal edukalt kellegi tähtsa tegelase armukeseks teha. Valik missugudene - kavalere igast mastist, kuninga sigulasteni välja. Aga samal ajal teevad mässajad revolutsiooni.

Kõrvaltegevusliinid on endise NL kodanikele üsna igavad - keskpärane poolharitlasest võimur (lenini-stalini tüüpi käkk), aadellik demorkraat jt. Uue diktatuuri tekkimise taaga liin (revolutsiooniline terror) on süngemaist süngeim, kuid kitšilikult esitet. Muidugi on see terve raamatu stiil: a`la Angelque mässu keerises... Süžeearenduses on autor läinud lihtsamat teed mööda, ei ole otsinud häid metafoore ega tabavaid/teravaid/lummavaid kujundeid - nõiduse kaasamine ei too romaani eliidi hulka, samuti mitte fantasykeskkond. Asi iseenesest on rohkem naistekas.

Teksti loeti vene keeles