Kasutajainfo

William Gibson

17.03.1948-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· William Gibson ·

Neuromancer

(romaan aastast 1984)

eesti keeles: «Neuromant»
Tallinn, 1997

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
23
12
4
3
0
Keskmine hinne
4.31
Arvustused (42)

hindex 10.. Neuromancer oli esimene gibson mida ma lugesin... ja kindlasti ei j22 vimasex... arvan et see raamat ei vajagi kommentare :) V2GA V2GA hea raamat…
Teksti loeti inglise keeles
TV

Gibsonit vo-ib lugeda mis keeles tahes, kuid originaalis funksib asi selgelt ko-ige paremini. Tahaks to-sta mytsi nende meeste ees, kes seda eesti keelde ymber panevad. Vo-imas raamat, to-elise scifi algus. Hilisemad Gibsonid pole enam nii suurt muljet avaldanud, tundub nagu ta omapa
Teksti loeti inglise keeles

Lõpmata mõnus ja detailirohke nägemus inimkonna suht lähedasest tulevikust. Samuti tundub see kõigist loetud nägemustest tõepäraseim.
Subjektiivse märkusena ütlen, et minu silmis on raamat viite väärt ainuüksi sellise detaili pärast nagu Turingi võmmid (Turing cops (tehisintellekti ja loogika kursused abx!)), muust rääkimata. Huvitav, mida Alan Turing ise oleks sellest asjast arvanud? :)

PS Lugesin hiljuti selle eestikeelse tõlke ka läbi, pole tal nii väga häda midagi, palju hulleminigi oleks võinud minna, terminoloogia tõlkimisega vähemalt ei oldud eriti puusse pandud.

Teksti loeti inglise ja eesti keeles

Nõustun, et tegemist on klassika ja maailmarevolutsioonilisest seisukohast eriliselt olulise kirjatykiga. Mis paraku ei tähenda, et ta raamatuna millegi poolest meeldinud oleks. Hard-core cyberpunk vist lihcalt eeldab mõnevõrra teistsugust peakuju kui mina seda oman.
Teksti loeti inglise keeles

Ma ei saa sinna midagi parata, minu jaoks on Gibson olnud ja olevatest kirjanikest parim. Kui SciFi areng kuidagi ritta seada, siis on näevad olulisemad punktid, need, kus midagi muutunud, välja umbes nii: Verne - Wells - Asimov - Gibson - ... Muidugi on ka vahepeal häid tegijaid, aga need tüübid on värgi nagu uuele rajale suunanud või nii. Ja kui keegi on juba enne rongist maha jäänud, siis pole tal loomulikult aimugi, kuhu rong liigub... Ka need, kes alles üheksakümnendatel lugema õppinud, ei pruugi Gibsoni osatähtsust märgata, see pole aga nende süü. Tegelt tahtsin ma ainult seda ütelda, et ärge hakake Neuromanceri üle otsustama eestikeelse(?) tõlke(?) põhjal. Sama värk, mida terasemad arvustajad Adamsi Hitchhikeri puhul korduvalt rõhutasid. Asja ei ole võimalik tõlkida.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Pole sel Gibsoni tõlkel viga midagi- on küll sõnaakrobaatikat ,aga tõlkijad on IMHO jäänud seda tehes enamvähem jalule.Isegi asja biokeemiline osa on maakeeles täiesti seeditav.Teose kiitmisega ei saa ka olla kitsi.See on üks neid raamatuid mille tulevikuvisioon kipub täituma..
Teksti loeti eesti keeles

Minu arvamus sellest raamatust langeb ühte Avo Nappo arvamusega. Gibsonil on küll hea fantaasia ja tema tulevikunägemus võib olla tõenäoline, kuid oma nägemust oleks võinud ta teisiti serveerida: raamatu feeling tundus narkouimas häkkeri unenäona, mida see häkker pohmas peaga jutustab. Mulle paraku meeldib asjade kainem esituslaad. Kuigi lugesin eesti keeles, sirvisin ka veidi originaali ning ei arva, et asi tõlkimatu on. Antud tõlke eesti keele kasutus mulle igatahes ei meeldinud.
Teksti loeti eesti keeles

Loomulikult v@ga hea raamat. Kahjuks aga on Gibson antud juhul nn. kyberruumi kirjeldamisega h@irivalt yle pakkunud. Eestikeelne t6lge muidugi allapoole igasugust arvestust!
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Jääsaagijad.. eh.. Üks kehvemaid raamatuid, mida ma lugenud olen. Esimene pool on talutav, kuid pärast läheb parajaks sonimiseks. Vaevalt, et see ainult tõlkest on - kogu jutt venib, on igav ning mingit erilist pointi ka pole. Ilmselgelt ülekiidetud teos, imho. Enam-vähem ühinen Avo Nappo ja Urmas Muinasmaa arvamustega.
Teksti loeti eesti keeles

Väga häiris tõlkijate poolt valitud kenitlev keelevorm. Lülitet. Vajutet. Tapet. Oh jubedust. Kuid sisu oli rabavalt hea.
Teksti loeti eesti keeles

"Teksti loeti mitmes erinevas keeles" oleks siin vist kõige kohasem öelda. :-) Alustasin kelleltki laenutatud inglisekeelsega, kui see tuli enneaegselt tagastada, siis lugesin (mõni aasta hiljem) paar peatükki vene keeles ja tänavu suvel sai viimaks maakeelsega tagakaaneni välja jõutud. :-) Tegelikult lugesin ta pärast veelkord üle. Ma ei saa ennast ei küberpunki ega Gibsoni palavate austajate ridadesse seada. Siiski pean tunnistama, et minu arvamine raamatust ja autorist tõusis sedavõrd, et saan ilma südametunnistust piinamata "viie" ära panna. Sisu ma ümber jutustama ei hakka, küberpunkide ja humanistide omaegses kismas takkajärgi piike murdma ammugi mitte. Esitan vaid väite, mida tihti olen korranud: Ulme - see on oma ajastu hirmude ja lootuste peegel. "Neuromandi" kohta võib öelda sama, mis "Linna" ("City") kohta: See on tulevik, mis jääb üha kaugelame minevikku. Tea, kas sellest ongi nii väga kahju?
Teksti loeti eesti keeles

Nojah , mida nüüd öelda? Olen enamusega (kiitjatega) enam- vähem ühel arvamusel.Viie saab ta juba sellepärast, et minu jaoks olisee esimene tõsine cyber-punk raamat.Kui midagi uut sellest vallast tuleb, loeksin heameelega jälle.Wookie`le vaidleksin vastu,cyber ruumi kirjeldusel polnud midagi viga (tuleb arvestada , et see on TULEVIK , mitte praegunereaalsus). O.K , pikk jutt...
Teksti loeti eesti keeles

Ei ma"letagi, millal viimati nii headraamatut sai loetud. Eks ta veidi seganeja liialt kiire tegevustikuga ole, aga seeei sega eriti raamatu nautimist. Gibsonoli, on ja ja"a"b klassikuks!
Teksti loeti eesti keeles

Jättis sellised kriminulli mulje, mille peategelane oli pidevas joobeseisundis. Ka häiris kõvasti see, et kübermaailma kirjeldati visuaalses modaalsuses. Mis on inforuumil pistmist nägemisega ja värvidega? Kui neid asju mitte arvestada, siis oli päris huvitav. Kui neid asju arvestada, siis jääb hindeks kahe miinusega neli.
Teksti loeti eesti keeles

Kui olin pool lehekülge läbi lugenud, mõtlesin tõsiselt, kas raamat mitte käest ära visata: kogu tekst oli mingis ilutsevas keeles kirja pandud. Lõpuks otsustasin asja siiski läbi lugeda ja väga ei kahetse. Lõpupoole hakkas asi küll segasemaks minama, kuid väga ära siiski ei pööranud.
Teksti loeti eesti keeles

Olen täiesti nõus, et Gibsoni "Neromancer" tähendas uue suuna algust ulmekirjanduses, kuid pean nentima, et mind jättis raamat küll suht külmaks. Tegevus tundus kuidagi uimane ja mittekaasakiskuv. Ehk on süüdi minu mõistmatus, tõlke kvaliteet või hoopiski miski muu. Tundub, et küberpunk jääb minu jaoks lihtsalt liiga kaugeks.

Kui raamatu positiivsematest külgedest rääkida, siis Gibsonil oli päris palju huvitavaid leide. Kasvõi juba eespool mainitud Turingi võmmid, ka selle Kuang viiruse tegevus, Sirgjoon ja veel mõned. Küberruumi kirjeldus oli minu meelest nõrgavõitu, kuid samas pole ma selle koha pealt miski autoriteet.

Ilma mõndade päris heade mõteteta paneks raamatule kirjanduslikust väärtusest lähtudes 1. Praegu panen 2.

Teksti loeti eesti keeles

Tegemist on minu jaoks loetamatu raamatuga ja seda üldse mitte tõlkijate viletsuse tõttu, mis paljude meelest kõige enam teose nautimist takistas. Halb tõlge segab kindlasti lugemist, kuid üldjuhul ei ole ühtegi head teksti võimalik tõlkida nii halvasti, et see üldse lugeda ei kõlba. Näiteks H. Harrisoni «Ajamasina saaga» tõlge ei kannatanud mingisugustki kriitikat, ent see tegi lugemisest lihtsalt nagu halva kvaliteediga lindistatud video vaatamise, mis iseenesest ei seganud mind naljade naermast ja aru saamast, et tegemist on hea ja lõbusa looga, mida läbi raskuste siiski nauditav lugeda. Gibson lihtsalt ei istunud mulle. Mehel on ideid ja nutikaid visioone, aga see, läbi mille ta neid välja käib, ei lähe mulle korda. Jutt käib loomulikult üksnes «Neuromanti» kohta, mis võib olla autori ainuke vilets (kuigi kuulus) teos.
Teksti loeti eesti keeles

Gibson on Gibson ning sellega on kõik öeldud. Mõni peab teda geniaalseks kirjanikuks, teine aga teeb võimalikult maha ("eriti viletsad raamatud"). Subjektiivne värk: umbes nii, et kas mulle meeldib martsipan või mitte.

Hinde 4 panin sellepärast, et pole seni ühtki paremat küberpunki lugenud. Ausalt öeldes oli Gibson mu esimene.

Ahjaa, mis mulle veel "Neuromancerit" lugedes pähe torkas. Viis, kuidas Gibson kirjeldas Neuromandi-nimelise TI pelgupaika, meenutas "Goblin Reservationist" tuttavat loodusmotiivi. Ja võrdlus viimati mainitud teosega tähendab taset.-

Teksti loeti eesti keeles

On maitseküsimus, kes ja kus`t poeesiat leiab. Vormi ja kirjelduste konarusmaastiku üle võib kah vaielda, et kuivõrd "kommerts" üks lugu peab olema, et libedalt "alla läheks". "Neuromant" pole kommerts, võrreldes mõne kodumaise pungikalduvusliku üllitisega. Pole romantika. Pole dekadntlikuna kirjutatud (takkajärgi ligi paarikümneaastase vahega võib taoliseks muutuda, nn. lastekirjanduseks).

Raamat nõuab aega, et sisse elada, aga ulmehuvilisena sain 0-punktist üle ja panen hindeks "viie". Sest: veel lörtsimata semantika (praeguseks aegunud); karakteritel on mingi mõru-magus(-valus) koloriit, mis hapuks ei lähe; virtuaalreaalsuse maastikud on siiski üsna hästi välja kukkunud (mitte-tehnokrati arvates); poeetiline tekst (ei ole ilutsemine!!!!!!!!!!!!!!!!!!!Hõrh-urrh-tðð!)

Teksti loeti eesti keeles

Kindlasti ysna oluline raamat ulme ajaloos ja cyberpunk`i ajaloos kindlasti. Ma ei saa öelda, et ma just vaimustusest yhelt jalalt teisele kargleksin uja käsi kokku taoksin, kuid p6hjus on eekätt minu cyberpunk`i seedimiseks vajaliku seesmise trakti ebapiisavas efektiivsuses ja patt oleks selles kirjanikku syydistada. T6enäoliselt ei oleks ma raamatut kyll pooltki nii nautinud, kui ma poleks eelnevalt läbi lugenud enamikku Gibsoni lyhiproosast, see andis teose m6istmisele väga palju juurde, kuigi enne seesama lyhivorm tundus mulle kyllalt n6rgana. Tegelikult on Gibsoni maailm väga hästi ehitatud, sellel on olemas nii olevik kui ka tulevik. Kasv6i sellepärast väärib Gibson k6rgeimat hinnet.
Teksti loeti vene keeles

Raamat, mis sai loetud mitu aastat tagasi, kuid kummitab millegipärast mind veel siiani. Ei mäleta küll otseselt detaile, kuid sündmustik ja idee on veel meeles. Ja ka see tunne, mis mul raamatut lõpetades oli, on meeles. Tähendab, väga hea raamat minu meelest
Teksti loeti eesti keeles

Vabandust!
Küber, punk?
Ei, mulle ei sobi!
On häid elemente, aga ma ei saa lugeda säärast tegevust. Peaks vist looduses ja puhkeseisundis, mingis täiesti vastupidises keskkonnas, ilma segavate faktorite (nagu päevatöö) mõjuta proovima.
Osalt oli huvitav, erakordne ning seni kogematu. Kuid juba vananev - naiivseks muutunud tänases maailmas - nii geopoliitiliselt kui riistvaraliselt. Kes möllab juhtme otsikutega? Kahekümne ja neljakümne otsikuga asjakesed (nagu COM`id ja LPT) on minevik, siin aga mainiti midagi säärast!
Mind segasid kah mainit puudused seoses nende t`lõppudega, mis iganes nende nimeks ka poleks!
Lõppkokkuvõttes panen nelja, sest usun siit siiski midagi leida võivat, kuigi sügavasti peidus ebameeldivuste kuhja all.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin kymmekond aastat tagasi, failina. Kaks ööpäeva. Siis vedasin end magama.
Midagi nii head polnud ma ammu lugenud. Ja eks seda ole hiljemgi harva juhtunud.

On inimesi, kes ei suuda lugeda raamatuid, kus on vananenud tehnika. Näiteks kettaga telefonid. Õige ka, kes siis enam seliseid kasutab, eks ole. Või jalgratas. Tänapäeval lennatakse lennukiga! Aga niisugust saasta pole mõtet lugedagi. Mina, tõsi kyll, möllasin alles nädal tagasi laua all juhtmetega (neli arvutit pluss hunnik perifeeriat). Aga ma olen vana ka.
Selge seegi, et meie päevade lapsukesed ei suuda aru saada, kuidas võib keegi nii loll olla, et räägib sisuliselt visuaalsest internetist. Et nad enamasti pole kuulnud, kui rängalt töösturid virtuaalreaalsustehnikate kallal ohivad, et tänapäeva netitorud ei veaks yleyldist graafikat lihtsalt jämeduse poolest välja ja et kavasid sellise, vähem verbaalse ja rohkem symbolilise kasutajaliidesega neti ehitamiseks on olnud rohkem kui muda Pärnu mudaravilas, siis on nad reaalsusest nii meeldivalt kaugel, et võime neid endidki enam-vähem virtuaalseteks pidada. Koos graafikaga. Q.e.d.

Tegelikult seisneb Gibsoni originaalsus just kirjutamisviisis. Mis on uus. Ja - tegelikult, vastupidiselt levinud arvamusele - tänini äärmiselt vähe levinud. Aga see ei jõua enamikule põnekaneelajaist muidugi pärale. Eriti tõlkes. (Ehkki, milleks sellistele yldse raamatuid tõlkida?)

Mis toobki jutu tõlkeni välja. Inimesed, kui teile satub kätte "Neuromandi" eestikeelne tõlge, palun ärge lugege seda. Pange see põlema. Ja õppige inglise keel ära, tuleb elus kasuks.
Eesti olukord on juba kord nii õnnetu, et kui midagi sitasti teha, ei saa järgmise viiekymne aasta jooksul keegi teine paremini ka teha, turg ei kanna välja. Mistõttu on käesolev tõlge ikka eriline sigadus.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Üks raamat, mis ammu loetud ja arvustamata. Tahtsin vist miskipärast eestikeelse enne üle vaadata, aga pole seda kusagilt leidnud. Olgu pealegi, usun, et see kuhugi ei kõlba. Teist korda siiski päris ridarealt üle lugeda ei kannatanud, seega "4".

Üldiselt on tegu suurepärase raamatuga, mida kergelt rikub vaid pisut kaanonitesse kalduv lõpp, kuid see on pisiasi. Eraldi aga tahaks hambaid teritada tolle tehnika kujutamise, õigemini selle üle täna ilkumise teemadel. On vist üks liik väga väikese aruga inimesi, kellele asjade maailm on muutunud peaaegu religioosseks meediumiks. Kujutage aga ette kirjaniku raskusi ignorantse auditooriumiga suhtlemisel - kui kirjutamisel interpoleerida keskkond liiga kaugele, ei saa lihtsad hinged sellest aru ja teised on ka hädas, kuna peamine kipub siis paratamatult vajalikuks osutuvate selgituste alla mattuma, kui piirduda elementaarsega, kasutades vaid tänasel päeval kõige eesrindlikumat tehnoloogiat, on tagatud, et paarikümne aasta pärast hakkavad lugejad muigama... Samas aga olen ühes arvustuses juba märkinud, et sama häda kerkib ka siis, kui eestlane näiteks Jaapanist kirjutab - tohutult on mõisteid, esemeid ja kontseptsioone, mis meile üsna võõrad on. Või kui keegi kahe sajandi tagusest Eestist kirjutades kõik hobuseriistad üles loeb - ei erine see kesmise tänapäeva inimese jaoks hüperlaevadest ja blasteritest. Et lõpetaks enda targakspidamise vaid sellepärast, et meil on õnn või õnnetus pisut teisiti arenenud tehnikaga elada ja vaataks, millest raamat päriselt räägib?

Teksti loeti inglise keeles

Nagu tavaliselt lugesin ka seda eesti keeles, nii et jäin ilma originaalkeelsetest "mõnudest", mida meie tõlkijad ei suutnud kuidagi tasa teha. Keelekasutus(nagu varemgi mainitud) oli jube. Peaks nad tagasi kooli saatma, ei usu et nende ema keele õpetaja neile viite annaks. Kuigi ega Gibsonit olegi kerge tõlkida, aga need olid ju ikkagi enda tehtud lollid teod. Raamatust nii palju, et oli huvitav, vast kõige huvitavam Gibson, mida siiani olen lugenud. Kuigi praeguseni olen talt läbi lugenud vaid ühe kogumiku lühijutte, nii et tema romaanide kohta ei oska midagi lausuda. Järgmisena kavatsen Idoru läbi lugeda, ehk siis tean rohkem tema romaanikirjutamise oskustest. Neuromance iseenesest oli huvitav, kuigi mitte väga tõmbav. Kuigi lõpu poole läks tegevuse huvitavamaks ja "tõmbavamaks", kuid see on tavaliselt ju tavaline asi. :P Ei imesta, miks see nii kuulus on ja omal ajal laineid lõi, fantaasia peab mehel meeletu olema, et selline asi kokku klopsida. Plaksutan siis talle käsi ja jätan hüvasti...
Teksti loeti eesti keeles

Omamoodi kurikuulus tekst, mille populaarsus teismeliste arvutihuviliste seas — kellest paljud armastasid võõrastesse arvutitesse sisse murda — pani aluse küberpunkarite kräkkeritega samastamisele; nõiajahi kõrghetkel USAs võrdus korraga arvuti ja “Neuromandi” omamine enese kurjategijaks tunnistamisega.

Ma olen viimased paar aastat (alates sellest, kui eelmise sajandi Gibsoni pea täies mahus läbi sain) mõelnud, et miks kuradi pärast mulle “Neuromandi” järgsed asjad ei meeldi. Ei, loetavad, aga mitte midagi vaimustavat. Eks ma olen pirtsakas ka, näiteks muusika puhul on tavaline, et mingi esitaja kahe kindla loo peale olen sillas, ülejäänuid ei kuulaks raha eest ka… aga ikkagi? Asi ehk minu ikkagi üsna kehvas inglise keele oskuses? Sest kui oled millegagi emakeeles tuttavaks saanud, aitab see hiljem originaali raskematest kohtadest üle. Õnnetul kombel ei klapi see hästi, sest ka mitmed inglise keeles loetud keerulised tekstid on hästi peale läinud… ja veel üks eestikeelne Gibsoni romaan, “Idoru”, ei meeldi mulle kohe üldse.

Kuni mulle sobivas kontekstis meenus üks Gibsoni intervjuu, kus ta pajatas “Neuromandi” saamisloost. Olles seni ainult jutte kirjutanud, võttis ta lolli peaga vastu romaanilepingu. Ja veetis siis üsna paanilise aasta, üritades aru saada, kuidas romaani kirjutamine käib ja kuidas sellise hiidpika teksti jooksul mitte lugeja tähelepanu kaotada. Ta tegi seda paarkümmend korda täies mahus ümber (oma põntsu andis “Blade Runneri” kinnotulek, mis olla tema algse nägemuse juba teoks teinud, aga palju paremini) ja Gibsoni tekstid kipuvad ümberkirjutamise käigus aina lühemaks jääma… Ehk siis on “Neuromant” oma struktuurilt pigem lühijutt, aga sinna on nii palju sisse pressitud, et annab romaani mõõdu välja (ei, ma ei hakka nüüd promoma innovaatilist lähenemist Stalkeri kategooriatele). Ja Gibsoni jutud mulle meeldivad, kohe väga. Hiljem oli tal juba kogemusi rohkem ja romaanid tulid täitsa romaani nägu, isegi vahetuvad tegevusliinid on olemas:-)

Romaani tegelik panus ulmekirjandusse polnud mitte uue atribuutika ja tausta pakkumine vanale žanrile (mida oli lihtne kopeerida ja mida kopeeriti ka, nii et veri väljas, ja mis isegi mõned head teosed andis, nagu Richard KadreyMetrophage”), vaid väga elav ja intensiivne kirjutamisstiil (mida on väga keeruline kopeerida ja mida eriti ei kopeerita ka). Jaak Tombergi magistritöö “Ekstrapolatiivne kirjutamine” kirjeldab hästi, millega siis ikkagi tegu (ehkki tekstinäiteid on ikka üsna valus lugeda). Jäljendamishimu on muidugi kerge tekkima (eriti algajal, mis seletab kõiki noid erakordselt abituid küberpunklugusid), sest atribuutikat on lademes, nii ka suhteliselt lõdva randmega vägivalda (tegelased on ju lõppude lõpuks ehtsad psühhopaadid). Mõnel juhul annab omast arust originaalitruu jäljendus tulemuseks noh näiteks patsifistpunkaritega täidetud Viljandi. Õnneks kaotasin ma need katsetused kolides ära;-)

Esimest korda lugesin “Neuromanti” vast kolmeteistaastaselt ja tagakaas oleks peaaegu sundinud raamatut riiulisse tagasi panema — aga ju ma siis vaatasin sisse ka ja olingi hingekesest ilma… Tõlge, ehkki kahtlemata üks halva teksti etalone eesti keeles, ei ole mind tegelikult kunagi suutnud väga loksutada. On lihtsalt nii hea lugu, et tuleb selgelt ja kahinata läbi kõige hullemate atmosfäärihäirete (siinkohal võiksin pajatada mälestusi televisiooni tarvitamisest masina abil, mille pilt oli poole ekraani võrra nihkes ja hüplev). Originaal on pigem boonuseks, et saad teada, kuidas mingeid asju nimetatud on jne. Ehkki, kui juba valida on, siis loen ikka väljamaa keeles. Iga paari aasta tagant uuesti üle.

Tõsi, iga korraga märkab üha rohkem tehnilisi apsakaid — no ei saa geostatsionaarne satelliit rippuda Manhattani kohal; sealt nähtav olla küll, aga see on ikkagi teine asi… See, et Gibson arvutitest muhvigi ei teadnud, on ju üldteada, ja kõige sellest tuleneva üle ma tõesti vinguda ei viitsi. On jabur, aga võiks veel palju hullem olla. “Neuromant” ei jutusta mitte (ainult) arvutitest, vaid (ka) inimestest, narkootikumidest, linnadest, kuritegevusest, ilukirurgiast, meediast, saastest…

Võiks mainida, et kuna mina romaani esmailmumisel heal juhul alles loode olin, jäin ilma selle eeldatavasti vägevast tulevikulaksust; tänaseks on sellest tulevikust saanud “tulemata jäänud minevik”, mis minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt tekstile veel omajagu juurde annab. Eelistan näiteks uudiseid tarbida teatava ajalise distantsiga, võiks öelda ajalookaifi pärast. Arvake ära, mis hinde ma Gibsoni “The Gernsback Continuumile” panin?

Noore ja naiivsena olin ma absoluutselt kindel, et kui Gibsonit veel tõlgitakse, siis stiiliühtsuse huvides ikka tolles äratapet kõnepruugis. “Idoru” ja “Põleva Kroomi” ilmumise ajaks olin õnneks targemaks saanud, mis potentsiaalset närvivapustust vältis. Siiski on tollest ettekujutusest jäänud riismeid: “Neuromandis” on mõned väljendid (tõrreskasvatatud, Huilgav Rusikas), mis utoopilises uues tõlkes peaks kindlasti samaks jääma. Muidu on nagu Strugatskitega, et kunagine Pioneeri järjejuttude sõnavara on üle parda visatud, aluseks võetud veel paarkümmend aastat varasem, ja siis loe ja piinle.

Eesti väljaande kaanepilt muide on maha viksitud poolikuks jäänud koomiksiversiooni esimese vihiku kaanelt. Näeb suisa parem välja kui originaal.

Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Neuromancer on küberpunk-ulmelugu. Peategelaseks on Case, endine arvutihäkker, kelle närvid ta viimane tööandja pettuse eest läbi kõrvetada lasi. Nüüd on ta pisisuli Chiba sadamalinna tänavatel Jaapanis ja põletab oma närust elu nii kiiresti kui võimalik.
 
Ühel päeval aga langeb ta Molly-nimelise salamõrtsuka kätte, kes viib ta endise eriväelase Armitage juurde. Too teeb Case'ile pakkumise - tema närvid tehakse korda, kui ta võtab vastu eriliselt ohtliku tööotsa. Rünnata tuleb nimelt orbiidil asuvas linnas paiknevat Tessier-Ashpool ülirikast perekonnafirmat.
 
Meeskonda lisatakse peagi ka ammusurnud häkkeri "Flatline" tehiskehastus, mustkunstnik-illusionist-psühhopaat Riviera ja rastafarist kosmosepiloot Maelcum. Kuid üsna pea hakkab Case taipama, kes tegelikult kogu selle operatsiooni niite tõmbab...
 
Huvitav, et mul pole sellest mingit erilist mälestust, kuid ilmselt olen selle teose maakeelset versiooni vähemalt lehitsenud, sest mingid stseenid tulid väga eredalt ette. Nagu Molly elektroonilise silma purustamine. Või Maelcumi kõrvaklappidest kostev Siioni dub-muusika.
 
Vägevad stseenid ehk iseoomustavadki seda teost kõige enam. Gibsoni stiil on hästi tihe, kuidagi üheaegselt kujundlik ja kirjeldav, ning ta laob muudkui pildi pildi otsa, hoolimata sellest, kas lugeja järgi jõuab. Juba ainult selle tulevärgi pärast on teos lugemist väärt.
 
Samas maskeerib see natuke asjaolu, et alati ei jõua sisu vormile järele. Päris paljud tükid tunduvad rohkem nagu eraldiseisvad killud kui tervikteose osad. Samuti, kui tagantjärele mõelda, siis liigub kogu põhimissioon ikka täiesti teosammul (kuigi lugedes ei pruugi see nii tunduda).
 
Aga noh, seda kõike kompenseerib taostal tuntav toores energia, põrandaaluse rohmakusega teostatud. On täiesti mõistetav, miks just see teos ulmekirjanduses täiesti uue lehekülje pööras. Isegi kui see väga ei meeldi, nakatab see lugejat isegi vastu tahtmist.
 
See on natuke nagu lugu, mida punkbändi Sex Pistols esimese esinemise kohta räägitakse. Seal oli kohal ainult mõnikümmend inimest, kuid järgmisel päeval läksid enam kui pooled neist ja hakkasid omaenda bändi tegema. See raamat siin on midagi selletaolist.
 
Hinnang:7/10
 
Teksti loeti inglise keeles
x
Mart Pechter
1983
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
edit_tags
Viimased 25 arvustused:

Cat's Cradle on apokalüptiline ulmelugu. Lugu jutustab tagasivaatena kirjanik John, kellel oli plaan kirjutada raamat päevast, mil toimus tuumapommi heitmine Hiroshimale. Selleks läheb ta tegema intervjuud tuumapommi loomisel osalenud (ja loo alguseks ammu surnud) professor Hoenikkeri lastega.
 
Nagu ilmneb, on professori lapsed kõik erineval viisil veidrikud, kuid kadunud professor olevat olnud veel mitmekordselt kummalisem. Külastades instituuti, kus professor kunagi töötas, kuuleb kirjanik saladuslikust substantsist nimega jää-üheksa, millega professor enne surma töötas...
 
Ma arvan, et suures pildis on see ehk üks vähem tuntud Vonneguti romaanidest. Ühest küljest seetõttu, et see paigutub kõige selgemalt ulmežanri ("Titaani sireenide" kõrval), teisest küljest aga seetõttu, et kui praktiliselt kõik teised Vonneguti teosed on tõlkes ilmunud "Punase raamatu" sarjas, siis see siin on jäänud ammu unustatud "42" ulmesarja.
 
Ning sellest on kahju! Ma arvan, et esmakordselt lugesin ma seda kohe pärast tõlke ilmumist ja siis avaldas see mulle kohe tõsiselt muljet. Nüüd pärast pikka vahet originaalis seda üle lugedes oli huvitav vaadata, mis mulle tookord rohkem muljet avaldas (jää-üheksa) ja mis seekord (bokononism).
 
Selle raamatu kaks suurt teemat ongi muidugi teadus ja religioon, kuid lisaks sellele on üsna erakordne, kuidas Vonnegut neid siin käsitleb. Kui tavaliselt on tema satiiris alati mingi kergelt jahe distants autori ja teema vahel, siis siin on Vonnegut täiesti eredalt ja otseselt vihane.
 
Teadus on pettus, ütleb autor siin selgelt. Ainus, mida see pakkuda suudab, on suuremaid ja ohtlikumaid võimalusi hävitada iseennast ja kogu maailma. Loomulikult on ka religioon pettus, aga kui see on heatahtlik pettus (nagu bokononism), siis saab see San Lorenzo puruvaesele rahvale vähemalt midagi anda.
 
See on muidugi üks asi, millega ma autori kogu osavusest hoolimata ei taha nõus olla. Üldiselt meeldibki Vonnegut mulle just seetõttu, et kuskil oma lugudes säilitab ta alati mingi lootusekübeme. "Kassikangas" on aga algusest lõpuni täiesti nihilistlik. Parim, mida inimene siin teha saab, on panna tükike jää-üheksat oma huulte vastu.
 
Kuid ma lihtsalt ei saa Vonneguti peale pahane olla. Selleks on see raamat liiga terav ja jõuline, raevukas ja naljakas. Raamatu vorm oma ülilühikeste peatükkidega (mis on peaaegu nagu eraldiseisvad sketšid) toetab ka seda suurepäraselt. Ja kui see tempo kaobki teises pooles enne lõppu natuke käest, pole see just suur viga.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

Babel-17 on lingvistikateemaline ulmelugu. Inimkond on juba ammu koloniseerinud mitu galaktikat (mõned üksikud intelligentsed tulnukarassid on jäänud pigem statistide rolli), kuid nüüd on kogu inimeste ilmaruum lõhestunud kaheks ja käib hirmus kodusõda. Liiduks kutsutud poolel on viimasel ajal läinud halvasti, sest toimunud on mitu üllatusrünnakut sõjaliselt olulistele kohtadele - kuid neist rünnakutest on jäänud maha hulk arusaamatut koodi.
 
Kui krüptograafid selle koodi murdmisega hakkama ei saa, kutsutakse appi imelapsest luuletaja Rydra Wong. Kuna tal on lingvistika peale üliinimlikku annet, taipab ta, et tegemist pole koodi vaid erilise keelega. Selle tõlkimiseks saab ta kohe sõjaväelt kõrgeimad volitused, paneb kokku kosmoselaeva meeskonna ja sööstab seiklustesse. Kuid algusest peale hakkavad asjad viltu vedama, nagu oleks tal teiste hulgas pardal reetur või sabotöör...
 
Ma pean alustuseks ütlema, et see on üks väga hea raamat. Just nimelt raamat tervikuna, mitte niivõrd lugu ise, või sügavam idee seal taga. Sest nagu juba kirjelduse järgi aru saada, on lugu ise üks kiiresti liikuv seiklus ja ideena on Sapiri-Whorfi hüpotees (keel, mida me räägime, mõjutab seda, kuidas me maailma näeme) muidugi lahe, kuid hoolimata mitmest vahvast näitest ja kogu loo lahenduskäigust sinna juurde, ei tee see siiski midagi väga põrutavat.
 
Kuid mis paneb selle teose särama, on see, kuidas Delany seda kirjutanud on. Nagu ma vaatasin, on see üks tema varasemaid teoseid, kirjutatud ajal, kui ta 24-aastane oli. See seletab minu jaoks raamatu tunnet, mis pulbitseb täiesti üle ääre ajavast rõõmsast energiast. See on raamat, mille on kirjutanud keegi, kes täiesti siiralt tunneb, et ta on avastanud midagi uskumatult lahedat ning tahab seda jagada igaühega, kes teda kuulata tahab.
 
See tuleb kõige ehedamalt välja iga kord, kui jutt keelte ja lingvistika peale läheb. Siin on muidugi mõned väga vahvad ja originaalsed sähvatused (nagu stseen maina-linnuga, või nuputamine, milline peaks olema keel, kus puudub isikuline asesõna). Kuid isegi siis, kui kirjeldatakse asju, millega lugeja on juba tuttav, on ridade taga kõlav ehe entusiasm nii nakkav, et on võimatu sellest puudutamata jääda. Lisaks plusspunktid leedu keele kasutamise eest (huvitav, kas Algis Budryse mõjul?).
 
Isegi kui tahaks kritiseerida asjaolu, et peategelane on täiuslik üliinimene, või et lugu oma järjestikuste sündmustega on lihtsalt kosmoseseiklus, siis ehitab autor sinna peale nii palju täiesti erilist kirevust, et selline mõte kohe ununeb. Peategelane on luuletaja (kas pole lahe!). Kosmoselaeva piloot on kolmemeetrine mõõkhambulise tiigri peaga hiiglane (kas pole lahe!). Kosmoselaeva juhtimine nõuab kolme kummituse abi (kas pole lahe!).
 
Lisaks sellele paneb autor ka kirjeldustega üldisele meeleolule vunki juurde. Näiteks on kogu meeskonna kokku korjamise osa jutustatud nii kirevalt (mida peegeldab eriti hästi kaasa võetud tolliametniku hallimat karva tegelane), et mõnes teises loos tunduks see üle pingutatuna. Ka siis, kui autor juba mitmendat korda emotsiooni alla joonimiseks alliteratsiooni kasutab, ei hakka see siin häirima, nagu kuskil mujal juhtuda võiks.
 
Babel-17 ei pruugi olla elumuutev teos, kuid see muudab ilma igasuguse kahtluseta paremaks selle päeva, mil seda loetakse. Kuigi ma ise armastan tumedamaid toone heledatest rohkem, peab siiski väga tihti tõdema, et süngus ei võrdu sügavmõttelisusega, nagu ka rõõm ei võrdu kergekoelisusega. Viimase väite näitlikustamiseks ei tulegi hetkel paremat näidet pähe, kui see teos siin.
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles

"Maarit Leijon elab ja kirjutab Soomes" on ainus info, mida jutukogu "Musträstas" autor on kogumiku koostaja ja tõlkija Arvi Nikkarevi sõnul soovinud avaldada. Nõnda ongi üks võimalus läheneda sellele kogumikule kui teatud tüüpi mustale kastile, mille tööpõhimõtted jäävad lugejale tundmatuks.
 
Muidugi võib Soome ulme olla juba üldise ettekujutusena lugeja jaoks olemas. Näiteks on just Nikkarevi tänuväärsel algatusel eesti keeles tõlkena olemas omal maal üsna tuntud Pasi Ilmari Jääskeläineni ja Johanna Sinisalo lühilood. Eraldi tasub mainida veel Magdalena Hai väga stiilset juttu "Vaskmõrsja", mille tõlge sai 2015. aastal Eesti lugejatelt Stalkeri auhinna.
 
Kui proovida läheneda selle kogumiku juttudele tunnetuslikult, siis on kohe nende kõigi juures märgata erilist olemuslikku süngust. Kuigi kõik viis lugu on kujult üsna erinevad, ei jäta see õhkkond neist ühtegi maha – võiks öelda, et tegemist on viies erinevas vormis esitatud õuduslugudega.
 
1. Südametu (6/10)
 
Natuke aega pärast ühe kuulsa egüptoloogi surma pööravad 19. sajandi lõpu vaikse linnaelu segamini kaks noort ja ilusat Poola päritolu härrasmeest, kes hakkavad piirama värsket lesknaist ja tolle intelligentset, aga haige jala tõttu kannatavat tütart. Samal ajal algavad linnas öised mõrvad.
 
Tegemist on heale teadusajaloolisele pinnale (19. sajandi egüptoloogiahuvi plahvatuslik tõus) asetatud fantaasia-müsteeriumiga. Pisut on siin tunda seda, et tegemist on autori debüütlooga, sest kuigi mõistatuse vajalikud elemendid esitatakse loo käigus oskuslikult, et need kõik lõpus kokku viia, jääb teekond punktist A punkti B kohati lohisema.
 
2. Öö (7/10)
 
Neli inimest on kohtunud, et erinevatel põhjustel üheskoos enesetapp sooritada. Olles sellega algust teinud, satuvad nad aga mingi veidra nägemuse sisse.
 
See lugu on eelnevast hästi erinev – kuigi ka siin on selge teaduslik element (seekord matemaatiline), on kandev teema hoopis sümbolism või ehk isegi schopenhauerlik küsimus tahtest ja kujutlusest. Sellist suurt mõtet ei kanna lugu siin küll päris täielikult ära, aga juba selle motiivi ette võtmine peaks kiitust pälvima.
 
3. Must vürst (8/10)
 
Alternatiivajaloolisel Venemaal olid muistsed varjaagid ja russid üliinimlikult tugevad ja pikaealised olendid. Tänapäevases maailmas on need tihti juba mitmesaja-aastased tegelased ajaloost aga ajast maha jäänud ja elavad vaid minevikumälestustes. Erinevate asjaolude kokkulangemisel satub nende juurde üks inimesest arst, kes hakkab kangestunud süsteemi raputama.
 
Musta vürsti lugu on selgelt kogumiku parim. Seda võib lugeda kui ühte head ulmelugu kättemaksu teemal või siis võib mõelda sellele kui allegoorilisele loole Venemaast ja selle erinevatest valitsejatest viimase tuhande aasta vältel. Autor ilmselgelt armastab ajalugu – see väljendub enamikus kogumiku töödest, aga siin on selle mõtte ja teostuse võimsus kõige paremini tasakaalus.
 
4. Viimane sangar (6/10)
 
Peterburis tapetakse Soome-Vene topeltkodakondsusega tütarlaps ja kahtlustatav on Soome tähtsa poliitikategelase tütar. Olukorda saadetakse lahendama välisministeeriumi ekspert Katariina Brask – eriliste võimetega uurija, kes aga oma annete eest maksab unetuse, migreenide ja muude hullemategi hädadega.
 
See lugu on kirjutatud pigem põhjamaade nüüdiskrimi stiilis kui et ulmeloona. Peategelase erilised võimed ei ole siin loo seisukohast eriti olulised, kuid hinnata tuleb kindlasti autori detailset ja oskuslikku nüüdis-Venemaa kujutamist.
 
5. Musträstas (7/10)
 
Legendaarne 15. sajandi Prantsuse sarimõrvar, vürst Gilles de Rais, kes ka ajalooliselt tapetud laste vere abil tarkade kivi otsis, on siin loos neetud surematusega. Kaks rändrüütlit, kes on nõuks võtnud de Rais tappa, otsivad üles teadjanaise, kes kunagi lapsena on de Rais' käes pääsenud.
 
Kuigi de Rais on seotud "Sinihabeme" legendiga, on tore näha, et siin ei ole tegemist mitte selle muinasjutu töötlusega, vaid tõsise alkeemia-teemalise ajaloolise fantaasialooga. Põhjalikule ja huvitavale taustale ei jõua lugu ise küll päris järele, kuid ka sellisena on see silmapaistev sooritus.
 
Kõigi kogumikus toodud lugude puhul torkab silma ühiseid jooni – kõige märkimisväärsemalt peategelaste juures, sest alati on tegemist võimeka naisega, kes on loo toimumismaailmas erinevatel põhjustel pigem tõrjutud ja sunnitud tegutsema ühiskonna äärealadel. Sellest mallist erineb kõige enam lugu "Must vürst" – ning sealne väike variatsioon aitab osaliselt kaasa selle loo paremale meeldejäävusele.
 
Esile tuleb veel kord tõsta autori igast loost paistvat ilmset armastust ajaloo vastu ja sellega kaasas käivat head detailitunnetust. On selge, et tema kirjutatu on alati ka lugejaskonnale korda läinud – ajakirja Portti iga-aastasel novellivõistlusel on kõik kirjutised tema võrdlemisi napist loomingust kõrgeid kohti pälvinud.
 
Kõik need elemendid ei pane lugejat küll mõistma "musta kasti" ennast, kuid see polegi vajalik. Autori looming on paljust muust Eestis ilmuvast tõlke- ja omakeelsest ulmekirjandusest selgelt eristuv ning valitud lugudel on meeldivalt ühtlane tugev tase. See laseb loomingul rääkida enda eest ja teeb kogumikust millegi, millega tasub kindlasti lähemalt tutvuda.
 
Hinnang: 7/10 (ühtlaselt tugevate juttude aus keskmine)
Teksti loeti eesti keeles

Greybeard on postapokalüptiline ulmelugu. Umbes 1980ndal aastal on toimunud Suur õnnetus - mitte küll tuumasõda, aga ebaõnnestunud tuumakatsetused kosmoses, mis lõid segamini Van Alleni kiirgusvööndi Maa ümber. Selle tulemusena sai kogu planeedi pind lühikest aega väga tugeva kiirguse osaliseks.
 
Loo enda tegevus toimub peamiselt aastal 2030. Peategelased on Algernon Timberlane ja tema naine Martha, kes on 50-aastastena tõenäoliselt ühed kõige nooremad elusolevad inimesed. Nimelt pole alates Suurest õnnetusest saati sündinud peaaegu ühtki uut last ning inimene kui liik on määratud järgmise paarikümne aasta jooksul välja surema.
 
Ma pean ütlema, et ma olen seda raamatut kunagi väga ammu lugenud ja see jäi mind omal ajal tõsiselt kummitama. Kui Alfonso Cuaróni samal teemal tehtud väga hea film "Children of Men" 2006. aastal ilmus, arvasin seda sellel lool põhinevat. Küll aga vaatasin nüüd, et selle aluseks on P. D. James'i 1992. aasta samanimeline romaan - mis tundub rohkem kui natuke Aldissi mõtteid laenavat.
 
Aldiss on minu jaoks natuke keeruline kirjanik, kuna mind pole vaimustanud ei tema esikromaan "Non-Stop", ega ka tema kõige kuulsam eepiline "Helliconia" triloogia. Kui tagasi mõelda, siis ehk oleks ühisnimetajaks see, et hoolimata oma suurtest ideedest olid need loo enda seisukohast kuidagi sihitult hargnevad.
 
Tegelikult on seda ka "Greybeard", kuigi Thamesi jõgi seob selle loo mingis mõttes siiski kokku. Sama on näiteks Cormac McCarthy kuulsa romaaniga "Tee", kus pealkirjas nimetatud tee ongi see miski, mis postapokalüptilises jubeduses uitamisele ühtse kuju annab. Aga isegi kui Aldiss samale tasemele ei jõua, muutub see, mis muidu oleks nõrkus, siin hoopis tugevuseks.
 
Sest eelkõige on Aldissi romaan lugu vanadusest - muidugi ka seetõttu, et enamus tegelasi on vanuses 70-90, kuid veel enam oma suurema pildi kaudu. Näiteks tuleb tükkhaaval välja info, et praktiliselt kõik, mida väheste pärast Suurt õnnetust sündinud lastega on ette võetud, on teinud asju lihtsalt hullemaks.
 
Kuid veel kõnekam on pilt, mille Aldiss keskkonnast maalib. Inimeste taandumisega korraldab maailm end uutmoodi ümber - kuna Suure õnnetusega said pihta ka teised suured imetajad, siis valitsevad Inglismaa metsi nüüd kärpide karjad, kes võivad vanainimesi üsna kergelt õnneks võtta. Karusloomafarmidest põgenenud nutriad on aga Thamesi jõe alamjooksu muutnud laiali valgunud deltaks.
 
Algernon ja Martha vaatavad oma rännakul igal hetkel otsa maailmale, mis on tundmatuseni muutunud. Mingit seltskonda leiavad nad omaealiste ja endast vanemate keskel, kuid nende selja taga (nooremate põlvkondade asemel) haigutab määratu kuristik. Minu arvates on autor teinud hea valiku ka sellega, et kõik lõpeb sümboolse leppimisega.
 
Väheoluline pole ka asjaolu, et Aldiss on suurepärane looduskirjanik. Mõnel teisel puhul võiks see häirida, kui liiga palju tähelepanu sinna läheb, kuid antud puhul teenib see kõik suuremat mõtet. Selle raamatu jõuks on kõigest sellest moodustuv ja kõikjale ulatuv vaikne melanhoolia, mis teeb sellest postapokalüptiliste lugude hulgas täiesti ainulaadse teose.
 
Hinnang: 8/10
 
Teksti loeti inglise keeles

The Penultimate Truth on postapokalüptiline ulmelugu. Mingil hetkel enne Kolmandat maailmasõda on maailma kaks suurvõimu (Wes-Dem, ehk Lääne-Euroopa ja Ameerika, ja Pac-Peop, ehk Ida-Euroopa ja Aasia) mõlemad endale loonud ulatusliku maa-aluse punkrivõrgustiku, kus sõja korral saaks oluliste tööstusharude tegevus jätkuda. Sõda algabki ja neisse varjenditesse viiakse mõlemalt poolt tööle kümneid miljoneid inimesi.
 
Sõda saab ootamatult kiiresti läbi, sest pärast mitut vastastikku antud hävitavat tuumalööki sõlmivad mõlema poole vähesed alles jäänud juhid rahu. Kuid punkrites rügavatele töötajatele otsustatakse seda mitte öelda. Järgnevate aastate jooksul luuakse ühtne propagandasüsteem, mis maa alla võltsitud sõjauudiseid edastab, samas kui maapealne eliit kogu tühjaks jäänud pinna enda tarvis hiiglaslikeks mõisaparkideks jagab.
 
Viisteist aastat hiljem kõigutab tasakaalu aga ettevõtliku meelega Louis Runcible, kes on hakanud osasid töötajaid maa alt välja tooma ja oma natuke paremate tingimustega laagritesse asustama. Süsteemi tipus istuv paranoiline diktaator Stanton Brose loob seepeale plaani Runcible hävitamiseks. Samal ajal aga on ühe maa-aluse punkri juht Nicholas St. James ette võtmas meeleheitlikku sammu maapinnale tõusmiseks...
 
Ma pean ütlema, et ühest küljest võttes on see lugu Philip K. Dicki kohta üllatavalt sirgjooneline. Kogu süsteemi ja selle suurejoonelise pettuse elemendid esitatakse kohe esimeste peatükkidega, seejärel keskendub ülejäänud lugu diktaator Bose plaanile, millesse sekkuvad näiteks andekas kõnekirjutaja Joseph Adams, eradetektiiviagentuuri juht Webster Foote ja salapärase taustaga David Lantano.
 
Teisest küljest aga on selge, et suures pildis ei leia autori silmis armu ka parimate kavatsustega tegelased selle eliidi hulgas toimuva võitluse hulgast. Seda näitab ka asjaolu, et selle konflikti finaali ei ole üldse kirjeldatud ning tegelased võivad vaid oletada, mis seal tegelikult toimus. Asjalood on juba ammu sealmaal, kus mingid reformid ja järk-järgulised muutused ei oleks piisavad ja ainult revolutsioon võib õigluse taastada.
 
Kõik see paneb aga küsima, et vahest oli Lantano ajarändude teema sisse toomine natuke mõttetu? Kõik propagandasse puutuv, alates juba esialgsest 1980ndate suurest võltsingust, millega Teise maailmasõja ajalugu ümber kirjutati, läks väga hästi teemasse. Natuke vilets on aga pead murda selle üle, kuidas Lantano isik selle kõige juures oluline on, kui lõplikuks vastuseks on "üldse mitte".
 
Lõpuks jääbki põhiloo sirgjoonelisusest hoolimata üldpildist natuke katkendlik mulje. Selline jutustamisviis on autorile muidugi omane, kuid tihti töötab see tal paremini kui siinkohal. Samuti võiksid lõpuni seletamata jäävad kõrvalteemad panna küsimusi küsima või teooriaid pakkuma, mitte lihtsalt õlgu kehitama. Ei maksa valesti aru saada, märkimisväärselt tugev on see teos kindlasti. Dicki teoste paremikuni see lihtsalt päris ei küüni.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

The Simulacra on kergelt humoorikas-satiiriline ulmelugu. Pärast Kolmandat maailmasõda on Lääne-Euroopa (v.a Prantsusmaa) ja Ameerika Ühendriigid liitunud ning juba peaaegu sajandi jooksul stabiilselt püsinud USEA ühendusena, mida valitseb igavene esimene leedi Nicole Thibodeaux. Rahvas valib talle iga nelja aasta järel uue abikaasa-presidendi, keda kutsutakse kõnekeeles der Alte (vanamees).
 
Üldse on pärast Ameerika ja Euroopa liitumist võimule pääsenud Saksa kultuur. Majandust juhivad võimsad kartellid nagu Karp und Söhne Werke (robootika) ja A. G. Chemie (farmatseutika). Ühiskond on jagunenud töötajateks (Befehlsträger, kõnekeeles Be) ja juhtideks (Geheimnisträger, kõnekeeles Ge). Kuid pikalt stabiilsena püsinud süsteem näitab nüüd lagunemise märke.
 
Kes on tegelikult leedi Nicole ja kuidas on ta üheksakümmend aastat püsinud kauni, välimuselt 20-30ndates aastates naisena? Mis süsteem peitub iga nelja aasta tagant vahetuvate der Alte vanameeste taga, kes tulevad eikuskilt ja kaovad eikuhugi? Ning mille vastu protesteerib tänavakaklejatest "Hiiobi poegade" liikumise juht Bertold Goltz, kes tundub kasutavat (muidu ainult valitsuse monopoli kuuluvat) ajarändude tehnoloogiat?
 
Ma pean ütlema, et see romaan on kõige paremini kirjeldatav kui veidrate ideede ja tegelaste kaleidoskoop. Mainimata on veel ajas rändav Hermann Göring, totalitaarsed korteriühistud, taassündinud neandertallased, väljasurnud marslasi jäljendavad telepaatilised robotid, supervõimetega hüpohondrikust Vene muusik, ja talendišõul tühjade pudelite abil Bachi teoseid esitav duo.
 
Kuid mingit erilist tervikut sellest kõigest ei moodustu. Lugedes tekib pigem soov minna tagasi mõne teise Dicki teose juurde, kus need asjad on ka mõttega kirja pandud. Näiteks Natsi-Saksamaa teemade puhul "Mees kõrges lossis" või robotkoopiate puhul "Kas androidid unistavad elektrilammastest?". Või teen ma siin sellise hinnanguga autorile liiga?
 
Sest tegelikult võib küsida, kas kogu see tühjus polegi omamoodi mõte? Nagu ütleb ka romaani pealkiri, siis kõik siin teoses on jäljend, simulaakrum, ersats. Kõik siin esinevad koopiad ongi õõnsad, alates tillukesest robot-marslasest kuni kogu süsteemini välja. Lõplik iroonia peitubki asjaolus, et kogu näitemängul polegi kunagi olnud mingit mõtet, ei head ega halba.
 
Sellisena võiks see teoreetiliselt sarnaneda isegi Kurt Vonneguti parema satiirilise loominguga, kuid niisugust hinnangut ei saa ma lõpuks siiski anda. Ehk ongi võimalik kogu teost näha omamoodi simulaakrumina, mis on mõeldud jäljendama ehtsat humoorikas-satiiriline ulmelugu? Selline metatasandi nali oleks märkimisväärne, aga antud juhul võib selle tõsiseltvõetavuses pigem kahelda.
 
Hinnang: 5/10
Teksti loeti inglise keeles

Now Wait for Last Year on üsna isiklikku tüüpi ulmelugu. Suuremas pildis on lugu tähtedevaheliste tsivilisatsioonide sõjast, narkootikumidest ja ajarännust, aga kuidagi ei ole see osa see, mis siin domineerima jääb. Mingis mõttes võib öelda, et see on hoopis ühe kohutava abielu lugu, mis on siin ulmeseikluse varju peidetud.
 
Peategelaseks on doktor Eric Sweetscent, organisiirdamisele spetsialiseerunud arst. Tema ja tema naine Kathy (kes on antiikesemete ekspert) töötavad suurkorporatsiooni Tijuana Fur & Dye heaks ja tegelevad töövälisel ajal teineteise aktiivse vihkamisega. Kuid ühel päeval juhtub midagi, mis nad ootamatult lahku tõmbab.
 
Nimelt on Maa juba mõnda aega sisuliselt sõjaväelise diktatuuri all, mida juhatab ÜRO peasekretär, itaallane Gino Molinari. See on vajalik, kuna Maa avastati mingil hetkel Lilistari tähtedevahelise impeeriumi poolt, kes värbas pool-sunniviisiliselt Maa rahva ja tööstuse jalamaid sõtta, mida Lilistar oli juba ammu pidanud Reegi impeeriumi vastu.
 
Sõda aga läheb halvasti, Lilistari nõudmised suurenevad ja Maa huvide nimel laveerida püüdva Molinari tervis halveneb. Nii satubki doktor Eric otse Molinari enda meditsiiniüksusesse. Tema naine Kathy aga juhtub proovima uut salajast narkootikumi JJ-180, mille üheks kõrvalmõjuks on hallutsinatsioon ajas rändamisest...
 
Ühelt poolt ongi siin olemas üks väga korralik ulmepõnevik. Loomulikult ei ole ei Lilistari ega ka Reegi impeeriumid päris sellised, nagu need esmapilgul paistavad. JJ-180 ei ole samuti mingi tavaline narkootikum vaid see on välja töötatud hoopis hullematel eesmärkidel (ja ajas rändamine on selle hoopis soovimatu kõrvalmõju).
 
Omamoodi andekas on igasuguste ajarännu probleemide ja paradokside vältimine. Esiteks on need rännakud lihtsalt narkotripid (nagu Brian Aldissi romaanis Cryptozoic!, mis laenas äkki selle mõtte just Dickilt). Teiseks on külastatavad ajad pigem paralleeluniversumid, mitte üks ja seesama ajajoon.
 
Aga tegelikult on põhiline lugu ikkagi Ericu ja Kathy abielust ja sellest jubedast armastuse-sõltuvuse-vihkamise sõlmest, mis neid seob. "Kõik õnnelikud perekonnad on üksteise sarnased, iga õnnetu perekond on isemoodi õnnetu", nagu Lev Tolstoi oma "Anna Karenina" alguslausega ütleb. Kogu suure sõja tulemus on peategelasele sellega võrreldes üsna ükskõik.
 
Ning see kõik on etendatud sellise intensiivsusega, mis meenutab August Strindbergi kuulsat autobiograafilist romaani "Hullu mehe kaitsekõne". Teades natuke Dicki enda abielude kohta, võib arvata, et ka siin on rohkem kui pisut autobiograafilist ainest. Lausa uskumatu on midagi sellist ühest pealtnäha lihtsakoelisest ulmeromaanist leida.
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles

The Midwich Cuckoos on ulmelugu tulnukate sissetungist. Jutustajaks on endine sõjaväelane, kes on natuke aega tagasi koos naisega kolinud muust maailmast üsna eraldiseisvasse Midwichi külakesse. Ühel hetkel peavad nad asjatoimetuste tõttu paariks päevaks Londonisse sõitma ja tagasi tulles avastavad nad, et küla on muust maailmast nähtamatu barjääriga eraldatud.
 
Loomulikult on juba kohal ka sõjavägi. Kui barjäär päev hiljem sama saladuslikult kaob, siis palub üks sõjaväe esindajatest, kes jutustajat varasemast isiklikult tunneb, tal ja tema naisel külas edaspidi toimuval silm peal hoida. Nagu mõned kuud hiljem selgubki, on kõik viljakas eas naised, kes eraldatuse ajal külas viibisid, saladuslikult lapseootele jäänud...
 
Ma arvan, et see romaan näitab väga hästi ära seda, millised on Wyndhami peamised tugevused. Esimene asi on muidugi väga hea aja ja koha vaimu tabamine. Sarnane firmamärk oli näiteks tema ilmsel eeskujul, H. G. Wellsil, kelle puhul võiks omaaegse Inglismaa elu kujutamist mitme tema kuulsama romaani ("Nähtamatu", "Maailmade sõda") vaat et kõige tugevamaks osaks nimetada.
 
Nõnda ongi siin just nimelt Midwichi külakese ja selle erinevate tegelaste kujutamine väga huvitav ja ehtne. Vähetähtis pole ka see, kui hästi see seostub kogu asja saladuses hoidmisega. Kui sõjavägi omalt poolt õigel hetkel õigetele inimestele vastu näppe annab, siis piisab kõigeks muuks tavalisest asjade seisust, kus Midwich peab kõike toimuvat oma siseasjaks ja teised külad on veendunud, et nood seal on niikuinii veidrikud.
 
Teine asi on aga Wyndhami veider ja omapärane viis mingite teemade kujutamiseks. See ilmneb tema maailmalõpu-nägemustes (pimedus ja trifiidid "Trifiidide päevas", ookeanisügavustesse elama asuvad tulnukad raamatus "Kraken ärkab") ja muidugi ka siin, kus tulnukate sissetung on midagi hoopis teistsugust kui paljudes teistes ettekujutustes.
 
Muidugi olid selleks ajaks lisaks Wellsi sõjakatele marslastele olemas ka näiteks Robert A. Heinleini loodud mõistust kontrollivad parasiit-tulnukad romaanis "Nukkude isandad" või Jack Finney romaani "The Body Snatchers" saladuslikud teisikud. Wyndhami valik käopoja-metafoori kasutamiseks annab kõigele aga mingi üsna teistsuguse sünge alatooni, mis pole kaugel seksuaalsest vägivallast.
 
Tõepoolest, teose kõige tugevamad osad on need, kus naistele hakkab aeglaselt selgeks saama, mis nendega on juhtunud. Nende erinevad reaktsioonid ja lõpuks nende üks suur koosolek asjade ühiseks seletamiseks ja otsustamiseks on ikka väga hästi tehtud. Seda kõike oleks võinud loos isegi palju rohkem olla, kuid romaani ilmumisaastat vaadates tuleb sellele ikkagi au anda.
 
Sellega võrreldes on raamatu ühe põhilise peategelase, kohaliku intellektuaali Gordon Zellaby pikad arutlused ja mõtisklused kohati päris venivad ja väsitavad. Ning sellest hetkest, kui ilmselge lõpplahendus juba ridade vahelt paistma hakkas, lootsin ma midagi teistsugust ja paremat, mis ülejäänud lugu rohkem vääriks. See lootus kahjuks ei täitunud, kuid ega see nüüd väga suur probleem ka ei ole.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

The Chrysalids on postapokalüptiline ulmelugu. Millalgi aastasadade (või tuhandete) eest on tuumasõda maailma hävitanud, kuid loo toimumise ajaks on vähem kahjustatud äärealadel jälle midagi tsivilisatsioonisarnast tekkinud. Newfoundlandi ja Labradori kandis, kus lugu alguse saab, haritakse põldu, kasvatatakse karja ja erinevate asunduste üle valvab isegi midagi keskvalitsuse taolist.
 
Igasuguste kiirgusest tulevate mutatsioonide vastu võitlemiseks on sisse seatud karm kord. Väärarengutega põlluviljad põletatakse, väärarengutega kariloomad tapetakse ja väärarengutega inimesed kihutatakse viletsamatele maadele virelema. Peategelane, karmi ja vaga talupidaja ainus poeg David Strorm aga avastab ühel hetkel, et ta suudab osade teiste kohalike lastega mõttekõnes suhelda...
 
Kui uurida selle romaani kohta laiemalt, siis hindavad nii mõnedki lugejad seda üsna kõrgelt. Eraldi tasuks märkida ilmselt Margaret Atwoodi kiitust, kes on ka maininud, et tema enda kuulus düstoopia "Teenijanna lugu" võlgneb nii mõndagi lapsepõlves loetud "Krüüsalistele". Romaani esimest poolt lugedes on sellest ka täitsa võimalik aru saada.
 
Sest vähemalt selle ühiskonna kujutamisel, kust lugu alguse saab, on Wyndham väga hästi hakkama saanud. See pole ka lihtsakoeline düstoopia vaid vägagi mõistetav, kuna karmid reeglid on pärit kunagisest karmist olelusvõitlusest. Samuti on asjaolude paranemisel reegleid pehmendatud ning hetkel toimub isegi teatud võimuvõitlus põhimõttelise religiooni ja praktilise bürokraatia vahel.
 
Kõik muu jäi aga minu jaoks pigem nõrgaks. Lennukad ideed, mis teisi autori paremaid teoseid iseloomustavad, on siin pigem puudu - maailmalõpu on toonud tavaline tuumasõda ja telepaatilised lapsed on näiteks trifiidide imeväärse veidruse kõrval üsna kahvatud. Samuti on Wyndham siin loo osavalt eraldanud oma tavapärasest taustast (20. sajandi keskpaiga Inglismaa), aga sellega kaotanud ka osa oma tugevusest.
 
Tänapäeval oleks see teos mitmete aspektide poolest ilmselt suunatud üsna populaarse YA-düstoopia alamžanri riiulisse. Selles seltskonnas paistaks see ka täiesti positiivselt silma, sest paremate asjade tuules on sinna 2010ndatel erinevate autorite poolt toodetud üsna rohkelt täitematerjali. Kuid sellise suhteliselt madala lati ületamine ei anna üldpildis küll kokku rohkem kui ühe tugeva OK.
 
Hinnang: 5/10
Teksti loeti inglise keeles

The Day of the Triffids on postapokalüptiline ulmelugu. Jutustajaks on Bill Masen - bioloog, kes on spetsialiseerunud trifiidide kasvatamisele. Viimased on tohutu suured lihatoidulised taimed, kel on kaks ebatavalist omadust. Esiteks suudavad nad oma eluohtlikult mürgise astlaga päris kaugele lüüa, teiseks suudavad nad juured maast lahti tõmmata ja aeglaselt edasi liikuda.
 
Kuna aga neist taimedest saab uskumatult kasulikku õli, siis on nende kasvatamine ülemaailmselt levinud. Ühel päeval satub Masen haiglasse, kuna õnnetuse tagajärjel said ta silmad kannatada. Viimasel haiglaõhtul mainitakse talle, et väljas on erakordselt kaunis roheline meteoorisadu. Sellele järgnenud hommikul leiab Masen oma silmi sidemest vabastades, et kõik inimesed tema ümber on pimedaks jäänud...
 
Ma ise olen muidugi kunagi "Trifiidide päeva" maakeelset tõlget (Mirabilia-sarjas ilmunud varianti) lugenud, kuigi riiulis pole mul seda siiamaani. Viimase asjaolu tõttu on mul viimasest lugemisest möödunud ka väga pikk aeg ning oli üsna huvitav oodata, millise mulje võib jätta originaaltekst ja kas mälestusega võrreldes on ka midagi muutunud.
 
Sest mälestus sellest raamatust kahtlemata jääb. Juba raamatu avalause vääriks mingit auhinda ning kogu esimene, haiglas toimuv peatükk on täiesti suurepäraselt teostatud. Pole ime, et selle mõistmatu õuduse õhkkonda on hiljem pea üks-ühele ära kasutanud näiteks sellised teosed nagu film "28 päev hiljem" ja seriaali "Elavad surnud" avaosa.
 
Üldse võib öelda, et peaaegu kõik klassikalised zombilood, kus koletiste puhul on tegemist aeglase kuid peatamatu jõuga, võlgnevad midagi "Trifiidide päevale". Talumajas toimuvad stseenid, kus pidevalt koguneb aia taha sadu trifiide, kelle hulk suureneb hoolimata nende hävitamise kiirusest näiteks. Või märkus feodaalsete asunduste ükshaaval langemisest trifiidide kätte.
 
Kuidagi aga on Wyndhami kirjeldatud trifiidid elusamad, kui kogu see praeguseks juba üsna kulunud zombide teema. Trifiidid on ühteaegu väga tuttavad ja realistlikud, aga samas ka kohutavalt kummalised ja võõrad. See, kas ja kuidas trifiidid võiks üldse mõelda ja suhelda on suurepärane näide mingi täiesti võõra kuid siiski teoreetiliselt võimaliku eluvormi kujutamisest.
 
Eraldi tuleb aga välja tuua, et isegi suurem osa raamatust ei räägi üldse mitte trifiididest, vaid pimeduse-epideemiast - ning mitte sugugi halvemini. On isegi natuke ebaõiglane, et Nobeli laureaadi José Saramago 1995. aasta väga hea romaani "Pimedus" kõrval ei märgita piisavalt palju ära, kuidas Wyndham midagi üsna sarnast juba palju varem ja mitte eriti kehvemini tegi.
 
Kui üldse midagi kriitikaks öelda, siis Wyndhami stiil võib mõnele lugejale liiga kuiv tunduda, või võib ehk pakkuda, et raamatu keskosa tegevus venib veidi. Samuti on kõik katkuga seonduv natuke liiga lihtne ja kerge lahendus selle maailmalõpu ühe etapi olemusliku õuduse lahendamiseks. Muidu aga ei ole sugugi tegemist tekstiga, mis oleks ajale jalgu jäänud.
 
Seetõttu ongi raske mõista ulmekirjanik Brian Aldissi kriitikat, kes omal ajal seda põlglikult "õdusaks katastroofiks" nimetas (praegu on see termin oma algse halvakspanu õnneks minetanud). Wyndham, kui Teisest Maailmasõjast osa saanud mees, püüdis siin õdususe asemel pigem kujutada seda briti müütiliselt stoilist hoiakut, mille puhul ülahuul ka suuremaid õudusi nähes värisema ei löö.
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles

Andy Weir on eelkõige tuntud oma ootamatult maailmakuulsaks saanud esikromaani "Marslane" poolest, kus õnnetuse tõttu üksinda Marsile jäänud kosmonaut peab püüdma seal ellu jääda. Samanimeline ja üsna raamatutruu filmiversioon, kus peaosas on Matt Damon, aitas autori tuntusele kindlasti veelgi kaasa.
 
Weiri kolmas romaan "Ave Maria" on "Marslasega" üllatavalt sarnane, kuigi sisu poolest võivad nad erinevad tunduda. Peamise erinevusena on uue loo mastaabid hoopis teistsugused, neid on laiendatud igas mõttes tohututes mõõtmetes. See on lihtne ja paljukasutatud võte, aga siin täiesti arvestatava elegantsiga teostatud.
 
Loo alguses avastab ilma mälestusteta ärkav peategelane, et ta on suletud väiksesse ruumi. Nagu ilmneb, siis on see ruum kosmoselaev, kuhu ta on pärast meeskonnakaaslaste surma üksinda jäänud. Veel hullem, selle kosmosereisi siht on kaugemal kui inimesed üldse kunagi ette kujutanud. Lõpuks pole reisi eesmärgina kaalul midagi vähemat kui kogu inimkonna ellujäämine.
 
Järgnev lugu hargneb lahti kahel viisil. Esiteks tuleb peategelasel erinevate katsete abil välja selgitada, kus ta on ja mis toimub. Selle käigus hakkab ta mälu ka kildhaaval taastuma. Teine ja palju keerulisem pool on selle ülesande lahendamine, milleks tema kosmoselaev üldse teele saadeti, kuid ka see toimub samasugusel katse-eksituse meetodil.
 
Selline kirjeldus võib tunduda keerukas, kuid lugu on tegelikult esitatud väga hästi ja kergesti mõistetavalt. Reaalteaduste osa tekstis on küll päris kõrge, kuid enamus sellest on täiesti adutav ka vastavate ainete keskkoolitaseme õppematerjali põhjal. Samuti ei ole enamus katsetest keerulisemad kui tuntud teaduse populariseerimise telesaate "Rakett 69" ülesanded.
 
Mingis mõttes on Andy Weir nagu ühe kuulsaima ulmekirjaniku Arthur C. Clarke'i vaimne pärija. Kui "Marslane" sarnaneb tooni ja ulatuse poolest Clarke'i romaanile "Kuutolmu varing", mis räägib Kuu peal transpordilaevaga juhtunud õnnetusest, siis "Ave Maria" omab ühiseid jooni Clarke'i romaaniga "Kohtumine Ramaga", milles inimkond peab uurima tohutus mõõtkavas ja esmapilgul elutut tulnukate kosmoselaeva.
 
Mõlema võrdluspaari puhul tuleb järjest esile kerkivaid ootamatuid olukordi lahendada jooksvate katsetustega. Matemaatikal ja füüsikal põhinevate ülesannete teoreetilise lahendamise kõrval pole mitte vähem oluline lahenduste valmisehitamine, kasutades vaid käeulatuses olevaid materjale. Epoksiit on siin sama tähtis kui kalkulaator.
 
Kui midagi Weiri kirjutamisstiili juures kritiseerida, siis on selleks karakteriloome. Kõige enam avaldub see tagasivaadetes, kus autoril tundub olevat raske oma humoorika jutustamisviisi juures õiget tasakaalu leida. Nii moonduvadki enamik kõrvaltegelasi Maal aset leidvates lugudes rohkem või vähem lihtsakoelisteks karikatuurideks.
 
Õnneks aimab ilmselt ka autor ise, et karakterite kujundamine on pigem tema nõrkus. See kummitas oluliselt ka tema järjekorras teist ja võib arvata, et seetõttu ka vähem edukat romaani "Artemis". "Ave Maria" loo kandev osa on aga "teadlane-kosmoses" motiiv, misläbi Maal toimuvate stseenide ja tegelaste tagasihoidlikkus pole rohkem kui marginaalne puudus.
 
Eelkõige on see romaan ood mitte ainult reaalteadustele, vaid ka julgusele ja pealehakkamisele ning lisaks ka sõprusele ja koostööle. Abi ja toetus võivad siin tulla täiesti ootamatutest kohtadest ja heateod saavad kuhjaga tasutud. See säravalt rõõmus ja ka kõige hullemate väljavaadete kiuste optimistlik teos teenis hiljuti ära Eesti ulmeühingu aastaauhinna Stalker – ja seda täiesti teenitult.
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti eesti keeles

Castles Made of Sand on järg lähituleviku-ulmeloole Bold as Love. Pärast majandus- ja kliimaprobleemide esimesi pöördelisi aastaid, mis tõid lagunenud Suurbritannia Inglise-osas ootamatult võimule muusikud, on asjad enam-vähem paika loksunud.
 
Eelmisest loost tuttavad muusikud Ax, Sage ja Fiorinda moodustavad selles uues süsteemis omamoodi triumviraadi, aga ka armastuskolmnurga (kuningas Arthuri lugude paralleel tõuseb nüüd aina enam esile). Kuid uued probleemid ei lase kaua oodata.
 
Nimelt on absoluutse võidu saanud roheliste liikumine nüüd lõhestunud kaheks: tehno-utopistid, kes püüavad kõigest hoolimata edasi minna; ning uuspaganad, kelle arvates tuleks kogu tsivilisatsioon purustada. Mis kõige hullem, paganate liikumise kõik niidid jooksevad Fiorinda kurikuulsa isani...
 
Ma pean ütlema, et see järjeosa oli mingis osas parem kui esimene raamat. Kui Bold as Love oli väga kaootiline ning jättis pigem mulje erinevate väikeste ideede põhjal kokku traageldatud romaanist, siis siin on ühtne lugu ja mõte palju selgem.
 
Lisaks sellele ei ole esimesel raamatul mingit selget lõppu, vaid see jääb lihtsalt poole stseeni pealt seisma. Castles Made of Sand aga alustab täpselt samast stseenist, siis seob paljud asjad korralikult kokku ja lõpetab ära, mistõttu võikski neid kahte pigem võtta kui ühte lugu kahes köites.
 
Kuid miinuseid on siin siiski enam. Kui esimeses raamatus oli keskne armastuskolmnurk veel üsna siivas, siis siin pannakse suhtedraama täistuuridel käima. See on muidugi oluline osa, mis lõpplahendusse panustab, kuid minu jaoks varjutas see asjatult teisi, palju huvitavamaid teemasid.
 
Ning mul pole ikka veel tekkinud erilist sümpaatiat Gwyneth Jonesi stiili osas. Tal on kahtlemata kõvasti annet, mis väljendub kõige paremini heade stseenide kujutamisel. Kuid ühest heast stseenist teiseni jõudmine on tema eesmärgitult tihedas tekstis ikka üsna vaevaline.
 
Hinnang: 4/10
Teksti loeti inglise keeles

"Uksed liivas" on Roger Zelazny loomingus natukene erandlik teos – autor on öelnud, et see oli esimene, mille ta teadlikult humoorikas toonis kirjutas. Hiljem on selle raamatu stiili võrreldud näiteks Douglas Adamsi kuulsa sarjaga "Pöidlaküüdi reisijuht galaktikas", kuigi viimane on Zelazny romaanist muidugi hilisem ja ehk hoopis ise sealt midagi laenanud.
 
Inspiratsiooniallikana tuleb siin tõenäoliselt vaadata hoopis Robert Sheckley poole, kelle huumor on kõige enam tuntud lühiloo "Tont nr. 5" järgi (see on tõlkes ilmunud näiteks legendaarses ulmeantoloogias "Lilled Algernonile"). Zelazny on tunnistanud, et imetleb väga Sheckley oskust luua oma lugudes veidraid ja ootamatuid olukordi.
 
Samasugust püüet on näha romaani "Uksed liivas" esimestest peatükkidest alates. See, et peategelane Fred Cassidy on "igavene üliõpilane", pole ebatavaline (Zelazny on sama võtet teisteski oma teostes korduvalt kasutanud), kuid selle olukorra spetsiifilised tingimused panevad lugejat kindlasti kergelt muigama.
 
Siis aga selgub, et äsja Galaktika Liidult kunstiaarete vahetusprogrammi raames saadud tähekivi on kadunud ja Cassidy on eneselegi teadmatult asjasse segatud. Tegevus kogub iga hetkega hoogu, kui sellega liituvad järjest maffia, riigiasutused, Briti äärmusrojalistid, känguruks ja vombatiks maskeerunud tulnukad, telepaatiline eesel ning tohutu lihasööja taim.
 
Peab ütlema, et loo tooni täiendab hästi asjaolu, et peategelane ongi lihtsalt tavaline üliõpilane, kuigi ühe pisut erilise harrastusega. Sageli on teistes Zelazny teostes, nagu "Amberi üheksa printsi" või "Valguse isand" peategelased mütoloogilise taustaga üliinimesed, kes võivad küll olla oma iroonilisel kombel humoorikad, kuid kellest aimub siiski süngust ja väsimust, mille surematuse taak on neile jätnud.
 
Siin teoses aga pole vaja midagi liiga tõsiselt võtta. Näiteks kui peategelane nimetab Suure Vankri tähti, kirjutab luuletuse Nikolai Lobatševski auks, kritiseerib Edwin A. Abboti satiirilist romaani "Lapikmaa", tsiteerib John Berrymani või arutleb herilaste ja orhideede pseudoseksuaalse käitumise üle, käitub ta lihtsalt nagu keegi, kes on 13 aastat ülikoolis veetnud ning kelle jaoks on teadmised puhas lõbu ja mäng.
 
Võte, kus Zelazny alustab iga peatükki järjekindlalt kõige pingelisema tegevuse keskelt, et siis tagasi minna ja vaadata, kuidas sinna jõuti, on tõenäoliselt mängulise eesmärgiga. See võib muutuda kiiresti tüütuks, kui mitte astuda hetkeks metatasandile ja kujutleda, kuidas Zelazny raamatulehtede tagant lugejale otse silma pilgutab. See on nagu nali, mida korratakse, kuni see enam naljakas pole, kuid siis ühtäkki jälle on.
 
Kogu selle tulevärgi taga pole kahjuks sellist sügavamat mõtet, mida näiteks Terry Pratchett oma paremates teostes alati huumori sisse põimib. Zelazny romaan ei võtagi ilmselgelt siin sellist eesmärki. Oma stiilse, lõbusa ja hoogsa tegevusega teeb lugu algusest lõpuni täpselt seda, mida tahab – ja väga hästi. Kui võimalik, siis tasuks seda romaani lugeda mingis kõrgemas kohas ja vaba õhu käes.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti eesti keeles

Bold as Love on lähituleviku-ulmelugu. Suurbritannia on lagunenud - Iirimaa on Põhja-Iiri piirkonna enda alla võtnud, Šotimaa on ammu omaette riik ja isegi Wales on minema tõugatud. Alles jäänud väikest Inglismaad raputavad globaalsed majandus- ja kliimaprobleemid, rahvas mässab ning kuninglik perekond on juba vaikselt võimust loobunud ja Kanadasse põgenenud.
 
Kuhjuvate kriiside taustal tuleb kellelgi valitsusest meeleheitlik mõte: moodustame olemasoleva bürokraatiamasina kõrvale nii-öelda paralleelse valitsuse, millel oleks otsene ühendus rahvaga! Ja see võiks koosneda näiteks... muusikutest! Tegemist ei oleks ka sugugi sümboolse positsiooniga, vaid selle paralleelvalitsuse sõna oleks seadus. Hullemaks ju ikka minna ei saa.
 
Kiiruga kokku korjatud muusikute ümarlaua seast tõusevad kiiresti esile mõned konkreetsed tegelased. Kõigepealt jõhkardist Pigsty, metal-bändi Pig Liver and the Organs juht. Seejärel Ax, indie-bändi The Chosen Few kitarrist ja intellektuaal. Kolmandaks Sage, arvutivõlur ja tehnikale keskenduva Aoxomoxoa and the Heads bändi laulja. Ning viimasena Fiorinda, punk-pop bändi DARK kõigest kuueteistkümneaastane tõusev täht.
 
Seda raamatut on üsna keeruline hinnata. Tunnustada tuleb seda, et autori nägemused on huvitavad ja teravad, eriti siis, kui neile praegu kahekümne aasta kauguselt tulevikust tagasi vaadata. Muidugi, kõik need ülemaailmsed majanduslikud ja keskkondlikud probleemid ei ole midagi väga uut ja erilist, aga see spetsiifiline Suurbritannia-vaade on ikka päris hea.
 
Kõigepealt muidugi Euroopa Liidust lahkumine ja siis osadeks lagunemine. Rohelised radikaalid, kellest on saamas Pentti Linkola tüüpi totalitaristid. Midlandsi piirkonna islamiäärmuslased, kellega peab lausa sõdima. Kogu maailmast kokku voolavad paadipõgenikud (kokku pea pool miljonit ühekorraga). Tehnikaühiskond laguneb ühelt poolt energiakriisis, teiselt poolt kisuvad rohelised seda teadlikult ribadeks.
 
Ning see idee pole ka otseselt vale, et muusikud suudavad rasketel aegadel masse juhtida - Laulev revolutsioon on siinsamas üsna lähedane näide. Kogu muu ebaloogilisuse võib lugu andeks saada seetõttu, et sisuliselt on tegu müütilise looga - paljud kriitikud on välja toonud ilmselged paralleelid kuningas Arthuri legendiga. Kuigi see pole tolle loo ümberjutustus, on mõned paralleelid tõesti väga ilmsed.
 
Kuid paratamatult häirib mind ikkagi päris suur osa sellest, kuidas Gwyneth Jones on otsustanud seda kõike esitada. Kuigi tema 2000-ndate teosed tunduvad olevat sirgjoonelisemad kui 80-90ndatel kirjutatu (mis on ikka väga raskesti loetav), ei ole tal ikkagi erilist huvi mingit selget lugu kirjutada. Selle asemel tundub tema võtteks olevat lihtsalt "tegelased erinevates olukordades".
 
Kohati õnnestub see tal märkimisväärselt - näiteks on selle teose esimene peatükk üsna jube õuduslugu. Samas aga tähendab see ka asjaolu, et kõik loo erinevad tükid haagivad vaid üsna vaevaliselt omavahel kokku, praktiliselt mitte keegi kogu tegelaste suurest plejaadist pole oluline ja paljud huvitavamad ette antud teemad ei jõua mitte kuhugi. See on kindlasti üsna eluline, aga lugemiseks mitte eriti huvitav.
 
Hinnang: 5/10
Teksti loeti inglise keeles

The War of the Worlds on ulmelugu tulnukate sissetungist, esimene selletaoline veel pealegi. Lool on kaks põhilist jutustajat: üks, kelle elukoha lähedusse marslaste esimene kosmosekapsel maandub ja kes seetõttu sissetungi algusest peale väga lähedalt näeb; ja esimese vend, kelle pilgu läbi saab näha paanikat Londonis, kui brittide sõjaväe esimesed üksused on teelt pühitud ja marslased linnale lähenevad.
 
Süžeest polegi mõtet pikemalt rääkida, sest see peaks olema tuttav mitte ainult erinevate muganduste kaudu vaid ka juba ainuüksi selle üldise mõju pärast (pop)kultuurile. Seetõttu aga oligi mul võimalik sellele tekstile huviga läheneda, sest kunagi noorena selle tõlkeversiooni esimest ja seni ainsat korda lugedes pidasin seda suhteliselt tüütuks ja igavaks.
 
Nüüd originaalteksti lugedes saan ma tegelikult aru miks. Natuke on asi selles, et loo esimeses osas tegutseb Briti sõjavägi marslaste vastu tegelikult üllatavalt hästi. Osaliselt tuleb see muidugi marslaste liigsest enesekindlusest, kuigi ka nemad on õppimisvõimelised ja kohandavad oma strateegiat iga tagasilöögi järel. Siiski on raske inimesi siin näha dodode või sipelgate rollis, nagu paanikas jutustaja väidab.
 
Suuremalt jaolt oli asi aga tõenäoliselt selles, et loo teine osa ei ole autoril vahest kõige paremini õnnestunud (see on probleem, mis kummitab tegelikult ka tema teist kuulsat romaani "Nähtamatu"). Ma mõistan, et selle eesmärk ei olnudki enam näidata sõda vaid keskenduda laastamistööle ja selle mõjule nende üksikute ellujäänute suhtes, kes marslaste kätte langenud aladel veel ellu olid jäänud.
 
Ja kahtlemata oli seal mõjusaid hetki, nagu see, kus jutustaja pimedast keldrist välja ilmudes näeb, kuidas marslased on vallutatud ala justkui oma planeedi sarnaseks muutnud. Kuid hea õhkkond ei suuda siin päriselt välja kanda seda, et kõik muu üsnagi kasutult ringiratast käib. Lõpplahendust aga pean ma jätkuvalt üsna ebaõnnestunud valikuks ja ehk suurimaks miinuseks kogu loo juures.
 
Kuid liiga palju ei tasu siin siiski kritiseerida, sest tegelikult on selles teoses kiiduväärilist küllaga. Eelkõige särab siin viktoriaanliku Inglismaa kujutamise ehedus ja kujutatud stseenide tõepära - näiteks Londonis toimuv paanika ja kogu rahvamasside põgenemisega kaasas käiv on absoluutselt meisterlik. Sellele ei jää palju alla ka eelnevad stseenid juba alates esimese kapsli saabumisest ühte vaiksesse maakohta.
 
Loo peategelaseks polegi niivõrd kumbki jutustaja (kes jäävad mõlemad kuni lõpuni anonüümseks) ega ka marslased vaid just nimelt Briti impeerium ja selle rahvas. Tänapäeval võib seda teost nii lugeda isegi mitte enam ulmeromaanina vaid lihtsalt väga hea ajaloolise romaanina. Sarnases võtmes oleks kindlasti tore lugeda ka Prantsuse või Hispaania või Osmani impeeriumite kokkupõrkest tulnukatega. Miks mitte?
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

Odd John on üliinimese-ulmelugu. Kirja on see pandud peategelase ja üliinimese (homo superior) John Wainwrighti perekonnatuttava ja sõbra poolt pärast esimese surma. Lugu on esitatud biograafia vormis, alates Johni sünnist ja lõpetades tema hukkumisega oma koloonia eesotsas ühel Lõunamere saarel (umbes niimoodi autor selle ka juba esimesel leheküljel sõnastab).
 
John ise on juba lapsena hästi veidra välimusega ning füüsilises arengus maha jäänud, kuid intellektuaalselt hästi kõrgel tasemel. Keskendumise ja distsipliiniga teeb ta mingil hetkel lapseeas oma füüsilise mahajäämuse tasa ja arendab ka oma kehalised võimed pea üliinimlikeks. Lisaks jõuab ta hiljem isegi telepaatiliste ja telekineetiliste võimeteni.
 
Ma pean ütlema, et kõige huvitavam ongi see teos ehk ilukirjandusliku biograafiana. On põhjust uskuda, et Stapledon on kujutanud hästi Edwardi-aegse Inglismaa väikelinna ja sealse rahva elu ning teose kõnepruuk vastab samuti sellele täiesti autentselt. Samuti ei erine Johni kasvuraskused tegelikult supervõimetest hoolimata eriti tavalise, teistest veidi eristuva lapse omadest.
 
Tõepoolest, ühed toredamad kohad ongi sellised, kus John oma ülimuslikkuses liiga kindel olles mingi tagasilöögi saab. Olgu selleks keretäis naabripoisilt (kui ta mõistust füüsisest tähtsamaks peab), vahelejäämine kohalikule politseiinspektorile (kui ta murdvargust katsetab) või petta saamine lihtsakoeliselt sulilt (kui ta investeerimisega tegelema hakkab).
 
Johni iseloom ja tegevus asetuvad ka täpsemalt oma kohale, kui ta mingil hetkel avastab, et superior-tüüpi mutatsioone on inimeste seas esinenud üsna tihti - aga kui ta teiste sellistega ühendust võtab, siis ei taha enamus neist tema projektiga midagi tegemist teha, andes vaikimisi mõista, et tegemist on noore tuisupea idealistliku naiivsusega.
 
Kõik see tasakaalustab natuke seda imetlevat pilku, millega jutustaja muidu Johni vaatab. Muidugi on seegi taotluslik (John kutsub teda isegi oma truuks koeraks), kuid iga kord kui Johni suhtes igasuguse kriitikata jutustaja hakkab jälle mainima midagi "teispool inimlikke moraalinorme" toimuva kohta, ei pruugi isegi Friedrich Nietzsche hauas rahu saada.
 
Tugevust on siin teoses siiski rohkem kui nõrkust, nagu ka sama autori kümmekond aastat hiljem kirjutatud romaanis "Sirius". Need kaks teost on otsekui teineteise huvitavad peeglid ("Siriuse" peategelane on nimelt üliintelligentne koer), kuid samuti on mõlemad huvitavad natuke rohkem oma aja ja koha kujutamise poolest ning natuke vähem oma ulmelise elemendi tõttu.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

 
Light on kosmoseooperi tüüpi ulmelugu, mis koosneb kolmest jutustusest. Esimene neist toimub 1999. aastal, kus neurootiline matemaatik Michael Kearney üritab koos oma uurimistöö-partneri Brian Tatega lahendada keerulist aja-ruumi matemaatilist probleemi. Nende tööd ei muuda lihtsamaks asjaolu, et Kearney on veidratest nägemustest painatud sarimõrtsukas.
 
Teine ja kolmas jutustus toimuvad paralleelselt 2400. aastal, kus juba ammu eksisteerib tänu Kearney-Tate valemitele valguse kiirust ületav kosmoselend. Inimeste poolt vallutatud galaktikas üritavad oma kohta leida kosmoselaeva piloot Seria Mau ja hulkur Ed Chianese. Mingid veidrad nägemused suunavad mõlemat Kefahuchi piirkonda, kus tuntud füüsikaseadused enam ei kehti...
 
Olles mõnda aega tagasi lugenud ka Harrisoni 70ndate kosmoseooperit "The Centauri Device", võis lugejana olla juba üsnagi kindel, mida siit teosest oodata võis. Kuigi nimeliselt on mõlemad kaks kosmoseooperid, on need autori poolt tagurpidi pööratud - ehk siis, kui oodata midagi žanrile vastavat, toimub seal hoopis midagi täiesti vastupidist.
 
Sellist lähenemist võib hinnata huvitava teadliku valikuna, kuid ausalt öeldes ei anna selle lugemine vähemalt mulle eriti midagi. Jah, võib välja tuua kuidas Harrisoni tegelased ei ole kangelased vaid elu äärealade veidrikud. Samuti võib näidata, kuidas nende teekond pole sellele vastavalt mingi sirgjooneline rada vaid üsna sihitu uitamine. Aga mida selle kõigega peale hakata?
 
On ehk märkimisväärne, kuidas mõlemad teosed on oma aja lapsed. Kui "The Centauri Device" oli täis 70ndate ja Külma sõja vastase ängi, siis "Light" on pilgeni täidetud 90ndate ja neoliberalismi võidukäigu vastase ängiga. Mingis mõttes on muidugi loogiline, et anarhistina ei salli Harrison üsna võrdselt ei Margaret Thatcherit ega Tony Blairi.
 
See, kuidas Michael Kearney oma sarimõrtsuka-hullust teostab on üsna kindlasti mõjutatud Bret Easton Ellise kuulsast romaanist "Ameerika psühhopaat" - kuni üsna üks-ühele võrreldava kohani välja, kus Kearney ei saa aru, miks teda ikka veel tabatud pole. Iseenesest tuleb öelda, et Harrison oskab õudust kirjutada ja need painajalikud kohad on ehk tugevaimad kogu romaanis.
 
Kuid midagi muud head mul eriti öelda ei ole. Paarikümne-aastase vahega on kadunud ka need asjad, mida ma "The Centauri Device" juures rohkem hindasin, nagu mõningane must huumor ja keeleline mängulisus. "Light" on sellega võrreldes lihvitum, minimalistlikum ning läbivalt ja ühtlaselt lohutu. Ainuke meeldivam kild oli rikšatüdruk Annie Glyphi tegelane ja seda on lihtsalt vähe.
 
Hinnang: 3/10
 
Teksti loeti inglise keeles
6.2022

River of Gods on mastaapne ulmelugu lähituleviku Indiast. Aasta on 2047, mis peaks olema pidulik ja märkima sajandi möödumist India iseseisvumisest - kuid meie aja võimas föderatsioon on juba ammu lagunenud tülitsevateks vabariikideks. Tegevus toimub peamiselt ühe sellise uue riigi, Bharati pealinnas, pühas Varanasis Gangese jõel (sellest ka teose pealkiri).
 
Asjad on muidugi halvasti. Mussoonvihmasid pole tulnud juba mitu aastat ja veepuudus ähvardab hirmsate tagajärgedega. Vaidlused Gangese vee jagamise üle põhja pool asuva Awadhi vabariigiga (pealinn: Delhi) ähvardavad kasvada sõjaks. Samal ajal raputab tehnokraatlikku valitsust ka ootamatult esile kerkinud opositsioonijuht, kes kõneleb radikaalse hinduismi nimel ja kutsub rahvast üles tänavarahutustele.
 
Kuid iga vandenõu taga ootab uus ja hullem. Keelustatud, inimesest targemaid tehismõistuseid jahtiv politseijuht aimab, et nende mõju on suurem, kui arvatakse. Kosmosest leitud veidra asteroidi saladusega on seotud kunagine IT-professor, kes nüüd valenime all Indias redutab. Ning ühe kohaliku energiakontserni eksperimentaallabor oleks nagu jõudnud läbimurdeni nullenergia uurimise osas...
 
Ma pean ütlema, et esimese asjana lööb see teos muidugi mastaabiga. Lugu jutustatakse umbes kümne eri tegelase vaatepunkti kaudu, peamiselt igas peatükis põhitegelast vahetades. Samas hakkab selline tekstimassiiv lõpuks pigem väsitama ja sunnib mõtlema, kas poleks võimalik olnud sama asja ka lühemalt öelda - eriti, kui osad tegelased on rohkem dekoratsiooniks ja puutuvad põhiloosse üsna vähe.
 
Sarnast mastaapi on ka jutustuse sisus. Põhiteemaks on siin iseõppivate tehismõistuste areng ja olemus, millele lisanduvad nullenergia ja multiversumi teoreetilised küsimused. Julge ja värske on lähenemine, mille kohaselt on India (ja mitte Ameerika Ühendriigid) just sellise teaduse ja tehnika keskuseks. Toimumiskohast lähtuvalt liituvad nende küsimustega India-põhised poliitika-, religiooni- ja kultuuriteemad.
 
Samad probleemid näivad vähemalt alguses aga ka seda lähenemist kummitavat. Asju kuhjatakse siin üksteise otsa nii palju, et see tundub vahepeal olevat nagu taotluslikult lugeja kurnamiseks tehtud. Kas lugu saab ikka ise ka lähemalt aru nendest küsimustest, mis ta tõstatab - või on tegemist lihtsa tehnopõnevikuga? Ja kas India kirev ja erakordne taust on midagi enamat lihtsalt värvilistest kulissidest?
 
Õnneks kinnitab autor vähemalt lõpplahendusega, et kogu sellel tehismõistuste-teemal on ka sügavam iva olemas ning tegelikult on tema mõtted palju küpsemad, kui paljudel, kes "tehnoloogilisest singulaarsusest" rääkida armastavad. Ning mis Indiasse puutub, siis Ian McDonaldi siiras armastus selle vastu, millest ta kirjutab, paistab vähemalt sama selgelt välja kui kunagi Rudyard Kiplingi puhul.
 
Ning India kasutamisel tegevuskohana on tegelikult täiesti selge põhjus, mis mängitakse ette juba esimesel leheküljel, kus usklike tuleriidad püha Gangese kaldatreppidel suitsevad. Kas on võimalik pääsemine kannatuse dukkhast, igavese sansaara saatuserattast ning jõudmine mokša vabanemisse? See on autori mõte algusest lõpuni ja hoolimata muudest puudustest, võib teosele selle eest ainult au anda.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

Neil Gaiman on tõenäoliselt kuulsaim praegu kirjutav ulmekirjanik nii maailmas kui arvatavasti ka Eestis. Praktiliselt kõik tema romaanid on ka eesti keelde tõlgitud – ning populaarsemad neist, nagu "Ameerika jumalad" on järelturul praeguseks praktiliselt kättesaamatud.
 
Romaanidega võrreldes on tema lühilood seni siinmail vähem tähelepanu pälvinud, kuigi nii nende hulga kui ilmumise järjekindluse järgi pöörab Gaiman oma lühilugudele ise ehk rohkemgi tähelepanu kui oma võrdlemisi napile romaaniloomingule.
 
Juba seetõttu tuleb tunnustada tema ajaliselt teise lühilugude kogu "Suits ja peeglid" välja andmist. Samuti tundub mõistlik valik tõlkimist alustada just sellest, sest tema esimene ja lühem jutukogu "Angels and Visitations" hõlmab umbes sama loomeperioodi ja päris suur hulk lugudest mõlemas kogumikus kattuvad.
 
Samas tähendab autori varast loomeperioodi koondav kogu, et siia on lisatud päris palju lugusid, mida on raske mitte nimetada "katsetusteks". Selline valik on küll huvitav ja näitab autorit mitmekülgsemana kui muidu arvata võiks, nagu tegi näiteks ka kuulsa õuduskirjaniku Stephen Kingi esikkogu "Öine vahetus".
 
Eriti tuleb aga "katsetuste" ja küpsemate palade vahe esile siis, kui eristada kogumikus luule- ja proosavormi kasutavaid lugusid. Luuletuste puhul ei saa näiteks "Sisikonnalt ennustamise" (3/10) puhul teha muud, kui ära märkida rondellivormi või "Vampiiri öölaulu" (3/10) puhul sekstiini huvitavat kasutamist.
 
Teiste luulevormide juures matkib "Mööda valget teed" (5/10) nii ülesehituselt kui ka teemalt rahvalikku lugulaulu, "Nugade kuninganna" (4/10), "Rannahunt" (4/10), "Muutuste meri" (5/10) ja "Kõrbetuul" (5/10) on oma erineval viisil vaid mõõdukalt huvitavad proosapoeemid. Üsna arusaamatuks jääb lugu "Viirus" (2/10), mis võiks pärineda sama hästi kui mõne koolilapse salmikust.
 
Siiski leidub ka luulepalade hulgas midagi märkimisväärset. "Külmad värvid" (7/10) kujutab küberpungilikku Londonit, kus on muuhulgas avanenud ka põrguväravad ja tundub, et erinevad kuradid ja deemonid tunnevad end arvutite ja kapitalismi keskkonnas väga hästi. Loo esitamine proosapoeemina toetab hästi õhkkonna ebamaisust ning selline valik on ilmselge õnnestumine.
 
Proosa hulgast on kõrgemaid hetki võimalik palju lihtsamalt leida. Seda demonstreerib kohe esimene lugu "Pulmakink" (9/10), milles vastabiellunud paar leiab pulmakinkide hulgast ümbrikus kirja nende abielu kirjeldusega – kuid järgnevate aastate jooksul lähevad nende tegelik abielu ja pidevalt maagiliselt täienev kiri aina enam lahku.
 
Tegemist on suurepärase variatsiooniga Oscar Wilde romaani "Dorian Gray portree" teemal – kuid puändi poolest kuidagi veel süngem. Sellisele mõeldes tuleb ette hoopis Stephen Kingi romaani "Lemmikloomasurnuaid" moto, mis ütleb: "Mõnikord on surm parem".
 
Lugu "Rüütellikkus" (9/10) on eelnevaga võrreldes täiesti erinev – läbinisti helge ja ehk üks soojemaid lugusid terves kogumikus. Selles ostab inglise leskproua pudupoest väikese karika, mille ta paneb oma kaminasimsile. Kuna tegemist on Püha Graaliga, ilmub talle varsti ukse taha rüütel Galahad, kes palub seda endale.
 
Muude eeskujude hulgas võlgneb see lugu kindlasti midagi huumoritrupile Monty Python, kelle filmis "Monty Python ja Püha Graal" Briti politsei kuningas Arthuri ja tema rüütlid arreteerib. Kuid Gaimani lugu ei ole sarnaselt absurdne, vaid lihtsalt tore ja sõbralik.
 
"Nikolaus oli ..." (6/10) on imepisike laast, originaalis 100-sõnaline. Algselt Gaimani sõpradele jõulukaardi-tekstina kirjutatud lookene esitab aga täitsa hea mustast huumorist kantud versiooni jõuluvana olemuse kohta ja võiks olla lausa õppematerjaliks, kuidas öelda lühidalt kõike, mida vaja.
 
Lugu "Hind" (7/10) räägib kirjanikust, kellele meeldib hoolitseda hulkuvate kasside eest, kuid üks tema juurde sattunud suur must kass saab igal öösel kahtlaseid vigastusi. Seda lugu võib esile tõsta kui hästi õuduse ja lootuse vahel tasakaalustatud jutustust, mis on sellisena siin kogus ehk ainulaadne.
 
Muinasjutul põhinev "Trollisild" (7/10) on oluliselt nukram. See on lugu poisist, kes avastab, et lapsepõlvekodu lähedal asuva silla all elab ehtne troll. Lool on palju ühiseid jooni sama autori romaaniga "Ja tee lõpus on ookean", kuid puudub see heatahtlik abi, mille romaanitegelane leiab, ning siin jääb alles ainult kurbus.
 
Üsna stiilipuhas "Ära Jaagult küsi" (8/10) on õuduslugu karpi suletud vedrunukust – mõte, mis sarnaneb Hans Christian Anderseni muinasjutu "Vankumatu tinasõdur" kurjale vaimule nuusktubakatoosis. See lühike lugu rõhub eelkõige oma õhkkonnale, kuid teeb seda vaieldamatult suurepäraselt.
 
Hoopis teistsugune on pikem lugu "Kuldkalatiik ja teised jutud" (4/10), kus kirjanik lennutatakse Hollywoodi ühe filmi stsenaariumit looma. Siin on mitu huvitavat mõtet ajalikkuse kohta ja tõenäoliselt Gaimani oma kogemusest pärinevat head satiiri filmitööstuse praktikate osas, aga tervikuna jääb lugu tuimaks ja lohisevaks.
 
Lugu "Muutused" (6/10) on kogumikus ainus, mis ulme SF-suunda esindab – selles leiutab ekstsentriline teadlane vähiravi võimalusi uurides ravimi, mille manustamine muudab ohutult ja kiiresti patsiendi sugu. Kergelt satiirilises võtmes kirjutatud teksti tõstab keskmisest kõrgemale puänt, mis kõigele ka suurema mõtte annab.
 
Üsna omapärane on lugu "Öökullide tütar" (6/10), mis on kirjutatud otsekui 17. sajandil üles tähendatud rahvalik õudusjutt leidlapsest, kellel paistab olevat eriline side öökullidega. Siin ongi tegemist lihtsalt hästi õnnestunud pastiššiga, mis torkab sellisena pigem meeldivalt silma.
 
Huumori kaudu õuduskirjanik H. P. Lovecrafti loomingut parodeeriv "Shoggothi Vana Pentsik" (7/10) tõuseb esile oma kerge ja lõbusa õhkkonna poolest – olgugi, et Ameerika tudengist ränduriga Briti kolkakülas tegelikult midagi erilist ei juhtu. Eesti ulme kontekstis võib ära märkida Laur Krafti sarnast lühilugu "Ultima Cthule".
 
Loos "Tüdrukut otsides" (5/10) saab ühe fotograafi kinnisideeks salapäraselt ilmuv ja kaduv tütarlaps, kes aeg-ajalt erootikaajakirjadele poseerib, kuid kes ei tundu kunagi vananevat. Mõistatusega on seotud üsna kena idee, kuid seda jääb terve loo jaoks väheseks ja tervik tundub pigem venitatuna.
 
Ulmekirjanik Roger Zelazny romaanile "Üksildane oktoobriöö" teeb kummarduse lugu "Kõigest jälle maailma lõpp" (5/10), kus libahunt Larry Talbot peab pealkirjas mainitu ära hoidma. Jutustus pakub kindlasti huvi Zelazny ja Gaimani stiilide huvitava kombinatsioonina, kuid muidu selles palju mainimisväärset pole.
 
Ülimalt stiilne õuduslugu "Me teeme teile hulgihinna" (9/10) on üks kogumiku meeldejäävamatest tekstidest. Selles loos kahtlustab tagasihoidlik arveametnik oma kihlatut truudusetuses ning soovib palgata mõrtsuka oma rivaali kõrvaldama. Lõpuks ühe sobiva töövõtja leidmisel saab ta aga tollelt ootamatu pakkumise.
 
Iseenesest on see lugu küll üsna sirgjooneline ja põhineb palju kasutatud motiivil, mille klassikaliseks näiteks on W. W. Jacobsi "Ahvikäpp". Samas on see Gaimani variatsioon stiilselt ja osavalt kirja pandud ning kasutab mitut andekat elementi, seega pole siin mingit põhjust kiitusega kitsi olla.
 
"Üks elu, sisustatud varase Moorcockiga" (4/10) on aga jällegi lugu, mis pakub tõenäoliselt huvi vaid ulmekirjanik Michael Moorcocki loomingu austajatele. Idee kujutada peategelast Moorcocki ühe raamatutegelase Karl Glogaueri joontega ja teha temast teise raamatutegelase, Melniboné Elricu austaja pole halb, kuid ei enamat.
 
Lugu "Unenägude pühkija" (6/10) on kena väike miniatuur just sellel teemal, mida pealkiri ütleb. Eelkõige toetub see lugu õhkkonnale, kuid sellisena täidab see oma ülesande täiesti ausalt ning tulemusega võib kindlasti rahule jääda.
 
"Võõrad osad" (4/10) on lugu noormehest, kes suguhaigusesse nakatunult hakkab ühel hetkel tundma, et tema keha ei kuulu enam talle. Gaiman on ise tunnistanud, et ta kirjutas seda korduvalt ümber ning sellest võib ka tulla, et kuigi siin on head painajalikkust Jack Finney klassikalise "The Body Snatchers" stiilis, jääb tervik väga laialivalguvaks.
 
Isegi rohkem jubedus-, kui õudusloona mõjuv "Hiir" (7/10) räägib mehest, kellel on kaks probleemi. Tema kodus on hiir, kelle jaoks ta ostab lõksu – ning tema naine on soovimatult rasedaks jäänud. See sümbolismist pakatav lugu lööb lugejat kindlasti väga eheda emotsiooniga, isegi kui see palju enamat ei paku.
 
11-aastase tüdruku päevikuväljavõtte stiilis kirjutatud "Kui me läksime vaatama maailma lõppu" (5/10) räägib natuke kummalise perekonna veelgi kummalisemast väljasõidust rohelisse. Gaiman on siin loos ise ära maininud koomiksikunstniku Alan Moore'i mõju, ning viimase okultistlik pilk viimsepäevale on selle nukra loo ehk parim osa.
 
Ühe üsna sirgjoonelise hotellitoas toimuva erootilise loona algav "Maitsmised" (4/10) saab mingil hetkel ka väikese fantastilise mõõtme. Siiski eristub see lugu teistest pigem vaid tegevuse, mitte mõtte või vormi poolest.
 
Satiiriline õuduslugu "Beebikoogid" (8/10) pakub lahenduse olukorrale, kui kõik loomad peaks maailmast kaduma. See on kirjutatud parimas Jonathan Swifti sarnase pamfleti "Tagasihoidlik ettepanek" vaimus, ning kuigi mitte sama surmtõsine, mis röövib osa selle mõjukusest, on see kindlasti tugeva nakkusjõuga. Internetis elab see tekst näiteks juba täiesti oma elu.
 
Küllalt veider on lugu "Mõrvamüsteeriumid" (6/10), mille parem osa on taevas inglite seas enne maailma loomist toimuv mõrv ja selle lahendamine. Seda jutustust ümbritsev pikem raamnovell on aga tuim ja lohisev ning paneb küsima, miks seda oli üleüldse vaja lisada.
 
Kogumiku lõpetab väga kõrge tasemega lugu, Lumivalgekese muinasjuttu ümber mõtestav "Lumi, klaas ja õunad" (9/10). See jutustus esitatakse ühe teadjanaise poolt, kelle kuningas toob pärast eelmise naise surma oma lossi uueks abikaasaks. Varsti avastab naine, et kuninga laps eelmisest abielust on teatud viisil väga kõhedust tekitav.
 
Müütide ja muistendite teistsugusel viisil esitamine ei ole uus võte ning "Lumivalgeke" on varem samuti veidral ja õudustärataval viisil tõlgendamist leidnud näiteks Angela Carteri jutukogus "Verine kamber". Siiski on Gaimani töö suurepäraselt teostatud koletise-õuduslugu ning kui see ei peaks üllatama, siis ainult seetõttu, et lugu ise on niigi tuttav.
 
Kokku võiks Gaimani kogumikku ehk kõige üldisemalt nimetada vastuoluliseks. Siin on tõelisi tipplugusid, mille üle võiks iga kirjanik uhke olla ("Pulmakink", "Rüütellikkus", "Me teeme teile hulgihinna", "Lumi, klaas ja õunad"), kuid samas ka keskpäraseid lugusid ja lõpuks isegi katsetusi, mille suhtes oleks autor võinud ise kõrgemat kriitikameelt üles näidata.
 
Kuid mida see kogu kahtlemata teeb, on hea ülevaate andmine autori varasemast loomeperioodist (80ndate lõpust kuni 90ndate keskpaigani). Otsimine ja katsetamine käib selle kõige juurde üsna loomulikult ning kui võtta kogumikku sellise mõtte ausa väljendusena, ei saa ka nõrgemaid osi siin päriselt pahaks panna.
 
Lisaks tipplugudele, mis juba ainuüksi tasuvad ära terve jutukogu ette võtmist, kinnistub selle lugemisega ka väga huvitav pilt Gaimani armastusest õuduse vastu. Tõsi, see on alati olnud ka teemaks tema romaanide ja eriti tema kuulsa koomiksi "The Sandman" juures, kuid kuskil ei ilmne see nii ehedalt kui väga paljudes tema lühilugudes.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti eesti keeles

Life on molekulaarbioloogia teemaline ulmelugu. Peategelaseks on Anna Senoz, geniaalne bioloog, kes satub pärast ülikooliaega teadustööd tegema viljatusraviga tegelevasse firmasse. Seal laboris sugurakke testides satub ta esmakordselt avastusele, mis hakkab teda jälitama kogu tema ülejäänud karjääri jooksul.
 
Nimelt märkab ta, et teatud proovides toimub midagi veidrat - kui tavaliselt ei toimu X ja Y kromosoomide vahel rekombinatsiooni peaaegu üldse, siis mingil põhjusel näitavad tema proovid seda ulatuslikult. Sisuliselt kirjutab X kromosoom sellega Y kromosoomi üle ning see võib tähendada Y, ehk meessugukromosoomi täielikku kadumist paari järgmise põlvkonna jooksul...
 
Seda romaani oli mul huvitav lugeda eelkõige võrdlusmomendi tõttu. Kui Jonesi eelmine romaan "White Queen" oli oma sihilikult segadusttekitava stiili poolest üsna tüütu lugemiselamus, siis siinne, üle kümne aasta hiljem kirjutatud teos, on sellega võrreldes palju sirgjoonelisem (kuigi autori käekiri on ikkagi äratuntavalt sarnane).
 
Ning nagu näha, siis kirjutada Jones oskab. On tähelepanuväärne, kuidas tema põhitegelased Anna, tolle abikaasa Spence ja nende sõber Ramone on kõik omal viisil seotud teose põhiteemaga - kuid samas on nad kõik selgelt eristuvad, huvitavad ja tõepärased karakterid (Ramone kui lõputult vastuoluline "naistevihkajast feminist" loob siin ka korralikult musta huumorit).
 
Lisaks tuleb kiita seda, kui hästi autor seob mõtteid teadusulme ja sotsiaalse ulme suundadelt. Näiteks bioloogia - ühest küljest on see kõige olulisem asi üldse, teisest küljest aga praktiliselt tähtsusetu. Või asjaolu, kuidas teadusavastuse muutumine aktsepteeritud mudeliks võtab aega aastakümneid - ja selle tõelise, praktilise efekti nägemiseks tuleb oodata sajandijagu.
 
Kuid teose mahus on seda huvitavat ja mõtlemapanevat osa umbes 40% - ja ülejäänud 60% täidab ära suhtedraama. Mis on iseenesest ka hästi kirjutatud (eriti see ülikooli-osa, mida oleks heameelega rohkemgi lugenud), aga mis pole päris see, mida ma ootasin. Kuid teisest küljest, kui autor paneb juba oma romaani pealkirjaks lihtsalt "Elu", siis ei saa öelda, et vihjet poleks antud.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

The Separation on alternatiivajalooline ulmelugu. Peategelasteks on Inglismaal sündinud identsed kaksikud, kes kannavad ka väga sarnaseid nimesid: mõlema initsiaalid on J. L. Sawyer. Ülikoolis on nad suurepärane kahepaadi sõudemeeskond ja võidavad isegi 1936. aasta Berliini olümpialt medali.
 
Kuid siis jõuab kätte Teine maailmasõda ja kaksikute teed lähevad lahku. Jack, kes on juba varem lendamist harjutanud, liitub Kuningliku õhuväega ja temast saab pommituslennuki piloot. Kindlalt sõjavastane ja igasugust vägivalda vihkav Joe aga liitub Punase Ristiga ning temast saab kiirabiauto juht.
 
Uus lahknevus jõuab kätte 1940. aastal. Kas Saksamaa pommitusreidilt naasev Jack tulistatakse alla ja ta hukkub La Manche'i vetes? Või kas sakslaste pommitusreidis Londonile saab pihta Joe kiirabiauto? Ning mis saab kummalgi puhul siis, kui Hitleri asetäitja Rudolf Hess (kes on kunagisel olümpial vendadega kohtunud) lendab 1941. aastal Inglismaale rahu pakkuma?
 
Ma pean ütlema, et Christopher Priest suudab jätkuvalt üllatada, hoolimata sellest püsivalt kõrgest tasemest, mis ta enda teostega loonud on. Iseenesest korduvad siin mitmed talle omased teemad, nagu kaksikud ja teisikud, paralleelmaailmad ja hallutsinatsioonid - kuid kuidagi on ta sellest kõigest suutnud jälle midagi uut ja erakordset teha.
 
Üheks läbivaks teemaks on siin haprus. Seda muidugi klassikalises alternatiivajaloolises võtmes, kus tohutud muutused saavad alguse väikestest asjadest - nagu kuulus surnud liblikas Ray Bradbury legendaarses loos "Kõue kõmin". Aga veel enam inimlikus võtmes, Jacki ja Joe kaksikvennasideme purunemise tõttu. See on siin selgelt olulisem kui ajaloo lahknemine.
 
Teine selline teema on süü. Taaskord, ajaloolise tausta annab siin Kuningliku õhuväe korraldatud kohutav Saksa linnade pommituskampaania, mille juhti, marssal Harrist kutsusid isegi tema oma mehed "lihunikuks" ja mida Priest vaatab ilmse õudusega. Kuid isegi hullemat süü- ja kahtlusekoormat kannab siin sõjavastane vend Joe.
 
Ning mis on tegelikult tõde? On teada, et Winston Churchill kasutas teinekord oma kuulsate kõnede esitamiseks professionaalset näitlejat. Eksisteerib ka pikaajaline vandenõuteooria, mille kohaselt ei olnud elu lõpuni kurikuulsa Spandau vangla üksikkongis istunud mees sugugi see tõeline Rudolf Hess. Kõik see sobib Priesti muude teemade juurde suurepäraselt.
 
Erinevalt kõige kuulsamast Teise maailmasõja alternatiivajaloost, Philip K. Dicki "Mees kõrges lossis", ei pööra Priest suuremat tähelepanu maailmale, mis oleks eksisteerinud siis, kui 1941. aastal oleks ka päriselt rahu sõlmitud. Kuigi mõnedes detailides on ta täpne (muuhulgas Madagaskari plaani osas), on siiski selge, et see ei ole tegelikult teemaks.
 
Sest Priest tahab tegelikult kirjutada nii inimeste kui reaalsuste haprusest ning süüst ja kurbusest, mida selle tõttu kanda tuleb. See raamat on läbinisti lohutu ja ükski isegi mitmest teoreetilisest teest ei vii siin õnneliku lõpuni. On täiesti hämmastav, kuidas kõige selle juures on tegemist ikkagi täiesti suurepärase teosega.
 
Hinnang: 10/10
Teksti loeti inglise keeles

Limbo on düstoopiline ulmelugu. Peategelaseks on ajukirurgiale spetsialiseerunud sõjaväearst doktor Martine, kellel õnnestus omal ajal põgeneda 1970ndatel puhkenud Kolmanda maailmasõja eest ühele tundmatule India ookeani saarele. Kuid nüüd, peaaegu kakskümmend aastat hiljem, on minevik talle järele jõudnud.
 
Nimelt ilmub saare juurde uurimislaev, mille meeskonnast enamusel on käte ja jalgade asemel veidrad küberneetilised proteesid. Martine otsustab seepeale saarelt lahkuda ning sõidab varjunime all tagasi koju, Sisemaariba nime kandvasse riiki, mis on loodud endiste Ameerika Ühendriikide sõjast vähem kannatanud territooriumile.
 
Kohale jõudnud, avastab ta midagi uskumatut. Pärast Kolmandat maailmasõda on terves maailmas haaranud võimu äärmuspatsifistlik liikumine nimega Immob, mille liikmed demonstreerivad oma sõjavastasust, lastes endal vabatahtlikult käed ja jalad amputeerida. Mis veel kummalisem, selle liikumise juhtfiguurid Helder ja Theo on Martine vanad tuttavad...
 
Ma pean ütlema, et seda teost on väga keeruline hinnata. Kuidagi on siia kokku pandud hästi palju erinevat, millest osa on väga andekas ja osa parajalt tobe, osa aukartust ärratav ja osa mõttetult tüütu ja väsitav. Legendaarne ulmekirjanik ja toimetaja Harlan Ellison on pidanud seda romaani geniaalseks, aga on ka väga vastupidiseid arvamusi.
 
Kui rääkida märkimisväärsetest asjadest, siis kogu Immobi liikumise idee on muidugi suurepärane. Seda just satiiriliselt maksimumini viidud sümboolse enesepiitsutamise tõttu, mis on nii ajalooline (Piibli mäejutlusest tuntud "Ja kui su parem käsi ajab sind patustama, siis raiu ta maha ja heida minema"), kui psühholoogilisel viisil ka tänapäeval hästi relevantne.
 
Lisaks on autor kirjutanud siia sisse väga tugeva psühholoogilise tagapõhja, mida peategelane oma korduvates dialoogides kasutab. Kõige aluseks on siin muidugi Sigmund Freud, aga kõik edasised viited Edmund Berglerile, Max Weberile, Friedrich Nietzschele, manihheismile ning Dostojevski ja Tolstoi vastandlikkusele on üldiselt väga head.
 
Siit aga saab alguse ka teose ehk kõige suurem probleem, kuna autor ei oska enamasti kõike seda õigel ajal lõpetada. Väga palju sellist arutlust hakkab mingil hetkel voolama ainult servapidi seotud teemadele - ning kui sellele järgneb veel lehekülgede kaupa peategelase enda sisemisi arutlusi, võib see lugeja kannatuse tõsiselt proovile panna.
 
Ning päris paljudes kohtades tuleb üsna teravalt ette, et tegemist on ikkagi 70 aastat tagasi kirjutatud tekstiga. Nii mõnigi kontseptsioon, mis tol ajal võis tunduda julge ja avangardlik (eriti kõik need erinevad ideed seksist), paneb praegu lihtsalt kergelt pead vangutama.
 
See kõik ongi põhjus, miks ma lõpuks seda romaani hästi hinnata ei saa. Kuigi peab tunnistama teose mitme aspekti märkimisväärsust, relevantsust ja erandlikkust, on kogumaht siin ikkagi selgelt kaldu tüütu, väsitava ja vananenud osa poole. On kindlasti hea olla sellest romaanist vähemalt üldiselt teadlik, kuid lugemiseks seda otseselt soovitada ei saa.
 
Hinnang: 4/10
Teksti loeti inglise keeles

Rait Piir on oma debüütkogumiku eessõnas öelnud, et lugusid looma on teda eelkõige inspireerinud pikaajaline huvi jaapani keele, kultuuri ja võitluskunstide vastu, lisaks ka Jaapanis elamise kogemus. Selline kirg ja armastus nende teemade vastu on miski, mis peegeldub selgelt ka lugude enda detailides ja õhkkonnas, ning midagi sellist on alati rõõmustav näha. Lisandväärtust annavad ka Kadri Umbleja kohased ja head illustratsioonid.
 
Autori entusiasmi arvestades pole üllatav, et jutukogu neli lugu on pooleks jagatud kahe teema vahel, mis ulmesõbrale jaapani kultuuri ja ulmekirjanduse kokkupuutepunktide peale mõeldes tõenäoliselt kõige esimesena ette tulevad. Üks neist on ajaloolisi teemasid kasutav fantaasiakirjandus, teine aga infotehnoloogia ja inimese koosarengu tulevikuvisioone pakkuv küberpunk.
 
Ajaloolise fantaasia poolt võib tõlkekirjandusest võrdluseks tuua näiteks Lian Hearni üsna populaarse ja samuti Jaapanist inspireeritud raamatusarja "Otori lood". Küberpungi osas on parimaks võrdluseks žanri defineerinud William Gibsoni jutukogu "Põlev kroom" ja Neal Stephensoni osaline dekonstruktsioon romaanis "Lumevaring", kus samuraimõõka viibutab häkker nimega Hiro Protagonist. Eesti ulmekirjanduses väärib küberpungi näitena mainimist ka Hirami väga hea õhkkonnaga lühijutt "Tuhkhall".
 
Omaette huvitav on ka nende kahe teema lugudekogusse paigutamine. See järgib justkui mõttelise süliriimi loogikat, kus kogu avab klassikalist tüüpi fantaasialugu "Pajatus daamist punases kimonos", järgnevad tulevikukosmoses (vastavalt siis asteroidide vöös ja Veenuse orbiidil) toimuvad põnevuslood "Intsident Ceresel" ja "Pilvelinna bluus" ning kogu lõpetab veel üks fantaasialugu "Nukumeister".
 
Sellisel struktuuril on täiesti hoomatav mõte, kuid sellest hoolimata võiks neid lugusid eelkõige vaadata just kahe tandemina. Sarnased pole neil paaridel mitte ainult teema, vaid ka tegevus ja ülesehitus - eristatuna küll mõne huvitava nüansi poolest. Lugusid nõnda temaatiliselt kõrvutades tõusevad esile ka autori valikute tugevamad ja nõrgemad küljed.
 
Mõlema fantaasialoo puhul on autor kasutanud au ja lojaalsuse küsimust, mis ajaloolise temaatikaga hästi kattub. See kehtib nii pantvangina võõrasse klanni adopteeritud samurai Arata kui ka just võõrasse klanni mehele pandud Yukino kohta. Elegantne on mõlemal puhul teema lahendus, mis ütleb, et sõdalase lojaalsus peaks tegelikult kuuluma hoopis sellele, kes selle eest ka midagi andnud on.
 
Lugude puhul on vaieldamatult parimaks osaks maailm, kus need toimuvad. Detailid, mida autor ilmselgelt hästi tunneb, teevad selle elusaks ja autentseks. Sellise tulemuse saavutamine esitab paljudele fantaasialugude kirjutajatele muidu ehk kõige suurema väljakutse. Isegi sellele, kes teab muidu jaapani kultuurist vähe, joonistatakse hästi ette torii-värava sümboli tähendus just nii, nagu see tundub samuraile, ning lugeja peab kaasa noogutama, kui naissõdalane haarab oma relvaks just nimelt hellebardi-sarnase naginata.
 
Ka mõlema tulevikus toimuva loo puhul on ühised jooned selgesti näha. Kosmilises asukohas, mida valitsevad riikide asemel suurkorporatsioonid, juhtub midagi hirmsat. Tööle pannakse eradetektiivi tüüpi uurija, kes peab lahenduse leidmiseks läbi käima kohaliku seadusteta allmaailma kirevad seltskonnad ja kohtuma erinevate värvikate tegelastega. Saladuse lahendus sobib nii ühel kui ka teisel puhul hästi tehnika ja teaduse teemadega.
 
Küsimus tekib ainult selles, kas lahenduses on ka mingit laiemat mõtet. Küberpunk oma parimas vormis võib olla miski, mis muudab küsitavaks reaalsuse või võimu selliseid aspekte, milleni teised žanrid ei jõua. Siin on see muutunud pigem tehnopõnevikuks, mis lööb eelkõige tegelaste ja tegevuskohtade mitmekesisusega – kuid see hakkab teatud hetkel lihtsalt väsimust tekitama. Teinekord võib vähem olla rohkem.
 
Tervikuna peab autorit aga tunnustama tugeva debüüdi eest ning rõõmustama, et see arvati möödunud aastal ka Betti Alveri auhinna kandidaatide hulka. Kogumik ei esitle siin mitte ainult kirjutaja käsitööoskusi, vaid demonstreerib eriti just fantaasialugudega midagi palju tähelepanuväärsemat ja vähemalt Eesti kontekstis unikaalset. Tutvumist väärib see raamat kindlasti ning selle põhjal võib juba hakata ootama ka autori tulevasi töid.
 
Hinnang: 6/10 (fantaasialood 7/10, küberpunk 5/10)
Teksti loeti eesti keeles

The Stars My Destination on kosmoseooperi stiilis ulmelugu. Millalgi 24. sajandil on avastatud, et tahte jõul teleporteerumine (seda hakatakse fenomeni avastaja järgi kutsuma "jauntimiseks") pole muud, kui õpitav oskus. Peagi oskavad seda praktiliselt kõik inimesed ja maailm muutub tundmatuseni.
 
Kuid see võime ei ulatu kosmosesse, kus peab hakkama saama masinate jõul. Nõnda leiabki loo algus aset ühel triivival kosmoselaevavrakil, kus pärast õnnetust on ainsana ellu jäänud juhmardist ja jõhkardist madrus Gully Foyle. Siis aga möödub vrakist teine kosmoselaev, mis ei tee tolle saadetud hädasignaale märkamagi ja Foyle vannub kättemaksu...
 
Peab tunnistama, et siin romaanis on kindlasti palju head ja meeldejäävat. Ehk parimaks osaks on kõik, mis maailmaehitusse puutub, alates jauntimisest. Selle fenomeni avastamine on juba iseenesest lõbusasti kirja pandud, kuid siis mõeldakse kiiresti läbi ka kõik muu sellest tulenev.
 
Näiteks igasugused meetmed ja vastumeetmed jauntimise toetamiseks või tõkestamiseks. Siis erinevad mõjud majandusele ja ühiskonnale (eraldi rõhutatult naistele), mis annab huvitava ja mõistetava seletuse sellele, paljuski kommetes kuskile 19. sajandi lõpu tasemele taandunud süsteemile.
 
Sellega läheb hästi kokku teine mitmes Besteri teoses kasutatud teema, kus maailma valitsevad erinevad suurettevõtted ja riigid on jäänud vaid tühiseks reliktiks. Kogu see osa, kus erinevad rikkurid kasutavad antiikseid autosid ja muid ajast-arust liikumisvahendeid näitamaks, et nad saavad endale mitte-jauntimist lubada, on sealjuures väga andekas.
 
Lugu ise on selle kõrval natuke õhuke. Autor ise on ka välja toonud Alexandre Dumas' "Krahv Monte-Cristo" kättemaksuloo eeskujuna kasutamist ning kohati on see üsna ilmne. Siiski on just selles võrdluses tegevust siinse romaani mahu jaoks liiga palju ning kogu see kihutamine ühest paigast ja stseenist teise jääb lõpuks pisut pinnapealseks.
 
Tegelased pole sealjuures ka palju paremad. Peategelane Foyle on paras lurjus, kuid erineval viisil on tõprad ka kõik teised tegelased. Naistegelased on selles võrdluses meestest ehk kriipsukese võrra paremad, kuid üldiselt ei ole siin eriti kedagi, kelle käekäigule rohkem kui üldisest huvist tähelepanu pöörata.
 
Kuid kuidagi on tervik ikkagi rohkem kui hea. Kogu teost kannab mingi metsik, pöörane energia, nagu paneks peategelane Foyle oma kättemaksuhimulise tätoveeritud tiigrinäoga elama ja leegitsema isegi tähed kuival paberil. Just selle tunde pärast jääb see teos kindlasti säravalt meelde, hoolimata kõigest muust.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

Wasp of spioonistiilis kirjutatud ulmelugu. Millalgi sajandite kauguses tulevikus on alanud sõda Maa ja Siiriuse täheimpeeriumite vahel. Maalastel on väike edumaa tehnikas ja teaduses, kuid Siiriuse impeerium omab mitmekümnekordset ülekaalu majanduse ja elanikkonna poolest. Nõnda otsitaksegi Maal iga võimalust, kuidas seda vahet tasandada.
 
Peategelane James Mowry (kes on saadiku pojana üles kasvanud Siiriuse impeeriumis ja räägib perfektselt sealset keelt) palgatakse "herilaseks", partisani-diversandi-terroristi tüüpi tegelaseks, kes peab tekitama vaenlase tagalas võimalikult palju pahandust, et siduda sellega maksimaalselt ressursse, mida vaenlane saaks muidu sõja jaoks kasutada.
 
Kuna Siiriuse tulnukad on hästi inimeste sarnased, piisab vaid mõnest plastilisest operatsioonist, et Mowry nendega vähemalt väljastpoolt äravahetamiseni sarnaseks muuta. Pärast kiiret väljaõpet lennutataksegi ta salaja Jaimeci planeedile, kus ta peab ihuüksi vastu astuma kogu sealsele valitsusaparaadile ja Kaitempile, Siiriuse kohutavale salapolitseile...
 
Peab ütlema, et selle raamatu puhul oli tegemist üllatavalt positiivse leiuga. Olgugi, et tegemist on ulmekuues looga, omab see palju rohkem ühist klassikaliste sõjapõnevikega, nagu näiteks John Buchani "39 astet", Alistair MacLeani "Navarone suurtükid" või miks mitte ka Frederick Forsythi "Šaakali päev" - ning sellised võrdlused pole sugugi Russelli kahjuks.
 
Nagu pärast vaatasin, siis töötas Russell Teise maailmasõja ajal radaritehnikuna ning vähemalt mingeid isiklikke teadmisi siia raamatusse pandud on. Kuid kuigi siin saab paralleele tõmmata nii selle sõjaga (Kaitempi salateenistuse nimetus sarnaneb Jaapani impeeriumi vastava organisatsiooni Kenpeitai omale), kui ka Külma sõjaga, on lugu siiski üsna universaalne, mitte mingi rohmakas allegooria.
 
Sest Russell ei esita siin mingit ideoloogilist vastasseisu. Pigem on tegu looga, kus üksikisik astub vastu tohutule bürokraatiamasinale, relvaks ainult nutikus, mõned trikid ja hea vaist. Väga hästi on kujutatud ka asjaolu, et see masinavärk on ikkagi kompetentne ning mida edasi, seda hapramaks muutub olukord ja napimaks pääsemised.
 
Ka pole siin mingit paatost, vaid selle asemel valitseb tooni kuiv Briti huumor, mis tihti võtab lisaks veel üsna mustad toonid. Eriti just lõpplahendus - ma usun, et selle saabki niimoodi kirja panna ainult keegi, kes on ise sõjaväes töötanud. Nõnda võibki küll ühest küljest öelda, et see teos teeb ainult ühte asja, kuid on vaieldamatu, et see on väga hästi tehtud.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles